2-23-6265/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mati Maksing, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.08.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-6265

Tsiviilasi

W.P hagi osaühingu Katanter vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.09.2023 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

W.P apellatsioonkaebus, hind 248 424 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja W.P (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ilja Sipari

Kostja osaühing Katanter (registrikood 10041494),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Viktor Särgava ja

vandeadvokaadi abi Liis Puidak

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Harju Maakohtu 29.09.2023 vaheotsus ja saata tsiviilasi tagasi esimese

astme kohtule menetluse jätkamiseks.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. W.P (hageja) esitas 13.03.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse osaühingu Katanter

(kostja) vastu põhivõla 220 000 eurot ja viiviste väljamõistmiseks. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15.09.2020 lepingu nr 0109 (leping), mille

p 1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 220 000 eurot preemiat. Preemia tuli maksta

välja kostja pangakontole ühe või mitme maksega seitsme päeva jooksul alates preemia

väljamaksmise avalduse esitamise päevast. Hageja esitas kostjale 19.08.2021 avalduse 220

000 euro tasumise kohta.

Hageja ei nõustunud kostja väitega nõude aegumise osas. Preemiat tuli käsitada

tulumaksuseaduse § 13 lg 1 järgi palgatuluna, mille nõudmisele kohaldub kolmeaastane

aegumistähtaeg tulenevalt nii töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg-st 9 kui ka tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1. Hageja palus kohtul teha vaheotsuse nõudele aegumise

kohaldamise või kohaldamata jätmise kohta.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja ja kostja sõlmisid 31.05.2000 töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juures

tööle sekretär-referendi ametikohale põhipalgaga 1400 krooni (89,48 eurot) kuus. Alates

2019. aastast kuni töölepingu lõpetamiseni maksis kostja hagejale igakuist töötasu 1340,47

eurot (neto). 19.08.2021 saatis hageja kostjale avalduse 220 000 euro tasumiseks, millele

kostja vastas 29.10.2021, et leping sõlmiti juhatuse liikme usaldust kuritarvitades ja oli

seetõttu kehtetu.

Kostja esitas nõudele aegumise vastuväite. Kuivõrd väidetav preemia maksmise kohustus

tulenes hageja ja kostja vahelisest töösuhtest, rakendus lepingule TLS 15.09.2020 kehtinud

redaktsiooni § 31. Poolte sõlmitud tööleping lõppes 12.07.2021, mistõttu muutusid kõik

hageja ja kostja töösuhtest tulenevad nõuded sel päeval sissenõutavaks (TLS § 84 lg 1).

Arvestades hagejale 29.10.2021 edastatud vastust, oli hageja hiljemalt sel päeval teadlik, et

kostja sõlmitud lepingut ei tunnista. Hagejal oli õigus pöörduda töövaidluskomisjoni või

kohtu poole töösuhtest tulenevate õiguste (s.o preemia saamise õiguse) tunnustamiseks

hiljemalt 29.02.2022, s.o neli kuud peale kostja keeldumist.

Maakohtu otsus

4. Maakohus tegi vaheotsuse taotluse põhjal tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449

lg 3 alusel lõppotsuse, kohaldas aegumist ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

kohus hageja kanda.

Kohus oli seisukohal, et antud juhul oli hagi aluseks oleva lepingu näol tegemist töösuhtest

tuleneva lepinguga, millele kohaldusid TLS sätted. Pooled vaidlesid selle üle, kas lepingus

kokkulepitud summa tasumist tuli arvestada töötasu osana. Kohus tuvastas 31.05.2000

töölepinguga tutvudes, et pooled ei leppinud töölepingus kokku teistes tasudes, peale palga.

Lepingust nr 0109 sai järeldada, et tegemist oli ühekordse kokkuleppega, mitte igakuise või

iga-aastase maksega teatud töökohustuste täitmise eest. Töötasu kokkuleppele on üldjuhul

omane teatud perioodilisus, mida käesoleval juhul ei esinenud. Poolte kokkuleppest ei

nähtunud ka seda, et lisatasu võiks edaspidigi saada teatud töökohustuste täitmise eest. Seega

ei muutunud 15.09.2020 lepinguga nr 0109 lisatasu maksmine palgakorralduse osaks. Asja

materjalidest nähtuvalt oli hageja netopalk 1340 eurot kuus. Lepingu nr 0109 alusel makstav

tasu (220 000 eurot) oli hageja 13,8 aasta netopalk. Kuivõrd makstav lisatasu ületas kordades

töötaja igakuist töötasu, ei olnud kohtu hinnangul usutav, et pooled soovisid lisatasu

maksmisega töötasu suurust kokkuleppel suurendada. Seega oli lepingu nr 0109 alusel

kokkulepitud tasu puhul tegemist ühekordse maksega, mis ei saanud töölepingujärgseks

töötasu osaks. Kohus selgitas, et töötasu koosseisu määratlemisel ei saanud juhinduda

tulumaksuseaduse § 13 lg-st 1, sest viidatud säte ei anna töötasu legaaldefinitsiooni, vaid

määratleb millisel juhul tuleb töösuhtes tehtavaid makseid maksustada tulumaksuga.

Arvestades, et lisatasu maksmist sai käsitada muu kokkuleppena töösuhtes, mitte töötasuna,

siis kohaldus aegumise osas TLS § 31. Kohus oli seisukohal, et hageja viited Riigikohtu

19.02.2022 otsuse seisukohtadele tsiviilasjas nr 2-19-9129 ei olnud käesoleva vaidluse

kontekstis asjakohased, kuivõrd käsitlevad välislähetuse päevaraha nõude (laiemalt ka töötaja

tööülesannete täitmisel tekkinud kulude ja kahju hüvitamise nõuete) aegumist. Selliseid

nõudeid käesolevas vaidluses ei esitatud. Hageja esitas kostja vastu nõudekirja võla

tasumiseks 11.02.2022, millele kostja vastas eitavalt 27.07.2022. Seega pidi hagejale olema

hiljemalt 27.07.2022 selge, et kostja ei tunnista hageja töösuhtest tulenevat nõuet ning samast

kuupäevast alates hakkas kulgema TLS §-s 31 sätestatud nõude aegumise tähtaeg, mis saabus

27.11.2022. Hageja esitas oma nõude kohtusse 13.03.2023. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus,

et hageja nõue kostja vastu oli aegumise tõttu lõppenud ja hagi ei kuulunud rahuldamisele.

Poolte seisukohad

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi

menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palus hageja panna kostja kanda.

Kohus rikkus materiaalõiguse normi, kohaldades ekslikult TLS § 31, kuigi asjas oleks tulnud

kohaldada TLS § 29 lg-t 9 ja TsÜS § 146 lg-t 1. Samuti hindas maakohus tõendeid ebaõigesti.

Hageja ei väitnud, et lepingu nr 0109 alusel makstava preemia näol oli tegemist hageja töö-

või palgakorralduse alusel perioodiliselt makstava lisatasuga. Preemia näol oli tegemist kostja

rahalise kohustusega, millele laienes TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg. Ka kostja arvates oli preemia näol tegemist sisult hageja töötasu osaga.

Lepingu p 2.2 kohaselt oli kokkulepitud summaks netosumma ja tööandja kohustus tasuma

riigile kõik preemia väljamaksmisega kaasnevad maksud.

Kohus lähtus hageja töötasu sisustamisel üksnes 31.05.2000 töölepingust, kuid ei

põhjendanud, miks sama töösuhte raames sõlmitud leping nr 0109 ei olnud käsitatav

töölepingus sätestatud töötasu puudutava kokkuleppe täiendamisena ühekordse lisatasu (ehk

siis preemia) maksmise osas. Pooled võisid kokku leppida, millistest osadest töötasu koosnes

ning mh võis töötasu sisaldada lisatasu, tulemustasu ja muid makseid. Antud juhul leppisid

pooled kokku ühekordse preemia tasumises, mis oli oma sisult töötasu osa. Vaheotsus ei

olnud veenev osas, milles kohus leidis, et töötasu osaks olevale preemiale kohaldub TLS § 31.

Kohus ei põhjendanud, miks ühekordne lisatasu (preemia) ei saanud olla töötasu osa üksnes

seetõttu, et sellel puudus perioodilisus. Riigikohtu 19.02.2022 otsuse seisukohad tsiviilasjas nr

2-19-9129 olid käesolevas vaidluses täies ulatuses kohaldatavad.

Kuivõrd pooled leppisid töösuhte raames kokku ühekordse preemia tasumises ja kostja viitas

kõigi tööjõumaksete tasumise kohustusele, siis oli õige väita, et preemia näol oli tegemist

töötasu osaga. Isegi, kui preemia ei olnud käsitatav hageja töötasuna, siis ei olnud õige väita,

et tegemist oli sellise töösuhtest tuleneva õigusega, millele laienes neljakuuline

aegumistähtaeg. Ainuüksi eesmärk distsiplineerida pooli esitama oma nõuded õigusselguse

saavutamiseks võimalikult kiiresti, ei andnud alust kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud

üldisest aegumistähtajast oluliselt lühemat (TLS §-s 31 sätestatud) tähtaega.

6. Kostja vaidles kaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaheotsus tuleb TsMS § 657 lg 2 alusel menetlusnormi

olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ning saata asi

esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

TsMS § 449 lg 3 järgi võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise

taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise

kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab,

et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Aegumise kohta otsuse

tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja

tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud

võimaliku vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise üle otsustamisel

(RKTKo 27.05.2015, 3-2-1-44-15, p 14).

Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte ja vastavalt kvalifikatsioonile määras

aegumistähtaja. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et poolte vahel oli tööleping ja

hageja nõuab sellest lepingust tuleneva raha maksmise kohustuse täitmist. Küll aga ei nõustu

ringkonnakohus maakohtu arusaamaga, et vaidlusalust lisatasu tuleb käsitada muu

kokkuleppena. Senises kohtupraktikas on leitud, et sõltumata sellest, kuidas pooled lisaks

töölepingus kokkulepitud töötasule tehtavaid makseid nimetavad, võivad need olla

käsitatavad ka töötasuna (RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335, p 12.1). Käesoleval juhul ei nähtu

asjas esitatud tõenditest, et hageja pidanuks saama kostjalt lisatasu millegi muu kui oma töö

eest. Seadusest ega poolte kokkulepetest ei tulene, et lisatasu ei võinud olla hageja 13,8 aasta

netopalk. Lisatasu (preemia) nõude aegumisele TLS § 3¹ kohaldamist ei õigusta seegi, et

regulaarse töötasu ja lisatasu eesmärgid võivad olla erinevad (vrd RKTKo 09.02.2022, 2-19-

9129, p 22.2.2). Neil kaalutlustel kvalifitseerib ringkonnakohus nõutava lisatasu töötasuks,

millele kohaldub TLS § 29 lg 9 järgne kolmeaastane aegumistähtaeg.

Vaidlustamata asjaoludel tuli lisatasu maksta välja kostja pangakontole ühe või mitme

maksega seitsme päeva jooksul alates vastava avalduse esitamise päevast. Hageja esitas

kostjale 19.08.2021 avalduse 220 000 euro tasumise kohta. Hageja nõue muutus seega

sissenõutavaks 26.08.2021 möödumisel. Hagiavalduse esitas hageja 13.03.2023, st enne

kolme aasta möödumist.

Kuivõrd hageja nõue pole aegunud, tuleb vaheotsus tühistada ja maakohus peab jätkama

menetlust.

Menetluskulude jaotus

8. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, kui

menetlus asja lahendamiseks jätkub. Menetluskulude jaotus nähakse ette lõppotsuses.

(allkirjastatud digitaalselt)