3-23-3017/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

2. september 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-3017

Haldusasi

XXi kaebus Tallinna Vangla 11. jaanuari 2024. a otsuse

nr 5-8/24/21494-2 ja 24. jaanuari 2024. a vaideotsuse nr

5-15/24/233-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla

kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. mai 2024. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Agu Rillo

Menetluse alus ringkonnakohtus

XXi apellatsioonkaebus

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmine

RESOLUTSIOON

1. Jätta XXi apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 3. mai 2024. a otsuse peale

haldusasjas nr 3-23-3017 läbi vaatamata.

2. XXile

apellatsiooniastmes

antud

menetlusabi

kulud

jätta

riigi

kanda.

Menetlusosaliste muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7, § 190, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas Tallinna Vanglale 16.10.2023 ja 23.11.2023 taotlused väljastada lisamadrats

või paksem madrats, sest ta ei saa seljavalu tõttu normaalselt magada. XX esitas Tallinna

Vanglale 28.12.2023 vaide, sest vangla ei ole korduvatele taotlustele vaatamata teist või

paksemat madratsit väljastanud ega tema taotlustele kirjalikult vastanud.

2. Tallinna Vangla jättis 11.01.2024 vastusega nr 5-8/24/21494-2 rahuldamata XXi taotluse

kambrisse lisamadratsi saamiseks. Lisamadratsi saab väljastada, kui meditsiiniosakond teeb

ettekirjutuse lisamadratsi vajaduse kohta. Meditsiiniosakond ei ole tuvastanud XXil

meditsiinilist näidustust lisamadratsile. Selle selgitab edaspidi välja taastusraviarst ja XX on

juba uuringule registreeritud. Tallinna Vangla jättis 24.01.2024 vastusega nr 5-15/24/233-2

3-23-3017

2(3)

XXi 28.12.2023 vaide rahuldamata, märkides, et Tallinna Vangla 11.01.2024 vastuses

nimetatud tingimused ei ole muutunud.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule 18.01.2024 kaebuse, mille nõueteks jäid taotlused

tühistada Tallinna Vangla 11.01.2024 otsus nr 5-8/24/21494-2 ja 24.01.2024 vaideotsus nr 5-

15/24/233-2 ning kohustada Tallinna Vanglat vaatama uuesti läbi tema taotlus lisamadratsi

väljastamiseks.

4. Tallinna Halduskohus jättis 03.05.2024 otsusega XXi kaebuse rahuldamata ning

menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Kambri sisustuse kohandamine

vastavalt kinnipeetava terviseseisundile (nt lisamadrats) ei eelda tingimata otsust meditsiinilise

abivahendi vajalikkuse kohta, vaid hinnangu sellele annab vangla, arvestades meditsiinitöötaja

selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid (vt

Riigikohtu 11.09.2019 määrus nr 3-18-1331, p 10). Kuna kaebaja väidab, et ta vajab madratsit

seoses seljaprobleemidega, saab eelkõige meditsiinitöötaja hinnata seda, kas kaebajal esinevad

meditsiinilised näidustused taotletud madratsi / lisamadratsi saamiseks. Kaebaja tervisekaardi

andmetest ja vangla selgitustest nähtub, et tervishoiutöötaja ei ole kehtestanud lisatingimust ega

teinud ettekirjutust või andnud soovitust väljastada kaebajale lisamadrats või uus madrats. Kuna

seni pole tuvastatud, et kaebajal oleks meditsiiniline näidustus lisamadratsi saamiseks, siis ei

ole tõendatud, et kaebaja vajab terviseseisundist tulenevalt lisamadratsit (vt lisaks Riigikohtu

14.10.2020 määrus nr 3-19-882). Arstivisiitidel ei ole kaebaja üldse viidanud uue madratsi või

lisamadratsi saamise vajadusele. Seega on kaebajal õigus vaid sellisele madratsile, mis on ette

nähtud kõigile kinnipeetavatele ning mis on üldiselt sobilik inimesele magamiseks (nt Tartu

Ringkonnakohtu 24.11.2020 otsus nr 3-18-55, p 25). Selline madrats on kaebajale ka tagatud

ning tõendatud ei ole väide, et lisamadratsi väljastamata jätmine on kaebaja tervist halvendanud.

5. XX esitas Tallinna Ringkonnakohtule 04.05.2024 apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja ei saa seljavalude

tõttu öösel rahulikult magada. Tal on 2018. a-l diagnoositud S-kujuline skolioos, selg väsib ja

valutab. Kaebajale on valude leevendamiseks määratud valuvaigisteid ja samuti üld-teraapiline

massaaž. Kaebaja palub nõuda vanglalt välja kõik tema terviseandmed. MRT-uuringut kaebaja

seljast ei ole tehtud.

6. Tallinna Ringkonnakohus võttis 06.05.2024 määrusega XXi apellatsioonkaebuse

menetlusse. Tallinna Vangla palus 06.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. XX vabanes vangistuse kandmisest 29.08.2024.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaselt tagastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, kui esitatud

väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg 3 p

6 järgi tagastatakse apellatsioonkaebus mh juhul, kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud

asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada apellandi õigusi või kohustusi. HKMS § 190 sätestab,

et kui HKMS § 187 lg-s 3 toodud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg-tes 4–7

sätestatut arvestades läbi vaatamata.

9. Praeguses asjas on menetluses nõuded Tallinna Vangla 11.01.2024 otsuse ja 24.01.2024

vaideotsuse tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata uuesti läbi XXi taotlus

paksema madratsi või lisamadratsi väljastamiseks. Kuivõrd XX on vangistusest 29.08.2024

vabanenud, siis ei oleks muutunud asjaolude tõttu enam võimalik kohustada vanglat tema

3-23-3017

3(3)

taotlust uuesti lahendama. Kui kohtuotsuse tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või

õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja taotletud haldusakti anda või toimingut teha,

siis tuleb kohustamisnõue jätta rahuldamata (nt Riigikohtu 22.03.2024 otsus nr 3-21-2682, p 18;

17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 42; 13.12.2018 otsus nr 3-15-2561, p 9). Kuna kaebaja ei viibi

enam vangistuses ja ei saa sellest tulenevalt vajada vangla väljastatavat madratsit, siis ei saaks

kohustamisnõuet enam ilmselgelt rahuldada (HKMS § 187 lg 3 p 5). Kaebaja vabanemise tõttu

ei ole ka tühistamisnõuete edasi menetlemine tema õiguste kaitseks vajalik, sest vangla otsuste

toime on ammendunud (HKMS § 187 lg 3 p 6). Kuna kaebaja ei saa kujunenud olukorras enam

vajada paksemat madratsit või lisamadratsit, siis ei mõjuta tema õigusi ka vangla keeldumine

paksema madratsi või lisamadratsi väljastamisest.

10. Praeguse vaidluse asjaoludest lähtudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks anda kaebajale

enne apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmist võimalust taotleda HKMS § 49 lg-te 1 ja 2

alusel kaebuse muutmist. Tühistamis- ja kohustamisnõuete asemel oleks teoreetiliselt võimalik

jätkata menetlust Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Tuvastamiskaebuse

esitamine ei oleks ringkonnakohtu hinnangul HKMS § 45 lg 2 järgi lubatav. Kuna kaebaja on

vanglast vabanenud, siis ei saaks tuvastamiskaebuse menetlemisel olla preventiivset eesmärki.

Kuna HKMS § 45 lg 2 teise lause kohaselt ei anna tuvastamiskaebuse esitamiseks õigust mh

kavatsus esitada tulevikus hüvitamiskaebus, siis ei saa tuvastamisnõude menetlemise aluseks

olla ka kaebaja võimalik soov esitada hiljem taotlus sobiva madratsi andmisest keeldumisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks praeguses asjas

põhjendatud jätkata menetlust ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, sest hüvitamisnõue

oleks ilmselt perspektiivitu. Iseenesest ei saa välistada, et tavapärasest paksema madratsi või

täiendava madratsi õigusvastaselt andmata jätmisega võib isikule tekkida hüvitamisele kuuluv

mittevaraline kahju, kui sobiva madratsi puudumine toob nt kaasa tema tervise halvenemise.

Siinses asjas on kaebaja küll väitnud tervise halvenemist, kuid halduskohus tuvastas, et kaebaja

tervisekaardi andmed seda väidet ei kinnita, samuti ei ole meditsiinitöötajad teinud vastustajale

ettekirjutusi ega soovitusi XXile paksema madratsi või lisamadratsi väljastamiseks, mida

vangla poleks arvestanud. Eeltoodut ei mõjuta asjaolu, et kaebaja seljast ei ole MRT-uuringut

tehtud, sest tervisekaardi andmetest ei nähtu, et arstid oleksid seda üldse vajalikuks pidanud.

Kuna kaebajale oli vanglas väljastatud madrats sarnaselt teiste kinnipeetavatega (st kaebaja ei

pidanud vanglas magama ilma madratsita voodis) ning samas ei ole kaebaja puhul tuvastatud

meditsiinilist näidustust paksema madratsi või lisamadratsi andmiseks, on rahas hüvitamisele

kuuluva mittevaralise kahju tekkimine ebatõenäoline. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata

jätmine ei takista siiski halduskohtule hüvitamiskaebuse esitamist, kui kaebaja peab seda siiski

vajalikuks.

11. Eelneva põhjal tuleb XXi apellatsioonkaebus jätta HKMS § 187 lg 3 p-de 5 ja 6 ning §

190 alusel läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et

apellatsioonkaebust ei ole ringkonnakohtu menetluses olnud (HKMS § 187 lg 2).

12. HKMS § 108 lg-st 4 tulenevalt kannab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise korral

menetluskulud apellant. XX on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustusest vabastatud (HKMS § 114 lg 2) ja haldusasja toimikust ei nähtu, et kaebajal võiks

olla apellatsioonimenetluses tekkinud muid võimalikke menetluskulusid. Tallinna Vangla on

06.06.2024 seisukohas kinnitanud, et vastustajal menetluskulud puuduvad. HKMS § 108 lg 4

ja § 118 lg 3 alusel jäävad XXile apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud riigi kanda.

Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad HKMS § 108 lg

4 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)