3-21-2219/50 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.09.2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-2219

Haldusasi

Jaak Reinomäe kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise

kahju

hüvitamise

nõudes

(tervise

kahjustamine

üksikvangistusega 16.10.2020 - 19.07.2021)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19.12.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Jaak Reinomäe apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant - Jaak Reinomägi

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Jaak Reinomäe apellatsioonkaebus rahuldamata Tartu Halduskohtu 19.12.2023. a

otsus muutmata.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus koopia saamiseks 10.01.2024. a apellatsioonkaebusest.

3. Jätta läbi vaatamata kaebaja taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

halduskohtu toimingud.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest, so 11.09.2024 arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jaak Reinomägi esitas 19.07.2021 ja 26.07.2021 Viru Vanglale samasisulised kahju

hüvitamise taotlused. Nõude aluseks oli kaebaja hoidmine üksikvangistuses. Kaebajal ei

võimaldata käia õues, puudub kambriväline suhtlemisvõimalus ja liikumisvabadus. Arst peaks

külastama kaebajat üksikvangistuses igapäevaselt. Helistada saab korra nädalas 10 minutit.

Kaebaja on taotlenud lisakõnesid. Kaebajal olid vanglasse saabumise ajal psüühikahäired,

vanglas on need süvenenud (kuuleb hääli, näeb nägemusi, enesetapumõtted).

2. Viru Vangla jättis 21.09.2021. a otsusega nr 6-16/147-3 kaebaja kahju hüvitamise taotlused

rahuldamata, kuna tõendatud ei ole vastustaja õigusvastane tegu ega mittevaralise kahju

tekkimine. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-le 3 hoitakse vahistatut ööpäev läbi

lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vangla on arvestanud

õiguskantsleri soovitusega, et vahistatu paigutamisel tuleb arvestada üksikvangistuse

mõjudega, pakkuda pikka aega vahi all olnud inimesele mõtestatud tegevust väljaspool tema

kambrit ning võimaluse korral vältida pikaaegse vahistatu üksinda kambrisse paigutamist.

Vastustaja on pakkunud kaebajale võimalust asuda tööle, kaebaja keeldus sellest. Kaebajale on

pakutud võimalust osaleda kasvuhoone tegevustes, kaebaja keeldus sellest, kuna hõive toimuks

hommikusel ajal ning kaebaja avaldas soovi hommikusel ajal magada. Kaebajal oli võimalus

soovi korral kohtuda vanemkaplaniga, vestlus toimus 17.08.2021. Kaebajal oli võimalus

kasutada vangla raamatukogu teenuseid, kaebaja tegi seda ühel korral, 27.08.2021. Kaebajal on

õigus lühiajalistele kokkusaamistele, seda kasutas kaebaja ühel korral - 15.10.2020 toimus

lühiajaline kokkusaamine tuttavaga. Vastustaja on paigutanud kaebaja kambrisse teisi

kinnipeetavaid, et kaebajal oleks võimalus sotsialiseeruda. 2021. aastal on kaebajal olnud Viru

Vanglas kuus erinevat kambrikaaslast. Vastustaja on teinud kõik endast oleneva, et vähendada

kaebajale üksikvangistusest tulenevaid vaegusi. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et

ta oleks oma terviseprobleemide põhjusena välja toonud kinnises kambris veedetud aega.

Kaebaja nimetatud terviseprobleemid, näiteks skisofreenia ja depressioon, on diagnoositud

vanglasse saabumisel. Vastustaja möönab, et kinnises kambris viibimine võib mõjuda kaebaja

tervisele ebasoodsalt, kuid vastustaja on pakkunud kaebajale igakülgset arstiabi ning erinevaid

kõrvaltegevusi, millega vähendada üksikvangistuse mõju tervisele. Kaebajale on tagatud

igapäevane tervishoiuteenuse kättesaadavus, sh on pidevalt kättesaadav meditsiiniõde.

Vahistatute ja süüdimõistetute erinev kohtlemine on põhjendatud ja on ette nähtud seadusega.

3. J. Reinomägi esitas 26.09.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu, mille kohus

võttis menetlusse mittevaralise kahju 5000 euro hüvitamise nõudes. Kaebus esitati tervise

kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning nõude aluseks olid järgmised asjaolud:

1) kaebajale ei ole võimaldatud vahistatuna üksikvangistuses olles piisavalt kambriväliseid

sotsiaalseid tegevusi (sh helistada, värskes õhus jalutada). Vangla valetas, et kaebajal on

toimunud lühiajaline kokkusaamine; 2) kaebaja terviseseisundit ei ole igapäevaselt hinnatud.

Kohtuasi hõlmab perioodi 16.10.2020 - 19.07.2021. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtvalt

järgmised.

3.1. Kaebajat ei ole hoitud tingimustes, mis tagaksid adekvaatselt tema tervise ja heaolu.

Üksikvangistuses olles halvenes kaebaja vaimne tervis - ta hakkas kuulma hääli, nende järgi

asju tegema, ta näeb nägemusi ja tal on enesetapumõtted. Üksikvangistuses oleva isiku

terviseseisundit tuleb igapäevaselt hinnata, vastustaja seda ei teinud. Kaebaja ei ole saanud käia

jalutuskäikudel, kuna need toimuvad hommikul ajal, mil kaebaja on unerohu mõju all. Piisav

ei ole helistamise võimaldamine kord nädalas 10 minutit. Kaebaja on olnud kambris üksi ja

kahekesi. Kaebaja ei nõustu, et vastustaja on pakkunud talle piisavalt tegevusi. Kasvuhoones

on kaebaja käinud ühel korral ja teist korda kastmas, rohkem seda võimalust ei pakutud.

Kaebaja keeldus hommikul jalutuskäikudest, kuna ta on õhtul võetud unerohu mõju all. Kaebaja

kohtus kaplaniga ja külastas raamatukogu pärast kahjunõude esitamist. 15.10.2020 oli kaebajale

lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega ette nähtud, aga see jäi ära koroonapiirangute tõttu.

Pärast seda suhe katkes. Tervisekahju põhjustas ebapiisav helistamine, jalutuskäikude

puudumine, lühiajalise kokkusaamise ärajäämine ja see, et kaebaja tervisele ei pööratud

igapäevaselt tähelepanu. Kõik see kogumis halvendas kaebaja vaimset tervist. Tervisekahju

tekkimise tõendina viitas kaebaja oma haigusloole, mille palus vastustajalt välja nõuda.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi kohtueelses menetluses esitatud

seisukohtade juurde ja selgitas täiendavalt, et vangiregistri andmete kohaselt on kaebajal

15.10.2020 lühiajaline kokkusaamine toimunud. Kaebaja esitas 27.10.2020 vastustajale

taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks, mis pidi toimuma 04.11.2020, kuid see jäi

koroonapiirangute tõttu toimumata. Rohkem ei ole kaebaja esitanud taotlusi lühiajalisteks või

pikaajalisteks kokkusaamisteks. Ajavahemikul 16.10.2020 - 26.09.2021 on kaebajal olnud

10 erinevat kambrikaaslast, kellega on olnud võimalus kambris viibimise vältel suhelda.

Kaebaja osales Ida-Viru Kutsehariduskeskuse poolt läbi viidud aianduskursusel, mis toimus

ajavahemikul 13.05-31.08.2021. Vastustaja tegi kõik endast oleneva, et vähendada kaebajale

vahistatu režiimist tulenevaid ebamugavusi ja võimaldada piisavalt väljundeid sotsiaalseteks

tegevusteks. Vastustaja võimaldas kaebajale telefoni kasutamist tihemini, kui seaduses

sätestatud vähemalt üks kord nädalas. See, et vanglas on telefoni kasutamine piiratud, on

vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnev ebamugavus. Jalutuskäigud algasid kaebaja

osakonnas kella 8.45 paiku. Arst märkis, et kaebaja raviskeem ei tohiks põhjustada võimetust

hommikuti jalutada. Kaebaja saabus juba vanglasse erinevate tervisehädadega. Õigusaktid ei

pane vanglale kohustust teostada kinni peetavale isikule igapäevaselt tervisekontrolle.

Tervisekaardist ei tulene, et kaebaja tervis oleks halvenenud vahistatu režiimil olles. Kaebaja

kannab vangistust tingimustes, mis tagavad tema tervise ja heaolu. Kaebaja avaldatud

rahulolematust heaolu üle tuleb võtta ebamugavusena, mis paratamatult kaasneb vanglas

kinnipidamisega.

5. Tartu Halduskohus jättis 19.12.2023. a otsusega J. Reinomäe kaebuse rahuldamata, riigi

õigusabi taotluse ja asjas menetluse peatamise taotluse läbi vaatamata ning vastuväite kohtu

tegevusele (menetlustähtaegade määramine, kirjaliku menetluse määramine) ja taotluse

haldusasja toimikust ärakirjade saamiseks rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust

järgnevalt.

5.1. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik RVastS-s toodud

vastavad tingimused. Kui vähemalt üks tingimus on täitmata, siis ei ole kahju hüvitamise nõude

rahuldamine võimalik.

5.2. Kaebaja oli vaadeldaval perioodil, so 16.10.2020 - 19.07.2021 vahistatu. VangS § 90 lg 3

sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu

töötab või õpib. Kaebaja hoidmine lukustatud kambris oli ette nähtud seadusega. Vastustajal ei

olnud võimalust seaduse selgest nõudest kõrvale kalduda. VangS ei sisalda sätteid, mis

paneksid vanglale kohustuse rakendada abinõusid VangS § 90 lg-s 3 sätestatud piirangu mõjude

leevendamise eesmärgil. Selline kohustus saab esineda üldise hoolsuskohustuse ehk

käibekohustusena. Käibekohustuse saab tuletada VangS § 41 lg-st 1, mille kohaselt

kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning

kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Asja materjalide põhjal on vastustaja rakendanud järgmisi meetmeid. Kaebajal oli enamusel

vaadeldavast perioodist kambrikaaslane. Kaebaja oli kambris üksi 17-22.10.2020 (6 päeva),

31.10-12.11.2020 (13 päeva), 11.12.2020-06.01.2021 (27 päeva), 09-13.01.2021 (5 päeva),

31.03.2021 (1 päev), 09-20.06.2021 (12 päeva), 16-19.07.2021 (4 päeva). Kokku oli kaebaja

kambris üksi 68 päeva (24,46 % vaadeldava perioodi päevadest) ja koos kambrikaaslasega

210 päeva (75,54 % vaadeldava perioodi päevadest). Perioodid, mil kaebaja oli üksi, vaheldusid

perioodidega, mil kaebajal oli kambrikaaslane. Vastustaja väitel olid kaebaja kambrikaaslasteks

erinevad isikud, kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud.

Kaebajal oli õigusaktides ettenähtust oluliselt avaram võimalus kasutada telefoni. Vangla

sisekorraeeskirja § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas.

Viru Vangla kodukorra p-s 13.9.1.4 on ette nähtud, et helistada võimaldatakse ühel korral kuni

10 minutit, erinevate telefoninumbrite valimise arvu ei piirata. Vastustaja esitatud andmed

näitavad, et kaebaja tegi vaadeldaval perioodil kokku 583 telefonikõnet, mille kestus oli kokku

3 443,72 minutit. Vaadeldavas perioodis oli 278 päeva. Kaebaja tegi seega keskmiselt

2,1 telefonikõnet vaadeldava perioodi ühe päeva kohta ja kasutas telefoni keskmiselt

12,39 minutit vaadeldava perioodi ühe päeva kohta; kaebaja on telefoni kasutanud 142 erineval

päeval, so 51,08 % vaadeldava perioodi päevadest. Telefoni kasutamine on jagunenud ühtlaselt;

kaebaja on helistanud 61 erinevale telefoninumbrile. Kõige rohkem kõnesid tegi kaebaja

numbrile 372 503 8559 - 65 kõnet, kokku 271,75 minutit (avalikult kättesaadavatel andmetel

on tegemist vandeadvokaadi telefoninumbriga); numbrile 372 5308 1705 - 197 kõnet, kokku

898,98 minutit (avalikult kättesaadavatel andmetel on tegemist eraõigusliku isiku numbriga) ja

numbrile 372 5554 2663 - 122 kõnet, kokku 1 716,57 minutit. Muude numbrite puhul jääb

kõnede arv vahemikku 1 - 22; kaebaja suhtes ei ole rakendatud piirangut, et ühel

helistamiskorral või -päeval ei saa telefoni kasutada kauem kui 10 minutit. Kui kaebaja kasutas

telefoni 142 erineval päeval, telefonikõnede arv oli kokku 583 ja kestus kokku 3 443,72 minutit,

siis telefoni kasutamise päeva kohta oli telefonikõnede keskmine arv 4,1 ja telefoni kasutamise

aeg keskmiselt 24,25 minutit. Kaebaja väitis kaebuses, et helistamist võimaldati kord nädalas

ja seda 10 minutit. Kohtu hinnangul on kaebaja teadlikult esitanud kohtule vale faktiväite. Ei

ole võimalik, et kaebaja ei teadnud, et tegelikult kasutas ta telefoni oluliselt rohkem.

Vastustaja väitel pakuti kaebajale võimalust osaleda kasvuhoone tegevustes, kuid kaebaja

keeldus sellest, kuna tegevus toimus hommikusel ajal. Samuti oli kaebajal alates 13.05.2021

võimalus osaleda aianduskursusel (see lõppes 31.08.2021). Kaebaja väitel käis ta kasvuhoones

kaks korda ja rohkem seda võimalust ei pakutud. Arvestades, et kaebaja väide telefonikõnede

kohta osutus valeks, ei ole alust pidada usutavaks kaebaja väidet ka selle kohta, kas ja millise

kambrivälise tegevuse võimalust kaebajale pakuti. Kohus loeb tõendatuks, et kaebajal oli

võimalus osaleda kambrivälises tegevuses (käia tööl kasvuhoones), kuid kaebaja ei soovinud

seda teha.

5.3. Kaebaja väitel ei olnud tal piisavat juurdepääsu arstiabile. Kuivõrd õigusaktid ei pane

vastustajale kohustust kontrollida omal algatusel igapäevaselt kaebaja tervist, siis tuleb ka

arstiabi kättesaadavuse puhul hinnata, kas see vastas üldise hoolsuskohustuse nõuetele. Kaebaja

tervisekaardi väljavõtte põhjal oli kaebajal vaadeldava perioodi jooksul kokkupuude

tervishoiutöötajaga oktoobris 2020 kuupäevadel 16, 19; novembris 2020 kuupäeval 15, lisaks

06 ja 23 taotlus tervisekaardi koopia saamiseks; detsembris 2020 kuupäevadel 06, 07;

jaanuaris 2021 kuupäevadel 14, 18, hambaarst 20; veebruaris 2021 kuupäevadel 10, 15, 16;

märtsis 2021 kuupäevadel 04, 15, 17, 23, hambaarst 17; aprillis 2021 kuupäevadel 01, 10, 13,

14, 16, 23; mais 2021 kuupäevadel 03, 12, 14, 16, 19, 22, 25, hambaarst 19; juunis 2021

kuupäevadel 01, 14, hambaarst 16; juulis 2021 kuupäevadel 06, 11, 14, 15, lisaks 02 taotlus

tervisekaardi koopia saamiseks. Viru Vangla kodukorra punkti 20.8 alusel jagab narkootilisi ja

psühhotroopseid ravimeid õde koos valvuriga. Tervisekaardi kanne 16.02.2021 ütleb, et õhtuse

psühhotroopse ravimi jagamise ajal andis kaebaja teada, et ta ravimit enam ei soovi, ning ravim

alprasolaam on lõpetatud. 25.05.2021 on tervisekaarti märgitud, et õhtuste psühhotroopsete

ravimite jagamise ajal palus kaebaja rohtu kõrvetiste vastu ning see anti talle. Eeltoodu

tähendab, et seoses psühhotroopsete ravimite jagamisega puutus kaebaja iga päev kokku

tervishoiutöötajaga, kelle poole tal oli võimalik ka muude muredega pöörduda. Eeltoodut

arvestades on vastustaja kohtu hinnangul rakendanud piisavalt abinõusid selleks, et leevendada

VangS § 90 lg 3 sätestatud kinnipidamisrežiimi võimalikke mõjusid, pakkuda kaebajale

mõtestatud tegevuse ja suhtlemise võimalusi ning vajalikul määral arstiabi. Kaebaja viibis

enamusel vaadeldavast perioodist ühes kambris erinevate isikutega. Kaebajal oli soovi korral

võimalus käia tööl kasvuhoones. Kaebaja sai ligikaudu pooltel vaadeldava perioodi päevadest

suhelda telefoni teel. Kaebajal oli regulaarne ning psühhotroopsete ravimite tarvitamise ajal

igapäevane kokkupuude tervishoiutöötajaga. Vastustajale ei saa ette heita hoolsuskohustuse

rikkumist.

5.4. VangS § 93 lg 5 alusel võimaldatakse vahistatul tema soovil viibida vähemalt üks tund

päevas vabas õhus. Kaebaja ei väida, et talle ei ole pakutud võimalust iga päev vabas õhus

viibida. Kaebaja etteheide seisneb selles, et jalutuskäik oli ette nähtud hommikuti, kuid kaebaja

soovis jalutada pärastlõunal. Vastustaja selgitas, et jalutuskäigud toimusid kella 8.45 paiku.

Kaebajal ei olnud meditsiinilist näidustust jalutada pärastlõunal või õhtupoolikul.

Tervisekaardis ei ole andmeid selle kohta, et kaebaja oleks enne 04.03.2021 jalutamise

probleemiga tervishoiutöötaja poole pöördunud. Tervisekaardi kandest 04.03.2021 nähtub arst

H. Silveti hinnang, et olemasolev raviskeem ei tohiks põhjustada võimetust hommikuti

jalutada. Kui kaebajal meditsiiniline näidustus puudus, siis ei olnud kaebajal subjektiivset

õigust nõuda ega vastustajal kohustust võimaldada jalutamist kaebaja soovitud ajal. Samale

järeldusele on kohus selles küsimuses jõudnud ka varem. Kaebaja taotles kohtuasjas

nr 3-21-989 mittevaralise kahju hüvitamist alusel, et vastustaja ei ole võimaldanud kaebajale

jalutuskäike õhtupoolikul. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel

(kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline). Kohus leidis, et kaebajal puudub subjektiivne õigus konkreetsel

ajal jalutuskäigu nõudmiseks, meditsiinilist näidustust õhtupoolikul jalutamiseks ei ole ning

kohtu hinnangul ei ole usutav, et und soodustavate tablettide tõttu ei ole kaebaja võimeline

hommikuti jalutama minema. Tartu Ringkonnakohus märkis kaebaja määruskaebuse

lahendamisel, et arst ei ole viidatud hinnangu andmisel tuginenud üksnes asjaolule, et kaebaja

võtab õhtuti und soodustavat ravimit, vaid on arvestanud kõikide kaebaja poolt manustatavate

ravimitega, viidates olemasolevale raviskeemile.

5.5. Kaebaja väidetest seoses lühiajaliste kokkusaamistega saab kohus lõppkokkuvõttes aru nii,

et vastustaja keeldumise tõttu on ära jäänud üks lühiajaline kokkusaamine ning ärajäämise

põhjuseks olid koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil kehtestatud piirangud. Rohkem

lühi- või pikaajalisi kokkusaamisi ei ole kaebaja Viru Vanglas taotlenud. Vastustajale ei saa

ette heita väheseid võimalusi kokkusaamisteks, kui kaebaja ei ole neid taotlenud. Vanglas

kehtinud piiranguid seoses koroonaviiruse leviku tõkestamisega on kohtupraktikas peetud

õiguspärasteks. Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et õige ei ole vastustaja väide

15.10.2020. a kokkusaamise toimumise kohta. Kohus märgib, et sel kuupäeval ei olnud kaebaja

veel Viru Vanglas. Vastustaja selgitas, et ta tugines vangiregistri andmetele. Kuna tegemist on

vaadeldavast perioodist välja jääva kuupäevaga, siis ei ole kokkusaamise toimumisel või

ärajäämisel sisulist tähtsust. Eeltoodu kinnitab, et asjas ei esine vastustaja õigusvastast tegevust

või tegevusetust.

5.6. Kaebaja esitas tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kaebaja väidetud

tervisekahjustuseks on see, et tema vaimne tervis halvenes. Tõendid kaebaja väidet ei kinnita.

Tervisekaardi andmetest nähtub, et kaebaja tarvitas vanglasse saabumisel regulaarselt mitmeid

ravimeid (Lyrica, Cyclodol, Olanzapin, Haloperidol, Quetiapine, Ambrolan) ja tal oli arvukalt

diagnoose (sh F20.0 paranoidne skisofreenia, korduvhaigestumine; F23.0 äge polümorfne

psühhootiline

häire

skisofreenia

sümptomiteta;

F33

korduv

depressiivne

häire,

korduvhaigestumine; F10.3 võõrutusseisund (kuulub jaotisse alkoholi tarvitamisest tingitud

psüühika- ja käitumishäired), korduvhaigestumine; F10.31 võõrutusseisund krampidega,

korduvhaigestumine; T42.4 mürgistus bensodiasepiiniga, korduvhaigestumine. Psühhiaater

korrigeeris kaebaja raviskeemi vaadeldava perioodi jooksul 15.11.2020, 15.02.2021 (nähtub

kandest 04.03.2021), 15.07.2021 (nähtub kandest 20.07.2021). Viimases kandes on öeldud, et

hetkel arsti vastuvõtul kaebaja räägib, et kuuleb peas mingeid hääli, magab ravi foonil

normaalselt, hommikuti kirjeldab kerget uimasust, muus osas kinnipeetav arsti vastuvõtul ei

kaeba midagi. Kaebaja diagnoos on alates 15.02.2021 F22.0 luululine (paranoidne) häire. Pärast

vaadeldava perioodi lõppemist on arst H. Silvet teinud tervisekaarti järgmised kanded:

03.08.2021 kaebajal tarbitavate ravimite osas pretensioonid puuduvad, soovib sama raviskeemi

jätkumist, räägib, et ravi toimib. Obj igakülgselt õigesti orienteeritud, psühhoosile viitavat ei

tuvasta; 12.10.2021 kurtis kaebaja ikka unehäireid, hääli peas ning arvas, et vajab psühhiaatri

vastuvõtul raviskeemi ülevaatamist. Obj arsti vastuvõtul igakülgselt õigesti orienteeritud,

psühhoosi pole. Jutt aruselge, adekvaatne; 16.12.2021 ravi toimub vastavalt psühhiaatri

soovitustele, objektiivselt kaebaja arsti vastuvõtul orienteerus igakülgselt õigesti, psühhoosile

viitavat ei tähelda, suitsidaalsusele viitavat ei tähelda. Eeltoodu näitab, et kaebajal olid

vanglasse saabumise ajal diagnoositud erinevad tervisehäired. Vaadeldava perioodi ajal

asendusid varasemad diagnoosid (mille hulgas olid F20.0 paranoidne skisofreenia ja F23.0 äge

polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta) uue diagnoosiga F22.0 luululine

(paranoidne) häire. Meditsiinikirjanduse põhjal kuuluvad kõik need diagnoosid

haiguste gruppi skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired ning nende kõigi

puhul

võivad

esinda

kuulmishallutsinatsioonid

(hääled)

(vt

näiteks

valisveeb.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F2.htm).

Kohus

peab

üldiselt

teadaolevaks, et skisofreenia ja muud luululised häired on rasked kroonilised haigused, mida

on ravimitega võimalik kontrolli all hoida, ning õige raviskeemi leidmine võib nõuda aega.

Kaebaja puhul saavutati vaadeldava perioodi kestel rahuldav tulemus ning pärast vaadeldava

perioodi lõppemist hea tulemus - 16.12.2021. a seisuga kaebaja orienteerus igakülgselt õigesti

ning psühhoosile viitavat arst ei täheldanud.

Kokkuvõttes ei ole täidetud kaks olulist kahju hüvitamise eeldust - puudub vastustaja

õigusvastane tegevus või tegevusetus ja kaebajal tervisekahjustuse tekkimine. Muude kahju

hüvitamise eelduste kontrollimine sel juhul vajalik ei ole. Kohus jätab seetõttu

hüvitamiskaebuse rahuldamata.

5.7. Kohus jätab HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata kaebaja taotluse riigi õigusabi

saamiseks, kuna tegemist on samadel asjaoludel ja samal alusel (halduskohtumenetluses

osalemiseks) esitatud korduva taotlusega. Kaebaja väitis 24.01.2022 kohtusse jõudnud riigi

õigusabi taotluses, et ta ei ole võimeline end tõhusalt kaitsma. Kaebuse põhjal oli kohtule ühtlasi

teada, et kaebaja tervislik seisund on halb (16.02.2022. a määruse p 3). Kohus jättis

24.01.2022. a määrusega (resolutsiooni p 5) kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

15.02.2022 kohtusse jõudnud teises riigi õigusabi taotluses tugines kaebaja taas sellele, et tema

tervis on halb, sh on tal psüühikahäire ja ta on ravimite mõju all. Kohus jättis 16.02.2022. a

määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata, kuna kaebaja esitas korduva taotluse

samadel asjaoludel ja samal alusel (halduskohtumenetluses osalemiseks). 28.11.2023 kohtusse

jõudnud kolmandas riigi õigusabi taotluses ei ole kaebaja välja toonud uusi asjaolusid, mida

saaks siduda riigi õigusabi taotlusega. Tegemist on korduva taotlusega. Uueks asjaoluks ei ole

see, et kaebaja soovib esindaja abil hinnata perspektiivikust kohtuniku taandamise taotluse

esitamiseks. Tegemist on ühega paljudest võimalikest menetlustoimingutest. See, et kaebaja

kaalub kohtuniku taandamise taotluse esitamist, ei anna kaebajale eelist riigi õigusabi saamisel.

KIS-i andmetel on kaebaja kohtuniku taandamise taotlusi iseseisvalt koostanud ja esitanud

(kohtuasjad 3-21-988 ja 3-21-1708).

5.8. Kohus jätab HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata kaebaja taotluse menetluse peatamiseks.

Taotlus on puudustega ja seda ei ole võimalik puuduste kõrvaldamise teel lubatavaks muuta.

Menetluse peatamise võimalikud alused on sätestatud HKMS § 93 - 951. Kaebaja avalduses

toodud asjaolud ei ole neist ühegagi seostatavad, sh ei ole kohaldatav HKMS § 94, mis lubab

menetluse peatada poolest tuleneval mõjuval põhjusel. See, et kaebaja kohtuasja ei mäleta, ei

ole mõjuv põhjus. Taotlus ei ole tegelikult käsitletav menetluse peatamise taotlusena, vaid

pigem on tegemist vastuväitega kohtu tegevusele menetlustähtaegade määramisel. Ka ei ole

avalduse põhjal kaebaja eesmärgiks saavutada menetluse peatamine, so olukord, kus ükski

menetlusosaline ei saa teha menetlustoiminguid (HKMS § 96 lg 2). Vastupidi, taotluse aluseks

on kaebaja väide, et ta soovib teha menetlustoiminguid.

5.9. Kohus tõlgendab kaebaja 28.11.2023 kohtusse jõudnud avaldust nii, et kaebaja esitas

vastuväite kohtu tegevusele menetlustähtaegade määramisel ja kirjaliku menetluse määramisel.

Kaebaja väitel tuli kohtu 17.11.2023. a määrus (kirjaliku menetluse ja menetlusdokumentide

esitamise tähtaegade määramine) talle üllatusena, kuna kaebaja ei mäleta kohtuasja ja selle

faktilisi asjaolusid ning ei ole selle kohta teinud märkmeid. Kohus jätab vastuväite rahuldamata.

Kaebaja sai 23.11.2023 kätte kohtu 17.11.2023. a määruse, vastustaja vastuse kaebusele ja selle

lisad. Määruses antud tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks olid 04.12.2023

(uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavad avaldused ja tõendid) ning 13.12.2023 (muud

menetlusdokumendid). Kohtumäärus ja vastus kaebusele kajastasid põhjalikult kaebaja nõude

sisu ning väiteid, mida kaebaja menetluses on esitanud. Kaebaja tutvus toimikuga 07.12.2023.

Kohus möönab, et asja menetlus on veninud pikaks. Kuid sellele vaatamata on ka kaebajal

kohustus olla oma kohtuasjadega kursis, säilitada talle saadetud menetlusdokumente, vajadusel

teha endale märkmeid jms. Kaebajal oli võimalus 23.11.2023 talle kätte toimetatud

dokumentide alusel asja sisu meelde tuletada. Kaebajal jäi uusi asjaolusid sisaldavate avalduste

esitamiseks 11 päeva (23.11-04.12) ja muude menetlusdokumentide esitamiseks 20 päeva

(23.11-13.12). Kaebaja on teadlik võimalusest taotleda menetlustähtaja pikendamist. Kaebaja

on seda teinud käesoleva asja raames (24.01.2022 kohtusse jõudnud kaebaja taotlus ja kohtu

24.01.2022. a määrus). Tõendamiskoormist ja vajadust esitada tõendeid selgitas kohus

käesoleva asja raames juba 17.01.2022. a kohtumääruses ning kaebaja vastas 03.02.2022

kohtusse jõudnud avaldusega. Kohus püstitas 17.11.2023. a määruses pooltele ainult ühe

täpsustamist vajava küsimuse - millistel perioodidel oli kaebaja kambris üksi ja mitu erinevat

kambrikaaslast on kaebajal olnud. Vastustaja vastas sellele küsimusele. Kohus leiab eeltoodust

lähtudes, et kaebajal oli piisav võimalus osaleda menetluses ja soovi korral esitada oma

seisukohti. Kohus põhjendas 17.11.2023. a määruses, miks on õige vaadata asi läbi kirjalikus

menetluses. Kohus jääb nende seisukohtade juurde. Kohus ei väitnud selles määruses, et

kaebaja on kirjaliku menetlusega nõus. Kohus määras kirjaliku menetluse HKMS § 131 lg 1

p 2 alusel. See säte võimaldab lahendada asja kirjalikus menetluses ka kaebaja nõusolekuta, kui

kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit

korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus istungi korraldamist nõuda.

Kaebaja ei ole vastuväites esile toonud asjaolud, millest võiks järeldada, et need eeldused ei

olnud täidetud.

5.10. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotlused ärakirjade saamiseks. HKMS § 88 lg 1

kohaselt

on

menetlusosalisel

õigus

tutvuda

toimikuga

ja

saada

seal

olevatest

menetlusdokumentidest ärakirju. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et seda õigust

piirab HKMS § 28 lg 2, mille kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada.

Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust

võib ilmselgelt pidada pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Kaebaja soovib ärakirju

dokumentidest, mille ta on ise koostanud (vastustajale ja kohtule esitatud kaebaja avaldused)

või mis on talle haldus- või kohtumenetluses juba edastatud (kohtueelses menetluses tehtud

vastustaja otsus, kohtumäärused). Kaebaja on toimikuga tutvunud. Kaebaja ei ole piisavalt

põhjendanud vajadust saada ärakirju tema enda koostatud või talle varem juba edastatud

dokumentidest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Jaak Reinomägi esitas 10.01.2024 apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu

19.12.2023. a otsuse tühistada ja saata asi halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks,

tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks halduskohtu toimingud (pikk menetlustähtaeg, asja

lahendamine kirjalikus menetluses ja vastamiseks lühikese tähtaja määramine) ning saata talle

koos ringkonnakohtu

otsusega koopia tema poolt esitatud

apellatsioonkaebusest.

Apellatsioonkaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Halduskohus rikkus otsuse tegemisel HKMS § 2 lg-te 1-2 ja 4-6 nõudeid. Halduskohus ei

lahendanud asja mõistliku aja jooksu. Kaebus esitati kohtule 26.09.2021 ja kuni 2023. a

novembris tehtud määruseni mingit menetlust ei toimunud. Siis anti aga menetlusosalistele alla

kuu aja vastamiseks, kuid kaebajal polnud vajalikke dokumente ja asja sisu polnud ka meeles.

Kõik kaebaja taotlused jättis kohus rahuldamata.

6.2. Halduskohus jättis läbi vaatamata taotluse riigi kulul advokaadi saamiseks, kuid oleks

pidanud selle läbi vaatama. See oli nimetatud taotluse puhul uus asjaolu, et soovisin esitada

kohtuniku vastu taandamistaotlust, kuid selle vajaduse hindamiseks oli vaja advokaati. Kohus

peab enne otsuse tegemist ise välja selgitama, kas kaebaja tahab taandamistaotlust esitada või

ei. Seda kohus ei teinud.

6.3. Halduskohus jättis läbi vaatamata taotluse peatada menetlus HKMS § 94 alusel. Esitasin

taotluse selleks, et koguda vajalikke tõendeid. Halduskohus põhjendas taotluse läbi vaatamata

jätmist sellega, et HKMS § 55 lg 2 mõttes oli tegemist puudustega avaldusega ja isegi nende

kõrvaldamise teel ei saa avaldust lubatavaks muuta. Kohus oleks pidanud andma tähtaja

avalduses esinenud puuduste kõrvaldamiseks.

6.4. Kohus jättis rahuldamata vastuväite vastamistähtaja ja kirjaliku menetluse määramise osas.

Kuna kohtu poolt edastatud dokumendid olid puudulikud, siis ei saanud kaebaja nii lühikese

tähtaja jooksul oma seisukohti esitada ja vangla seisukohtadele vastu vaielda, millega rikuti

kaebaja menetluslikke õigusi. Et neid õigusi piirata, vaadati asi läbi kirjalikus menetluses.

6.5. Halduskohus ei rahuldanud taotlust koopiate saamiseks kaebaja enda esitatud

dokumentidest ja neist dokumentidest, mis on kaebajale varem juba edastatud, rikkudes sellega

HKMS § 88 lg 1 nõudeid. See säte ei kohusta põhjendama, miks koopiaid vajatakse ja

halduskohus ei ole varasemalt selgitanud, mida tähendab sellise vajaduse piisav põhjendamine.

7.Viru Vangla peab esitatud vastuses apellatsioonkaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele

vastu. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada

apellatsioonkaebuse läbivaatamisel. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei ole rikkunud

kohtumenetluse normi, halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi,

apelleeritavas kohtuotsuses on halduskohus õigesti ja vajalikus mahus hinnanud kõiki

asjakohaseid tõendeid, kohtuotsuse kujunemine on jälgitav ning loogiline. Menetlus

halduskohtus on olnud äärmiselt põhjalik, kogutud on kaebuse menetlemiseks vajalikud

tõendid, otsuse kujunemine on jälgitav ning otsus on põhjendatud, uusi sisulisi asjaolusid ei ole

apellandi poolt esile toodud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust

vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei eksinud ringkonnakohtu arvates

vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel. Halduskohus on

igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning

ühtki kaebaja asjakohast väidet või tõendit pole jäetud tähelepanuta. Halduskohus ei rikkunud

vaidlusaluse otsuse tegemisel ka menetlusnorme, mis annaks HKMS § 199 järgi aluse kaebaja

esitatud taotluse, tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks,

rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse kõigi põhjendustega ning

tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Kuna kaebaja

ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud ühtegi sisulist põhjendust, vaidlustamaks halduskohtu

19.12.2023. a otsuse põhjendusi, mille alusel jättis halduskohus esitatud hüvitamiskaebuse

rahuldamata (halduskohtu otsuse põhjendava osa p-d 6-14), siis juba viidatud HKMS § 201

lg 4 alusel ringkonnakohus kõnealuseid halduskohtu otsuse põhjendusi ja seisukohti käesolevas

otsuses ei korda, nõustudes nendega täielikult.

9. Kaebaja vaidlustab halduskohtu 19.12.2023. a otsust väitega menetlusnormide rikkumise

kohta seonduvalt sellega, et halduskohus lahendas otsusega seni lahendamata taotlused, jättes

need rahuldamata või läbi vaatamata. Kaebaja viitab HKMS § 2 lg-te 1-2 ja 4-6 ning § 88 lg 1

nõuete rikkumisele halduskohtu poolt. Nagu juba märgitud, ei leia ringkonnakohus, et

halduskohus oleks 19.12.2023. a otsuse tegemisel rikkunud kohtumenetluse norme selliselt, et

see tõi kaasa sisult ebaõige lahendi tegemise. Kuna kaebaja menetlusnormide rikkumist väidab,

siis selgitab ringkonnakohus käesolevas otsuses seda, miks ta kaebaja vastavate väidetega ei

nõustu.

10. HKMS § 2 lg 1 järgi on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse

õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. HKMS § 2 lg 2 kohaselt peab

haldusasja lahendama muuhulgas mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.

HKMS § 2 lg 4 kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude

väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks

menetlusosalistele; kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel

esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lg 5 järgi tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma

selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata

õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse.

HKMS § 2 lg 6 järgi tagab kohus kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes

menetlusosalistele tõhusa ja võrdse võimaluse esitada ja põhjendada oma seisukohti ning

vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või toetada neid. HKMS § 88 lg 1 kohaselt

on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde

kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju.

10.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et halduskohus oleks käesolevat

asja lahendades kuidagi eiranud oma ülesannet tagada isikute õiguste kaitse õigusvastase

tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. See, et vahistatu poolt esitatud hüvitamiskaebus

Viru Vangla vastu jäeti rahuldamata, ei tähenda HKMS § 2 lg-st 1 tuleneva halduskohtu

ülesande täitmata jätmist.

10.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul alust Tartu Halduskohtule ette heita ka

seda, et asja lahendamisel ületati mõistlikku menetlusaega, millega rikuti HKMS § 2 lg 2

nõudeid. Kaebaja väide, et pärast kaebuse esitamist 26.09.2021 kuni halduskohtu poolt

17.11.2023. a määruse tegemiseni asjas sisuliselt menetlust ei toimunud, ei ole õige. Asja

materjalidest nähtuvalt 2021. a septembris esitas halduskohus nõude vastustajale; 2022. a jättis

kaebuse käiguta ja hiljem võttis menetlusse ning jättis kaebaja esitatud riigi õigusabi taotluse

läbi vaatamata; 2022. a märtsis saabus asjas vangla vastus esitatud hüvitamiskaebusele. Sealt

edasi u 1,5 a jooksul halduskohus tõesti menetlustoiminguid ei teinud ja järgmine

menetlustoiming, mis tehti, oli 17.11.2023. a määrus. Lõpplahendini jõudis halduskohus

2023. a detsembris. Selle tegemiseni kulus halduskohtus seega üle kahe aasta alates kaebuse

esitamisest kohtule, kuid ka üle kahe aasta kestva menetluse puhul ei ole alati ja igal juhul

tegemist mõistliku menetlusaja ületamisega. RKÜK 22.03.2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-85-09

märgitakse näiteks (p 78), et mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste, mida EIK on

sisustanud praktikas. EIK pole näinud ette kindlaid ajalisi piire, vaid lähtunud asjas menetluse

kestuse mõistlikkuse hindamisel järgmistest kriteeriumitest: kohtuasja keerukus, kaebuse

esitaja käitumine, menetlejate tegevus ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevad hüved

(EIK 25.03.1999. a otsus kohtuasjades Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, avaldus nr 25444/94,

punkt 67; König vs. Saksamaa, otsus 28.06.1978, p-d 99 ja 111; Kudła vs. Poola, p 124;

Konashevskaya jt vs. Venemaa, otsus 03.06.2010, p 42). Haldusasjas nr 3-18-2199 tehtud ja

jõustunud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustes leiti näiteks, et Harju

Maakohtu menetluses olnud tsiviilasja puhul ei ole alust rahuldada esitatud kaebust

ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

olukorras, kus esimese astme menetlus kestis 2 aastat 5 kuud ja 26 päeva. Seega leidis

halduskohus, et sellist menetlust ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Nimetatud haldusasjas

vastustajaks olnud Justiitsministeerium oli eelnevalt samuti keeldunud isiku kahjunõude

rahuldamisest, leides, et kohtumenetluse kestusele hinnangu andmisel tuleb võtta arvesse ka

Harju Maakohtu kohtunike suurt töökoormust ja üle kahe aasta kestnud tsiviilasja menetlus ei

ole ebamõistlikult pikk. Ringkonnakohtule teadaolevalt oli ka Tartu Halduskohtu kohtunike

töökoormus kõnealusel perioodil suur, sest alates 2020. a algusest töötas Tartu

Halduskohtus senise 10 kohtuniku asemel vaid 8 kohtunikku ja neist Jõhvi kohtumajas 3

kohtunikku. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellises olukorras töötanud kohtu puhul olla

välistatud menetlusaegade pikenemine ja pika menetlusajaga asjade arvu kasv ning seega ei ole

käesoleval juhul haldusasja lahendamine u 2 aasta ja 3 kuu jooksul käsitletav mõistliku

menetlusaja ületamisena. Kui kaebaja leidis, et tema hinnangul on kaebuse menetlus kestnud

liiga kaua, oleks ta saanud HKMS § 100 lg 1 alusel esitada halduskohtule menetluse

kiirendamise taotluse, mida J. Reinomägi asja materjalidest nähtuvalt teinud ei ole. Samuti

väidab kaebaja esitatud apellatsioonkaebuses, et ta vabanes vahepeal vanglast (29.11.2022)

ning ta vahistati uuesti 22.08.2023. Nimetatud ajavahemik jääb sellesse perioodi, mil

halduskohus käesolevas asjas menetlustoiminguid ei teinud. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et

käesoleval juhul esitati halduskohtule vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise kaebus, mille

menetlemine ka pikema menetlustähtaja jooksul ei ohusta kaebaja jaoks menetluses kaalul

olevaid võimalikke hüvesid väga suures ulatuses. Lisaks eeltoodule nähtub halduskohtu

17.11.2023. a määrusest ka see, et halduskohus püüdis pikalt menetluses olnud asjadega seotud

probleeme lahendada, jagades neid kohtu esimehe käskkirja alusel ümber.

10.3. Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendas halduskohus 28.11.2023 kohtusse jõudnud kaebaja

avaldust põhjendatult nii, et kaebaja esitas selles vastuväite kohtu tegevusele

menetlustähtaegade määramisel ja kirjaliku menetluse määramisel. Kaebaja väitis nimelt, et

17.11.2023. a määrus (kirjaliku menetluse ja menetlusdokumentide esitamise tähtaegade

määramine) tuli talle üllatusena, kuna ta ei mäletanud seda kohtuasja ja selle faktilisi asjaolusid

ning ei ole selle kohta teinud ka märkmeid. Asja materjalidest nähtuvalt sai kaebaja 23.11.2023

kätte halduskohtu 17.11.2023. a määruse, vastustaja vastuse kaebusele ja selle lisad (tl 68).

Määruses antud tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks olid 04.12.2023 (uusi

asjaolusid või taotlusi sisaldavad avaldused ja tõendid) ning 13.12.2023 (muud

menetlusdokumendid). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et 17.11.2023. a määrus ja

Viru Vangla vastus kaebusele kajastasid samuti põhjalikult kaebaja esitatud nõude sisu ning

väiteid, mida kaebaja menetluses esitas. Lisaks eelnevale rahuldas halduskohus kaebaja taotluse

toimiku materjalidega tutvumiseks ja J. Reinomägi tutvus käesoleva haldusasja toimikuga

07.12.2023 (tl 77). Seega oli ka pärast toimikuga tutvumist kaebajal veel 13.12.2023 aega soovi

korral omapoolsete sisuliste seisukohtade või muude menetlusdokumentide esitamiseks

halduskohtule, kuid seda kaebaja ei teinud, esitades toimikuga tutvumise päeval halduskohtule

üksnes taotluse saada koopiaid toimiku materjalidest. Tõendamiskoormist ja vajadust esitada

tõendeid selgitas halduskohus käesoleva asja raames kaebajale juba 17.01.2022. a

kohtumääruses ning kaebaja vastas sellele 03.02.2022 kohtusse jõudnud avaldusega. Kaebajal

oli seega piisav võimalus osaleda menetluses ja soovi korral esitada oma seisukohti. Väide, et

talle kätte toimetatud dokumendid olid puudulikud, on põhjendamata. 17.11.2023. a määruses

toodud vastamistähtaegadega seoses ei esitanud kaebaja näiteks ka taotlust tähtaja

pikendamiseks, kuigi oli seda samas asjas teinud varasemalt (kaebaja taotlus ja halduskohtu

24.01.2022. a määrus, tl 16 ja 18). Kuna kaebaja esitas halduskohtule oma seisukohti ja

põhjendusi sisaldava kaebuse ning talle oli saadetud vastustaja vastus kaebusele koos lisadega

ning kaebaja on korduvalt vanglas tutvunud käesoleva haldusasja toimikuga, siis ei ole alust

tema väitel, et 17.11.2023. a kirjaliku menetluse määruses antud tähtajad olid liiga lühikesed,

millega rikuti HKMS § 2 lg-s 6 toodud kohtu kohustust tagada asja lahendamiseks olulistes

küsimustes menetlusosalistele tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka kirjaliku menetlusvormi määramine riivanud kaebaja

põhiõigusi isegi olukorras, kus ta osales menetluses ilma esindajata. Sisuliselt ei olnud

käesoleva asja asjaolusid arvestades istungi korraldamine halduskohtus vajalik. Halduskohus

on seda kaebajale ka selgitanud (17.11.2023. a määrus ja vaidlustatud otsuse p 15.3).

Ringkonnakohus nõustub seal esitatud põhjendustega, viitab nendele ega pea vajalikuks neid

korrata. Ka esitatud apellatsioonkaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks jäänud mõni oluline

asjaolu kohtuistungi korraldamata jätmise tõttu esitamata. Menetluse läbiviimine halduskohtus

kirjalikus menetluses ei võtnud iseenesest kaebajalt ära võimalust esitada omapoolseid

seisukohti või tõendeid. Halduskohtus andis kaebajale võimaluse esitada oma seisukohad ja

esitatud väiteid kinnitavad tõendid ning kaebaja vastas halduskohtule (tl 14, 24). HKMS § 2

lg 4 sätestab, et kohus tagab omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude

väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks

menetlusosalistele. Kuna kaebaja käesolevas asjas ühtegi tõendit ise ei esitanud ja ei taotlenud

nende kogumist ka kohtult põhjendusega, et ta ei saa mingil põhjusel neid ise esitada, siis tagas

halduskohus vastustajale esitatud kohtunõude abil ning vanglalt kaebusele vastust ja

asjakohaste tõendite esitamist nõudes (tl 5 ja 26) omal algatusel asja lahendamiseks oluliste

asjaolude väljaselgitamise, sh vajalike tõendite esitamise. Eeltoodu pinnal ei ole alust asuda

seisukohale, et halduskohus oleks käesolevat asja menetledes rikkunud HKMS § 2 lg-st 4

tulenevaid nõudeid või HKMS § 2 lg-t 5, mille järgi tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma

selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata

õigusliku kogenematuse tõttu.

10.4. Halduskohus jättis samuti igati põhjendatult HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata

kaebaja taotluse menetluse peatamiseks, kuna selline taotlus oli esitatud puudustega ja seda ei

olnud võimalik ka puuduste kõrvaldamise teel lubatavaks muuta. Menetluse peatamise

võimalikud alused tulenevad HKMS §-dest 93 - 951. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga,

et kaebaja taotluses toodud asjaolud ei seostu ühegagi neist alustest, sh ei ole kohaldatav HKMS

§ 94, mis lubab menetluse peatada poolest tuleneval mõjuval põhjusel. Kohtupraktikas peetakse

selliseks mõjuvaks põhjuseks eelkõige isiku rasket haigust või muid ettenägematuid asjaolusid,

mis kestavad sedavõrd pikalt või ettenägematu aja, et need ei ole näiteks menetlustähtaja

pikendamisega kõrvaldatavad. See, et kaebaja väidetavalt kohtuasja asjaolusid enam ei mäleta,

ei ole mõjuv põhjus asjas menetluse peatamiseks ning nimetatud asjaolu on kõrvaldatav toimiku

materjalidega tutvumisega, mida kaebaja pärast halduskohtu 17.11.2023. a määruse saamist ka

tegi. Nagu varasemalt öeldud, oli kaebajal võimalik taotleda ka viidatud määruses

menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks antud tähtaja pikendamist,

kui ta leidis, et see on liiga lühike, et haldusasja sisu meelde tuletada ja halduskohtule

17.11.2023. a määruses toodud tähtajal vastata või dokumente esitada. J. Reinomägi ei

taotlenud halduskohtult 17.11.2023. a määruses toodud menetlustähtaegade pikendamist.

10.5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendusega, et 28.11.2023 halduskohtusse

jõudnud kolmanda riigi õigusabi taotluse näol oli tegemist samadel asjaoludel ja samal alusel

esitatud korduva taotlusega, mis tuli HKMS § 55 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata ning uueks

asjaoluks ei olnud põhjust lugeda seda, et kaebaja soovis väidetavalt esindaja abil hinnata

perspektiivikust kohtuniku taandamise taotluse esitamiseks. Samuti ei tulene HKMS §-st 13

ega ka TsMS §-dest 23-30 kohtule (kohtunikule) sellist kohustust, et ta peab enne asjas otsuse

tegemist välja selgitama, kas kaebaja soovib kohtuniku vastu taandust esitada või ei. Kui

menetlusosalisele on teada asja lahendava kohtuniku nimi, siis on see menetlusosalise enda

otsustada, kas esitada kohtuniku taandamise avaldus või mitte.

10.6. HKMS § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal

olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. Halduskohus leidis põhjendatult, et nimetatud õigust

piirab HKMS § 28 lg 2, mille kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada

ning õigus ärakirju saada on piiratud, kui tegelik vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike,

et taotlust võib ilmselgelt pidada pahatahtlikuks. Riigikohus on samuti juba varasemalt

selgitanud, et menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu.

Menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule

esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina

enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest endale ärakiri (Riigikohtu

08.09.2015. a määrus asjas nr 3-7-1-502-15). Kuna kaebaja soovis ärakirju dokumentidest,

mille ta oli ise koostanud (vanglale ja halduskohtule esitatud avaldused) või mis olid talle

haldus- või kohtumenetluses juba edastatud (kohtueelses menetluses tehtud vastustaja otsus,

kohtumäärused) ning kaebaja tutvus toimikuga 07.12.2023, siis leidis halduskohus õigesti, et

sellist olukorda arvestades ei ole kaebaja piisavalt põhjendanud vajadust toimikust veel ka

vastavaid ärakirju saada. Apellatsioonkaebuse väited ei mõjuta kuidagi halduskohtu kõnealuse

seisukoha põhjendatust ega lükka seda ümber.

Kuna vastupidiselt kaebaja väidetele ei rikkunud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel

menetlusnorme, mis annaks HKMS § 199 järgi aluse 19.12.2023. a otsuse tühistamiseks ja asja

halduskohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saatmiseks, siis jääb esitatud apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu 19.12.2023. a otsus muutmata.

11. Ringkonnakohus jätab HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata J. Reinomäe taotluse

tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks halduskohtu toimingud (pikk menetlustähtaeg, asja

lahendamine kirjalikus menetluses ja vastamiseks lühikese tähtaja määramine), kuna tegemist

on menetluslikult lubamatu taotlusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

(PSJKS) § 4 lg 3 kohaselt algatab kohus menetluse kohtuotsuse või –määruse edastamisega

Riigikohtule, sama paragrahvi lg 1 järgi kontrollib Riigikohus õigustloova akti, selle andmata

jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavust põhistatud taotluse, kohtuotsuse või -määruse

alusel. PSJKS § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel

jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades

selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja

lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks,

edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. PSJKS ei anna Riigikohtule ega ka alama

astme kohtutele alust hinnata halduskohtu toimingute vastavust põhiseadusele. Seega jätab

ringkonnakohus kaebaja vastava taotluse HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata.

12. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse saata talle koos ringkonnakohtu

otsusega ka koopia tema poolt esitatud 10.01.2024. a apellatsioonkaebusest. HKMS § 88 lg 1

näeb ette, et menetlusosalisel on õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest

menetlusdokumentidest ärakirju. Nagu juba märgitud, selgitas Riigikohus juba varasemalt, et

menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu ning menetlusosalisel puudub

üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud

menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne

dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest endale ärakiri (Riigikohtu 08.09.2015. a

määrus asjas nr 3-7-1-502-15). Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtu hinnangul

kaebajal vajadus enda õiguste kaitseks saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud

apellatsioonkaebusest ning kaebaja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/