2-23-132796/10 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. august 2024, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-23-132796

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi Q.Q vastu

võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

521 eurot 24 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235; asukoht Vabaõhumuuseumi tee 1, Haabersti

linnaosa, Tallinn, 13522)

Hageja lepinguline esindaja Sigrid Rahkema (e-post

XXX)

Kostja: Q.Q (isikukood XXX; elukoht xxxxxx-

xxxxxxxxx, xxxx)

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi Q.Q vastu võla väljamõistmiseks

rahuldamata.

2. Toimetada otsus pooltele kätte.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda. Q.Q-l puuduvad hüvitatavad

menetluskulud.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Pooled võivad esitada otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit

(TsMS § 637 lg 21).

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

KIRJELDAV OSA

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 30. novembril 2023 Tartu Maakohtule hagi

Q.Q (kostja) vastu võla väljamõistmiseks.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 256 eurot 59 senti, intressi 37

eurot 25 senti, sissenõudmiskulu 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 99 eurot 64 senti

ja viivise alates 1. detsembrist 2023 kuni põhinõude 256 euro 59 sendi täitmiseni 38,10%

aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12. detsembril 2019 järelmaksulepingu nr

705441164 (edaspidi leping), mille alusel sai kostja soetada kauba maksumusega 430 eurot

94 senti. Kostja kohustus kauba eest tasuma maksegraafiku alusel.

Lepingu krediidi kulukuse määraks oli 45,50%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel võeti

arvesse krediidisumma, intressimäär, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev ja maksete

tähtpäevad.

Hageja järgis laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja lähtus

printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja

tuvastas, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad kui kostja sissetulekud. Kostja esitas

taotluses igakuiseks sissetulekuks 468 eurot. Hageja lähtus taotluses toodud sissetulekust

468 eurot, olemasolevatest kohustustest 200 eurot ja arvestas, et kui lepinguga lisandub

igakuiselt 16 eurot 16 senti, jääb kostjale reservi 251 eurot 84 senti. Hageja tegi kostja kohta

päringud ka krediidi- ja maksehäireregistrisse.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kostja oli viivituses 10. augusti

2022, 10. septembri 2022, 10. oktoobri 2022 ja 10. novembri 2022 tagasimaksetega. Hageja

saatis 8. novembril 2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg kuni 22. november 2022 võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust

ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja 23. novembril 2022 lepingu üles.

Kostja tegi tagasimakseid kokku summas 557 eurot 8 senti, millest 174 eurot 35 senti on

arvestatud põhiosa katteks ja 382 eurot 73 senti intressi katteks.

Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 256 eurot 59 senti.

Lepingus lepiti kokku intressimääras 38,10% aastas ja 0,106% päevas. Kostjal on intressi

võlgnevus alates 10. augusti 2022 osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud 10. novembri

2022 osamakseni, kokku summas 37 eurot 25 senti.

Hageja nõuab viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 24.

novembrist 2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 30. novembril 2023 intressiga võrdses

määras, s.o 38,10% aastas. Kostja võlgneb hagejale viivist 99 eurot 64 senti.

Hageja palub kohtul lisaks välja mõista kostjalt viivis perioodi eest alates hagi esitamisele

järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja nõuab sissenõudekulude hüvitamist summas 30 eurot. Hageja sissenõudekulud on

kujunenud järgmiselt: esimese tasulise kirja saatmine 6. veebruaril 2023 15 eurot, teise

tasulise kirja saatmine 16. veebruaril 2023 5 eurot, kolmanda tasulise kirja saatmine 16.

märtsil 2023 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot. Võlgniku

makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise

kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud,

võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel, võlgnikule

tehtavate kõnede kulud, võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 18. jaanuari 2024 määrusega, andes kostjale 20 päeva

hagimaterjalidele seisukoha esitamiseks. Kohus toimetas kostjale menetlusse võtmise määruse

koos hagimaterjalidega isiklikult kätte 24. jaanuaril 2024. Viimane päev hagile kirjaliku

vastuse esitamiseks oli 13. veebruar 2024. Kostja ei esitanud kohtule vastust ega reageerinud

hagile muul viisil.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407

lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised

väited kostja poolt omaksvõetuks.

Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale isiklikult kätte 24. jaanuaril 2024.

Kohus andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei vastanud tähtaegselt.

TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja

hagi ei kuulu rahuldamisele, mistõttu jätab kohus TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes hagi

rahuldamata.

Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja ja kostja 12. detsembril 2019 sõlminud

järelmaksulepingu nr 705441164 (dtl 34-41), s.o tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse

(VÕS) § 402 mõistes, mille alusel sai kostja soetada kauba maksumusega 430 eurot 94 senti.

Kostja kohustus kauba eest tasuma maksegraafiku alusel.

Hagiavalduse kohaselt ei täitnud kostja maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt.

Hageja väitel jäi kostja tasumisega viivitusse 10. augusti 2022, 10. septembri 2022, 10.

oktoobri 2022 ja 10. novembri 2022 tagasimaksetega. Hageja saatis 8. novembril 2022

kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 42), milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 22.

november 2022 võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava

tähtaja jooksul, ütles hageja 23. novembril 2022 lepingu üles (dtl 43). Hageja loeb seega

lepingu ülesöelduks alates 23. novembrist 2022. Kohus annab lepingu ülesütlemisele

hinnangu allpool.

Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17.

detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast

tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu

teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C-154/15, 17.05.2018

otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku

teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse

alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C-377/14). Kohtul on

ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust

hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse

rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18). Tartu

Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus

kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja

selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS § 4034 lg 1, mille kohaselt on

krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija

krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja

hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke

majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10).

Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu

krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks

isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi

maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu

“laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda

maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et ta tegi päringu

krediidi- ja maksehäireregistrisse. Hageja ei ole välja toonud, milline oli päringu tulemus.

Hageja väitel analüüsis ta kostja laenutaotluse andmeid, mille kohaselt oli kostja igakuiseks

sissetulekuks 468 eurot. Hageja lähtus taotluses toodud sissetulekust 468 eurot,

olemasolevatest kohustustest 200 eurot ja arvestas, et kui lepinguga lisandub igakuiselt 16

eurot 16 senti, jääb kostjale reservi 251 eurot 84 senti. Hageja järeldas sellest, et kostja on

krediidivõimeline (dtl 146-147).

Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja

laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise nõude täitmiseks VÕS § § 4034 lg 1 – 6 mõttes.

Kohus nõustub, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise

peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni.

Vastavalt VÕS § 4034 lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku

teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus leidnud,

et laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu

taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et

krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud

andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3).

Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe

kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Laenuandja oleks pidanud

kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta

(vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

Käesolevalt ei nähtu, et laenuandja oleks kostja sissetulekuid ja kohustusi üldse mingil viisil

kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Kostja poolt taotluses

märgitud sissetulek 468 eurot oli ka 2019. aasta elukallidust arvestades väga tagasihoidlik,

mis oleks pidanud manitsema hagejat ettevaatusele ning põhjaliku krediidivõimelisuse

kontrolli vajadusele.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse

võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates

vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija

kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §

49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

Eeltoodut arvestades on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks

lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse

äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud

tasude osas. Riigikohus on 24. novembril 2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud otsuse

punktis 25 leidnud, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud

krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevatest tagajärgedest tingituna hindab

kohus alljärgnevalt kostjaga sõlmitud lepingu ülesütlemise korrektsust.

VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

Lepingu alusel sai kostja 430 eurot 94 senti, mille pidi maksegraafiku alusel tasuma

osamaksetena – esimene osamakse 10. jaanuaril 2020 19 eurot 35 senti ning seejärel alates 10.

veebruarist 2020 kuni 10. detsembrini 2024 16 eurot 16 senti kuus iga kuu 10. kuupäevaks

(dtl 37). Osamaksed koosnesid laenu põhiosast ja intressist. VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär oli Eesti Panga andmetel 10. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2022 0%

aastas. Seega ei olnud hagejal õigust sel perioodil kostjalt intressi nõuda. Hageja 8. novembri

2022 hoiatuskirja tegemise ajaks pidi kostja olema maksegraafiku alusel hagejale tasunud

kokku põhiosa 147 eurot 81 senti, kuid vastavalt tagasimaksete andmetele (dtl 76-77) oli

kostja selleks ajaks tagastanud hagejale kokku 510 eurot 38 senti, seega 362 eurot 57 senti

enam (510,38-147,81).

Eeltoodust järeldub, et kostjal ei olnud 8. novembri 2022 hoiatuskirja tegemise ajal hageja

poolt väidetud võlgnevust. Selleks hetkeks, kui hageja ütles lepingu 23. novembril 2023 üles,

oli kostja tagastanud kogu krediidi põhiosa, s.o 430 eurot 94 senti, ning sellele lisaks tasunud

hagejale veel 79 eurot 44 senti (510,38-430,94). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei olnud

seega kooskõlas VÕS § 416 lg-s 1 sätestatuga ning ülesütlemine oli tagajärjetu.

Tagasimaksete tabelist nähtub lisaks, et kostja on teinud hagejale tagasimakseid ka 6.

detsembril 2022, 5. mail 2023 ja 6. juunil 2023, kokku summas 46 eurot 70 senti. Need

tagasimaksed on olnud alusetud.

Seega, kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik tagasimaksed

arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostja on hagejale tagastanud kogu lepingu alusel

tekkinud põhivõlgnevuse. Hageja nõue põhivõla 256 euro 59 sendi väljamõistmiseks on

seetõttu põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

Kogu perioodi jooksul, mil kostja hagejale laenu tagasimakseid tegi kuni laenusumma

lõpliku tagastamiseni, oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär 0% aastas. Seega ei ole hagejal

õigust kostjalt intressi nõuda. Kohus jätab hageja nõude intressi 37 euro 25 sendi

väljamõistmiseks rahuldamata.

Kostja ei ole hageja ees kohustusi rikkunud ning hageja ei saa seetõttu nõuda viivist. Hageja

viivisenõue jääb seega samuti rahuldamata.

Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel välja mõista sissenõudmiskulud summas 30

eurot. Ka see nõue jääb rahuldamata. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal puudub

võlgnevus hageja ees. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hüvitada võlausaldajale

sissenõudmiskulusid, kui sissenõudmiskulud on tehtud olematu nõude sissenõudmiseks.

Tulenevalt eeltoodust jääb hagi täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole

menetluses osalenud, ei saa tal olla hüvitatavaid menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik