2-24-9899/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht 29. august 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-9899

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. juuni 2024 ja 01. juuli 2024 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja:

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), lepinguline esindaja KA

Puudutatud isik: X (isikukood XXXXXXXXXXX),

määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28. juuni 2024 ja 01. juuli 2024 määrused muutmata.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, isiku abikaasa ja muud isikuga

koos elavad pereliikmed, isiku eestkostja, isiku nimetatud usaldusisik, ja valla- või

linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib

esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks

kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

2-24-9899

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas

28.06.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni 40

päevani.

2. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 27.06.2024 psühhiaatriakliinikus ning tema

suhtes rakendati kell 14.38 tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi.

3. Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik ravil

psühhiaatriakliinikus 12. korda. Varasemast on teada, et isiku pere on koormatud anamneesiga

(ema ja vend põevad skisofreeniat, ema teinud suitsiidi). Isik viibis esimest korda haiglaravil

2001. a. Tal esinesid jälitus- ja mõjustusluulumõtted, millest juhituna oli rahutu ja agressiivne

(lõi elamustest juhituna aknad sisse). Diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire

F23.2. Raviks manustati kombineeritud psühhoosivastast ravi ja teostati elekterimpulssravi,

mille tulemusena isik rahunes, kuid haigustaju jäi puudulikuks. Isik vajas samal aastal

haiglaravi veel kahel korral. Rahutusseisundi raviks kasutati psühhoosivastaseid ravimeid

kombineerituna meeleolu stabiliseeriva raviga. Diagnoositi maniakaalne skisoafektiivne häire

F25.0. Järgnevatel aastatel oli isiku meeleolu toetusravi foonil stabiilne. Viibis lühiaegselt

haiglaravil välisreisil tekkinud meeleolutõusu tõttu 2009. a. Seejärel käis regulaarselt

psühhiaatri vastuvõttudel ja tema psüühiline seisund püsis ravi foonil stabiilsena. Tervislik

seisund halvenes septembrist 2019 ravi katkestamise järgselt. Isik oli asunud tööle XXX

õpetajana. Haiglasse saabumisel avaldas paranoilisi luulumõtteid ja tõlgendusi erikooli ja seal

viibivate laste kohta (eluaegsed vangid, keda mõjutatakse ja tehakse kahjutuks silmside abil),

oli kõrgenenud meeleolus ja rahutu käitumisega. Üritas haiglast põgeneda palati akna kaudu,

kuid sai kukkudes kontsluu murru. Edasise tahtest olenematu ravi rakendamise käigus avaldas

laialdast paranoilist ja suurusluulu (Stalini režiimi ja vabamüürlusega seotud kõrged ametnikud

tegutsevad väljaspool seaduse piire ja võivad inimesi kõrvaldada; organisatsiooniga seotud

isikuid tundis ära ka kaaspatsientides ja töötajates). Kestva ravikuuri toimel kombineeritud

psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva raviga luulumõtete aktuaalsus vähenes ja meeleolu

stabiliseerus. Järgnevalt pole isik enam töösuhtes olnud. Toetusravi katkestamise tõttu vajas

haiglaravi kahel korral ka 2021. a, ühel korral 2022. a ja kahel korral 2024. aastal. Viimati viibis

haiglaravil 22.04.–31.05.2024, mil toodi kainestusmajast kiirabi ja politseiga. Isik oli käitunud

Kristiine Keskuses ebaadekvaatselt ja agressiivselt (kõndis sihitult ringi, katsus kõiki asju ja jõi

jooke, mille eest ta ei maksnud; parklas lõi suvalisi autosid, tegi autode uksi lahti ja hakkas

autojuhtidega rääkima). Raviks sai psühhoosivastaseid ravimeid kombineerituna meeleolu

stabilisaatoritega ning und soodustavat ravimit. Isikule kohaldati ambulatoorset sundravi ja ta

pidi pöörduma Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse 05.06.2024. Enda sõnul ta sinna ka

pöördus ja sai aripiprasooli depooravi, kuid digiloos epikriisi selle kohta ei ole.

4. Puudutatud isik toimetati 27.06.2024 psühhiaatriakliinikusse kiirabi ja politsei saatel.

Häirekeskust oli teavitatud peretülist, mille käigus on oht, et isik tuleb kallale, kuna seda on ka

varem juhtunud. Politsei kaasas kiirabi, kelle andmetel isik ähvardas maja põlema panna ja viis

2-24-9899

elukaaslase asju maja allkorrusele väites, et naine kolib ära. Elukaaslase sõnul kolimist ei

pidanud olema, ütles, et mees läks agressiivseks ja ähvardas lüüa ning et lõi teda jalaga nädal

tagasi. Valvetoas oli puudutatud isik reserveeritud olekuga, kaebusi eitas, pidas õigustatuks

elukaaslase kodust välja viskamist ja ähvardusi maja maha põletamiseks. Kaebas

ebatsensuursete sõnadega, et elu ei ole õnnestunud, sest naine petab ja raha ei anna.

5. Taotluse esitamise ajaks ei ole isiku seisund oluliselt paranenud. Vestlusel raviarstiga saab

aru, et viibib haiglas, kuid ravi vajalikuks ei pea. On agiteeritud olekuga, esinevad paranoidsed

luulumõtted elukaaslase suhtes (elukaaslane on politsei „koputaja“, kogub andmeid isiku

tegevuse kohta ja viib politseile, et isiku maja endale saada; vabanemine on vajalik ka selleks,

et armukesi oma koju tuua). Avaldab absurdseid äriplaane (hankida kasutatud riideid elukohata

isikute käest ja neid müüa ning raha pärast pooleks teha alkoholi ostmiseks), sel eesmärgil öösiti

ei maga, hulgub ringi, et luua suhteid elukohata isikutega äri tegemise eesmärgil. Lähedaste

(elukaaslane, lapsed, isa) suhtes on vaenulik, üritab nendele kuuluvaid esemeid välja tõsta,

ähvardab maja maha põletada. Ravimeid ei ole kasutanud, kuna pärast esimest raviannust olevat

tekkinud „kloorimürgitus“. Oli tunne, et sureb ning lõpetas ravimite (v.a uinuti) manustamise.

6. Puudutatud isikule on kohaldatud ambulatoorset sundravi, kuid selle olemust ja vajadust

ravisoovituste järgimiseks isik tulenevalt tal esinevast raskest psüühikahäirest (segatüüpi

skisoafektiivne häire F25.2) ei mõista. Ta ei ole ravisoovitusi järginud. Isiku käitumine on

juhitud psühhoosielamustest ja muutlikust meeleolust. Kergesti vallanduva agressiivsuse tõttu

ohustab nii ümbritsevaid (on rünnanud elukaaslast, ähvardanud maja süüdata) kui ka iseennast

(võib oma käitumisega provotseerida konflikte avalikus ruumis ja kutsuda esile vägivalda

iseenda suhtes). Haiguskriitika puudumise tõttu ei ole ravikoostöö võimalik. Isiku seisundit ja

varasemat ravikogemust hinnates ei ole tema paranemine nelja päeva jooksul tõenäoline. Kuna

puudutatudisik on rikkunud ambulatoorse sundravi tingimusi taotleb avaldaja ambulatoorse

sundravi muutmist statsionaarseks.

Maakohtu 28.06.2024 määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus rakendas 28.06.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi

neli ööpäeva, s.o 27.06.2024 kell 14.38 kuni 01.07.2024 kell 14.38. Kohus andis loa puudutatud

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu

stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks

arsti valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või

ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis kohus riigi kanda.

8. Määruse kohaselt on puudutatud isiku käitumine mõjutatud tal esinevast raskest

psüühikahäirest – maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0). Tsiviilasja materjalide põhjal on

kohus veendunud, et isiku tervislik seisund piirab oluliselt tema võimet oma käitumisest aru

saada ning seda juhtida. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes. Isik on agressiivsusele kalduva käitumisega, mis ohustab

eelkõige ümbritsevaid (pere jt lähedased), kuid võib ohustada ka teda ennast. Agressiivse

käitumise tõttu võib ta sattuda vasturünnaku ohvriks. Isik ei ole võimeline andma teadvat

nõusolekut raviks. Arvestades isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et tal puudub haiguskriitika ja

ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.

9. Kohus toimetas puudutatud isikule kätte üksnes määruse väljavõtte, leides, et põhjendustega

määruse teatavaks tegemine võib tekitada kahju tema tervisele.

2-24-9899

Avaldaja 30.06.2024 avaldus

10. Avaldaja esitas 30.06.2024 taotluse ambulatoorse sundravi otsuse asendamiseks

statsionaarse sundraviga ja loa saamiseks tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

jätkamiseks ning isikule psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi

manustamiseks haiglatingimustes kuni statsionaarse sundravi määruse jõustumiseni.

11. Taotluse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud. Ta on agiteeritud

olekuga, esinevad paranoidsed luulumõtted ja neist tulenev vaenulikkus elukaaslase suhtes.

Ravi ta ise vajalikuks ei pea. Haiguskriitika puudumise tõttu ei ole ambulatoorne koostöö

võimalik.

Maakohtu 01.07.2024 määrus ja põhjendused

12. Harju Maakohus asendas 01.07.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes Harju Maakohtu

29.04.2024 määrusega kriminaalasjas nr 1-24-1857 kohaldatud ambulatoorse sundravi

statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga ja märkis, et puudutatud isiku ambulatoorne sundravi

jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juures.

Kohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi

pikendamiseks kuni 40 päevani. Menetluskulud jättis kohus riigi kanda.

13. Määruse kohaselt on puudutatud isiku suhtes psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1

sätestatud eeldused täidetud.

14. Puudutatud isiku raviarst selgitas ärakuulamisel, et isik on ammune patsient, tal esinevad

laialdased suurusmõtted, talle on määratud sundravi. Väidetavalt käis ravil, aga ravimeid ei

võtnud. Viljandis puudutatud isikut ravinud arst arvas, et ambulatoorse ravi asemel peaks

panema statsionaarse sundravi. Puudutatud isik ähvardas maja põlema panna, kuna naine olevat

hakanud politsei koputajaks. Tal on grandioossed plaanid ja ta on bravuurne. Ei arva, et tal

midagi viga oleks. Ravi võiks talle positiivselt mõjuda.

15. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et töötab kodututega – otsivad prügikastist asju,

mida müüvad edasi. Ärimudel töötab, elab ära. Kodus elab koos naise ja lastega, vanaisa elab

ka. Selgitab segaselt, et kodus talle naine ei tulnud appi, siis tuli politsei, keegi kutsus politsei.

Põhimõtteliselt on kõiki ravimeid kodus ise võtnud.

16. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotluse rahuldamist.

17. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – segatüüpi

skisoafektiivne häire (F25.2). Isik on pikaajalise psühhiaatrilise anamneesiga. Hetkel on haigus

ägenemise faasis, isik käitub ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning on ümbritsevate isikute

suhtes füüsiliselt agressiivne. Haigusseisundist tulenevalt ja ravita jätmise korral on isik ohtlik

nii iseendale kui ka temaga kokku puutuvatele kõrvalistele isikutele. Tervislikust seisundist

lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Muu

psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik ega küllaldane.

18. Puudutatud isiku suhtes kohaldati 29.04.2024 määrusega kriminaalasjas nr 1-24-1857

ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kuni isiku tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni.

Tegemist on tähtajatu raviga. Tuginedes Riigikohtu 14.10.2021 määruses kriminaalasjas nr 1-

20-6639 antud selgitustele jättis maakohus avaldaja taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamiseks rahuldamata. Kuna täidetud on PsAS

§ 11 lg-s 1 nimetatud eeldused ja isik on määratud ambulatoorsele sundravile, siis

2-24-9899

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 402¹ lg 4 alusel ei suundu puudutatud isik tahtest

olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

19. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

28.06.2024 määruse täielikult ja 01.07.2024 määruse osas, millega asendati ambulatoorne

sundravi statsionaarsega. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema puhul kinnisesse asutusse

paigutamise seadusest tulenevad eeldused täidetud. Ta on seisukohal, et tegemist oli tavalise

olmetüliga, mis oli põhjustatud sellest, et tema kooselu endise elukaaslasega on lõppenud. Kuigi

puudutatud isik lubas elukaaslasel oma majas edasi elada, soovis ta, et naine koliks maja

alumisele korrusele. See tekitas ilmselt viimases trotsi ja seetõttu organiseeritigi puudutatud

isiku haiglasse paigutamine. Puudutatud isik ei saa seda küll tõestada, kuid ilmselt on ta naine

ka kaitsepolitsei kaastöötaja ja seetõttu on asjad kujunenud nii. Ta ei mäleta ka, et oleks

sundravi kohaldamisega lõppenud kriminaalasjas tegelikult kedagi rünnanud. See võib kõik olla

lihtsalt niimoodi tema vastu korraldatud. Puudutatud isik ei vaja tahtest olenematut ravi haiglas.

20. Avaldaja ei toeta määruskaebust ja palub jätta selle rahuldamata. Puudutatud isikul esineb

raske psüühikahäire, segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2). Haiguspildis esinevad psühhoosi

ägenemise korral hulgalised suurus-, absurdsed- ja paranoidsed luulumõtted, ümbritseva

luululine taju ja tähenduslikkus ning elamustest juhitud pidurdamatu käitumine. Isik liialdab ka

alkoholiga, mis süvendab tema agressiivset käitumist. Reeglina on ta haiglaravile toimetatud

ägedas rahutusseisundis vägivaldse käitumise järgselt (on purustanud aknaid, peksnud katki

autosid, rünnanud lähedasi jm). 20.01.2024 tekitas isik isale kehavigastusi, mistõttu algatati

kriminaalmenetlus. Isik hospitaliseeriti haiglaravile 21.01.2024, milleks ta andis nõusoleku,

kuid lahkus haiglast rünnates uksel seisnud meditsiinitöötajat, kes sai viga. Seejärel

psühhiaatrile ei pöördunud ega tarvitanud toetusravi. Isiku käitumine on püsinud lähedastele

ohtlikuna ja ta ei ole haiguskriitika puudumise tõttu võimeline mõistma ravi, sh ambulatoorse

sundravi olemust ega ravimite kasutamise vajadust. Seega on isikule psühhiaatrilise ravi

tagamine võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.

21. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1

(koosmõjus §-ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrused on

seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust nende tühistamiseks.

23. Maakohus leidis õigesti, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5

sätestatud eeldused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja KrMS § 4021

lg 4 alusel Harju Maakohtu 29.04.2024 määrusega kriminaalasjas nr 1-24-1857 kohaldatud

ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarse sundraviga. Kolleegium nõustub maakohtu

määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel neid täies ulatuses ei korda.

24. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

2-24-9899

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1,

mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida (p 1), haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda

või teiste elu, tervist või julgeolekut (p 2) ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (p 3).

25. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Psühhiaatrite arvamuse

kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2).

Haiguspildis esinevad psühhoosi ägenemise korral hulgalised suurus-, absurdsed ja paranoidsed

luulumõtted, ümbritseva luululine taju ja tähenduslikkus ning elamustest juhitud pidurdamatu

käitumine. Puudutatud isik toodi haiglasse politsei ja kiirabi saatel. Isik oli ähvardanud

elukaaslast, visanud tema asjad toast välja ja ähvardanud maja põlema panna. Vastuvõtul

avaldas absurdseid äriplaane, samuti paranoidseid luulumõtteid enda elukaaslase suhtes, mille

alusel hindas oma agressiivset käitumist õigustatuks. Puudutatud isik on varem korduvalt

vajanud hospitaliseerimist psühhoosist juhitud käitumise tõttu. Isik viibib psühhiaatriakliinikus

ravil 12. korda, sh kolmandat korda 2024. aastal. Varasematel aastatel on tal diagnoositud ka

äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2) ja maniakaalne skisoafektiivne häire

(F25.0). Seejuures ei lükka puudutatud isiku enda arvamus, et ta on igati adekvaatne ja ravi ei

vaja, ümber arstide hinnangut tema tervislikule seisundile ega ole määrav PsAS § 11 lg 1 p-s 1

sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel.

26. Maakohus tuvastas õigesti ka puudutatud isiku ohtlikkuse (PsAS § 11 lg 1 p 2), võttes

aluseks konkreetsed elulised juhtumid. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb

hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku

käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi

ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda,

et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel

olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem

kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18; 14.02.2018, 2-15-

3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2).

27. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik varem haiglaravile toimetatud ägedas

rahutusseisundis vägivaldse käitumise järgselt (on purustanud aknaid, peksnud katki autosid,

rünnanud lähedasi). Isik liialdab ka alkoholiga, mis süvendab tema agressiivset käitumist.

20.01.2024 tekitas puudutatud isik kehavigastusi oma isale. Haiglaravilt lahkudes ründas uksel

seisnud meditsiinitöötajat, kes sai viga. Aprillis 2024 käitus puudutatud isik Kristiine Keskuses

ebaadekvaatselt ja agressiivselt, muuhulgas lõi parklas suvalisi autosid. Praegusel juhul

ähvardas isik maja põlema panna ja elukaaslast lüüa. Varem oli ta löönud elukaaslast jalaga

nädal tagasi. Vastuvõtul avaldas elukaaslase suhtes paranoidseid luulumõtteid, millest

tulenevalt hindas oma agressiivset käitumist õigustatuks. Psühhiaatrite hinnangule tuginedes

leidis maakohus õigesti, et ravita jäämisel võib puudutatud isik olla ohtlik ka iseendale, sest

agressiivse käitumise tõttu võib ta provotseerida konflikte avalikus ruumis ja kutsuda esile

vägivalda iseenda suhtes. Eeltoodu kogumis kinnitab maakohtu järeldust, et puudutatud isik

ohustab jätkuvalt oma käitumisega ümbritsevaid inimesi ning on ohtlik ka iseendale.

28. Täidetud on ka PsAS § 11 lg-s 3 sätestatud eeldus. Maakohus on teinud kindlaks, et senine

ravi (ambulatoorne sundravi) ei ole olnud piisav, sest puudutatud isik ei järgi ettenähtud

2-24-9899

raviskeemi. Samuti puudub isikul vabatahtlik ravisoostumus, mistõttu ei saa temaga ravi suhtes

kokkuleppeid sõlmida. Ta vajab ravi kontrollitud keskkonnas. Seda kinnitab ka

määruskaebuses

märgitu,

mille

kohaselt

puudutatud

isik

enda

hinnangul

ravi

psühhiaatriakliinikus ei vaja. Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt on isik varem toetusravi

korduvalt katkestanud, viimati juunis 2024, kui pidi ambulatoorse sundravi raames pöörduma

Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse. Seega ei ole muu psühhiaatriline abi praeguses

olukorras puudutatud isikule küllaldane. Asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et ta ei

vaja ravi psühhiaatriakliinikus, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule

seisundile. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eriteadmistega isikute seisukohtades.

29. Maakohus leidis seega õigesti, et täidetud on kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused

isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks. Maakohus kohaldas õigesti

ka KrMS § 4021 lg 4 kui muutis puudutatud isikule kriminaalasjas nr 1-24-1857 kohaldatud

ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi seoses PsAS § 11 lg 1 eelduste täidetusega

statsionaarseks (vt ka RKKKm 14.10.2021, 1-20-6639 p-d 10 ja 14). Maakohtu määrus tuleb

seega jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

30. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi

korras määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)