3-23-1903/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. august 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1903

Haldusasi

Xi kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27.07.2023 otsuse nr

1010897-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja advokaat Päivi Margna

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle

Magnus

Asja läbivaatamine

19.08.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Xi kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti 27.07.2023 otsus nr

1010897-2.

2. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt Xi kasuks välja menetluskulu 1714,48 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.09.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 20.07.2023 Sotsiaalkindlustusametile (vastustaja) pensioniavalduse (dtl

10) vanaduspensioni määramiseks alates 01.08.2023.

2. Vastustaja jättis 27.07.2023 otsusega nr 1010897-2 (dtl 34) kaebaja avalduse

rahuldamata. Kaebaja taotles õigusvastaselt kinnipidamiskohas vahi all viibimise, sundravil

viibimise ja enda varjamise aja kolmekordset arvestamist pensioniõigusliku staaži hulka

vastavalt okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 13 lg 1 p-le 2.

Esitatud dokumentide alusel kaebaja:

3-23-1903

2(8)

 02.11.1982–03.05.1983 viibis kriminaalasjas eeluurimise all, kuid vabastati

kuriteokoosseisu puudumise tõttu;

 aastatel 1983-1985 varjas end Venemaal;

 12.03.1985 vahistati ja paigutati ravile psühhiaatriahaiglasse;

 19.04.-10.09.1985 viibis Naha- ja Suguhaiguste Dispanseris;

 01.07.-18.11.1985 ja 30.08.1986–07.04.1987 viibis Tallinna Psühhoneuroloogiahaiglas.

Kaebaja on tunnistatud represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 p 2 alusel kui isik, keda karistati

psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega tema tõekspidamiste, poliitiliste või muude

vaadete, usutunnistuse, rassilise või etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, sünnipära, sotsiaalse

päritolu või varandusliku seisu pärast. Vahi all ja kinnipidamiskohas viibimise aega ei arvestata

pensioniõigusliku staaži hulka, kuna kaebajat pole vangistusega karistatud ega ole ka sel alusel

represseerituks tunnistatud. Aastatel 1982-1987 kaebaja poolt nimetatud kohtades viibimise

perioode ei arvata tegevuste hulka, mille alusel arvestatakse pensioniõiguslikku staaži (riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28). Kaebajal on 27.07.2023 seisuga pensionistaaži

kokku 11 aastat 5 kuud 4 päeva, mistõttu puudub tal õigus vanaduspensionile (RPKS § 7 lg 1

p 1). Kaebajale on 24.10.2022 vaideotsuses nr 5.2-3/38574-2 selgitatud, et tal puudub õigus

esitatud dokumentide alusel rahvapensionile ja vanaduspensionile.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 27.07.2023 otsuse

tühistamiseks. Põhjendused:

3.1. Kaebaja kinnipidamised 1982-1987 tuleb lugeda pensionistaaži hulka kolmekordselt, sest

kinnipidamine psühhiaatriahaiglas ei olnud tingitud kaebaja vaimse tervise probleemidest, vaid

tegemist oli õigusvastase represseerimisega. Kaebaja on laululooja, laulja ja näitleja. Ta abiellus

10.05.1979 itaallannaga, kelle juurde minekuks taotles korduvalt riigist lahkumise luba, mida

talle ei antud. 1980.-ndatel avaldati Rootsis kaebaja ja Y kauamängiv plaat „XXXXXX“, mida

ei olnud Nõukogude Liidu tsensuuriorganisatsioonidega kooskõlastatud. Eelnev oli mh

põhjuseks, miks alates 1982. a-st peeti kaebajat dissidendiks ning algas arreteerimiste,

läbiotsimiste ja jälitamiste laine. 1985. a-l paigutati suguhaiguste haiglasse või asotsiaalide

kinnipidamiskohta Männikul võimude jaoks ebasobivaid isikuid 1 kuuks ilma meditsiinilise

vajaduseta üksnes miilitsa või KGB korraldusel. Naha- ja Suguhaiguste Dispanser ei olnud

üheski mõttes tervishoiuasutus, vaid tegemist oli sisuliselt vanglaga, kus isikute

kinnipidamistingimused olid alla igasugust arvestust – akendel ja ustel olid trellid ning

hügieenitoimingute tegemiseks puudus privaatsus. Kaebaja kinnipidamine Naha- ja

Suguhaiguste Dispanseris toimus seadusliku põhjuseta. Ametlikuks põhjuseks oli hulkurlus,

tööpõlgurlus ja ühiskonnaohtlikkus. Hilisemad psühhiaatriahaiglasse paigutamised toimusid

kohtuotsuse alusel, kusjuures kohtumenetlusse ei kaasatud eksperti ja otsus langetati üksnes

KGB nõudmisel. Kaebajat peeti korduvalt kinni ilma tegelikku põhjust omamata, millega

kaasnes ka kaebaja pereliikmete tagakiusamine.

3.2. Kaebaja

viibis

02.11.1982–03.05.1983

ebaseaduslikult

vahi

all

süüdistatuna

kriminaalkoodeksi art-te 15 ja 83 alusel ebaseaduslikus piiriületamises. Kaebaja vabastati vahi

alt kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kaebaja viibis 19.04.-10.09.1985, 01.07.-18.11.1985 ja

30.08.1986–07.04.1987 õigusvastaselt kinnipidamiskohas, st näidustamata psühhiaatrilisel

ravil. Tegemist on õigusvastase kinnipidamisega ReprS § 13 lg 1 p 2 mõttes, kuna

kinnipidamiskoht on ÜRO Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava

kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli art 4 järgi asutus, kus

hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avalikku võimu teostava

asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul. Seega

ei ole määravaks ilmtingimata konkreetse otsuse vormistamine täidesaatva võimu poolt.

Vabaduse võtmine tähendab kohtu-, haldus- või muu ametiasutuse korraldusel isiku mis tahes

3-23-1903

3(8)

vormis

kinnipidamist,

vangistust

või

paigutamist

riiklikku

või

eraõiguslikku

järelevalveasutusse,

kust

isikul

ei

ole

lubatud

omal

tahtel

lahkuda.

Lisaks

kinnipidamisasutustele (st riigiasutustele) on konventsiooni fakultatiivse protokolli kohaselt

kinnipidamiskohtadeks ka kõik teised asutused sõltumata omandivormist, kui neis piiratakse

isikute vabadust avaliku võimu korraldusel, toetusel või nõusolekul ning kust isikud ei saa omal

tahtel lahkuda. Seega on lisaks vanglale või arestimajale kinnipidamiskohad ka tahtevastast ravi

osutavad psühhiaatriahaiglad, erikoolid kasvatuse eritingimusi vajavatele lastele, erihooldust

pakkuvad sotsiaalhoolekandeasutused, kaitseväeüksused, kus viiakse ellu kohustuslikku

ajateenistust ning distsiplinaarkinnipidamist ja -aresti. ReprS § 2 lg 1 p 2, mille alusel väljastati

kaebajale represseeritu tunnistus, eristab vangistust, asumisele saatmist ja psühhiaatrilisse

eriraviasutusse paigutamist, samas kui ReprS § 13 lg 1 p 2 eristab vahi all, kinnipidamiskohas

ja asumisel olemist. Võttes arvesse konventsioonis sätestatut ja ReprS-i sõnastust, on selge, et

kinnipidamiskohaks ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaselt tuleb pidada ka vanglat ja psühhiaatrilisi

raviasutusi. Kui nõustuda vastustaja seisukohaga, et psühhiaatriahaiglas viibimise aega ei loeta

kinnipidamiskohas olemiseks, siis tuleks ka õigusvastane vangistus lugeda represseeritud

isikutel vaid ühekordse staažina, sest seda ei ole ReprS § 13 lg 1 p-s 2 sõnaselgelt toodud. Samas

ei ole eluliselt usutav, et see saab olla seadusandja eesmärk. Seadusandja on teadlikult

kasutanud ReprS § 13 lg 1 p-s 2 laiemat terminit, mis hõlmaks mh represseeritu tunnistuse

aluseks olevaid asjaolusid.

3.3. On üldteada, et peasekretär Leonid Brežnevi ajal kasutati psühhiaatriat poliitiliste

oponentide (dissidentide), kes avaldasid avalikult dogmaga vastuolus olevaid tõekspidamisi,

kõrvaldamiseks ja ühiskonnast eemaldamiseks. Mõnede isikute „nõukogudevastane“ poliitiline

käitumine – avalikult võimule vastandumine, reformi eest meelt avaldamine ja kriitiliste teoste

avaldamine – määratleti samaaegselt kuriteona ja vaimuhaiguse sümptomina, mistõttu vastasid

need isikud diagnoosile „loid skisofreenia“. Diagnostilise kategooria piires olid pessimismi

sümptomid, halb sotsiaalne kohanemine ja konflikt võimudega iseenesest piisavad

„skisofreenia“ ametlikuks diagnoosimiseks. Ka kaebaja puhul on haiguslugudes määratud

diagnoosiks just skisofreenia ja kaebaja suunati psühhiaatrilisele sundravile kriminaalasjade

kolleegiumi otsustega. Kaebaja tervisekaardil 11.07.1997 tehtud sissekande järgi puuduvad

kaebajal psüühikahäired. Kuna skisofreenia ei ole ravitav, siis on selge, et varasemate

kinnipidamiste korral oli kinnipidamine poliitilise sisuga, mitte meditsiinilisel näidustusel.

3.4. Vangistusega karistamine ei ole ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaldamise eelduseks, mistõttu on

vastustaja viide vangistuse puudumisele arusaamatu. Kinnipidamised psühhiaatriakliinikutes

tuleb lugeda kinnipidamisasutuses viibitud ajaks. Kui seadusandja oleks soovinud anda ReprS

§ 13 lg 1 p-le 2 teistsuguse mõtte, siis oleks ta kasutanud seaduses läbivalt samu termineid,

mitte laiendanud ReprS § 13 lg 1 p-s 2 kinnipidamise mõistet. Kaebajale on väljastatud

represseeritu tunnistus selle eest, et teda karistati psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega.

See tähendab, et psühhiaatrilises eriraviasutuses veedetud aeg tuleb kaebaja puhul lugeda

karistuseks ja seeläbi ka repressiooniks. Arusaamatu on, et kuigi kaebajat on represseeritud ja

tegemist on represseerituks tunnistatud isikuga, siis teatud repressiooni meetmete

(psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamine) all kannatamine ei ole piisav pensionistaaži

arvutamiseks. Vastustaja ei ole põhjendanud, milline repressioonimeede, millega piiratakse

õigustamatult ja seadusevastaselt isiku vabadust, on kinnipidamine ReprS § 13 lg 1 p 2 mõistes

ja milline mitte. Vastustaja tõlgendus ReprS § 13 lg 1 osas on meelevaldne.

3.5. Kaebaja varjas end 1983-1985. a-tel. Ta põgenes Venemaale, hiljem Gruusiasse ja

Abhaasiasse tagakiusamise ja represseerimise eest, kust ta 1985. a-l Eestist saadetud

miilitsabrigaadi valve all käeraudades tagasi toodi. Abhaasias peitis kaebaja end oma sõprade

kodus Suhhumis. Ta arreteeriti teel Osseetia mägedesse. Vajalikud tõendid on arhiivis. Ka see

periood tuleks lugeda pensionistaaži hulka ReprS § 13 lg 1 p 2 alusel kolmekordselt, sest

3-23-1903

4(8)

tegemist on ajaperioodiga, mil kaebaja põgenes represseerimise eest, kuid mis lõppes kaebaja

järjekordse vahistamisega.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

4.1. Selleks, et ReprS § 13 lg 1 p-s 2 nimetatud perioode saaks arvata isiku pensioniõigusliku

staaži hulka, peab isik olema represseeritu ja ta peab olema represseerituks tunnistatud ReprS

§ 2 lg 1 tähenduses. Represseerituks tunnistamist tõendab vastustaja väljastatud represseeritu

tunnistus (ReprS § 8 lg 1). ReprS § 2 lg 1 p 2 alusel on võimalik represseerituks tunnistada vaid

isikuid, keda karistati vangistusega, asumisele saatmisega või psühhiaatrilisse eriraviasutusse

paigutamisega sättes nimetatud põhjustel. Tulenevalt ReprS § 13 lg 1 p-le 2 arvatakse

represseeritu pensioniõigusliku staaži hulka lisaks kinnipidamiskohas oldud ajale ka eelnev vahi

all oldud aeg. Psühhiaatrilises eriraviasutuses oldud aega selle sätte alusel pensioniõigusliku

staaži hulka kolmekordselt ei arvata, sest psühhiaatrilist eriraviasutust ei ole sättes nimetatud ja

tegemist ei ole kinnipidamiskohaga. Represseerituks tunnistamise alused ja pensioniõigusliku

staaži hulka ReprS-i alusel arvatavad perioodid ei kattu üks-ühele. Lisaks arvatakse osa

perioode staaži hulka ühekordselt (ReprS § 13 lg 1 p 1) ja osa kolmekordselt (ReprS § 13 lg 1

p-d 2-5). Tegemist ei ole vastustaja kaalutlusotsusega. Seadusandja on ise otsustanud, millistel

alustel saab ReprS-i alusel tunnistada isikut represseerituks ja millistel alustel kuulub

represseerimise aeg pensioniõigusliku staaži hulka arvamisele.

4.2. Pensioniõiguslikku staaži arvestatakse ja tõendatakse RPKS-is ja selle alusel antud

õigusaktides kehtestatud korras (ReprS § 13 lg 2). Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks

vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži perioodide

arvestamise erisused kehtestab sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku

staaži tõendamise ja arvestamise kord“1 § 20 lg 1. Kaebaja soovib arvata kolmekordselt

pensioniõigusliku staaži hulka perioodi 02.11.1982–03.05.1983, mil kaebaja viibis

kriminaalasjas eeluurimise all ja vabastati kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Eeluurimisele ei

järgnenud vangistust, mistõttu ei ole võimalik kaebajat ReprS § 2 lg 1 p 2 alusel tunnistada

represseerituks ning ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaselt ei ole tegemist represseerituga, kelle vahi all

ja kinnipidamiskohas oldud aega saaks arvata kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka.

4.3. Kaebuse kohaselt soovib kaebaja arvata kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka

perioodi 1983-1985, mil ta enda sõnul varjas end Nõukogude võimude eest Venemaal.

Vastustajal puuduvad andmed, et kaebaja puhul oleks tegemist ReprS § 2 lg 1 p-s 10 toodud

tingimustele vastava isikuga ja sel alusel ei ole teda represseerituks tunnistatud. Kaebaja ei ole

sellele sättele tuginenud ega seda väitnud. Vastustaja teadmisel ei ole tegemist ka ReprS § 13

lg 1 p-s 1 toodud juhtumiga ja kaebaja ei ole seda ka väitnud. Kuna kaebajat ei ole vangistusega

karistatud, siis ei saa põgenemise ega vahistamise aega arvata ReprS § 13 lg 1 p 2 alusel

pensioniõigusliku staaži hulka. Kaebaja ei ole selgitanud, kus kohas vahi all, kinnipidamiskohas

olles ta põgenes ja millal vahistati.

4.4. Lisaks soovib kaebaja, et tema pensioniõigusliku staaži hulka arvataks kolmekordselt

psühhiaatriahaiglas ning Naha- ja Suguhaiguste Dispanseris oldud aeg. Kaebajale on väljastatud

represseeritu tunnistus ReprS § 2 lg 1 p 2 alusel, sest kaebaja on viibinud psühhiaatrilises

eriraviasutuses, kuid see ei anna ReprS §-st 13 tulenevaid pensioniõigusi.

4.5. Kaebajat ei ole tunnistatud represseerituks kui isikut, keda on karistatud vangistuse või

asumisele saatmisega, sest vastavaid tõendeid ei ole ilmnenud.

1 Vastustaja vastuses viidatakse ekslikult Vabariigi Valitsuse 27.12.2012 määrusele nr 59 „Pensioniõigusliku

staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise

erisused“.

3-23-1903

5(8)

4.6. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 31.08.2020 otsuses asjas nr 3-20-283, et ReprS § 1 lg 1

järgi on selle seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 16.06.1940–

20.08.1991 õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Selleks sätestatakse

ReprS-is õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste, õigusvastaselt represseeritud isikule

laienevad soodustused ja toetused ning pensioniõigused (ReprS § 1 lg 2). Eesti Vabariik ei

vastuta Eestit okupeerinud riikide toimepandud õigusvastaste tegude eest. ReprS-i

vastuvõtmisega on Eesti riik vabatahtlikult otsustanud leevendada võõra riigi tekitatud

ülekohut. Seetõttu on seadusandjal ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, kas üldse ning kui jah,

siis millist laadi ja millise intensiivsusega repressioonide all kannatanud isikute olukorda

leevendada.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja on represseeritu ReprS § 2 lg 1 p 2 tähenduses, kellele

on väljastatud represseeritu tunnistus (ReprS § 8 lg 1; dtl 20) selle tõttu, et teda karistati

Nõukogude võimu ajal psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega tema tõekspidamiste,

poliitiliste või muude vaadete, usutunnistuse, rassilise või etnilise kuuluvuse, kodakondsuse,

sünnipära, sotsiaalse päritolu või varandusliku seisu pärast. Pooled vaidlevad selle üle, kas

kaebaja

viidatud

perioodid

aastatel

1982-1987

tuleks

arvata

Eestis

omandatud

pensioniõigusliku staaži hulka vastavalt ReprS § 13 lg 1 p-le 2. Seejuures ei ole praeguse

vaidluse esemeks neil perioodidel toimunud sündmuste tõendamine, vaid põhimõtteline vaidlus

selle üle, kas juhul, kui lugeda nende sündmuste toimumine ja ajaperioodid tõendatuks, saaks

nendega pensionistaaži arvutamisel arvestada.

6. ReprS § 2 lg 1 p 2 järgi on õigusvastaselt represseeritud isik (represseeritu) selle seaduse

mõistes isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik /…/, keda karistati vangistusega,

asumisele saatmisega või psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega tema tõekspidamiste,

poliitiliste või muude vaadete, usutunnistuse, rassilise või etnilise kuuluvuse, kodakondsuse,

sünnipära, sotsiaalse päritolu või varandusliku seisu pärast.

ReprS § 13 lg 1 p 2 järgi arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka

represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas

põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg kolmekordselt.

7. Kaebaja selgituste kohaselt:

 02.11.1982–03.05.1983 viibis ta kriminaalasjas eeluurimise all, kuid vabastati

kuriteokoosseisu puudumise tõttu;

 1983-1985 varjas ta end Venemaal;

 12.03.1985 ta vahistati ja paigutati ravile psühhiaatriahaiglasse;

 19.04.-10.09.1985 viibis ta Naha- ja Suguhaiguste Dispanseris;

 01.07.-18.11.1985

ja

30.08.1986–07.04.1987

viibis

ta

Tallinna

Psühhoneuroloogiahaiglas.

8. Praeguse vaidluse on põhjustanud mh asjaolu, et ReprS § 2 lg 1 p 2 loeb represseeritute

hulka isiku, keda karistati psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega, kuid ReprS § 13 lg 1

p 2 ei näe sõnaselgelt ette psühhiaatriahaiglas viibimise aja arvamist pensionistaaži hulka.

ReprS § 2 lg 1 p 2 määratleb represseeritud isiku kui karistatud isiku. Samas ei ütle ReprS § 13

lg 1 p 2, et pensioniõigusliku staaži hulka tuleb arvata ainult karistusaeg, vaid viitab ka

vahistamise ja põgenemise ajale.

3-23-1903

6(8)

9. ReprS § 1 lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt

16.06.1940–20.08.1991

õigusvastastelt

represseeritud

isikutele

tekitatud

ülekohut.

Represseeritud isikutele selle seaduse tähenduses ei tekitanud ülekohut ja neid ei karistanud

Eesti riik, seega ei vastuta Eesti riik neile isikutele põhjustatud kannatuste ja kahju eest. Ka

rahvusvaheline õigus ei kohusta Eesti riiki Nõukogude võimu poolt represseeritud isikutele

hüvitisi ette nägema. Eesti riik on võtnud vabatahtlikult endale kohustuse neile isikutele

põhjustatud kannatusi leevendada ja ülekohut heastada. Kuna tegemist on vabatahtlikult võetud

kohustusega, siis on Eesti riigi enda otsustada, kellele ja millistel tingimustel soodustusi

antakse. Sellised tingimused on sätestatud ReprS-is. Isikul, kes selles seaduses toodud

tingimustele ei vasta, puudub nõudeõigus riigi vastu. Samas ei tohi isikutele soodustusi ette

nägevad tingimused olla põhjendatult ebavõrdset kohtlemist võimaldavad, vastasel juhul tuleb

kontrollida normide põhiseaduspärasust.

10. ReprS § 1 lg 2 kolmanda lause järgi on õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste selles

seaduses määratletud rahvusvahelise õiguse alusel koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.

Seega on kaebaja õigesti järeldanud, et represseeritud isiku, karistamise ja kinnipidamise (sh

kinnipidamiskoha) mõistete sisustamisel ei saa piirduda kitsalt ReprS-i või Eesti õigusega, vaid

mõistete sisustamisel tuleb lähtuda mh rahvusvahelisest õigusest. See on olnud seadusandja

enda tahe.

11. Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja

karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli2 art 1 järgi on protokolli eesmärk

näha ette sõltumatute rahvusvaheliste ja siseriiklike asutuste korrapärased külastused

kinnipidamiskohtadesse, et ennetada piinamist ning muud julma, ebainimlikku või

inimväärikust alandavat kohtlemist ja karistamist.

Protokolli art 4 lg 1 järgi lubab osalisriik art-tes 2 ja 3 nimetatud asutuste külastusi kooskõlas

protokolliga tema jurisdiktsiooni ja kontrolli all olevatesse kohtadesse, kus hoitakse või

võidakse hoida isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avalikku võimu teostava asutuse

korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul

(kinnipidamiskohad). Külastuste eesmärk on vajaduse korral tõhustada nimetatud isikute kaitset

piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise

vastu.

Sama artikli lg 2 järgi tähendab protokollis „vabaduse võtmine“ kohtu-, haldus- või muu

ametiasutuse korraldusel isiku mis tahes vormis kinnipidamist, vangistust või paigutamist

riiklikku või eraõiguslikku järelevalveasutusse, kust isikul ei ole lubatud oma tahte kohaselt

lahkuda.

12. Kuigi nimetatud protokoll ei käsitle represseeritud isiku mõistet, saab kohtu hinnangul

selles määratletud kinnipidamiskohta kasutada ReprS-is toodud kinnipidamiskoha mõiste

sisustamisel. Protokolli art-st 4 nähtuvalt saab kinnipidamiskohana käsitleda kõiki kohti, kus

hoitakse isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avaliku võimu teostava asutuse korralduse

alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul. Seejuures tuleb vabaduse

võtmise all käsitleda kohtu-, haldus või muu ametiasutuse korraldusel isiku mis tahes vormis

kinnipidamist, vangistust või paigutamist riiklikku või eraõiguslikku järelevalveasutusse, kust

isikul ei ole lubatud oma tahte kohaselt lahkuda. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et

kinnipidamiskoht on laiem mõiste kui vangla ning protokollis toodust lähtudes tuleb ReprS § 13

lg 1 p-s 2 nimetatud kinnipidamiskohana käsitleda vanglate kõrval ka muid asutusi, sh

raviasutusi (dispanser, psühhiaatriahaigla), kus hoiti isikut tahtest sõltumatult eesmärgiga

2 https://www.riigiteataja.ee/akt/12748631. Ratifitseeritud 18.10.2006 vastu võetud seadusega,

https://www.riigiteataja.ee/akt/12748580.

3-23-1903

7(8)

karistada või hoida teda avaliku võimu kontrolli all, mitte ravimise eesmärgil. Vastustaja on

tuvastanud, et kaebajat karistati õigusvastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamisega, st tegemist

ei olnud ravile paigutamise vajadusega, vaid Nõukogude võimule ebasobiva isiku ühiskonnast

isoleerimisega. Arvates pensionistaaži hulka isiku vanglas viibimise ja jättes pensionistaaži

hulka arvamata isiku ravivajaduseta tahtevastasel ravil viibimise, koheldakse raviasutusse

paigutatud isikut põhjendamatult ebavõrdselt vangistatud isikuga võrreldes. Selliseks

ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus. Mõlemal juhul on isik avaliku võimu

õigusvastase repressiooni ohver, temalt on võetud vabadus ReprS § 2 lg 1 p-s 2 toodud põhjustel

ja rikutud on tema inimõigusi. Raviasutuses pidamist saab pidada isegi enam inimväärikust ja -

õigusi riivavaks, sest isiku vabastamine sellest ei ole kindel ega ettenähtav ning näidustamata

ravi võib tuua isiku tervisele või elule kaasa pöördumatuid tagajärgi. Nii vanglas kui

raviasutuses viibimisel on pensioniõigusliku staaži kogumise osas samad tagajärjed. Mõlemas

asutuses viibimise ajal puudub isikul temast sõltumatult võimalus pensioniõiguslikku staaži

koguda, et endale tulevikus pensioni saamist kindlustada. Kohtu arvates puudub praeguses asjas

vajadus normi põhiseadusevastaseks tunnistada, sest seda on võimalik tõlgendada

põhiseaduskonformselt. Vastustaja tõlgendus, et kinnipidamiskoht tähendab vaid vanglat, on

põhjendamatult kitsas. Kuna seadusandja on ReprS § 2 lg 1 p-st 2 nähtuvalt tõdenud, et

Nõukogude võim on kasutanud repressioonina ka psühhiaatrilisele ravile paigutamist, siis on

seadusandja eesmärgiga kooskõlas tõlgendada ReprS § 13 lg 1 p-s 2 nimetatud

kinnipidamiskohana ka raviasutusi, kuhu paigutati isikuid represseerimise eesmärgil. Ei ole

oluline, kas psühhiaatriahaiglasse paigutati kohtulahendi alusel või muu avaliku võimu organi

korraldusel. Mõlemal juhul oli tegemist repressiooniga, kui ravile paigutamist ei õigustanud

tegelikud meditsiinilised vajadused.

13. Samal seisukohal on kohus ka Naha- ja Suguhaiguste Dispanserit puudutavas osas, kui seda

asutust kasutati isiku kinnihoidmiseks tema represseerimise, mitte ravimise eesmärgil. Ka see

asutus tuleb lugeda kinnipidamiskohaks ReprS § 13 lg 1 p 2 tähenduses.

14. ReprS § 13 lg 1 p 2 nimetab sõnaselgelt pensionistaaži hulka arvatava ajana õigusvastaselt

vahi all oldud aega. Seejuures puudub tingimus, et vahi all pidamisele oleks pidanuks järgnema

vangistus. Seega saab pensioniõigusliku staaži hulka arvata ka sellise vahi all oldud aja, millele

vangistust ei järgnenud. Tingimuseks on, et tegemist peab olema õigusvastase repressiooniga,

mitte kuriteo uurimisega, mis oleks karistatav ka Eesti Vabariigi seaduste alusel (vt ReprS § 2

lg 3). Kohus möönab, et ReprS § 13 lg 1 p 2 reguleerib represseeritu pensioniõiguslikku staaži

ja represseerituks saab ReprS § 2 lg 1 p 2 järgi lugeda isikut, keda on karistatud vangistuse,

asumisele saatmise või psühhiaatriahaiglasse paigutamisega. Samas võib ReprS § 13 lg 1 p 2

sõnastusest järeldada, et perioodid, mida võib pensioniõigusliku staaži hulka lugeda, on

sõnastatud laiahaardelisemalt kui tingimused, mis võimaldavad isiku represseerituks tunnistada.

See tähendab kohtu arvates, et represseerituks saab tunnistada isiku, kes on olnud vangis,

asumisel või psühhiaatriahaiglas, kuid juba represseerituks tunnistatud isiku puhul võib

pensioniõigusliku staaži hulka arvata ka perioode, mida ReprS § 2 lg 1 p 2 alusel represseerituks

tunnistamisel arvesse ei võeta (vahi all olemise aeg, põgenemise aeg, muudes

kinnipidamiskohtades peale vangla viibimise aeg). Kõigis neis on isik olnud Nõukogude võimu

õigusvastase repressiooni ohver, kus tal ei ole võimaldatud tavapärases ühiskonna- ja tööelus

osaleda ning pensioniõigusliku staaži koguda.

15. Samal seisukohal on kohus põgenemise aega puudutavas osas, kui sellele järgnes

vahistamine. ReprS § 13 lg 1 p 2 ei ütle, et põgenemine peab toimuma vanglast või vahi alt või

muust kinnipidamisasutusest. Põgenemisena selle sätte tähenduses saab käsitleda ka reaalse

repressiooniohu eest põgenemist. Praegusel juhul saaks repressiooniohu eest põgenemist

järeldada sellest, et kaebaja viibis vahetult enne põgenemist pikalt vahi all ja ta toodi pärast

tabamist miilitsaeskordiga Eestisse tagasi ning võeti uuesti vahi alla.

3-23-1903

8(8)

16. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebaja välja toodud perioode (otsuse p 7) saaks

põhimõtteliselt arvestada pensioniõigusliku staaži hulka, kui leiab tõendamist, et kaebaja viibis

neil perioodidel õigusvastaselt vahi all, raviasutuses või põgenes tegeliku repressiooniohu eest.

Nende asjaolu tuvastamine on vastustaja kohustus. Vastustaja jättis 27.07.2023 otsusega

kaebaja pensioniavalduse rahuldamata põhjusel, et kaebaja viidatud perioodidega ei saa

pensioniõigusliku staaži hulgas arvestada. Kuna kohus ei nõustu vastustaja sellise seisukohaga,

siis tuleb vastustaja otsus tühistada ja vastustajal tuleb kaebaja pensioniavaldus uuesti läbi

vaadata. Kohus rahuldab kaebuse.

17. Kohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, seetõttu jäävad menetluskulud tema kanda (HKMS

§ 108 lg 1).

17.1. Kaebaja on vabastatud praeguses asjas riigilõivu tasumisest ja kohus tagastas

31.08.2023 määrusega kaebuselt tasutud riigilõivu 20 eurot. Seda menetluskulu ei tule

vastustajalt välja mõista.

17.2. Kaebaja taotles esindaja kulu väljamõistmist summas 1714,48 eurot (koos

käibemaksuga). Kulude tõendamiseks esitati Advokaadibüroo LMP OÜ 31.08.2023 arve

nr 230834 summas 534,8 eurot, 31.10.2023 arve nr 231002 summas 103,6 eurot, 31.12.2023

arve nr 231284 summas 11,2 eurot, 30.04.2024 arve nr 240421 summas 512,4 eurot ja

19.08.2024 arve nr 240713 summas 566,48 eurot, kokku 1725,48 eurot. Arvetel toodud summad

on koos käibemaksuga. Kohtu hinnangul on taotletud esindaja kulu summas 1714,48 eurot asja

mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud suuruses (HKMS § 109 lg 6) ning tuleb vastustajalt

kaebaja kasuks välja mõista.

17.3. Kaebaja taotles menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kaebaja taotlus jääb

rahuldamata, sest HKMS ei võimalda menetluskuludelt viivist välja mõista. Seda on

kohtupraktikas korduvalt selgitatud (vt nt Riigikohtu 15.02.2021 otsus asjas nr 3-18-2294,

p 27).

/allkirjastatud digitaalselt/