3-21-2706/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. august 2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-2706

Haldusasi

X.X.i kaebus Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr

LuK-134P-S õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks ning Kaitseväe 31. augusti 2021. a

käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18. aprilli 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaitseväe apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

esindaja v.adv Jaanika Reilik-Bakhoff

Vastustaja – Kaitsevägi

esindaja Katrin Lehtla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kaitseväe apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 18. aprilli 2023. a otsuse resolutsiooni punktid 2, 3, 4, 5

ja 8.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata kaebuse nõuded tunnistada

Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S õigusvastaseks ja mõista kaebaja

kasuks välja hüvitis.

4. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus menetluse peatamiseks.

5. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus TTOS § 13 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamiseks.

6. Jätta kaebaja menetluskulud halduskohtus ja apellatsioonimenetluses tema enda

kanda.

7. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. september 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseväe juhataja kinnitas 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe

„Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos

tegevuskavaga, milles nägi kaitseväe teenistujatele ette kohustuse esitada tõend COVID-

19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri

läbimise või COVID-19 läbipõdemise kohta.

Käskkirjas nr 162 nimetatud tõendi esitamata jätmise järel vabastas Kaitsevägi 4. oktoobri 2021.

a käskkirjaga nr LuK-134P-S kaebaja ametikohalt ja tegevteenistusest 4. oktoobril 2021 seoses

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega ning arvas kaebaja reservi alates 5.

oktoobrist 2021.

2. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi Kaitseväe 4.

oktoobri 2021. a käskkirja nr LuK-134P-S õigusvastaseks tunnistamine ja hüvitise

väljamõistmine ning Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8

tühistamine.

Kaebuse kohaselt oli seadusandja eesmärk piiritleda kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 86 p-

i 7 kehtestamisega „muud teenistusse võtmist välistavad asjaolud“ seaduses sätestatud nõuetega.

Tegevteenistusest vabastamisel heideti aga kaebajale ette, et ta ei esitanud Kaitseväele COVID-

19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise tõendit, vaktsineerimiskuuri läbimise tõendit või

COVID-19 läbipõdemise tõendit. Sellise tõendi esitamise kohustuse kehtestas vastustaja 31.

augusti 2021. a käskkirjaga nr 162. Käskkiri nr 162 on antud töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3, kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 111 ning

Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud

töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (määrus nr 144) alusel. Ühestki neist ei

tulene Kaitseväes töötamise või teenistusse vastuvõtmise alusena COVID-19 haiguse vastast

vaktsineerimist või COVID-19 tõendi esitamist. Arusaamatuks jääb, millise sätte alusel on

käskkiri nr 162 vastu võetud. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks on ta valinud niivõrd suure

riivega meetme, arvestamata võimalikke alternatiive, mida on ette näinud ka riskianalüüs.

Vaktsineerimine kaitseb eelkõige vaktsineeritud isikut ennast, suurendades nakatumise korral

tõenäosust haiguse kergemaks läbipõdemiseks, ega välista viiruse levitamist ning teiste isikute

nakatamist. Lisaks on vaktsineerimise kõrval oluliselt leebemaid ning põhiõigusi vähem

riivavaid meetmeid viiruse tõrjumiseks, nagu näiteks isikukaitsevahendite kasutamine, isikliku

hügieeni tagamine ning vajadusel sobiva meetmega regulaarne testimine kui seda peetakse

proportsionaalseks ja vajalikuks meetmeks.

Tegevteenistusest vabastamise käskkirja otseseks aluseks olev Kaitseväe juhataja 31. augusti

2021. a käskkiri nr 162 on õigusvastane, mistõttu on seda ka tegevteenistusest vabastamise

käskkiri, mis viidatud käskkirjale tugineb.

Kaebajal on väga spetsiifiline väljaõpe, mis piirab olulisel määral tema väljavaateid tööturul.

Seega on vastustaja kaebaja õigusvastase tegevteenistusest vabastamisega tekitanud olukorra,

kus kaebaja on sunnitud vahetama elukutset vastu enda tahtmist.

Kaebaja palub suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 19,57 kuu

ulatuses, st vähemalt 44 185,21 euroni. Ca poole aasta pärast oleks kaebaja tegevteenistuse staaži

määr jõudnud 26-aastani, mis oleks suurendanud tema pensioni väljamakset 2,5 protsendi võrra.

Kuivõrd kaebaja brutopalk oli 1900 eurot, teeb 2,5 protsenti sellest 47,5 eurot kuus ning 570

eurot aastas, mis jääb kaebajal pensionilisana saamata.

3. Vastuses kaebusele vaidles Kaitsevägi kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et COVID-19 viirusega seotud riskianalüüsi koostamisega alustati Kaitseväes

jaanuaris 2021. Kaitseväe juhataja kinnitas riskianalüüsi 30. märtsi 2021. a käskkirjaga nr 79.

Riskianalüüsi kokkuvõtte p-s 5 on järeldus, et vaktsineerimine on hetkel kõrgete

nakatumisvõimalustega ja kõrge riskitasemega valdkondadele teadaolevalt parim ja kindlaim

meede viiruse leviku maha surumiseks. Riskianalüüs nägi ette vaktsineerimise nõude ainult

tegevväelastele.

Riskianalüüsi muutmise aluseks oli viiruse leviku olukord suvel 2021 Kaitseväes ja riigis

üldiselt, kui koroonaviiruse levik oli märgatavalt tõusnud ning deltatüvi muutunud

domineerivaks.

Töökeskkonnas viibivatele isikutele erinevaid võimalusi (nt pidev testimine) tagades selgus, et

pikaajaliselt järjepidevalt nakkusohutust kinnitavate tõendite kontrollimise ja töötajate testimise

korraldamiseks rakendatavad meetodid toovad kaasa Kaitseväe teenistujatele oluliselt

suurenenud koormuse, mis ei ole seotud Kaitseväe põhifunktsioonide elluviimisega.

Vaktsineerimisnõude eesmärk oli teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi

kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. Nõue oli proportsionaalne – sama

tõhusaid leebemaid meetmeid seni polnud. Leebema meetmena ei olnud massiline testimine

samaväärne. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida väljaspool teenistust nakatumist.

Õigustatud ootust tööle ei ole olemas. Alati on olemas risk töökaotuseks. PS §-s 29 sätestatud

õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töökoht ei ole absoluutne. See õigus on kaebajal küll

olemas, kuid teisest küljest tuleb Kaitseväel tagada teenistujate ohutus, asutuse toimepidevus

ning laiemalt riigi kaitsevõime. Need on kaalukamad kaebaja huvist töökoha säilitamiseks.

Riskianalüüsis ettenähtud nõude täitmiseks andis Kaitseväe juhataja eraldi tähtaja nõude täitmise

tõendamiseks hiljemalt 14. september 2021. Seega ei vasta tõele kaebuse p-s 3.32 toodud väide,

et nõude täitmisest etteteatamise aeg oli ainult kaks nädalat. Kaebajal oli kokku võimalik nõuet

täita kuue kuu jooksul.

Kaebaja on esitanud 23. novembril 2020 koroonaviiruse analüüsitulemuse ja 6. septembril 2021

tehtud koroonaviiruse antikehade analüüsitulemused. Määruse nr 144 § 6 lg 22 p 1 kohaselt

kehtib läbipõdemise tõend 180 päeva alates positiivse SARS-COV-2 PCR testitulemuse

andmisest. Seega, kui kaebaja tegi koroonaviiruse PCR testi 23. novembril 2020, siis oli tema

läbipõdemise tõend kaotanud kehtivuse.

Lähtudes käskkirjast nr 162 kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud

dokumendi nõue. Kuna kaebajal tõend puudus, siis ei olnud teda võimalik määrata ka ühelegi

Kaitseväe ametikohale. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et KVTS § 145 lg 1 ei näe ette

asjaolusid, mis tekivad teenistuses olemise ajal.

Kaebaja on tegevteenistuspensionär, mis tähendab, et tal on olemas püsiv ja stabiilne sissetulek

riigilt, mis annab kõigest 50-aastasele inimesele võimaluse pühenduda uue eriala leidmisele ning

selle omandamisele ükskõik, mis taseme õppes. Asjakohatud on kaebaja etteheited selle kohta, et

ta ei leia tänu oma spetsiifilisele väljaõppele enam uut tööd. Kaitseväes on palju

tegevteenistujaid, kes valmistuvad tegevteenistuspensioniea saabumiseks ning õpivad teenistuse

kõrvalt lisaeriala, et hiljem oleks võimalik end siiski kasulikuna tunda ning leida eneseteostust

teises valdkonnas. Oletuslik on kaebaja väide, et ta oleks teenistuses olnud kuni täitub 26 aastat

tegevteenistusstaaži.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 18. aprilli 2023. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tunnistas

Eesti Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr LuK-134P-S õigusvastaseks, mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 19 kuu kuupalga ulatuses ning kohustas

vastustaja ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks hüvitisena

väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma see kaebajale välja. Kaebus jäi

rahuldamata Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p 4 tühistamise nõudes ning

läbi vaatamata sama käskkirja p 8 tühistamise nõudes. Lisaks mõistis halduskohus

vastustajalt kaebaja kasuks välja 3672,60 eurot menetluskulude katteks.

5. Halduskohus sedastas, et Eesti Kaitseväe juhataja kinnitas 31. augusti 2021. a

käskkirjaga nr 162 Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi. Bioloogiline

ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Käskkirja p-i 4 sõnastus oli järgnev:

„Tulenevalt „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“

Kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase

vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19

läbipõdemise tõend e-maili aadressile meditsiin@mil.ee või paberkandjal

struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja

andmise hetkest. Andmete esitamise, kontrollimise ja säilitamise suunised on toodud

käesoleva käskkirja seletuskirjas.“ Riskianalüüs tunnistati edasiulatuvalt kehtetuks seoses

uue riskianalüüsi kinnitamisega alates 14. märtsist 2022.

6. Kuna kaebaja teenistuskoht oli luurekeskuses, mis on riigisaladusega kaitstud

struktuuriüksus, siis vastavalt käskkirja nr 162 p-le 9 kaebaja suhtes p 8 ei kohaldunud.

Seetõttu ei ole alust kaebaja nõude Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-i 8

tühistamiseks läbi vaadata.

7. Riigikohtu 25. novembri 2021. a määrusest haldusasjas nr 3-21-2071 tuleneb, et

käskkirjaga nr 162 kehtestatud nõue on mõjult võrdväärne vaktsineerimiskohustusega.

Käskkirja nr 162 seletuskirjas puudub vastustaja mõttekäik selle kohta, miks vastustaja on

jõudnud järeldusele, et teenistujate nakkusohutuse tõendamiseks sobib üksnes immuniseerimine,

aga mitte testimine ja/või isikukaitsevahendite kasutamine. Käskkirjas viidatud määrus nr 144 ei

sätesta haldusorgani õigust nõuda teenistujatelt enda vaktsineerimist.

Siiski tuleb nõustuda, et käskkirja nr 162 kehtestamise ajal oleva info kohaselt sai eeldada, et

vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones

vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist.

Vaktsineerimisnõude eesmärgid olid kahtlemata äärmiselt kaalukad (s.o teiste isikute elu ja

tervise kaitse ning ka riigi kaitsevõime tagamine).

8. TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse korral, sh

ka SARS-CoV-2 viiruse leviku korral, rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse meetmed,

kui tulenevad õigusaktidest. Riigikohtu hinnangul võivad TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr

144 § 6 lg 2 p 11 anda käskkirja nr 162 p-le 4 piisava õigusliku aluse (Riigikohtu 25.

novembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-2241, p 24). Samas ei saanud käskkirjaga nr 162

ühepoolselt muuta ametniku tervisele seatud nõudeid selliselt, et nõue muutub sisuliselt

üleöö teenistusülesannete täitmise eelduseks.

9. Vastustaja vabastas kaebaja tegevteenistusest ja ametikohalt 4. oktoobri 2021. a

käskkirjaga nr LuK-134P-S, kuna kaebaja ei esitanud nõutavat dokumenti – täpsemalt

käskkirjaga nr 162 kehtestatud ühte tõenditest.

10. Riigikohtu üldkogu on 15. märtsi 2022. a otsuses asjas nr 5-19-29 p-des 60 ja 61

leidnud, et ATS § 15 p-i 5 ja § 95 lg 1 järgi tuleb asjaolud, mille ilmnemine või

tekkimine välistab isiku olemise vanglateenistuses, sätestada seaduses. See seisukoht on

asjakohane ka praeguse asja lahendamisel, sest ATS § 15 p 5 sätestab sarnaselt KVTS §

86 p-le 7, et teenistusse ei võeta isikut, kui esineb muu seaduses sätestatud teenistusse

võtmist välistav asjaolu.

11. KVTS § 31 lg 6 sätestas vaidlusaluse käskkirja andmise ajal, et

kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded

kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selleks määruseks oli Vabariigi Valitsuse 21.

märtsi 2013. a määrus nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele

teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“. Määruses nr 45 ega selle lisades

ei sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust.

Seega ei tulenenud vaktsineerimise nõue seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel.

Vastavalt ei ole asjakohane vaidlusaluses tegevteenistusest vabastamise käskkirja viide KVTS §

83 lg 2 p-le 5.

12. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole teenistuskohustuse täitmiseks antav

käsk KKS tähenduses, vaid täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks (16.

märtsi 2023. a otsuses asjas nr 3-21-2712 p-s 27). Eeltoodust tulenevalt ei saanud

Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjast nr 162 tuleneva nõude järgimata

jätmine kaebajale kaasa tuua tema teenistusest vabastamist KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145

lg 1 alusel. Järelikult oli Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S kaebaja

teenistusest vabastamise kohta õigusvastane ning tähtsust ei oma

vaktsineerimiskohustuse kehtestamise õiguspärasus.

13. Kaebaja palus Kaitseväelt kaebaja kasuks välja mõista hüvitis vastavalt ATS § 105

lg-le 1, suurendades hüvitist kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 19,57 kuu

keskmise töötasuni. Kohtul on lai diskretsioon hüvitise suuruse muutmise üle vastavalt

teenistussuhte lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole huvidele. Sunnitud vabastamine

teenistusest on kaitseväelase jaoks tõsine tagajärg, mis riivab elukutse valiku vabadust

(PS § 29 lg 1). Kaebajal ei ole õnnestunud tööd leida ning tema ainsaks sissetulekuks on

pension. Arvestades elukalliduse märkimisväärset tõusu viimastel aastatel, ei piisa sellest

mugavaks äraelamiseks ning kaebaja elukvaliteet on seetõttu oluliselt halvenenud.

Kaitseväes oli tõendi esitamise nõue kõikidele ametikohtadele, seega ei koheldud ühtegi

töökohta erisustega ning kaebajat ei vabastatud teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse

kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kaebaja õigusvastane teenistusest vabastamine suure

tõenäosusega välistas tema õiguse saada suuremat pensioni.

Arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid kogumis, sh seda, et vastustaja on eksinud

seaduse kohaldamisel, kuid asja materjalidest ei nähtu, et seda oleks tehtud tahtlikult eesmärgiga

kaebajast vabaneda, ja arvestades mõlema poole huve, on põhjendatud suurendada ATS § 105 lg

1 alusel välja mõistetavat hüvitist 19 kuu keskmise töötasuni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist

ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja leiab, et kohus asus üllatuslikult seisukohale, et käskkirjaga nr 162 muudeti ametniku

tervisele seatud nõudeid selliselt, et nõue muutus sisuliselt üleöö teenistusülesande täitmise

eelduseks. See tsiviilasja lahendamisel väljendatud seisukoht ei ole teenistusvaidluse

lahendamisel asjakohane. Kaebaja oli kaitseväelane, kellele kohaldus KVTS. Kohus ei ole

viidanud õiguslikule alusele, mis nägi ette kaitseväelase nõusoleku küsimise ametijuhendi

muutmisele.

Erinevalt vangistusseadusest näeb kaitseväeteenistuse seadus ette tegevteenistusest vabastamise

tegevväelase tervisenõuetele mittevastavuse korral (KVTS § 146 lg 1 p 3). Seega ei ole tegemist

võrreldavate olukordadega ja käesolevas asjas ei ole nimetatud Riigikohtu 15. märtsi 2022. a

otsusele asjas nr 5-19-29 tuginemine asjakohane.

Kui kohus menetluse käigus leidis, et asi tuleb lahendada KVTS § 31 lg 6 ja Määrus nr 45

sätetele tuginedes, pidi kohus andma menetlusosalistele võimaluse selles osas oma seisukoht

esitada. KVTS § 98 lg 6 kohaselt kehtestab tegevväelase rahuaja ametikoha tervisenõuded

hoopis Kaitseväe juhataja või tema volitatud struktuuriüksuse ülem. Seega, kui kohus asus

seisukohale, et Kaitsevägi kehtestas käskkirjaga nr 162 kaitseväelastele täiendavad

tervisenõuded, pidi halduskohus asja lahendades kohaldama KVTS § 98 lõiget 6. Seda

halduskohus teinud ei ole.

Siiski ei ole käskkirja nr 162 punktiga 4 kehtestatud kaitseväelastele täiendavat tervisenõuet.

Tegemist oli tööohutuse meetmega, mille kehtestamise õigus tuleb tööandjale seadusest.

Määruse nr 144 seletuskirja kohaselt võib tööandja nõuda töötajalt nakkusohutuse tõestamist, kui

see on töökeskkonna riskianalüüsist tulenevalt viiruse leviku tõkestamiseks ja tööülesannete

ohutuks täitmiseks vajalik. Ka varasemad kohtulahendid on selgitanud, et töötervishoiunõudeid

saab kehtestada asutuse toimepidavuse tagamiseks ja ka teiste töötajate kaitseks.

Kui tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt

maandada (nt kui töötaja puutub igapäevaselt ja tihedalt kokku COVID riskirühma kuuluvate

inimestega), on tööandjal õigus töötajat hoiatada ja viimase abinõuna tööleping erakorraliselt

üles öelda töölepingu seaduse § 88 lõike 1 punkti 2 alusel töökohale sobimatuse tõttu. Seega on

Määrus nr 144 pidanud võimalikuks, et töötervishoiunõude puhul saab olla tegemist töösuhte

eeldusega.

Halduskohtu seisukohad hüvitise väljamõistmisel on vastuolulised, tõendamata ning oletuslikud,

mistõttu on välja mõistetud hüvitis põhjendamatu ja ebamõistlik. Samuti ei ole hüvitise välja

mõistmine kooskõlas ATS eesmärgiga.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

15.1 Kaebaja ei nõustu, et halduskohtu viidatud lahendid tsiviilasjades nr 2-2-1-17151 ja nr 2-

21-17265 ei ole asjakohased, kuna nendes lahendites kirjeldatud olukordadele kohalduvad täiesti

teised normid.

Mitmes sarnase sisuga haldusasjas on kohtud jõudnud järeldusele, et ametnikule

vaktsineerimiskohustuse kehtestamine tähendas ametijuhendi muutmist, mis ATS § 52 lg 3 p 1

kohaselt ei ole ilma ametniku nõusolekuta aga lubatud. Ametniku nõusoleku puudumisel on

ATS § 90 lg 1 p 3 kohaselt aga tegemist koondamisolukorraga.

Praeguses asjas on asjakohane ka Riigikohtu otsus asjas nr 5-19-29. Lahendis analüüsitud ATS §

15 ja § 95 käsitlevad asjaolusid, mis välistavad ametniku teenistusse võtmise. Käesoleva

vaidluse puhul on kaebaja teenistusest vabastatud KVTS § 145 lg 1 ja § 86 p 7 alusel, mis

samuti näevad ette asjaolud, mis välistavad ametniku teenistusse võtmise.

Halduskohus ei ole KVTS § 31 lg-le 6 viidates hinnanud ühtki uut tõendit või faktilist asjaolu,

vaid on üksnes kohaldanud õigust vastavalt faktilistele asjaoludele. Seega ei pidanud kohus

andma menetlusosalistele võimalust uue asjaolu kohta seisukoha avaldamiseks.

Õige ei ole vastustaja seisukoht, et Kaitsevägi võis kaebaja ametikohale täiendavad

tervisenõuded kehtestada käskkirjaga nr 162, seda enam, et ka käskkirjas nr 162 ei ole viidet

sellele, et kehtestatud oleks täiendavad tervisenõuded vastavalt KVTS § 98 lg-le 6.

Ekslik on arusaam, nagu ei oleks käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud kaitseväelastele täiendavat

tervisenõuet, vaid tegemist on tööohutuse meetmega, mille kehtestamise õigus tuleb tööandjale

seadusest. Seda, et Kaitseväele ei andnud vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks alust TTOS,

on väljendanud ka Tartu Ringkonnakohus jõustunud otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17151.

Vastustaja ei suuda käesoleva ajani välja tuua konkreetset alust, mille alusel ta enda hinnangul

vaktsineerimiskohustuse kehtestas.

Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise põhjendatud ulatuses ning selgitas

arusaadavalt sellisele tulemusele jõudmist.

15.2 16. augusti 2024. a menetlusdokumendi leidis kaebaja veel, et Riigikohtu seisukohad asjas

nr 3-22-157 on suuresti vastuolulised ja väärad ning käesolevas asjas ei tuleks neist lähtuda, liiati

ei ole teises kohtuasjas esitatud Riigikohtu seisukohad ringkonnakohtule siduvad.

Euroopa Liidu direktiivid 2000/54/EÜ ja 89/391/EMÜ ning Euroopa Liidu üldpõhimõtted ja

soovitused on asjakohased ka käesolevas asjas. TTOS § 13 lg 2 on vastu võetud just selle

direktiivi ülevõtmisega. Seega kui direktiiv ei kohaldu, ei saa kohaldada ka TTOS § 13 lg-t 2.

vaktsineerimiskohustuse paigutamine TTOS alla on vastuolus põhiseadusega ning TTOS-i ja

direktiivi eesmärkide ja mõttega.

Kui kohus peaks leidma, et õiguslik alus vaktsineerimisele on TTOS § 13 lg 2, siis on

asjakohane ka Euroopa Liidu eelotsus asjas 2-21-12706.

Kaebaja nõustub, et vaktsineerimisnõude kehtestamine on riigisisene õigus – aga seda õigust

pole Eestis kasutatud. PS § 29 lg-st 4 tulenevalt on töötingimused riigi kontrolli all. See

tähendab, et ükski tööandja ei saa omavoliliselt ning seadusega vastuollu minnes endale sobivalt

seadust tõlgendada.

Kaitseväes kehtib vaktsineerimisnõude kehtestamiseks eriregulatsioon, mistõttu ei saa asjas

kohaldada TTOS § 13 lg-t 2. Kohustuslik vaktsineerimine saab olla kaitseväelaste jaoks

tervisenõue. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamise ajal kehtinud KVTS § 31 lg 6 sätestas, et

tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

Vabariigi Valitsuse 21. märtsi 2013. a määrus nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja

tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ vaktsineerimiskohustust

ei kehtestanud.

Kuna TTOS-iga on direktiivi sätted Eesti õigusesse üle võetud, siis sisuliselt on selle tähendus

sama, mis direktiivil ning TTOS § 13 lg-t 2 ei saa tõlgenda selliselt, et see lubaks tööandjal

kehtestada töötajatele vaktsineerimiskohustuse.

KVTS § 140 lg 1 p 4 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistusse

võtmise nõuetele mittevastavuse korral. Käesoleval juhul saabki olla nõudeks tervisenõue. Ei

ole võimalik vastata töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele – töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid

on võimalik, kas täita või mitte, aga mitte neile vastata.

Määruse nr 144 § 6 lg 2 p-ga 11 nähti ette täiendav abinõu, mis andis tööandjale õiguse

kontrollida töötajate nakkusohutust ja küsida selleks nakkusohutuse tõendit. Määrus andis

töötajale (antud juhul teenistujale) õiguse esitada erinevad tõendid: sh testimise tõendi. Sellega

ei loodud vaktsineerimisekohustust.

SARS-CoV-2 vaktsiin, mis on vaidluse all põhikohtuasjas, ei ole direktiivi 2000/54/EÜ III lisa

järgi tõhus vaktsiin. Puudusid pikaajalised andmed vaktsiini toime ja kõrvalmõjude kohta.

Hinnatud ei ole võimalike vastunäidustusi konkreetse isiku puhul.

TTOS-i ja määrus nr 144 alusel kehtestavate kohustuste legitiimseks eesmärgiks sisejulgeoleku

tagamine või kodanike elude ja tervise kaitse, riigi ja rahvatervise kaitse.

Vaktsineerimine sai kaitsta vaid raske haigestumise eest konkreetset teenistujat. Riigikohus on

aga ise asjas 5-22-4 p-s 48 leidnud, et isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete

kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke

huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse

põhimõttele.

Kaebaja on tõendanud, et oli väga hea tervisega ega kuulunud riskigruppi. Kaitseväe

riskianalüüsi graafiku põhjal oli kaebaja nakatumise tõenäosus oluliselt väiksem kui

vaktsineeritud isikutel.

Tuleb anda hinnang alternatiivsete meetmete efektiivsusele – näiteks on kaebaja esitanud tõendi,

et meditsiinitöötajad lubati COVID-19 haigena tööle maskides. Alates septembrist 2021. a viibis

haiglas rohkem vaktsineerituid kui vaktsineerimata isikuid ning läbipõdenuid (kaebaja oli

COVID-19 läbi põdenud) haiglasse ei sattunud. Tallinna Kiirabis, kus olid 100% vaktsineeritud

töötajad, olid jätkuvalt oktoobris 2021. a COVID-19 puhangud.

Olenemata vaktsineerimisnõude kehtestamise õigusvastasusest või õiguspärasusest, oli kaebaja

vabastamine kaalutlusotsusena ebaproportsionaalne ning seega õigusvastane. Kui kaalumist ei

toimunud, siis on kaalutlusotsus õigusvastane. Haldusorganil oleks tulnud kaaluda ka seda, kas

konkreetse teenistuja osas on võimalik kasutada muid meetmeid, sh ajutisi, kas ajutiselt on

võimalik selle teenistuja osas kontaktide vähendamine vms – kuivõrd vaktsineerimisenõue oli

ajutine, siis tulnuks kaaluda ka ajutist teenistuse peatamist vms.

16. 16. augusti 2024. a menetlusdokumendis esitas kaebaja taotluse menetluse

peatamiseks kuni tsiviilasjas nr 2-21-12706 Euroopa Kohtu eelotsuse jõustumiseni.

Euroopa Kohtu selgitused on asjakohased ning TTOS-i või määrust nr 144 ei saa

tõlgendada ilma direktiivideta, mille alusel need on kehtestatud.

Ühtlasi palub kaebaja tunnistada TTOS § 13 lg 2 Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus

olevaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

18. Praeguses asjas kinnitas Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162

Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“

koos tegevuskavaga.

Kaebaja vaidlustas halduskohtus tühistamisnõudega käskkirja nr 162 punktid 4 ja 8, millega

vastavalt kohustati kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse

vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19

läbipõdemise tõend e-maili aadressile meditsiin@mil.ee või paberkandjal struktuuriüksuse

meditsiiniteenistusele hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest; ja

algatada menetlustoimingud kohustuse tähtaegselt täitmata jätnud isikute suhtes.

Halduskohus jättis kaebuse selles osas rahuldamata. Kaebaja halduskohtu otsust ei vaidlustanud.

19. Kaitsevägi vabastas 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr LuK-134P-S kaebaja

ametikohalt ja tegevteenistusest 4. oktoobril 2021 seoses tegevteenistusse võtmise

nõuetele mittevastavusega ning arvas reservi alates 5. oktoobrist 2021.

Kaebaja nõudis kaebuses halduskohtule käskkirja nr LuK-134P-S õigusvastasuse tuvastamist ja

hüvitise väljamõistmist.

Halduskohus rahuldas kaebuse selles osas ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 19 kuu palga

ulatuses.

20. 25. novembri 2021. a määruses asjas nr 3-21-2241 Kaitseväe juhataja 31. augusti

2021. a käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud tõendi esitamise nõuet analüüsides selgitas

Riigikohus, et tegemist on kaudse vaktsineerimisnõudega, leides samas, et käskkirja nr

162 p 4 tühistamine vaidluse asjaoludel on pigem vähetõenäoline (p 19) ja käskkirja nr

162 p 4 kehtima jäämisel oleks kaebaja teenistusest vabastamine tõenäoliselt, kuid mitte

täiesti vältimatult õiguspärane (p 32).

Riigikohus sedastas veel, et Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada

vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (p 23). Avalikus

teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib

vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse,

haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist

suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirja kui

halduse siseakti p-le 4 võivad anda piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 5. mai

2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud õigus

kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust ei piira

KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides ettenähtust

rangemad nõuded ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste

kehtestamise õiguse suhtes erandit (p 24).

21. Riigikohtu seisukohtadele tuginedes analüüsis halduskohus käskkirja nr 162 ja selle

seletuskirja põhjendusi, samuti poolte seisukohti ja põhjendusi kohtumenetluses.

Halduskohus ei formuleerinud üheselt, kas ta pidas käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud

kohustust õiguspäraseks. Halduskohus nõustus osaliselt kaebajaga, märkides, et käskkirja

nr 162 seletuskirjas puudub vastustaja mõttekäik selle kohta, miks vastustaja on jõudnud

järeldusele, et teenistujate nakkusohutuse tõendamiseks sobib üksnes immuniseerimine,

aga mitte testimine ja/või isikukaitsevahendite kasutamine (otsuse p 25). Samas nõustus

halduskohus vastustajaga, et käskkirja nr 162 kehtestamise ajal oleva info kohaselt sai

eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel

esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral

viiruse ülekandumist. Vaktsineerimisnõude eesmärgid (teiste isikute tervise ja elu kaitse

ning riigi julgeoleku tagamine) olid äärmiselt kaalukad (otsuse p 29) ning, et

vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid ei olnud, sest massiline testimine ei

aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist väljaspool teenistust ja

vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada teenistujate seas nakatumise ohtu

üleüldse (otsuse p 28).

Kokkuvõttes jättis halduskohus rahuldamata kaebuse nõude tühistada käskkirja nr 162 p 4, leides

seejuures siiski, et käskkirjaga nr 162 ei saanud ühepoolselt muuta ametniku tervisele seatud

nõudeid selliselt, et nõue muutub sisuliselt üleöö teenistusülesannete täitmise eelduseks (otsuse p

31).

22. Kaebaja ei vaidlustanud halduskohtu otsust osas, milles kaebus jäi rahuldamata.

Seega on halduskohtu otsus selles osas jõustunud. Vastavalt oli käskkiri nr 162 p 4

kaebaja suhtes kehtiv ning pani kaebajale kehtiva kohustuse esitada vastustajale COVID-

19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri

läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend hiljemalt kahe nädala jooksul arvates

käskkirja andmise hetkest. Selline kohustus oli kaebajal sõltumata sellest, kas tõendi

esitamise nõue kehtestati õiguspäraselt või mitte. Tõendi esitamise kohustuse õigusliku

aluse olemasolu ning nõude proportsionaalsus kaebaja õigustesse sekkumisel on siiski

oluline, kuna tõendi esitamise nõude õiguspärasust saab ja tuleb arvestada nõude

rikkumisel kohaldatud tagajärje (teenistusest vabastamise) proportsionaalsuse hindamisel.

Seega sõltub kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasus sellest, kas tõendi esitamise

nõue tugineb seaduslikule alusele ja on mõõdukas, samuti, milline on tõendi esitamise

kohustuse õiguslik tähendus teenistussuhtes.

23. Ringkonnakohus on jätkuvalt 4. juuli 2024. a määruses väljendatud seisukohal, et asja

lahendamisel on võimalik juhinduda Riigikohtu 21. juuni 2024. a otsuses asjas nr 3-22-

157 sarnase vaidluse lahendamisel esitatud põhjendustest ja seisukohtadest.

Iseenesest märkis kaebaja põhjendatult, et teises kohtuasjas tehtud otsuses esitatud Riigikohtu

seisukohad ei ole ringkonnakohtule siduvad. Kohtupraktikas on Riigikohtu seisukohti õiguse

kohaldamise osas siiski peetud oluliseks, kuna Riigikohtu ülesandeks on muu hulgas ka

kohtupraktika ühtlustamine. Asjas nr 3-22-157 tegi otsuse Riigikohtu halduskolleegium kogu

koosseisus. Asja kolleegiumi kogu koosseisule üleandmisel viitas Riigikohus HKMS § 226 lg 1

p-le 2, s.o just kohtupraktika ühtlustamise vajadusele. Kuigi kolleegiumi kogu koosseisu

seisukohtade siduvust kolleegiumi kolmeliikmelisele koosseisule õiguse kohaldamise küsimuses

ei ole otsesõnu sätestatud HKMS §-s 233, tuleneb HKMS § 226 lg 1 p-st 2 kaudselt siiski, et

kolmeliikmelises koosseisus ei saa Riigikohus muuta oma senist seisukohta seaduse

kohaldamisel, s.t peab lähtuma kolleegiumi varasemast praktikast. Vastavalt on asjas nr 3-22-

157 esitatud seisukohtadel õiguse kohaldamise osas mõju ka teiste sarnaste kohtuasjade

lahendamisele. Õiguse kohaldamine vastuolus Riigikohtu seisukohtadega on madalamate

kohtuastmete õigus, kuid olukorras, kus Riigikohtu üks eesmärke sarnase kohtuasja lahendamisel

on olnud just kohtupraktika ühtlustamine, eeldab õiguse erinev kohaldamine selget põhjust

õiguskindluse põhimõttest lähtudes. Ringkonnakohtu hinnangul selliseid põhjusi praeguses asjas

ei ole.

24. Asi nr 3-22-157 puudutab õiguse kohaldamise küsimustes praeguse asjaga võrreldes

suuresti samu probleeme. Viidatud asjas oli vaidlus isiku politseiteenistusest vabastamise

üle. PPA peadirektor kehtestas 3. novembri 2021. a käskkirjaga kõikidel PPA

teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 haigust põhjustava

viiruse vastu ja kohustuse tõendada nõudele vastavust SARS-CoV-2 viiruse vastu

immuniseerimist tõendava dokumendi või koroonahaiguse läbipõdemist tõendava

dokumendi esitamisega. Käskkirja p 7 nägi ette, et teenistujaga, kes eelnimetatud nõudeid

ei täida, lõpetatakse teenistus- või töösuhe. Selles asjas vabastati kaebaja ametist 22.

detsembril 2021 nõutud tõendi esitamata jätmis tõttu.

Olukorras, kus teadmised COVID-19 haigust põhjustava viiruse ja selle uute tüvede ning viiruse

vastu vaktsineerimise kohta muutusid ajas selliselt, et uute viirusetüvede tekkimisel vähenesid

nii hinnangud viirusest põhjustatud haiguse ohtlikkusele kui ka vaktsiinide efektiivsusele

nakatumise ärahoidmisel, saab praeguse asja lahendamisel eeldada, et käskkirja nr 162

kehtestamise ja kaebaja teenistusest vabastamise ajal ei pidanud vastustaja arvestama oluliselt

erinevate asjaoludega Riigikohtu lahendatud asjas nr 3-22-157 tuvastatuga võrreldes, sest nii

käskkiri nr 162 kui kaebaja teenistusest vabastamise käskkiri anti ajaliselt varem.

25. Allpool toob ringkonnakohus esile Riigikohtu olulisemad seisukohad asjas nr 3-22-

157, Riigikohtu otsuse põhjendusi täies mahus kordamata ning teeb järeldused praeguse

asja asjaolude pinnal, hinnates ka kaebaja vastuväiteid Riigikohtu seisukohtadele.

25.1 Esmalt leidis Riigikohus, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 on praegust asja

puudutavas osas põhiseaduspärased ja annavad piisava õigusliku aluse kaudse

vaktsineerimisnõude kehtestamiseks. Kehtestatud range nõue on seega tagasiviidav seadusliku

aluseni (p 12.1 ja p 14.6). Sellega kordas Riigikohus 25. novembri 2021. a määruses asjas nr 3-

21-2241 p-s 24 esitatud mõttekäiku kindlas kõneviisis.

Lisaks sedastas Riigikohus, et Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu 18. septembri 2000. a

direktiivis 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate

ohtude eest, millega täpsustatakse EL Nõukogu 12. juuni 1989. a direktiivi 89/391/EMÜ

töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta ei

piira liikmesriigi õigust kehtestada vajaduse korral rangemad kaitsenõuded. Direktiivi

89/391/EMÜ art 2 lg 2 sätestab aga üheselt, et seda ei kohaldata, kui teatava avaliku teenistuse,

nagu relvajõudude või politsei tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub (p

26.2 ja p 27). Kuna vaktsineerimisnõue puudutab üksnes politseiteenistust ja olemasolevat

COVID-19 pandeemia olukorda, siis ongi tegemist direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg 3 tähenduses

erilise kaitsemeetmega (p 29).

Ringkonnakohus mõistab Riigikohtu seisukohta seiskohta selliselt, et see kehtib samaselt ka

kaitseväe teenistuse suhtes. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 sätestab politseiteenistusega

sarnase erisuse ka kaitseväeteenistuse kohta. Erinevalt kaebajast ei näe ringkonnakohus, et

Riigikohtu seisukoht EL õiguse kohaldamise osas oleks vastuoluline. Kokkuvõtvalt leidis

Riigikohus, et asjakohased direktiivid ei keela kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist

siseriiklikult asutuse siseaktiga. Ning isegi juhul, kui kaudne vaktsineerimisnõue piiraks

teenistujate õigusi enam võrreldes direktiivis ette nähtud standardiga, oleks tegemist

relvajõudude ja politsei osas sätestatud erandiga. See, et TTOS on kehtestatud direktiivi

ülevõtmiseks, ei väära, et TTOS § 13 lg 2 saab olla kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamise

õiguslikuks aluseks praegusel juhul. Ülevõetav direktiiv ja selle eesmärgid on siseriikliku sätte

tõlgendamisel olulised üksnes direktiiviga reguleeritud sfääris. Direktiivi ülevõtmine ei välista,

et siseriiklikul normil võiks olla laiem reguleerimisala kui direktiivil endal olukorras, kus see ei

lähe direktiiviga vastuollu. Praegusel juhul lubab direktiiv erandit kaitseväe teenistuse osas kui

see on vajalik teenistuse olemusest tulenevalt. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust

tõlgendada TTOS § 13 lg-2 selliselt, et see annab õiguse kehtestada rangemad töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded üldiselt, kuid välistab sama kaitseväeteenistuses, samas kui direktiiv lubab

vajadusel piirata kaitseväes teenistujate õigusi üldisest standardist intensiivsemalt. Riigikohus on

varasemale praktikale tuginedes selgitanud1, et põhiõiguste piiramine on lubatav ka seaduses

sätestatud täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnormi alusel antud

määrusega. Siseaktiga põhiõiguste piiramise õigus on vastustajal tulenevalt määruse nr 144 § 6

lg 2 p-st 11, mis töötajate terviseriski vähendamiseks SARS-CoV-2 viiruse leviku korral näeb

meetmetena muu hulgas ette vaktsineerimise läbimist või haiguse läbipõdemist kinnitava tõendi

kontrollimise. Sellist meedet ongi vastustaja otsustanud rakendada käskkirjaga nr 162.

Ringkonnakohus nõustub, et see, kas TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 varasema

kohtupraktika valguses on piisavaks õiguslikuks aluseks kaudse vaktsineerimiskohustuse

kehtestamiseks kaitseväeteenistuses siseaktiga, ei ole esmapilgul üheselt selge. Riigikohus leidis,

et avalikus teenistuses võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema

volitusnormi alusel halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende

erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. Riigikohtu põhjendus selles küsimuses on

napp, kuid on väljaspool kahtlust, et Riigikohus on sellele probleemile tähelepanu pööranud,

korrates asjas nr 3-22-157 (p 12.1 ja p 14) üle asjas nr 3-22-2241esitatud seisukohad ning leides,

et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 on põhiseaduspärased. Kuigi võib leida

argumente ka teistsuguse seisukoha põhjendamiseks, ei näe ringkonnakohus praeguse vaidluse

asjaoludel põhjust asuda Riigikohtust erinevale seisukohale. Riigikohus on viidatud lahendite

tegemisel arvestanud kaebaja hinnanguga, et põhiseaduse järgi võib vaktsineerimise nõude

kehtestada üksnes õiguse üldaktiga seaduse vormis. Vastavalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus

tunnistada TTOS § 13 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks.

25.2 Töölepingulistes suhetes võetud seisukohad ei ole automaatselt ülekantavad avalikku

teenistusse (p 31).

Kaebaja leiab siiski, et asja lahendamisel saab juhinduda kohtupraktikast sarnastes

tsiviilvaidlustes. Samas ei ole kaebaja suutnud selgitada, miks on tsiviilõiguse normid ja

kohtupraktika ülekantavad praegusele vaidlusele, kuigi avalik teenistus ja kaitseväeteenistus on

reguleeritud eriseadustega erinevalt töölepingulistest suhetest ning kaitseväeteenistuses oleval

isikul on organisatsiooni eesmärkidest ja ülesannetest tulenevalt erinevad õigused ja kohustused

võrreldes töölepingu alusel töötava isikuga. Riigikohus on nii asjas nr 3-22-2241 kui ka asjas nr

3-22-157 selgitanud, et tsiviilõiguse normid ei ole avalikus teenistuses rakendatavad

vaktsineerimiskohustuse õiguspärasuse hindamisel ja direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 sätestab

kaitseväeteenistusele erandi direktiivi kohaldamisel. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebaja

seisukohaga, et praeguse asja lahendamisel on asjakohased siseriiklike kohtute või Euroop Kohtu

seisukohad tsiviilõigussuhtest tekkinud vaidluste lahendamisel. Vastavalt ei ole põhjendatud ka

kaebaja taotlus peatada käesolev menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-21-12706 Euroopa Kohtu

eelotsuse jõustumiseni.

1 Vt RKHK 21. novembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-2241 (p-d 22-24).

25.3 Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsesega inimese kehalisse puutumatusse, mis

on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (p 14.2), seetõttu on oluline, et kaudsel

vaktsineerimisnõudel oli legitiimne eesmärk (p 14.3).

Ringkonnakohtu hinnangul on PPA ja Kaitseväe poolt vaktsineerimiskohustuse eesmärkidena

esile toodud väärtused suuresti kattuvad. Nii nimetas ka Kaitsevägi vaktsineerimise

eesmärkidena inimeste elude ja tervise kaitse, kaitseväe ülesannete täitmise tagamise ning

valmisoleku tagamise erakorraliste riigikaitseliste ülesannete täitmiseks. Kaitseväe seisukohad

tuginevad käskkirjaga nr 162 kinnitatud Kaitseväe töökeskkonna riskianalüüsile (dtl 54-73),

tegevuskavale (dtl 74-75) ja käskkirja seletuskirjale (dtl 48-53) ning on piisavad, et jaatada

vaktsineerimisnõude legitiimset eesmärki samuti kaitseväes. PPA ja kaitseväe rollide sarnasust

riigi enda kindlustamisel, riigi ja rahvatervise kaitsel rõhutas ka Riigikohus (p 14.4).

Kitsendav on kaebaja lähenemine, et TTOS on kohaldatav ja saab anda õigusliku aluse üksnes

kaebaja enda kaitsele suunatud eesmärgil meetmete kohaldamiseks. TTOS § 2 lg 1 sätestab

tõepoolest, et käesolevas seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse

vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele

ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. TTOS § 2 lg 2 sätestab, et

käesolevas seaduses mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite

süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma

tervist ohtu seadmata. Ka direktiivi 2000/54/EÜ eesmärk on kaitsta töötajaid nende tervist

ähvardava ohu eest. Neist eesmärkidest tuleneb samas, et regulatsioon on suunatud töötajate

kaitsmisele ka teistest töötajatest ja teenistujatest lähtuva ohu eest. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2

lg-s 2 kehtestatud erand kaitseväeteenistusele osutab aga, et direktiivi ülevõtmisel kehtestatud

siseriiklike sätete rakendamisel tuleb arvestada kaitseväe ülesannetega, s.h riikliku julgeoleku

tagamisel. Selliselt ei ole TTOS § 13 lg 2 alusel piirangute kehtestamisel välistatud arvestada

eesmärgiga tagada kaitseväeteenistuses teiste isikute ohutus ning seeläbi ka kaitseväe ülesannete

täitmine laiemalt.

Käskkirja nr 162 seletuskirjas (dtl 49) eristas vastustaja rakendavate meetmete vahetut eesmärki

(kaitsevägi rakendab meetmeid teenistujate tervise kaitseks ja ohutu töökeskkonna tagamiseks)

meetmete kaugemast eesmärgist, s.o kaitsevõime tagamisest. Ringkonnakohus mõistab

Riigikohtu seisukohti selliselt, et selliselt on vastustaja määratlenud eesmärgid kooskõlas TTOS-

ga, mistõttu kaudse vaktsineerimiskohustuse eesmärke tuleb pidada legitiimseks.

25.4 Kaudne vaktsineerimisnõue kehtestati novembris 2021 olnud teabele tuginedes (p 22 ja

järgnevad) ning oli ajal, mil risk haiguse levikuks oli tavapärasest kõrgem, ja andmed

koroonaviiruse omaduste, leviku ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta olid

ebapiisavad, sobiv meede inimeste tervise kaitse eesmärgi saavutamiseks.

Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et praeguses asjas on vastustaja piisavalt

selgitanud, miks ta valis taotletud eesmärgi saavutamiseks just vaktsineerimisnõude. Leebemad

meetmed, s.h isikukaitsevahendite, hügieeninõuete ja testimise rakendamist ei saanud käskkirja

andmise ajal teabele tuginedes pidada vaktsineerimisega võrreldava tõhususega meetmeteks

haigestumise või nakkuse edasikandumise ärahoidmiseks ega haiguse kulu kergendamise

seisukohast. Kaitseväelaste teenistusülesannete täitmine on seotud kontaktidega teiste

teenistujatega, teenistujate isoleerimine takistaks teenistusülesannete täitmist või muudaks

teenistusülesannete täitmise võimatuks. Isegi, kui mõne teenistuja saanuks ajutiselt isoleerida,

siis kestvalt ei oleks saanud kontakte vältivat töökeskkonda rakendada. Teenistujate regulaarse

testimise korraldamine oleks töömahukas ja kulukas, olles samas vaktsineerimisest vähem

efektiivne eesmärgi suhtes. Käskkirja nr 162 seletuskirjas (dtl 49) märkis vastustaja asjakohaselt,

et hetketeadmiste kohaselt aitab üksnes vaktsiin tõhusalt (loomulikult mitte 100%) vähendada

haigestumist või raskelt haigestumist ning vähendab oluliselt viiruse kandlust. Teenistuja

nakatumine võib häirida või mõjutada Kaitseväe jaoks olulise tegevuse toimimist. Seejuures

viitas vaktsineeri.ee võrguleheküljel kättesaadavatele andmetele vaktsineerimise mõjude kohta.

Kaitsevägi peab olema valmis reageerima ja koonduma ettenähtud aja jooksul ning isikkoosseis

peab selleks valmis olema. Vastustaja ei saa alustada töötervishoiuga seotud protsesside

(sealhulgas vaktsineerimine) ülevaatamist ja käivitamist olukorras, kus kaitsevalmiduse aste on

juba muutmisel.

Ringkonnakohtu hinnangut ei muuda kaebaja esile toodud asjaolud, et maski kandmise

tingimusel lubati meditsiinitöötajad tööle haigetena (dtl 257) ja 2021. aasta septembris oli

COVID-19 tõttu haiglasse paigutatud isikute hulgas võrdselt nii vaktsineeritud kui

vaktsineerimata isikuid ja haiguse läbipõdenud isikud haiglasse ei sattunud. Meditsiinitöötajatele

tehti erisus alles 2022. aasta veebruari alguses, tuues põhjusena esile, et viiruse omikrontüve

põhjustatud haigust põetakse üldjuhul kiiremini ja kergemalt. Teadaolevalt hakkas viiruse

omikrontüvi levima Eestis 2021. aasta detsembris. Samas oli 2021. aasta teises pooles

üleriigiliselt kõrge nii nakatunud isikute kui ka haiglasse paigutatud isikute arv. Haiglasse

paigutatud isikute osas vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute suhtest ei saa samuti teha

tõsikindlaid järeldusi kaitseväeteenistuse riskide kohta käskkirja nr 162 kehtestamise ajal.

Kaebaja on ise kinnitanud, et ta oli hea tervisega ega kuulunud riskirühma. Haiglasse paigutatute

hulgas oli aga arvestatav osa just riskirühma kuulunud, eelkõige eakamaid isikuid. Samas tuleb

nõustuda vastustajaga, et oluliseks terviseriskiks oli haiguse põdemine ka juhul, kui haiglasse

paigutamine ei olnud vajalik, sest haigestumisega kaasnes teiste isikute nakatamise oht,

teenistusülesannete täitmise võimatus, samuti võimalus, et haigusel on pikaajaline mõju isiku

tervisele ka pärast haigusest tervenemist. Samuti ei pea ringkonnakohus võimalikuks teha

kaugeleulatuvaid järeldusi asjaolust, et käskkirja nr 162 andmise ajal testitute tulemused (dtl 86)

ei erinenud oluliselt sõltuvalt sellest, kas isik oli vaktsineeritud või mitte. Esmalt ei eristata neis

andmetes haigust varem põdenud isikuid esmakordselt nakatunutest. Kaebaja ise on väitnud, et

haiguse põdemine andis viiruse vastu tõhusama kaitse kui vaktsineerimine. Teiseks ei ole ka

need andmed üheselt üle kantavad kaitseväeteenistusele, kuna kajastavad kõiki testitud isikuid,

mitte kaitseväeteenistuses olnud isikutega võrreldavat gruppi, s.o riskirühma mittekuuluvaid, hea

füüsilise tervisega täisealisi isikuid.

25.5 ATS § 52 lg 1 sisaldab loetelu tingimustest, mis tuleb ametijuhendis sätestada (ametikoha

teenistusülesanded; ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele kehtestatud

nõuded; summeeritud tööaja, valveaja või öötöö kohaldamise korral sellekohane märge).

Vaktsineerimine ei ole olemuselt selline nõue, mis tuleks ametijuhendis ette näha (p 32.1).

Kaudne vaktsineerimisnõue ei ole vaadeldav ka ATS § 52 lg-s 3 toodud teenistusülesande

täitmiseks kehtestatud nõude olulise muudatusena (p 32.2).

ATS § 95 lg 1 sätestab, et ametnik vabastatakse teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud,

mis välistaksid tema teenistusse võtmise tulenevalt ATS § 14 lg-st 1 või 2 või §-st 15. ATS § 15

p 5 sätestab, et isikut ei või võtta teenistusse muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist

välistava asjaolu esinemisel. ATS § 25 lg 1 p 5 kohaselt peab isik, kes soovib ametikohale asuda,

esitama isikule, kellel on tema ametisse nimetamise õigus, seadusega või seaduse alusel

nõutavad dokumendid. Asjas nr 5-19-29/38 leidis Riigikohtu üldkogu, et, kuigi ATS § 15 ütleb,

et nõuded ametnikele tuleks kehtestada seadusega, oli VangS § 146, mis kohustab

tervisekontrolli läbima ja määruses nimetatud tervisenõudeid täitma, piisav seaduslik alus ATS

§-de 15 ja 95 mõttes (p 34).

Tulenevalt TTOS § 13 lg-st 2, määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11 ja lg 22 p-dest 1 ja 2 ning

käskkirja kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamiseks saab käsitada seaduse alusel

nõutava dokumendina COVID-19 vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19

läbipõdemist tõendavat dokumenti ning vastava dokumendi esitamata jätmist muu seaduses

sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna (p 36).

Seega ei olnud tegemist koondamissituatsiooniga.

Praeguses asjas ei ole kaebaja väitnud, et vastustaja oleks pidanud otsustamata kaebaja

teenistusest vabastamise koondamisreegleid järgides. Küsimus sellest, kas tegemist oli

koondamissituatsiooniga on siiski oluline, kuna sellest võib sõltuda hinnang kaebaja teenistusest

vabastamise õiguspärasusele.

25.6 TTOS alusel kehtestatud riskianalüüsist tulenev vaktsineerimisnõue ei tähenda, et nõude

täitmata jätmine võiks tuua kaasa automaatse teenistusest vabastamise. Käskkirja kui siseakti

rakendamisel tuli vaktsineerimisnõude täitmata jätmisel enne teenistuja suhtes õigusliku tagajärje

valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja nr 117

andmise aluseks olnud olukord oli muutunud. (p 40).

Kuivõrd kaebaja ei esitanud tervishoiuteenuse osutaja tõendit vaktsiini vastunäidustuse kohta, ei

olnud vastustaja kohustatud ka omal käel kaebaja tervist kaaluma (p 46).

Kaebaja ei toonud enne tema teenistusest vabastamist välja ka muid erilisi asjaolusid, millest

tulenevalt PPA oleks pidanud talle käskkirja nr 117 rakendamisel tegema erandi(p 47).

26. Kokkuvõttes tuleneb Riigikohtu seisukohtadest, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144

§ 6 lg 2 p 11 on piisavad õigusliku aluse loomiseks kaudse vaktsineerimisnõude

kehtestamiseks, s.t vastustajal oli õigus kehtestada vaktsineerimisnõue kaitseväelaste

suhtes. Vaktsineerimisnõue on sobiv ja proportsionaalne abinõu. Seda järeldust ei muuda

eesti kohtute varasemad seisukohad eraõiguslike vaidluste lahendamisel, sest

eraõiguslikud normid ei kohaldu kaitseväeteenistusele. Liiati on kaitseväelastel eriline

suhe riigiga, mis õigustab Kaitseväe ülesannete täitmise tagamiseks vaktsineerimisnõude

kehtestamist vaidlusalusel ajal. Järeldust ei väära ka Euroopa Liidu õigus ega Eestile

siduvad välislepingud.

27. Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise

kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus. Koroonavastase kaitsesüsti nõudega

kaasnev riive on esialgsel hinnangul mõõdukas. Kuigi vaktsineerimise kõrvalmõjud

võivad harvadel juhtudel olla tõsised, vähendab vaktsineerimisnõude intensiivsust tõsiasi,

et just enda vaktsineerimata jätmine ohustab inimese elu ja tervist ning mitte väiksemal,

vaid suuremal määral - tulenevalt suuremast ülekandumise tõenäosusest.2

Viidates teadusuuringutele leidis Riigikohus samas, et määruse tegemise ajal (s.o 25 .novembril

2021) võis eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse

korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal

määral viiruse ülekandumist. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama

tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei ole.3

Tegemist ei ole aga igas olukorras kehtivate absoluutsete järeldustega. Need järeldused on asja

lahendamisel täiendavate andmetega kinnitatavad või kummutatavad.4

28. Praeguses asjas ei ole kaebaja esile toonud selliseid tegureid, mille tõttu

vaktsineerimise nõue oleks tema suhtes ülemäärane. Kaebaja ei ole nimetanud tema

isikust lähtuvaid asjaolusid, mille tõttu tuleks vaktsineerimisnõuet kaebaja suhtes hinnata

teisiti, kui kaitseväelaste suhtes üldiselt. Käskkirja nr 162 p-s 5 nähti ette võimalus

COVID-19 haiguse vastase

vaktsineerimise alustamise (esimene doos),

vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõendi asemel esitada

vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste tõend. Seega nägi vastustaja ette

võimaluse arvestada kaitseväe teenistujate tervisliku seisundiga ning meditsiinilise

vastunäidustuse mitte rakendada vaktsineerimisnõuet või mitte rakendada seda käskkirjas

märgitud üldiseks tähtajaks. Vastavalt oli kaebajale tagatud võimalus vältida

2 Vt RKHK 25. novembri 2021. a määrus asjas nr 3-22-2241 (p 29).

3 Sealsamas (p 27 ja 28).

4 Sealsamas (p 29).

vaktsineerimisnõude täitmist, kui olnuks põhjus arvata, et see võib teda ülemääraselt

kahjustada.

29. Kaebaja ei ole suutnud esitada ka vaidlusalusel ajal kättesaadavaid teaduslikke

andmeid, mis sunniks hindama vaktsineerimisenõuet ülemääraseks või selgelt kaebaja

tervist ohustavaks. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei muuda hiljem ilmnenud

uued andmed prognoosil põhinevat otsust õigusvastaseks, sest selliste otsuste tegemisel

on haldusorganil kohustus arvestada üksnes teadaolevate asjaoludega5. Seega on asja

lahendamisel olulised eelkõige 2021. aasta sügisel teada olnud asjaolud ja andmed. Nagu

Riigikohus märkis asjas 3-22-2241 võis vähemalt 2021. aasta lõpuni eeldada, et

vaktsineerimisnõue on sobiv ja proportsionaalne vastustaja taotletud eesmärgi suhtes.

Hilisem loobumine vaktsineerimisnõudest ei muuda aga õigusvastaseks nõuet selle

kehtivuse ajal 2021. aasta sügisel.

30. Kujunenud olukorras olid käskkirjast nr 162 tulev vaktsineerimisnõue õiguspärane ja

kaebaja oli kohustatud seda täitma. Käskkirjas sätestatud kaudne vaktsineerimiskohustus

ei tähendanud kaebaja ametijuhendi muutmist, vaid oli kaebaja ametikohale kohanduv

tervisenõue. Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus vastustaja oleks muutnud kaebaja

ametijuhendit kaebaja nõusolekuta ja seetõttu esinenuks alus teenistussuhte lõpetamiseks

koondamise tõttu (ATS § 90 lg 1 p 3). Käskkirjas nimetatud tõendi esitamata jätmisega

jättis kaebaja esitamata seaduse alusel nõutava dokumendi. Seega ei vastanud kaebaja

seaduse alusel tema ametikohale kehtestatud muule nõudele. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt

peab tegevteenistusse asuda sooviv isik esitama seadusega või seaduse alusel nõutava

dokumendi. KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 kohaselt (sarnaselt ATS § 95 lg-ga 1)

vabastatakse tegevväelane teenistusest nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad

asjaolud, mis oleks välistanud tema teenistusse võtmise sama seaduse § 83 kohaselt.

Need normid koosmõjus KVTS § 86 p-ga 7 näevad ette isiku teenistusest vabastamise,

kui ilmneb asjaolu, mis välistab isiku teenistusse võtmise. Vastavalt pidi vastustaja

otsustama kaebaja teenistusest vabastamise muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist

välistava asjaolu esinemise tõttu. Vastustaja pidi kaebaja teenistusest vabastamist

otsustama kaalutlusõigust kasutades, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja nr

162 andmise aluseks olnud olukord oli muutunud6.

31. Kaebaja ei nimetanud vastustajale asja ega ole ka kohtumenetluses esile toonud asja

otsustamisel olulise tähendusega asjaolusid, mis oleks muutnud käskkirja nr 162 andmise

ja kaebaja teenistusest vabastamise vahelisel ajal. Seejuures 27. septembril 2021 juhtis

vastustaja (dtl 79) kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole esitanud käskkirjas nr 162

nimetatud tõendit. Vastustaja andis kaebajale täiendava tähtaja 4. oktoobrini 2021. nõude

täitmiseks, hoiatas, et nõude täitmata jätmisel teenistussuhe lõpetatakse ja andis kaebajale

võimaluse selle kohta oma seisukoha esitamiseks. Ka ei ole kaebaja väitnud ega

tõendanud erakorralisi asjaolusid, mis takistasid tal vaktsineerimisnõude täitmist ja tõendi

esitamist või muul põhjusel andnuks alust kaebaja suhtes erandi tegemiseks käskkirja nr

162 rakendamisel. Nõustuda ei saa kaebajaga, nagu pidanuks vastustaja omal algatusel

välja selgitama kaebaja terviseandmed ja arvestama võimalikku vastunäidustust

vaktsineerimisele. Käskkirjast nr 162 tuleneb üheselt, et juhul, kui kaebaja soovis sellele

asjaolule tugineda, oli kaebajal endal kohustus esitada vastustajale tõend vaktsineerimise

meditsiinilise vastunäidustuse kohta. See on ka mõistetav, kuna vastustajal endal puudub

juurdepääs kaebaja terviseandmetele. Eriliseks asjaoluks ei ole see, et kaebaja

igapäevaselt teenistusülesandeid täites ei pidanud kokku puutuma paljude teiste

kaitseväelastega. Nii vaktsineerimiskohustuse kehtestamisel kui ka täitmisel pidi

vastustaja arvestama sellega, et kaitsevägi peab olema valmis tagama riigi julgeoleku ka

5 Vt RKHK 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891 (p 19 ja seal viidatud praktika).

6 Vt RKHK 21. juuni 2024. a otsus asjas nr 3-22-157 (p 40jj).

olukorra kiirel muutumisel, kusjuures teenistujate ülesanded võivad sel juhul oluliselt

muutuda tavalisega võrreldes, s.t kaebaja võib sattuda olukorda, kus tihe kontakt suure

hulga teiste isikutega on vältimatu ja/või tema võime ametiülesandeid täita on eriti

oluline. Vastustaja on käskkirja nr 162 andmisel arvestanud sellega, et osa teenistujaid

saavad ajutiselt täita teenistusülesandeid kaugtöö vormis, kuid leidis, et pikaajaliselt ega

ka kaitsetaseme muutumise korral ei saa sellist töökorraldust jätkata.

Samuti ei saa meditsiiniliseks vastunäidustuseks pidada seda, et asjaolust, et kasutusel olnud

vaktsiinid olid saanud üksnes tingimuslikud müügiload Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31.

märtsi 2004 määruse (EÜ) nr 726/2004 art 14-a alusel. Riigikohus selgitas7, et ka nendest

müügilubadest saab järeldada, et vaktsiinide ohutus ja tõhusus on piisavalt tõendatud, et kaaluda

üles võimalikud riskid. Kuigi müügiload on antud tingimuslikult, annavad need siiski õiguse

vaktsiine Euroopa Liidus turustada ja kasutada. Praeguseks on kõik Eestis kasutatavad vaktsiinid

läbinud ka iga-aastase kordushindamise ja arvukad teadusuuringud kinnitavad jätkuvalt

vaktsiinide tõhusust haiguse raskete vormide ärahoidmisel.

Kuna kaebaja ei toonud esile erilisi asjaolusid ega avaldanud ja tõendanud vastustajale kaebaja

meditsiinilist vastunäidustust vaktsineerimisele, ei pidanud vastustaja ka ise täiendavalt uurima

vaktsineerimise võimalikku erilist kahjulikku mõju just kaebaja suhtes. Seega kaebaja

teenistusest vabastamisel ei olnud vastustajal vaja neid erilisi asjaolusid ka kaaluda ega selgitada

asjakohaseid kaalutlusi teenistusest vabastamise käskkirjades. Nendel asjaoludel oli

proportsionaalne kaebaja teenistusest vabastamine käskkirjas nr 162 nimetatud tõendi esitamata

jätmise tõttu. Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S on õiguspärane ja puudub

alus kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmiseks.

32. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas vastustajale tõendi (dtl 224), et 24. novembril

2020 on kaebajal tuvastatud SARS koroonaviirus 2 RNA. Vabariigi Valitsus oma

korraldusega nr 305 kehtestatud viiruse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja

piirangud järgi loeti inimene COVID-19 läbipõdenuks, kui diagnoosi kinnitava SARS-

CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem

kui 180 päeva. Seetõttu on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja esitatud tõend ei

kvalifitseeru käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud COVID-19 läbipõdemise tõendina.

Ringkonnakohtu hinnangul ilmneb vastustaja 27. septembri 2021. a teatisest (dtl 79), et

kaebajat teavitati sellest, et tema esitatud tõend ei täida käskkirja nr 162 nõuet. Ühtlasi

hoiatas vastustaja kaebajat, et tõendi esitamata jätmine tingib tegevteenistusse võtmise

nõuetele mittevastavuse ja KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi on teenistusest vabastamise alus.

Seega viis vastustaja kaebaja suhtes läbi käskkirja nr 162 lisaks olevas tegevuskavas (dtl

74) ette nähtud hoiatusmenetluse. Ekslik on kaebaja arusaam, et teenistusest vabastamine

oli lubatav alles pärast distsiplinaarmenetluse läbiviimist. Selline tingimus ei tulene

KVTS § 140 lg 1 p-st 4 ega käskkirja nr 162 lisaks olevast tegevuskavast. Kaebaja sai

veelkord võimaluse nõutava tõendi esitamiseks, samuti ettepanekute ja seisukohtade

esitamiseks olukorras, kus tõend jääb esitamata, s.h teenistusest vabastamisest erineva

tagajärje kohaldamise taotlemiseks. Kaebaja ei kasutanud kumbagi võimalust.

Ringkonnakohus mõistab Riigikohtu seisukohast, et kujunenud olukorras ei olnud

vastustajal kohustust omal algatusel uurida täiendavaid asjaolusid ega kaaluda

teenistusest vabastamisest erineva tagajärje kohaldamist. Olukorda ei muuda see, et

kaudse vaktsineerimise kohustus kaitseväes kehtis suhteliselt lühikest aega ning juba

2022. aasta esimestel kuudel sellest loobuti. Ühelt poolt ei olnud käskkirja nr 162

andmise ajal ettenähtav, millise perioodi jooksul on käskkirja rakendamine vajalik.

Teiselt poolt osutab olukorra muutumisel kaudse vaktsineerimise nõudest loobumine, et

vastustaja kehtestas kaudse vaktsineerimise nõude tegelikust vajadusest lähtudes ja

kohaldas seda võimalikult lühikese ajaperioodi jooksul. See viitab, et käskkiri nr 162 oli

7 Vt RKHK 21. juuni 2024. a otsus asjas nr 3-22-157 (p 29).

antud ajaliselt ja isikuliselt piiritletud juhtudeks, s.o vastas haldusaktina üldkorralduse

tingimustele.

33. Eeltoodu alusel tuleb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada. Kuna ringkonnakohus

leidis, et käskkiri nr 162 oli õiguspärane ja ei esinenud erilisi asjaolusid käskkirja

rakendamisel kaebaja suhtes, siis oli õiguspärane ka kaebaja teenistusest vabastamine.

Vastavalt ei ole alust õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu kaebaja kasuks hüvitise

väljamõistmiseks. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus

kaebuse rahuldas ning teeb selles osas uue otsuse, millega jätab rahuldamata kaebuse

nõuded tunnistada õigusvastaseks Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S

ja mõista kaebaja kasuks välja hüvitis.

34. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude

jaotust. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

Seetõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja

menetluskulude väljamõistmise osas ja jätab kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu

ringkonnaohus menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõista.

35. Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga kaebaja

isikuandmete kaitseks vastavalt HKMS § 175 lg-le 3.

/allkirjastatud digitaalselt/