3-24-2121/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

30.08.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2121

Haldusasi

X kaebus tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise

peale

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja X

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad RÕ ja

KA

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.08.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 03.08.2024 määruse resolutsiooni punkt 1 ning

teha asjas uus määrus, millega jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Määrus on lõplik ja selle peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 235 lg 1, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis 16.08.2023 otsusega Venemaa Föderatsiooni (VF)

kodanikule Xle tähtajalise elamisloa nr 1064292158/TE välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p

9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks, kehtivusega 16.08.2023 kuni 16.08.2026.

2. Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas 01.04.2024 otsusega nr 15.3-3.4/478-2 tähtajalise

elamisloa nr 1064292158/TE kehtetuks alates 01.04.2024.

Otsuse põhjenduste kohaselt on Xle antud tähtajaline elamisluba kolmeks aastaks, mis on

lühemaks ajaks kui võimalik. Rahvastikuregistri andmetel omab X Eestis registreeritud

elukohta, kuid tegelikult ei ela ta Eestis. X on koos abikaasa ja kolme alaealise lapsega

01.01.2024 Eestist lahkunud Venemaale. Pärast seda on X Eestis viibinud kahel korral paariks

tunniks (06.03.2024 ja 18.03.2024). Töötamise registri andmetel X Eestis ei tööta. Samuti ei

tööta Eestis X abikaasa alates 18.09.2023. Xl puudub piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks

tema ja perekonnaliikmete toimetuleku Eestis. X ei esitanud enne otsuse tegemist selgitusi ega

vastuväiteid tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta.

VMS § 117 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt on välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise

üldtingimuseks tegelik elukoht Eestis ja piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks tema ja

3-24-2121

2(5)

perekonnaliikmete toimetuleku Eestis. VMS § 116 lg 2 kohaselt peavad tähtajalise elamisloa

andmise nõuded olema täidetud kogu elamisloa kehtivusaja jooksul. VMS § 135 lg 2 p-de 2 ja

4 kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui esineb elamisloa andmisest või

pikendamisest keeldumise alus ja kui elamisloa andmise tingimused ei ole tähtajalise elamisloa

kehtivusaja jooksul täidetud.

PPA selgitas Xle elamisloa andmisel, et see väljastatakse Eestis elamiseks, kuid isik ei ole

Eestisse püsivalt elama asunud ning elab koos abikaasa ja lastega Venemaal. Tal puudub piisav

legaalne sissetulek. Abikaasa legaalne tulu on vanemahüvitis 873,27 eurot, mis ei ole piisav

perekonnaliikmete toimetulekuks Eestis. X ülalpidamisel on kolm last. Kõik pereliikmed on

VF kodanikud. Isikul ei ole absoluutset õigust saada elamisluba, selle saamise tingimustele isik

ei vasta.

3. PPA jättis 10.07.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/30 X vaide rahuldamata.

Tõendatud ei ole kaebaja väide, et tal on piisav legaalne sissetulek. Viimane legaalne sissetulek

oli töötamise registri andmetel oktoobris 2021. Varem oli kaebajal elamisluba abikaasa juurde

elama asumiseks, mistõttu piisas abikaasa sissetulekust, kuid nüüd on vaja kaebajal iseseisvat

sissetulekut. Viimase tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul oleks kaebaja legaalne sissetulek

pidanud olema vähemalt 1080 eurot, kuid tal puudus isiklik sissetulek sootuks ning abikaasa

sissetulekuks oli vanemahüvitis, mis varieerus 654 eurost kuni 873 euroni. Seejuures peetakse

legaalse sissetuleku määra puhul silmas sellist netosissetulekut, mis jääb perekonna kasutada

pärast eluasemekulude maha arvamist. Usutav ei ole väide, et kaebaja soovis tööle minna.

Suurem osa vanemahüvitist teise ja kolmanda lapse eest on makstud kaebaja abikaasale, mis

tähendab, et kaebaja ei olnud lapsehoolduspuhkusel ning oleks saanud tööle minna. Väited

seoses abikaasa töötamisega on arusaamatud, kuna töötamise registri andmetel ei käi abikaasa

tööl. Kuna kaebaja vastas PPA-le, et tema isa olukord Venemaal ei ole muutunud, tähendab

see, et kaebajal ei ole tõenäoliselt plaanis püsivalt Eestisse elama asuda. Ühist pereelu ei pea

tingimata Eestis elama. Kõik pereliikmed on VF kodanikud. Tõsikindlat soovi Eestisse elama

asuda ei nähtu ka lastega seotud selgitustest. Kaebaja pole esitanud konkreetseid andmeid, kuhu

kooli ja lasteaed tema lapsed lähevad. Kaebaja on kandideerinud väga erinevatele töökohtadele

(lüpsja-farmitöötaja, kindlustuse müügijuht, toateenija, vasikatalitaja), millest saab järeldada,

et kandideeritud on pigem formaalselt töötukassa tingimuste täitmiseks ning ravikindlustuse

säilitamiseks. Tähtajalise elamisloa andmine on tugevalt seotud Eestis elamisega. Kuna kaebaja

isa vajab Venemaal kaebaja sõnutsi jätkuvalt hooldust, ei saa olla kindel, et kaebaja asub

Eestisse elama.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 01.04.2024 otsuse nr 15.3-3.4/478-2 ja

10.07.2024 vaideotsuse nr 15.3-3.6/30 tühistamiseks.

Kaebajal on Eestis registreeritud elukoht Sillamäel aiandusühistus. Perekond ehitab Kose

krundile maja. Sillamäel elavad abikaasa vanemad, kelle korteris saab ka kokkuleppel olla.

Sissetulek ei ole pärast elamisloa saamist muutunud. Kaebaja otsib tööd, 2019. a-l ja 2021. a-l

olid sünnituspuhkused. Venemaal elab kaebaja eakas ja puudega isa, kes vajab kaebaja abi.

Tema juures oldi talvel ka eelmisel aastal, tagasi tuldi mais, see aasta soovis kaebaja tulla tagasi

varem, kuna 18.04 oli plaanitud tööintervjuu. Abikaasa aitas isa juures remonti teha. Kaebaja

kavatsuseks on elada Eestis ja kasvatada siin üles lapsed, kes igatsevad Eesti sõpru. Kaebaja

toetab laste huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Kaebaja soovib Eestisse tagasi tulla, et olla koos

perega. Abikaasa ja kaks vanemat last tulid Eestisse tagasi koju, kaebaja isikliku raha eest

ostetud maatükile. Kaebaja pidi väiksema lapsega jääma Venemaale, kus tal ei ole vara. PPA

tegevus lõhestab perekonna ja rikub õigusi.

5. Kaebaja esitas ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada vaidlustatud otsuste

kehtivus.

3-24-2121

3(5)

Taotluse kohaselt on kaebajal kolm alaealist last. Kaebaja abikaasa on vanemate lastega Eestis.

Kaebaja tütar peab septembris minema Eesti kooli. Vaidlustatud otsuse tõttu ei saa kaebaja olla

koos oma perega. Kaebaja oli sunnitud abistama Venemaal oma (vähi)haiget isa, mistõttu viibis

Eestist eemal.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.08.2024 määrusega (resolutsiooni p 1) esialgse

õiguskaitse taotluse ning peatas PPA 01.04.2024 otsuse ja 10.07.2024 vaideotsuse kehtivuse.

Praeguses menetlusstaadiumis puudub põhjus pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks ning

jätta esialgse õiguskaitse taotlus seetõttu rahuldamata. Praeguses menetlusstaadiumis peab

kohus usutavaks kaebaja väiteid seoses vajadusega hoolitseda oma haige isa eest.

Kui kohus ei peata PPA otsuse kehtivust, puudub kaebajal seaduslik alus Eestisse siseneda, siin

viibida ja töötada. Kinnistusraamatust nähtuvalt omab kaebaja kinnistut Kose vallas. Kaebaja

abikaasa viibib kaebaja kahe lapsega Eestis. Asjaolu, et kaebaja abikaasa viibib koos lapsega,

ei tähenda vältimatult, et kaebajal puudub kohustus olla koos oma lapsega. Asjakohane ei ole

vastustaja märkus, et kaebaja võttis teadlikult vastu otsuse, et tema abikaasa ja lapsed tulevad

Eestisse ilma temata ning kaebaja pidi olema ka teadlik sellest, et tal ei pruugi olla võimalik

neile järgneda, kui tal puudub seaduslik alus Eestis viibida. Kaebaja abikaasal ja nende lastel

puudub seaduslikul alusel vormistatud keeld Eestisse siseneda ja Eestis viibida. Kaebaja laps

(sünd XX.XX.XXXX) on saamas kooliealiseks. Praeguse ajani koolikohustus puudus, mistõttu

on alusetud PPA väited, et kaebaja lapsed ei ole käinud Eestis lasteaias ega koolis. Kaebajal on

kohustus tagada oma lapsele võimalus täita koolikohustust lapsele sobivas koolis. Võimatusega

viibida Eestis koos oma lastega kaasnevad kaebajale rasked tagajärjed. Kohtumenetlus võib

kesta kuid, mida võib pidada lastest eemal viibimiseks liiga pikaks. Esialgse õiguskaitse

kohaldamisega ei rikuta avalikku huvi määral, mis kaalub üles kaebaja huvi olla koos oma

abikaasa ja alaealiste lastega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Politsei- ja Piirivalveamet palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 03.08.2024

määrus ning teha uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kaebaja koos abikaasa ja lastega, kes on kõik Venemaa Föderatsiooni kodanikud, lahkusid

01.01.2024 Venemaale. Kaebaja abikaasa koos kahe vanema lapsega saabusid Eestisse püsivalt

tagasi 18.06.2024, s.o pärast seda, kui kaebaja tähtajaline elamisluba oli juba kehtetuks

tunnistatud. PPA tegi vaidlusaluse otsuse 01.04.2024, mil kaebaja viibis koos abikaasa ja

lastega Venemaal. Kaebaja abikaasa ja kahe vanema lapse Eestisse saabumisega on tekkinud

mõningane pereelu riive. Samas perekond võttis ühiselt ja teadlikult vastu otsuse, et perekond

jääb eri riikidesse, sest kaebaja ei saanud seadusliku aluse puudumise tõttu abikaasale ja lastele

Eestisse järgneda.

Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega ei kaasne kaebaja jaoks pöördumatuid tagajärgi.

Kaebaja elas Eestis VMS § 118 p 9 alusel antava elamisloaga, mitte abikaasa juurde elama

asumiseks antava elamisloaga. Elamisload muul alusel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale

kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, samal määral, nagu seda tagab VMS § 118 p 1

alusel antav tähtajaline elamisluba (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

22.06.2023 otsus asjas nr 5-23-6, p 59). Seetõttu ei olnud põhjendatud kohaldada esialgset

õiguskaitset pereelu kaalutlustel.

Kaebaja ei ole haldusmenetluses, vaidemenetluses ega kohtumenetluses esitanud tõendeid selle

kohta, et tema isa vajaks igapäevast hooldust või et kaebaja oleks Venemaal viibides ka

tegelikult isa hooldamisega tegelenud ning sel põhjusel Venemaal viibinud. Lisaks, kui kaebaja

3-24-2121

4(5)

selgitused isa hooldamise kohta vastavad tegelikkusele, ei ole vajadus viibida Venemaal ära

langenud ning kaebajal puudub vajadus Eesti elamisloa järele kohtumenetluse ajal.

Kinnisvara olemasolu ei ole tähtajalise elamisloa saamise alus, seega ei saa see olla ka esialgse

õiguskaitse kohaldamise põhjuseks.

Kaebajal ning tema abikaasal ja lastel puudub Eestiga tugev seos, kuna kaebaja ega tema

abikaasa käi Eestis ametlikult tööl ega lapsed Eestis lasteaias ega koolis. Seetõttu puudus

kaebaja perel vajadus ilma kaebajata Eestisse tulla. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et

tema vanimal lapsel on ka tegelikult koolikohustus 2024. aasta septembrist, ega ka seda, et

mõnda Eesti kooli oleks esitatud avaldus lapse kooli vastuvõtmiseks. Isegi kui eeldada, et

kaebaja vanimal lapsel on tekkinud koolikohustus, ei pea laps koolikohustust tingimata Eestis

täitma. Kaebaja on ka varem perega pikemaid perioode Venemaal viibinud, mistõttu ei ole lastel

olnud võimalik käia Eestis lasteaias, mis aitaks lastel hiljem sujuvalt Eestis kooliteed alustada.

Kaebaja pikad Venemaal viibimised lubavad järeldada, et kaebaja elukorraldus võimaldab ka

kohtumenetluse ajal perel koos Venemaal viibida.

Halduskohus ei ole arvestanud sellega, et tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tingis ka

see, et kaebajal puudub piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks tema ja perekonnaliikmete

toimetuleku Eestis. Kuivõrd tegemist on üldtingimusega, mis peab olema täidetud elamisloa

kehtivusaja jooksul ning kaebaja puhul see ei ole olnud täidetud, siis ei saa kaebust pidada

perspektiivikaks.

8. X selgitas, et ta otsib tööd ja kohtub potentsiaalsete tööandjatega. Kaebajalt nõutakse tagasi

mitme kuu rasedus- ja sünnitushüvitisi. 2023. a-l elamisloa taotlemise ajal oli kaebaja laps 6

kuune ja tööd ei olnud lihtne leida. Abikaasa vanemad toetasid kaebajat rahaliselt, et ta saaks

Eestisse jääda. Kaebaja esitas PPA-le pangakonto väljavõtte. Kaebaja sagedased reisid

Venemaale (paariks tunniks) olid seotud lastele dokumentide tegemisega. PPA soovitusel võeti

lastele Venemaa kodakondsus, et nad saaks külastada Venemaal elavat vanaisa. Kaebaja plaan

oli naasta Eestisse. Ehkki kaebajal ei olnud elamisloa tühistamise ajal tööd, on ta valmistunud

tööks ja õppinud eesti keelt. Kaebaja sissetulek ei ole vähenenud pärast seda, kui ta 2023. a-l

elamisluba taotles.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. HKMS § 210

lg 3 alusel tuleb asjas teha uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

10. Halduskohus leidis õigesti, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus.

11. Lisaks esialgse õiguskaitse vajadusele peab kohus HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvesse

võtma ka kaebuse eduväljavaateid. Riigikohtu halduskolleegium märkis 26.06.2006 määruses

asjas nr 3-3-1-54-06 (p 12), et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise üheks aluseks on

kaebuse ilmne perspektiivitus. Ringkonnakohus leiab, et PPA tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamise otsus on tehtud seadusest tuleneval kaalumist mittevõimaldaval alusel ning PPA

on selle sätte kohaldamise faktilised eeldused õigesti kindlaks teinud. Seetõttu ei ole kaebuse

rahuldamine tõenäoline isegi siis, kui elamisloa kehtetuks tunnistamine riivab kaebaja õigust

perekonnaelu kaitsele.

12. VMS § 117 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt on välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise

üldtingimuseks tegelik elukoht Eestis ja piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks tema ja

perekonnaliikmete toimetuleku Eestis. VMS § 116 lg 2 kohaselt peavad tähtajalise elamisloa

andmise nõuded olema täidetud kogu elamisloa kehtivusaja jooksul. PPA on kohustatud

tunnistama tähtajalise elamisloa kehtetuks, kui välismaalase suhtes esineb elamisloa andmisest

või pikendamisest keeldumise alus, samuti kui elamisloa andmise tingimused ei ole tähtajalise

3-24-2121

5(5)

elamisloa kehtivusaja jooksul täidetud (VMS § 135 lg 2 p-d 2 ja 4). Kui välismaalasel ei ole

elamisloa kehtivuse ajal enam Eestis tegelikku elukohta, siis võib PPA elamisloa kehtetuks

tunnistada (VMS § 135 lg 1 p 2). Seega saab PPA otsustada elamisloa kehtetuks tunnistamise

otsustada kaalutlusõiguse alusel juhul, kui isikul ei ole enam Eestis tegelikku elukohta, kuid kui

puudub piisav legaalne sissetulek, siis kaalutlusõigust pole ning elamisluba tuleb kehtetuks

tunnistada.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA otsuses, vaideotsuses ja kohtumenetluses õigesti

selgitanud, et Xl puudub piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks tema ja tema

perekonnaliikmete toimetuleku Eestis. Sellekohaseid PPA tuvastatud faktilisi asjaolusid pole

kaebaja sisuliselt vaidlustanud ega tõenditega ümber lükanud. Seejuures tuleb tähele panna, et

erinevalt abikaasa juurde elamiseks elamisloast (VMS § 118 p 1) peab kaebajale antud

elamisloa puhul tema ise tagama selle sissetuleku, mitte tuginema abikaasa sissetulekule.

Samuti pole tähtsusetu, et kaebaja abikaasa töötamise registri andmetel ei tööta. Et välismaalane

ei muutuks koormaks sotsiaalsüsteemile, on oluline, et tema sissetulek elamisloa kehtivusaja

jooksul oleks reaalne ja piisavalt stabiilne. Selle eesmärgi saavutamiseks ei piisa sellest, et

välismaalane teeb oma sõnutsi pikemat aega jõupingutusi töö (piisava legaalse sissetuleku)

leidmiseks. See on eriti oluline sellist liiki erandliku elamisloa puhul nagu elamisluba püsivalt

Eestisse elama asumiseks, mida antakse üksnes juhul, kui riigi hinnangul on välismaalase

Eestisse elama jäämine kooskõlas avalike huvidega (VMS § 2101). Määravat tähtsust ei ole

sellel, et kaebajal ei olnud töökohta ka elamisloa saamise ajal, sest elamisluba antakse tulevikku

suunatult ning prognoosi alusel, kas isik suudab edaspidi elamisloa omamise tingimusi täita.

Kaebaja puhul ei ole see prognoos osutunud haldusakti tegemise seisuga õigeks. Lisaks on ta

01.01.2024 lahkunud perekonnaliikmetega nende kõigi kodakondsusjärgsesse riiki, mistõttu ta

ei saanudki Eestis püsivat legaalset töist sissetulekut omada.

14. Pigem õiged on PPA kaalutlused ka Eestis tegeliku elukoha omamise kohta. Siinkohal on

oluline, et kaebaja ei esitanud enne PPA otsuse tegemist vastuväiteid ega tõendeid selle kohta,

et ta elab tegelikult jätkuvalt Eestis ega ole VF-i elama asunud. Tähtis pole see, kas kaebajal oli

hiljem kavas Eestisse tagasi kolida või soovis elada korraga kahes riigis. Kaebaja ei ole ilmselt

mõistnud, et selleks et tema VMS § 118 p 9 alusel antud elamisluba kehtetuks ei tunnistataks,

peab ta faktiliselt püsivalt Eestis elama ega saa lahkuda elama mujale. Juhul kui kaebajal on

tarvis perekondlikel põhjustel viibida teises riigis, siis ei saa ta sel ajal Eestis VMS § 118 p 9

alusel elamisluba omada.

15. Sel ajal kui PPA tegi vaidlustatud otsuse, elas kaebaja oma kõigi perekonnaliikmetega VF-

s. Abikaasa ja kaks last tulid Eestisse tagasi siis, kui kaebaja elamisluba oli juba kehtetu. Pärast

haldusakti andmist ilmnenud asjaolud ei saa mõjutada haldusakti õiguspärasust, vaid võivad

anda aluse uue Eestisse saabumist ja siin elamist võimaldava taotluse esitamiseks. VMS § 118

p 9 alusel antud elamisloa kehtetuks tunnistamine ei tähenda, et kaebajal poleks võimalik endale

taotleda muud viibimisalust, mis võimaldaks perekonnal Eestis koos elada. Küll peab kaebaja

siis vastama selle viibimisaluse või elamisloa saamise tingimustele.

16. Neil kaalutlustel legaliseeriks esialgse õiguskaitse kohaldamine ilmselgelt õigusvastase ja

avaliku huviga vastuolus oleva olukorra, kus Eestis elab elamisloa alusel isik, kes ei vasta selle

saamise tingimustele. Seetõttu jääb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)