1-23-7416/19 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

5. september 2024

Kohtuasja number

1-23-7416

Kohtukoosseis

Eesistuja Mario Truu, liikmed Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm

Kohtuasi ja menetluse liik

Kriminaalasi Qve Jõgeda süüdistuses karistusseadustiku § 121

lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 424 lg 1 järgi, üldmenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 28. veebruari 2024. a otsus

Apellant

Qve Jõgeda kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Qve Jõgeda, isikukood 38509226511, elukoht XXX, töötu,

kriminaalkorras karistatud, tõkendit pole kohaldatud

Kaitsja

-

Kaire Hänilene (riigi õigusabi korras)

Prokuratuur

-

esindaja

Majandus-

ja

korruptsioonikuritegude

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Evelin Merilaine

Kannatanu

-

J.T-J.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Maakohtu 28. veebruari 2024. a otsust, jättes sellest välja seisukohad

tunnistaja J.P. ütluste kasutamise kohta.

2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Apellatsioon jätta rahuldamata.

4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid apellatsioonimenetluses Qve

Jõgedale osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 452 eurot ja 62 senti

(sealhulgas käibemaks 81 eurot 62 senti). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja

või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka

isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

2(10)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Qve Jõgedat süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et ta lõi

9. septembril 2023 kella 20.10 paiku enda abikaasat J.T-J. t korduvalt rusikatega pähe ja jalaga

kehasse. Süüdistatav põhjustas sellega kannatanule valu ja tervisekahjustusi. Süüdistatavat on

varem karistatud Tartu Maakohtu 29. aprilli 2019. a otsusega KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.

2. Süüdistatavale esitati süüdistus ka KarS § 424 lg 1 järgi, kuid selles osas apellatsioonimenetlust

ei toimu.

Maakohtu otsus

3. Tartu Maakohtu 28. veebruari 2024. a otsusega tunnistati süüdistatav süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2

ja 3 järgi ning teda karistati 1 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega. Lisaks tunnistati ta süüdi

KarS § 424 lg 1 järgi, mille eest mõisteti 9-kuuline vangistus. Maakohus moodustas KarS § 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud

aeg. Vangistus jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele

pööramata tingimusel, et süüdistatav ei pane toime uut tahtlikku kuritegu, järgib käitumiskontrolli

nõudeid (KarS § 75 lg 1) ja hoidub alkoholi tarvitamisest (KarS § 75 lg 2 p 2). Kohtu seisukohad

ja tuvastatud asjaolud olid lühidalt järgmised.

4. Kannatanu keeldus KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel kohtus ütlusi andmast. Tema kohtueelses menetluses

antud ütlused avaldati KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. Ta andis ütlusi 9. ja 11. septembril 2023.

9. septembril rääkis kannatanu, et ta magas parasjagu koos lapsega, kui järsku tõmbas alkoholi

tarvitanud süüdistatav ta voodist välja, võttis rinnust kinni, sõimas teda, et kannatanu ei võtnud

enne telefoni vastu, ning süüdistas abielurikkumises. Siis lõi süüdistatav kannatanut rusikaga

vastu nägu. Kannatanu proovis end kaitsta, ent süüdistatav lõi teda uuesti rusikatega, mispeale

kukkus kannatanu rüseluse käigus põrandale. Seejärel peksis süüdistatav pikali olnud kannatanut

rusikatega pähe ja mõne korra jalaga vastu keha. Süüdistatav nõudis kannatanult Fordi

autovõtmeid, kuid kannatanu võtmeid ei andnud. Süüdistatav lubas välja minnes auto lõhkuda.

Pärast seda tuli tuppa tunnistaja A.U. , kes küsis autovõtmeid ja ütles, et muidu peksab süüdistatav

auto puruks. Kannatanu andiski võtmed, misjärel sõitis süüdistatav autoga minema. 11. septembril

2023 toimunud ülekuulamisel sõnas kannatanu, et süüdistatav hakkas nende elukohas koos

sõpradega alkoholi tarvitama. Kannatanu lahkus sealt koos tütrega ja läks maakoju. Kella 16 paiku

helistas talle süüdistatav ja tahtis, et kannatanu ta koju viiks. Kannatanu keeldus, sest ta oli natuke

alkoholi joonud. Õhtul kella 20 paiku läksid nad tütrega magama. Veidi pärast kella 20 ärkas

kannatanu selle peale, kui süüdistatav temaga rääkima hakkas. Süüdistatav oli alkoholijoobes ja

süüdistas kannatanut abielurikkumises ühe peretuttavaga, kes käis nende muru niitmas.

Süüdistatav lõi kannatanut rusikaga näkku, kui kannatanu oli voodis istukil. Seepeale tekkis

rüselus, mille käigus süüdistatav kannatanut rohkem ei löönud, aga kannatanu lõi süüdistatavat

enda kaitseks käega. Rüseluse lõppedes soovis süüdistatav kannatanule kuuluva auto Fordi

võtmeid ja ähvardas auto puruks lüüa, kui kannatanu võtmeid ei anna. Süüdistatav läks välja ja

kuulda oli mingeid pauke. Mõne aja pärast tuli süüdistatava kaine autojuht tuppa ja palus võtmed

anda, mispeale kannatanu andiski need. Siis oli kuulda auto käivitamist ja minema sõitmist.

Kannatanu kutsus kiirabi. Kannatanu ei mäleta, mida ta rääkis 9. septembril 2023 politseile, sest

ta oli siis ehmunud, unine ja tema pea valutas, mis võis tingida ebatäpsed ütlused.

5. Süüdistatava sõnul veetis ta 9. septembril 2023 aega kodus ja tarvitas alkoholi. Ta proovis

kannatanule ja tütrele helistada, ent keegi vastu ei võtnud. Kuna süüdistataval oli tarvis järgmisel

3(10)

päeval tööle minna, kuhu sõidutab teda kannatanu, siis sõitis ta koos A.U. ega kannatanu juurde.

Kohale jõudes jäi süüdistatav õue suitsu tegema ja A.U. läks majja. Kui viimane tagasi tuli,

sisenes sinna süüdistatav. Kannatanu oli voodis ärkvel. Süüdistatav hakkas teda sõimama, et miks

kannatanu telefoni vastu ei võta. Lisaks tuli kõneks ka see, et mingid tüübid tulevad purjus

kannatanu juurde. Süüdistatav viskas kannatanule teki näkku, läks õue ja lõi autot paar korda

jalaga ning palus A.U. el autovõtmed tuua, mida viimane ka tegi. Seejärel sõitis A.U. minema.

Kannatanu tuli majast välja ja lärmas ning tahtis autost asju saada. Kannatanu ründas süüdistatavat

esimesena, lüües süüdistatavat kaks korda rusikaga näkku. Süüdistatav lükkas kannatanu endast

jõuga eemale, mispeale kukkus viimane selili. Siis ründas kannatanu uuesti süüdistatavat, mis

päädis jälle sellega, kuidas süüdistatav lükkas teda eemale, nii juhtus mitu korda. Pärast ühte

järgmist kukkumist istus süüdistatav kannatanu kõhule, võttis kätest kinni ja selgitas enda tuleku

põhjust. Kohe kui süüdistatav kannatanu lahti lasi, ründas kannatanu jälle. Viimaks võttis

süüdistatav kannatanu hommikumantlist kinni, tõmbas teda ukse poole ja pani jooksu. Süüdistatav

kannatanut kordagi ei löönud.

6. Tunnistaja A.U. e väitel viis ta 9. septembril 2023 õhtul enda autoga süüdistatava kannatanu

juurde. Sinna jõudes käis tunnistaja kõigepealt ise kannatanuga rääkimas, süüdistatav jäi välja.

Kannatanu oli ärkvel. Kui tunnistaja oli kannatanuga rääkimise lõpetanud, läks ta välja, istus

autosse ja sõitis minema. Süüdistatav jäi õue.

7. Süüdistatava ja kannatanu ütlused kattuvad selles, et A.U. käis toas kannatanult autovõtmeid

küsimas. A.U. läks tuppa alles pärast seda, kui süüdistatav oli seal kõigepealt käinud. Süüdistatava

ja kannatanu ütlused haakuvad ka selles, et kui süüdistatav tuppa läks, siis tekkis neil kõigepealt

sõnaline konflikt, kuna kannatanu ei vastanud süüdistatava telefonikõnele ja süüdistatav

kahtlustas kannatanut truudusetuses. Osas, mis puudutab seda, kuidas sündmus edasi kulges, on

süüdistatava ja kannatanu ütlused aga vastuolus. Kannatanu ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt.

Ta rääkis vahetult pärast juhtunut, et süüdistatav lõi teda mitu korda, ent teisel ülekuulamisel

väitis, et lööke oli ainult üks. Samas on kannatanu öelduga tuvastatud, et ta rüseles süüdistatavaga,

kukkus mitu korda ja lõi ka ise enda kaitseks süüdistatavat. Kannatanu ütlusi 9. septembril 2023

ei saanud mõjutada tema terviseseisund ega see, et ta oli varem samal päeval tarvitanud pokaali

šampust.

8. Häirekeskuse kõnesalvestis tõendab, et kannatanu helistas pärast juhtunut Häirekeskusele, öeldes,

et alkoholijoobes süüdistatav tuli talle kallale käte või jalgadega, peksis teda igale poole ning sõitis

pärast seda tema autoga minema. Kannatanu kurtis peavalu. Kiirabikaardilt nähtub, et kannatanu

kaebas peavalu, kuna süüdistatav oli talle kallale tulnud magamise pealt, tõmmanud ta üles ning

rusika ja jalaga korduvalt vastu pead löönud. Väljavõte andmekogust KILP sisaldab politseile

antud kirjeldust juhtunu kohta. Süüdistatav tõmbas väidetavalt kannatanu voodist maha, peksis

teda rusikatega pähe ja jalgadega kehasse, mis põhjustas kannatanule tugeva peavalu ja turse.

Kohus ei pea seda väljavõtet iseseisvaks tõendiks, mis näitaks, et süüdistatav peksis kannatanut.

9. Politseiametnikest tunnistajate A.A. ja J.P. ütlused kinnitavad kannatanu sõnu. A.A. sõnul läks

ta 9. septembri 2023. a õhtusel ajal sündmuskohale, kus viibis peavalu kurtev kannatanu ja kes

rääkis talle sellest, kuidas süüdistatav oli vihastanud, et kannatanu ei vastanud telefonile ja petab

teda naabriga. Kannatanu kõneles sellestki, et ta magas tütrega koos, kui saabus süüdistatav, kes

tõmbas kannatanu voodist maha ja lõi teda rusikaga näkku. Kannatanu ütles, et süüdistatav nõudis

temalt enne autovõtit ja hakkas autot lõhkuma, kui kannatanu ei tahtnud võtit anda, ning

süüdistatav sõitis autoga minema, kui oli võtme saanud. Kannatanul pea valutas. Ta väitis, et jõi

päeval ühe pokaali šampust. Kannatanu väitel pole see esimene kord süüdistatava käest peksa

saada. J.P. rääkis suuremas osas seda sama, mida A.A. .

4(10)

10. J.P. vormikaamera videosalvestiselt nähtub, et J.P. ja A.A. vestlevad kannatanuga 9. septembril

2023 alates kell 20.43 enam kui 4 minuti vältel. Kannatanu väitel ründas teda joobes süüdistatav,

kes süüdistas kannatanut muruniitjaga seksimises. Kannatanu kaitses end, lükates mitu korda

süüdistatavat, mida nägi ka tütar. Seepeale lõi süüdistatav kannatanut korduvalt rusikaga pähe ja

paar korda kehasse. Kannatanu sõnul oli tal valus ja pea valutab veel.

11. A.A. ja J.P. ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel lubatavad, sest kannatanu rääkis nendega

vahetult pärast juhtunut, ta oli endast väljas ja ilmselgelt veel tajutu mõju all. Pole alust arvata, et

kannatanu moonutas tõde. KrMS 66 lg 2 järgi ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda teiste seas

uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. J.P. kuulas 9. septembril 2023

kannatanu üle, kuid see ei muuda lubamatuks tema ütlusi osas, mis puudutab sündmuskohal

nähtud kannatanu seisundit ja seal kannatanult saadud teavet. Ülekuulamine toimus 9. septembril

2023 kell 22.30 kuni 23.40 haiglas. Sündmuskohale saabudes tegutsesid A.A. ja J.P.

korrakaitseseaduse alusel ehk siis haldusmenetluses.

12. Kannatanu ning tunnistajate A.A. ja J.P. ütlustega on usaldusväärselt tõendatud üksnes see, et

süüdistatav lõi kannatanut vähemalt ühe korra rusikaga vastu pead. Kannatanu vigastust

tõendavad arstlikku läbivaatust puudutavad dokumendid ja A.A. sõnad. Rüseluse toimumist, aga

ka süüdistatava joobeseisundit kinnitavad lisaks muule süüdistatava ütlused. Süüdistatavat on

varem karistatud vägivalla kasutamise eest. Ehkki süüdistatava löögist rääkis üksnes kannatanu,

keda kaitsepool ei saanud küsitleda, sest ta keeldus kohtus ütlusi andmast, ei põhine süüdistatava

süüditunnistamine valdavas ulatuses kannatanu ütlustel KrMS § 15 lg 3 mõistes.

Politseiametnikest tunnistajate ütlused on kannatanu löömist puudutavas osas lubatavad tõendid

KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi. Juhtumil, mil süüdistataval polnud võimalik kriminaalasjas keskseks

tõendiallikaks olnud kannatanut küsitleda, on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et kannatanu

ütlustele tuginemise kasuks kõneleb muu hulgas see, et kannatanu rääkis juhtunust vahetult pärast

seda kahele sõbrale, kes mõlemad andsid ristküsitlusel ütlusi, kusjuures kannatanu poolt sõpradele

räägitu erines politseile antud ütlustest vaid vähesel määral (vt EIK 15.12.2011, Al-Khawaja ja

Tahery vs. Ühendkuningriik, p 156).

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

13. Maakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, kes taotleb selle tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist

järgmistel argumentidel.

14. Kohus eksis, kui tugines kannatanu vastuolulistele ütlustele, mis on deponeerimata ja mida ei

saadud ristküsitluse teel. Sama isikulise tõendiallika erinevate ütluste arvestamine peaks olema

KrMS § 291 lg 3 p 1 alusel välistatud. Kohus hindas, millised kannatanu kohtueelses menetluses

antud ütlused võivad olla tõesemad ja millisel põhjusel kohus neid eelistab, ilma et kannatanult

olnuks võimalik kohtuistungil selle kohta küsida. Kohtul tulnuks kannatanu ütlused kõrvale jätta.

15. Suurema osa ülejäänud tõendikogumist moodustavad kannatanu ütluste erinevad talletamise viisid

(Häirekeskuse kõne, meditsiiniline läbivaatus ja politseiametnikele räägitu). Ei saa välistada, et

kannatanu moonutas A.A. ja J.P. ga rääkides tõde, seda enam, et kannatanu erineval ajal antud

ütlused on vastuolulised. Kannatanu võis juhtunust rääkida vahetult selle järel hirmuäratavamana,

kui see tegelikkuses oli. Kannatanut selles osas enam üle kuulata aga pole võimalik. Seetõttu ei

saa tunnistajate ütlusi pidada lubatavaks KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi. J.P. ütlused tõendina välistab

ka KrMS § 66 lg 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada olukord, kus menetleja edastab uurimise

käigus hangitud teavet. Kui uurimisasutuse ametnik puutub kannatanuga kõigepealt kokku

väljakutsele minnes ja seejärel teda üle kuulates, pole võimalik tagantjärele eristada, milline info

talletus ametniku teadvusesse vahetute tähelepanekute põhjal ja milline osa ülekuulamise

5(10)

tulemusena. A.A. rääkis kannatanust tehtud fotost, aga seda kriminaalasja materjalidele lisatud

pole.

16. Kohus pidas võimalikuks tugineda süüdistatava ütlustele rüseluse toimumise ja kannatanu

kukkumise kohta, aga ei näidanud, miks ülejäänud osas ei ole need ütlused usaldusväärsed.

Mööndes seda, et süüdistatav ja kannatanu rüselesid, tulnuks kohtul hinnata sedagi, kes esimesena

ründas, kes tegutses hädakaitses ja kas vigastus võis tekkida vastastikkuse rüseluse käigus.

Maakohus tugines oletusele, kui leidis, et süüdistatava süüd kinnitab joobeseisund, mis kohtu

arvates teadaolevalt pärsib enesekontrollivõimet ja suurendab vägivaldse käitumise ohtu. Oletusel

põhineb ka kohtu väidetu, et eluliselt ei saa usutavaks pidada seda, et süüdistatav, kes on varem

sarnast vägivalda kasutanud ja alkoholi tarvitanud, ei löönud kannatanut. Vastastikune rüselus

selgitaks kannatanu seisundit, sest ärritunud ja vihased inimesed võivad juhtunut mäletada

ebatäpselt ja seda võimendada. Kuna on olemas kahtlus, et süüdistatava ja kannatanu vahel toimus

vastastikune rüselus, tuleb süüdistatav õigeks mõista.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(a) Sissejuhatus

17. Kolleegium leiab, et maakohus tuvastas süüdistatava toime pandud kehalise väärkohtlemise

üldjoontes nõuetekohaselt ja apellatsioonis väidetu ei too kaasa õigeksmõistva otsuse tegemist.

Ringkonnakohus nõustub suuresti vaidlustatud otsuses toodud tõendite analüüsiga ja selle

kordamine samaväärses mahus pole apellatsiooni- kui edasikaebemenetluses vajalik (vt nt RKKK

10.05.2023, 1-20-2143/156, p 16 koos viidetega). Kolleegium ei nõustu aga maakohtuga

tunnistaja J.P. ütluste kasutamise osas ja muudab seepärast esimese astme kohtu otsust. Kaitsja

väidetele vastates käsitleb kolleegium kõigepealt kannatanu ütlusi (b), kujundab pärast seda

seisukoha KrMS § 15 lg 3 kohaldamise suhtes, annab hinnangu kannatanu ütlusi kinnitavatele

teistele tõenditele ning peatub lühidalt ka sellel, miks ei pea paika kaitseversioon, et kannatanu

võis maakohtu tuvastatud vigastuse saada võimaliku vastastikkuse rüseluse käigus (c). Lõpetuseks

võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja otsustab menetluskulu üle (d).

(b) Kannatanu ütlused

18. Kannatanu andis ütlusi vahetult pärast menetletavat juhtumit (9. septembril 2023, vt tl 61 ja 62)

ja seejärel paar päeva hiljem (11. septembril 2023, vt tl 64–66). Kuna ta keeldus kohtus KrMS § 71

lg 1 p 5 alusel ütlusi andmast, avaldati KrMS § 291 lg 1 p 2 järgi tema kohtueelses menetluses

antud ütlused. Maakohus tuvastas, et kannatanu rääkis nii 9. kui ka 11. septembril 2023, kuidas

kannatanu ja tema laps magasid parasjagu 9. septembril 2023 õhtusel ajal, kui saabus

alkoholijoobes süüdistatav, kes hakkas kannatanule muu hulgas ette heitma abielurikkumist ja lõi

teda rusikaga näkku. Kannatanu mõlemal korral antud ütlustest nähtub seegi, et pärast seda

süüdistatava lööki süüdistatav ja kannatanu rüselesid. Nii 9. kui ka 11. septembril rääkis kannatanu

ka sellest, kuidas süüdistatav nõudis ühel hetkel kannatanu auto võtmeid ja kannatanu keeldumise

peale lubas autot kahjustada ning läks õue, millele järgnesid mütsatused, mida kannatanu pidas

auto löömiseks. Seejärel tuli A.U. , kes palus kannatanul võtmed siiski anda, mida kannatanu

tegigi, misjärel sõitis süüdistatav kannatanu autoga minema. Juhtunu tagajärjel tundis kannatanu

tugevat peavalu. (Vt maakohtu otsuse lk 4.)

19. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et kannatanu ütluste vastuvõtmine peaks olema välistatud

KrMS § 291 lg 3 p 1 alusel. Selle sätte järgi võib kohus erandina vastu võtta varasemad

deponeerimata ütlused, kui ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi

usaldusväärsuses. Riigikohus on selgitanud, et KrMS § 291 lg 3 p-s 1 märgitud tingimus puudutab

6(10)

süüdistatavale lisagarantii andmist juhtudeks, mil kaitse ei saa kasutada konfrontatsiooniõigust

(ehk õigust küsitleda süüdistuse tunnistajaid ja esitada neile vastuväiteid). Tõendi usaldusväärsus

selle sätte mõistes pole sama mis KrMS § 61 alusel tõendi hindamisel tuvastatud tõendi

usaldusväärsus. KrMS § 291 lg 3 p 1 puhul ei hinnata ütluste sisu, vaid üldisemalt ütluste andmise

asjaolusid ja tunnistaja isikut. See säte ei nõua ütluste usaldusväärsuse tuvastamist, vaid üksnes

seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. (Vt RKKK 18.02.2013, 3-1-1-89-

12, p-d 13–15 ja 15.06.2018, 1-16-7179/127, p 11.) Kolleegium leiab, et kaitsja osutus kannatanu

ütluste võimalikule vastuolule puudutab juba ütluste sisu ja nende usaldusväärsuse hindamist

KrMS § 61 mõistes, aga mitte üldisi ütluste andmise asjaolusid ja kannatanu võimet ütlusi anda.

Kuna apellatsioonist ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu muid asjaolusid, mis seaksid

kannatanu ütluste usaldusväärsuse KrMS § 291 lg 3 p 1 tähenduses kahtluse alla, ei välista

KrMS § 291 lg 3 p 1 praegu kannatanu ütluste vastuvõtmist.

20. Samuti ei välista kannatanu ütluste vastuvõtmist tõendina pelgalt see, et tema erineval ajal

kohtueelses menetluses antud kohtus avaldatud ütlused pole täiel määral kooskõlas.

Kriminaalmenetluse seadustik ei piira niisugusel juhul isiku ütluste usaldusväärsuse hindamist ega

seisukoha kujundamist, kas ja millises osas saab lugeda ütlused usaldusväärseks. Kui täidetud on

muu hulgas KrMS § 291 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tingimused isiku kohtueelses menetluses antud

ütluste kasutamiseks, saab kohus hinnata nende usaldusväärsust KrMS § 61 lg 2 alusel kogumis

teiste tõenditega enda siseveendumuse järgi. Seda tehes võib kohus leida, et osa sellistest ütlustest

on usaldusväärsed, osa aga mitte (vt ka RKKK 28.05.2014, 3-1-1-131-13, p 11 jj). Seega võib

tugineda ka sellistele kohtueelses menetluses antud ja kohtu poolt usaldusväärseks loetud

ütlustele, mis on kohtumenetluses nõuetekohaselt avaldatud ja mida tohib kohus hinnata ning

millele kohtuotsuse rajada, isegi kui osa sama ütluste andja ütlustest pole usaldusväärsed.

21. Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust

potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Selliseks asjaoluks on ütluste haakumine teiste tõenditega

(vt nt RKKK 18.02.2013, 3-1-1-89-12, p 14 ja 27.06.2016, 3-1-1-49-16, p 19). Oluline on ka see,

kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas ütluste andja on erinevatel

menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKK 28.01.2022, 1-20-

9406/41, p 13 koos viitega). Ütluste usaldusväärsus sõltub muu hulgas ütluste andja

isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Ütluste usaldusväärsust kinnitab see, kui ütluste andja

suudab üksikasjalikult osutada juhtumi asjaoludele, reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud

vestlusi ning rääkida ka kaasuvatest asjaoludest, mis polegi kuriteoga iseenesest seotud

(vt RKKK 28.01.2022, 1-20-9406/41, p 13). Samuti tuleb tähelepanu pöörata ütluste elulisele

usutavusele ehk siis sellele, milline on ütluste tõepära üldine tõenäosus, sest vaid nii saab kohus

anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega

(vt RKKK 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p-d 109–113 ja 18.02.2013, 3-1-1-89-12, p 14).

22. Kaitsja peab apellatsioonis kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks, kuna esimesel ülekuulamisel

sõnas kannatanu, et süüdistatav lõi teda rusikaga korduvalt pähe ja mõne korra jalaga kehasse,

samas kui 11. septembril 2023 ütles kannatanu, et süüdistatav lõi teda ainult ühe korra rusikaga

näkku. See on ainus apellatsioonis toodud ebakõla kannatanu ütlustes. Riigikohus on selgitanud,

et kriminaalasja eripära arvestades on võimalik ütlused lugeda ka üksnes osaliselt

ebausaldusväärseks ning ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb kohtul hinnata

KrMS § 61 lg 2 alusel kogumis teiste tõenditega enda siseveendumuse kohaselt. Lubamatu on

rajada kohtuotsus vaid sellele ütluste osale, milles ilmneb diametraalne vastuolu. (Vt RKKK

28.05.2014, 3-1-1-131-13, p-d 12 ja 13.) Ringkonnakohus möönab, et apellatsioonis märgitud

vastuolu on kannatanu ütlustes tõesti olemas, kuid seda ei saa pidada määravaks ja see ei muuda

kannatanu ütlusi ülejäänud osas aprioorselt ebausaldusväärseks. Pealegi pole see osa kannatanu

7(10)

ütlustest jäänud maakohtul tähelepanuta, vaid kohus esitas omapoolsed põhjendused, miks on

süüdistatava süü sellele vaatamata tuvastatud (vt maakohtu otsuse lk 6 jj).

23. Kannatanu on kaks korda ühetaoliselt ja piisava üksikasjalikkusega rääkinud järgmistest

asjaoludest: 1) 9. septembril 2023 õhtusel ajal tuli alkoholijoobes süüdistatav magama heitnud

kannatanu juurde ja hakkas teda süüdistama; 2) süüdistatav lõi seejärel kannatanut rusikaga näkku;

3) süüdistatava löögile järgnes rüselus tema ja kannatanu vahel; 4) millalgi juhtunu ajal nõudis

süüdistatav kannatanult viimase auto võtmeid, mille andmisest kannatanu esialgu keeldus;

5) pärast seda lahkus süüdistatav kannatanu juurest, lubades viimase autot kahjustada, misjärel oli

õuest kuulda midagi sellist, mida kannatanu pidas enda auto löömiseks; 6) kannatanu juurde tuli

A.U. , kes palus kannatanul auto võtmed anda, misjärel viis A.U. kannatanult saadud võtmed

süüdistatavale, kes sõitis kannatanu autoga minema; 7) kannatanu tundis pärast juhtunut tugevat

peavalu. See kannatanu räägitu oli kahte ülekuulamist kõrvutades muutumatu, ilma oluliste

vasturääkivusteta ja piisavalt detailne, hõlmates ka kaasuvaid asjaolusid.

(c) KrMS § 15 lg 3 ja teised süüstavad tõendid peale kannatanu ütluste

24. KrMS § 15 lg 3 keelab kohtuotsuse rajamise üksnes või valdavas ulatuses sellise isiku ütlustele,

keda süüdistataval ega kaitsjal polnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb

„valdavas ulatuses“, on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või

otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi

olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu

toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad need on, seda vähetõenäolisemalt tuleb

ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb

tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda teiste kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende

koostoimet tunnistaja ütlustega. Teiste tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks

sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude

kohta tõend teavet annab. (Vt nt RKKK 15.06.2018, 1-16-7179/127, p 13.)

25. Kolleegium ei näe vaidlustatud otsuses vastuolu KrMS § 15 lg-s 3 sätestatuga. Ehkki kannatanu

ütlused on oluline tõend, tugines maakohus teistelegi kaalukatele tõenditele. Süüdistatava süü

saaks kindlaks teha põhimõtteliselt isegi siis, kui kannatanu ütlused tervikuna kõrvale jätta

(vrd nt RKKK 13.03.2020, 1-17-11682/102, p 24).

26. Ringkonnakohus leiab maakohtuga nõustudes kõigepealt seda, et politseiametnikust tunnistaja

A.A. ütlused on lubatav tõend KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi. Kaitsja väitel pole täidetud KrMS § 66

lg 21 p-s 2 sätestatud tingimus „puudub alus arvata, et ta [ehk tajutu mõju all olev isik, praegu

kannatanu] moonutas tõde“. Apellatsioonis on leitud, et kannatanu võis A.A. le tõde moonutada,

kuid kolleegium sellise kahtluse olemasoluga ei nõustu. Pelgalt vasturääkivus kannatanu poolt

hiljem juba kriminaalmenetluse käigus erineval ajal antud ütlustes selle kohta, kui mitu korda

süüdistatav teda lõi, ei näita, et kannatanu võis vahetult pärast juhtunut sündmuskohale saabunud

politseile moonutada tõde, mis välistaks A.A. ütluste kasutamise (iseseisva) tõendina. Iseäranis

ei saa midagi sellist öelda nende asjaolude kohta, milles kannatanu ütlused püsisid sisuliselt

muutumatuna, eeskätt osas, mis puudutab alkoholijoobes süüdistatava saabumist kannatanu

juurde, tema süüdistust kannatanu suunal ja vähemalt ühte rusikahoopi näkku ning mõni hetk

hiljem kannatanu autoga minema sõitmist. Märgitut ei muuda tõsiasi, et kannatanut pole võimalik

enam selles osas üle kuulata. Kannatanu selgitas teisel ülekuulamisel, et ta ei mäleta esimesel

ülekuulamisel räägitut, kuna ta oli siis ehmunud, unine ja tal pea valutas (vt maakohtu otsuse lk

4). Kolleegium leiab sedagi, et KrMS § 66 lg 21 p-ga 2 pole silmas peetud tajutu mõju all oleva

isiku ütluste sisu, vaid (sarnaselt nt KrMS § 291 lg 3 p-ga 1) ütluste andmise üldisemaid asjaolusid

ja ütluste andja isikut (vt ka käesoleva otsuse p 19). Kannatanu puhul pole selliseid asjaolusid,

8(10)

mis võimaldaksid KrMS § 66 lg 21 p 2 mõistes väita, et ta võis 9. septembril 2023 moonutada

juhtunu kohta kohale tulnud politseile tõde ja süüdistada Q. Jõgedat alusetult enda ründamises.

Sellele, et teised KrMS § 66 lg 21 p-s 2 loetletud tingimused A.A. (kui vahendliku tunnistaja)

ütluste arvestamiseks iseseisva tõendina on täidetud, ei vaidle kaitsja vastu (vt apellatsiooni p

3.10) ja need on maakohus ka nõuetekohaselt kindlaks teinud (vt maakohtu otsuse lk 9). Niisiis

saab A.A. ütlustele KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel tugineda.

27. A.A. kuulati maakohtus üle ja kaitsepool sai teda küsitleda. Kohus tuvastas, et A.A. rääkis

põhimõtteliselt seda sama, mida kannatanu nii esimesel kui ka teisel ülekuulamisel (vt maakohtu

otsuse lk 7 ja 8). A.A. saabus väljakutse peale kannatanu juurde. Kannatanu rääkis talle, kuidas

ta magas, kui tuli süüdistatav, kes hakkas kannatanule etteheiteid tegema, kuni lõi kannatanut

rusikaga näkku. Kannatanu rääkis A.A. le ka näiteks sellest, et süüdistatav nõudis temalt

autovõtmeid, lõi autot ja sõitis võtmed saanuna autoga minema. Lisaks kirjeldas A.A. kannatanu

seisundit sündmuskohale jõudes: kannatanu oli silmnähtavalt pinges ja tal paistis valus olevat,

kannatanul polnud joobetunnuseid. Põhjust A.A. ütluste usaldusväärsuses kahelda pole ja tema

ütlused kõnelevad kokkuvõtlikult sellest, et kannatanu juurde saabunud alkoholijoobes

süüdistatav süüdistas kannatanut ja lõi teda rusikaga näkku, ilma et kannatanu oleks enne seda

midagi ise süüdistatavale teinud.

28. Kaitsja leiab, et teine politseiametnikust tunnistaja J.P. ei saa KrMS § 66 lg 2 ls 1 järgi

tunnistajana kriminaalasjas osaleda ega ütlusi anda, sest ta kuulas kannatanu kriminaalmenetluse

kohtueelses menetluses üle. Kolleegium jagab seda seisukohta ja see tingib vaidlustatud otsuse

muutmise. KrMS § 66 lg 2 ls 1 sätestab, et kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda teiste seas

uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kriminaalasja menetlevaks ametnikuks

saab olla uurimisasutuse ametnik, kes teeb kriminaalmenetluse läbiviimiseks kriminaalmenetluse

seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid (vt RKKK 18.11.2016, 3-1-1-91-16,

p 9). Kuna J.P. kuulas kannatanu kriminaalmenetluses üle, on ta kriminaalasja menetlenud

uurimisasutuse ametnik. Seega ei tohtinud ta anda KrMS § 66 lg 1 mõistes tõendamiseseme

asjaolude kohta ütlusi. Kolleegiumi arvates hõlmab see ka juhtu, mil tunnistaja saab kannatanu

käest teada süüdistatavale süüks arvatava teo tehioludest ehk KrMS § 62 p 1 järgi tõendamiseseme

asjaoludest (vrd RKKK 18.06.2015, 3-1-1-55-15, p-d 3.1 ja 7 ning 24.05.2006, 3-1-1-33-06, p-d 3

ja 6.1). J.P. ütlustest nähtub, et kannatanu rääkiks talle ja A.A. le alkoholi tarvitanud süüdistatava

rusikalöögist kannatanu pihta ja muudest teo tehioludest. Seepärast poleks tohtinud J.P. ütlusi

KrMS § 66 lg 2 ls 1 alusel kasutada.

29. Maakohus asus seevastu seisukohale, et ehkki J.P. oli menetleja, võis ta rääkida tunnistajana

kannatanu seisundist ja kannatanult saadud teabest ning J.P. ja A.A. tegutsesid sündmuskohal

hoopis haldusmenetluse raames. Kolleegium sellega järgmistel argumentidel ei nõustu. KrMS §

66 lg 2 kohaldamine ei saa sõltuda sellest, millises menetluses tajub kriminaalasja menetlenud

uurimisasutuse ametnik tõendamiseseme asjaolusid. Samuti ei näe kolleegium alust eristada selle

sättega seda, kas uurimisasutuse ametnik tajub tõendamiseseme asjaolusid vahetult ise või

vahendlikult (KrMS § 66 lg 21 tähenduses) teise isiku räägitu läbi. Mõlemal juhul ei tohi asja

menetlev uurimisasutuse ametnik tõendamiseseme asjaolude kohta KrMS § 66 lg 2 järgi

tunnistajana ütlusi anda. Seetõttu muudab ringkonnakohus maakohtu otsust, jättes sellest välja

seisukohad J.P. tõendamiseseme asjaolusid puudutavate ütluste kasutamise kohta.

30. Samas näeb KrMS § 66 lg 2 ls 2 ette, et uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses kriminaalasi on

olnud, võib olla kohtumenetluses tunnistajaks tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega võib

J.P. ütlustega sisuliselt kontrollida A.A. ja kannatanu ütluste usaldusväärsust. J.P. öeldu kattub

olulistes asjaoludes A.A. ja kannatanu ütlustega: alkoholi tarvitanud süüdistatav tuli magama

heitnud kannatanu juurde, süüdistas teda ja lõi ühel hetkel kannatanut rusikaga näkku jm (vt

9(10)

maakohtu otsuse lk 8). See kinnitab märgitud osas nii A.A. kui ka kannatanu ütluste

paikapidavust.

31. Vaidlustatud otsuses on veenvalt näidatud, et ka teised (muu hulgas dokumentaalsed) tõendid

kinnitavad kannatanu vigastuse saamist selliselt, nagu saab tuvastada kannatanu ja A.A. ütluste

selle osa põhjal, mis puudutab süüdistatava rusikahoopi näkku (vt nt maakohtu otsuse lk 11 ja 12).

Samuti kinnitab neid ütlusi kannatanu tehtud kõne Häirekeskusele: kannatanu ütles, et süüdistatav

tungis kannatanule kallale, võttis temalt autovõtmed ja sõitis minema (vt maakohtu otsuse lk 6).

Süüdistatava enda versioon (vt kokkuvõtlikult maakohtu otsuse lk 4–5) on süüstavate tõenditega

kogumis (sealhulgas A.A. ütlustega) kummutatud. Maakohus leidis, et süüdistatava ütluste

usaldusväärsust kõigutavad tema joobeseisund teo ajal, varasem elukäik ja käitumismuster.

Kolleegium peab võimalikuks selliseid asjaolusid arvesse võtta, pidamata neid erinevalt kaitsjast

süüdistatava süüdioleku tuvastamisel oletusteks. Süüdistatav ise tunnistas kannatanu juurde

minekut, temaga rüselust ja temalt autovõtmete saamist ning süüdistatavat on varem karistatud

Tartu Maakohtu 29. aprilli 2019. a otsusega KarS § 121 lg 2 p 3 järgi alkoholijoobes olles teisele

inimesele rusikaga vastu nägu löömises (vt tl 27 pd). Samas möönab kolleegium, et need asjaolud

kinnitavad süüd kõigest kaude kogumis teiste tõenditega.

32. Kokkuvõttes on olemasoleva tõendikogumiga ja KrMS § 15 lg-st 3 irdumata tuvastatud muu

hulgas see, et süüdistatav ründas suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust kannatanut

esimesena, hakates teda süüdistama ja lüües kannatanut rusikaga tahtlikult näkku, mis tekitas

kannatanule nii valu kui ka vigastuse. Seetõttu ei kerki esile küsimust selle kohta, kas kannatanu

võis vigastuse saada alles süüdistatava rusikahoobile järgnenud vastastikkuse rüseluse käigus,

samuti ei tõuse küsimust süüdistatava võimalikust hädakaitsest KarS § 28 mõistes, sest ta ründas

ise kannatanut.

(d) Kokkuvõte ja menetluskulu

33. Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3, muudab Tartu Ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 28. veebruari 2024. a otsust, jättes sellest välja seisukohad tunnistaja J.P. ütluste

kasutamise kohta. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioon jääb selles

esitatud taotlustest lähtudes rahuldamata.

34. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks kokku 533,14 euro

ulatuses. Taotluses on kirjas, et kaitsjal kulus maakohtu otsusega tutvumisele 1 tund ja 5 minutit,

kaitsealusega nõupidamisele 4 minutit ja apellatsiooni koostamisele 4 tundi ja 55 minutit, kokku

seega 6 tundi ja 4 minutit. Kaitsja taotleb selle eest 437 eurot, millele lisandub käibemaks.

35. Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja

kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi

osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses on kokku kuni 432 eurot ühes

kohtuastmes. Seega ületab kaitsja taotletud 437 eurot korra järgi sätestatud tasu maksimaalmäära

üldmenetluses ühes kohtuastmes (ehkki kõigest 5 euro võrra, aga siiski). Korra § 2 lg 1 näeb ette,

et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud

taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni

500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Sellist põhjendatud taotlust

pole kaitsja praegu ringkonnakohtule esitanud. Pelgalt tasutaotluse blanketil riigi õigusabi

osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga ei piisa. Advokaadil tuleb

selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks

soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. (Vt RKKK 05.06.2020, 1-17-11182/201,

p 16.) Kolleegium ei näe tasu suurendamiseks ka põhjust, võttes arvesse menetletava asja pigem

10(10)

väiksemapoolset mahtu ja mitte ülemäära keerukaid sõlmküsimusi. Liiati on tasu suurendamist

raske põhjendada kõigest 5 euro võrra üle korra § 6 lg-s 3 ette nähtud maksimaalmäära.

36. Kolleegium peab põhjendatuks kaitsja argumente, mis puudutavad tunnistaja J.P. ütlusi. Kuigi

teised apellatsioonis esitatud kaitseväited ei too kaasa vaidlustatud otsuse muutmist, ei saa kaitsja

argumente pidada ilmselgelt kohatuteks. Küll aga leiab kolleegium ca 6-leheküljelise

apellatsiooni mahtu ja selles sisalduvaid argumente silmas pidades, et apellatsiooni koostamiseks

kulunud vajalik aeg oli maksimaalselt 240 minutit. Järelikult moodustab riigi õigusabi tasu kokku

(sh maakohtu otsusega tutvumise, kaitsealusega nõupidamise ja apellatsiooni koostamise eest)

371 eurot, millele lisandub käibemaks 81,62 eurot, kogusumma on seega 452,62 eurot. Kuna

ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 3 märgitud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu

KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Mario Truu

Tiit Lõhmus

Ingeri Tamm

(allkirjastatud digitaalselt)