2-23-10545/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Piirmets ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht

09.09.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-10545

Kohtuasi

Silen OÜ hagi BUREAU ROMAND Sàrl vastu võla ja

viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.06.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Silen OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Silen OÜ (registrikood 14506938), lepinguline

esindaja Carmen Tars

Kostja BUREAU ROMAND Sàrl (välisriigi registrikood

CHE-378.046.314), asukoht Chemin du Pré-Fleuri 5 CH-

1228 Plan-les-Ouates, Šveitsi Konföderatsioon

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Silen OÜ määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 07.06.2024 määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebemenetlusega seonduvad menetluskulud Silen OÜ kanda.

BUREAU ROMAND Sàrl-il ei ole määruskaebemenetluses tekkinud hüvitatavaid

menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-23-10545

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Silen OÜ (hageja) esitas 25.07.2023 (täpsustatud 30.08.2023) Harju Maakohtule BUREAU

ROMAND Sàrl (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks mõista välja põhivõla

12 343,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 601,62 eurot ja alates hagi esitamisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

Hagiavalduse kohaselt on hageja Eestis tegutsev kontori, telefonikabiinide ja unikaalsete

modulaarsete koosolekubokside arendaja ja kostja on Šveitsis tegutsev ettevõte, kes tellis

hagejalt tooteid edasimüügiks. Pooltevahelise praktika kohaselt toimus tellimuste esitamine ja

kinnitamine e-kirja teel ning maksetingimuseks oli 50% ettemaks ja ülejäänud 50% tuli tasuda

30 päeva jooksul hageja poolt toodete vedajale üleandmisest. Kostja ei ole tasunud viimase

kahe tellimuse lõpparveid.

Hagi allub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (Brüssel I bis määrus)

alusel Harju Maakohtule. Brüssel I bis määruse art 7(1)b sätestab mh, et isiku vastu, kelle

alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis teenuste osutamise puhul

kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada.

Kuna tegu on töövõtulepinguga ja kaup toodeti Eestis vastavalt kostja tellimusele, on teenuse

täitmise koht Eesti ja hageja saab esitada hagi Eesti kohtusse.

2. Maakohus palus 17.08.2023 kirjaga hagejal rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimiseks

selgitada, millised olid poolte vahel sõlmitud lepingu tingimused kauba transportimise ja

kostjale üleandmise kohta.

3. Hageja selgitas 30.08.2023, et poolte vahel puudub kauba transporti ja üleandmist puudutav

kirjalik kokkulepe. Toodete üleandmiskohaks oli hageja tehas Eestis ja üleandmisajaks

06.01.2023, mil tooted anti üle vedajale, ja siis vormistati kostjale arved. Poolte vahel oli

sõlmitud töövõtuleping VÕS § 635 mõttes. Asjaolu, et hageja osutas kostjale ka veoteenuse

vahendamise teenust, ei muuda töövõtulepingu olemust. Kostja ei olnud kohustatud hagejalt

tellima veoteenuste vahendust ja see ei olnud toodete tellimise tingimuseks. Toodete

transporditeenuse vahendamine ei olnud töövõtulepingu lahutamatuks osaks ning toodete eest

makstav tasu ei sisaldanud veoteenuse vahendamise tasu, mistõttu ei saa kahte teenuse

osutamise lepingut lugeda ühtseks müügilepinguks.

4. Kohus keeldus 06.10.2023 määrusega hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel.

Hagi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule. Eesti Vabariik Euroopa

Liidu liikmesriigina ja Šveitsi Konföderatsioon on 30.10.2007 sõlmitud tsiviil- ja

kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise

konventsiooni (Lugano II konventsioon) osapoolteks. Seega tuleb praeguses asjas

kohtualluvuse küsimuses lähtuda Lugano II konventsioonist. Kuna lepingu täitmise koht on

Šveitsis, allub asi Lugano II konventsiooni art 2(1) üldise kohtualluvuse sätte alusel pädevale

Šveitsi Konföderatsiooni kohtule.

5. Hageja esitas maakohtu 06.10.2023 määruse peale määruskaebuse.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22.11.2023 määrusega määruskaebuse, tühistas

maakohtu määruse ja saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

2-23-10545

Ringkonnakohus märkis, et maakohus kohaldas kohtualluvuse määramisel õigesti Lugano II

konventsiooni, kuid maakohus ei selgitanud rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks

olevaid asjaolusid piisavalt välja ja keeldus seetõttu ennatlikult hagi menetlusse võtmast.

Maakohus oleks pidanud enne hagi menetlusse võtmise otsustamist küsima kostjalt seisukoha

kohtualluvuse, kauba transportimise tingimuste ja kostjale üleandmise koha kohta. Maakohtul

on võimalik teha täiendavaid toiminguid, sh küsida kostja seisukohta ja vajadusel koguda

tõendeid selleks, et selgitada nõuetekohaselt välja kohtualluvuse aluseks olevad asjaolud.

7. Maakohus määras 24.11.2023 kirjaga kostjale tähtaja kohtualluvuse küsimuses seisukoha ja

oma väiteid kinnitavate tõendite esitamiseks. Šveitsist saadetud teate kohaselt sai kostja kohtu

kirja ja hagi materjalid koos tõlgetega kätte 25.03.2024. Kostja ei esitanud seisukohta.

Maakohtu määrus ja põhjendused

8. Harju Maakohus keeldus 07.06.2024 määrusega hagi menetlusse võtmisest

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel, kuna rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi ei allu hagi Eesti kohtule.

8.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb asjas kohaldada Lugano II konventsiooni,

kuna nii Eesti kui ka Šveits on selle osapooled. Lugano II konventsiooni art 2(1) järgi

kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on mõnes konventsiooniga seotud riigis kõnealuse

riigi kohtusse, ehk sel juhul kostja kui võlgniku asukoha kohtusse Šveitsi.

Isikuid, kelle alaline elukoht on konventsiooniga seotud riigis, saab Lugano II konventsiooni

art 3(1) järgi kaevata konventsiooniga seotud teise riigi kohtusse üksnes II jaotise 2.–7. jaos

sätestatud korras, sh tuleneb art-st 5(1), et isikut, kelle alaline elukoht on käesoleva

konventsiooniga seotud riigis, saab kaevata konventsiooniga seotud teises riigis:

a) lepingutega seotud asjade puhul selle paiga kohtusse, kus tuli täita lepingus sätestatud

kohustus;

b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse selle sätte kohaldamisel lepingus sätestatud

kohustuse täitmise kohana: müügi puhul kohta konventsiooniga seotud riigis, kus lepingu

kohaselt kaubad üle anti või oleks tulnud üle anda; teenuste osutamise puhul kohta

konventsiooniga seotud riigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või oleks tulnud

osutada;

c) kui ei kohaldata alapunkti b, kohaldatakse alapunkti a.

Kuna Lugano II konventsiooni art 5(1) regulatsioon on identne Euroopa Nõukogu määruse

44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I)

art 5(1) regulatsiooniga, saab seda tõlgendades lähtuda sarnastest Euroopa Kohtu lahenditest.

Euroopa Kohus on selgitanud, et Brüssel I määruse art 5(1)b tuleb tõlgendada selliselt, et kui

lepingu järgi tuleb valmistatavad või toodetavad kaubad kohale toimetada, siis isegi juhul, kui

tellija on andnud valmistatavate toodete hankimise, töötlemise või tarnimise kohta spetsiifilisi

juhiseid, kuid tellimus ei ole valmistatud tellija materjalist ning müüja vastutab kauba

kvaliteedi ja lepingule vastavuse eest, tuleb selline leping kvalifitseerida müügilepinguks

Brüssel I art 5(1)b tähenduses. Kui müük hõlmab kohaletoimetamist, siis peab koha, kus

lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, kindlaks määrama

lepingutingimuste põhjal. Kui kaupade üleandmise kohta on võimatu selle alusel kindlaks

määrata ilma lepingu suhtes kohaldatavale materiaalõigusele tuginemata, on kõnealuseks

kohaks see, kus kaubad anti füüsiliselt ostja käsutusse, millest tulenevalt ostja sai või oleks

pidanud saama müügitehingu lõppsihtkohas nende kaupade valduse (EKo 25.02.2010,

C-381/08 Car Trim GmbH v KeySafety Systems Srl).

2-23-10545

8.2. Siinsel juhul tellis kostja hagiavalduse kohaselt hagejalt edasimüümiseks telefonikabiine

ja koosolekubokse, hageja valmistas tooted kostja tellimuse järgi ning saatis valminud kauba

kostja kulul kostjale, kasutades selleks kolmanda isiku (Schenker Schweiz AG) osutatud

transporditeenust. Hageja hinnapakkumistelt ja arvetelt nähtub tasu nii toodete kui ka

transpordi eest. Hagiavaldusest ja selle lisadest ei nähtu, et hageja oleks kasutanud kauba

tootmisel kostja materjale või et kostja oleks andnud spetsiifilisi juhiseid kauba

valmistamiseks. Hageja pakkumuste ja arvete põhjal võib järeldada, et toodete parameetrid ja

muud omadused on hageja enda pakutavad (pakkumuses on välja toodud toodete nimetused

„Space 2“, „Gaia table“, „Chatbox Single“ jne, ning värvused, näiteks „must antibakteriaalne“

koodiga 0901-60), mille järgi tellija saab valida endale sobivate omadustega tooted. Hagile

lisatud tõendite põhjal saab järeldada, et pooltel oli kokkulepe, et hageja korraldab kauba

saatmise Šveitsi. Tellimuse täitmine toimus ka faktiliselt selliselt. Kuna hageja ja kostja vahel

sõlmitud lepingu kohaselt pidi kauba transpordi kostjani korraldama hageja, siis vaatamata

sellele, et lepingu esemeks olnud tooted valmistati kostja juhiste järgi, on pooltevahelise

lepingu puhul tegemist müügilepingu, mitte teenuse osutamise lepinguga Lugano II

konventsiooni art 5(1)b tähenduses.

Asja materjalidest, sh hageja 06.01.2023 e-kirjast ei saa järeldada, et kaupade üleandmise

koht oli Eestis. Nimetatud e-kirjas teavitas hageja kostjat kauba vedajale üleandmisest ning

kauba vedajale üleandmist ei saa siinsel juhul pidada lepingu täitmise kohaks. Kaupade ostu-

müügi lepingu peamine eesmärk on nende müüjalt ostjale edastamine, mis ei ole täielikult

lõpule viidud enne, kui kaubad on jõudnud sihtpunkti, s.o siinsel juhul kostja asukohta

Šveitsis. Seega oli lepingu täitmise koht Šveitsis ning vaidlus ei allu Lugano II konventsiooni

art 5(1)b järgi Eesti kohtule.

8.3. Sarnaselt on Harju Maakohus ka 03.09.2015 määruses tsiviilasjas nr 2-14-60723 asunud

seisukohale, et hagi ei allu Eesti kohtule ning ringkonna- ja Riigikohus nõustusid sellega.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

9. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub saata asja maakohtule hagi menetlusse võtmise

uueks otsustamiseks.

Määruskaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt, et poolte vahel on sõlmitud

müügileping. Poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping VÕS § 635 mõttes, millest tulenev

vaidlus allub ka Lugano II konventsiooni art 5(1)b järgi Eesti kohtule. Ei ole alust järeldada,

et vaidlus ei allu selle riigi kohtule, kus valmistati tooted ja anti need kostjale üle, st sisuliselt,

kus hageja täitis kõik enda poolsed töövõtulepingust tulenevad ülesanded. Veoteenuse

osutamise vahendamine ei olnud töövõtulepingu lahutamatu osa.

Maakohtu viidatud Euroopa Kohtu lahend on asjakohatu. Ka juhul, kui Euroopa kohtu

praktikast tulenevalt leida, et tegemist oli müügilepinguga, allub asi Eesti kohtule, sest hageja

kohustus ka müügilepingu alusel andma tooted kostjale üle Eestis.

Menetluse edasine käik

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-23-10545

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei

anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus

nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega

ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.

12. Maakohus asus õigesti seisukohale, et siinses asjas tuleb kohtualluvus määrata Lugano II

konventsiooni art-s 2(1) sisalduva üldreegli järgi ning asjas ei kohaldu art-s 5(1)b sisalduv

valikuline kohtualluvus. Seejuures ei eksinud maakohus Lugano II konventsiooni tõlgendades

ning juhindus õigesti Euroopa Kohtu praktikast. Lugano II konventsiooni protokoll 2 art 1(1)

kohaselt võtab iga käesolevat konventsiooni kohaldav ja tõlgendav kohus vajalikul määral

arvesse põhimõtteid, mis sisalduvad mh Euroopa Ühenduste Kohtu asjaomastes otsustes

käesoleva konventsiooni art-s 64(1) osutatud õigusaktide (sh Brüssel I määruse) kohta.

Eeltoodut arvestades järeldas maakohus õigesti, et siinsel juhul sai poolte lepingut pidada

müügilepinguks Lugano II konventsiooni art 5(1)b mõttes ning kuna müük hõlmas poolte

kokkuleppe järgi kauba kohaletoimetamist, saab lepingu täitmise kohaks lugeda kohta, kus

kaup anti üle ostjale, mitte vedajale.

13. Ülaltoodut arvestades jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata.

14. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja, s.o hageja kanda. Kuna kostja ei

vastanud, ei ole kostjal hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud ning ringkonnakohus ei määra

kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

(allkirjastatud digitaalselt)