2-21-120475/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mati Maksing, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.08.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-120475

Tsiviilasi

Themis Õigusbüroo OÜ hagi AT vastu kahju

hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.10.2023 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Themis Õigusbüroo OÜ apellatsioonkaebus, hind 5310

eurot 90 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Themis Õigusbüroo OÜ (registrikood 12803543),

seaduslik esindaja juhatuse liige Liina Karlson

Kostja AT (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

Janika Drobot

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 20.10.2023 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Kredit Kinnisvara OÜ esitas 07.07.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse AT (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond koostas

04.08.2021 maksekäsu. 07.11.2021 esitas Themis Õigusbüroo OÜ (hageja) kohtule volitused

Kredit Kinnisvara OÜ esindamiseks ja nõude loovutamise kokkuleppe. Kostja esitas

10.11.2021 maksekäsu peale määruskaebuse. Pärnu Maakohus rahuldas 15.12.2021 määrusega

kostja määruskaebuse, tühistas maksekäsu ja andis hageja nõude kostja vastu üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 07.01.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse (täiendatud 25.02.2022), milles

palus kostjalt välja mõista 4917,50 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 esimeses

lauses sätestatud määras hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni võla tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Kredit Kinnisvara OÜ (tööandja) ja kostja 04.01.2021 kirjaliku

töölepingu, mille p-de 2.2, 3.1 ja 4.1 kohaselt asus kostja tööandja juures tööle määramata ajaks

osalise tööajaga ehitusabilise ametikohale. Lepingu lahutamatuks lisaks oli ametijuhend, mille

kostja allkirjastas omakäeliselt. Seega oli kostja oma õigustest, kohustustest ja vastutusest

igakülgselt informeeritud. Töösuhte jooksul eiras kostja korduvalt tööandja mõistlikke

korraldusi töökohustuste täitmisel (nt hilines tööle, viibis tööl alkoholijoobes jne). Töösuhte

lõpetamisel sai otsustavaks kostja tegevus objektil asukohaga Xxxxxxx xx-xx, Tallinn, kus

kostja pidi paigaldama laminaatparketi ja valamukapid, kuid tegi töökohustuste täitmisel

ridamisi eksimusi, sh rikkus ametijuhendis olevaid kohustusi ning tekitas tööandjale

materiaalse kahju.

Kostja hoiustas laminaatparketi pakke ebaõigesti püstises asendis, mis tingis laminaatparketi

paindumise ja paigaldamisel lubamatu vahe laminaatparketi plaatide vahel. Samuti avas kostja

laminaatparketi pakid hooletult, kuivõrd kasutas selle käigus nuga, tekitades paki esimesele

plaadile noakahjustusi. Kostja ei järginud parketi paigaldamisel ettenähtud tehnoloogiat

(paigaldusjuhendit), mistõttu ei vastanud paigaldatud laminaatparkett tellija ootustele ja tuli

tervikuna asendada uuega. Lisaks eelnevale paigaldas kostja objektil valamukapid, millest ühe

puhul tingis pakendi hoolimatu avamine noaga valamukapi pinnale lubamatu vao, mistõttu tuli

valamukapp asendada samaväärsega. Juhul, kui kostja oleks järginud laminaatparketi ja

valamukapi paigaldamisel vajalikku hoolsust ja õigeid töövõtteid, ei oleks vastavaid kahjustusi

tekkinud. Seega oli kostja tegevuse/tegevusetuse ning valamukapi ja laminaatparketi rikkumise

vahel põhjuslik seos. Eeltooduga rikkus kostja ametijuhendi p-des 5 ja 8.1 toodud kohustusi,

s.o kohustust mitte rikkuda tööandja poolt tarnitud ehitusmaterjale ning kohustust kasutada

õigeid töövõtteid.

Samuti tuvastas tööandja, et kostja kasutusse antud akutööriistad (akuketassaag ja akutrell)

lakkasid töötamast ilma näilise põhjuseta. Ettevõtte tava kohaselt sai kostja töölepingu

sõlmimisel enda valdusesse ja kasutada uued akutööriistad, mistõttu nende mittetöötamine

loomuliku kulumisena oli välistatud. Kostja tööandjat tööriistade mittetöötamisest ei

teavitanud. Arvestades asjaolusid kogumis, oli tuvastatav põhjuslik seos nende oskamatu

kasutamise või tahtliku kahjustamise vahel. Eeltooduga rikkus kostja ametijuhendi p-s 8.2

toodud kohustust kasutada talle töö tegemiseks usaldatud tehnikat ja materjale

heaperemehelikult.

10.03.2021 ütles tööandja kostjaga sõlmitud lepingu töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 3

alusel erakorraliselt üles seoses kostja korduva hooletu suhtumisega tahtluse või raske

hooletuse kontekstis. Kostja töölepingu erakorralist ülesütlemist ei vaidlustanud, mistõttu oli

ülesütlemine kehtiv. Töölepingu erakorraline ülesütlemine osundas kahjunõude alusele ning

väljendas kostja teavitamist sellest. Töösuhe kestis natuke üle kahe kuu ning selle aja jooksul

sai kostja neto töötasu ja puhkusehüvitist kokku 2325 eurot. Lepingu erakorralise ülesütlemise

teates sisaldus mh teave tööandja kahjunõude ja selle hüvitamise kohustuse kohta, kuid kostja

keeldus kahju heastamisest. Tööandja pöördus kostja objektil tekitatud kahjude

likvideerimiseks Ehituse Kunst OÜ poole ning teostatud töö ja materjalide kogumaksumuseks

kujunes 4917,50 eurot (käibemaksuta), mille tööandja tasus Ehituse Kunst OÜ-le sularahas.

Majandus- ja kutsetegevuse jätkamiseks oli tööandja sunnitud asendama kostja

kasutamiskõlbmatuks

muudetud

tööriistad.

Tööandja

soetas

samaväärse

akutrelli

maksumusega 145 eurot (käibemaksuta) ning akuketassae maksumusega 150 eurot

(käibemaksuta).

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei vallanud eesti keelt ning kirjutas töölepingule ja ametijuhendile alla dokumentidest

aru saamata, kuna usaldas tööandjat. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et ta rikkus

ametijuhendis olevaid kohustusi ning tekitas tööandjale materiaalse kahju. Hageja väited olid

paljasõnalised ja tõendamata. Kostja asus tööandja juurde tööle ehitusabilise ametikohale.

Töölepingu p 3.3 kohaselt olid kostja tööülesanded kirjeldatud ametijuhendis. Tööandja andis

kostjale allkirjastamiseks pahatahtlikult ametijuhendi, mis sisaldas informatsiooni ja

tööülesandeid lisaks ehitusabilise ametikohale ka oskustöölise positsiooni kohta. Pahatahtlik

oli tõlgendada ametijuhendit ainult ehitusabilise kohta käivaks. Ametijuhendi p 6 ja 6.1 kohaselt

olid ehitusabilise tööülesanneteks ainult koristus, transportimine, kandmine, segude segamine

ja ettevalmistamine, kuid hageja omistas kostjale ka ametijuhendis olevad oskustöölise

tööülesanded, sh laminaatparketi ja karkasside (antud juhul ka valamukappide) paigalduse.

Kostja täitis töösuhte ajal ainult talle töölepinguga ettenähtud tööülesandeid ning töölepingus

(sh ametijuhendis) kirjeldamata tööülesandeid talle ei antud.

Hageja märkis, et vastavalt ametijuhendi p-le 3.2 omas kostja kaheaastast töökogemust ehituse

valdkonnas, kuid kostjal sellist kogemust ei olnud, sest ta ei olnud varem ehitusel töötanud ning

tööandja esindaja oli sellest lepingu sõlmimisel teadlik. Hageja väited, et kostja rikkus objektile

tarnitud materjali, olid paljasõnalised ja tõendamata. Kostja hageja poolt kirjeldatud töid

ehitusobjektil ei teinud, sest need ei kuulunud tema tööülesannete hulka. Kostjale jäi

arusaamatuks hageja käsitlus väidetavalt kostja kasutusse antud tööriistade kohta. Lepingu

erakorralise ülesütlemise teatest nähtus, et tööandja väljastas kostjale töösuhte ajal sae ja

kruvikeeraja, millised oli kostja töösuhte ajal väidetavalt rikkunud, kuid tööandja rikkumist ei

tõendanud. Töösuhte alustamisel ega lõpetamisel ei pidanud tööandja vajalikuks töövahendite

kohta koostada üleandmise-vastuvõtmise akti. Hagiavalduses viitas hageja teistsugustele

seadmetele, kui nendele, mida mainiti lepingu erakorralise ülesütlemise teates.

Kostja oli tööandjaga töölepingulistes suhetes alates 04.01.2021 kuni 15.02.2021 ning

tööleping lõpetati poolte kokkuleppel. Kuna kostja ei saanud aru eesti keelest ega ka

erakorralise ülesütlemise teate tekstist, siis kirjutas ta dokumendile alla, lähtudes seejuures

tööandja antud venekeelsetest selgitustest. Tegelikult lõppesid töösuhted poolte vahel

15.02.2021 kostja algatusel ja tingituna sellest, et tööandja ei tasunud õigeaegselt töötasu.

Kuivõrd TLS § 72 ja töölepingu p 9.1 kohaselt vastutab töötaja oma kohustuste rikkumise eest

ainult juhul, kui ta on kohustusi rikkunud süüliselt, pidi hageja tõendama, et kostja rikkus oma

kohustusi süüliselt. Kostja hinnangul ei rikkunud ta töölepingust tulenevaid kohustusi ning

hageja ega tööandja töölepingu tahtlikku rikkumist ei tõendanud. Seega puudus alus nõuda

kostjalt kahju hüvitamist.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja rahaliselt

kindlaksmääramata.

Poolte vahel oli vaidlus selle üle, kas kostja tekitas töösuhte ajal tööandjale kahju. Hagi esemeks

oli töösuhtest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille aluseks oli ametijuhendis sätestatud

kohustuste kostjapoolne rikkumine. Kohus oli seisukohal, et hageja ei tõendanud, et kostja pani

objektil toime hagiavalduses esile toodud rikkumised. Töölepingu p-st 3.1 nähtuvalt töötas

kostja tööandja juures ehitusabilise ametikohal ning p-st 3.3 nähtuvalt oli tööülesannete

üksikasjalik kirjeldus määratletud ametijuhendis. Ametijuhendi p-s 6.1 märgiti ehituse abilise

tööülesanneteks koristus, transportimine, kandmine, segude segamine ja ettevalmistamine ja p-

s 6.2 oskustöölise tööülesanneteks karkassi paigaldus, küproki paigaldus, laminaatparketi

paigaldus, põranda- ja ukseliistude paigaldus. Töölepingu erakorralise ülesütlemise teatest

nähtuvalt lõpetati töösuhe kostjaga mh seetõttu, et kostja suhtus tööandja tööriistadesse

ebaperemehelikult, rikkus tarnitud materjali ning tööandja tööriistu (saag, kruvikeeraja). Kostja

allkirjastas teate ja märkis oma allkirja juurde vene keeles sõna „tutvunud“.

Hageja väitel oli kostja teadlik oma õigustest, kohustustest ja vastutusest ning ka töösuhte

lõpetamise asjaoludest, sh tööandjale kahju tekitamisest. Kostja vaidles eeltoodule vastu, väites,

et ta ei vallanud eesti keelt, tööandja ei tõlkinud talle eelnimetatud dokumente, tal ei

võimaldatud nendega hiljem kodus tutvuda ning ta allkirjastas dokumendid usalduse pinnalt.

Kostja ütlustest nähtuvalt tõlkis talle dokumentide sisu käesoleva menetluse ajal tema esindaja

ning ta ei oleks dokumentide sisu teades neid allkirjastanud. Tunnistaja A. Li ütlustest nähtus,

et suhtlus kostjaga käis vene keeles, kostja ei vallanud eesti keelt ja talle dokumentidest teist

eksemplari ei antud. A. Li väitel arutati töötingimused kostjaga läbi ja kostja sai põhimõtteliselt

nendest aru. Kohus asus seisukohale, et kostja ja tunnistaja ütlustest ei saanud järeldada, et

kostjale tõlgiti tööleping, ametijuhend ja töölepingu erakorralise ülesütlemise teade vene keelde

ning vastuolulised olid ütlused selle kohta, et kostja sai dokumentide sisust aru. Seega ei saanud

lugeda tõendatuks hageja väidet, et kostja nõustus töölepingu lõpetamise asjaoludega, sh

sellega, et ta rikkus ametijuhendis olevaid kohustusi ning tekitas tööandjale materiaalse kahju.

Abstraktne kahju hüvitamise nõue töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusel ei omanud

käesoleva asja lahendamisel õiguslikku tähendust.

Ametijuhendi p-s 3.2 märgitu, et töötaja omab kaheaastast töötamise kogemust ehituse

valdkonnas, oli vastuolus kostja vande all antud ütlustega selle kohta, et tal puudus ehitustöö

kogemus. Kohus asus seisukohale, et ametijuhendi p-s 3.2 märgitu kostja varasema

töökogemuse kohta ei vastanud tegelikkusele ning kõige enam sai kostjal olla enne töölepingu

sõlmimist tööandja kõrval saadud neljakuune töökogemus. Seega oli tõendamata hageja väide,

et kostja näol oli tegemist töökogemusega oskustöölisega, kellele võis usaldada täitmiseks

oskustöölisele omaseid töökohustusi, s.o laminaatparketi ja liistude paigaldus.

A. Li ütlustest nähtuvalt paigaldas kostja laminaatparketti koos oma sõbraga. Tunnistaja

ütlustest ei nähtunud, et ta oleks näinud, et kostja paigaldas laminaatparketti ebaõigeid

töövõtteid kasutades, et kostja oleks noaga laminaatparketi pakke avanud ja neid kahjustanud

ega ka seda, et kostja kahjustas valamukappi. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt töötas

ta objektil koos D ja Aga. Arvestades vande all antud ütlusi selle kohta, et nii laminaatparketi

kui ka valamukapi paigaldamise töid tegid kaks isikut, siis ei olnud välistatud, et kostjale

etteheidetud teod pani toime tema kaastööline. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ei tõendanud,

et kostjal oli tööde teostamiseks vajalik kaheaastane töökogemus või et teda sai pidada

oskustööliseks. Järelikult oli tõendamata, et kostja rikkus ametijuhendis olevaid kohustusi, tegi

töökohustuste täitmisel ridamisi eksimusi, paigaldas laminaatparketi ebaõigesti, kahjustas

laminaatparketti ja valamukappi ning tekitas eelnevaga tööandjale materiaalse kahju. Kuna

kohus tuvastas, et kostja nõustumist töölepingu lõpetamise asjaoludega, sh sellega, et ta rikkus

ametijuhendis olevaid kohustusi ning tekitas tööandjale materiaalset kahju, ei saanud lugeda

tõendatuks, siis ei piisanud kirjalikust teatest kahju tekitamise tõendatuks lugemiseks. Seega oli

tõendamata VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos tööandjale tekkinud kahju ja kostja

tegevuse vahel.

Kohus oli seisukohal, et tõendamata oli tööriistade (akuketassaag ja akutrell) mittetöötamine

või kahjustamine, kuna puudusid tööriistade remonditöid teostavate isikute või äriühingute

kinnitused. A. Li ütlustest nähtuvalt tööriistu remonditöökotta ei viidud, vaid osteti uued. A. Lil

oli ehitusalane keskeriharidus, mistõttu ei saanud tema ütlustega lugeda tõendatuks tööriistade

mittetöötamist või kahjustamist. Vastavat asjaolu ei saanud tõendada ka kauplusest uute

tööriistade ostmist tõendavate dokumentidega, sest vastavad tõendid tõendasid üksnes uute

tööriistade ostmist. Samuti puudusid tõendid selle kohta, et just kostja käes lakkasid tööriistad

töötamast, kuivõrd kaks isikut tegid töid ja said tööriistu kasutada. Seejuures väitis kostja vande

all, et tema akuketassaagi ja akutrelli ei kasutanud. A. Li ütlustest ei nähtunud, et ta oleks

näinud, et tööriistad lakkasid töötamast kostja käes olles. Seega oli tõendamata tööandjale

varalise kahju tekkimine tööriistade kahjustamise näol.

Poolte seisukohad

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Kohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1, hinnates ebaõigesti kostja

vande all antud seletusi, tunnistaja A. Li ütlusi ja esitatud tõendeid. Kohus asus ebaõigesti

seisukohale, et tunnistaja ütluste ja kostja vande all antud selgitusega oli tõendatud, et kostja ei

mõistnud töölepingu, ametijuhendi ja lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse sisu. Asjaolust,

et A. L suhtles kostjaga vene keeles, ei olnud võimalik järeldada, et kostja eesti keelest aru ei

saanud. Enne kirjaliku lepingu sõlmimist oli poolte vahel suuline leping ning kostja sai sellest

põhimõtteliselt aru. Kostjal oli võimalik tõlkida töölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus ja

see soovi korral vaidlustada. Kuivõrd kostja ülesütlemisavaldust ei vaidlustanud, oli see kehtiv.

Seega sai lugeda ülesütlemisavalduses kostjale omistatavad rikkumised omaksvõetuks. Kohus

jõudis valele järeldusele, et tõendamata oli, et kostjal oli varasem praktiline kogemus

oskustöölisena. Kostjal puudus ehitusalane eriharidus, kuid ta oli enda sõnul olnud 2-3 aasta

vältel ehituse abitööline. Piisava kvalifikatsiooni olemasolus ei olnud tööandjal põhjust

kahelda, sest ametliku töösuhte eel käisid pooled ligikaudu 3-4 kuud koos objektidel, kus kostja

tõendas hagejale, et oskas ehitustöid. Kohus jättis A. Li ütlused põhjendamatult hindamata.

Isegi, kui kostjal ei olnud kaheaastast töökogemust, omandas ta tööandja kõrvalt oskustöölisele

vajalikud teadmised.

Kohus jättis arvesse võtmata, et kostja tunnistas, et hoidis laminaatparketti püstises asendis. A.

L ei andnud juhised laminaatparketi püstises asendis hoidmiseks, mistõttu oli tõendatud

kostjapoolne kohustuse rikkumine. Kohus hindas tõendeid ühekülgselt ja asus ebaõigesti

seisukohale, et tõendamata oli, et kostja paigaldas laminaatparketi ebaõigeid töövõtteid

kasutades, avas noaga laminaatparketi pakke ja kahjustas laminaatparketti ning valamukappi.

Erakorralist ülesütlemisavaldust allkirjastades ning seda vaidlustamata jättes tunnistas kostja

nii parketi kui ka valamukapi lõhkumist. Hageja ei nõustunud kohtu järeldusega, et kuivõrd

ehitustööd teostati koos teise töötajaga, võis rikkumised toime panna kaastöötaja. Kaastöölise

poolsete rikkumiste puhul oleks kostja pidanud seda märkama. Hageja ei nõustunud ka kohtu

järeldusega, et A. L ei olnud pädev hindama tööriistade mittetöötamist või kahjustamist

seetõttu, et tal oli ehitusalane keskeriharidus. Vastavad teadmised oli võimalik omandada

praktilise töö käigus. A. Li ütlustega sai lugeda tõendatuks tööriistade kahjustamise, mis tingis

vajaduse osta uued tööriistad ning millega kaasnes tööandjale kahju.

Kohus rikkus TsMS § 232 lg-t 1 ja TsMS § 436 lg-t 1, pidades kostja vande all antud seletusi

usaldusväärsemaks kirjalikest tõenditest. Kohus rajas otsuse kostja vande all antud seletustele,

olenemata sellest, et kostja seletuste ja tunnistaja ütluste osas olid vastuolud. Vaidlust ei saanud

olla selles, et kostja tegi tööd, kuid ei rakendanud tööülesandeid täites piisavat hoolsust,

mistõttu tekkis tööandjale kahju.

6. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses kaebuse ja asja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel oluliselt

menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti

piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega

ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

9. Pooltel puudus vaidlus maakohtu otsuse p-s 4 tuvastatud asjaoludes:

1) kostja töötas Kredit Kinnisvara OÜ-ga sõlmitud töölepingu alusel 04.01.- 15.02.2021

osalise tööajaga ehitusabilisena.

2) Kredit Kinnisvara OÜ vormistas töölepingu, ametijuhendi, palgalehed ja töölepingu

erakorralise ülesütlemise teate kirjalikult eesti keeles ja töötaja allkirjastas kõik

dokumendid.

3) Kostja täitis tööülesandeid erinevatel objektidel, sh Xxxxxxx xx-xx objektil.

4) Kredit Kinnisvara OÜ loovutas kahju hüvitamise nõude hagejale.

Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus kohaselt, milliseid tööülesandeid kostja täitis ja

et tal puudus ehitusalane ettevalmistus tööks, vastav eriharidus ja varasem töökogemus.

10. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja on kaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud

seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast.

Kuivõrd

maakohtu

otsuses

on

piisava

põhjalikkusega

käsitletud

ka

enamust

apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele

veelkord vastata. Maakohus on otsuses oma seisukohti piisavalt põhjendanud, lahenduskäik on

jälgitav. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid maakohtule ei tõendite hindamise ega otsuse

seaduslikkuse osas. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus

arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus

ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud

asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus kaebust

lahendades maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse

otsuse tühistamiseks.

11. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi kohase eelmenetluse, täites TsMS §-s

392 sätestatud ülesande. Kohus selgitas 11.04.2023 eelistungil välja hageja nõuded ning poolte

faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida

menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 363 lg 1 p 2 ja 3

kohaselt tuli hagejal tuua maakohtu ette kõik asjaolud ja tõendid, milliseid ta pidas vajalikuks

tsiviilasja menetluses esitada. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagimenetlus on

põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Kuigi selgitamiskohustuse

ulatus sõltub nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad juriidilised

esindajad, selgitas kohus piisavalt eraldi hagejale, missuguseid asjaolusid ta peab tõendama

oma seatud materiaalõigusliku eesmärgi saavutamiseks ja millised on kohased tõendid ning et

hageja väited sularahas tasu maksmise kohta, palgalehed jm ei ole kohased tõendamaks hagi

aluseks olevaid asjaolusid (kohtuistungi 11.04.2024, salvestis alates 00:02:18).

12. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus

oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

13. Hageja ei ole kaebuses esitanud sisulisi väiteid hagi rahuldamata jätmisele, vaid on teinud

paljasõnalisi etteheiteid maakohtu otsusele, millega ringkonnakohus ei nõustu.

14. Põhjendatud ei ole etteheited kostja vande all antud ütlustele antud hinnangule. TsMS § 232

lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, sest pooled ei olnud

kokku leppinud teisi. Hageja taotlusel kuulas maakohus tunnistajana üle kostja tööandja

omaniku ja seadusliku esindaja A. Li, kelle ütlused olid sarnased kostja omadega. Mõlemad

kinnitasid maakohtus, et kostja oli ehitusabiline ning tal puudus ehitusalane haridus. Kostjal oli

üheksa klassi haridus ja ta polnud kunagi varem ehitajana töötanud (12.09.2023 kohtuistungi

salvestis, alates 00:20:09, 00:34:20, 00:35:18, 1:05:58). A. Li ütlustel ta teadis, millised olid

kostja tööülesanded, töökäske andis tema isiklikult ja et neid kostja täitis (12.09.2023 istungi

salvestis, alates 00:37:30).

15. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus nõuetekohaselt, et kostjale etteheidetavad

rikkumised laminaatparketi ebaõigesti hoiustamise, laminaatparketi paigaldamisel ettenähtud

tehnoloogia mittejärgimise, laminaatparketi ja seina vahele lubamatult suure vahe jätmise,

laminaatparketile pakkide avamisel noakahjustuste tekitamise ja paigaldatud parketi katmata

jätmise ja kriimustamise osas tõendamist ei leidnud. Lisaks ülalmärgitule, et tegemist ei olnud

kostja kui abitöölise tööülesannete hulka kuuluva tööga, vaid nimetatud tööd kuulusid vastavalt

ametijuhendi p-le 6.2. oskustöölise tööülesannete hulka, ei leidnud ka nimetatud väidetavate

rikkumiste toimepanemine kostja poolt tõendamist. Kostja kinnitas eelnimetatud istungil

(kohtuistungi salvestus alates 00:38:19), et tema käes ei olnud isegi nuga, mistõttu etteheited

mh seoses pakkide avamisel noakahjustuste tekitamisega, ei olnud põhjendatud. Kostja

töövahenditeks olid haamer ja vasar.

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendamist ei leidnud kostja poolt akuketassae ja

akudrelli kahjustamine. Kostja ja tunnistaja ütlustega leidis tõendamist, et tööriistad olid

objektidel kõigi tööliste kasutamisel, kuid tõendamata jäi, kes neid rikkus ning kes neid

viimasena kasutas. Õige oli maakohtu järeldus, et hageja ei tõendanud, et nimetatud tööriistad

rohkem ei töötanud või millal need katki läksid. Nõustuda ei saa hagejaga, et tööriistade

mittetöötamist või kahjustamist tõendab uute tööriistade omandamine. Puuduvad tõendid

tööriistade rikkumise kohta ning seos kostja tegevuse ja riistade kasutamise ja veel rohkem vale

kasutamise kohta. Asja materjalidest nähtuvalt viibis objektil ehitaja ja vastutav isik tunnistaja

A. L ning teised olid abitöölised, kes täitsid neile antud ülesandeid. Kostja selgitusel oli korter

tühi, tema lõhkus seinu, tegi ukseava, kuid peamiselt tegi töid D, keda ta abistas. Kostja

ütlustega leidis tõendamist, et ta oli abitööline ja töötas objektil teiste töötajatega ning tegi

abitöid. Maakohtu otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 ja põhineb kõigi tõendite analüüsil.

17. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta on

põhjendatud ja seaduslik ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1

alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.

Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei

tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)