3-23-615/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-615

Otsuse kuupäev

30. august 2024

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 17. veebruari 2023. a

otsuse nr 20117544 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja vandeadvokaat X

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle

Magnus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. septembril 2024

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 6. veebruaril 2023 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse lasterikka

pere toetuse saamiseks kahe kolmandiku ulatuses toetuse suurusest, kuna peres kasvab kaks

3-23-615

lapsetoetust saavat last. SKA otsustas 17. veebruari 2023. a otsusega nr 20117544 mitte

määrata kaebaja kahe lapse kasvatamiseks lasterikka pere toetust.

2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 17. märtsil 2023 kaebuse SKA 17. veebruari 2023. a

otsuse nr 20117544 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks teha uus otsus, millega määratakse

kaebaja kahe lapse kasvatamiseks lasterikka pere toetus alates 1. jaanuarist 2023. Kaebaja

palub tunnistada asjakohased õigusnormid või vastavate õigusnormide puudumine Eesti

Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks.

3. Tallinna Halduskohus andis 20. aprilli 2023. a määrusega X kaebuse vastavalt

kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule. Kaebus saabus Tartu Halduskohtusse 12. mail 2023.

4. Tartu Halduskohus võttis 15. mai 2023. a määrusega X kaebuse menetlusse ning andis

vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks. Kohus selgitas, et võtab menetlusse kaebaja

nõuded SKA 17. veebruari 2023. a otsuse nr 20117544 tühistamiseks ning uue otsuse

tegemiseks kohustamiseks. Osas, milles kaebaja palub tunnistada asjakohased õigusnormid

või asjakohaste normide puudumine Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks, on

tegemist asja menetlemisel lahendatava küsimusega, mille osas võtab kohus seisukoha

kohtuotsuses.

5. Vastustaja esitas kohtule 14. juunil 2023 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

6. Tartu Halduskohus määras 26. veebruari 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

7.1. Lasterikka pere toetuse eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise,

kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine. Kui seadusandja soovis

lasterikka pere toetust suurendada, siis pidanuks eesmärgiks olema toetuse andmine kõikidele

vastavat arvu ja vanuses lapsi omavatele peredele, mitte ainult neile, kes said lasterikka pere

toetust kindlal kuupäeval.

7.2. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 637 lg-st 1 tulenev riive ei ole põhiseaduspärane,

seadusandja on meelevaldselt seadnud piirangu mõistliku ja asjakohase sisulise põhjenduseta.

Asjaolu, et kaebaja vanim laps sai 19-aastaseks ja omandas keskhariduse 2022. a ja mitte

pärast 31. detsembrit 2022 ei vähenda pere laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega

seotud kulude mahtu. Kaebaja laste vajadused on samaväärsed nende PHS § 17 lg-s 1 või 2

sätestatud tingimusele vastavate lastega, kellest kolmas laps sai või saab 19-aastaseks pärast

31. detsembrit 2022. PHS § 637 lg 1 kohtleb sarnases olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt ja

riivab lubamatult võrdsuspõhiõigust.

7.3. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on

põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane

põhjus. Sellise olukorraga ongi tegemist. Eelnõu seletuskirjades ei ole esitatud põhjendust,

miks ei jätkata lasterikka pere toetust PHS § 21 lg 4 tingimustele vastavatele peredele, kellele

on lasterikka pere toetuse maksmine lõpetatud enne 1. jaanuari 2023. Rahaline kokkuhoid ei

saa olla aluseks võrdsete gruppide ebavõrdseks kohtlemiseks. Rahaline kokkuhoid ehk

3-23-615

toetusele kuluva raha kooskõlla viimine olemasolevate võimalustega tuleks saavutada toetuse

suuruse võimalustele vastavuse kaudu, mitte aga võrdsete gruppide ebavõrdse kohtlemise

kaudu. Tekitatud ebavõrdsus sarnaste perede eelarvetes on oluline. PHS § 637 on

põhiseadusvastane ning samuti on põhiseadusvastane seadusandja tegevusetus, mille

tulemusena ei kehtestatud normi, millega määratakse õigus lasterikka pere toetusele ka juhul,

kui lasterikka pere toetuse maksmine on lõpetatud enne 1.jaanuarit 2023.

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud SKA otsus on kooskõlas otsuse

tegemise ajal kehtinud õigusnormidega ning selle tühistamiseks puudub alus. PHS § 637

alusel esineb lasterikka pere toetuse maksmise jätkamisele PHS § 21 lg 4 või 5 alusel õigus

neil, kellel on õigus lasterikka pere toetusele 1. jaanuari 2023. a seisuga või pärast seda.

Kaebajale maksti 2022. a esimeses pooles lapsetoetusi ja lasterikka pere toetust seoses 3 lapse

kasvatamisega, kuid kuna kaebaja üks laps sai kevadel 2022 19-aastaseks ja omandas juunis

2022 keskhariduse, siis lõpetati kaebajale PHS § 17 lg 2 alusel juulist 2022 lapsetoetuse

maksmine selle lapse kasvatamisega seoses. Kuna sellest hetkest ei kasvanud kaebaja peres

enam vähemalt kolme lapsetoetust saavat last, siis lõpetati kaebajale alates juulist 2022 PHS §

21 lg 1 alusel ka lasterikka pere toetuse maksmine. Kaebajal ei olnud seega 1. jaanuari 2023.

a seisuga õigust lasterikka pere toetusele, mistõttu ei tekkinud tal ka taotluse esitamise ajal

õigust lasterikka pere toetuse maksmise jätkamiseks PHS § 21 lg 4 p 1 alusel kahe

kolmandiku ulatuses lasterikka pere toetuse suurusest. Vastustaja ei saa eirata kehtiva seaduse

üheselt mõistetavat sätet ega anda hinnangut sätte vastavuse kohta põhiseadusega ja/või

maksta hüvitisi lähtuvalt põhiseadusest. Vastustaja juhib tähelepanu lisaks sellele, et PHS §

21 lg 4 ja 5 jõustumine ning igakuiselt makstavate peretoetuste (lapsetoetus, üksikvanema

lapse toetus, lasterikka pere toetus) summa suurendamine tõi kaasa täiendava tööjõu vajaduse

ja kulu ning ka sotsiaalkaitse infosüsteemi (SKAIS) arendamise vajaduse. Peretoetuste saajate

sihtgrupi laiendamine suurendaks kulusid tööjõule ja infosüsteemi arendamisele veelgi.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kaebaja hinnangul on SKA 17. veebruari 2023. a otsus nr 2011754, millega jäeti talle

lasterikka pere toetus määramata, õigusvastane ja see tuleks tühistada.

10. Lasterikka pere toetus on PHS § 3 lg 2, § 15 ning § 16 lg 1 p 5 alusel riigi makstav

peretoetus, mille eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja

õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. PHS § 21 lg 1 kohaselt on lasterikka pere

toetuse saamise õigus ühel vanemal, hoolduspere vanemal või eestkostjal või PHS § 25 lg 1 p-

des 2 või 3 nimetatud isikul, kes kasvatab peres kolme või enamat last, kes vastavad PHS § 17

lg-s 1 või 2 sätestatud tingimustele ehk lasterikka pere toetuse saamine sõltub lapse eest

makstavast lapsetoetusest. PHS-i muudeti perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja

töölepingu seaduse muutmise seadusega, mis jõustus 1. veebruaril 2023 ja mille osasid sätteid

rakendati tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2023. PHS vana redaktsiooni § 17 lg 1 kohaselt oli

lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni ning lg 2

kohaselt oli põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival või

Sotsiaalministeeriumi hallatava riigiasutuse statsionaarse õppega täienduskoolituse kursuse

nimekirja arvatud keskhariduseta lapsel õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. Kui

laps saab 19-aastaseks, makstakse toetust jooksva õppeaasta või täienduskoolituse kursuse

lõppemiseni või õpilase kooli või täienduskoolituse kursuse nimekirjast väljaarvamiseni.

Perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seadusega muudeti

PHS §-s 17 lapsetoetuse saamise tingimusi, mis omakorda mõjutas lasterikka pere toetuse

3-23-615

saamise tingimusi. PHS § 17 uue redaktsiooni alusel on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel

sündimisest kuni 19-aastaseks saamiseni (lg 1) ning lg 2 kohaselt on põhikoolis,

gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival või Sotsiaalministeeriumi hallatava

riigiasutuse statsionaarse õppega täienduskoolituse kursuse nimekirja arvatud keskhariduseta

19-aastaseks saanud lapsel õigus lapsetoetusele jooksva õppeaasta või täienduskoolituse

kursuse lõppemiseni või õpilase kooli või täienduskoolituse kursuse nimekirjast

väljaarvamiseni. Seega erinevalt varasemast regulatsioonist ei võetud uue redaktsiooni järgi

16-19-aastase lapse puhul lapsetoetuse maksmisel õppimise tingimust enam arvesse, kuid

õppimise soodustamise eesmärgil kehtestati siiski tingimus, et kui keskhariduseta laps saab

19-aastaseks jooksval õppeaastal, siis jätkatakse toetuse maksmist kuni kooli lõpetamiseni või

õppeaasta lõpuni. Selle muudatuse tulemusena jätkati lasterikka pere toetuse taas maksmist

neile peredele, kus kasvas alla 19-aastane laps, kellel tekib pärast 2023. a 1. jaanuari taas

lapsetoetuse saamise õigus.

11. PHS § 21 täiendati omakorda lg-ga 4, mis nägi uue meetmena ette lasterikka pere toetuse

maksmise jätkamise teatud tingimustel kindlaksmääratud ulatuses, kui peres kasvab:

1) kaks last, kes vastavad käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimusele – kahe

kolmandiku ulatuses toetuse suurusest;

2) üks laps, kes vastab käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimusele – ühe

kolmandiku ulatuses toetuse suurusest.

12. Vaidlustatud otsuse tegemisel kehtinud PHS § 637 lg 1 kohaselt oli õigus lasterikka pere

toetuse maksmise jätkamisele PHS § 21 lg 4 või 5 alusel neil, kellel on õigus lasterikka pere

toetusele 2023. a 1. jaanuari seisuga või pärast seda. Selguse huvides märgib kohus, et alates

1. jaanuarist 2024 lasterikka pere toetuse etapiviisilist vähendamist enam ei rakendata ning

PHS § 637 lg 1 ja § 21 lg 4 on tunnistatud kehtetuks.

13. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud SKA otsuse tegemise ajal ei võimaldanud PHS § 637

lasterikka pere toetuse maksmist juhul, kui enne 1. jaanuari 2023 on toetuse taotlejale sellise

toetuse maksmine lõpetatud. Kuna kaebaja vanim laps sai 2022. a kevadel 19-aastaseks ja

omandas juunis 2022 keskhariduse, siis lõpetati PHS § 17 lg 2 alusel juulist 2022 lapsetoetuse

maksmine selle lapse kasvatamisega seoses ning samas ajast kaotas kaebaja õiguse ka

lasterikka pere toetusele. PHS muudatuste tulemusena ei taastunud lapsetoetuse maksmine

kaebaja vanima lapse eest. PHS § 637 lg-st 1 lähtuvalt ei olnud kaebajal seega ka õigust

lasterikka pere toetuse maksmise jätkamisele vähendatud ulatuses 1. jaanuarist 2023.

14. Kaebaja hinnangul oli PHS § 637 lg 1 koostoimes PHS § 21 lg 4 p-ga 1 põhiseadusega

vastuolus, sest see rikkus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Kaebaja on seisukohal, et

ebavõrdseks kohtlemiseks puudus mõistlik ja asjakohane põhjus ning lasterikka pere toetuse

maksmise jätkamisele muudetud tingimustel (PHS § 21 lg 4) peaks olema õigus ka juhul, kui

1. jaanuariks 2023 oli kaebajal õigus lasterikka pere toetuse maksmisele lõppenud. Sisuliselt

on kaebaja seisukohal, et kuna PHS-s muudeti lasterikka pere toetuse saamise tingimusi

soodsamaks, tulnuks lasterikka pere toetuse maksmise jätkamise tingimuste rakendamine

võimaldada ka juhul, kui isikul oli õigus lasterikka pere toetusele lõppenud enne 1. jaanuari

2023.

15. PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal

põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel ehk tegemist on põhiõigusega, mida võib piirata

mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Kohtupraktikas on rõhutatud, et PS §

12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases

3-23-615

olukorras olevaid isikuid ning ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks

võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute

grupid. Piirangul peab olema legitiimne eesmärk ning erinevaks kohtlemiseks peab olema

mõistlik ja asjakohane põhjus (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalvekolleegiumi 9.

juuni 2023. a otsus asjas nr 5-22-13, p 41; 22. juuni 2023. a otsus asjas nr 5-23-6, 30. oktoobri

2019. a otsus asjas nr 5-19-25).

16. PHS § 637 eesmärgiks oli reguleerida lasterikka pere toetuse sujuva lõppemise tingimuste

rakendamist. Perele, kellele on makstud lasterikka pere toetust vastavalt kehtinud seadusele

ehk seni, kuni pere vanima lapse eest maksti lapsetoetust, ei ole õigust lasterikka pere

toetusele uutel PHS § 21 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Samuti laienes nimetatud õigus

nendele, kus eelmise redaktsiooni alusel lapsetoetuse saamise õiguse kaotanud laps vastas uue

redaktsiooni muutunud tingimustele, sellisel juhul taastus 1. jaanuarist 2023 lapse õigus

lapsetoetusele ning seeläbi peres vähemalt kolme lapse kasvatamise korral perel õigus ka

lasterikka pere toetusele. PHS §-s 637 seati lasterikka pere toetuse maksmise jätkamine

sõltuvusse seega sellest, kas isikul oli õigus lasterikka pere toetusele 1. jaanuari 2023. a

seisuga või pärast seda. Isikud, kelle õigus lasterikka pere toetusele oli 1. jaanuariks 2023

lõppenud, olid seega halvemas seisus. Seega on lasterikka pere toetuse sujuva lõppemise

tingimuse kontekstis võrreldavad grupid need, kes seaduse jõustumise ajal olid lasterikka pere

toetuse saajad ning need, kes 1. jaanuariks 2023 olid lasterikka pere toetuse õiguse minetanud

ning kelle toetusõigus ei taastunud. Üksnes esimestele rakendati lasterikka pere toetuse

maksmise õigust PHS § 21 lg-s 4 sätestatud määras, teise gruppi kuuluvate isikute puhul

lasterikka pere toetuse maksmise jätkamise õigust ei kaasnenud.

17. Praeguses asjas saab piirangu legitiimse eesmärgina käsitada riigi raha otstarbekat ja

säästlikku kasutamist ehk eesmärki hoida toetuse saamise õiguse piiramisega ära ülemäärane

koormus sotsiaalsüsteemile (riigi raha kokkuhoid), sest uue toetussüsteemi tulemusena

kaasnesid lasterikka pere toetuse suurendamisega ning lasterikka pere toetuse sujuva

lõpetamise tingimuse kehtestamisega olulised kulud riigile. Kohtu hinnangul ei riku

võrdsuspõhiõigust see, et uut lasterikka pere toetuse süsteemi ei rakendata isikute suhtes, kes

olid vana toetussüsteemi järgi lasterikka pere toetuse saamise õiguse juba kaotanud ning ei

saanud seda toetust enne uue redaktsiooni kehtima hakkamist juba pool aastat. Kaebajal ei

olnud õiguspärast ootust, et uue toetussüsteemi varasemaga võrreldes soodsamad elemendid

laienevad tagantjärgi ka neile, kes olid lasterikka pere toetuse õiguse vana redaktsiooni

kehtimise ajal kaotanud. Kohus nõustub lasterikka pere toetuse tingimusi muutnud eelnõu

teise lugemise eelses seletuskirjas osundatuga, et perele, kellele on makstud lasterikka pere

toetust vastavalt kehtinud seadusele – seni, kuni pere vanima lapse eest maksti lapsetoetust –

ja seejärel lõpetatud lasterikka pere toetuse maksmine, õigusi ei rikuta. Õiguspärane ootus, et

planeeritavad muudatused ka neile kohalduksid, saab olla peredel, kellel muudatuste

jõustudes lasterikka pere toetusele õigus on. Peredel, kellel lasterikka pere toetuse saamise

õigus on juba varem, enne uute muudatuste jõustumist lõppenud, ei saa olla õiguspärast ootust

uute või soodsamatel tingimustel toetuste kehtestamisele tulevikus. Lisaks tuleb arvestada, et

võrreldes varasema lasterikka pere toetuse saamise tingimustega ei muudetud kaebaja jaoks

lasterikka pere toetuse saamise tingimusi raskemaks. Kohus möönab, et lasterikka pere

toetuse maksmise sujuv lõppemine aitab eelduslikult peredel majanduslikult paremini toime

tulla olukordades, kus peres kasvavad veel alaealised lapsed ning samal ajal on vajadus

toetada ka pere vanemaid lapsi õpingute jätkamisel. Ka kaebajal kaasnevad laste

kasvatamisega uue lasterikka pere toetusele kvalifitseeruvate peredega sarnased kulud, kuid

piirangu kehtestamisel on põhjendatult arvestatud riigi üldist rahanduslikku seisu ning

toetustega kaasnevate kulude suurust. Laiema toetusõiguslike isikute ringi kehtestamisega

3-23-615

oleks olulisel määral kasvanud riigi kulud toetuste maksmiseks. Samuti oleks see enam

mõjutanud asjakohaste arvutisüsteemide arendamise ning toetuse väljamaksmisega

seonduvate tööjõukulude suurust, sest uuele süsteemile ülemineku hetkel ei olnud asjakohased

arvutisüsteemid toetuste menetlemiseks sellises staadiumis, mis võimaldanuks toetusi määrata

automaatselt. Seega oli piirangul asjakohane ja mõistlik põhjus, riigile ülemääraste kulude

kaasnemise vältimise eesmärk kaalub praegusel juhul kaebaja võrdsuspõhiõiguse riive üle.

Kuna kaebajal ei olnud õiguspärast ootust lasterikka pere toetuse jätkumisele pärast toetuse

saamise õiguse kaotamist juulis 2022, siis ei ole tegemist võrdsuspõhiõiguse rikkumisega.

18. Kohtu hinnangul ei olnud seega vaidlustatud SKA otsuse tegemise ajal PHS § 637 lg 1

põhiseadusega vastuolus ning kuna kaebaja lasterikka pere toetuse saamise tingimustele ei

vastanud, siis jättis SKA õiguspäraselt kaebaja toetustaotluse rahuldamata.

19. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad

kaebaja menetluskulud tema enda kanda. SKA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning

tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

20. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider