2-21-15695/13 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.08.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-15695

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi R. K. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

8874,24 eurot

Menetlusosalised ja

esindajad

Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806)

Hageja lepinguline esindaja: Carlo Kask (e-post: xxx)

Kostja: R. K. (endise nimega V.) (isikukood xxxxxxxxxxx, xxx,

e-post: xxx)

Asja läbivaatamine TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikud menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista kostjalt R. K. hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks välja põhivõlgnevus 1

460,35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 80,8 eurot.

3. Mõista kostjalt R. K. hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks välja viivis alates

20.08.2024 kuni põhinõude summas 1460,35 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte

rohkem kui 1460,35 eurot.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud 80% ulatuses kostja R. K. kanda ja 20% ulatuses hageja Aktsiaselts

PlusPlus Capital kanda.

5. Mõista kostjalt R. K. hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks välja menetluskulud

summas 688 eurot.

6. Mõista kostjalt R. K. väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 / 10

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6).

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja

lepingust 24942445, 05.02.2021.a. tulenev võlgnevus kompromissisummas 7221,52 eurot (s.h

põhinõue 4730,18 eurot, enne 05.02.2021 sissenõutavaks muutunud viivised 2461,34 eurot ja lepingu

sõlmimise tasu 30 eurot), viivised põhinõudelt 4730,18 eurot alates 16.03.2021 kuni 06.10.2021

summas 581,81 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot, hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks

muutunud viivis põhinõudelt 4730,18 eurot alates 07.10.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06%

päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

2. Hagi aluseks olevate asjaolude kohasel kostja ja hageja sõlmisid Kompromissileping/

Võlatunnistus nr 24942445, 05.02.2021.a. Hageja omas võlgniku vastu nõuet Laen Nr.

L05022018/0209, 05.02.2018, mille alusel kostja võlgnes hagejale 4730,18 eurot ja viivised summas

2462,34 eurot. Kuna kostja kõnesolevat summat kogu ulatuses tasuda ei suutnud, siis sõlmisid pooled

Kompromissileping/Võlatunnistuse, millega hageja loobus osaliselt viivistest nõuetest summas 1 eurot

ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja kompromissisummas 7191,52 eurot (4730,18

eurot + 2461,34 eurot). Antud summale lisandus Lepingu punktis 5.1. kirjeldatud Lepingu sõlmimise

tasu 30 eurot.

3. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud ning pooled

lugesid lõppenuks lepingu punktis 1.1. kirjeldatud kostja kohustused võlausaldaja ees ning lepingu

sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale lepingus märgitud

kompromissisumma. Kostja rikkus lepingut ning maksegraafikus märgitud kuupäevadel makseid ei

sooritanud.

4. Pooled on lepingus punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat

tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks.

Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja

kokkulepitud suuruses. Samuti hoiatati kostjat lepingu sõlmimisel, et juhul, kui ta vähemalt kahe

graafikujärgse maksega on hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma

jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks

15.03.2021 osamakse tähtaja möödumisest alates.

5. Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale

viivist 0,06% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati arvestama

maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kokkuleppele alla kirjutamisega kostja kinnitas, et

viivise määr oli temaga läbi räägitud, samuti, et ta sai selgitustest aru ning tema hinnangul oli see

mõistlikus suuruses.

6. Vastavalt VÕS § 113² lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada

mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 113² lg 2 seob

sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 113² lg 2 p 3 järgi pärast lepingu

lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud

lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest

3 / 10

nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

1000 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on kompromissisummaga 7221,52 eurot.

7. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic

OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist 24.03.2021,

07.06.2021, 06.09.2021 hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx. Seetõttu juhindudes VÕS § 113²

lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 €.

8. Kostja võlgneb hagejale lepingust tulenevalt järgnevad summad: kompromissisumma

põhivõlgnevus: 4730,18 eurot, lepingu sõlmimise tasu: 30 eurot, kompromissisumma viivised:

2461,34 eurot ja viivised: 581,81 eurot. Hageja arvestab viiviseid vastavalt esialgse põhisumma

4730,18 eurot osalt ning lepingu p 3.2 viivise 0,06 % päevamääralt: võla põhisumma x viivitatud

päevade arv 205 x 0,06 % päevas.

9.

19.12.2023 menetlusdokumendis hageja selgitas, et Mogo OÜ-lt võetud Laen Nr.

L05022018/0209, 05.02.2018 järgne krediidi kulukuse määr on 31,02 % aastas ja krediidi kogukulu

10922,88 €, kus krediidi kogukulu näitab krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks

tehtavate maksete kogusumma, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud

krediidisummast. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on lähtutud eeldusest, et intressimäär on

23,88% aastas, lepingu sõlmimise tasu on 529,90 eurot ning kogu krediit tagastatakse 72 kuu jooksul

kooskõlas teiste lepingu tingimustega. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on lähtutud Eesti

Vabariigi Rahandusministri poolt kinnitatud valemist ja saadud tulemus ümardatud täpsusega kaks

kohta pärast koma. Kostjale väljastatud krediidikulukuse määr so 31,02% aastas ei ületa Eesti Panga

viimati avaldatud kuue kuu keskmist määra enam kui kolm korda 18,81% x 3 = 56,43% > 31,02%.

Seega ei saa tarbijakrediidileping olla tühine VÕS § 4062 lg 1 alusel.

10. Kreeditor hindas kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete ja kostja

arvelduskonto analüüsi alusel. Samuti kasutas kreeditor kostja krediidivõimelisuse analüüsimisel nii

sisemisi kui ka Kreeditorile kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS

maksehäireregistrit ja TAUST.EE). Kreeditor kinnitas, et kontrollis kostja sissetulekut, olemasolevaid

kohustusi, olemasolevat krediidiajalugu, kostja vanust krediidi taotlemisel ja soovitud laenuperioodi

lõpus, residentsust, isikut tõendava dokumendi kehtivust, teostas Creditinfo Eesti AS-i

maksehäireregistri päringut, kontrollis ametlike teadaandeid ja karistusregistrit. Kostjal puudusid

kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja keskmine igakuiseks sissetulekuks

tuvastati 1150 eurot neto. Kreeditor tuvastas nimetatud andmete õigust kostja osas Pensionikeskuse

AS-ilt saadudanalüüsi tulemusel. Samuti tuvastas Kreeditor, et kostjal igakuised majapidamiskulud

summas 300 eurot. Kogutud andmeid analüüsides ei tekkinud kreeditoril kahtlust saadud andmete

õigsuses ja kreeditor jõudis järelduseni, et kostja koondreiting on hea, kostja on krediidivõimeline ja

suuteline teenindama krediiti igakuiste osamaksetega summas 153,03 eurot. Laenu kuumakse maha

arvestamise järgselt jäi kostjale kätte 696,97 eurot.

11. Lisaks on Kreeditor selgitanud kostjale lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, mille kostja

allkirjastas 05.02.2018 ning kinnitas, et lepingu tingimused on temale arusaadavad.

12. Eelnevast tulenevalt leiab hageja, et ei ole rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning

seega kehtivad ka lepingus kokkulepitud intressi ja viivisemäärad.

13. Võlausaldaja on esitanud teabe, millest nähtub, et võlausaldaja on teinud järelepärimisi

võlgniku maksevõime tuvastamiseks enne laenu väljastamist. Laen Nr. L05022018/0209, 05.02.2018

sõlmimiseks on tehtud päring Krediidiinfo ja Krediidiregistri andmebaasi. Võlausaldaja selgitas, et

kõikidest andmebaasidest sai klient nö rohelise reitingu ehk maksehäireid ei olnud. Keskmise

netopalga teada saamiseks tehti analüüs ja saadi vastus 1150 eurot. Kohustusteks on võetud kostja

poolt võetava laenu osamaksete summa, kokku 153,03 eurot finantskohustuste suurus ja

4 / 10

majapidamiskuludeks 300 eurot. Hageja toob välja, et sissetulekute ja kohustuste vahe oli 850 eurot

ja selle vahe sisse mahtus võetava krediidi osamakse, milleks moodustus 153,03 eurot.

14. Tuvastatud asjaolude pinnalt saab hageja hinnangul asuda seisukohale, et laenuandja Mogo OÜ

on üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Seega

on esile toodud, et laenuandja on kontrollinud tarbija esitatud andmeid sissetulekute, kohustuste ja

väljaminekute suuruse kohta. Hageja leiab, et laenuandja on täitnud vajalikul määral vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja sedastab, et ka laenuandjatel on limiteeritud võimalused võlgniku

maksevõime hindamisel ning käesoleval juhul leiab hageja, et laenuandja on teostanud elementaarsed

päringud enne laenu väljastamist võlgnikule.

15. Võlausaldaja ei ole hageja hinnangul rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning on

esitanud kõik nõude aluseks olevad dokumendid ja teostatud päringute vastused. Kuna e-MTA

andmetel kliendi viimase 6 kuu keskmine sissetulek oli 1279,57 eurot ja kohustused koos võetava

laenuga 453,03 eurot, siis panga arvates oli maksevõime piisav. Laenuteenindusmäär (DTI) - Taotleja

igakuiste Finantskohustuste ja sissetulekute suhe oli u 30%.

16. Hageja selgitas, et tarbija sai laenu kätte ja teostas lepingu alusel laenuandjale tasumisi. Seega

kostja teenindas laenu kuni sattus võlgnevusse. Lepingu punkti 2 kohaselt lepiti kokku laenu

väljamaksmises ALM Invest OÜ kontole.

17. Hageja selgitas, et kompromissilepingu p-s 1.1 on fikseeritud, et hageja omab kostja vastu

nõuet, millise hageja on omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt Mogo OÜ-lt

tulenevalt Laen Nr. L05022018/0209, 05.02.2018. Kompromisslepingu allkirjastades kinnitas kostja,

et on tutvunud lepingu sisuga ja nõustub selle tingimustega. Hageja on seisukohal, et kostja sai

hiljemalt kompromissilepingut allkirjastades ehk 08.02.2021 teada, et kõnesoleva nõude omanikuks

on hageja. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et kostja oli nõude loovutamisest teadlik ja

juhul, kui kostja väidab, et ta ei olnud nõuete loovutamisest teadlik, siis on kostja kohustus tõendada,

et hagejal puudusid nõuded tema suhtes. Hagejale teadaolevalt ei ole kostja kohustust esialgsele

võlausaldajale tasunud.

18.

08.05.2024 esitatud menetlusdokumendis hageja täpsustas oma nõuet ja esitas VÕS § 4034

järgse ümberarvestuse.

19. Hageja selgitas, et kostjaga sõlmitud leping lõppes 10.03.2024. Seega hagejal ei ole VÕS § 4034

lg 7 järgse ümberarvestuse esitamise kohustust s.o määrata tagasimaksed uuesti. Hageja esitab

ümberarvestuse alternatiivselt juhuks, kui hagejal on kohustus tagasimaksed uuesti määrata ning

kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja pole täitnud VÕS § 4034 lg-s 6 toodud kohustust.

20. Hageja märkis, et kostja on tasunud esialgsele võlausaldajale perioodil 12.02.2018 - 09.07.2020

kokku 4368,55 eurot. Eeltoodud tasumised saab lugeda põhiosa tasumisteks hageja poolt esitatud

graafiku alusel alates 10.02.2018 kuni 10.04.2023 ja kostjal on tasumata osaliselt 10.05.2023

osamakse summas 84,99 eurot (123,21 - 38,22). Seega on kostjal tasumata osamaksed alates

10.05.2023 kuni 10.03.2024 summas 1460,35 eurot.

21. Hageja esitas alternatiivse nõude, mille kohaselt hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks

välja Mogo OÜ ja kostja vahel 05.02.2018 sõlmitud Laenu- ja tagatisomandamise lepingust nr.

L05022018/0209 tulenev võlgnevus 1460,35 eurot, viivised 191,72 eurot, sissenõudekulud 35 eurot,

hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 1460,35 eurot alates

09.05.2024 kuni põhinõude täitmiseni 23,88% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud

viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Kostja seisukoht

5 / 10

22. Kostja esialgse vastuse kohaselt saaks ta tasuda igakuiselt 200 eurot, sest tal on ka teisi võlgasid

tasuda.

23. Kostja 07.02.2024 esitatud seisukohas on välja toodud, et kostjal olid kõik võlgnevused aastast

2020-2024. Kõik võlgnevused olid üleval Maksu-ja tolliametis summas umbes 2700 eurot. Kostja

võttis selle summa tasumiseks laenu kinnisvara tagatisel ja teadmisel, et tal tuleb seda tasuda igakuiselt

umbes 500 eurot.

24. Kostja 09.02.2024 esitatud seisukoha kohaselt oli tema sissetulek laenulepingu sõlmimise ajal

1056 eurot. Hageja 19.12.2023 menetlusdokumendis ei ole välja toodud tema teisi laenkohustusi.

Kohtu seisukoht

25. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohaga ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi

kuulub rahuldamisele osaliselt.

26. Kohus tuvastab, et:

26.1

Mogo OÜ ja kostja sõlmisid 05.02.2018 Laenu- tagatisomandamise lepingu nr

L05022018/0209, millega Mogo OÜ laenas kostjale 5828,90 eurot intressiga 23,88% aastas. Kostja

kohustus tasuma lepingutasu 529,90 eurot, mis oli lisatud laenu põhiosa summale. Kostja kohustus

tasuma põhiosamakseid ja intressi vastavalt maksegraafikule 10.02.2018-10.01.2024 (tl 23-27).

Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 31,02% aastas (tl 23-27).

26.2

Hageja ja kostja sõlmisid Kompromissilepingu/ Võlatunnistuse nr 24942445, 05.02.2021.a,

milles pooled leppisid kokku, et kostja tasub hagejale kompromissisumma 7191,52 eurot ja lepingu

sõlmimise tasu 30 eurot vastavalt maksegraafikule 15.02.2021-15.07.2024 (tl 4-6). Lepingu p 1.1.

kohaselt omab võlausaldaja kokkuleppe sõlmimise seisuga võlgniku vastu nõuet, millise ta on

omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt Mogo OÜ-lt. Nõue koosneb

põhiosanõudest 4730,18 eurot ja viivitusintressinõudest 2462,34 eurot. Nõue tuleneb Laen Nr.

L05022018/0209, 05.02.2018. Lepingu punktide 2.2 ja 2.3 järgi kostja tunnustab punktis 1.1 toodud

nõuet tema vastu (deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes) ja kooskõlas VÕS § 578 lg 2

kinnitavad pooled, et lepingu tagajärjel nad loobuvad oma nõuetest (lõpetavad punktis 1.1 toodud

võlasuhte) ning omandavad lepingu alusel uued õigused.

27. Riigikohus on selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on

seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega

lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa

tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline

kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse

alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda

peab kohus ametiülesande korras hindama (2-21-13098, p 27). Kui võlausaldaja tugineb oma nõude

alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega

luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel

kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. /…/ Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse

tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse

kohaselt tühised (2-21-13098, p 28).

28. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ja kostja vahel 05.02.2021 sõlmitud

Kompromissileping/ Võlatunnistus nr 24942445 on tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel

tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi, mistõttu jätab kohus rahuldamata nõude vastava lepingu

sõlmimise tasu 30 euro väljamõistmiseks.

29. Kohus on tuvastanud, et Mogo OÜ ja kostja sõlmisid 05.02.2018 Laenu- tagatisomandamise

lepingu nr L05022018/0209, millega Mogo OÜ laenas kostjale 5828,90 eurot intressiga 23,88% aastas

6 / 10

ja Mogo OÜ on antud lepingust tuleneva nõude loovutanud hagejale. Seega saab hageja nõue tuleneda

kostja ja Mogo OÜ vahel 05.02.2018 sõlmitud Laenu- tagatisomandamise lepingust nr

L05022018/0209.

30. Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 05.02.2018

laenulepingu sõlmimise ajal 18,81%. Kohus tuvastab, et 05.02.2018 lepingu krediidikulukuse määr

oli 31,02% aastas, seega krediidikulukuse määr VÕS § 4062 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

31. VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud:

- omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja

- hindama tarbija krediidivõimelisust.

32. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

33. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste

lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe

saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste

tarbijaga seotud näitajate kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka

nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2

ja 4);

- tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); -

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

34. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -

vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades

käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes

võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -

vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).

35. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise

regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka

7 / 10

tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui

ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

36. Kohus leiab, et hageja poolt kohtule esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks enne 05.02.2018

lepingu sõlmimist välja selgitanud kostja muude kohustuse olemasolu. Hageja selgituste kohaselt

tugines laenuandja kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja täidetud laenutaotluses esitatud

teabele ja kostja arvelduskonto analüüsile. Samas ei ole hageja esitanud tõendeid kostja arvelduskonto

kontrollimise kohta ning hageja esitatud krediidiandja selgitusest ei ilmne samuti, et krediidiandaja

oleks analüüsinud kostja arvelduskonto väljavõtteid. Hageja selgituste kohaselt kasutas laenuandja

kostja krediidivõimelisuse analüüsimisel nii sisemisi kui ka laenuandjale kättesaadavaid avalikke

andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit ja TAUST.EE). Kostjal puudusid kehtivad

maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja keskmine igakuine sissetulek oli 1150 eurot,

mis on kontrollitud Pensionikeskuse AS-ist. Samuti tuvastas laenuandja, et kostja igakuised

majapidamiskulud on 300 eurot. Nende andmete põhjal jõudis laenuandja järelduseni, et kostja on

krediidivõimeline ja suuteline teenindama krediiti igakuiste osamaksetega summas 153,03 eurot.

Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et muud andmed peale kostja pangakonto väljavõtte olid

piisavad kostja krediidivõime hindamiseks, kuivõrd kogutud andmete alusel ei ole võimalik

kontrollida, kas kostjal on teisi varalisi kohustusi.

37. Eeltoodust tulenevalt kohtu hinnangul ei saa krediidiandja tegevust lugeda piisavaks

krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Hageja ei ole välja toonud,

kuidas on kontrollitud andmeid kostja teiste varaliste kohustuste kohta. Kohtule ei ole esitatud

tõendeid, et krediidiandja oleks küsinud kostja konto väljavõtet ning hageja ei ole ka tõendanud, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja välja

toodud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks

võimalik tuvastada kostja võimalike varaliste kohustuste ammendav suurus (vt otsuse punktis 7

viidatud Riigikohtu lahendi punktides 1) ja 2) nimetatud teave). Krediidivõimelisuse hindamiseks on

mh oluline välja selgitada laenutaotleja sissetuleku suurus ja varalised kohustused, sest see mõjutab

selgelt laenutaotleja võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Üksnes laenutaotluses märgitud

võimaliku sissetuleku ning kohustuste suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa hinnata

laenutaotleja krediidivõimelisust. Puuduvad tõendid, et krediidiandja oleks ka sisuliselt kontrollinud

kostja sissetulekuid, igakuiseid kohustusti jne. Kohtu hinnangul tulnuks krediidiandjal praegusel juhul

koguda täiendavat teavet, so küsida kostjalt tema sissetulekute ja varaliste kohustuste kohta täiendavat

teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta,

et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte

esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo

8.11.2021 nr 2-20-106661, p 55). Esitatud tõendite põhjal saab asuda seisukohale, et kostja

pangakonto väljavõtet ega ülalpeetavate olemasolu algne võlausaldaja kontrollinud ei ole.

38. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei

suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta,

vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et

teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud.

Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 05.02.2018 lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

39. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

8 / 10

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 05.02.2018 lepingus sisaldunud intressimäära

kokkulepe on seega tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 tühine.

40. Kohus tuvastab, et kostjale üle antud laenusumma oli 5299 eurot (tl 25). Laenusummat 529,90

euro ulatuses välja ei makstud, see arvestati vastavalt lepingule lepingutasu katteks. Tulenevalt VÕS

§ 4034 lg 7 teisest lausest lepingutasu tasumise kohustust kostjal ei tekkinud. VÕS § 94 lg 1 järgi kui

kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga

aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva

lepingu sõlmimise ajal on VÕS § 94-järgne intressimäär 0%, st kõik laekumised tuleb lugeda tasutuks

põhivõlgnevuse katteks.

41. Kohus on 15.04.2024 määruses hagejale selgitanud, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale

laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus andis hagejale võimaluse

esitada VÕS § 4034 lg 7 järgne ümberarvestus, s.o määrata tagasimaksed uuesti, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist. Hageja on avaldanud, et ta esitab alternatiivse nõude ja

ümberarvestuse juhuks, kui esialgne võlausaldaja ei ole järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Esitatu kohaselt tasus kostja lepingu alusel krediidiandjale kokku ajavahemikus

12.02.2018-09.07.2020 kokku 4 368,55 eurot (tl 35-36). Seega on kostjal tasumata osamaksed alates

10.05.2023 kuni 10.03.2024 summas 1 460,35 eurot. Seega oli kostjal kohustus kogu laenusumma

tagastada hiljemalt 10.03.2024.

42. Eeltoodust tulenevalt ja VÕS § 108 lg 1 alusel kohus rahuldab hageja põhinõude ja mõistab

kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevusena 1 460,35 eurot, so saadud laenusumma tagastamata osa.

43. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivised summas 191,72 eurot ja alates 09.05.2024 kuni

põhinõude täitmiseni määraga 23,88% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega

mitte enam kui põhinõude ulatuses. Hageja on arvestanud viivist 11.05.2023-10.03.2024 tasumata

osamaksetelt määraga 23,88% aastas.

44. Hageja märgib, et Riigikohus on lahendis 2-21-13098 jäänud oma seisukoha juurde, et kui

pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et

maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009,

3-2-1-120-08, p 12). Kolleegium ei toeta laenulepingu puhul tõlgendust, mille kohaselt kehtiva lepingu

korral võib krediidiandja nõuda võlgnikult kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületavat intressi,

kuid lepingu rikkumise ja selle ülesütlemise korral on sama suur viivisekokkulepe tühine. Sellisel

juhul oleksid lepingut rikkuvad võlgnikud paremas seisus (s.o peaksid kokkuvõttes tasuma vähem

raha) võrreldes nende võlgnikega, kes lepingut korrektselt täidavad. Selline lepingu rikkumist

julgustav tõlgendus ei oleks seaduse mõttega kooskõlas.

45. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd käesoleval juhul

intressimäära kokkulepe on tühine, on hagejal õigus saada viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras, mitte määras 23,88% aastas nagu hageja on oma 08.05.2024 menetlusdokumendis

välja toonud.

9 / 10

46. Hageja poolt esitatud ümberarvestuse kohaselt põhinõue summas 84,99 eurot muutus

sissenõutavaks 11.05.2023, põhinõue summas 125,66 eurot muutus sissenõutavaks 10.06.2023,

põhinõue summas 128.16 eurot muutus sissenõutavaks 10.07.2023, põhinõue summas 130,71 eurot

muutus sissenõutavaks 10.08.2023, põhinõue summas 133,32 eurot muutus sissenõutavaks

10.09.2023, põhinõue summas 135,97 eurot muutus sissenõutavaks 10.10.2023, põhinõue summas

138,67 eurot muutus sissenõutavaks 10.11.2023, põhinõue summas 141,43 eurot muutus

sissenõutavaks 10.12.2023, põhinõue summas 144,25 eurot muutus sissenõutavaks 10.01.2024,

põhinõue summas 147,12 eurot muutus sissenõutavaks 10.02.2024, põhinõue summas 150,07 eurot

muutus sissenõutavaks 10.03.2024.

47. Seega kogu põhinõue summas 1 460,35 eurot muutus sissenõutavaks 10.03.2024. Kuivõrd

hageja on esitanud viivisenõude ajavahemikus 11.05.2023-10.03.2024 sissnõutavaks muutunud

osamaksete osas viivisemääraga 23,88% aastas (kohus on eelnevalt leidnud, et antud viivisemäär on

tühine), mitte VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mistõttu hageja ei ole esitanud kohtule

korrektset viivisearvestust. Seetõttu jätab kohus hageja poolt ajavahemikus 11.05.2023-10.03.2024

tasumisele kuuluvate põhiosamaksete tasumisega viivitamisega seoses esitatud viivisenõude

rahuldamata.

48. Kohus rahuldab viivisenõude osaliselt, mõistes välja viivise põhivõlgnevuselt 1 460,35 eurolt

alates 10.03.2024 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni 19.08.2024 summas 80,8 eurot (vt

viivisekalkulaator.ee) ja edasi TsMS § 367 alusel alates 20.08.2024 kuni põhikohustuse täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega

mitte rohkem kui 1 460,35 eurot.

49. Hageja on esitanud kostja vastu sissenõudmisekulude nõude summas 35 eurot. Riigikohus on

selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine

lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja

nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt

muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab

kohus nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata.

50. Kokkuvõtlikult kohus rahuldab osaliselt hageja alternatiivse nõude ja mõistab kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1 460,35 eurot, sissenõutavaks muutnud viivised summas 80,8

eurot ja alates 20.08.2024 viivised põhivõlalt summas 1 460,35 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte rohkem kui 1 460,35

eurot.

Menetluskulude jaotus

51. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

52. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

53. Kohus on rahuldanud osaliselt hageja alternatiivse nõude. Kohus on rahuldanud hageja

alternatiivse nõude umbes 80% ulatuses. Juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 80% ulatuses kostja ja 20 % hageja kanda.

54. Menetluskulude jaotusest lähtudes mõistab kohus kostjalt välja hageja menetluskulud 80%

ulatuses.

55. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

10 / 10

56. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja. Hageja on kandnud menetluskuluna

riigilõivu 500 eurot ja lepingulise esindaja kulusid 1410 eurot. Plus Plus Legal OÜ osutab teenust

120,00 eur/h ilma käibemaksuta. Hagiavalduse esitamise hetkel kehtinud riigilõivuseaduse § 59 lg 1

ja lisa 1 järgi kuulus kuni 9000 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 500 eurot. Tasutud riigilõiv

500 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kulu summas

1410 eurot ei ole põhjendatud. Põhjendatud on lepingulise esindaja kulu dokumentide

komplekteerimiseks, analüüsiks ja hagiavalduse koostamiseks kokku 3 tunni eest so 360 eurot.

Ülejäänud lepingulise esindaja kulud on tekkinud seoses sellega, et hagi oli esitatud puudustega ja

kohus pidi korduvalt selgitama hagejale tõendamisele kuuluvaid asjaolusid.

57. Kohus märgib, et hageja taotleb menetluskulu väljamõistmist ilma käibemaksuta. Hageja on

kinnitanud, et kõik kulud on kantud käesoleva kohtumenetlusega seoses.

58. Kohus asub seisukohale, et hageja hüvitamisele kuuluv menetluskulud on 860 eurot (500+360).

59. Kostja ei ole kasutanud menetluses lepingulist esindajat ja ei ole esitanud kohtule

menetluskulude nimekirja. Kohus asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid

menetluskulusid ei ole.

60. Kuna kohus mõistab kostjalt välja hageja menetluskulud 80% ulatuses, siis kuulub kostjalt

hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu 688 eurot (860 eurot x 80 %).

61. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

62. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2

kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 200 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus

menetlusosalistele kätte.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik