2-24-11419/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Kairi Piirisild

Määruse tegemise aeg ja koht 04.09.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-11419

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 02.08.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Harju Maakohtu 02.08.2024 määruse resolutsiooni p-s 3 esialgse

õiguskaitse kohaldamise lõpuaega kellaajaliselt selliselt, et esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks

07.09.2024 kell 16.00 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega.

2. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 02.08.2024 määrus muutmata.

3. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

4. Harju Maakohtu 02.08.2024 määruse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Pikendada X suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 30.07.2024 kell 16.00 psühhiaatri

otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

4.2. Kohus annab loa isikule tahtevastaselt rahustava ja psühhoosivastase ravi

manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

4.3. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

lugeda lõpetatuks 07.09.2024 kell 16.00 või mõnel eelneval päeval, kui

2

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

4.4. Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata

määruse täitmist.

4.5. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

5. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja,

psühhiaatriakliinik) esitas 31.07.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient)

suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks neljaks päevaks ning selle pikendamiseks 40 päevani.

2. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 30.07.2024

kell 16.00 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule.

3. Puudutatud isik oli pärit Ukrainast. Ta lõpetas magistriõppe Tallinna Tehnikaülikoolis

küberkaitse erialal ja asus tööle Tallinnas tegutsevas IT-firmas. Aastatel 2015-2021 oli

puudutatud isik abielus. Lähedaste andmetel tekkisid tema psüühikas muutused pärast peksa

saamist 2021. aasta septembris. Isik viibis uuringutel Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise

meditsiini osakonnas, kus kaebas tasakaaluhäireid, üldist halba enesetunnet ja iiveldust. Aju

visualiseerival uuringul ega neuroloogi konsultatsioonil patoloogiat ei leitud. Puudutatud isiku

ema andmetel oli ta alati olnud sõbralik, korralik, edukas õpingutes ja kohusetundlik töös,

konflikte ega kaklusi varasemalt ei esinenud. Peksa saamist ja mõnitamist joobes töökaaslaste

poolt elas ta raskelt üle ning väljendunud käitumismuutus ilmnes 2021. aasta oktoobris. Isik

keeldus emaga suhtlusest või vastas vaenulikult, muutus abikaasa sõnul kurjaks ja

kahtlustavaks ning väitis, et tema kohta avaldatakse ebaõiget informatsiooni. Samuti märkis

puudutatud isik, et inimeste nägudest on näha, et nad teavad tema kohta kõike ning plaanis

seetõttu sõita Ameerikasse või Kanadasse. Lähedased kutsusid puudutatud isikule kiirabi ning

psühhiaatriakliinikusse saabudes avaldas ta paranoidseid luulumõtteid (teda jälgitakse ja

soovitakse halba), mistõttu plaanis Eestist põgeneda. Isik hospitaliseeriti tahtest olenematu ravi

otsusega ja ta viibis haiglaravil 04.11.2021-10.12.2021. Ravil viibimisel avaldas ta laialdast

paranoidset luulu (Eesti ühiskonda manipuleeritakse välisjõudude poolt, suured ühendused

asuvad Silicon Valley piirkonnas, tema korterisse on paigaldatud kaamerad, tema alasti pilte

laetakse internetti ning vestlused saavad avalikuks, kõikjal on tema kohta halvustava ja

mõnitava sisuga reklaamplakatid ja ta osaleb justkui teleseriaalis). Puudutatud isikul diagnoositi

äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.11). Psühhoosivastase ja

rahustava ravi toimel isik rahunes, kuid usalduslikku ravikoostööd ei tekkinud ja haiguskriitika

jäi puudulikuks. 2022. aastal olid esiplaanil depressiivsed, ennast süüdistavad mõtted ja

3

tegevusetus, eelnevaga kaasnes oluline kaalutõus. 2022. aasta oktoobris diagnoositi isikul

depressiivne skisoafektiivne häire (F25.1). Raviskeemi korrigeeriti korduvalt, kuid isik

katkestas ravi.

4. Ema sõnul halvenes puudutatud isiku seisund uuesti 2023. aasta jaanuarist (isik oli närviline,

ei teinud enam sporti, ei pesnud ennast ja oli emaga järsk). 17.05.2023 teatas ta emale, et viibib

Peterburis, misjärel temaga enam kontakti ei saadud. Isiku käitumine oli psühhoosist ajendatud

(kõndis sihitult tänavatel ringi tajudes kõiki inimesi ohtlikena, viskas ära arvuti ja telefoni, mille

kaudu sai enda väitel ähvardusi, tajus reklaamides ähvardusi). Ebakohase käitumise tõttu

hospitaliseeriti isik Peterburis psühhiaatriahaiglasse, kus viibis paranoidse skisofreenia

diagnoosiga (F20) ravil 25.05.2023-07.07.2023, kuni seisund võimaldas korraldada ületoomise

elukohajärgsesse

haiglasse.

Isik

saabus

teistkordselt

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinikusse ema saatel Narvast kiirabiga tooduna. Vastuvõtul avaldas ta

paranoidseid luulumõtteid enda jälitamisest, oli veendunud et hotellitoas olid kaamerad, kiirabi

ja politsei ei olnud päris ja Peterburis teostatud ravi oli vale. Isik hospitaliseeriti tahtest

olenematu ravi otsusega ja ta viibis haiglaravil 07.07.2023-22.09.2023. Psühhoosivastase

raviga ägedad psühhoosielamused taandusid, puuduliku haiguskriitika ja ravikoostöö tõttu

mindi üle depooravile. Isik jätkas toetusraviga kuni detsembrini, jaanuarist käis vastuvõttudel,

kuid keeldus ravist.

5. Puudutatud isiku seisund halvenes süvenevalt alates maikuust (viibis valdavalt kodus, loobus

treeningutest, lõpetas suhtluse sugulastega, nõudis emaga suheldes salasõna ütlemist, et

tuvastada, et tegemist on emaga). 27.07.2024 tuli isik ema juurde, avaldas paranoidseid

luulumõtteid (jättis kõrvaklapid õue, väites, et neid kuulatakse pealt ja tundis kõikjal enda

jälitamist). Järgneval päeval teatas, et paigaldab kaamerad ja sõidab kohe Hispaaniasse, kuna

Eestis on ohtlik. Isik helistas kahel korral ka häirekeskusesse ja teatas, et ei tunne end turvaliselt.

Raviarst väljastas saatekirja puudutatud isiku tahtest olenematuks hospitaliseerimiseks ja ema

kutsus kiirabi. Isiku juures käidi kahel korral, kuid ta keeldus ust avamast, mistõttu siseneti

tuletõrjeredeli kaudu ning ta toimetati politsei kaasabil psühhiaatriakliinikusse. Vastuvõtul oli

ta usaldamatu olekuga ja pinges, väitis, et Eestis pole turvaline ja keeldus ravist kategooriliselt

(ei võtnud ravimeid ega lubanud analüüse võtta, nõudis pidevalt enda vabastamist). Isik avaldas

vihjamisi ulatuslikule paranoidsele luulule viitavaid mõtteid (kasutas teroform aparaati, millega

saab kõiki alluvaid mõjutada ja manipuleerida, kavatses luua oma meeskonna, pidi teavitama

tähtsaid isikuid Virginia osariigist, haiglas oli ohtlik, sest temaga on haiglas viibides väga lihtne

manipuleerida). Ravimeid õnnestus manustada vaid süstituna füüsiliselt isikut ohjeldades.

6. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.0), mis oli

ägenenud. Oma psüühilisest seisundist tulenevalt ei olnud ta võimeline mõistma ravivajadust

ega kontrollima oma käitumist. Ravita jäämisel võis ta inadekvaatse ja ettearvamatu käitumise

tõttu ohustada nii iseennast kui ka ümbritsevaid (luulumõtete tõttu võis rünnata enesekaitseks

ümbritsevaid, põgenes omamata elatusvahendeid ja elukohta teistes riikides, keeldus endale

vajalikust abist). Puudutatud isiku seisundi paranemist nelja päeva jooksul ei olnud alust

prognoosida, mistõttu taotles avaldaja nii esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamist neljaks päevaks kui ka selle pikendamist 40 päevani.

7. 31.07.2024 ärakuulamisel kontrollis isik hästi väljaöeldut, rõhutas, et ei ole kellelegi ohtlik

ja eitas esinevaid psüühikaprobleeme. Isikul oli puhkus ja ta soovis seda veeta mujal kui haiglas.

Ta töötas pangas IT-insenerina ja sattus haiglasse nii, et päästeauto tuli rõdu kaudu. Isik käis

Smuuli Maximas ja ei olnud kaks nädalat koju süüa ostnud. Päästeauto saabumise ajal oli ta

rahulikult rõdul. Isik helistas häirekeskusesse, sest tundis end ohustatuna, samuti selgitas, et tal

ähvardati uks sisse lüüa ja korterisse tulla. Ähvardajad olid talle teadmata, kuivõrd uksele

lihtsalt koputati. Sellegipoolest avaldas isik, et keegi konkreetne oli tema privaattsoonis.

Päästeauto hirmutas teda ning ta arvas, et teda tahetakse röövida. Ravimeid oli isik tarvitanud

4

ligikaudu 4-5 kuud. Ärakuulamise hetkel ei olnud talle ravimeid välja kirjutatud, sest ta oli juba

täiesti taastunud. Jälitamise kohta küsitud küsimuse peale märkis isik, et jälitamisest on väga

raske aru saada ja hiljem kinnitas, et ei ole märganud, et keegi oleks teda jälitanud.

8. Ärakuulamisel selgitas raviarst KE, et puudutatud isiku seisund oli kõigil hospitaliseerimistel

sarnane. Antud juhul ei lasknud isik teha ühtegi protseduuri, sh võtta verd ja mõõta vererõhku.

9. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldusele vastuväiteid ei

esitanud.

Maakohtu 31.07.2024 määrus

10. Maakohus rahuldas 31.07.2024 määrusega avalduse, rakendas esialgset õiguskaitset ja

andis loa puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 30.07.2024 kell 16.00. Samuti andis kohus loa

puudutatud isikule tahtevastaselt rahustava ja psühhoosivastase ravi manustamiseks, samuti

vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei olnud muul viisil

võimalik, oli kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5

alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esines

raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.0), mis oli ägenenud. Tema käitumine oli

psühhoosielamustest juhitud ja ettearvamatu. Tal puudus haiguskriitika ja koostöövalmidus

raviks. Psüühikahäirest tulenevalt ei olnud ta võimeline täielikult mõistma ravivajadust,

korrigeerima oma käitumist ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema

käitumine oli haiguslikest elamustest juhitud. Puudutatud isik oli inadekvaatse ja ettearvamatu

käitumise tõttu ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Haigusest tulenevalt ei olnud ta

võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu

hinnangul ei olnud puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik ravi väljaspool haiglat.

Maakohtu 02.08.2024 määrus

11. Maakohus pikendas 02.08.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 30.07.2024 kell

16.00 tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt rahustava ja

psühhoosivastase ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Maakohus määras, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 07.09.2024

või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

Kohus kordas varasemas määruses esitatud seisukohti ning veendus ärakuulamisel, et

puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada ja

seda juhtida. Tema käitumine oli haiguslikest elamustest juhitud, mistõttu kujutas ta ohtu nii

endale kui ka ümbritsevatele. Haigusest tulenevalt ei olnud ta võimeline hindama enda

tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust.

Määruskaebus

12. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palus maakohtu

02.08.2024 määruse tühistada ja end viivitamatult haiglast vabastada.

Käesoleval juhul puudusid alused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kinnises asutuses,

kuivõrd puudutatud isikul puudus raske psüühikahäire ja ta ei olnud enne hospitaliseerimist

5

ohtlik endale ega teistele. Isik viibis kodus ega teinud midagi, mida võiks tõlgendada ohtliku

käitumisena.

Menetluse edasine käik

13. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

14. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

15. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

16. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks, kuid täpsustada tuleb vaidlustatud määruse resolutsiooni p-i 3, märkides

kellaajalise täpsusega esialgse õiguskaitse kohaldamise lõpuaeg. Maakohtu määrus jääb TsMS

§ 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 sisuliselt muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

17. Maakohus kohaldas 31.07.2024 määrusega esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja

pikendas 02.08.2024 määrusega psühhiaatriahaiglasse paigutamist kuni 07.09.2024.

Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus nõuetekohaselt välja PsAS § 11 lg 1 kohaldamise

eeldused. Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja selliseid asjaolusid, millest tulenevalt

võiks järeldada, et maakohus eksis tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamisel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja

§ 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kohus järgmist.

18. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS

§ 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

19. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul ägenenud paranoidne skisofreenia

(F20.0). Puudutatud isiku arvamus, et tal puudus raske psüühikahäire, ei lükka ümber

psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg 1

p-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Kohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite

seisukohtades. Samuti ei põhjendatud määruskaebuses, mis põhjusel ei ole psühhiaatrite

seisukohad meditsiiniliselt korrektsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et

käesoleval juhul esinesid PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldused.

20. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata

kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning

tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige

lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p

39.2; RKTKm 2-15-3662, 14.02.2018, p 14). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik

6

haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018,

2-15-3662, p 14.1; RKTKm 2-16-10435, 20.03.2019, p 18).

Psühhiaatrite arvamusest nähtus, et puudutatud isik võib ravita jäämisel psüühikahäirest

tuleneva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu ohustada nii iseennast kui ka

ümbritsevaid, s.o võib luulumõtete tõttu enesekaitseks teisi rünnata. Samuti kujutas isik ohtu

iseendale, kuivõrd põgenes välisriiki, seejuures omamata seal elukohta ja elatusvahendeid ning

keeldus endale vajalikust abist. Osakonnas oli isik pinges, usaldamatu ja keeldus koostööst. Ta

ei olnud võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Ringkonnakohus

nõustub, et puudutatud isiku ohtlikkus on maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus

pigem kindel kui tõenäoline. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.

21. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et

muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik eitab temal diagnoositud rasket

psüühikahäiret ning ei mõista ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada

psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Samuti

kinnitab eeltoodut asjaolu, et isik keeldus koostööst arstidega, ei võtnud ravimeid, ei lubanud

võtta analüüse ja nõudis pidevalt enda vabastamist. Seega on ringkonnakohtu arvates tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

22. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku

kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni

40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

Psühhiaatrite 31.07.2024 hinnangu kohaselt ei olnud puudutatud isiku seisundit ja senist

ravikogemust hinnates alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel sedavõrd, et

oleks tagatud tema ohutu toimetulek väljaspool kontrollitud ravikeskkonda. Maakohus kuulas

puudutatud isiku ära 31.07.2024 ja veendus tema tervislikus seisundis. Raviarst KE 02.08.2024

hinnangu kohaselt ei muutunud puudutatud isiku seisund pärast esialgset haiglas viibimist,

kuivõrd tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel kujutaks ta oma raske

psüühikahäire tõttu ohtu endale ja ümbritsevatele. Kuivõrd psühhiaatrite arvamusest tulenevalt

oli esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik, oli maakohtul õigus esialgset õiguskaitset

pikendada. Asjaolu, et puudutatud isik psühhiaatrite hinnanguga ei nõustu, ei lükka ümber

psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s

1 sätestatud tingimuste hindamisel.

23. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul

olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ning TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud tingimused esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani.

24. Maakohtu 02.08.2024 määruses määrati esialgne õiguskaitse ja tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi kuni 07.09.2024 ilma kellaajalise täpsuseta. Ringkonnakohus täpsustab

esialgse õiguskaitse kohaldamise lõpuaega kellaajaliselt selliselt, et esialgse õiguskaitse korras

kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loetakse lõpetatuks 07.09.2024 kell 16.00 või

mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13,

p 46.5).

25. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

26. Määruse peale võib esitada määruskaebuse tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)