2-22-14393/42 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. august 2024

Tsiviilasja number

2-22-14393

Tsiviilasi

N.A. hagi N.H. vastu mittevaralise kahju hüvitamise ja

viivise nõudes

A.S. hagi N.H. vastu mittevaralise kahju hüvitamise ja

viivise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

N.A. nõudel 3500 eurot

A.S. nõudel 3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. septembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.H. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad (vastustajad) N.A. (isikukood XXXXXXXXXXXX)

ja A.S. (isikukood XXXXXXXXXXXX), hagejate lepinguline

esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

Kostja (apellant) N.H. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Katrin Jennsen

RESOLUTSIOON

1. Jätta N.H. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 8. septembri

2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-14393 muutmata.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud N.H. kanda.

3. Mõista N.H.lt N.A. kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulu 868 eurot

23 senti (sh käibemaks).

4. Mõista N.H.lt A.S. kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulu 868 eurot

23 senti (sh käibemaks).

5. Mõista N.H.lt N.A. kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude

suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

2

6. Mõista N.H.lt A.S. kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude

suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. N.A. (hageja I) ja A.S. (hageja II) esitasid 28. septembril 2022 Tartu Maakohtule hagi N.H.

(kostja) vastu mittevaralise kahju hüvitamise ja viivise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt on kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2022. a otsusega tuvastatud, et

kostja on vaadanud tervise infosüsteemis ilma õigusliku aluseta hagejate terviseandmeid. Alates

27. märtsist 2020 kuni 29. märtsini 2020 on kostja vaadanud hageja I terviseandmeid tervise

infosüsteemis 37 korral; vaadatud on ambulatoorseid epikriise, kiirabikaarti ning

hambaravikaarti. Alates 27. märtsist 2020 kuni 29. märtsini 2020 on kostja vaadanud hageja II

terviseandmeid tervise infosüsteemis 12 korral; vaadatud on ambulatoorseid epikriise ning

saatekirja vastuseid. Hagejatel puudus kostjaga tervisealaselt igasugune seos. Kostja on hageja

I endise elukaaslase ja hageja II isa S.S. uus elukaaslane.

Tervise infosüsteemist võib tervishoiutöötaja terviseandmeid pärida siis, kui tal on patsiendiga

kehtiv ravisuhe. Hagejatel ei olnud kostjaga kehtivat ravisuhet. Hagejad ei ole andnud

nõusolekut enda terviseandmete vaatamiseks väljaspool ravisuhet. Hagejate isikuandmete

töötlemine kostja poolt on õigusvastane. Kui andmete töötlemiseks õiguslik alus puudub, on

rikutud õigust privaatsusele ja eraelu puutumatusele ehk rikutud on hagejate isikuõigusi.

Hagejad nõuavad isikuõiguste rikkumise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. Hagejad

selgitavad, et on pidanud elama ja ka edaspidi peavad elama teadmisega, et nende delikaatsed

terviseandmed on teatavaks saanud inimesele, kelle elukaaslasega on hagejal pooleli

õigusvaidlus. Sellises olukorras pidi terviseandmete ebaseaduslikul töötlemisel olema kostjal

eesmärk kahjustada hagejaid, kas avalikkuse, tööandja, tuttavate või sõprade ees või kasutada

andmeid tõendina menetluses hageja ja kolmanda isiku vahel. Võttes arvesse ebaseaduslikult

töödeldud andmete mahtu, ei saanud olla tegemist juhusliku tegevuse, vaid eesmärgistatud

tegevusega tekitada saadud andmetele tuginedes hagejatele kas maine- või varakahju. Hagejad

ei tea siiani, kui paljudele isikutele on kostja hagejate delikaatseid andmeid avaldanud (v.a S.S.,

kes selle fakti hagejatele vihahoos teatavaks tegi), kas andmed on salvestatud ning mida kostja

nende andmetega edasi võib teha. Välistatud ei ole, et tulevikus võib tekkida täiendav kahju,

kuna andmed on n-ö lekkinud ja nimetatud kahju tekitavat tegevust tagasi võtta ei saa. Hagejad

leiavad, et kahjuhüvitise suurus ei tohiks olla vähem kui 10 000 eurot kummalegi kostjale.

3

Hagejad paluvad kostjalt mõlema hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu

äranägemisel ning kohustada kostjat tasuma tasumata summadelt alates lahendi jõustumisest

kuni tasumiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Andmekaitse Inspektsiooni 28. märtsi 2022. a otsus väärteoasjas nr 951020000014 on käsitatav

asjas dokumentaalse tõendina ja selles tuvastatud asjaolusid ja kogutud tõendeid ei ole Harju

Maakohtu 25. mai 2022. a määruses kahtluse alla seatud. Antud juhul oli väärteo tunnustele

vastavaks

kostja

teoks

hagejate

isikuandmete

ebaseaduslik

töötlemine

töö-

või

teenistusülesannete väliselt. Nimetatud asjaolud on väärteo menetleja tuvastanud N.H.

ülekuulamise protokolliga 26. novembrist 2020, tõendite ülevõtmise määrusega 14. veebruarist

2022, asitõendite vaatluse protokolliga 14. veebruarist 2022, tunnistajate ütlustega 14.

veebruarist 2022 ja väärteoprotokolliga 28. veebruarist 2022.

Hagejad paluvad 16. juuni 2023 menetlusdokumendis hagejatel tekkinud mittevaralise kahju

eest mõistliku rahasumma määramisel arvestada ka seda, et kostja on andmeid vaadanud ja

avaldanud mitte lihtsalt ilma hagejate nõusolekuta, vaid ka hagejatele midagi seletamata,

mistõttu hagejatel ei olnud võimalust mõjutada oma terviseandmete vaatamise ja avaldamise

ulatust ja mahtu.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Hagejad ei ole tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh kostja väidetavat õigusvastast

tegu ja selle tagajärgi. Väärteoasi on maakohtu määrusega aegumise tõttu lõpetatud. Kuna

kostjat pole selles väärteoasjas kunagi karistatud, ei oma väärteoasjas tuvastatud asjaolud

õiguslikku tähendust ega saa käesolevas asjas midagi tõendada. Kõik väärteoasja toimikus

sisalduvad tõendid võivad olla asjakohatud ja lubamatud. Väärteotoimik ei sisalda tõendeid,

mis kinnitaksid hageja väiteid, et kostja on toime pannud hagejate etteheidetud õigusvastase

teo.

Kohus peaks jätma otsuse tegemisel arvestamata menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli

26. novembrist 2020, A.S. 29. märtsi 2020. a kaebuse ja N.A. 29. märtsi 2020. a kaebuse,

TEHIK väljavõtted A.S. ja N.A. kohta, tunnistajate A.S. ja N.A. ülekuulamise protokollid 14.

veebruarist 2022 ja väärteoprotokolli. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt

menetlusalune isik ütlusi ei andnud. Ütluste andmisest keeldumisest ei saa teha ühtegi järeldust

selle kohta, kas menetlusalune isik on pannud toime temale etteheidetud teo või mitte.

Täiendavalt ei ole võimalik viidatud tõendit asja lahendamisel arvestada seetõttu, et sisuliselt

on tegemist menetlusosalise ütlustega. Kuna tegemist on kostja ülekuulamise protokolliga, ei

ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 251 lg 1 kohaselt võimalik seda otsuse tegemisel

arvestada. Samamoodi ei ole TsMS § 251 lg 1 kohaselt võimalik otsuse tegemisel arvestada

hagejate ülekuulamise protokolli. Hagejate kaebuste puhul on sisuliselt tegemist hagejate

arvamusega ning need ei tõenda, et kostja oleks andmeid vaadanud või kolmandate isikutega

jaganud. TEHIK väljavõtete puhul ei ole aru saada, et tegemist on just TEHIK väljavõtetega

ning keda need väljavõtted puudutavad. Väärteoprotokollile ei ole ametnik alla kirjutanud.

Seega, ükski viidatud tõend ei oma asjas tähtsust, lisaks on need ebausaldusväärsed ning mõni

tõend on lubamatu, millest tulenevalt tuleks kõnealused tõendid jätta asja lahendamisel

TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata.

Kui kohus leiab, et hagejate väited kostja poolt nendele kahju tekitamise osas on tõendatud ja

hagi tuleb rahuldada, palub kostja kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta

järgmist: hagejad ei ole tõendanud, et hagejate andmeid oleks kellegagi jagatud, et andmete

vaatamise eesmärgiks oleks olnud hagejate maine kahjustamine või mingisuguses menetluses

tõendina kasutamine või et nähtud andmeid soovitakse kasutada tulevikus hagejate vastu.

Lisaks, puuduvad tõendid selle osas, et juhul kui terviseandmeid on vaadatud, siis millised need

andmed on olnud (ka terviseandmeid on erineva delikaatsusega). 10 000 euro suuruse

4

mittevaralise kahju puhul on tegemist ilmselge liialdusega, mis ei ole vastavuses vaidluse

asjaolude ega kohtupraktikaga. Hüvitise suurus peaks olema keskmisest väiksem. Hagejate

andmete avaldamist toimunud ei ole. Kui kohus loeb tõendatuks, et kostja on hagejate andmeid

vaadanud, siis on neid andmeid näinud ainult üks isik, mitte avalikkus ega hagejate jaoks võõrad

kolmandad isikud. Samuti tuleb arvestada, et väidetav rikkumine ei ole olnud mõlema hageja

suhtes samasuguse ulatusega. Seetõttu ei peaks kahjuhüvitise suurus olema hagejatel sama.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 8. septembri 2023. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja I

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5175 eurot ja hageja II kasuks mittevaralise kahju

hüvitise 5175 eurot, samuti kummagi hageja kasuks viivise kahjuhüvitiselt (5175 eurot) alates

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus

jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja I kasuks välja menetluskuluna

2748 eurot 76 senti ja hageja II kasuks menetluskuluna 2748 eurot 76 senti, samuti viivise.

Hageja I patsiendiportaali logiraamatu väljavõttest nähtub, et 27. märtsist 2020 kuni 29.

märtsini 2020 on kostja teinud päringuid ja vaadanud hageja I terviseandmeid kokku 37 korral.

Peale toimingu tegija nime N. H. ja koodi D00124 (või ka N. H., peremeditsiin, D00124) ei ole

logiraamatusse kantud toimingu tegija asutust ega toimingu tegemise põhjendust. Hageja II

patsiendiportaali logiraamatu väljavõttest nähtub, et 27. märtsist 2020 kuni 29. märtsini 2020

on kostja teinud päringuid ja vaadanud hageja I terviseandmeid kokku 12 korral. Peale toimingu

tegija nime N. H. ja koodi D00124 ei ole logiraamatusse kantud toimingu tegija asutust ega

toimingu tegemise põhjendust.

Kostja töötab perearstina. Kostja on hageja I endise elukaaslase ja hageja II isa S.S. praegune

abikaasa. Hageja I ja hageja II vande all antud seletustest ilmneb, et nemad said oma

terviseandmete vaatamisest teada 28. märtsil 2020 S.S. kaudu, kellele olid teada asjaolud, mis

võisid temale teatavaks saada ainult tervise infosüsteemi andmete kaudu (hageja I poolt

tarvitatavad ravimid; hagejal II ravikindlustuse puudumine). Arvestades, et S.S. selleaegne

elukaaslane oli perearstina töötav kostja, ei ole kohtul kahtlust, et hagejate patsiendiportaali

logiraamatutest nähtuva N. H. puhul on tegemist kostja N.H.ga. Eluliselt on usutav, et kostja

omakorda avaldas temale tervise infosüsteemist teatavaks saanud andmeid S.S.le, sest kuidas

muidu sai S.S. 28. märtsil 2020 nende terviseandmete teadmist hagejatele demonstreerida.

Kuna väärteoasjas puudub jõustunud otsus selle kohta, et kostjat oleks isikuandmete kaitse

seaduse (IKS) § 71 järgi karistatud, ei oma tähendust ka 28. märtsi 2020 kohtuvälise menetleja

otsuses tuvastatud asjaolud. 28. märtsi 2020 kohtuvälise menetleja otsus tõendab

dokumentaalse tõendina seda, et sel kuupäeval selline otsus tehti, kuid kohus ei saa selles

otsuses tuvastatud asjaolude alusel lugeda tuvastatuks ühtki asjaolu käesolevas tsiviilasjas.

Väärteoasja toimikust käesoleva tsiviilasja juurde vastuvõetud materjale saab kohus siiski

dokumentaalsete tõenditena arvestada ja hinnata. Kohtu hinnangul ei ole kostja väited nende

tõendite ebausaldusväärsuse kohta põhjendatud. Tõendatud on, et tõendite ülevõtmise määrus

ja väärteoprotokoll on ehtsad ning menetleja on need allkirjastanud. Menetlusaluse isiku

(kostja) ja tunnistajate (hagejate) ülekuulamise protokollide dokumentaalsete tõenditena

arvestamise puhul ei saa olla takistuseks TsMS §-s 251 sätestatu, kuna kumbki ei täida

tsiviilasjas tunnistaja rolli. Ülekuulamise protokollidel pole käesoleva tsiviilasja lahendamisel

ka olulist tõenduslikku tähtsust.

14. veebruari 2022. a tõendite ülevõtmise määruse kohaselt küsis Andmekaitse Inspektsioon

18. mail 2020 Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuselt (TEHIK) välja päringute logid, mis

saadeti inspektsioonile 21. mail 2020 (Lisad 5 ja 6). Andmekaitse Inspektsioon kinnitab 11.

5

juuli 2023. a vastuses, et TEHIK väljavõte A.S. kohta on 14. veebruari 2022. a tõendite

ülevõtmise määruse lisa 5 (12 päringut) ja väljavõte N.A. kohta on sama määruse lisa 6 (37

päringut).

Väärteoasja toimikust on kohus TEHIK väljavõtetena võtnud asja materjalide juurde kaks

väljavõtet päringute kohta, mis on tehtud 27. märtsist 2020 kuni 29. märtsini N.H. poolt ning

millest ühel on kokku 12 päringurida ning teisel 37 päringurida. Seejuures on 37 päringuga

väljavõte hageja I kohta ning 12 päringuga väljavõte hageja II kohta. Võrreldes väljavõtteid

hagejate patsiendiportaali logiraamatute ekraanitõmmistega, leiab kinnitust, et nii kõnealustest

väljavõtetest kui hagejate patsiendiportaali logiraamatutest nähtuvad päringud langevad kokku

nii päringute tegemise aegade kui toimingu teostaja osas. Seega leiab TEHIK väljavõtetega

täiendavalt tõendamist, et kostja on korduvalt hagejate terviseandmeid vaadanud. Kostja on

hageja I puhul pärinud terviseinfosüsteemist dokumentide nimekirju ja vaadanud dokumente

(ambulatoorsed epikriisid, kiirabikaart, hambaravikaart). Kostja on ka hageja II puhul pärinud

terviseinfosüsteemist dokumentide nimekirju ja vaadanud dokumente (saatekirja vastused,

ambulatoorsed epikriisid).

Viidates IKS ja isikukaitse üldmääruse ning tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS)

sätetele, järeldas maakohus, et tervishoiutöötaja võib tervise infosüsteemist andmeid pärida

ning neid vaadata ja lugeda siis, kui tal on andmesubjektiga kehtiv ravisuhe.

Kostja ei ole hagejate perearst ning tal ei olnud perioodil 27. märtsist 2020 kuni 29. märtsini

2020 arsti-patsiendi suhet kummagi hagejaga. Eeltoodust järeldub, et kostja tegi 27. märtsist

2020 kuni 29. märtsini 2020 tervise infosüsteemi hagejate kohta päringuid ning vaatas nende

terviseandmeid ehk teisisõnu töötles hagejate eriliiki isikuandmeid ilma õigusliku aluseta. Ilma

õigusliku aluseta tervise infosüsteemis hagejate terviseandmete töötlemisega rikkus kostja

hagejate põhiseaduslikku õigust eraelu puutumatusele (põhiseaduse § 26) ja hagejate isiklikke

õigusi ning ühtlasi ka isikuandmete töötlemiseks sätestatud norme. Hagejate kahju hüvitamise

nõuet tuleb kvalifitseerida VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 järgi. Maakohus

arvestas hagejate isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse tuvastamisel seda, et rikkumise

liigiks on hagejate eraelu privaatsfääri kuuluvate isiklike ja delikaatsete terviseandmete

õigustamatu töötlemine, millise teo põhjust ja ajendit ei ole kostja kohtule avaldanud, kuid

arvestades hagejate vande all antud seletusi võis selleks olla vaid uudishimu või hagejatega

manipuleerimise ja psühholoogilise survestamise soov. Selline motiiv (või ka igasuguse motiivi

puudumine) teise isiku terviseandmetega tutvumiseks ei ole mingilgi moel aktsepteeritav.

Lähtudes tuvastatud asjaoludest ei olnud tegemist kostja poolt ühekordse eksimuse ega

uitmõttega, vaid rikkumise raskust iseloomustab kostja rikkumiste kolmepäevane kestus ning

tehtud päringute suur maht. Seetõttu on kohus seisukohal, et kostja teo õigusvastasus on

tuvastamist leidnud. Kostja ei ole väitnud, et esineks mõni VÕS § 1046 lg-st 2 tulenev

õigusvastasust välistav asjaolu.

Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1) ega esile toonud,

et esineks mõni kostja süüd välistav asjaolu (VÕS § 1050 lg 2). Kostja rikkus hagejate

isikuõigusi kolme päeva vältel korduvalt – hageja I puhul 37 korral ning hageja II puhul 12

korral. Seejuures on kostja puhul tegemist perearstiga, kes kõrgendatud hoolsusnõuete tõttu

peab olema teadlik terviseandmete konfidentsiaalsusest ning nende töötlemise reeglitest. Seega

oli tegemist kostja teadliku, sihipärase ja seetõttu ka tahtliku ja süülise teoga, mis oli vahetult

suunatud kannatanute isiklike õiguste kahjustamisele. Kuna kostja tegevus hagejate

terviseandmete töötlemisel oli õigusvastane ja süüline, peab kostja hagejatele hüvitama neil

tekkinud kahju.

Hagiavalduse kohaselt seisneb hagejatel kostja õigusvastase teo tõttu tekkinud kahju

mittevaralises kahjus, s.o hagejate hingelistes üleelamistes ja kannatustes. Isiklike õiguste

6

rikkumise korral eeldatakse mittevaralise ehk moraalse kahju olemasolu, kuna isikliku õiguse

rikkumise tagajärge, s.o muutusi isiku psüühilises seisundis ja nende muutuste suurust, ei ole

võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Mittevaralise kahju puhul, kus kahjuks on isiku

hingelised kannatused, ei ole kahju tekkimine kolmandate isikute poolt seega üheselt

kontrollitav, küll saab aga hageja põhistada temale tekkinud negatiivseid tagajärgi. Seega,

mittevaralise kahju puhul ei ole võimalik tõendada kahju tekkimist, kuid on võimalik kohtu ette

tuua ja tõendada asjaolud, mille esinemise korral tavaliselt mittevaraline kahju tekib.

VÕS § 134 lg-test 2, 5 ja 6, § 127 lg 6 esimesest lausest, TsMS § 233 lg-st 1, §-st 366 tulenevalt

arvestas maakohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel järgnevaid

asjaolusid.

2023. aastal ei ole enam kohane lähtuda 2018.–2019. aasta keskmisest mittevaralise kahju

hüvitise summast 1264 eurot, vaid raha ostujõu muutust arvestades oleks õige lähtuda summast

1725 eurot ning vastavalt analüüsitavatele asjaoludele kohus kas suurendab või vähendab seda

summat. Maakohus arvestas mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel rikkumise raskuse

ja ulatuse osas esmalt seda, et isikuandmed, mida kostja õigustamatult töötles, on kõik

terviseandmed. Ka dokumentide nimekirjade päringud on seotud terviseandmetega, sest muid

andmeid ei saagi tervise infosüsteemis olla. Terviseandmete puhul ei ole tegemist neutraalse

sisuga isikuandmetega, vaid väga isiklike, tundlike ja delikaatsete andmetega. Kostja pidi

tervishoiutöötajana olema teadlik, et terviseandmed on konfidentsiaalsed ning ta ei tohi ilma

kehtiva arsti-patsiendi suhteta hagejate andmeid vaadata. Sellest hoolimata rikkus kostja

hagejate isikuõigusi kolme päeva vältel korduvalt – hageja I puhul 37 korral ning hageja II

puhul 12 korral. Kostja rikkumise raskust ja ulatust iseloomustab seega kostja rikkumiste

kolmepäevane kestus ning tehtud päringute suur maht.

Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel rikkumise raskuse ja ulatuse

osas ka hagejate enese kirjeldust neil tekkinud mittevaralise kahju kohta. Hageja I ja II vande

all antud seletustest ilmneb, et kostja tegu on oluliselt halvendanud nende elukvaliteeti ning

toonud kaasa negatiivsed tagajärjed emotsionaalse heaolu languse ja terviseprobleemide

süvenemise näol. Kostja teo mõju hagejatele on olnud pikaajaline ning emotsionaalselt ja

füüsiliselt kurnav. Kostja tegu on mõjutanud hagejate usaldust ka teiste tervishoiutöötajate

vastu. Kostja tegu on toonud kaasa muutused hagejate käitumises - hageja I on otsustanud

sulgeda juurdepääsu oma terviseandmetele kõikidele arstidele ning igakordsel juurdepääsu

avamisel mõtleb ta kostja võimalusele uuesti tema andmeid vaadata; hagejal II on tekkinud

komme regulaarselt oma digilugu kontrollida. Seega on kohus hagejate vande all antud seletuste

alusel seisukohal, et hagejatel tekkinud mittevaraline kahju on pigem suur. Ka mittevaralise

kahju hüvitis peaks seetõttu olema pigem suur.

Kohus leiab, et rikkumise raskust ja ulatust arvestades tuleb kummagi hageja mittevaralise

kahju hüvitise suuruseks määrata 3450 eurot (kahekordne keskmine).

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada kahju tekitaja käitumist ja

suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hagejate vande all antud seletustest nähtub

üheselt, et kostja avaldas terviseandmeid ka kolmandale isikule, s.o S.S.le, kes omakorda

avaldas saadud teavet tüli käigus hagejatele. Seega ei hoidnud kostja teadasaadud

terviseandmete osas saladust ning tegi need teatavaks vähemalt ühele kõrvalisele isikule.

Mõistetav on, et hagejatel on kartus selle ees, et kostja võib olla nende terviseandmeid veel

kellelegi avaldanud või võib seda teha tulevikus, sest hagejatel puudub selle üle kontroll, see

sõltub vaid kostja enese suvast.

Maakohus arvestas ka seda, et kostja tegu oli tahtlik, mitte hooletusest tingitud. Kostja süü ja

selle astme arvestamise juures kordas kohus oma varasemat seisukohta, et tegemist oli kostja

teadliku, sihipärase ja seetõttu ka tahtliku ja süülise teoga, mis oli vahetult suunatud

7

kannatanute isiklike õiguste kahjustamisele. Kostjal puudus hagejate terviseandmete

vaatamiseks põhjus. Hagejate vande all antud seletusi arvestades võib kostja teo motiiviks

pidada uudishimu või tema soovi hagejatega manipuleerida ja neid psühholoogiliselt

survestada. Kostja ise ei ole oma tegu tunnistanud ega oma teo motiive avaldanud.

Kuna kostja ei ole oma rikkumist tunnistanud, ei ole kostja hagejate ees ka vabandanud ega

oma käitumist selgitanud. Kostja on küll menetluse kestel teinud hagejatele pakkumise

kompromissi korras mittevaralise kahju hüvitise tasumiseks hagejale I summas 900 eurot ja

hagejale II summas 600 eurot, kuid sellega ei ole kostja soovinud rikkumist omaks võtta ega

hagejate ees vabandanud. Eeltoodust järeldub, et kostja ei ole püüdnud oma tegu heastada ega

teinud järeldust, et tema poolt toime pandud tegu oli vale.

Arvestades kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikutesse pärast rikkumist, samuti

kostja süüd ja selle astet ning asjaolu, et kostja ei ole kummagi hageja ees vabandanud, tuleb

kummagi hageja mittevaralise kahju hüvitist suurendada 5175 euroni (kolmekordne keskmine).

Kuna kostja ei ole mõistnud, et tema toime pandud tegu on vale, puudus maakohtul veendumus

selles, et kostja sarnast rikkumist tulevikus ei korda. Seda veendumust süvendab asjaolu, et

kostjat ei ole teo aegumise tõttu ka väärteoasjas karistatud. Seetõttu peab kohtu poolt

väljamõistetav kahjuhüvitis olema suuruses, mis mõjutab kostjat edasisest kahju tekitavast

käitumisest hoiduma.

Kohtule ei ole teada kostja majanduslik olukord, kuna kostja ei ole neid andmeid esile toonud.

Kostja lepingulise esindaja kinnitusel on kostja tavaline palgatöötaja. 2023. aasta II kvartalis

oli keskmine brutokuupalk 1873 eurot, mis arvestades maksuvaba tulu, tööandja ja töötaja

töötuskindlustusmakset ja kogumispensioni, teeb netopalgaks 1477,45 eurot. 5175 euro suuruse

kahjuhüvitise puhul on täidetud ka kahjuhüvitise preventiivne funktsioon. Sellisel juhul jääb

kahjuhüvitis 3,5 keskmise netotöötasu suurusjärku, millises summas kahjuhüvitise tasumine

peaks olema piisav, et kostja edaspidi hoiduks kahju tekitavast käitumisest.

Kostja ei ole esile toonud temast tulenevaid asjaolusid, mis võiksid vähendada mittevaralise

kahju suurust. Mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks kohus alust ei näe.

Mittevaralise kahju hüvitiste diferentseerimiseks hageja I ja hageja II puhul alust ei ole.

Asjaolu, et kostja tegi hageja I suhtes rohkem terviseandmete päringuid kui hageja II suhtes, ei

oma tähendust, sest tulemus oli hagejate jaoks sama, mõlemal hagejal on kostja teo tõttu

tekkinud sarnane mittevaraline kahju. Andmete vaatamise ulatus sõltub ka sellest, kui palju

andmeid tervise infosüsteemi on kantud. Hageja I on vande all antud seletuses selgitanud, et ta

ei ole terve, tal on mitmeid probleeme, järelikult on tema puhul tervise infosüsteemis ka rohkem

andmeid, mida vaadata.

Eeltoodut arvestades rahuldas maakohus kummagi hageja nõude mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmiseks ning määras hüvitise suuruseks 5175 eurot kummalegi hagejale. Maakohus

rahuldas ka viivisenõude. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning määras kindlaks ka

hagejate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus,

millega vähendada kostjalt väljamõistetavat mittevaralise kahju hüvitist hagejate kasuks kohtu

äranägemisel mõistliku suuruseni. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.

8

Kostja leiab, et TsMS § 631 lg-te 1 ja 2 alusel tuleks teha uus otsus, millega mittevaralise kahju

hüvitist olulises osas vähendada. Maakohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel, kuna

maakohus on tõendite kogumisel ja hindamisel menetlusõiguse normi ebaõigesti kohaldanud

ning see on kaasa toonud maakohtu poolt ebaõiglaselt suure kahjuhüvitise määramise.

Hagejate vande all ülekuulamise eesmärgiks oli selgitada mittevaralise kahju tekkimise

asjaolusid ja kahju suurust ning võimalikke kannatusi ja kostja käitumist hagejate suhtes pärast

nende terviseandmete vaatamist. Hagejate avaldatud asjaolude esinemist oleks võimalik olnud

tõendada raviarsti poolt väljastatud tõendiga, mitte isiku enda ütlustega. Seega kuulas

maakohus hagejad ebaõigesti vande all ära. Asjaolu, et A.S. abielu purunes vahetult selle

sündmuse järgselt, on samuti tõendatav dokumentaalselt ning vajadusel täiendavalt endise

abikaasa ütlustega. Isiku töövõime langus on samuti dokumentaalselt tõendatav ning isiku

ütlused ei saa olla siinkohal usaldusväärseks tõendiks. Tõendid tuleb nende madala

tõendiväärtuse tõttu ümber hinnata.

Maakohus oleks pidanud poolte võrdsuse põhimõttest tulenevalt kuulama üle ka kostja.

Tegelikkuses oli kostja käitumine tingitud kannatanute enda provokatsioonist, kuid maakohus

ei selgitanud neid asjaolusid asja õiglaseks lahendamiseks nõuetekohaselt välja. Maakohus on

otsuses ebaõigesti jõudnud järeldusele, et kostja ei ole mõistnud, et tema poolt toime pandud

tegu on vale. Maakohus ei ole kostjat menetluses üle kuulanud, mistõttu puuduvad kohtul

andmed selle kohta, mida kostja on mõistnud või milline on kostja suhtumine enda tegevusse.

Maakohus on järeldanud, et kostja võib tulevikus toime panna sarnase teo. Selline järeldus on

meelevaldne, põhjendamata ning ei tugine asjas kogutud tõenditele. Ei ole tõendatud, millest

nähtuks kostja kahjustav tegevus hagejate suhtes peale terviseandmete vaatamist. Kostja ei ole

endale teatavaks saanud terviseandmeid avaldanud ega ole neid andmeid ka kuidagi hagejate

kahjustamiseks muul moel kasutanud. Kostja ei ole oma tegu korranud ega temale teatavaks

saanut mingil moel hagejate kahjustamiseks kasutanud. Maakohtu otsuse põhjendustest ja kahju

suurusest jääb mulje, nagu oleks maakohus kahju suuruse hindamisel tuginenud just kostja

kahjustavale tegevusele pärast terviseandmete temale teatavaks saamist – selline maakohtu

järeldus on ebaõige.

Maakohus pole arvestanud kahju suuruse hindamisel hagejate vande all ülekuulamisel antud

ütlusi hagejate motiivide kohta kahjunõude esitamisel. Mõju hagejate tervisele on otsitud,

esiplaanil on isiklik antipaatia seetõttu, et kostja on ühe hageja endise elukaaslase abikaasa ja

teise hageja isa abikaasa. Hagejal II ja kostjal pole teisi kohtuvaidlusi, hagejal II oli

kohtuvaidlus kostja abikaasaga (hageja II isaga), soovides täisealisena alusetult endale elatise

väljamõistmist.

Maakohus on vääralt lugenud hagejate vande all antud ütlustega tõendatuks, et terviseandmeid

avaldati kolmandatele isikutele. Hagejatel oli tunnistaja ütlustega võimalik hagejate

terviseandmete avaldamist tõendada. Lisaks on ülekuulamisel saadud andmed selles osas väga

ebaselged ja laialivalguvad – pole aru saada, milliseid konkreetseid andmeid kostja kolmandale

isikule avaldas.

Hagejatel on vaidlus kostja abikaasaga, mille tõttu on hagejad äärmiselt vaenulikult meelestatud

kostja suhtes. Sellest oli tingitud ka hagejate provotseeriv käitumine kostja suhtes, mille

tulemusena kostja vaatas hagejate terviseandmeid. Pole tõendatud, et kostja avaldas andmeid

kolmandale isikule, samuti ei ole kasutanud kostja saadud andmeid hagejate täiendavaks

kahjustamiseks ning selles osas on mittevaralise kahju hüvitis kostjalt välja mõistetud

ebaõigesti.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud kostja toimepandud rikkumise ulatust ja mahtu. Kuigi

päringuid tehti kolmel erineval päeval, ei lisandunud ei teisel ega kolmandal päeval uusi

andmeid vastustajate tervisliku seisundi kohta. Tegemist on sama päringu korduva esitamisega,

mis ei anna uusi andmeid. Seega on ebaõige kohtu põhjendus selles osas, et kuna päringuid

9

tehti kolmel päeval, on tehtud päringuid suures mahus. Ühe päringu korduv esitamine ei anna

kolm korda rohkem andmeid ega moodusta kogumis andmete suurt mahtu. Eeltoodu tõttu on

põhjendatud kahju suuruse ümberhindamine ning hüvitise vähendamine.

5. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata. Menetluskulud paluvad hagejad jätta võrdsetes osades kostja kanda ning

mõista kostjalt hagejate kasuks välja hagejate menetluskulud ja viivis.

Maakohus ei ole hagejate vande all ärakuulamise määramisel menetlusnorme rikkunud ja kuna

kostja ei esitanud maakohtule selles osas ka vastuväidet, siis on kostja minetanud õiguse

tugineda sellisele maakohtu otsustusele. Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks peaks

kõrgem kohus sekkuma vastavasse maakohtu õigusesse, olukorras kus kostja maakohtus isegi

oma seletust anda ei soovinud, rääkimata siis vande all ülekuulamisest.

Kuna maakohus on määranud mittevaralise kahju suurused diskretsiooniõiguse alusel

(VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1), siis saab kõrgem kohus sellesse sekkuda vaid juhul, kui

maakohus oleks diskretsiooni teostades rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus ei

ole diskretsiooni piire ületanud.

Kui kostja on menetluses otsustanud võtta passiivse rolli ega ole hagile motiveeritult vastu

vaielnud, siis on asjakohatu kohtule ette heita, et kostja vande all üle kuulamata jätmine ei ole

võimaldanud kohtul vajalikke asjaolusid tuvastada. Kostja positsioon nii väärteomenetluses kui

ka sellele järgnenud kohtumenetluses oli üheselt arusaadav: kostja hagejate õiguste rikkumist

ei tunnistanud ega soovinud asjas esitada ka oma seletust, rääkimata siis sellest, et kohus oleks

pidanud omal algatusel kohustama kostjat andma kohtule seletust vande all. Esimest korda

tunnistab kostja oma õigusvastast tegevust alles ringkonnakohtule. Seega ei ole kostja

sellekohased vastuväited asjakohased ja maakohus ei ole rikkunud asja läbivaatamisel poolte

menetlusliku võrdsuse põhimõtet.

Hagejad paluvad jätta tähelepanuta kostja uued ja varem esitamata faktilised asjaolud: kostja

käitumine oli tingitud hagejate enda provokatsioonist (hagejad ei võta seda mitte kuidagi

omaks, sest nad pole varasemalt kostjaga kohtunud, suhelnud ega oma käitumisega muud

moodi hagejate andmete vaatamiseks põhjust andnud), kostja käitumise motiivid ja suhtumine

oma teosse ning võimalik sarnane käitumine tulevikus ja teatavaks saanud andmete

mitteavaldamine.

Hagejad ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt võiks maakohtu otsuse põhjendustest ja

määratud kahju suurusest järeldada, et maakohus on tuginenud kahju suuruse hindamisel kostja

tegevusele pärast hagejate terviseandmete temale teatavaks tegemist. Midagi sellist maakohtu

otsusest välja lugeda ei ole võimalik. Maakohus on vaid kaalunud hagejate põhjendatud

hirmusid seoses kostja käitumise võimaliku kordumisega ja on hüvitise väljamõistmisel õigesti

arvestanud hüvitise eripreventiivse mõjuga. Kostja lõpetas hagejate terviseandmete vaatamise

alles siis, kui hagejad sulgesid juurdepääsu oma andmetele ja saatsid kaebused erinevatele

ametitele.

Asjas on tõendatud, et kostja avaldas hagejate terviseandmeid kolmandatele isikutele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

10

7. Kostja on palunud apellatsioonkaebuses vähendada maakohtu väljamõistetud hüvitist, seega

ei vaidlusta kostja maakohtu tuvastatut, et kostja on hagejate terviseandmeid ilma õigusliku

aluseta töödelnud – tegemist on isiklike õiguste rikkumisega.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus isiklike õiguste rikkumise põhjendatult tuvastanud,

maakohus on praegustel asjaoludel õigesti hagi rahuldanud ning põhjendatult mõistnud

kummagi hageja kasuks välja kahjuhüvitise suuruses, mille puhul on arvestatud kõiki olulisi

asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid

kõiki TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt korrata.

8. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1. Kostja on maakohtule ette heitnud hagejate vande all ülekuulamist, leides, et hagejate

avaldatud asjaolusid oleks olnud võimalik tõendada raviarsti väljastatud tõendiga.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud hagejate vande all ülekuulamisega

menetlusnorme. Kuigi teatud tervist puudutavaid seisundeid saab tõendada ka arstitõendiga, oli

põhjendatud hagejate vande all ülekuulamine, kuna seda, kuidas kostja rikkumine hagejaid

mõjutas, saavad kirjeldada vaid hagejad ise. Mittevaralise kahju olemasolu eeldatakse

isikuõiguste rikkumise puhul. Asjaolud, mida hagejad on oma vande all antud seletustes esile

toonud (nt mõju unekvaliteedile, närvilisus, šokk, usaldamatus, terviseprobleemide

süvenemine) on eluliselt usutavad ka ilma, et arst oleks vastavad seisundid fikseerinud. Kuigi

võib nõustuda, et otsest põhjuslikku seost terviseandmete õigusvastase töötlemise ja hageja II

abielu purunemise vahel on praegusel juhul raske näha, siis viide abielu purunemisele ei ole

ringkonnakohtu hinnangul olnud asjaoluks, mis oleks olnud maakohtu jaoks kahjuhüvitise

suuruse hindamisel määrav või et maakohus oleks sellest asjaolust lähtunud. Maakohus on

hagejate seletustele viidanud, kuid hinnanud seejärel esitatud seletusi kogumis, viidates, et

hagejate I ja II seletustest ilmneb, et kostja tegu on oluliselt halvendanud nende elukvaliteeti

ning toonud kaasa negatiivsed tagajärjed emotsionaalse heaolu languse ja terviseprobleemide

süvenemise näol. Ka viide töövõime langusele pole olnud maakohtu jaoks määrav, samas võib

eeldada, et olukorras, kus keegi salaja vaatab isikute terviseandmeid ja see saab isikutele

teatavaks, mõjub see ka võimele kontsentreeritult tööd teha. See ei pruugi tähendada isiku

töövõime langust sellisel määral, mida tuleks dokumenteerida või mis tähendaks

töövõimetuslehel viibimist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole rikkumine ka see, et maakohus lähtus hagejate vande all

ülekuulamisel antud seletustest, mis puudutasid seda, et kostja tollane elukaaslane (praegune

abikaasa) demonstreeris hagejate terviseandmete teadmist.

Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks tuleks hagejate vande all ülekuulamisel saadud seletusi

hinnata teisiti, kui tegi seda maakohus.

8.2. Kostja on märkinud, et maakohus pidanuks poolte võrdsuse põhimõttest tulenevalt üle

kuulama ka kostja. Esmalt märgib ringkonnakohus, et nagu ringkonnakohus oma 1. augusti

2024. a määruses märkis, on TsMS § 2681 kohaselt kohtul vaba voli otsustada, millise poole ta

üle kuulab ning vajadusel võib vande all üle kuulata ka mõlemad pooled. Kuigi võib nõustuda

sellega, et teatud juhtudel võib olla poolte võrdsuse põhimõttest tulenevalt põhjendatud üle

kuulata vande all mõlemad pooled, ei ole praegusel juhul tegemist sellise juhtumiga. Kostja ei

taotlenud enda vande all ülekuulamist maakohtus. Samuti ei nähtu asja materjalidest asjaolusid,

mille kohta oleks kostja puhul olnud vajadus täiendavalt vande all selgitusi küsida, arvestades,

et kostja tugines terve maakohtu menetluse jooksul sellele, et ta pole hagejate isikuõigusi

rikkunud ja et isikuõiguste rikkumine pole tõendatud. Nii nähtub ka maakohtu istungi

protokollist, kus maakohus on küsinud kostja esindajalt järgmist: „Räägite tõenditest. Kas

kostja on andmeid vaadanud või ei ole? Kas ta eitab seda?“ (dtl 285), et kostja lepinguline

esindaja on kohtule vastanud: „Jah, ta eitab seda.“ (dtl 285). Lisaks on maakohus küsinud

istungil ka võimalike asjaolude kohta, mida kahjuhüvitise suuruse hindamisel arvestada, millele

11

on kostja esindaja vastanud, et kostja on tavaline palgatöötaja. Samuti on kostja esindaja

istungil viidanud, et maakohus arvestaks ka seda, et ei ole selge, milliseid andmeid on vaadatud,

kas neid on sisuliselt loetud, kas neid on kellegagi jagatud, milline on andmete vaatamise

eesmärk olnud. Kostja esindaja viitas ka sellele, et pole tõendatud, et neid andmeid oleks

kuidagi hagejate vastu kasutatud. Ka on kostja esindaja viidanud sellele, et arvestada tuleb, et

proportsioon, raskus, vaatamiste arv on hagejatel olnud erinev (dtl 290–291). Kostja esitatud

asjaolusid on maakohus oma otsuses arvestanud.

Samas ei nähtu asja materjalidest kusagilt, et kostja oleks tuginenud maakohtus nt sellele, et

keegi oleks teda provotseerinud või et ta oleks kahetsenud või vabandanud.

Eeltoodut arvestades pole maakohus kostjat vande all ära kuulamata jättes menetlusnorme

rikkunud.

Ringkonnakohtus taotluse esitamine, et ringkonnakohus kuulaks kostja vande all ära omal

algatusel, on ringkonnakohus 1. augusti 2024. a määrusega lahendanud.

8.3. Õige on hagejate vastuses apellatsioonkaebusele märgitu, et asjaolule, nagu oleks kostja

käitumine tingitud hagejate enda provokatsioonist, pole kostja kordagi maakohtus tuginenud ja

sellele asjaolule alles ringkonnakohtus tuginemine pole põhjendatud.

Kostja leiab, et maakohus jõudis ebaõigesti järeldusele, et kostja ei ole mõistnud, et tema poolt

toime pandud tegu on vale. Ringkonnakohus selle kostja väitega ei nõustu. Kostja pole

maakohtus tuginenud sellele, et ta mõistaks enda tegu. Kuni apellatsioonimenetluseni on kostja

olnud seisukohal, et hagejate õiguste rikkumine pole tõendatud ja kostja pole hagejate õigusi

rikkunud. Sellest saab sarnaselt maakohtuga järeldada, et kostja ei mõistnud oma teo

ebaõigsust. Arvestades seda, et kostja asub ka apellatsioonkaebuses õigustama seda, et hagejad

provotseerisid teda õiguste rikkumiseks, näitab, et kostja ei mõista praeguseni seda, et tema

tegevus oli vale. Lisaks ei saa ükski provokatsioon õigustada tervishoiutöötajat vaatama

õigusliku aluseta kellegi terviseandmeid.

8.4. Maakohtu viide tulevikus toimuva rikkumise võimalusele on ringkonnakohtu hinnangul

asjaolusid arvestades põhjendatud. Kostja polnud näidanud välja, et ta oma tegu kahetseks või

selle ebaõigsusest aru saaks. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks maakohus kahju

suuruse hindamisel tuginenud just kostja kahjustavale tegevusele pärast terviseandmete temale

teatavaks saamist – sellist järeldust maakohtu lahendist teha ei saa. Maakohus on arvestanud

kahjuhüvitise suuruse väljamõistmisel kõiki olulisi asjaolusid.

8.5. Asjas on maakohus hagejate vande all antud seletuste alusel tuvastanud, et hagejad kuulsid

oma terviseandmete kohta kostja abikaasalt, mistõttu on maakohus teinud ka põhjendatud

järelduse, et kostja abikaasa sai terviseandmed teada kostjalt. Seega on ekslik kostja väide,

justkui poleks kostja andmeid kolmandale isikule avaldanud. Hagejad on menetluses viidanud

ka sellele, milliseid andmeid nad enda kohta kostja abikaasalt kuulsid. Seda, milliseid andmeid

täpselt kostja oma abikaasale avaldas, ei saanud hagejad arusaadavalt teada.

8.6. Väited selle kohta, et maakohus oleks pidanud arvestama hagejate motiive kahjunõude

esitamise kohta, milleks on isiklik antipaatia, pole asjakohane. Kui kostja vaatab hagejate

terviseandmeid ilma õigusliku aluseta, on arusaadav, et hagejad esitavad hagi, arvestades, et

isikuõiguste rikkumise puhul eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu, ja kostja oma rikkumist

ei tunnistanud (ja seda kuni maakohtu menetluse lõpuni).

8.7. Viited muude kohtuvaidluste puudumisele hageja II ja kostja vahel pole praegusel juhul

asjaoluks, mis annaks alust asuda maakohtust teistsugusele järeldusele.

8.8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles osas, mis puudutab rikkumise ulatust ja

mahtu. Kostja viide sellele, et teisel ja kolmandal päeval ei lisandunud uusi andmeid, ei anna

alust asuda teistsugusele seisukohale. Kokkuvõttes on päringuid tehtud suures mahus,

12

sõltumata sellest, kas kostja täiendavate päringutega uut infot hagejate tervise kohta sai või

mitte.

8.9. Maakohus on põhjendanud ka seda, miks mõistab mõlema hageja kasuks välja sama suure

summa. Ringkonnakohus nõustub vastava maakohtu põhjendusega ega korda seda.

9. Kokkuvõttes

märgib

ringkonnakohus,

et

maakohus

tegi

kahjuhüvitise

osas

diskretsiooniotsuse. Ringkonnakohus selgitab, et kuna mittevaralise kahju suurust ei saa

rahaliselt mõõta, määrab kohus rahalise hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6

ning TsMS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise

intensiivsust, kestust jms asjaolusid (vt nt RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p-d 19 ja 20).

Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvestades, et maakohus on asjas kahju suuruse hindamisel

arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ning kostja pole menetluses välja toonud asjaolusid, mis

tingiks maakohtu otsusega võrreldes väiksema kahjuhüvitise väljamõistmise. Maakohus on

oma diskretsiooni põhjendanud ega ole teinud diskretsioonivigu, mistõttu kostja kaebuse

rahuldamiseks ja hüvitise vähendamiseks puudub alus.

10. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Kuna maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud, määrab ringkonnakohus

kindlaks ka hagejate põhjendatud menetluskulude suuruse apellatsioonimenetluses.

Hagejad on taotluse kohaselt kandnud ringkonnakohtus õigusabikulusid kokku 2419 eurot 66

senti (sh käibemaks 436 eurot 33 senti), kusjuures õigusabi tunnihinnaks on 140 eurot (+

käibemaks) ja õigusabile kulunud aeg on 14 tundi 10 minutit. Õigusabi tunnihinda 140 eurot (+

käibemaks) võib pidada põhjendatuks. Hagejad on palunud mõista õigusabikulud välja koos

käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Ringkonnakohus leiab, et arvestades, et esitatud

apellatsioonkaebuse vastusest on ligi 2/3 varasema menetluse kokkuvõte, ei ole kogu märgitud

ajakulu põhjendatud. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks kokku 10 tundi 10 minutit

(14 tunni 10 minuti asemel). Eelnevat arvestades on hagejate õigusabikulud põhjendatud 1736

euro 46 sendi (sh käibemaks) ulatuses. Arvestades hagejate taotlust, tuleb kostjalt hageja I

kasuks välja mõista menetluskulud 868 eurot 23 senti ja hageja II kasuks menetluskulud 868

eurot 23 senti.

11. Vastavalt hagejate taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)