2-23-6206/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht

23.08.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-6206

Kohtuasi

Leobit LLC avaldus BAILSMAN OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24.08.2023 määrus (pankrotimäärus)

Kaebuse esitaja ja liik

BAILSMAN OÜ (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlausaldaja) Piiratud vastutusega osaühing

Leobit (Ukraina registrikood 39478443), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Raul Kartsep ja vandeadvokaat

Mari Agarmaa

Puudutatud isik (võlgnik) BAILSMAN OÜ (pankrotis)

(14827619), lepinguline esindaja Airi Jansen-Uueda

BAILSMAN OÜ (pankrotis) ajutine pankrotihaldur Maire

Arm

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta BAILSMAN OÜ (pankrotis) määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 24.08.2023 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada osaliselt kohtumääruse põhjendusi.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

2-23-6206

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Leobit LLC (avaldaja, võlausaldaja) esitas 25.04.2023 Harju Maakohtule avalduse, milles

palus nimetada BAILSMAN OÜ-le (pankrotis) (puudutatud isik, võlgnik) ajutise

pankrotihalduri ja kuulutada välja võlgniku pankroti.

Avalduse kohaselt on võlgnik Eesti äriühing ja võlausaldaja Ukraina äriühing. Pooled

sõlmisid 01.10.2019 tarkvara arenduse ja konsultatsiooniteenuse osutamise raamlepingu,

mille järgi ostis võlgnik võlausaldajalt arendusteenust, ja 05.01.2022 raamlepingu lisa, mille

kohaselt

tagas

võlausaldaja

võlgnikule

arendustööde

tegemiseks

spetsialiseerunud

tarkvarainseneride meeskonna. Lepingu kohaselt pidi võlgnik võlausaldajale tasuma iga kuu

6700 eurot, mis tuli tasuda 9 päeva jooksul alates arve saamisest, ning arve tasumata jätmisel

lisandus leppetrahv 670 eurot. Võlgnik jättis ajavahemikul 02.05.2022–01.07.2022 tasumata 3

kuu arved, s.o kokku 22 110 eurot (3×6700 eurot + leppetrahv 3×670 eurot), millele lisandub

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lause kohaselt viivis 1689,45 eurot. Seega on

võlausaldajal võlgniku vastu kokku 23 799,45 euro suurune nõue. Võlgnik tunnistas

võlausaldaja e-kirjas nõuet 22 110 euro ulatuses. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega,

st et võlgnik loobus võimalikest vastuväidetest võlale.

Võlausaldaja andis 23.03.2023 pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 kohaselt võlgnikule

10-päevase tähtaja võla tasumiseks ja hoiatas võlgnikku, et nõude tasumata jätmisel esitab ta

avalduse võlgniku pankroti välja kuulutamiseks. Seejuures oli kõikide arvete puhul nende

sissenõutavaks muutumisest möödunud vähemalt 30 päeva. Võlgnik ei tasunud võlga.

Selliselt on põhistatud võlgniku maksejõuetus PankrS § 10 lg 2 p 1 mõttes.

Võlgnikul on tasumata osakapital 5000 eurot, tal puudub registrisse kantud vara, kolme

tegutsemisaasta jooksul ei ole võlgnik esitanud ühtegi majandusaasta aruannet, Ametlike

Teadaannete järgi on võlgnikule esitatud 21.02.2022 trahvihoiatus ja 29.06.2022

hoiatusmäärus registrist kustutamiseks majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu ning

Maksu- ja Tolliameti andmete järgi on võlgnikul 24.04.2023 seisuga maksuvõlg

1469,91 eurot. Seega on võlgnik PankrS § 1 lg 2 tähenduses maksejõuetu.

2. Harju Maakohus võttis 12.05.2023 määrusega võlausaldaja avalduse menetlusse.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Võlgnik palus jätta võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata ja menetluskulud

võlausaldaja kanda.

3.1. Võlgniku vastuväidete kohaselt on nõue ebaselge, mistõttu puudub alus ajutise

pankrotihalduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks.

Võlgnik on võlausaldaja esitatud arvetele vastu vaielnud ja pooled vaidlevad nõude

olemasolu, selle suuruse ja aluse üle. Mh ei ole kohtulahendiga võlga välja mõistetud, st

puudub täitedokument. Võlausaldaja nõue ei ole kehtiv ega sissenõutav. Võlausaldaja on

tuginenud vaid arvete väljastamisele sõlmitud lepingu alusel, kuid arvete väljastamine ei

tekita võlgnikule arve tasumise kohustust. Üksnes arve alusel ei ole võimalik tõendada

võlgniku kohustuse olemasolu ja selle suurust. Võlgnik ei ole saanud lepingule vastavat

teenust, seega ei ole võlgnik kohustatud arveid tasuma. Lepingu alusel vanemarendajana

01.02.2022 alustama pidanud isik osales vabatahtlikuna Ukraina sõjakoldes ja igapäevane

2-23-6206

sõjategevus ei võimaldanud lepingus kokkulepitud tegevuste läbiviimist internetiühenduse

puudumise, varjumise jms tõttu. Olukorra lahendamiseks pidas võlgnik võlausaldajaga

läbirääkimisi, et selgitada välja edaspidine teenuse osutamise võimalikkus. Võlgnik ei

esitanud lepingu rikkumise teadet ja jätkas heauskselt, ilma teenust saamata esitatud arvete

tasumist.

Võlgnik ei ole andnud deklaratiivset võlatunnistust. Viidatud e-kirjas vastas võlgnik

üldsõnaliselt, kuivõrd võlausaldaja hoidis ilma õigusliku aluseta kinni arenduse koodi ja

rikkus seeläbi lepingut. Lepingu kohaselt kuulub kogu tarkvara ja võlausaldaja muu töö tulem

võlgnikule. Viidatud kood mõjutas oluliselt võlgniku nõude osas vaidluse mõistlikku

lahendamist, kuna antud koodiga sai võlausaldaja halvata võlgniku veebiportaali toimivust.

3.2. Võlgniku maksejõuetus ei ole tõendatud.

Kuna võlausaldaja viidatud kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud ja võlgnik vaidleb

nõudele vastu, ei ole õigustatud tugineda maksejõuetuse põhistamiseks PankrS § 10 lg 2 p-le

1. Mh ei ole võlgnik võlausaldaja arveid tasunud maksejõuetusest, vaid nõudega

mittenõustumise

tõttu.

Seejuures

puuduvad

võlgnikul

maksuvõlad,

esitatud

on

maksudeklaratsioonid ja puuduvad kohustused kolmandate isikute ees. Lisaks on võlgnik

sõlminud investoritega lepingu, mille järgi investeeritakse ajavahemikus 2019–2023 750 000

eurot.

3.3. Pankrotiavalduse esitamine on pahatahtlik. Raamlepingus sisalduva kokkuleppe kohaselt

alluvad vaidlused Ameerika Ühendriikide õigusaktide kohaselt Austinis, Texase osariigis

asuvale kaubanduskohtule. Võlausaldaja hoiab eemale nõude selgeks vaidlemisest ja soovib

põhjustada kohe võlgniku pankroti.

4. Harju Maakohus selgitas 31.05.2023 määruses, et hetkel ei nähtu võlgniku vastuväidetest

konkreetseid asjaolusid, mida võlausaldaja on puudulikult teinud või tegemata jätnud. Seega

ei ole nõue niivõrd ebaselge, et see ei lubaks pankrotiavalduse menetlemist PankrS § 15 lg 3

alusel jätkata.

5. Harju Maakohus nimetas 07.06.2023 määrusega ajutiseks pankrotihalduriks Maire Armi

(ajutine pankrotihaldur).

6. Ajutine pankrotihaldur esitas 28.06.2023 aruande, mille kohaselt on võlgnikul vara

väärtusega 153 924,27 eurot ja kohustusi vähemalt 28 513 euro ulatuses.

Võlgniku

varad

koosnevad

arvelduskontode

saldost

1193

eurot

senti

ja

tarkvaraplatvormist, millesse on tehtud investeeringuid kokku 250 000 euro ulatuses ning

mille bilansiline jääkväärtus on 152 731 eurot. Juhatuse liikme selgituste kohaselt oleneb

tarkvara müügiväärtus ostjast ja hind võib kujuneda väga madalaks, kuid võib leiduda ka

ostja, kes tasub arendatud toote eest kahekordses investeeringu väärtuses.

Võlgniku kohustused on Maksu- ja Tolliameti ees 1476,82 eurot, WOODBERRY OÜ

(investor I) ees 271 679 eurot, SPE CAPITAL OÜ (investor II) ees 237 000 eurot, Peeter Pi

(võlgniku omanik, juhatuse liige) ees 6535 eurot. Võlausaldaja kohustuse suurus on võlgniku

poolt vaidlustatud – pankrotiavalduse kohaselt on põhinõude suurus 22 110 eurot, kuid

võlgniku 2023. a majandusaasta aruande ja bilansi kohaselt on võlgnikul lühiajalisi kohustusi

(võlausaldaja ees) kajastatud 13 400 euro ulatuses. Eeltoodu kohaselt tulenevad võlgniku

kohustused suures osas omaniku ja investorite poolt antud laenudest, mis ei ole

2-23-6206

pankrotiavalduse esitamise ajal sissenõutavaks muutunud ja mida ei ole kajastatud

kohustustena majandusaasta aruannetes ja viimases bilansis. Võlgniku maksejõulisuse

hindamisel ei arvestata kohustusi, mis ei ole pankrotiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud. Tegemist on nõuetega, mille omanikud suure tõenäosusega kohtusse

pankrotiavaldusega ei pöördu, kuna nõuded ei ole kohustustena kajastatud ja neid ei tule

maksejõuetuse hindamisel hinnata sissenõutavaks. Seejuures on võlgniku omanik investori I

ja investori II tegelik kasusaaja. Võlgniku omanikul on vastavalt konverteeritava

laenuinstrumendi lepingule võimalus konverteerida enda laen osadeks või nõuda laenu

tagasimakset. Hetkel võlgniku omanik tagasimakseid ei nõua. Seega puuduvad võlgnikul

muud tulevikus sissenõutavaks muutuvad võlad peale võlausaldaja ning Maksu- ja Tolliameti

nõude. Võlgnik on pikka aega aktsepteerinud võlausaldaja esitatud arveid ja neid tasunud,

olenemata sellest, et tegelikult teenust ei saadud, kuna sõjategevus Ukrainas ei võimaldanud

lepingus märgitud tegevuste läbiviimist. Juhul, kui võlausaldajal on võlgniku vastu nõue,

ületab võlgniku varade väärtus võlgade summat. Mh on võlgniku juhatuse liige kinnitanud

valmidust tasuda vaidluse lõppemiseks kokkuleppeline summa (15 000 eurot).

Kuna võlgnikul puuduvad muud võlad, ei ole pankroti väljakuulutamiseks käesoleval hetkel

piisavalt alust ja pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

7. Harju Maakohus palus 04.07.2023 määrusega ajutisel pankrotihalduril aruannet täpsustada

ja selgitada võlgniku kohustusi investori I ja investori II ees, st millal muutuvad need

kohustused sissenõutavaks ja miks ei ole neid maksevõime hindamisel arvestatud ning mh

miks ei ole neid võlgniku bilansis kajastatud. Samuti märkis kohus, et tarkvarasse tehtud

investeeringu jääkväärtuse 152 731 euro juures on ajutine haldur lähtunud võlgniku

selgitustest, kuigi võlgnik ei ole esitanud kontrollitava täpsusega andmeid tarkvara väärtuse

kohta. Selliselt ei ole andmeid, milline on vara tegelik väärtus ning mis oleks selle võimalik

realiseerimisaeg. Nii ei saa võlgniku maksevõime hindamisel antud tarkvara investeeringut

arvestada ja võlgniku bilansis kajastatud kohustuste tasumiseks ei ole piisavalt vara. Seega

tuleb võlgniku maksevõimelisust täiendavalt kontrollida, kuna esitatud andmete alusel on

võlgniku osalemine tsiviilkäibes probleemne.

8. Ajutine pankrotihaldur esitas 04.08.2023 täiendava seisukoha.

Võlgniku osalemine tsiviilkäibes on paranenud, esitatud on 2021. a ja 2022. a majandusaasta

aruanded ning võlgnikul ei ole maksuvõlga. Viimased finantsandmed on võlgnik esitanud

kohtule ja ajutisele pankrotihaldurile 2022. ja 2023. aasta kohta.

Esialgses aruandes ei arvestatud võlgniku kohustusi investori I ja investori II ees, kuivõrd

tegu on iduettevõtte (start-up) finantseerijatega, kes ei ole võlgniku bilansis kajastatud.

Võlgnik on selgitanud ja esitanud dokumendid, et tulenevalt laenulepingutest on võimalik

konverteerida kohustused investorite ees omakapitaliks ja laenulepingute tähtaegade

pikendamisega ei kajastata neid finantsaruannetes. Võlgnik on arvestanud enda seotust

investoritega. Investor I andis kinnituse, et osa investeeringust (50 000 eurot) on

konverteeritud omakapitaliks. Võlgniku tegevus investeeringu kaasamises on arvesse võtnud

ka investorite huve. Investor I esitas kinnituse, millest nähtub võlgniku kohustuste täitmine

konto arestimise ajal ja esitas tõendid rahaliste vahendite olemasolu kohta.

Kuivõrd võlgniku puhul on tegemist iduettevõttega, kes iseseisvat tulu ei teeni ja kelle

tegevusega kaasnevad üksnes kulud, tuleb võlgniku varasid vaadata erinevalt teistest

tsiviilkäibes osalevatest ettevõtetest.

2-23-6206

Ajutine pankrotihaldur palus audiitorbüroo eksperdil ja eksperdil UVl selgitada võlgniku

tarkvara/platvormi kui immateriaalse vara hindamist. Ekspertide sõnul on platvormi

teoreetiline väärtus rahavool põhinev – tulevikus genereeritavate rahavoogude nüüdisväärtus,

millest on maha arvatud kulud, et arendus saaks valmis. Platvormi kui immateriaalse vara

väärtuse juures on olulise tähtsusega selle idee ja kasutatavus tulevikus, mida hindavad

võimalikud ostjad ning misläbi tekib platvormi turuväärtus. Hetkel ei pidanud kumbki ajutise

halduri poolt küsitletud ekspertidest konkreetse platvormi kiirhindamist võimalikuks, kuna

see ei pruugi antud kontekstis olla otstarbekas ja tegu on aeganõudva ning kuluka protsessiga

(väärtuse hindamise tasu jääb vahemikku 5000–10 000 eurot). Võlgniku platvormi arenduseks

tehtud kulutused on arvesse võetud ja kajastatud õigesti ning neid on ka nõuetekohaselt

amortiseeritud. Platvormi väärtuse oluliseks alla hindamiseks hetkel alused puuduvad, sest

investeeringutega minnakse edasi, samuti näevad omanikud arenduses ja idees perspektiivi.

Maakohtu määrus ja põhjendused

9. Harju Maakohus kuulutas 24.08.2023 määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas

võlgniku pankrotihalduriks Maire Armi.

Määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 ja 3 mõttes.

Võlausaldaja nõuet tuleb arvestada võlgniku maksevõime hindamisel. Pankrotiavalduse

aluseks oleva võlausaldaja nõude selgus ei ole pankroti väljakuulutamisel enam määrava

tähtsusega. Kohus on 31.05.2023, 07.06.2023 ja 04.07.2023 määrustes selgitanud, et võlgniku

vastuväited avaldaja nõudele on alusetud ja esitatud andmete põhjal ei ole alust kahelda

avaldaja nõude põhjendatuses 22 110 euro ulatuses. Võlgnik on tunnustanud võlausaldaja

nõuet 13 400 euro ulatuses ja selliselt on hinnanud nõuet ka ajutine pankrotihaldur. Võlgnik

oleks püsivalt maksejõuetu ka juhul, kui tema kohustuseks oleks ainuüksi avaldaja nõue

13 400 eurot.

Võlgniku likviidseks varaks on pangakonto jääk 1193,27 eurot. Võlgniku maksevõime

hindamisel ei saa 04.07.2023 määruses toodud põhjendustel arvestada tarkvarainvesteeringut,

mille jääkväärtus on bilansis kajastatud suuruses 152 731 eurot. Selle turuväärtuse ja

edasimüügivõimaluste kohta ei ole mingisuguseid andmeid. Ajutine haldur ega võlgnik ei

esitanud täiendavaid andmeid, mis tõendaksid tegelikke võimalusi võlausaldaja nõude

rahuldamiseks selle vara arvel.

Võlgniku väited nõuete olemasolust investori I vastu on tõendamata. Ajutine haldur ei ole

nõuet tuvastanud. Ka võlgniku ja investor I vahel sõlmitud leping ei tõenda nõude olemasolu.

Lepingus on ette nähtud igakuiste maksete tegemine vastavalt kokkulepitud tingimustele ja

eesmärkidele. Asjaolu, et investor I reserveeris enda pangakontol 55 000 eurot võlgniku

tegevuse rahastamiseks, ei anna kindlust, et raha jõuab võlgniku käsutusse. Võlgniku nõude

tagatist ei ole tõendatud. Võlgniku ja investori I juhataja ja tegelik kasusaaja on PP. Võlgniku

majandustegevust on jooksvalt rahastatud investori I kaudu ning selline rahastusallikas sõltub

nähtavasti ainult PPi suvast ega ole võlgnikule õiguslikult tagatud.

Võlgniku kohustustena tuleb arvestada ka 271 670 euro suurust võlga investori I ees ja

237 000 euro suurust võlga investori II ees, sest ei ole selge, kas ja millises ulatuses nimetatud

kohustusi võlgniku osakapitaliks konverteeritakse. Juhul, kui kohustusi ei konverteerita

osakapitaliks, tuleb kohustusi täita. Võlad muutuvad sissenõutavaks 01.01.2024. Samuti on

võlgniku omanik investori II juhatuse liige ja tegelik kasusaaja. Arvestades seda, et võlgniku

ja investorite omanik on sama isik, ei saa välistada, et investorid nõuavad kohustuste täitmist

2-23-6206

rahas ning selleks ei ole võlgnikul vahendeid. 01.01.2024 seisuga saab sissenõutavate

kohustuste summa kohtule esitatu kohaselt olema suurem kui 500 000 eurot.

Võlgnikul puudub võimalus täita oma kohustusi majandustegevuse kaudu. Võlgnik on

iduettevõte, mis teeb alles ettevalmistusi majandustegevuse alustamiseks ega teeni veel tulu.

2020. a ning 2021. a majandusaasta aruannetes ei ole müügitulu kajastatud ning võlgnikul ei

olnud müügikäivet ka 2023 II kvartalis. Müügitulu ei nähtu ka järgnevate perioodide

raamatupidamisarvestustes.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

10. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega jätta võlausaldaja avaldus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks

rahuldamata.

10.1. Määruskaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt, et võlgniku vastuväited

võlausaldaja nõudele on alusetud. Võlgnik esitas korduvalt vastuväiteid võlausaldaja nõude

suurusele, kuid maakohus jättis need tähelepanuta. Enne kohtuvaidlust tegi võlgnik

võlausaldajale ettepaneku, et nõude õiglane suurus on 13 400 eurot, kuid võlausaldaja ei

vastanud ning esitas kohtule pankrotiavalduse. Maakohtu menetluse ajal esitas võlausaldaja

võlgnikule kompromissiettepaneku, milles vähendas enda nõuet enam kui poole võrra, s.o

15 000 eurole. Maakohus ei ole arvestanud, et võlausaldaja oli valmis suures ulatuses oma

nõudest loobuma. Võlgnik on korduvalt avaldanud valmisolekut nõude tasumiseks, kui

saavutatakse selgus nõude suuruse osas. Pankroti väljakuulutamine on selgelt seotud isiku

maksevõimega, mida käesoleval juhul ei saa tuletada vaid kohustuse täitmata jätmisest.

Tasumata nõude osas tuleb kasutada seaduses toodud õiguskaitsevahendeid.

10.2. Maakohus järeldas vääralt, et võlgnik on alaliselt maksejõuetu. Võlgnik ei ole

PankrS § 31 lg 1 ja PankrS § 1 lg 2 tähenduses püsivalt maksejõuetu, samuti ei esine

maksejõuetuse eelduseid PankrS § 31 lg-te 1¹ ja 1² alusel.

Maakohus asus põhjendamatult ajutisest haldurist erinevale seisukohale. Ajutine haldur

kontrollis võlgniku raamatupidamisdokumente ja tuvastas, et võlgnikule kuulub vara

väärtusega 153 924 eurot 27 senti. Seega ületab võlgniku vara väärtus vähemalt 10-kordselt

võlausaldaja nõuet võlgniku vastu, sest sissenõutavaks muutunud nõuded võlgniku vastu ei

ületanud võlgniku vara ning võlausaldaja nõue võlgniku vastu on oluliselt väiksem võlgniku

varast. Seega ei saa võlgniku maksejõuetust lugeda püsivaks.

Maakohus leidis vääralt, et võlgniku tarkvarainvesteeringut ei saa arvestada. Võlgniku

raamatupidamisandmed vastavad kehtivatele raamatupidamisstandarditele. Tarkvarale tehtud

investeering on kasu saamise eesmärgil tehtud pikaajaline kapitalimahutus. Tegemist on

immateriaalse põhivaraga, mille arendusväljaminekute suurust on võimalik usaldusväärselt

mõõta. Immateriaalne põhivara võetakse algselt arvele tema soetusmaksumuses, mis koosneb

ostuhinnast ja soetamisega otseselt seotud kulutustest. Võlgnik on eelnimetatud viisil

tarkvarainvesteeringute soetusmaksumuse arvele võtnud. Immateriaalse vara edasine

kajastamine peab toimuma allahindlust rakendades, mis tähendab, et olemasolevast

soetusmaksumusest tuleb maha arvata akumuleeritud kulum ja võimalikud väärtuse langusest

tulenevad allahindlused. Raamatupidamisstandardid ei näe ette, et immateriaalse vara arvele

võtmisel tuleks arvestada selle vara turuväärtust. Kui ettevõttel ei ole võimalik usaldusväärselt

hinnata immateriaalse vara kasulikku eluiga, amortiseeritakse vara kuni 10 aasta jooksul.

Võlgnik on eeltoodust lähtuvalt tarkvarainvesteeringud kajastanud ning ajutine pankrotihaldur

2-23-6206

on kinnitanud nende õigsust. Kohus ei ole toonud esile, et võlgniku immateriaalse vara

kajastamine raamatupidamises on väär.

Maakohus järeldas vääralt, et juba sõlmitud investeerimiskokkuleppeid võlgniku ees ei

täideta. Võlgniku ja investori I vahel on sõlmitud konverteeritav laenuleping, millega investor

I võttis kohustuse võlgniku rahastamiseks ja peab maksma laenusumma välja hiljemalt

31.12.2023. Investor I andis võlgnikule tegevuse rahastamiseks laenu ning reserveeris endale

õiguse omandada väljamakstud laenu alusel osalust võlgnikus. Investor I on näidanud huvi

juba väljamakstud laenu konverteerimiseks võlgniku osakapitaliks. Investeerimiskokkuleppe

kohaselt on võlgnikul veel 228 330 euro suurune nõue investori I vastu ning viimane on

näidanud valmisolekut selle tasumiseks.

Maakohus leidis ebaõigesti, et võlgnikul on investorite ees võlad. Investoritelt saadud

summad on laenud, mille tagastamise tähtaeg ei ole saabunud ega saabu lähiajal. Lisaks on

investoritel võimalik valida laenu tagasimaksmise asemel antud laenu konverteerimine

võlgniku osakapitaliks ning seda on juba osaliselt ka tehtud.

Maakohus jättis vääralt investori I kinnituse võlgniku rahaliste kohustuste täitmise kohta

arvestamata. On arusaamatu, kuidas on tegelike kasusaajate kaudu seotud osapoolte vahelised

tehingud vähem adekvaatsed, kui mitteseotud osapoolte vahel. Tegelik kasusaaja soovib

tagada ettevõtte parima käekäigu ja rahastab seetõttu ettevõtet. Arvestades, et investor I on

teinud investeeringuid enam kui 270 000 euro ulatuses, ei ole tal põhjust investeeringuid

katkestada. Seejuures jätkas investor I võlgniku eest maksete tegemist ka pärast ajutise halduri

nimetamist. Kinnituskirjaga võttis investor I kohustuse tasuda võlausaldaja nõue, kui

võlausaldaja esitab täitmisavalduse, ning on eraldanud võlgniku kohustuste täitmiseks 50 000

eurot. Võlausaldaja nõude saab rahuldada ilma võlgnikku koormava pankrotimenetluseta

sundtäitmise raames.

Maakohus leidis vääralt, et võlgnik ei saa täita oma kohustusi majandustegevuse kaudu.

Võlgnik ei saa olla maksejõuetu pelgalt seetõttu, et paar arvet on tasumata. Pangakonto seis ja

müügitulu ei ole ainsad vahendid ettevõtte kohustuste täitmiseks. Tehnilist platvormi

arendaval alustaval ettevõttel ei saa olla kohe alguses müügitulu ning tema tegevust

rahastatakse muudest vahenditest, sh investeeringute kaasamisest. Juhul, kui võlgnikul ei ole

ajutiselt vahendeid enda kohustuste täitmiseks, ei anna see alust pankroti väljakuulutamiseks.

Seega ei ole võlgnik maksejõuetu PankrS § 31 lg 1 ja PankrS § 1 lg 2 tähenduses. Lisaks ei

esine maksejõuetuse eelduseid PankrS § 31 lg 11 ja lg 12 alusel.

11. Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.

Võlausaldaja nõue on võlgniku poolt tunnustatud ja selge. Võlgniku ja võlausaldaja

e-kirjavahetuses on võlgnik võlga tunnistanud 22 110 euro ulatuses. Ka juhul, kui nõuet

pidada ebaselgeks, lahendatakse pankrotimenetluses nõude ebaselgused pankrotiasja

menetleva kohtu poolt (PankrS § 4 lg 5). Asjakohatu on võlgniku väide, et võlausaldaja tehtud

kompromissiettepanek näitab nõude ebaselgust. Kompromissiettepanek ei tõenda poolte

tegelikke õigussuhteid, vaid on oma olemuselt järeleandmine.

Võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Võlgniku ainus likviidne vara on pangakontol olev raha,

mille olemasolu käesoleval hetkel on kaheldav, sest võlgnik tasus maksuvõla. Tõendamata on

võlgnikule kuuluva tarkvarainvesteeringu turuväärtus ja likviidsus. Ka juhul, kui võlgniku

lõpetamata tarkvaral on rahaline väärtus, ei ole tõendeid, kas tarkvara on järelturul likviidne.

Võlgnik ei ole esitanud äriplaani, kasumiaruande prognoose ega riskihinnanguid oma

2-23-6206

investeeringu väärtuse tõendamiseks. Samuti on ajutine haldur leidnud, et tarkvara müük võib

osutada keeruliseks.

Võlgniku maksejõuetuse hindamisel tuleb arvestada nii peatselt sissenõutavaks muutuvaid

kohustusi investorite ees kui ka investorite maksevõimet. Kuna nii võlgniku kui ka investorite

tegelik kasusaaja on PP, ei ole võlgniku rahastamine usaldusväärne. Investoritel olid 2022.

aastal makseraskused. Samuti on neil esitamata viimase viie aasta majandusaasta aruanded.

Seega ei ole võimalik kinnistuskirjas esitatut kontrollida.

Võlgniku juhatuse liikme antud kinnitus ei ole võrdsustatud pandi või garantiiga ning

võlgniku osakapitali suurendamise otsus on tühine. Kui investoril I oleks raha võlgniku

tegevuse jätkamiseks, oleks saanud selle kanda võlgniku pangakontole, millega oleks

võlgniku vara ületanud võlausaldaja kohustusi.

Väidetavat laenu konverteerimist osakapitaliks ei toimunud, sest võlgnik suurendas oma

osakapitali seadusevastaselt. Kuna võlgnik on sissemakseta asutatud osaühing, millel on

võlausaldaja kaitse eesmärgil äriseadustiku (ÄS) § 5201 lg 3 järgi keelatud osakapitali

suurendamine või vähendamine, on võlgniku 03.08.2023 osanike otsus, millega suurendati

võlgniku osakapitali ning võõrandati see investorile I, ÄS § 1771 lg 1 järgi tühine.

12. Pankrotihaldur selgitas, et sedavõrd suure investeeringu puhul leidis ta, et tegu ei saa olla

väärtusetu varaga, kuid möönab, et selle müük võib osutuda keeruliseks. Muus osas jäi

pankrotihaldur oma varasemate seisukohtade juurde.

Menetluse edasine käik

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt

tuleb muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi.

15. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et võlgnik

on PankrS § 1 lg 2 tähenduses püsivalt maksejõuetu, ja kuulutas seetõttu õigesti PankrS § 31

lg 1 alusel välja võlgniku pankroti, kuid maakohus ei ole määrust nõuetekohaselt

põhjendanud. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimused ja põhjendab määrust

järgmiselt.

16. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

Võlgnik on PankrS § 1 lg 2 järgi maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja

sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on PankrS § 1 lg 3 järgi maksejõuetu ka siis,

kui tema vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine, seejuures arvestatakse kohustustena ka nõudeid, mis ei ole muutunud

sissenõutavaks. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest,

kui esineb üks eelnimetatud eeldustest (vt RKTKo 25.02.2013, 3-2-1-188-12, p 14).

2-23-6206

PankrS § 1 lg-s 2 sisaldub n-ö likviidsus- ehk maksevõimetest, mille kohaselt on isik

maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid. Hindamaks, kas võlgnik on

selle järgi maksejõuetu, tuleb esmalt välja selgitada võlgniku maksejõuetuse hindamise hetkel

sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused ja teha kindlaks kõik sel hetkel võlgniku

kasutuses olevad likviidsed vahendid ning seejärel hinnata, millise osa saab võlgnik täita

olemasolevate likviidsete vahenditega ning kas osaühingust võlgnikul on võimalik

pankrotiavalduse esitamiseks ÄS § 180 lg-s 5¹ sätestatud pankrotiavalduse esitamise tähtaja

(20 päeva) jooksul saada juurde nii palju likviidseid vahendeid, et nendega kõik

sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused täita. Seejuures tuleb maksejõuetuse

väljaselgitamisel lähtuda üksnes neist rahalistest nõuetest võlgniku vastu, mida võlausaldaja

reaalselt soovib ja saab maksma panna, st nõuetest, mis tegelikult võlgniku maksevõimet

ohustavad. Olemasolevate likviidsete vahendite all tuleb peamiselt arvesse võtta raha –

sularaha ja maksekontol, aga ka tähtajalisel hoiusel olevat raha ning väärtpabereid, mille

kohta on olemas kohese tagasiostu kohustus (vt ka pankrotiseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (195 SE) seletuskiri, lk 32–36).

PankrS § 1 lg-s 3 sisaldub n-ö bilansitest, mille kohaselt on juriidiline isik maksejõuetu, kui

tema vara ja kohustuste võrdluses selgub, et ta ei suuda täita olemasoleva vara arvel oma

kohustusi (ülevõlgnevus) ega suuda mõistliku aja jooksul seda olukorda ületada (muuta oma

varade ja kohustuste vahekorda selliseks, et olemasolevad varad ületavad kohustusi).

Seejuures tuleb kohustustena arvestada kõiki võlgniku vastu olevaid nõudeid, sh neid, mis ei

ole veel sissenõutavaks muutunud ja mille puhul ei ole teada, kas need esitatakse. Varana saab

arvestada võlgnikule kuuluvaid asju ja õigusi, sh nõudeid, mille täitmise tähtpäev ei ole

saabunud, samuti sissemakseta asutatud osaühingu osaniku tegemata sissemakset. Vara

väärtust hinnates tuleks lähtuda asjade ja õiguste likvideerimisväärtusest (väärtusest, mis

oleks võimalik selle eseme eest saada mõistliku aja jooksul võõrandades) (vt ka

pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (195 SE) seletuskiri, lk 36–40).

Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgniku

maksejõulisuse hindamisel PankrS § 1 lg 2 või 3 järgi arvestada eelkõige võlgniku juba

sissenõutavaks muutunud kohustustega. Võlgniku kohustusi, mille täitmise tähtpäev ei ole

pankrotiavalduse esitamise ajaks saabunud, saab kohus arvestada võlgniku maksejõulisuse

hindamisel siis, kui need muutuvad ettenähtavas lähemas tulevikus kindlasti sissenõutavaks.

Kui kohus kuulutab pankroti välja tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi arvestades,

peab kohus mh põhjendama, milliste asjaolude alusel ta leiab, et sissenõutavaid kohustusi

arvestades ei ole võlgnik tulevikuks kokkulepitud täitmise tähtpäeva saabudes võimeline ka

neid nõudeid rahuldama. Seejuures ei ole maksevõime hindamisel tähtsusetud ka võlgniku

vastuväiteid võlausaldaja nõudele. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust

võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu, peab kohus

hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema

kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid

rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu, ning seejärel

tuleb hinnata, kas maksejõuetus on püsiv (vt RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-163-16, p-d 13, 16 ja

17).

17. Siinsel juhul oli võlgnik kolleegiumi hinnangul PankrS § 1 lg-s 2 sätestatud likviidsustesti

järgi maksejõuetu ning seda olukorda ei saanud pidada ajutiseks.

17.1. Esmalt märgib kolleegium, et hoolimata võlgniku vastuväidetest, võttis maakohus

võlgniku maksejõuetust hinnates õigesti arvesse, et võlausaldajal on võlgniku vastu vähemalt

13 400 euro suurune sissenõutavaks muutunud nõue.

2-23-6206

Võlausaldaja tõi avalduses esile, et tal on võlgniku vastu 01.10.2019 sõlmitud tarkvara

arenduse ja konsultatsiooniteenuse osutamise raamlepingust ja selle lisast 3 (dtl 20–38)

tulenev rahalise kohustuse täitmise nõue 20 100 eurot (3×6700 eurot ajavahemikel

01.04.2022–30.04.2022, 01.05.2022–31.05.2022 ja 01.06.2022–30.06.2022 osutatud teenuse

eest) ja rahalise kohustuse rikkumisest tulenev leppetrahvinõue 2010 eurot (3×670 eurot), s.o

kokku 22 110 eurot, millele lisandub viivis. Võlausaldaja esitas kohtule nõude kinnituseks

lepingu ja selle lisa (dtl 20–38), nende alusel võlgnikule esitatud kolm arvet (dtl 51–56) ning

arvete maksmist puudutava e-kirjavahetuse (dtl 39–43). E-kirjavahetusest nähtub, et

võlausaldaja palus e-kirja teel korduvalt arvete tasumist, millele võlgnik ei vastanud, ning

teatas 06.07.2022, et on sunnitud teenuse osutamise alates järgnevast nädalast lõpetama,

mispeale vastas võlgnik 20.07.2022 „Lõpetame omavahelise koostöö, kuniks leiame

võimaluse jätkata, sest üks meie peamistest rahastajatest on sattunud tõsistesse

finantsraskustesse ja see põhjustab ka meile likviidsusprobleeme. Samuti püüame välja

mõelda lahendust tasumata võlgnevusega tegelemiseks“ ning selgitas samal päeval täiendavalt

„Paraku ei ole mul asjadest paremat ülevaadet, sest ootan juba kaks kuud investorite makseid,

mille kohta igal nädalal tuleb lubadus, et makse tehakse järgmisel nädalal. See on ühtlasi

põhjus, mis me ei ole teile vastanud – tahtsime vastu kirjutada, kui saame positiivseid

uudiseid / maksed ära teha. Vaatan sel nädalal meie tegeliku olukorra üle, et asjade seisust aru

saada“. Seega ei esitanud võlgnik arvete saamisel teenuse osutamise kohta ühtki vastuväidet

ning leidis alles 29.03.2023, s.o pärast võlausaldajalt pankrotihoiatuse saamist, et võla suurus

tuleb selgeks vaielda (dtl 126) ning esitas siinses menetluses põhistamata väited selle kohta, et

võlausaldaja ei osutanud talle vaidlusalusel ajavahemikul kokkulepitud mahus teenuseid.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna võlgniku vastuväited alust järeldada, et võlausaldajal ei

oleks võlgniku vastu nõuet. Seejuures on ka võlgnik vaielnud vastu üksnes võla suurusele ega

ole väitnud, et võlga üldse ei oleks. Võlgniku vastuväidete valguses ei saa aga järeldada, et

võlausaldaja ei oleks siinses menetluses piisavalt põhistanud ja tõendanud, et tal on võlgniku

vastu väidetud suurusega nõue. Ainuüksi asjaolu, et 24.02.2022 algas Ukrainas sõda, ei anna

ülalviidatud e-kirjavahetuse valguses alust arvata, et võlausaldaja ei osutanud vaidlusalusel

ajavahemikul võlgnikule kokkulepitud mahus teenuseid. Ka sellest, et võlausaldaja oli

23.03.2023 võlgnikule pankrotihoiatust saates ja 14.07.2023 e-kirjas kompromissina nõus, et

võlgnik tasub võlast 15 000 eurot ja hüvitab õigusabikulud (dtl 125 ja 318–319), ei saa

järeldada, et võlausaldaja nõue oleks tegelikult väiksem, ja seda ettepanekut tuleks nõude

suurust tuvastades arvestada. Kompromissiettepanekuid tehakse teadupärast vastastikuste

järeleandmise teel ja sellest ei saa teha järeldusi nõude tegeliku põhjendatuse kohta. Seega

võis maakohus arvestada, et võlausaldajal on võlgniku vastu avalduses märgitud suurusega

nõue.

Igal juhul sai maakohus võlgniku maksevõimet hinnates arvestada seda, et võlausaldajal on

võlgniku vastu 13 400 euro suurune nõue. Sellises ulatuses on võlgnik siinses

kohtumenetluses ise tunnistanud võlausaldaja nõuet enda vastu. Samuti on sellises ulatuses

tuvastanud nõude ajutine haldur oma aruandes (dtl 197) ja sellise suurusega lühiajaline

kohustus nähtub ka võlgniku 2022. a raamatupidamise aastaaruandest (esitamata

majandusaasta aruande osa, dtl 280). Seega saab igal juhul võlgniku maksevõimet hinnates

arvestada seda, et võlausaldajal on võlgniku vastu 13 400 euro suurune nõue.

17.2. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et võlgnikul oli likviidset vara 1193,27 euro

ulatuses.

2-23-6206

Võlgniku 20.06.2023 seisuga koostatud bilansist (dtl 274) nähtub, et võlgnikul on

käibevarasid 1193 euro väärtuses ja põhivara 152 731 euro väärtuses. Ajutise halduri aruande

kohaselt oli võlgniku pangakontode saldo kokku 1193,27 eurot ning põhivarana olid

kajastatud tarkvarasse tehtud investeeringud (250 000 eurot), mille jääkväärtuseks oli

märgitud 152 731 eurot (dtl 196). Seejuures vastas ajutise halduri hinnangul immateriaalse

vara kajastamine raamatupidamise reeglitele (dtl 302–303). Muud vara bilansist ei nähtu.

Ringkonnakohtu hinnangul saab ülalnimetatud varast pidada likviidseks üksnes võlgniku

pangakontol olevat raha. Arendamisjärgus tarkvara ei ole likviidne vara, mille arvel saaks

ettenähtavas tulevikus täita võlgniku sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi. Seetõttu

jättis maakohus õigesti arendamisjärgus tarkvara väärtuse võlgniku maksevõimet PankrS § 1

lg 2 alusel hinnates arvesse võtmata.

17.3. Arvestades võlgniku rahalise kohustuse suurust (vähemalt 13 400 eurot) ja talle kuuluva

likviidse vara väärtust (1193,27 eurot), ei olnud võlgnikul sissenõutavaks muutunud rahalise

kohustuse täitmiseks (vähemalt 12 206,73 euro ulatuses) likviidset vara ning ta ei suutnud

seda ka kuni pankroti väljakuulutamiseni 24.08.2023 saada, st võlgnik ei suutnud oma vara

arvel täita võlausaldaja nõuet. Võlgnikul ei olnud likviidset vara võlausaldaja rahalise nõude

täitmiseks vähemalt 90% ulatuses. Kuigi likviidsusprobleem ei olnud summalt suur, oli see

siiski märkimisväärne.

17.4. Võlgnik ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et tema

maksejõuetus oli ajutine, st tegemist oli ajutise likviidsusprobleemiga, mille saanuks

ettenähtavas lähitulevikus lahendada.

Arvestades võlgniku selgitusi, oli võlgnik iduettevõte, millel puudus majandamiseks vajalik

rahavoog, mistõttu oli oluline kaasata tööjõu- ja tarkvara arendamise kulude katmiseks

investeeringuid. Sisuliselt oli võlgniku ainsaks rahavooks investoritelt laekuv raha.

Investeeringute

kaasamiseks

sõlmis

võlgnik

kahe

investoriga

konverteeritava

laenuinstrumendi lepingu (dtl 149–160). Lepingu põhitingimuste (p 1, dtl 149) kohaselt oli

investeeringute kogumaht 750 000 eurot, investeerimisperiood 01.11.2019–31.12.2023,

intress 12% aastas, konverteerimise tähtpäev 01.01.2024 ning igakuised maksed tuli teha

vastavalt eelnevalt kokkulepitud tingimustele ning saavutatud eesmärkidele. Seejuures tuli

lepingu p 1.3 järgi hiljemalt 01.01.2024 vastavalt investori valikule konverteerida võlg

osadeks või maksta koos intressiga tagasi. Lepingu poolena nimetatud investori I puhul oli

omandamise hind (Purchase Price) 500 000 eurot ja investori II puhul 250 000 eurot (dtl 156).

Ajutise halduri aruande (dtl 197) kohaselt oli investor I teinud 2019–2023 võlgnikule

ülekandeid 271 670 euro ulatuses ning investor II 2019–2021 237 000 euro ulatuses. Seega oli

hindamise aja seisuga investoril I tegemata investeering 228 330 euro ulatuses ning

investoril II 13 000 euro ulatuses. Mh jätkas investor I võlgniku pangakonto kohaselt

laenumaksete tegemist ka ajal, mil võlausaldaja esitas võlgnikule maksejõuetuse aluseks oleva

nõude kohta arved, ja tegi viimase makse 29.05.2023 (dtl 140–148), s.o vahetult pärast

pankrotiavalduse esitamist. Võlgnik ei ole esile toonud, et investorid oleksid teinud talle

lepingu alusel makseid ka pärast seda, küll on võlgnik väitnud, et investor I kandis otse

võlgniku kulusid.

Hoolimata investori I tehtud maksetest, kinnitas võlgnik ülal viidatud e-kirjavahetuses, et tal

tekkisid 2022 suvel likviidsusprobleemid. Seejuures viitas võlgnik sellele, et makseraskused

tulenesid sellest, et üks tema peamistest rahastajatest (investor) on sattunud tõsistesse

finantsraskustesse ning võlgnik ootab juba kaks kuud investorite maksed, mida lubatakse teha,

aga mis ei laeku. Hinnates võlgniku avaldatut koosmõjus tema pangakonto väljavõttega, saab

järeldada, et investor I tegi küll võlgnikule 2022 kevad-suvel erineva suurusega makseid, kuid

2-23-6206

need ei katnud ilmselt kõiki võlgniku kulusid. Igal juhul oli võlgniku maksevõime hindamise

ajaks olukord selline, et võlgniku pangakontol olnud rahast ei piisanud võlausaldaja nõude

rahuldamiseks.

Kuigi konverteeritava laenuinstrumendi lepingu alusel oli investoritel võlgnikule hindamise

aja seisuga üle andmata laen/investeering 241 330 euro ulatuses, ei saa sellest järeldada, et

võlgnikul oli enne pankroti väljakuulutamist piisavalt likviidset vara oma kohustuse

täitmiseks või võimalus seda lähitulevikus saada. Seejuures ei ole selge, kas ja millises

ulatuses sai võlgnik nõuda lepingu alusel investoritelt maksete tegemist. Iseenesest oli

konverteeritava laenuinstrumendi lepingu järgi investeeringu kogumaht küll 750 000 eurot

ning ligi 4-aastane investeeringuperiood lõppes 31.12.2023. Eeltoodust ei saa aga järeldada, et

võlgnikul oli õigus nõuda investoritelt 2023. aasta jooksul seni laenuna üle kandmata ulatuses

investeeringu tegemist, sest raha tuli välja maksta igakuiste maksetena vastavalt kokkulepitud

tingimustele ja eesmärkide saavutamisele. Seda, kas ja millistes tingimustes leppisid võlgnik

ja investorid investeerimisperioodi lõpus täpsemalt maksete tegemises kokku, ei ole võlgnik

esile toonud. Arvestades seda, et investorid lõpetasid pankrotiavalduse esitamise järel maksete

tegemise, saab järeldada, et võlgnik ja investorid ei leppinud edaspidi maksete tegemises

kokku või otsustasid ühiselt maksete tegemise peatada.

Ka juhul, kui võlgnikul oli lepingu alusel õigus nõuda 2023. a lõpuks seni tasumata

investeeringu tegemist, pidi maakohus hindama, kas võlgniku nõude täitmine (raha

laekumine) oli lähitulevikus tõenäoline. Arvestades seda, et investor II ei olnud pärast 2021

makseid teinud, võlgnik tunnistas võlausaldajale arvete esitamise järel 2022 suvel enda ja

investori likviidsusprobleeme, ning investor I lõpetas pankrotiavalduse esitamise järel

võlgnikule lepingu alusel maksete tegemise, ei saanud maakohus pidada tõenäoliseks, et

investorid jätkavad lepingu alusel maksete tegemist. Eeltoodut ei muuda ka investori I

juhatuse liikme PPi 03.08.2023 kinnituskiri (dtl 337), milles ta kinnitab, et investoril I on

olemas rahalised vahendid konverteeritava laenuinstrumendi lepingu täitmiseks ja valmidus

lepingut täita. Arvestades seda, et kinnituse andis PP, kes oli samal ajal ka võlgniku osanik ja

juhatuse liige, ei saa tema kinnitust pidada ka usaldusväärseks, sest PPil oli selge huvi

välistada võlgniku pankroti väljakuulutamine hoolimata võlausaldajale tasumata võlast. Ka

sellest, et PP kandis investori I kaudu pärast võlgnikule maksete tegemise lõpetamist võlgniku

muid kulusid (dtl 342–344), ei saa järeldada, et võlgnikul ei olnud likviidsusega probleeme.

Pigem saab sellest järeldada seda, et võlgniku asemel tehtud maksete ulatuses oli võlgnikul

veel rahalisi kohustusi teiste võlausaldajate ees ning tema asemel maksete tegemise järel võis

võlgnikul tekkida nende asemel investori I ees rahalisi kohustusi, mille täitmiseks ei olnud

võlgnikul likviidset vara. Samuti ei näita võlgniku likviidsust asjaolu, et investor kandis enda

eraldi pangakontole (deposiiti) 55 000 eurot selgitusega „Bailsman – next tranch reserv“ (dtl

338–340). Iseenda pangakontole raha ülekandmisest ei saa järeldada võlgnikule makse

tegemist ega seda, et võlgniku likviidsusprobleem on või saab lahendatud. Kui investor I

oleks soovinud jätkata investeerimist, siis oleksid ta seda ka teinud ning sellega oleks

võlgniku likviidsusprobleem saanud lahendatud. Seda ei ole aga investor I teinud. Seetõttu ei

saanud maakohus arvestada, et võlgniku likviidsusprobleem on ajutine ning laheneb

investorite lähitulevikus tehtavate maksete abil.

17.5. Ülaltoodud põhjendustel leidis maakohus lõppjäreldusena õigesti, et võlgnik oli

PankrS § 1 lg 2 tähenduses maksejõuetu ja see ei olnud ajutine.

18. Arvestades seda, et võlgnik oli ülaltoodu kohaselt PankrS § 1 lg 2 järgi maksejõuetu, ei

hinda ringkonnakohus, kas võlgnikku saab pidada maksejõuetuks ka PankrS § 1 lg 3

tähenduses.

2-23-6206

Ka maakohtul ei olnud seetõttu vaja hinnata, kas võlgnik võib olla ka PankrS § 1 lg 3

tähenduses maksejõuetu, sh võtta arvesse võlgniku võimalikke tulevikus sissenõutavaks

muutuvaid rahalisi kohustusi. Võlgniku maksevõime hindamisel PankrS § 1 lg 2 järgi ei olnud

tähtsust sellel, kas ettenähtavas tulevikus olid sissenõutavaks muutumas ka konverteeritava

laenuinstrumendi lepingu alusel investorite nõuded võlgnikule üleantud laenusumma ulatuses.

Likviidsustesti korral hinnatakse üksnes võlgniku sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi

ja nende katteks olevat likviidset vara.

Ka juhul, kui likviidsustesti korral saaks mh arvestada võlgniku lähitulevikus sissenõutavaks

muutuvaid rahalisi kohustusi, ei oleks praegusel juhul olnud maakohtul alust nimetatud

kohustusi arvestada, sest nende sissenõutavaks muutumine ja võlgnikult nõudmine ei olnud

kindel. Kuna konverteeritava laenuinstrumendi lepingu p-de 1.1–1.3 järgi tuli hiljemalt

01.01.2024 vastavalt investori valikule konverteerida laen osadeks või maksta koos intressiga

tagasi, võis 01.01.2024 muutuda sissenõutavaks investoritele laenu tagastamise või laenu

osadeks konverteerimise kohustus. PP avaldas ajutisele haldurile, et ta ei nõua hetkel

tagasimakset investorite nimel (dtl 197). Samuti kinnitas PP kinnituskirjas (dtl 337), et ta on

investori I esindajana vähemalt osaliselt huvitatud laenu konverteerimisest osakapitaliks.

Seega ei saanud maakohus võlgniku maksevõimet hinnates olla ka kindel, et nimetatud

kohustused muutuvad ettenähtavas tulevikus sissenõutavaks.

19. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse lõppjäreldustes muutmata.

20. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, kannab menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

võlgnik. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus.

21. Pankrotimääruse peale ei saa PankrS § 32 lg 1 järgi Riigikohtule määruskaebust esitada.

(allkirjastatud digitaalselt)