3-22-1265/76 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.08.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1265

Haldusasi

Neugrund OÜ kaebus

-

Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korralduse peale jätta

algatamata

hoonestusloa

menetlus

Neugrundi

madalale tuulepargi rajamiseks

-

Vabariigi Valitsuse 16.02.2023 määruse „Neugrundi

looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“

peale

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja Neugrund OÜ,

esindaja v.adv Olavi-Jüri Luik

Vastustaja Vabariigi Valitsus,

esindajad Ivar Siska, Paul Kunimägi, Džein Aunre,

Meelika Väravas, Mariliis Paal, Nele Saluveer ja

Kaili Kuusk

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.10.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Neugrund OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Neugrund OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

20.10.2023 otsus muutmata.

2. Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.09.2024.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS) §

215 lg 3).

3-22-1265

2(12)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Neugrund OÜ esitas 10.03.2010 hoonestusloa taotluse 36–38 umbes 80-meetrise

tornikõrgusega tuulikuga tuulepargi rajamiseks Neugrundi madalale. 2010. a juulis tegid

Kaitseministeerium ja Keskkonnaministeerium ettepaneku keelduda hoonestusloa menetluse

algatamisest. Järgnevate aastate jooksul toimusid kaebaja ja Kaitseministeeriumi vahel

läbirääkimised, kus otsiti võimalusi rajada tuulepark. Kaitseministeerium kordas 2020. ja 2021.

a-l ettepanekut jätta hoonestusloa menetlus algatamata.

2. Vabariigi Valitsus andis 12.05.2022 korralduse nr 145, millega keeldus hoonestusloa

taotluse esitamise ajal kehtinud veeseaduse (edaspidi VeeS v.r.) § 228 lg 1 alusel hoonestusloa

menetluse algatamisest.

Korralduse põhjenduste kohaselt on hoonestusloa andmine ilmselgelt võimatu, kuna see oleks

vastuolus riigi julgeolekuhuvidega ning kaebaja taotlus ei vasta nõuetele. Kaitseministeeriumi

(KaM) 21.04.2010, 16.06.2010, 20.11.2013, 06.03.2019, 20.05.2020 ja 09.09.2021

seisukohtadest tulenevalt ei ole meretuuleparki võimalik rajada, sest see takistaks tuulepargi

alaga kattuvate Kaitseväe harjutusalade sihtotstarbelist kasutamist. Õhutõrje seisukohast oleks

tuulepargi rajamine osaliselt võimalik, ent olemasoleva suurusega harjutusala on vajalik

liitlastega õppuste pidamiseks. Eelkõige laevastiku väljaõppeks ei ole Eesti territoriaalmeres

alternatiivseid asukohti, mis oleks samas piisava suuruse ja sügavusega ning muust

laevaliiklusest eraldatavad. Samuti ei asu Neugrundi ala lennuliikluseks avatud lennukoridoride

vahetus lähetuses, mis võimaldab korraldada erinevaid laskeharjutusi. Tuulepargi rajamine

harjutusala piirkonda või selleks harjutusala suuruse vähendamine või killustamine vähendaks

olulisel määral ka merel opereerivate üksuste väljaõppe korraldamise võimalusi, sealhulgas

taktikalist väljaõpet ja laevade manööverdamist. Tuulikud takistavad riigikaitseliste radarite

töövõimet, hakates eelkõige mõjutama Ämaris paikneva õhuseireradari tööd. Kaebajale ei oleks

võimalik anda hoonestusluba, kuna ta ei vasta elektrituruseaduse (ELTS) §-s 922 sätestatud

nõudele, mille kohaselt peab isik olema elektriettevõtja või kuuluma elektriettevõtjaga samasse

kontserni juba vähemalt hoonestusloa vormistamisest alates.

3. Neugrund OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 12.05.2022

korralduse nr 145 tühistamiseks.

Hoonestusloa menetluse algatamisest keeldumine on formaalselt õigusvastane, sest lähtudes

analoogiast ehitusseadustiku § 1134 lg-ga 2 oleks otsus tulnud teha 90 või 120 päeva jooksul

taotluse esitamisest, ent siinsel juhul kulus selleks enam kui 12 aastat. Menetluse ebamõistlik

kestus võis mõjutada otsustamist, kuna vahepeal asjaolud muutusid ning näiteks Kaitseväe

harjutusalade asukohad määrati kindlaks oluliselt pärast taotluse esitamist. VeeS v.r. § 228 lg 1

kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna enam kui 12 aastat kestnud menetluse tulemusel ei saa

taotlust sisuliselt läbi vaatamata asuda seisukohale, et hoonestusloa andmine on ilmselgelt

võimatu. Selle aja jooksul on kaebaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga (MKM)

kokkuleppel tellinud rajatava tuulepargi keskkonnamõju hindamise (KMH) ja pidanud KaM-

ga läbirääkimisi võimalike kompromissilahenduste leidmiseks. Vaidlustatud korraldus on

nõuetekohaselt põhjendamata ning üksnes viitab teiste asutuste, eelkõige KaM arvamustele,

samuti on põhjendamatult jäetud kaalumata võimalus anda haldusakt kõrvaltingimusega.

3-22-1265

3(12)

Vastustaja ei ole mõistlikult arvesse võtnud tuulikutest õhuseireradarite tööle tekkivate

takistuste leevendamist võimaldavaid tehnilisi lahendusi (kompenseerivate lisaradariseadmete

paigaldamine, stealth-tehnoloogia) ning pärast taotluse esitamist selles valdkonnas toimunud

tehnilist arengut. Seejuures on vastustaja teiste tuulikuparkide (nt Pakri, Aidu) puhul selliseid

arenguid silmas pidanud. Vastustajal puuduvad täpsed arvutused selle kohta, kas või mil määral

kaebaja soovitud tuulikud radari tööd üldse mõjutaksid, samas kui mistahes mõju radari tööle

ei saa olla piisav hoonestusloa andmata jätmiseks. Vastustaja ei ole arvesse võtnud ka seda, et

Eestis paiknevate radarite pildi puudusi saab kompenseerida Soomes ja Rootsis asuvate radarite

pildi abil.

Tuulepargi rajamine ei välistaks Kaitseväe harjutusalade sihipärast kasutamist. Õhutõrje ja

suurtükiväe merele orienteeritud harjutusalade ja mereväe harjutusalade asukohtade valimise

arendusprogrammis (ÕSMAAP) määratletud mereväe harjutusalal 001 ei ole määratud kindlaid

laskesektoreid, mistõttu on võimalik seal laskmisi korraldada nii, et need ei kattuks tuulikute

ohualadega. Üksuste põhiseid harjutusi koos lahinglaskmistega saaks lisaks alale 001 teha ka

alal 002. Pealegi on soovitud tuulepargi alaga osaliselt kattuva harjutusala 001, aga ka Keibu ja

Peraküla laskepaikade kasutamisel olulised hooajalised piirangud, mistõttu ei ole tegemist

Kaitseväe jaoks iseäranis sobilike aladega. Samadest relvadest, millest lastakse eelkõige

Peraküla laskepaigas, on samavõrd võimalik laskeharjutusi teha ka muudel aladel, eelkõige

Rutjal. Samuti toimub Rutjal reaalselt laskmine õhusihtmärkide pihta, mistõttu ei ole selleks

tingimata vaja kasutada seda ala, kuhu kaebaja soovib püstitada tuulikud.

Kaebaja mittevastavus ELTS nõuetele ei saa olla põhjuseks keelduda menetluse algatamisest.

Vastustaja ei ole kaalumisel mõistlikult arvesse võtnud energiamajanduse arengukava aastani

2030 ega MKM 04.07.2019 kirjas väljendatud seisukohta, et Neugrundi alale tuuleparkide

rajamist ei tohiks kergekäeliselt takistada.

4. Vabariigi Valitsus moodustas 16.02.2023 määrusega nr 11 „Neugrundi looduskaitseala

moodustamine ja kaitse-eeskiri“ Neugrundi looduskaitseala. Eesmärgiks on kaitsta: 1) Soome

lahes paiknevat ainulaadset geoloogilist objekti Neugrundi meteoriidikraatrit ning tagada

piirkonna mereelustiku ja linnustiku elupaiga terviklikkus; 2) karisid; 3) kaitsealuseid linnuliike

järvekauri ja punakurk-kauri; ning 4) alal regulaarselt peatuvaid rändlinnuliike auli ja hahka.

Määruse § 5 p 5 kohaselt on kaitsealal muu hulgas lubatud sõjaline väljaõpe, samas § 6 p-de 1

ja 3 kohaselt on seal keelatud majandustegevus ning uute ehitiste püstitamine. Looduskaitseala

hõlmab ala, kuhu kaebaja soovis hoonestusloa taotluse järgi paigutada enamiku tuulikutest.

Määruse seletuskirja kohaselt on Neugrundi meteoriidikraater maailmamere teadaolevalt kõige

paremini säilinud meteoriidikraater, millel on rahvusvaheline teaduslik ning elustiku

mitmekesisuse säilimist toetav väärtus. Seetõttu on vajalik säilitada ala looduslikus seisundis.

Karid on Eesti rannikumeres levinud suhteliselt väikesel pindalal, nende elustik on väga

mitmekesine ja seda iseloomustab suur bioloogiline produktiivsus. Rannakarbi populatsioonid

on lindudele hea toidubaas, mistõttu on elupaigatüübi soodsa seisundi säilitamiseks vajalik

tagada selle puutumatus ja areng üksnes loodusliku protsessina. Järvekaur ning punakurk-kaur

on linnudirektiivi I lisas nimetatud liigid. Aul on linnudirektiivi II lisas nimetatud väheneva

arvukusega liik, kusjuures linnustiku uuringute järgi jääb Neugrundi madalikul peatuvate aulide

koguarvukus vahemikku 36 000 – 42 000, mis teeb piirkonnast rahvusvaheliselt olulise

koondumispaiga. Eesti vetes asuvatel auli peatuspaikadel on väga suur tähtsus selle linnuliigi

Lääne-Siberi / Põhja-Euroopa populatsiooni jaoks tervikuna. Koos Osmussaart ja Põõsaspea

neeme ümbritsevate meremadalatega moodustab piirkond aulide rändeteel rahvusvaheliselt

tähtsa peatumiskoha. Hahk on ohulähedane liik, kelle arvukus on kiirelt langev ja kelle jaoks

on Neugrundi madal üle-eestilise tähtsusega peatumisala. Neugrundi madala piirkonnas on

loenduse käigus registreeritud linnudirektiivi I lisa liigid väikekajakas, jõgitiir ja randtiir,

3-22-1265

4(12)

samuti on alal registreeritud ohualtid liigid alk ja krüüsel, aga ka tõmmukajakas, tõmmuvaeras

ja hallpõsk-pütt. Kaitsealal säilitatakse Neugrundi madala mereala elupaikade puutumatus ja

tagatakse nende areng peamiselt loodusliku protsessina. Kaitseala kasutamisel riigikaitse

eripiirkonnana ei saa täielikult välistada häiringuid kaitseala kaitse-eesmärgiks olevatele

linnuliikidele. Tõenäosus olulise mõju esinemiseks on siiski väike. Looduskaitsega samaväärse

avaliku huviga seotud riigikaitselisest tegevusest tingitud ebasoodsat mõju ei ole võimalik

täielikult välistada. Kaitsealale ehitiste rajamine võib tekitada unikaalse geoloogilise objekti

ehituses pöördumatuid füüsilisi muutusi, hävitab loodusliku elupaiga, vähendab elupaigatüübi

karide pindala ning võib kahjustada kogu piirkonnaga seotud elustikku, mille kaitseks on

kaitseala moodustatud. Töötava tuulepargi müra, vibratsioon ning kaablite elektromagnetväli

mõjutab mereelustikku negatiivselt. Kokkupõrked tuulikute labadega põhjustavad lindude

hukkumist ning tuulepargi ala hakatakse vältima rändeteel ja peatuskohana. Eelkõige auli puhul

peetakse tuuleparkide arendamist avamerel keskmiseks ohuteguriks ning nende kõige olulisem

mõju on lindude tõrjumine nende eelistatud toitumisaladelt.

5. Neugrund OÜ esitas 17.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse

16.02.2023 määruse tühistamiseks täies ulatuses või alternatiivselt osas, milles see keelab uute

ehitiste püstitamise ja tuulepargi opereerimise.

Määruse andmisel on oluliselt rikutud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Avaliku arutelu ja

määruse andmise vahele jäi 8 aastat, mistõttu oleks kaebaja tulnud enne määruse vastuvõtmist

uuesti ära kuulata. Sellisel juhul oleks kaebaja saanud esitada oma vastuväited selle kohta, et

looduskaitseala moodustamisel aluseks võetud andmed ning eksperthinnangud on vananenud.

Lisaks sellele muutusid kaitseala moodustamise menetluse ajal ka loodusobjekti kaitse alla

võtmise põhiseisukohad (võimalikuks peeti ala kasutamist Kaitseväe harjutusalana). Määruse

andmisel on tuginetud vananenud andmetele ja ekspertarvamustele. Näiteks uusim määruse

seletuskirjas viidatud linnustiku uuring pärineb 2013. a-st ning tugineb veelgi vanematele

andmetele, ent olukorras, kus näiteks auli populatsioon on aastatel 1995–2000 vähenenud ligi

65% võrra, ei saa usaldusväärseks pidada enam kui 10 aasta vanuseid andmeid selle linnuliigi

esinemise kohta teataval alal. Määruse andmisel on tehtud olulisi kaalutlusvigu, jättes

arvestamata kõigi oluliste asjaoludega kompleksselt ja hindamata, mil määral oleks kaitse-

eesmärke võimalik saavutada ka tuulepargi olemasolu korral. Teistes riikides on tuuleparke,

mis jäävad looduskaitsealadele ning mille puhul kaitstakse samu väärtusi mis Neugrundi puhul.

Sihtkaitsevööndis lubatud ja keelatud tegevused on vasturääkivad. Kaitseväe laskeharjutused

kujutavad endast ohtu geoloogilisele objektile ja elupaigale ning laskeharjutusega kaasneb

võrreldav või suuremgi müra kui ehitustegevuse ja tuulikute käitamisega. Looduskaitseala

moodustamisel on põhjendamatult jäetud arvestamata fossiilkütustelt taastuvenergiale

ülemineku ja Eesti energiasõltumatusega seotud argumentidega. Vastustajal puudusid veenvad

argumendid tuulepargi negatiivse mõju kohta kaitstavatele loodusväärtustele, samas kui

kaebaja tellitud Neugrundi tuulepargi KMH aruandest tuleneb selgelt, et negatiivsed mõjud kas

puuduvad või on teatavate meetmetega leevendatavad. Vastustaja ei ole esitanud veenvaid

andmeid tuulikute negatiivse mõju kohta meteoriidikraatrile, samas kui geoloogidest

asjatundjad on tuulikute rajamist pidanud tervitatavaks. Karide kui elupaiga puhul on jäetud

arvestamata, et karidega sisuliselt samasugust elupaika pakuvad ka tuulikute veealused osad.

Määruse seletuskirjas viidatud teadusuuringud ei luba teha järeldust tuulikute negatiivse mõju

kohta Neugrundi madalal. Vastustaja on oluliselt rikkunud hea halduse põhimõtet, võttes

vaidlustatud määruse vastu pärast seda, kui kaebaja oli kohtus vaidlustanud korralduse, mis

käsitles hoonestusloa menetluse algatamisest keeldumist. Asjaolu, et kaitse alla võtmise

ettepaneku tegemisest möödunud 13 aasta jooksul ei ole kaitse alla võtmist otsustatud ning

Neugrundi ala ei ole senini arvatud ka Natura 2000 võrgustiku alade hulka, viitab samuti sellele,

et valitsuse tegelik tahe on suunatud hoonestusloa menetluse takistamisele, mitte

looduskaitsele.

3-22-1265

5(12)

6. Tallinna Halduskohus liitis 20.03.2023 määrusega kaebused ühte menetlusse ja jättis

20.10.2023 otsusega kaebused rahuldamata.

Vastustaja on kaalutlusvigu tegemata asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja soovitud

tuulepargi rajamine on võimatu ilmse vastuolu tõttu riigi julgeolekuhuviga tagada Neugrundi

madalaga hõlmatud ala sihipärane ja tõhus kasutatavus Kaitseväe harjutusalana. Vaidlustatud

korralduses on riigikaitsehuvi piisavalt ja adekvaatselt selgitatud. Vastustaja pädevuses on

määratleda riigi julgeolekuhuvi sisu ning ulatus osas, mis puudutab seda, milliseid või kui

ulatuslikke alasid on Kaitseväel vaja kaitsevõime tagamisele suunatud väljaõppeks. Vastustaja

ei ole selle huvi sisustamisel ega sellele kaebaja huviga võrreldes selge ja vääramatu ülekaalu

omistamisel teinud ilmseid hindamisvigu. Seejuures võis vastustaja vaidlustatud korralduse

andmisel lähtuda korralduses refereeritud KaM kirjades esitatud seisukohtadest ning nõustuda

neis väljendatuga. Kirjades esitatud põhjendused on käsitatavad valitsuse põhjendustena, mitte

pelgalt teiste asutuste arvamuse refereerimisena, nagu ekslikult leiab kaebaja.

Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vaidlustatud korraldus on menetlustähtaja rikkumise tõttu

formaalselt õigusvastane. Isegi kui tõdeda, et hoonestusloa menetluse algatamise otsustamine

võttis vastustajal ebamõistlikult kaua aega, ei näe kehtiv õigus mõistliku menetlusaja rikkumise

tagajärjena ette kohustust menetlust algatada. VeeS v.r. § 228 lg 1 eesmärk on vältida mistahes

edasiste menetlustoimingute tegemist, kui on ilmne, et hoonestusloa andmine ei ole võimalik.

Ebamõistliku kestusega menetlus võib küll rikkuda taotluse esitaja õigusi sõltumata menetluse

lõpptulemusest, ent sellisel juhul ei saa kohaseks õiguskaitsevahendiks olla viivituse lõpetanud

negatiivse otsuse tühistamise nõue.

Iseenesest õige on kaebaja väide, et mitmed asjaolud, millele tuginedes vastustaja hoonestusloa

andmisest keeldus – eelkõige Kaitseväe harjutusalade ulatuse kindlaks määramine – on

hoonestusloa taotluse esitamisega võrreldes hilisemad. See aga ei anna alust vaidlustatud otsuse

tühistamiseks, kuna menetluse algatamise otsustamiseks vajalikud asjaolud pidi vastustaja igal

juhul kindlaks tegema otsuse tegemise aja seisuga. Isegi kui menetluse algatamisest keeldumise

aluseks olevaid asjaolusid varem ei esinenud, ei saanud see mõjutada hoonestusloa menetluse

algatamise või sellest keeldumise kohta tehtavat otsust selle otsuse tegemise ajal.

Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et VeeS v.r. § 228 lg 1 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud.

Selle sätte kohaselt keeldub Vabariigi Valitsus hoonestusloa menetluse algatamisest, kui

hoonestusloa andmine on ilmselgelt võimatu. Sätet tuleb mõista nii, et hoonestusloa menetluse

algatamisest võib keelduda, kui enne sama seaduse § 227 lg-s 1 sätestatud menetluse algatamise

otsuse tegemist saab vastustaja kahtluseta asuda seisukohale, et esineb mõni VeeS v.r. §-s 2210

sätestatud hoonestusloa andmisest keeldumise alustest. VeeS v.r. § 2210 lg 1 p 4 kohaselt on

üheks selliseks keeldumise aluseks hoonestusloa tingimuste vastuolu riigi julgeolekuhuvidega.

Sellest tulenevalt võib Vabariigi Valitsus VeeS v.r. § 228 lg 1 alusel hoonestusloa andmisest

keelduda, kui ta pole veel teinud sama seaduse § 227 lg-s 1 nimetatud menetluse algatamise

otsust ning kui ta saab ilma täiendavaid uuringuid tegemata ja põhjalikuma kaalumiseta asuda

seisukohale, et hoonestusloa esemeks oleva ehitise püstitamine oleks ilmselgelt vastuolus

ülekaaluka riigi julgeolekuhuviga. Selline ühene vastuolu esineb, kui ehitis hakkaks takistama

mõistlikult määratletud riigi julgeoleku tagamiseks vajalikke tegevusi ning hoonestusloa

taotleja huvi ei saa ilmselgelt olla sedavõrd kaalukas, et oleks üldse otstarbekas tõsisemalt

analüüsida või kaaluda riigi julgeoleku tagamiseks vajalike tegevuste piiramist või ümber

kujundamist selleks, et leida kompromiss riigi julgeolekuhuvide ja hoonestusloa taotleja

erahuvide vahel.

Vaidlustatud korralduses esitatud põhjendused, mis puudutavad eelkõige Kaitseväe vajadust

kasutada ÕSMAAP-s määratletud mereväe harjutusala nr 001 erinevat liiki õppusteks, sh

liitlastega koostöös mereväeõppuste ning erinevate väeliikide koostegevust puudutavateks

3-22-1265

6(12)

õppusteks, on veenvad ning kaebaja vastuargumendid ei sea neid kahtluse alla. Kaebaja ega

kohtu pädevuses ei ole määratleda Kaitseväe väljaõppevajaduse sisu ega ulatust, sh seda mitut

ja millise suurusega ala vajab Kaitsevägi mereväe väljaõppealadena, millist liiki ja kui suuri

õppusi on otstarbekas korraldada, mitut ja millistele tingimustele vastavat laskepaika on tõhusa

riigikaitse tagamiseks vajaliku piisava väljaõppe jaoks vaja jne. Vastustaja seisukohta, et

tuulepargi püstitamine kahjustaks riigi julgeolekuhuve ilmselgelt ebamõistlikult kahjustaval

viisil, pärssides eelkõige ÕSMAAP-s määratletud mereväe harjutusala 001 kasutatavust nii

eraldiseisvana kui ka erinevate üksuste koostöö harjutamiseks koos Keibu ja Peraküla

laskealadega, saaks vääraks pidada siis, kui see oleks ilmselgelt meelevaldne. Vaidlustatud

korralduses esitatud põhjendusi silmas pidades see nii ei ole. Isegi kui nõustuda kaebaja

väidetega, et teatavatest relvadest on võimalik lasta ka teistel Kaitseväe harjutusaladel või et

Neugrundi madalat hõlmavatel harjutus- ja laskealadel oleks võimalik piiritleda tulesektorid

selliselt, et laskeharjutused seal paiknevaid tuulikuid ei ohustaks, ei lükka see ikkagi ümber

vastustaja seisukohta, et asjaomastel harjutusaladel tuleb tagada võimalused võimalikult

mitmesuguste harjutuste sooritamiseks, sh taktikalisteks manöövriteks ja õppuste käigus

võimalikult mitmekülgsete ootamatute olukordade loomiseks. Seega ei pidanud vastustaja ära

näitama seda, et hoonestusloa esemeks olevad tuulikud välistaksid Neugrundi madalat

hõlmavate Kaitseväe harjutusalade kasutamise täielikult või et tegevused, mida tuulikute

olemasolu seal takistaks, ei oleks ühelgi juhul võimalikud mõnes muus kohas. Selle, kui palju

häid ja kui võimaluste rohkeid harjutusalasid vajab Kaitsevägi riigi julgeoleku tagamise

seisukohast piisavaks ja otstarbekaks peetava väljaõppe tagamiseks, saab määratleda üksnes

vastustaja.

Kaitseväe harjutusalade asukohad ja piirid on kindlaks määratud ÕSMAAP-s, kus on

kirjeldatud nii harjutusalade vajadust, nõudeid harjutusaladele kui ka alade valikuprotsessi.

ÕSMAAP koostamise käigus on koostatud ka keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne,

kus on hinnatud erinevate harjutusalade kasutusele võtuga seotud keskkonnamõjusid ja tehtud

ettepanekuid negatiivsete mõjude piiramiseks. Neist ettepanekutest lähtudes on ÕSMAAP-s

näiteks piiratud erinevatel harjutus- ja laskealadel tegutsemise ajalist kestust nii kalendriaasta

lõikes kui ka lubatud tegevuspäevade arvu kaudu. Harjutusala 001 keskkonnamõju hindamisel

on seejuures võetud arvesse ka Neugrundi madalale tuulepargi rajamise võimalust ning tõdetud

– nagu kaebaja isegi esile toob –, et tuulikute ohustamise vältimise meetmeks saab olla

harjutusala 001 lõunapiiri nihutamine põhja poole. Kaebaja järeldab sellest aga ekslikult, et

harjutusala 001 eesmärgipärane kasutamine oleks võimalik ka vähendatud piirides. ÕSMAAP

keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk ei olnud hinnata Kaitseväe väljaõppevajadusi,

vaid eelnevalt ÕSMAAP koostajate poolt määratletud väljaõppevajadustele vastavate alade

kasutuselevõtu keskkonnamõjusid. Selles, et mereväe harjutusala 001 väiksema pindala või

teistsuguse kujul korral võiks kaebaja taotletud tuulepargi ala sellest välja jääda, ei saa olla

mõistlikku kahtlust. Küll aga ei saa KMH aruande ega ühegi kaebaja argumendi pinnalt

järeldada, et selline väiksem või teistsuguse kujuga ala tagaks Kaitseväele piisava ja otstarbeka

väljaõppe vajadused.

Vaidlustatud korralduses on Kaitseministeeriumi arvamusele tuginedes selgelt esile toodud, et

Kaitsevägi ei ole valmis vähendama merel paikneva harjutusala ulatust Neugrundi madala

ümbruses, sest sellise suurusega harjutusala on vajalik liitlastega õppuste pidamiseks. Puudub

mistahes veenev põhjus asuda seisukohale, et sellise (st ÕSMAAP-s määratletud) suurusega

harjutusala ei ole õppuste pidamiseks vajalik. Ükski kaebaja argument sellisele seisukohale

asuda ei luba ning seda juba pelgalt põhjusel, et selliste argumentidega nõustumine eeldaks

Kaitseväe vajaduste ümber hindamist, milleks puudub kohtul pädevus. Korralduses on

seejuures täpsustatud, et Kaitseväe seisukohalt ei ole laevastiku, sh sõjalise koostöö raames

Eestis viibivate välisriikide sõjalaevade väljaõppeks Eesti territoriaalmeres alternatiivseid

asukohti, mis oleks samas piisava suuruse ja sügavusega ning muust laevaliiklusest eraldatav.

3-22-1265

7(12)

Lisaks on vaidlustatud korralduses osutatud, et Neugrundi madala piirkond ei asu

lennuliikluseks avatud lennukoridoride vahetus lähetuses, võimaldades korraldada erinevaid

laskeharjutusi. Seejuures tuleb tähele panna, et ÕSMAAP kohaselt on harjutusala nr 001 ainus

mereväe harjutusala, kus on võimalik harjutada õhusihtmärkide pihta laskmist. Arusaadavalt

on seejuures jutt mereväe poolt õhusihtmärkide laskmisest, mitte maalt õhutõrjerelvadest

laskmisest. Muu hulgas sel põhjusel ei saa asjakohaseks pidada kaebaja väiteid ja tõendeid selle

kohta, millistest relvadest saab lasta näiteks Rutjal. ÕSMAAP-st tuleneb üheselt, et mereväe

väljaõppes õhusihtmärkide laskmist on võimalik harjutada üksnes harjutusalal nr 001.

Vastustaja korralduses on Kaitseministeeriumi arvamustele tuginedes esile toodud, et Kaitseväe

harjutusala valikul on oluline ka võimalus harjutada samal ajal mitme erineva üksuse koostööd

ning üksuste koostöö käigus peab väljaõppe ala suurus tagama üksuste liikmete ohutuse, ent

harjutusala suuruse vähendamisel väheneb või isegi lõppeb ka üksuste koostööharjutuste

tegemise võimalus. Viidatud on ka sellele, et harjutusala vähendamine või killustamine

vähendab ka üksuste manööverdamise võimalusi ning et ehitiste rajamine vähendab võimalusi

valida laskeharjutuste tegemiseks erinevaid paiknemis- ja sihtmärgialasid. Need põhjendused

on loogilised ja usutavad ning kaebaja ei ole neid mõistlikult ümber lükanud. Sisuliselt väidab

kaebaja, et vastustaja on Kaitseväe väljaõppevajadust, sealhulgas mereväe harjutusalade arvu

või suuruse vajadust üle hinnanud. Väljaõppevajadusele hinnangu andmine on aga üksnes

vastustaja pädevuses ning seejuures on suuresti tegemist küsimusega, kui võimaluste rohked

harjutusalad on Kaitseväele otstarbekas tagada. Vastustaja on oma korralduses asjalikele

põhjendustele ja Kaitseministeeriumi kui valdkonnapädeva asutuse hinnangutele tuginedes

leidnud, et riigi julgeoleku tagamiseks piisava väljaõppe võimaluste tagamine eeldab mereväe

harjutusala nr 001 kasutatavust sellises ulatuses nagu see on ÕSMAAP-s määratletud ning ilma

et selle kasutamise võimalusi piiraksid sellel alal paiknevad tuulikud.

Selles, et tuulikute olemasolu Neugrundi madalal piiraks harjutusala nr 001 kasutatavust ja

pärsiks seeläbi Kaitseväe väljaõppevõimalusi, ei saa kahtlust olla. Sellise võimaluse

pärssimisena on käsitatavad näiteks piirangud manöövrite tegemisel, aga ka laskeharjutuste

sihtmärkide ja positsioonide valikul. Iseenesest on usutav, et tänapäevased relvad on väga

täpsed ning puhtalt tehnilised laskeharjutused on võimalik viia võrdlemisi piiratud alale, ent

Kaitseväe harjutusala, mis on muu hulgas vajalik taktikaliste harjutuste ja mereväemanöövrite

korraldamiseks, eeldab ilmselgelt enamat kui kitsalt piiritletud laskepositsioonide olemasolu.

See, et harjutusalal nr 001 ei ole kindlaks määratud laskesektorit, ongi ilmselgelt üks selle ala

põhitunnus ehk tegemist on alaga, kus on võimalik korraldada mitmekülgseid harjutusi.

Kaebaja järeldus, et laskesektori täpsustamisega oleks võimalik vältida tuulikute tabamist, on

sellise laiaotstarbelise harjutusala loomisega niisiis põhimõtteliselt vastuolus.

Mis puudutab kaebaja argumenti, et nii mereväe harjutusalal 001 kui ka Keibu ja Peraküla

laskealadel on laskeharjutusteks lubatud päevade arv aastas väga piiratud, siis see mitte ei lükka

ümber vastustaja väidet Neugrundi madalat hõlmavate harjutusalade vältimatu vajalikkuse

kohta, vaid pigem kinnitab seda. Ka teistel ÕSMAAP-s määratletud aladel on väga piiratud

päevade arv, mil laskeharjutuste tegemine on lubatud. See on ilmselgelt ka üks põhjustest, miks

on vaja erinevaid alasid erinevates asukohtades – laskeharjutuste lubatud maht igal alal on

omakorda olnud teatav kompromiss, vältimaks sellel alal ülemäärast mürareostust või muid

keskkonnale kahjulikke tagajärgi.

Eeltoodut silmas pidades võis vastustaja kokkuvõttes asuda seisukohale, et kaebaja soovitud

tuulepargi püstitamine piirkonda, mis jääb mereväe harjutusalale nr 001, ei võimalda seda

harjutusala ettenähtud eesmärgil piisavalt otstarbekalt kasutada. Samuti võis vastustaja asuda

seisukohale, et avarate kasutusvõimalustega ning meres paiknevatest tuulikutest tingitud

piiranguteta harjutusala olemasolu on riigi julgeoleku tagamiseks vältimatu, mistõttu on sellele

alale tuulepargi rajamiseks hoonestusloa andmine ilmselgelt võimatu. Nagu eespool öeldud, et

3-22-1265

8(12)

tähenda VeeS v.r. § 228 lg-s 1 nimetatud ilmselge võimatus seda, et hoonestusloa andmine ei

ole mitte ühelgi tingimusel võimalik. Hoonestusloa andmist saab ilmselgelt võimatuks pidada

ka siis, kui on kahtluseta selge, et asjaomaste ehitiste püstitamine eeldaks ülekaaluka avaliku

huviga – riigi julgeolekuhuviga – selliste kompromisside tegemist, mis ei ole viimati nimetatud

huvi olulisust arvestades mõeldav. Kaitseväe harjutusala nr 001 ulatuse või selle kasutamise

tingimuste piiramine tähendaks just sedalaadi kompromissi. Vastustaja võis asuda seisukohale,

et selline kompromiss ei oleks riigi julgeoleku huvides mõeldav. Riigi julgeolekuhuvile säärase

ülekaaluka väärtuse omistamisel ei ole valitsus toiminud meelevaldselt. Julgeolekuhuvi ei

põrku kaebaja omandiõiguse ega ühegi teise samaväärse subjektiivse õigusega, vaid kaebaja

huviga saada enda kasutusse avalik ressurss (mereala). Kaebaja sellekohane huvi on ilmselgelt

väikese kaaluga, võrreldes vaidlustatud korralduses kirjeldatud riigi julgeolekuhuviga.

Kuna vaidlustatud otsuses esitatud riigi julgeolekuhuviga seotud põhjused on alternatiivsed,

mitte kumulatiivsed, piisab kaebuse rahuldamata jätmiseks üksnes sellest, kui üks neist

põhjustest on adekvaatne ja üksi piisav hoonestusloa menetluse algatamisest keeldumiseks. Sel

põhjusel tuleb vaidlustatud korralduse tühistamise nõue rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja

käsitleda vaidlustatud otsuse neid põhjendusi, mis puudutavad tuulikutest lähtuvaid võimalikke

piiranguid õhuseireradarite tööle, ega põhjendusi, mis puudutavad kaebaja vastavust ELTS

nõuetele.

Vaidlustatud korralduse tühistamise nõude rahuldamata jätmine toob kaasa ka looduskaitseala

moodustamise määruse tühistamise nõude rahuldamata jätmise, kuna korralduse jõusse

jäämisel ei saa määrus rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Ainus kaebaja subjektiivne õigus,

mida määrus saaks rikkuda, on õigus hoonestusloa taotluse õiguspärasele menetlusele. Kuna

see subjektiivne õigus on vaidlustatud korralduse andmisega ammendunud, ei saa Neugrundi

looduskaitseala moodustamine rikkuda kaebaja õigusi. Kaebaja väited ei annaks ka alust

tühistada vaidlustatud määrust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Neugrund OÜ esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu

otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega tema halduskohtule esitatud kaebused rahuldada.

Vastustaja on teinud olulisi kaalutlusvigu, mida halduskohus ei ole arvestanud. Korralduses nr

145 puudub põhjalik analüüs, milline täpselt on väljaõppe maht, mida saab korraldada ainuüksi

Neugrundi madala piirkonnas ning millises ulatuses kahjustaks tuulepargi rajamine Kaitseväe

võimekust. Meelevaldne on väita, et tuulepark vähendab võimekust märkimisväärselt, kui pole

teada, kui suur on praegu Kaitseväe võimekus ja väljaõppe vajadus ning milline oleks Kaitseväe

võimekus pärast tuulepargi rajamist. ÕSMAAP ei vastanud korralduse nr 145 andmise ajal ega

vasta ka praegu enam tegelikele vajadustele (tegemist on 8 aastat vana arenguprogrammiga ja

julgeolekupoliitiline, keskkonna jne olukord on oluliselt muutunud). Ühel kohtumisel märkis

KaM esindaja apellandi esindajale, et tegelik harjutuste toimumissagedus ja ÕSMAAP-s esitatu

ei ühti. KaM esindaja sõnul on tegelikult merevägi õhusihtmärke lasknud ainult viis korda

(tegemist on äärmiselt kuluka õppusega), aga ÕSMAAP-s on märgitud õppuste sageduseks 2

korda aastas. ÕSMAAP ei ole haldusakt, mis looks õigusi või kohustusi haldusvälistele

isikutele. ÕSMAAP näeb ette mitmed õiguslikud sammud, mis on vaja astuda enne, kui saab

lugeda, et harjutusalad on tegelikult kehtestatud. ÕSMAAP-le tuginemine ei ole ajakohane,

kuna asjaolud on 8 aastaga muutunud. Venemaa sissetung Ukrainasse, Soome liitumine NATO-

ga ja energiajulgeoleku küsimused on selgelt muutnud riigi arendusprioriteete ja suundumusi.

Uues julgeolekuolukorras on muutunud harjutussagedus, relvad ja harjutusalade alternatiivsete

asukohtade määramise võimalused. Muutunud on lennu- ning laevaliikluse koridorid. Ka Rutjal

(ÕSMAAP harjutusala 004) toimub õhusihtmärkide laskmine, mis oleks alternatiiviks

3-22-1265

9(12)

Neugrundi alale. Harjutusalasid saaks luua ka teistele looduskaitsealadele. Liitlasõppusi saaks

korraldada nüüdseks NATO-ga liitunud Soome või Rootsi territoriaalvetes. Analüüsimata on

jäetud asjaolu, et tuulepargi rajamine edendab energiajulgeolekut.

Mõistlikku menetlusaega (120 päeva) on ületatud ligikaudu 12 aastat. Hea halduse tava

rikkumine toob kaasa korralduse õigusvastasuse. Haldusorgan ei tohi otsuse tegemisega

venitada seni, kuni on olemas õiguslik alus menetluse algatamata jätmiseks. Kohtupraktikas on

leitud, et lähtuda tuleks menetluse alguses kehtinud õigusnormidest. Iseäranis kehtib see siis,

kui menetlus on asutuse süül veninud ja taotleja satuks halvemasse positsiooni, kui ta oleks siis,

kui otsus oleks tehtud õigeaegselt. ÕSMAAP koostati alles 4 aastat pärast taotluse esitamist,

looduskaitseala moodustamine toimus alles aastal 2023.

VeeS v.r § 228 lg 1 on mõeldud olukordade jaoks, kus taotlust ei asuta sisuliselt analüüsima ega

läbi vaatama, menetleja ei hakka kaaluma olulisi asjaolusid jne. Osapooled on arutanud

võimalike kompromissideni jõudmist, s.o taotlust on asutud tegelikult sisuliselt arutama. Sh on

apellant kokkuleppel MKM-iga tellinud plaanitava tuulepargi rajamise KMH. Alternatiivselt

võiks väita, et tegelikult on KMH tellimisega hoonestusloa menetlus juba algatatud. Arvestades

tehnoloogilisi arenguid ning seda, et omavahel on suudetud ühendada isegi laskeharjutuste ala

ning looduskaitseala, ei ole võimalik kahtlusteta leida, et tuulepargi rajamine on ilmselgelt

võimatu. Kaebaja on esitanud arvukalt näited, kuidas on taastuvenergia ja looduskaitselised

huvid ühendatud mujal maailmas. Kuivõrd hoonestusloa menetluse algatamist toetab samuti

ülekaalukas avalik huvi (riigi energiajulgeolek), siis ei ole võimalik ilma menetlust algatamata

välistada, et mistahes kompromiss harjutusalade küsimuses oleks avalikke huve kahjustav.

Puudub ka analüüs selle kohta, milline avalik huvi on ülekaalukam.

Kohus rikkus menetlusnormi, jättes vastamata kaebaja väidetele, mis puudutavad tuulikutest

lähtuvaid võimalikke piiranguid õhuseireradarite tööle ja kaebaja vastavust ELTS nõuetele.

Kohus rikkus menetlusnorme ka valitsuse vaidlustatud määruse õiguspärasuse hindamisel.

8. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja huvi on saada enda kasutusse avalik ressurss (mereala),

millele vastandub avalik huvi (riigi julgeolek). Apellandi huvi seisneb tulu teenimises riigi

julgeoleku ja looduskaitse arvelt. Kaebaja ei saa tugineda energiajulgeoleku huvile ja vastustaja

ei pidanud seda analüüsima.

Vaidlustatud korralduses nr 145 on piisavalt selgelt põhjendatud, miks jäi apellandi taotlus

rahuldamata. Apellant leiab vastuoluliselt, et kuigi Kaitseväe väljaõppevajaduse sisu ja ulatus

on vastustaja hinnata, tuleks esitada apellandile meelepärased arvutused. Oluline on esitada

põhjendused, mis näitavad, et haldusorgani seisukoht ei ole meelevaldne. Isegi kui väljaõpe

toimuks vaid ühel või kahel päeval aastas, takistaks tuulepark eesmärgipärast väljaõpet.

Mereväe harjutusala üleviimine Neugrundi madala piirkonnast oleks kindlasti märkimisväärne

väljaõppe mahu vähenemine alternatiivse harjutuskoha puudumise tõttu.

ÕSMAAP on jätkuvalt kehtiv. KaM on kogu haldusmenetluse jooksul olnud samal seisukohal,

et meretuulepargi rajamine Neugrundi madalikule ei ole võimalik. Vaatamata ÕSMAAP-i 8-

aastasele kehtivusajale on KaM olnud põhjendatult tuulepargi rajamise vastu ligikaudu 12

aastat ja pole märke, et see seisukoht tulevikus muutuks. Apellandi väide selle kohta, mida KaM

esindaja olevat kommenteerinud tema esindajale, on paljasõnaline. Apellant jätab sisustamata,

kuidas on 8 aasta jooksul toimunud muutused mõjutanud olukorda selliselt, et ÕSMAAP on

kaotanud oma aktuaalsuse, kasvõi osaliselt. Apellandi väide harjutussageduse muutumise kohta

on oletuslik. Pigem võib väita, et muutunud julgeolekukorras harjutusvajadus suureneb. Samuti

jätab apellant sisustamata, kuidas on lennu- ja laevaliikluse koridoride muutumine seotud

3-22-1265

10(12)

harjutusalaga. Apellant ei ole ümber lükanud väidet, et mereväel puuduvad Neugrundi madala

harjutusalale alternatiivsed asukohad. Viide Nursipalu harjutusvälja laiendamisele on

asjatundmatu ega ole kuidagi seotud apellandi taotluse aluseks oleva avaliku ressursiga

(mereala). Asjakohatu on viide võimalusele korraldada õppusi Soome või Rootsi vetes. Eesti ei

saa liitlastele ette kirjutada, kus teha õppusi.

Seoses väitega pika haldusmenetluse kohta tekib küsimus, miks ei kasutanud apellant 12 aasta

jooksul oma õigust nõuda haldusorgani kohustamist lahendama tema taotlust. Meelevaldne on

väide, et riik on sihilikult ja pahatahtlikult menetlusega venitanud kuni menetlust välistatavate

piirangute kehtestamiseni. KaM seisukoht hoonestusloa andmise asjus on olnud muutumatu

kogu haldusmenetluse aja. Apellant väidab ekslikult, et KMH algatamisega on hoonestusloa

menetlus alanud. KMH algatati 02.11.2006 vee erikasutusloa menetluses. Hoonestusloa

taotluse tuulepargi rajamiseks esitas apellant 10.03.2010 ehk pärast KMH algatamist.

Hoonestusloa andmine on ilmselgelt võimatu. Vastustaja seisukoht on olnud kogu menetluse

aja muutumatu, st Neugrundi madalale ei saa tuuleparki rajada. Isegi kui kaebus rahuldatakse,

peab vastustaja tegema sama sisuga otsuse, sest faktilised asjaolud ei ole muutunud ja tuulepargi

rajamine oleks endiselt vastuolus riigi julgeolekuga ehk ilmselgelt võimatu. Lisaks mereväe

harjutusala alternatiivi puudumisele ja maismaal harjutusalade kasutajatele mõjutaks apellandi

rajatav tuulepark negatiivselt radarite töövõimet ning siin piisab negatiivsest mõjust, mitte mõju

suurusest.

Neugrundi alal on esmatähtis säilitada loodusväärtusi ning määrus nr 11 on õiguspärane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda tühistada. Halduskohus ei ole tõendite hindamisel

ja asjaolude kindlakstegemisel eksinud. Halduskohus on apellandi väidete kohta oma otsuses

juba esitanud põhjalikud ja ammendavad põhjendused. Ringkonnakohus nõustub nendega ega

pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

10. Halduskohus on õigesti tõlgendanud VeeS v.r. § 228 lg-t 1 ja § 2210 lg 1 p-i 4, sisustanud

valitsuse kaalutlusõiguse piirid ja eesmärgi ning teinud kindlaks, et vaidlustatud korralduse

andmisel ei ole Vabariigi Valitsus teinud kaalutlusvigu, rikkunud muid õiguse üldpõhimõtteid

ega oluliselt rikkunud menetlus- ja vorminõudeid. Valitsusel ei ole julgeolekuhuvi sisustamisel

ja selle kaalumisel teiste huvidega küll täielikult kontrollivaba otsustusruumi, kuid halduskohus

on õigesti tuvastanud ja põhjendanud, et valitsuse väidetud julgeolekuhuvi eksisteerib ja seda

tuleb praeguses asjas väärtustada märksa enam kui kaebaja huvi saada ettevõtluse eesmärgil

oma kasutusse riigile kuuluvat ala, seejuures saab kaebaja tugineda oma subjektiivsete õiguste

riive põhistamisel ainult oma ärihuvidele, mitte aga energiajulgeoleku tagamise kui avaliku

huvi kaalutlusele.

11. Apellant leiab ekslikult, et valitsuse korralduses ei ole piisavalt analüüsitud Kaitseväe

potentsiaalset väljaõppe mahtu Neugrundi madalal. Tegemist on mereväe harjutusvajaduse

aspektist Eesti territoriaalvetes unikaalse merealaga, millele sisuliselt puuduvad alternatiivid.

Halduskohus on selles osas esitanud ammendavad ja vastuoludeta põhjendused. Asjaolu, et

apellant jätkuvalt ei nõustu nende seisukohtadega, ei muuda neid ebaõigeteks. Asjakohatu on

viidata Rutja harjutusalale ning maismaal asuvatele harjutusaladele, kus ilmselgelt ei saa

korraldada mereväe-spetsiifilisi harjutusi. Isegi kui väljaõpe toimuks vaid ühel või kahel päeval

aastas, takistaks tuulepark eesmärgipärast väljaõpet. Seetõttu ei ole asjas oluline ka see, kas

tegelik harjutuste toimumissagedus ja ÕSMAAP-s esitatu langevad täpselt kokku. Mereväe

3-22-1265

11(12)

harjutused toimuvadki nende eripärast tulenevalt harvem, kuid see ei välista ega vähenda

vajadust sobiva harjutusala vastu. ÕSMAAP-s on määratletud mereväe harjutusala 001

kasutatavus nii eraldiseisvana kui ka erinevate üksuste koostöö harjutamiseks koos Keibu ja

Peraküla laskealadega. Apellant on asjatult palju tähelepanu pööranud sellele, kas ÕSMAAP

on muutunud julgeolekukeskkonnas piisavalt ajakohane. VeeS v.r. § 2210 lg 1 p 4 tähenduses

riigi julgeolekuhuvi sisustamiseks on eeskätt oluline hinnata Kaitseväe harjutusvajadust, mitte

aga ÕSMAAP uuendamise vajadust. On eelduspärane, et halvenenud julgeolekukeskkonnas ei

vähene Kaitseväe harjutusvajadus, pigem vastupidi. Ringkonnakohus peab Eesti Vabariigi kui

suveräänse riigi julgeoleku huvi hindamisel asjakohatuks arutleda selle üle, kas alternatiiviks

võiks olla harjutuste korraldamine mõne teise riigi vetes. Koostöö teiste riikidega, sh NATO

liikmetega saab üksnes täiendada, mitte asendada Kaitseväe tegevusi oma riigi territooriumil.

12. Haldusmenetlus kestis taotluse esitamisest kuni menetluse algatamisest keeldumiseni väga

kaua. Samas tuleb arvestada, et kaebaja ei ole esitanud kohtule nõudeid viivituse lõpetamiseks.

See näitab, et kaebaja leppis sellega, et väga kaalukaid avalikke huve puudutava küsimuse (riigi

julgeoleku ja kaitse huvid, taastuvenergeetika, looduskaitse ja mereplaneerimise jm küsimused)

lahendamine võib olla keeruline ja aeganõudev, erinevaid ühiskondlikke ja poliitilisi protsesse

kompleksselt hõlmav. See ei muuda viivitust tingimata õiguspäraseks, kuid teisalt ei anna alust

ka väita, et pelgalt taotluse esitamisest möödunud aja tõttu tuleb lugeda menetlus alanuks.

Apellant oli kursis KaM vastuseisuga hoonestusloa andmisele ning viivituse lõpetamiseks

nõude esitamise korral oleks tõenäoliselt tehtud keelduv otsus juba varem. Samas on usutav, et

kaebaja huvides ei pruukinud olla, et menetluse algatamisest keeldutakse juba varem, kuna

asjaolud võivad muutuda ja projekti teostumise väljavaated paraneda. Apellant väidab ekslikult,

et hoonestusloa menetlus algas KMH algatamisega. KMH algatati 02.11.2006 vee erikasutusloa

menetluses, kuid hoonestusloa taotluse tuulepargi rajamiseks esitas apellant 10.03.2010.

Halduskohus põhjendas asjakohaselt, et valitsus pidi oma otsuse langetamisel tegema asjaolud

kindlaks haldusakti andmise seisuga, mitte taotluse esitamise seisuga. Vastasel korral ei oleks

haldusorganil võimalik korrektselt kaaluda asjassepuutuvaid huvisid. Seaduse mõtte ja

eesmärgiga vastuolus oleks hoonestusloa menetluse algatamise kohta kaalutlusotsuse tegemine

teatud ajal minevikus esinenud olukorra kohta.

13. Ebaõige on apellandi etteheide, et halduskohus rikkus menetlusnormi, jättes vastamata

kaebaja väidetele, mis puudutavad tuulikutest lähtuvaid võimalikke piiranguid õhuseireradarite

tööle ja kaebaja vastavust ELTS nõuetele. Juhul kui mingite asjaolude tuvastamine ja väidetele

vastamine ei oma tähtsust otsuse resolutsiooni põhjendamiseks, pole neid vaja analüüsida.

Siinses asjas on halduskohus õigesti osutanud, et valitsuse otsuses esitatud riigi

julgeolekuhuviga seotud põhjused on alternatiivsed, mitte kumulatiivsed, mistõttu piisab

kaebuse rahuldamata jätmiseks üksnes sellest, kui üks neist põhjustest on adekvaatne ja üksi

piisav hoonestusloa menetluse algatamisest keeldumiseks. Teisisõnu, sõltumata sellest, kas

kaebaja väiteid õhuseireradarite ning kaebaja ELTS nõuetele vastavuse osutuks õigeks või

mitte, tuleks kaebus jätta ikkagi rahuldamata ja kohtuotsuse resolutsioon sellest ei muutuks.

HKMS § 165 lg 1 p 4 eesmärgiks pole koormata kohtulahendit põhjendustega, millel pole asja

lõpplahenduse aspektist tähtsust.

14. Kuna kaebajal ei ole menetluse õiguspäraselt algatamata jätmise tõttu enam võimalik saada

hoonestusluba Neugrundi madalale tuulikute püstitamiseks, siis ei ole tal Vabariigi Valitsuse

16.02.2023 määrusega moodustatud Neugrundi looduskaitseala ja kaitse-eeskirjaga sellist

puutumust, mis annaks talle õiguse esitada Vabariigi Valitsuse selle haldusakti peale

tühistamiskaebust (HKMS § 44 lg 1, riigivastutuse seaduse § 3 lg 1). Kaebus jäi ka selles osas

õigesti rahuldamata.

15. Muus osas on kaebaja väited halduskohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses kummutatud

ja seda analüüsi pole vaja apellatsiooniastmes korrata.

3-22-1265

12(12)

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud jäävad seega kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud vastustaja

enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)