2-22-142669/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-142669

Kohtuasi

Svea Finance AS hagi X vastu põhivõla 4775,82 euro,

intressi 472,60 euro, haldustasu 20,30 euro, viivise

149,79 euro, võla sissenõudmiskulu 40 euro ja

edasiulatuva viivise nõuetes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25. aprilli 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

970 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Svea Finance AS (registrikood

11200943), lepinguline esindaja Piret Palm

Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised

esindajad

Aivira

Kollamaa

ja

Inna

Bodagovskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 25. aprilli 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-142669 osas,

millega maakohus mõistis Xlt Svea Finance AS kasuks välja põhivõla 4760,82 eurot

ületavas osas, intressi 472,60 eurot, haldustasu 20,30 eurot ja viivise 4760,82 eurot

ületavalt põhivõlalt, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta Svea Finance AS hagi X vastu rahuldamata osas, milles Svea

Finance AS nõudis Xlt põhivõlga 15 eurot, intressi 472,60 eurot, haldustasu 20,30

eurot ja viivist 4760,82 eurot ületavalt põhivõlalt, ning jätta maakohtus kantud

menetluskuludest 16% Svea Finance AS kanda ja 84% X kanda.

2. Mõista Xlt Svea Finance AS kasuks välja põhivõlalt 4760,82 eurot ringkonnakohtu

otsuse tegemise kuupäeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1018,69 eurot.

3. Jätta Harju Maakohtu 25. aprilli 2023. a otsus muutmata osas, millega maakohus

mõistis Xlt Svea Finance AS kasuks välja võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

2-22-142669

2 (17)

sätestatud määras viivise põhivõlalt 4760,82 eurot alates 4. oktoobrist 2022 ja võla

sissenõudmiskulu hüvitise 5 eurot.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 52,5% Svea Finance AS kanda ja

47,5% X kanda.

6. Harju Maakohtu 25. aprilli 2023. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus

rahuldas hagi põhivõla 4760,82 euro nõudes ning jättis hagi rahuldamata

seadusjärgses määras viivist ületava viivise ja võla sissenõudmiskulude hüvitise 35

euro nõuetes.

7. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:

7.1. Rahuldada hagi osaliselt.

7.2. Mõista Xlt Svea Finance AS kasuks välja põhivõlg 4760,82 eurot, 28. augusti

2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1018,69 eurot, võlaõigusseaduse

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt 4760,82 eurot alates

29. augustist 2024 kuni põhivõla kohase tasumiseni ja võla sissenõudmiskulu

hüvitis 5 eurot.

7.3. Jätta hagi rahuldamata osas, milles Svea Finance AS nõudis Xlt põhivõlga 15

eurot, intressi 472,60 eurot, viivist põhivõlalt põhivõlga 4760,82 eurot ületavalt

osalt ja võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas

määras, haldustasu 20,30 eurot ja võla sissenõudmiskulude hüvitist 35 eurot.

7.4. Jätta maakohtus kantud menetluskuludest 16% Svea Finance AS kanda ja 84%

X kanda ning ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 52,5% Svea Finance

AS kanda ja 47,5% X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Svea Finance AS esitas 7. novembril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Xlt (võlgnik) 5377,37 euro saamiseks. Kohus tegi 9. novembril 2022 võlgnikule

makseettepaneku, millele võlgnik esitas 11. novembril 2022 vastuväite. Seoses võlgniku

vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Svea Finance AS (hageja, Svea) esitas 14. detsembril 2022 X (kostja, klient) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 4775,82 eurot, intressi 472,60 eurot,

haldustasu 20,30 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 149,79 eurot ja

2-22-142669

3 (17)

viivise põhivõlalt määraga 15,90% aastas alates hagi esitamisest kuni põhivõla kohase

täitmiseni, samuti võla sissenõudmisega kaasnenud kulud 40 eurot.

2.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 6. detsembril 2021 ostulimiidi kasutamise

kokkuleppe nr 026433448 (leping), mille alusel hageja andis kostjale krediiti 5000 eurot.

Lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale kokkulepitud maksepäeval (s.o

14. kuupäev) krediidi, maksma selle kasutamise eest intressi (15,90% aastas) ja tasuma

haldustasu (2,90 eurot kuus) igakuiste tagasimaksetena. Kostja kohustus tasuma iga kuu

minimaalselt 3% kasutatud ostulimiidi summast, kuid mitte vähem kui 10 eurot.

2.2. Kostja ei täitnud lepingut kohaselt, kuna jäi kolme osamakse tasumisega viivitusse. Hageja

andis 2. augustil 2022 kostjale täiendava kahenädalase tähtaja võla tasumiseks koos teatega, et

kui kostja ei tasu võlga (sel ajal 1368,47 eurot) avalduses märgitud tähtpäevaks (s.o 16. august

2022), siis ütleb hageja lepingu erakorraliselt üles ja nõuab kogu võla tasumist.

2.3. Hageja ütles lepingu 3. oktoobril 2022 saadetud ülesütlemisavaldusega samast päevast

erakorraliselt üles. Hageja edastas ülesütlemisavalduse kostja e-posti aadressile XXX.

2.4. Pärast lepingu ülesütlemist jätkas hageja lepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmist

Svea Inkasso OÜ abil, kuid tulemusteta.

2.5. Kostja tegi lepingu kehtivuse ajal ainult ühe tagasimakse, 1. augustil 2022 summas

239,18 eurot, millest 15 eurot arvestas hageja kolme tasulise meeldetuletuskirja katteks ja

224,18 eurot põhiosa võlgnevuse katteks. Lepingu ülesütlemisel oli põhiosa võlg 4775,82 eurot.

2.6. Lepingu põhitingimuste ja p 6.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale kasutatud

ostulimiidi eest intressi määraga 15,90% aastas alates krediidi väljastamisest kuni kasutatud

ostulimiidi täielikule tagastamisele eelneva päevani. Lepingu p 4.1 kohaselt on pooled leppinud

kokku 30-päevases intressivabastuses, mis algas krediidi väljastamisel 6. detsembril 2021 ja

lõppes 5. jaanuaril 2022. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata intresse kokku

472,60 eurot, mis on siiani tasumata.

2.7. Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale haldustasu 2,90 eurot kuus. Kostjal on

haldustasu võlgnevus 20,30 eurot, mis tuleneb seitsmest tasumata haldustasu osamaksest

ajavahemikul 14. veebruar 2022 kuni 3. oktoober 2022.

2.8. Lepingust tulenevalt on viivisemäär 15,90% aastas. Alates lepingu ülesütlemise päevale

järgnevast päevast (s.o 4. oktoobrist 2022) kuni hagi esitamise päevani on kostja olnud põhivõla

4775,82 euro tasumisega viivituses 72 päeva, mistõttu viivise suurus on 149,79 eurot.

2.9. Kooskõlas VÕS § 1132 lg-ga 1 sätestab lepingu p 9.1, et kokkuleppest tulenevate

maksetega viivitamise korral kokkuleppe kehtivusajal kohustub klient tasuma Sveale tasulise

meeldetuletuskirja saatmise hüvitist viis eurot. Kostjale on edastatud lepingu kehtivuse aja

jooksul korduvalt meeldetuletusi võlgnevuse tasumise kohta. Hageja on arvestanud kostja 1.

augustil 2022 tehtud tagasimaksest 15 eurot kolme tasulise meeldetuletuskirja katteks, mis

saadeti kostjale 27. veebruaril 2022, 23. märtsil 2022 ja 19. aprillil 2022. Hageja nõuab hüvitist

2. augustil 2022 saadetud tasulise meeldetuletuskirja eest, millele eelnesid korduvad tasuta

meeldetuletused (SMS-i ja e-posti teel edastatud teavitused). Lähtuvalt VÕS §-s 1132 sätestatust

nõuab hageja kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist kokku summas 40 eurot, millest

5 eurot lepingu kestel saadetud meeldetuletuskirjade eest ja 35 eurot pärast lepingu lõppemist

saadetud meeldetuletuskirjade eest.

2-22-142669

4 (17)

2.10. Tulenevalt TsMS §-st 367 palus hageja kohtul kostjalt välja mõista viivis põhinõudelt

kuni hagi esitamise päevani kindla summana (149,79 eurot) ja edasi protsendina põhinõudelt

(15,90% aastas) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

2.11. Seoses kostja vastuväidetega märkis hageja järgmist.

2.11.1. Hageja lähtus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõttest. Hageja

hindas kostja krediidivõimelisust, tema olemasolevaid kohustusi ja sissetulekuid. Hageja palus

kostjal esitada andmed oma finantskohustuste kohta. Kostja märkis taotluses oma igakuiseks

sissetulekuks 1300 eurot ja kohustusteks 134 eurot. Hageja tegi taotlejalt saadud info

kontrollimiseks päringu taotleja pensionikonto kohta AS-i Pensionikeskus hallatavasse

kogumispensioni registrisse, mille kohaselt oli kostja igakuine regulaarne sissetulek 1366 eurot.

Sellest sai hageja kinnitust, et kostja ei olnud näidanud taotluses oma sissetulekuid tegelikust

suuremana. Kostja taotletud limiit 5100 eurot jäi laenuanalüüsiga lubatud piiridesse. Lepingu

kohaselt kohustub kostja tasuma hagejale iga kuu minimaalselt 3% kasutuses olevast

ostulimiidist, millele lisandub intress ja haldustasu. Hageja leidis kostja sissetulekuid ja

kohustusi arvestades, et ta on suuteline selle summa hagejale iga kuu tasuma.

2.11.2. Laenuanalüüsi osana kontrollis hageja Creditinfo Eesti AS-i maksehäireregistrit, mille

kohaselt kostjal ei olnud taotluse esitamise ajal kehtivaid maksehäireid, samuti puudusid tal

maksehäired, mis oleksid olnud lõpetatud vähem kui kuue kuu jooksul. Seisuga 8. veebruar

2023 on kostjal kuus lõpetatud ja neli lõpetamata maksehäiret, kusjuures hageja 16. augustil

2022 sisestatud lepinguga seotud maksehäire on vanuselt teine maksehäire (varasem on vaid

Coop Finants AS 11. veebruaril 2022 sisestatud maksehäire). See näitab, et kostjal tekkisid

makseraskused pärast hagejalt krediidi taotlemist võetud täiendavatest laenukohustustest või

esitas kostja juba laenutaotluses hagejale ebaõiget infot oma olemasolevate kohustuste kohta.

2.11.3. Hageja hinnangul on kostja teadlikult võlausaldajaid eksitades võtnud laenukohustusi,

mida ta ei suuda täita, ning soovib nüüd vastutuse koormat krediidiandjatele lükates oma

kohustuste täitmisest kõrvale hiilida. Kostja kinnitas hagejaga lepingut sõlmides mh seda, et ta

on andnud kokkuleppe sõlmimise protsessi käigus hagejale asjakohast, täielikku ja tõest teavet

oma finantsiliste võimaluste kohta. Kostja poolt ebaõige info edastamine on vastuolus

VÕS § 14 lg 1 teises lauses toodud kohustusega esitada krediidiandjale laenu taotlemisel

tõeseid andmeid, millest hageja võis krediidiandjana lähtuda. Kostja poolt vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisele tuginemine ei ole põhjendatud olukorras, kus kostja on ise

teadlikult ja tahtlikult andnud krediidiandjale ebaõiget infot.

2.11.4. Hageja on lepingut sõlmides avaldanud kostjale korrektselt nii intressimäära kui ka selle

kohaldamise tingimused. Kostja on ebaõigesti viidanud krediidi kogukulu arvutuse võimalikule

ebatäpsusele.

2.11.5. Hageja vaidles vastu kostja väitele, et tal on õigus keelduda VÕS §-le 110 tuginedes

oma kohustuse täitmisest. Kostjal puudub sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu, millele

tuginedes oma kohustuste täitmisest keelduda. Hagejal ei ole kohustust esitada kostjale uut

maksegraafikut, kuna ta ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Kui tarbija rikub

VÕS § 4034 lg 2 teises lauses toodud kohustust ja esitab valeandmeid, siis VÕS § 4034 lg 7

neljanda lause kohaselt ei kohaldata viidatud sättes toodut.

2.11.6. Hageja poolt lepingu ülesütlemisel olid täidetud kõik VÕS § 416 lg-s 1 toodud

tingimused: kostja oli võlgnevuses enam kui kolme osamaksega; hageja oli andnud kostjale

kahenädalase täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos pakkumisega võlgnevuse

2-22-142669

5 (17)

tasumises kokkuleppele jõudmiseks, mis sisaldas avaldust, et hageja ütleb selle tähtaja jooksul

osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Samuti oli

täidetud ülesütlemisavalduse vorminõue. Kostja väited, et ta ei ole meeldetuletuskirju ega

ülesütlemisavaldust kätte saanud, on ebaõiged. Kostja on lepingu sõlmimisel toonud oma

e-postiaadressina välja XXX. Hageja on saatnud nimetatud e-postiaadressile lepingu kehtivuse

ajal kostjale igakuised arved ja meeldetuletused ning kostja on sellelt meiliaadressilt hagejale

korduvalt vastanud. Lisaks on hageja saatnud meeldetuletuste kohta kostjale SMS-e, mis on

saadetud kostja poolt lepingu sõlmimisel avaldatud telefoninumbrile. Hageja 3. oktoobri 2022.

a ülesütlemisavaldus toimetati kostja e-postiaadressile XXX kl 14.30. Hageja infosüsteemis on

4. oktoobril 2022 kl 11.02 registreeritud selle e-kirjaga seoses staatus „avatud“ (message

opened). Sellise staatuse kuvab süsteem vaid siis, kui kirja saaja on e-kirja lisas oleva pdf-

dokumendi alla laadinud.

2.11.7. Viivisemäära osas möönis hageja, et tehnilise vea tõttu on lepingu esilehel esitatud

viivise päevamäär tõesti ebaõigesti. Lepingu kehtivuse ajal ei ole hageja kostjalt osamaksetega

hilinemisel viivist nõudnud. Hageja ei nõustu kostjaga, et viivise määr tuleks vähendada 0%-ni.

Hageja nõutav lepingus kokkulepitud määras viivis ei ole ebamõistlikult suur.

2.11.8. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga sissenõudmiskulude osas.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

3.1. Kostja oli seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

3.1.1. Kostja oli lepingu sõlmimise ajal finantsraskustes ja krediidivõimetu. Kostjal ei olnud

piisavat sissetulekut igapäevaseks toimetulekuks ja varasemate finantskohustuste täitmiseks,

ammugi mitte lepinguga võetud kohustuste täitmiseks. Kostjal oli hulgaliselt varem sõlmitud

tarbijakrediidilepingutest, sh nn kiirlaenudest tulenevaid kohustusi, mille täitmisega ta oli

raskustes. Kostja oli sattunud nn laenuorjusse ja võttis aina uusi laene igapäevaseks

toimetulekuks ja varasemate kohustuste tasumiseks.

3.1.2. Hageja ei kontrollinud kostja maksevõimet, ei kogunud piisavaid andmeid ega

kontrollinud neid ning ei analüüsinud kostja krediidivõimelisust professionaalsele

krediidiandjale kohase hoolega.

3.1.3. Hageja ei nõudnud kostjalt konto väljavõtet, mis on vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks minimaalselt vajalik. Hageja ei koostanud maksevõime analüüsi, mida

kohus saaks hiljem vaidluse korral kontrollida. Vastutustundliku laenamise kohustust ei saa

lugeda tagantjärgi täidetuks, isegi kui objektiivsed näitajad tagantjärgi maksevõimet

kinnitaksid. See on lepingueelne kohustus, mida tuleb täita enne lepingu sõlmimist.

3.1.4. Hageja ei kontrollinud enne lepingu sõlmimist kostja maksehäireid. Hageja on

kohtumenetluses esitanud 9. veebruari 2023 kuupäevaga Creditinfo maksehäireregistri

väljavõtte, mis on tehtud u 1 a 3 kuud pärast lepingu sõlmimist. Laenuandja ei saa täita

lepingueelset kohustust pärast lepingu sõlmimist. Oluline ei ole see, et kostja kohta ei olnud

lepingu sõlmimise seisuga sellesse maksehäirete registrisse maksehäireid kantud.

3.1.5. Hageja esitatud laenutaotlusest ei nähtu kostja krediidivõimet. Kostjalt küsitud

küsimused ei olnud piisava konkreetsusega. Küsimus kuusissetuleku kohta ei täpsustanud,

2-22-142669

6 (17)

millise perioodi kohta tulnuks andmed esitada ja milline on töösuhte staatus (kehtiv või

lõppenud). Lisaks ei ole küsitud igakuiste püsikulude kohta.

3.1.6. Hageja heidab kostjale põhjendamatult ette ebaõigete andmete esitamist. Kostja ei ole

ebaõigeid andmeid esitanud, ammugi mitte tahtlikult.

3.1.7. Hagejal ei saanud kujuneda põhjendatud veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

Hageja ei oleks tohtinud kostjaga laenulepingut sõlmida ja on rikkunud VÕS § 4034 lg-t 6.

3.1.8. Eelnevast tulenevalt kohaldub laenulepingule VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, mis

alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemiseni on olnud 0% aastas. Muid kõrvalkohustusi

kostjal ei tekkinud, sh ei tekkinud kohustust tasuda lepingutasu ega halduskulu. Kostjal sai

tekkida lepingust vaid kohustus saadud laenusummad tagastada. Kõik kostja maksed tuleb

arvestada põhivõla tagastamiseks, mistõttu põhivõla jääk ei saa olla suurem kui 4760,82 eurot.

3.2. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt ka tagastamata põhivõla jääki, kuna kostjal on õigus

nõude täitmisest keelduda, kuni hageja täidab enda kohustuse nõude vähenemist arvestava

maksegraafiku esitamiseks.

3.3. Hagejal ei ole VÕS § 408 lg 4 kohaselt õigust nõuda kostjalt intressi suuremas kui

seadusjärgses määras (0%) ka sel põhjusel, et lepingus avaldatud andmed ei vasta VÕS § 404

lg-s 2 (viitega § 4031 lg-le 1) sätestatud nõuetele. Lepingus puuduvad andmed intressimäära

kohaldamise tingimuste kohta ja õiged andmed tarbija poolt tasumisele kuuluvate maksete

kogusumma kohta. Kuna maksete kogusumma ei ole õige, on tõenäoliselt valesti arvestatud ka

krediidi kulukuse määr.

3.3.1. Lepingu põhitingimustes on intressimäär avaldatud järgmiselt: 15,9% aastas, 2,22 EUR

päevas. Leping ei sisalda andmeid intressimäära kohaldamise tingimuste kohta.

3.3.2. Kuna päevase intressina on märgitud 2,22 eurot, kujuneb aastaintressiks 819,30 eurot

(2,22 × 365). Kui arvestada sellest maha 30-päevane intressivabastuse periood, oleks esimese

aasta intress 743,70 eurot (2,22 × 335). Seega ainuüksi laenu ja intressi summana oleks aastaste

maksete kogusumma kas 5910,30 või 5843,70 eurot. Lisaks, lepingu järgi on kostja

kohustusena kokku lepitud ka haldustasu 2,90 eurot kuus (34,80 eurot aastas) ja tehingutasu 3%

ostusummast (s.o 76,50 eurot), mis peaksid maksete kogusummat veelgi suurendama. Seega ei

ole lepingus avaldatud õiget maksete kogusummat.

3.3.3. Kuna maksete kogusumma, intressimaksete suurus, maksete tegemise sagedus ja

perioodiliste maksete summad on avaldatud valesti ning need on lähteandmeteks krediidi

kulukuse määra arvutamisel, peab olema valesti arvestatud ja lepingus avaldatud ka krediidi

kulukuse määr.

3.4. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt intressi vähenemisel VÕS §-s 94 sätestatud

määrani peab võlausaldaja intressi vähenemist arvestades tarbijale uue maksegraafiku

koostama ja selle talle teatavaks tegema. Hageja ei ole intressimäära vähenemist arvestavat uut

maksegraafikut koostanud ega kostjale teatavaks teinud. Selle põhjal kostja keeldub VÕS § 110

lg 1 alusel hageja nõude täitmisest, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata.

3.5. Eeltoodust tuleneb, et hagejal ei olnud õigust lepingut üles öelda. Ülesütlemine on tühine

ja sellel ei ole õiguslikku tagajärge. Kostja ei ole meeldetuletuskirju ega ülesütlemisavaldust

kätte saanud. Hageja esitatud 11. aprilli 2023. a väljavõte ei tõenda, et kostja on saanud kõik

talle saadetud e-kirjad kätte. Sellelt ei ole üheselt aru saada, kellele sõnum oli saadetud, sh ei

2-22-142669

7 (17)

tõenda seda ülal märgitud kostja e-postiaadress. Märge „kiri avatud“ ei võimalda järeldada, kes

selle avas. Hageja on esitanud hagis sissenõutavaks muutumata nõude.

3.6. Eelneva tõttu on põhjendamatud ka hageja viivise ja võla sissenõudmiskulude hüvitamise

nõuded. Hagejal ei olnud õigust esitada kostjale nõudeid enne, kui ta teeb kostjale teatavaks

uue maksegraafiku. Seega ei saa kostjat lugeda viivituses olevaks.

3.7. VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 4031 lg 1 p 11 alusel tuleb tarbijakrediidilepingus avaldada viivise

määr aasta- ja päevamäärana. Hageja ei ole seda nõuet täitnud. Päevamäärana on kirjas

„2,22 EUR“, kuid see tulnuks avaldada protsendi kujul. Avaldatud päevane summa ei ole ka

õige, kuna see on arvestatud aastase määra alusel lepingu nominaalsummalt (Rahapoe

ostulimiit), viivist aga võib arvestada ainult makseviivituses olevalt põhivõla osalt. Kostja ei

võtnud kasutusse kogu lepingu nominaalsummat. Kuna leping nägi ette kohustuste täitmise ka

põhivõla osas iga kuu vähemalt 3% suuruste maksetega, võis kostja teoreetiliselt jääda iga kuu

viivitusse 3%-ga kasutusse võetud laenusummast, mitte kogu lepingu nominaalsummaga.

Seega on välistatud, et päevane viivis sai olla 2,22 eurot. VÕS § 408 lg 10 kohaselt, kui viivis

ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3.8. Lepingu p 7.1 kohaselt on pooled kokku leppinud, et viivist võib nõuda intressimääraga

võrdses ulatuses. 0%-lise intressi kohaldamise korral ei või hageja nõuda viivist rohkem kui

0% aastas. Seega on hageja viivisenõue täielikult põhjendamatu.

3.9. Sissenõudmiskulude nõudmise eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole kulusid

põhjendanud. Kostjal oli õigus hageja nõude täitmisest keelduda. Meeldetuletuskirjad on

koostanud Svea Inkasso OÜ, mitte hageja, ja neis on nõutud võla tasumist Svea Inkasso OÜ

kontole. Seega ei ole tegemist võlausaldaja kirjadega.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

4775,82 eurot, intressi 472,60 eurot, 25. aprilli 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

251,16 eurot, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt alates

26. aprillist kuni põhivõla kohase tasumiseni, haldustasu 20,30 eurot ja võla sissenõudmisega

kaasnenud kulu 5 eurot. Maakohus jättis hageja menetluskulud 96,37% ulatuses kostja kanda

ja kostja menetluskulud 3,63% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahalist suurust

maakohus kindlaks ei määranud.

4.1. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle järgneva üle:

-

pooled sõlmisid 6. detsembril 2021 ostulimiidi kasutamise kokkuleppe nr 026433448

(leping), mille alusel hageja väljastas samal päeval kostjale krediiti 5000 eurot;

-

kostja tegi lepingu kehtivuse ajal ühe tagasimakse, 1. augustil 2022 summas

239,18 eurot, rohkem ei ole kostja lepingulisi kohustusi täitnud.

4.2. Maakohus viitas VÕS § 401 lg-le 1 ja § 402 lg-le 1.

4.3. Maakohus hindas esmalt kostja väidet, et hageja ei ole järginud lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus viitas VÕS § 4034 lg-tele 1, 2, 3, 6 ja 13.

Maakohus leidis, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikke kohustusi ja ei ole piisava hoolsusega selgitanud välja kostja laenuvõimekust. Hageja

on automatiseeritud laenuotsuse teinud üksnes kostja esitatud laenutaotluse pinnalt. Hageja ei

2-22-142669

8 (17)

ole tõendanud, et ta oleks täiendavaid andmeid kogunud. Hageja ei ole nõudnud kostjalt ka

pangakonto väljavõtet, mis võimaldanuks parimal moel kostja maksevõimet hinnata.

4.4. Siiski leidis maakohus, et eeltoodud minetused ei too kaasa seadusjärgse intressimäära

kohaldamist. VÕS § 4034 lg-st 7 tuleneb, et selles lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on

tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kostja vastusest tuleneb, et „laenulepingu sõlmimise ajal oli kostja

finantsraskustes ja krediidivõimetu. Kostjal ei olnud piisavat sissetulekut igapäevaseks

toimetulekuks ja juba varasemalt olemas olnud finantskohustuste täitmiseks, ammugi mitte hagi

aluseks olevate laenulepinguga võetud kohustuste täitmiseks. Kostjal oli hulgaliselt varasemalt

sõlmitud tarbijakrediidilepingutest, sh nn kiirlaenudest tulenevaid kohustusi, mille täitmisega

ta oli raskustes. Kostja oli sattunud nn laenuorjusse ja võttis aina uusi laene igapäevaseks

toimetulekuks ja varasemate kohustuste tasumiseks“. Eeltoodud teavet kostja hagejale

laenulepingu sõlmimise eel ei esitanud. Seega on kostja selgesõnaliselt kinnitanud, et ta on

tahtlikult jätnud hagejale esitamata teabe, mis oli laenuotsuse tegemiseks vältimatult vajalik.

Kostja teadis, et kui ta oleks andnud hagejale tõest teavet, ei oleks hageja tõenäoliselt temaga

lepingut sõlminud. Sellist kostja teadlikku ja pahatahtlikku käitumist ei ole võimalik VÕS §

4034 lg-s 7 toodud viisil premeerida. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et kohaldub

lepingujärgne intressimäär. Samuti langeb ära kostja vastuväide, et tal on õigus keelduda nõude

täitmisest, kuniks hageja on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt koostanud uue maksegraafiku.

4.5. Seoses kostja intressi puudutavate väidetega leidis maakohus, et hageja on lepingut

sõlmides avaldanud korrektselt nii intressimäära kui ka selle kohaldamise tingimused. Pooled

leppisid kokku intressimääras 15,90% aastas, mida arvestatakse kasutuses olevalt ostulimiidilt.

Intressi arvestamise täpsemad tingimused, sh intressivabastuse perioodiga seonduv, on

sätestatud lepingu p-des 6 ja 4. Seega on hageja õigesti avaldanud andmed intressi määra ja

arvestamise kohta. Intressi päevamäära puudutav ei ole oluline, kuna VÕS § 4031 lg 1 p 8 näeb

ette kohustuse avaldada intressimäär aasta kohta. Hageja on selgelt esile toonud, millest

lepingus sätestatud maksete kogusumma 5574,04 eurot koosneb. Kostja väited krediidi

kulukuse määra väära arvestamise kohta on paljasõnalised ja konkretiseerimata.

4.6. Seoses kostja väitega, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud, viitas maakohus VÕS § 195

lg-le 1 ja märkis, et lepingu ülesütlemise eelduste täidetust peab tõendama hageja. Maakohus

leidis, et lepingu ülesütlemisel olid täidetud järgmised VÕS § 416 lg-st 1 tulenevad eeldused:

kostja oli võlgnevuses enam kui kolme osamaksega; hageja andis 2. augustil 2022 kostjale

kahenädalase täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos pakkumisega võlgnevuse

tasumises kokkuleppele jõudmiseks, mis sisaldas avaldust, et hageja ütleb selle tähtaja jooksul

osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist; 3. oktoobri 2022.

a ülesütlemisavaldus esitati kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seoses kostja väitega,

et ta pole avaldusi kätte saanud, viitas maakohus lepingu p-le 14.1, mille kohaselt kokkuleppega

seotud teated esitatakse kokkuleppes toodud e-posti või postiaadressile või muule aadressile,

mille kokkuleppe pool on teisele kokkuleppe poolele kirjalikult või kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis teatanud; posti teel saadetud teade loetakse kliendi poolt kätte saaduks, kui

teade on üle antud allkirja vastu või teate postitamisest on möödunud viis kalendripäeva või e-

kirja saatmisest on möödunud üks kalendripäev. Hageja on tõendanud, et ta on lepingu

ülesütlemise teate kostjale edastanud ja et kostjal on olnud võimalus sellega tutvuda. Seega

leidis maakohus, et lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud ning

leping on kehtivalt üles öeldud.

2-22-142669

9 (17)

4.7. Seoses kostja väitega, et laenulepingus ei ole viivise määr avaldatud aasta- ja

päevamäärana (st rikutud on VÕS § 404 lg 2 p-s 2 ja § 4031 lg 1 p-s 11 sätestatud vorminõuet),

kuna laenulepingu põhitingimustes on päevamäärana kirjas „2,22 EUR“, on hageja möönnud,

et viivisemäär on tehnilise vea tõttu vääralt kajastatud. Maakohus leidis, et hagejal on VÕS

§ 408 lg 10 kohaselt õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

4.8. Maakohus luges kostja vastuväited sissenõudmiskuludele osaliselt põhjendatuks. Kuna

kostjal puudus hageja vastu nõue, polnud kostjal õigust kohustuse täitmisest keelduda. Hageja

on nõudnud lepingu kehtivuse ajal sissenõudmiskulusid 5 eurot vastavalt VÕS § 1132 lg-le 1 ja

lepingu p-le 9.1 ning tõendanud sissenõudekirja saatmist. Hageja ei ole tõendanud, et Svea

Inkasso OÜ poolt 12. oktoobril 2022, 21. novembril 2022 ja 31. oktoobril 2022 saadetud kirjad

on kostjale edastatud kooskõlas lepingu p-s 14.1 sätestatuga. Kirjade kuupäevad jms ei ole

seostatavad hageja süsteemi väljavõttega, mis kajastas teadete vahetamist ja kättetoimetamist.

Seega on pärast lepingu ülesütlemist tekkinud sissenõudmiskulude nõude eeldused täitmata.

Sissenõudmiskulud on põhjendatud 5 euro ulatuses.

4.9. Maakohus viitas VÕS § 76 lg-le 1, § 82 lg-tele 1 ja 7, §-le 100 ja § 108 lg-le 1. Kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4775,82 eurot, intressi 472,60 eurot, haldustasu

20,30 eurot ja võla sissenõudmisega kaasnenud kulu 5 eurot.

4.10. Seoses hageja viivisenõudega viitas maakohus VÕS § 101 lg 1 p-le 6, § 113 lg-le 1 ja

TsMS §-le 367. Kostja on raha maksmise kohustust rikkunud. Maakohus on eelnevalt leidnud,

et kohaldub seadusjärgne viivisemäär. Hageja on viivist arvestanud alates lepingu ülesütlemise

päevale järgnevast päevast (s.o alates 4. oktoobrist 2022). Otsuse tegemise seisuga (25. aprill

2023) on kostja olnud põhivõla 4775,82 euro tasumisega viivituses 204 päeva, mistõttu viivise

suurus on kokku 251,16 eurot. Ka edasiulatuva viivise nõue on põhjendatud, mistõttu mõistis

maakohus välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt alates

26. aprillist 2023 kuni põhivõla kohase täitmiseni.

4.11. Ülejäänud osas jäi hagi rahuldamata.

4.12. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja

menetluskulud 96,37% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 3,63% ulatuses hageja

kanda, mis vastab rahuldatud sissenõutavaks muutunud nõuete kogusumma 5524,88 euro

osakaalule hagis esitatud nõuete kogusummast 5733,13 eurot.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas 23. mail 2023 apellatsioonkaebuse ja täpsustas kaebuse nõuet 12. juunil 2023,

paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi summas

4760,82 eurot. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja jätta

menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuses märgib kostja, et ta on saanud laenuandjalt laenuna 5000 eurot.

Vastutustundetu laenamise tõttu ei tekkinud kostjal kohustust kõrvalnõudeid tasuda ja kostja

peab tagastama vaid reaalselt saadud laenusumma. Kostja on tasunud laenuandjale lepingu

täitmiseks vähemalt 239,18 eurot. Seega on tagastamata põhivõla jääk maksimaalselt 4760,82

eurot. Kostja ei ole kohustatud tasuma hagejale maakohtu välja mõistetud 764,06 eurot.

2-22-142669

10 (17)

5.2. Maakohus on hagi lahendamisel valesti hinnanud vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise küsimust ja selle kohta esitatud tõendeid, mis on viinud asjas vale otsuse tegemiseni.

Kohus oleks pidanud tuvastama vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise krediidiandja

poolt lepingu sõlmimisel ja selle tulemusel kohaldama lepingule VÕS §-s 94 sätestatud

seadusjärgset intressimäära 0% aastas. See oleks VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt muutnud hageja

põhjendatud nõuete komponente ja ulatust ning toonud hagejale kaasa kohustuse esitada

kostjale tagasimakseteks uus maksegraafik. Sellest tulenevalt on kostjal õigus keelduda oma

kohustuse täitmisest enne, kui võlausaldaja pole täitnud enda kohustust esitada uus

maksegraafik.

5.3. Kostja ei nõustu maakohtuga, et kuna kostja ei olnud esitanud hagejale infot oma laenude

kohta, oli ta tahtlikult jätnud hagejale esitamata teabe, mis võis mõjutada hageja otsust kostjale

laenu anda. Kostja ei esitanud laenuandjale seda teavet tema kogenematuse tõttu. Kostja ei

teadnud ega saanud laenu võtmisel aru, et laenuandja annab laenu pärast krediidivõimelisuse

hindamist.

5.4. Laenuandja ei nõudnud kostja pangakonto väljavõtet. Laenuandja ei saanud usaldada

laenuvõtja esitatud paljasõnalist infot, vaid pidanuks selle pangakonto väljavõtte alusel üle

kontrollima. Siinsel juhul tutvus hageja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel üksnes tarbija

taotlusega ning rikkus krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-d 3 ja 4, kuna

ei kontrollinud tarbija esitatud teavet. Kostja esitas kogu info, mis tal laenu võtmisel oli, kuid

hageja jättis selle kontrollimata. Kostja kontoväljavõttest oleks hagejale olnud näha kostja

ebapiisav sissetulek, suured finantskohustused ja makseraskused. Hageja on rikkunud vähemalt

VÕS § 4034 lg-t 5, mille kohaselt krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema

krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma.

5.5. Hageja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtet vaid formaalselt. Ta on mingid andmed

kätte saanud, aga pole neid analüüsinud ega teinud neist õigeid järeldusi. Sellest tulenevalt

kohaldub lepingule VÕS § 4034 lg 7 alusel seadusjärgne intressimäär (0%) ja muid kohustusi

kostja lepingu alusel ei võlgne. Kõik kostja maksed tuleb ümber arvestada põhivõla

tagastamiseks ja põhivõlg tuleb lugeda osaliselt tasutuks.

5.6. Ka menetluskulud oleks tulnud jätta hageja kanda, kuna vastutustundetu laenamise korral

tagastab laenuvõtja üksnes põhivõla.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas,

millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4760,82 eurot ületavas osas,

intressi 472,60 eurot, haldustasu 20,30 eurot ja viivise 4760,82 eurot ületavalt põhivõlalt,

samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

jätab hagi rahuldamata osas, milles hageja nõudis kostjalt põhivõlga 15 eurot, intressi 472,60

eurot, haldustasu 20,30 eurot ja viivist 4760,82 eurot ületavalt põhivõlalt. Muus osas tuleb

maakohtu otsus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi muutmata. Ringkonnakohus jaotab maa- ja

2-22-142669

11 (17)

ringkonnakohtus kantud menetluskulud vastavalt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise

proportsioonile.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Hagiavalduses taotles hageja kostjalt põhivõla 4775,82 euro, intressi 472,60 euro, haldustasu

20,30 euro, võla sissenõudmiskulude 40 euro, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise 149,79 euro ja põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni selle kohase tasumiseni

edasiulatuva viivise määras 15,90% väljamõistmist. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4775,82 eurot, intressi 472,60 eurot, maakohtu otsuse

tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 251,16 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt alates 26. aprillist 2023 kuni selle kohase tasumiseni,

samuti haldustasu 20,30 eurot ja võla sissenõudmisega kaasnenud kulu 5 eurot. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagis esitatud nõuded põhivõlga

4760,82 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja apellatsioonkaebust

ei esitanud. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi

vaidlustamata jõustunud osas, millega maakohus rahuldas hagi põhivõla 4760,82 euro nõudes

ning jättis hagi rahuldamata seadusjärgses määras viivist ületava viivise ja võla

sissenõudmiskulude 35 euro nõuetes.

9. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel aluseks praeguse otsuse

p-s 4.1 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei

vaidle. Ringkonnakohus palus oma 2. augusti 2024. a kirjas pooltel avaldada, kas pärast

maakohtu otsuse tegemist on kostja mingis ulatuses oma kohustusi hageja ees täitnud. Kohtule

vastas 16. augustil 2024 üksnes hageja, kes avaldas, et pärast maakohtu otsuse tegemist ei ole

kostja mingisulatuses hageja ees oma kohustusi täitnud. Seega ei ole ka praeguseks muutunud

maakohtu tuvastatud asjaolu, et kostja on teinud lepingu alusel vaid ühe makse, s.o 1. augustil

2022 summas 239,18 eurot, ning rohkem ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi täitnud.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku kvalifikatsiooniga, et poolte vahel

6. detsembril 2021 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses.

Kumbki menetlusosaline seda järeldust apellatsioonimenetluses ka ei vaidlusta.

11. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja on rikkunud kostjaga lepingut sõlmides

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

11.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–

2-22-142669

12 (17)

7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

• tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

• tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

• tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

• tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 18).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

2-22-142669

13 (17)

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098, p 23).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tuleb vaidluse

korral VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendada krediidiandjal.

11.2. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja

laenuvõimekust.

11.2.1. Asja materjalide pinnalt on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja on teinud

automatiseeritud laenuotsuse üksnes kostja esitatud laenutaotluse pinnalt. Hageja on seda ise

menetluses kinnitanud (vt nt hageja 10. veebruari 2023. a seisukoht, p 2). Hageja esitatud

väljavõttest kostja laenutaotluse kohta (dtl 96) nähtub, et kostjalt on laenu taotlemisel küsitud

andmeid tema keskmise kuusissetuleku ja (igakuiste) krediidikohustuste kohta, millele kostja

on vastanud vastavalt 1300 (eurot) ja 134 (eurot). Hageja pole väitnud ega tõendanud, et ta

oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku)

ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole

küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda

laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste

krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli.

11.2.2. Lisaks ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostja laenutaotluses esitatud

teavet kostja krediidikohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja

4 kontrollinud. Hageja väitel kontrollis ta kostja taotluses esitatud andmetest vaid tema igakuise

sissetuleku suurust, tehes selle kohta järelepärimise kostja pensionikonto kohta AS-i

Pensionikeskus hallatavast kogumispensioni registrist (vt nt hageja 10. veebruari 2023. a

seisukoht, p 2); samuti kontrollis hageja enda väitel kostjal maksehäirete olemasolu Creditinfo

Eesti AS-i maksehäireregistris (vt samas, p 3; hageja 6. juuli 2023. a vastus

apellatsioonkaebusele, p 1.3.2). Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise

kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja

finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed

teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja

kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et ta on krediidivõimeline ja

leping vastab tema finantsolukorrale.

11.3. Kuna hageja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks hageja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Seda, et kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline, kinnitab siinsel juhul mh see,

et kostja ei teinud pärast lepingu sõlmimist seitsme kuu jooksul ühtegi tagasimakset. Lisaks

nähtub hageja esitatud maksehäireregistri väljavõttest (dtl 97) asjaolu, et juba 11. veebruaril

2022 on COOP FINANTS AS sisestanud kostja kohta maksehäireregistrisse maksehäire ning

kuni augustini 2022 on samasse registrisse sisestatud kokku 10 maksehäiret 7 erineva

krediidiandja poolt. Arvestades, et maksehäireregistrisse jõuavad andmed isiku makseraskuste

kohta viivitusega, on tõenäoline, et kostjal olid raskused erinevate krediidiandjate ees olevate

kohustuste täitmisega juba hagejaga lepingu sõlmimise ajal.

2-22-142669

14 (17)

12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatud tagajärgede

kohaldamise välistab siinsel juhul see, et kostja on teadlikult jätnud laenuotsuse tegemiseks

vajaliku teabe hagejale esitamata.

12.1. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS

§ 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud

esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet

ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

12.2. Maakohus viitas kostja kohtumenetluses avaldatule, mille kohaselt kostja oli lepingu

sõlmimise ajal finantsraskustes ja krediidivõimetu; tal oli hulgaliselt varem sõlmitud

tarbijakrediidilepingutest, sh kiirlaenudest tulenevaid kohustusi, mille täitmisega ta oli

raskustes; tal ei olnud piisavat sissetulekut igapäevaseks toimetulekuks ja varasemate

kohustuste täitmiseks ning ta võttis selleks aina uusi laene. Maakohtu hinnangul jättis kostja

teadlikult ja pahatahtlikult selle teabe hagejale esitamata (vt maakohtu otsuse p 38).

12.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud

hagejale mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh

tema regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate finantskohustuste ja

nende täitmise kohta –, ei saa talle ette heita selle teabe esitamata jätmist. Asja materjalid ei

võimalda ka tõsikindlalt järeldada, et kostja oleks esitanud taotluses ebaõiget teavet, märkides,

et tal kulub olemasolevatele krediidikohustustele 134 eurot (kuus) (dtl 96). Isegi kui kostja

esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolu

järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS

§ 104 lg 5). Kostja võis hageja esitatud küsimust ka valesti mõista, esitada palutud teabe mõne

laenu taotlemisele eelnenud kuu põhjal, arvestamata vahepeal lisandunud kohustusi, vms.

12.4. Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et hageja oleks hinnanud kostja

krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja

finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

täitmiseks oleks hageja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul, kui hageja

oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud vastuolusid, oleks hagejal

tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja pangakonto väljavõtete nõudmine

oleks andnud hagejale teavet kostja muude finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning

võimaldanud kontrollida kostjal makseraskuste olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul saab

eeldada, et kui hageja oleks nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks

olevat teabe saamise kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast

teavet ning teinud mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt

pangakonto väljavõtte esitamist, oleks hageja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud.

13. Eelnevat arvestades on maakohus põhjendamatult mõistnud kostjalt hageja kasuks välja

intressi määras, mis ületab VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, s.o VÕS § 94 lg 1 kohaselt

poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavat

2-22-142669

15 (17)

viimast intressimäära enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Enne lepingu sõlmimist

(6. detsembril 2021) oli viimane, s.o 1. juulil 2021 avaldatud intressimäär 0%; ka kuni lepingu

ülesütlemiseni 4. oktoobril 2022 (mil kostja sai kätte 3. oktoobri 2022. a lepingu ülesütlemise

teate), püsis vastav intressimäär vastavalt 1. jaanuaril 2022 ja 1. juulil 2022 avaldatule 0%

juures. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu alusel intressi määraga 0%, s.o 0 eurot.

Järelikult tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja intressi 472,60 eurot.

14. Maakohus leidis, et hageja on 3. oktoobri 2022. a ülesütlemisavaldusega lepingu kehtivalt

üles öelnud, sh olid täidetud lepingu ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused. Kumbki

pool ei ole maakohtu sellekohaseid järeldusi vaidlustanud, mh ei vaidlusta kostja

apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatut, et hageja oli edastanud kostjale lepingu ülesütlemise

teate lepingu p-s 14.1 sätestatud viisil ja kostjal oli võimalus sellega tutvuda. Seda, et kostja oli

hageja 3. oktoobri 2022. a ülesütlemisavalduse kätte saanud, kinnitab hageja esitatud väljavõte

oma infosüsteemist (dtl 158, tõlge dtl 159), mille kohaselt on 3. oktoobri 2022. a

ülesütlemisavaldust sisaldava, 3. oktoobril 2022 kl 14.31 kostja lepingus märgitud e-

postiaadressile XXX saadetud e-kirja (pealkirjaga „Lepingu ülesütlemine“) kohta registreeritud

4. oktoobril 2022 kl 11.02 staatus „avatud“ (message opened). Hageja selgituse kohaselt

kuvatakse selline staatus siis, kui kirja saaja on e-kirja lisas oleva pdf-dokumendi alla laadinud

(vt hageja 11. aprilli 2023. a seisukoht, p 3).

15. Kolleegium märgib, et maakohtu järeldusi lepingu ülesütlemise kehtivuse kohta ei mõjuta

asjaolu, et maakohus hindas valesti lepingu alusel tasuda tuleva intressi suurust. Lepingu

ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud ka juhul, kui lugeda lepingu alusel tasumisele

kuuluv intress nulliks.

15.1. VÕS § 416 lg-st 1 tulenevalt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puuduoleva

summa tasumiseks.

15.2. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et alates lepingu

sõlmimisest ja krediidi väljastamisest 6. detsembril 2021 oli kostja teinud hagejale vaid ühe

makse, 1. augustil 2022 summas 239,18 eurot. Lepingu järgi tulnuks tagasimakseid teha iga

kuu ning igakuine minimaalne kasutatud ostulimiidi tagasimakse oli 3%, kuid mitte vähem kui

10 eurot (vt lepingu põhitingimused, p 5.5). Vaidlust ei ole selles, et kostjale tehti 6. detsembril

2021 väljamakse 5000 eurot. Seega pidanuks kostja 2. augustiks 2022, mil hageja andis talle

võla tasumiseks täiendava tähtaja, olema teinud ostulimiidi tagasimakseid vähemalt seitsme

kuu eest summas ~150 eurot kuus (3% 5000-st; vastavalt kasutatud ostulimiidi vähenemisele

oleks vähenenud ka tagasimaksed, nt 3% 4850-st oleks olnud 145,50 eurot) ning 3. oktoobri

2022. a ülesütlemisavalduse tegemise ajaks vähemalt üheksa kuu eest. Isegi kui arvestada

1. augustil 2022 tehtud tagasimakse 239,18 eurot täies mahus krediidi põhiosa katteks, kattis

see täielikult vaid ühe kuu tagasimakse. Järelikult oli kostja nii kohustuste täitmiseks täiendava

tähtaja andmise kui ka ülesütlemisavalduse tegemise ajal viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega. See nähtub ka hageja 2. augusti 2022. a täiendava tähtaja andmise

kirjast (dtl 46), mille kohaselt kostja põhiosavõlgnevus oli sel hetkel 944,75 eurot (seejuures oli

hageja arvestanud kostja 1. augustil 2022 tehtud tagasimakse 224,18 euro ulatuses põhiosa

võlgnevuse katteks).

2-22-142669

16 (17)

16. Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada hagejale laenu

põhiosa. Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et hageja oli lepingu sõlmimisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti ei anna kostjale alust laenu põhiosa

tagastamisest keelduda (sh VÕS § 110 lg 1 alusel) asjaolu, et hageja ei olnud vastavalt VÕS §

4034 lg 7 kolmandas lauses sätestatule määranud uuesti tagasimakseid, arvestades intressimäära

ja muude kulude vähendamist, ning neid kostjale teatavaks teinud. Nagu ringkonnakohus

tuvastas, olid lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused selgelt täidetud ka siis, kui lugeda, et

kostja kohustus tegema lepingu alusel üksnes põhiosa tagasimakseid, s.t arvestamata muid

kulusid ja lugedes intressimääraks 0%. Ka Riigikohus on leidnud, et krediidiandjal ei ole

kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral

sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse esitamise kohustust juhul, kui kogu

laenusumma on sissenõutavaks muutunud (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 24).

17. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt tal oleks olnud õigus

arvestada kostja 1. augustil 2022 tehtud tagasimakse 15 euro ulatuses võla sissenõudmiskulude

katteks. Hageja väitel arvestas ta 15 eurot kolme tasulise meeldetuletuskirja katteks, mis on

kostjale saadetud 27. veebruaril 2022, 23. märtsil 2022 ja 19. aprillil 2022 (vt hagiavalduse

p 1.20), kuid hageja ei ole enne 1. augustit 2022 kirjade saatmist menetluses tõendanud. Võla

sissenõudmiskulude põhjendatust ei tõenda hageja esitatud võla arvestus (dtl 47), kust nähtuvad

„meeldetuletustasud“, mida on arvestatud 27. veebruaril 2022, 23. märtsil 2022 ja 19. aprillil

2022. Kostja oli nende sissenõudmiskulude põhjendatusele, mille hageja oli kostja tehtud

makse arvel tasutuks lugenud, menetluses vastu vaielnud, leides, et nende kulude nõudmise

eeldused ei ole täidetud (vt kostja 23. jaanuari 2023. a vastus hagile, p 19). Üksnes hageja

esitatud võla arvestus ei võimalda tuvastada meeldetuletuskirjade saatmist ega hinnata, kas

täidetud oli VÕS § 1132 lg-st 1 ja lepingu p-st 9.1 tulenev nõue, et enne tasulise

meeldetuletuskirja saatmist pidi hageja saatma kostjale ühe tasuta meeldetuletuse. Seega tuleb

kostja 1. augustil 2022 tehtud tagasimakse arvestada täies ulatuses laenu põhiosa katteks.

18. Seega on laenu tagastamata põhiosa 4760,82 eurot (5000 - 239,18), mille maakohus on

põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja mõistnud. Kostja ei ole maakohtu otsust selles osas ka

vaidlustanud. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 4760,82 eurot ületavas osas, s.o 15 euro osas (4775,82 - 4760,82).

19. Kuna hageja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja

VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi hagejale muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi.

Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel haldustasu maksmist. Maakohtu

otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja haldustasu

20,30 eurot.

20. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõla tasumisega viivitamise eest. Ringkonnakohus leiab,

et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist ei

ole käsitatav „muu tasuna“ VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Maakohus tuvastas, et hageja on

rikkunud lepingus viivise määra esitamisel VÕS § 404 lg 2 p-s 2 ja § 4031 lg 1 p-s 11 sätestatud

vorminõuet. Hageja ei ole seda asjaolu apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Seega leidis

maakohus põhjendatult, et hagejal on VÕS § 408 lg 10 kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mitte lepingujärgses määras. Hageja on

arvestanud viivist alates 4. oktoobrist 2022. Arvestades, et kostja sai lepingu ülesütlemise teate

kätte 4. oktoobril 2022, on leping kehtivalt üles öeldud alates 4. oktoobrist 2022. Sellest ajast

alates on hageja nõue viivise saamiseks VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi põhjendatud,

kuna kostja kohustus tagastada lepingu alusel saadud laenu põhiosa oli muutunud

2-22-142669

17 (17)

sissenõutavaks (vt VÕS § 399 lg 1, lepingu p 12.2). Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja

seisuga (28. august 2024) on tagastamata laenu põhiosalt 4760,82 eurot alates 4. oktoobrist

2022 arvestatud seadusjärgses määras viivis viivisekalkulaator.ee arvutuse kohaselt

1018,69 eurot. See summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti on TsMS § 367

järgi põhjendatud hageja edasiulatuva seadusjärgses määras viivise nõue põhivõlalt

4760,82 eurot alates ringkonnakohtu otsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhinõude

täitmiseni.

21. Maakohus pidas hageja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet VÕS § 1132 lg 1 ja

lepingu p 9.1 alusel põhjendatuks 5 euro ulatuses osas, milles hageja nõuab kostjalt

sissenõudmiskulusid 2. augusti 2022. a kirja (dtl 46) eest, milles hageja andis kostjale täiendava

tähtaja võlgnevuste likvideerimiseks ja hoiatas kostjat lepingu ülesütlemise eest. Kostja

vaidlustab apellatsioonkaebuses ka hageja sissenõudmiskulude nõuet põhjendusel, et hageja

rikkus kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus leiab, et

seadusest tulenev võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue ei ole käsitatav „muu tasuna“ VÕS

§ 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumine välistaks. Muid vastuväiteid maakohtu välja mõistetud sissenõudmiskulude

hüvitisele 5 eurot ei ole kostja apellatsioonkaebuses esitanud, sh ei ole kostja vaidlustanud

maakohtu järeldust, et sissenõudmiskulude hüvitise nõudmise eeldused olid 2. augusti 2022. a

kirja puhul täidetud. Eelnevat arvestades ei ole alust maakohtu otsust selles osas muuta.

Menetluskulude jaotus

22. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahendamise osas, tuleb TsMS

§ 173 lg 3 järgi muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust. Kolleegiumi hinnangul on

põhjendatud jaotada maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et VÕS § 4034 lg 7 teine lause

välistab menetluskulude tema kanda jätmise. Kohtumenetluses kantud menetluskulud ei ole

käsitatavad „muu tasuna“ selle sätte tähenduses. Võttes aluseks tsiviilasja hinna, rahuldatakse

hagi ringkonnakohtu otsuse tulemusena 84% ulatuses (5221,82 ÷ 6217,87). Seega tuleb

maakohtus kantud menetluskulud jätta 16% ulatuses hageja kanda ja 84% ulatuses kostja kanda.

23. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud on TsMS § 171 lg-st 1 ja analoogia korras TsMS

§ 163 lg-st 1 lähtudes õiglane jaotada võrdeliselt apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega.

Võttes aluseks kaebuse hinna, rahuldatakse apellatsioonkaebus 52,5% ulatuses (509 ÷ 970).

Seega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 52,5% ulatuses hageja kanda ja 47,5%

ulatuses kostja kanda.

24. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

25. Vastavalt TsMS § 178 lg 1 esimesele lausele saab menetluskulude jaotust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)