2-23-111851/11 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. august 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-23-111851 (menetlus nr 2)

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi E.R. vastu põhivõlgnevuse

500 eurot, intressi 41,35 eurot, haldustasu 11,60 eurot,

lepingutasu 35 eurot, sissenõudmiskulude 40 eurot ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

830,60 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479,

asukoht Toompuiestee 35, 10149 Tallinn), hageja lepinguline

esindaja Sigrid Rahkema (e-post jurist@julianus.ee);

Kostja: E.R. (endise perekonnanimega K., isikukood:

xxxxxxxxxxx, elukoht avalduses ja registris: Xxxxxxxxxxx, e-

post: xxxxxxxxxxx)

Menetlemise viis

Kirjalik lihtmenetlus (TsMS § 405 lg 1 ja § 444 lg 2)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ hagi E.R.e vastu.

2. Välja mõista E.R.elt (R.) Aktiva Finance Group OÜ kasuks Inbank Finance AS-i ja kostja

vahel 13. juulil 2022 sõlmitud laenulepingust nr L89009167460 tulenevate kohustuste kostja

poolt täitmata jätmisega tekkinud põhivõlg summas 500 eurot.

3. Välja mõista E.R.elt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhivõla tasumata osalt

(otsuse tegemise seisuga 500 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi E.R.e vastu intressi 41,35 eurot, lepingutasu

35 eurot, sissenõudmiskulude 40 eurot väljamõistmiseks, alates hagi esitamisest lisanduva

viivise arvestamiseks kokkulepitud intressimääras ning viivise väljamõistmiseks perioodi eest

enne kohtuotsuse jõustumist.

5. Jätta menetluskulud 68% ulatuses E.R.e kanda ja 32% ulatuses Aktiva Finance Group

OÜ kanda.

6. Määrata Aktiva Finance Group OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks

435 eurot (millest 175 eurot riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduse

ettevalmistamise ja esitamise kulud ning 240 eurot lepingulise esindaja kulud hagimenetluses

(koos käibemaksuga, 2 tundi; á 120 eurot)).

Tsiviilasi nr 2-23-111851

2 (10)

7. Välja mõista E.R.elt (R.) Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulude katteks

295,80 eurot.

8. Väljamõistetud menetluskuludelt (otsuse tegemise seisuga 295,80 eurot) on E.R.

kohustatud tasuma Aktiva Finance Group OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses

sätestatud

ulatuses

(s.o

poolaasta

kaupa

Euroopa

Panga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 8% aastas) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni. (Otsuse tegemise ajal ja kuni 31. detsembrini 2024 kehtiv

viivisemäär on 12,25% aastas).

9. Toimetada E. K.le kohtuotsus kätte elektrooniliselt või postiasutuse vahendusel või vajadusel

avalikult otsuse resolutsiooni punktide 1-8 ja edasikaebamise korra avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded (TsMS § 317 lg 1 p 1, lg-d 3 - 5). Kohtuotsus loetakse avaliku kätte

toimetamise korral kostjale kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel otsuse väljavõtte

väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil

(TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7).

Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442

lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes

juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või

on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib

menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud

või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178 lg 4).

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGIAVALDUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tsiviilasi nr 2-23-111851

3 (10)

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 17. märtsil 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse kostja E. K.lt (uue perekonnanimega R.) 685,21 euro saamiseks. 21. märtsil 2023 tegi

kohus võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada.

Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond lõpetas 08. augustil 2023 kohtumäärusega maksekäsu

kiirmenetluse ja andis nõude Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 06. septembril 2023 maakohtule põhjendatud nõudega hagiavalduse ja tasus

täiendava riigilõivu. Hageja palub kostjalt välja mõista Inbank Finance AS ja kostja vahel 13. juulil

2022 sõlmitud laenulepingust nr L89009167460 tulenevalt põhivõlgnevuse 500 eurot, intressi

41,35 eurot, haldustasu 11,60 eurot, lepingutasu 35 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 88,15 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

22,90% aastas põhivõlalt alates 07. septembrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni.

3. Hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt kostja sai 13. juulil 2022 sõlmitud

väikelaenulepingu alusel AS-ilt Inbank Finance laenu 500 eurot. Kostja pidi laenu tagastama ja

intressi tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel 36 osamaksega 20. augustist 2022

kuni 20. juulini 2025. Kostja ei teinud alates 1. osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud

4. osamakseni krediidiandjale ühtegi tagasimakset ning Inbank Finance AS ütles 29. novembril

2022 lepingu üles ja loovutas 30. novembril 2022 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid. Hageja on lisanud hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis saadeti

kostjale.

4. Kostja krediidivõimelisuse hindamise asjaolude kohta hageja selgitab (hagiavalduse punktis 1.5

ja hagiavalduse 09. aprilli 2024 täienduses), et laenuandja võttis kostja krediidivõime hindamisel

arvesse kostja poolt esitatud teavet, kontrollis avalike andmebaase ning maksehäireregistrit.

Lepingu sõlmimise kuupäeval ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret. Laenuandja kontrollis kostja

sissetulekut Maksu- ja Tolliameti registrist, mille väljavõtte järgi oli kostja keskmine igakuine

sissetulek 567,22 eurot. Hageja on seisukohal, et laenuandja on omandanud teabe, mis võimaldas

hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma,

arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga

kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul

oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega

võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

Hageja taotleb asjas TsMS § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagile ei vasta.

5. Pärnu Maakohus võttis 10. aprillil 2024 hagiavalduse menetlusse. Kostjale toimetati menetlusse

võtmise kohtumäärus ja hagimaterjalid kätte 02. juunil 2024 avalikult, avaldamisega 17. mai 2024

väljaandes Ametlikud Teadaanded TsMS § 317 lg 12 alusel. Hagile vastamisemiseks määratud 14-

päevane tähtaeg möödus 17. juunil 2024 kell 24.00, kostja ei ole kohtule midagi vastanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja nõusolekut eeldatakse, kui

hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist (TsMS § 407 lg 2). Hageja

on selles asjas taotlenud tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagile ei vasta.

7. Kohus leiab, et selles asjas ei ole hageja nõue asjaoludega täies ulatuses õiguslikult põhjendatud

ning seetõttu kohus ei pea selles asjas tagaseljaotsuse tegemist õigeks. TsMS § 436 lg 7 järgi ei

ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab

Tsiviilasi nr 2-23-111851

4 (10)

kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Riigikohtu tsiviilkolleegium oma praktikas on korduvalt väljendanud seisukohta, et

tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja keeruliste õigusküsimuste puhul tuleb

eelistada sisulist lahendamist. //…// Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida tavaotsusega

õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile vastamata jätmise

korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-17, p 16). Viidatud

lahendis on selgitatud, et muu hulgas tagaseljaotsuse tegemisel tuleb kohtul hagi õiguslikku

põhjendatust kontrollida omal algatusel. Samuti on Riigikohus selles lahendis (p. 13) märkinud, et

„Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja

lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo

28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14, RKTK 05. aprilli 2017

otsus nr 3-2-1-17-17, p 20).“

Eeltoodu ja TsMS § 405 lg 1 alusel kohus lahendab asja kirjalikus menetluses ja teeb sisulise

lahendi. TsMS § 444 lg 2 alusel kohus vormistab otsuse lihtsustatud kirjeldava ja põhjendava

osaga.

8. Kohus, tutvunud hagiavaldusega ning hinnanud hagile lisatud tõendeid, leiab, et hagi on

põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kokkuvõtlikult kohus leiab, et esitatud andmetest

nähtuvalt rikuti kostjale laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ei ole

hagejal õigust nõuda kostjalt peale krediidilepingujärgse põhivõla ning seadusjärgses määras

intressi muid tasusid. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

9. Hagiavalduse asjaolude ja lisatud tõendite kohaselt on Inbank Finance AS ja kostja vahel

13. juulil 2022 sõlmitud laenuleping nr L89009167460, mille alusel sai kostja Inbank Finance AS-

ilt laenu 500 eurot (dtl 29-34). Tegemist on VÕS § 402 lg 1 tähenduses tarbijakrediidilepinguga,

kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Laenuandja on täitnud

lepingujärgse põhikohustuse ning andnud kostjale 500 eurot (dtl 35). Lepingu kohaselt oli kostjal

kohustus laen Inbank Finance AS-ile tagasi maksta vastavalt maksegraafikule (dtl 30). Laenu

krediidi kulukuse määr oli 45,57% (dtl 30), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg

1 esimeses lauses kehtestatud ülempiiri (alates 01. juulist 2022 aasta lõpuni kehtinud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,30% ning kolmekordne määr 48,9%).

10. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest

tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam

kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1

sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija

makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta

ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla

tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

11. Hagiavalduse asjaolude p 2.1 kohaselt ei täitnud kostja maksegraafikut ega teinud laenuandjale

ühtegi tagasimakset. Hagiavaldusele lisatud tõenditest nähtuvalt 08. novembril 2022 edastas

laenuandja kostjale teate kolme järjestikuse osamaksega viivituses olemise kohta ning andis

lepingu täitmiseks täiendava tähtaja kuni 22. novembrini 2022 (dtl 43).

29. novembril 2022 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, kuna

kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. 30. novembril 2022 laenuandja loovutas

nõude hagejale (dtl 44-45).

Tsiviilasi nr 2-23-111851

5 (10)

12. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 500 eurot, intressi 41,35 eurot, haldustasu 11,60 eurot,

lepingutasu 35 eurot, sissenõudmiskulusid 40 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 60,03 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutumata viivist tasumata põhinõudelt lepingujärgse intressimääraga 22,90% aastas. Vaidlus

puudub selles, et kostjale võimaldati laenulepinguga laenu 500 euro eest ning kostja laenu ei

tagastanud. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu rikkumise tõttu

võlgnevus, mille tasumist hageja nõuab. Tegemist on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS §

108 lg 1 mõttes.

13. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule

õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel

lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites

väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija

selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus

asjas nr C-679/18, p-d 20-23).

14. Riigikohus on oluliselt täiendanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamise

kohtupraktikat, vt näiteks Riigikohtu 24. novembri 2023 määrust tsiviilasjas nr 2-21-13098/50.

Viidatud määruse punktis 13 on Riigikohus rõhutanud, et kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul

on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja

kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu

tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks,

siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline

kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline

seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab

omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

15. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS §

4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi

maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS §

4034 lg 13).

16. Kohus siin asjas hagi puuduste kõrvaldamiseks käiguta jätmisel 21. veebruari 2024 määruses

selgitas hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud ja tõendid selle kohta, kas ja kuidas

laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused vastavalt

VÕS § 4034 sätestatule (dtl 60-62).

17. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -

vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava

metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad.

KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1

punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

a) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

Tsiviilasi nr 2-23-111851

6 (10)

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute

laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;

b) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku

laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

c) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite

õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel.

18. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet

tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse

konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

19. Hagiavaldusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus kostja

krediidivõime kontroll ei olnud mitte üksnes ebapiisav, vaid sisuliselt puudus. Hagiavalduse

punktis 1.5 toodud selgituse (dtl 21-22) ja 09. aprillil 2024 esitatud hagi täpsustuse (dtl 72-73)

kohaselt olukorras, kus kostja märkis laenutaotluses oma sissetulekuks 900 eurot ja kohustuste

suuruseks 0 eurot (mis ei ole eluliselt usutav) ning kostja ei esitanud taotluses mingeid andmeid

tööandja olemasolu kohta (vastavad väljad on taotluses tühjad - dtl 47), tugines laenuandja üksnes

kostja esitatud ja avalikest registritest saadud andmetele ega pidanud täiendavat kontrolli

vajalikuks. 09. aprilli 2024 puuduste kõrvaldamise menetlusdokumendi punktis 2.1.7 märgib

hageja, et laenuandja kontrollis maksehäireregistreid ja kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliameti

registrist. Menetlusdokumendi sisusse on kleebitud foto, millest nähtuvalt on väidetavalt EMTA-

lt saadud 13.07.2022 11:52 andmed, mille järgi on teadmata isikul olnud teadmata perioodi jooksul

12 kuu keskmine sissetulek 567,22 eurot (dtl 75). Isegi kui eeldada, et tegemist on tõesti

maksuameti andmetega just kostja sissetuleku kohta, siis arvesse võttes, et kostja ise teatas

laenutaotluses enda sissetulekuks oluliselt suurema summa 900 eurot (dtl 47), oleks sedavõrd

vastuolulised andmed pidanud kaasa tooma kostja sissetulekute täiendava kontrolli ning

krediidivõime ümberhindamise.

Hagiavaldusest ei selgu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte

nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Samuti ei nähtu, milliste andmete põhjal veendus

krediidiandja, et kostjal igasugused kulud puuduvad. Muuhulgas võimaldanuks pangakonto

väljavõte teha kindlaks, kas laenusaajale esitatud andmed kohustuste puudumise kohta on

usaldusväärsed. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada, kas kostja on teabe

tahtlikult esitamata jätnud või teavet võltsinud, mis välistaks kostja õiguse tugineda VÕS § 4034

lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise.

20. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida kostja esitatud andmete

alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Piisavaks ei saa

lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist

teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 8.11.2021 otsus nr 2-20-106661, p 55). Kostja pangakonto väljavõttest on

eelduslikult nähtav nii kostja sissetulek kui ka kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate

ees. Samuti saavad ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning majapidamiseks kuluvad summad ja

nende vastavus laenutaotluses avaldatule nähtuda just konto väljavõttelt.

21. Ka Riigikohus on oma 24. novembri 2023 määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud,

et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

Tsiviilasi nr 2-23-111851

7 (10)

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.“. Antud juhul ei nähtu hageja kirjeldatud asjaoludest, et

laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud, vaid on tuginenud üksnes laenuvõtja poolt

esitatud andmetele. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud

informatsioonist, jättes vastuolulised ja puudulikud andmed täiendavalt üle kontrollimata. Vastasel

juhul ei saavuta vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärki.

22. Kohus on asjas tuvastatud asjaolude põhjal jõudnud järeldusele, et krediidiandja ei ole järginud

vastustundliku laenamise põhimõtet, kuna krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase

hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava

teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3

järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4

ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus

esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt

nt RKTKo 31.01.2018.a, nr 2‑14‑21710, p 29.3). Krediidiandjal on kohustus tarbijale selgelt öelda,

missugust teavet temalt krediidivõime hindamiseks vajatakse. Kui tarbija esitab vastuolulist teavet,

tuleb seda kontrollida ja vajadusel selgitusi küsida. Tegemist ei ole krediidiandjat ebamõistlikult

koormava kontrollikohustusega. KAVS § 50 lõigete 3 ja 4 nõuetele vastavat kontrolli ega

mõistlikke pingutusi praegusel juhul tehtud ei ole.

23. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja poolt hagiavalduses

ja hilisemas puuduste kõrvaldamise dokumendis esile toodud asjaolud ja tõendite kirjeldus

annavad alust järeldada, et hagejal selliseid tõendeid esitada ei ole ja ta ei pea ka selliste tõendite

esitamist vajalikuks. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud

kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt

VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-

s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hageja

saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu

väljastamisest kuni lepingu lõppemiseni või kehtiva ülesütlemiseni.

Samuti on Tallinna Ringkonnakohus selgitanud tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud 19. juuni 2023

otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks

olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning

muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt

Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

24. Leping ülesütlemise kehtivus. Krediidiandja esitas 29. novembril 2022 kostjale lepingu

ülesütlemise avalduse (dtl 44). Selleks ajahetkeks oli kostja võlgnevuses esimese nelja osamakse

tasumisega, seega oli lepingu punktist 9 tulenev ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte

kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Täidetud on ka edutu

kahenädalase täiendava tähtaja andmise nõue, sest 08. novembril 2022 saatis laenuandja kostjale

lepingu ülesütlemise hoiatuse tähtajaga 22. november 2022 (dtl 43). Kuna kostja mitte ühtegi

tagasimakset ei teinud, jäädes võlgnevusse 4 järjestikuse osamaksega, oli krediidiandjal VÕS

§ 416 lg 1 tulenev alus leping üles öelda. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud

30.novembri 2022 nõude loovutamise teatisega, mis edastati kostjale lepingus märgitud

postiaadressil (dtl 45).

25. Põhinõue. Hagiavaldusest ja lisatud lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt lepingu alusel

laenu 500 eurot. Vastavalt hagiavaldusele jäi kostja maksete tasumisega võlgnevusse alates

esimesest osamaksest, st kostja ei ole tasunud ühtegi osamakset. Seega kostja võlgneb hagejale

põhivõlana kogu saadud krediidisumma 500 eurot. Kuna kohtu hinnangul oli lepingu ülesütlemine

Tsiviilasi nr 2-23-111851

8 (10)

kehtiv, lõppes leping 29. novembril 2022 ning lepingust tulenev täitmata põhivõla 500 euro

tasumise nõue on täies ulatuses sissenõutav.

26. Intress. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule

tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-

operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui

seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). 01. juulist 2016 kuni 31.

detsembrini 2022 oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär 0,00% aastas. 01. jaanuarist 2023

kuni 30. juunini 2023 oli intressimäär 2,5% aastas, perioodil 01. juulist 2023 kuni 31. detsembrini

2023 oli intressimäär 4% aastas.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Intressimäär alates laenu väljastamisest 13. juulil 2022 kuni

lepingu 30. novembri 2022 ülesütlemisega lõppemiseni (ning ka edasi kuni 31. detsembrini 2022)

oli 0%. 13. juulil 2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär on

seadusjärgsest suurem, 22,90% aastas (hagiavalduse p. 2.2, dtl 22 ja leping, dtl 29).

27. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi

arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või

kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, RKTKo

26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).

28. Arvestades, et lepingu kehtivuse ajal 13. juulist 2022 kuni 29. novembrini 2022 tuleb

kohaldada seadusjärgset intressimäära, mis oli 2022. aastal 0%, seega reaalselt kostjal intressi

tasuda ei tulnud ning kostja ühtegi tagasimakset ei ole teinud, siis puudub vajadus VÕS § 4034 lg

7 järgi tagasimakseid uuesti määrata, hageja intressi nõue jääb ka seadusjärgses määras

rahuldamata.

29. Viivis, sissenõudmiskulud ja muud tasud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt

osamaksete haldustasu 2,90 eurot kuus, s.o 4 kuu eest 11,60 eurot, lepingutasu 35 eurot,

sissenõudmiskulusid 40 eurot, viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 30.

novembrist 2022 kuni 6. septembrini 2023 summas 88,15 eurot ning alates 7. septembrist 2023

kuni põhivõla tasumiseni viivist põhinõudelt 500 eurot intressiga võrdses määras 22,90% aastas.

VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks

lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu hageja intressiga võrdses määras

viivise nõue on õigusliku aluseta. Kohus on seisukohal, et VÕS § 4034 lg 7 võimaldab jätta

rahuldamata lisaks krediidiga vahetult seotud tasudele ka hageja viivise- ja sissenõudmiskulude

hüvitamise nõude. Võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud

olukorra, kus ta peab tegema võla sissenõudmiseks kulutusi. Viivisenõue on hagejal seetõttu, et

tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud. Tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt

täitnud, sest talle anti vastutustundetult laenu olukorras, kus tarbija ei oleks pidanud üldse laenu

saama. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud just selliste olukordade

ärahoidmiseks.

30. Kohtupraktika kohaselt peetakse vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

põhjendatuks viivist arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt

uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut

tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata.

Tsiviilasi nr 2-23-111851

9 (10)

31. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 500 eurot. Võlgnevus muutub

selles osas sissenõutavaks alates kohtuotsuse jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda

põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates põhivõla

väljamõistmise kohtuotsuse jõustumisest.

32. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi osaliselt: kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

VÕS § 100, § 101 lg 1 punktide 1 ja 6, § 108 lg 1 ning § 396 lg 1 alusel põhivõlgnevuse 500 eurot

ning viivise põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest. VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras intress alates lepingu sõlmimisest

13. juulist 2022 kuni 29. novembrini 2022.a oli 0 eurot, mistõttu kostjal intressivõlgnevus puudub.

VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue

ülejäänud osas (seadusjärgset määra ületav intress, haldustasu, lepingutasu, sissenõudekulud,

viivis perioodi eest enne kohtuotsuse jõustumist ning alates kohtuotsuse jõustumisest viivis VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas) rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

33. TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib menetlust lõpetavas lahendis menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel.

Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab hageja menetluskulud

poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning kostja menetluskulud jätab kohus täies

ulatuses kostja kanda. Kostja ei ole menetluses reaalselt osalenud ning tal ei saa olla tekkinud

menetluskulusid, mille hüvitamist hagejalt nõuda.

34. Kohus lähtub menetluskulude jaotamisel järgmistest asjaoludest. Hageja taotles kostjalt välja

mõista hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud põhi- ja kõrvalnõudeid kokku

summas 716,10 eurot ning lisaks alates 07. septembrist 2023 lisanduva viivise, arvestatuna

22,90% põhivõlalt aastas. Kohtuotsuse tegemise seisuga oleks hageja soovitud määras arvutatud

viivis täiendavalt sissenõutav 108,03 eurot ehk hageja nõuded kokku 824,13 eurot. Kohus leiab,

et hagi rahuldamise proportsiooni määramiseks tuleb hageja nõude suuruseks lugeda 824,13 eurot.

35. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt. Täies ulatuses rahuldatud nõuetega hagi

esitamisel olnuks hagi hind 561,25 eurot (500 eurot põhinõue + 61,25 eurot viivis ühe aasta eest

(arvestatud VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi kohtuotsuse tegemise ajal kehtiva määraga 12,25%

aastas), ehk hageja nõudest rahuldatakse 68,10%. Vastavalt matemaatilise ümardamise reeglitele

kohus ümardab protsendid lähima täisarvuni ning jätab hageja menetluskuludest 68% kostja kanda

ja 32% hageja kanda.

36. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse. Hageja taotleb menetluskuluna kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluses

ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu kokku 245 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud 20

eurot ja hageja õigusabikulud 507 eurot.

37. TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud, kusjuures kohtukuludeks on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Riigilõivu

suurus ja tasumise kohustus tulenevad seadusest. Samuti on maksekäsu kiirmenetluse kulu suurus

20 eurot ja võlgniku hüvitamiskohustus sätestatud seaduses. Rahuldatud nõuete summas

hagiavalduse esitamisel tulnuks hagihinna järgi (561,25 eurot) tasuda riigilõivu 175 eurot.

Septembris 2023 hagiavalduse koostamisel nõude aluseks olevate asjaolude ja kohtupraktika

hoolikamal analüüsil oleks hageja saanud õiguslikult põhjendatud nõude esitamisega ülemäärast

riigilõivukulu ära hoida, mistõttu kohus hindab põhjendatud riigilõivu kuluks 175 eurot. Seega on

vaieldamatult põhjendatud menetluskuludeks kohtukulud summas 195 eurot.

Tsiviilasi nr 2-23-111851

10 (10)

38. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on

06. mai 2015 lahendis asjas 3-2-1-4-15 selgitanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja

keerukust. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka

kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.

39. Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 kriteeriumitele vastav lepinguline esindaja.

Kohtu hinnangul on aga 507 euro suurune õigusabikulu (esindaja tunnitasuga 169 eurot tunnis)

selgelt põhjendamatu ning hageja lepingulise esindaja ajakulu 3 tundi selles asjas ülemäärane.

Arvestades nõude olemust, hagiavalduse ja tõendite sisu (hagiavaldusest u 2 lk moodustab

trafaretne tekst vastutustundliku laenamise regulatsiooni kohta) ning mahtu, sealhulgas asjaolu, et

kostja ei ole menetluses osalenud ega vastust esitanud ning kohus lahendab asja kirjalikus

menetluses kohtuistungit pidamata, samuti võttes arvesse, et hagejat esindab hulgaliselt sarnaseid

hagisid koostanud jurist, siis peab kohus põhjendatud ajakuluks 2 tundi ja vajalikuks tunnihinnaks

120 eurot tunnis. Seega menetluskulude hüvitise määramisel loeb kohus hageja põhjendatud

õigusabikuluks 240 eurot.

40. Seega kokku on hageja põhjendatud menetluskuludeks 435 eurot, sh riigilõiv 175 eurot,

maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 240 eurot. Vastavalt menetluskulude

jaotusele tuleb kostjal sellest hagejale hüvitada 295,80 eurot (68% 435-st).

41. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus hageja taotlusel märgib kohtuotsuses, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

kohtunik Heli Käpp