2-24-9717/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik (eesistuja), Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Määruse tegemise aeg ja koht

13. august 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-9717

Kohtuasi

Sihtasutuse Pärnu Haigla taotlus X suhtes esialgse

õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks

kuni

neljaks

päevaks

ning

pikendamiseks 40 päevani

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 23. juuni 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Pärnu Haigla

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXX), esindaja

riigi õigusabi korras advokaat Toomas Metsma

Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu)

Sihtasutus Viljandi Haigla

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Sihtasutuse Pärnu Haigla 12. juuli 2024. a seisukohaga esitatud

dokumentaalsed tõendid (laboriuuringute vastused ja joobeseisundi tuvastamise

saatekiri).

2. Jätta Pärnu Maakohtu 23. juuni 2024. a määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.

5. Määruse põhjendust ei pea Xle teatavaks tegema, kui ta ei ole ilmselt võimeline seda

mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

2 (8)

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Pärnu Haigla (avaldaja) esitas 22. juunil 2024 Pärnu Maakohtule avalduse X

(puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Avalduse kohaselt hospitaliseeriti

puudutatud isik 22. juunil 2024 kell 11.00 tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega

vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

1.1. Avalduse kohaselt toodi puudutatud isik haiglasse kiirabiga, mis kutsuti anonüümse teataja

poolt seoses puudutatud isiku ebaadekvaatse käitumisega. Puudutatud isik lasi 21. juuni 2024. a

hommikul Armin Villa juures autosignaali, oli sõitnud oma auto puruks, karjus ja huilgas ning

sõimas oma isa. Puudutatud isik läks naabri õue peale, kus ta rääkis omaette seosetut juttu ja

ütles, et mängib pulmamänge. 22. juuni 2024. a hommikul lõhkus puudutatud isik oma maja

juures ja karjus appi. Puudutatud isikul on varasemalt diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire,

mille tõttu on ta vajanud korduvat hospitaliseerimist (ägedad maniakaalsed episoodid). Alates

2021. a maist on puudutatud isiku suhtes kohaldatud sundravi – esialgu ambulatoorses vormis,

kuid 2022. a oktoobris muudeti ambulatoorne sundravi statsionaarseks (puudutatud isik viibis

sundravi osakonnas haiglaravil kuni 2023. a juunini). Praegu on puudutatud isiku suhtes

jätkunud ambulatoorne sundravi.

1.2. Hospitaliseerimisel oli puudutatud isik väga heatujuline, tänulik kõigi ja kõige suhtes.

Tema käitumine oli äärmiselt kummaline ja põhjendamatu (plaksutas käsi, palvetas, kallistas

kõiki, tegi kätega õhus liigutusi, koputas seintele ja ustele). Valvearstiga vesteldes oli

puudutatud isik selge teadvusega, kuid rääkis seosetut juttu värsivormis ning ei vastanud

küsimustele adekvaatselt (sh ravimite võtmise kohta). Puudutatud isikul diagnoositi raske

psüühikahäirena bipolaarne meeleoluhäire, maania psühhootiliste sümptomitega (F31.2).

Tegemist on ägeda maniakaalse seisundiga. Puudutatud isikul esinevad maania tüüpilised

sümptomid. Samuti esineb puudutatud isikul afektlabiilsus, mille tõttu võib ta ärritumise ja oma

tahtmise mittesaamise korral käituda ennast ja ümbritsevaid ohtu seadvalt. Puudutatud isiku

22. juunil 2024 tehtud uuriinianalüüsis oli kokaiini näit positiivne, mis tähendab, et ta on

viimase 2–5 päeva jooksul tarbinud kokaiini. Ka varem on puudutatud isikule olnud

iseloomulik tarvitada maniakaalse ägenemise perioodil alkoholi ja illegaalseid mõnuaineid.

Puudutatud isik vajab spetsiifilist ravi kontrollitud keskkonnas. Tema ohtlikkus tuleneb

maaniaseisundist – ta käitub ebaadekvaatselt ning hirmutavalt ümbruse ja ümbritsevate suhtes,

haiglaravita jäämisel on oht ka tema terviseseisundi halvenemiseks. Psühhiaatrilistest

eriteadmistest lähtuvalt on ette näha, et puudutatud isiku tahtest olenematu ravi on aeganõudev

ja peab kestma pikemalt kui neli päeva, sest bipolaarse häire ägenemine ei allu ravile mõne

päevaga, vaid vajab kuude pikkust haiglaravi.

1.3. Avaldaja taotles, et puudutatud isikule edastataks vaid kohtumääruse resolutiivosa. Seoses

haigusteadvuse täieliku puudumisega ei ole soovitatav avaldada isikule ravile paigutamise

asjaolusid ja põhjendusi, sest see võib halvendada loodetavaid ravitulemusi, st tema tervist.

2. Maakohus kuulas 23. juunil 2024 puudutatud isiku SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus

isiklikult ära.

3 (8)

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Maakohus tuvastas 23. juuni 2024. a määrusega (vaidlustatud määrus), et puudutatud isiku

suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud, ja asendas kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 4021 lg 4 alusel puudutatud isiku suhtes Tartu Maakohtu 19. mai 2023. a

määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse

sundraviga. Maakohus määras, et puudutatud isiku statsionaarne sundravi jätkub SA Viljandi

Haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas, ja luges statsionaarse sundravi kohaldamise

alguseks tahtest olenematule ravile võtmise aja, s.o 22. juuni 2024 kell 11.00. Maakohus jättis

avaldaja avalduse läbi vaatamata. Lisaks otsustas maakohus anda puudutatud isikule riigi

õigusabi tema esindamiseks sundravi muutmise menetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi

tasu ja riigi õigusabi kulud.

3.1. Maakohus viitas PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et puudutatud isiku suhtes on PsAS § 11 lg-s 1

sätestatud eeldused täidetud.

3.2. Maakohus viitas avalduses ja psühhiaatrite arvamuses toodud asjaoludele. Maakohus

tuvastas, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire,

maania psühhootiliste sümptomitega (F31.2). Senine ravi (ambulatoorne sundravi) ei ole olnud

piisav. Puudutatud isik ei järgi ettenähtud raviskeemi ning tarvitab alkoholi ja uimasteid.

Ambulatoorsele sundravile vaatamata on tema terviseseisund halvenenud, mistõttu muu

psühhiaatriline ravi, peale tahtest olenematu ravi haiglas, ei ole praegu võimalik. Maakohus

tuvastas, et puudutatud isik ohustab ravita jäämisel eelkõige enda elu ja tervist (ravimata

psüühikahäire süvenemine kahjustab puudutatud isiku tervist veelgi), kuid maaniaseisundis

ebaadekvaatse ning ümbritsevate suhtes hirmutava käitumisega võib ta reaalselt ohustada ka

teiste isikute elu, tervist ja julgeolekut. Puudutatud isikul esineb afektlabiilsus, mille tõttu ta

võib ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel käituda ennast ja teisi ohtu seadvalt. Eeltoodut

kinnitab ka puudutatud isiku käitumine haiglasse paigutamise eelselt – puudutatud isik sõitis

oma auto puruks, lõhkus kodu juures asju, läks naaberkinnistule ning käitus ebaadekvaatselt ja

hirmutavalt sealsete elanike suhtes.

3.3. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 23. juunil 2024. Puudutatud isik oli ärakuulamisel selge

teadvusega, orienteerus õigesti ajas ja kohas, kuid tal ei olnud arusaamist tegelikust

situatsioonist. Puudutatud isik palus, et teda ei saadetaks sundravile, ja arvas, et ambulatoorne

sundravi võiks jätkuda. Puudutatud isik oli teadlik talle välja kirjutatud ravimitest, oli nende

kohta uurinud ning teab nende koostist ja mõju, samuti, et ravimeid peab võtma. Enda väitel ei

ole ta selles eksinud. Puudutatud isik selgitas, et haiglas on talle süstitud mingit kollast

vedelikku („kuldne päike“ vms). Ta arvas, et see on olansapiin, mis talle üldse ei sobi, sest

tekitab reaktsioone. Puudutatud isik näitas peas põletikulist haava ja ütles, et ei tea, kuidas selle

sai, aga haiglas olevat talle öeldud, et ta kõndis avatud silmadega kuskile vastu. Sundravi

režiimi muutmise teemaga seoses muutus puudutatud isik vestluse jooksul korduvalt nutuseks

ja härdameelseks, tasandades hääletooni kuuldamatu sosistamiseni. Samas järgmisel hetkel oli

selgehäälne ja üleolev, nõudes kohtunikult küsimustes faktitäpsust ning konkreetse

kriminaalasja, mille raames talle sundravi kohaldati, ja dokumentide tutvustamist. Puudutatud

isik selgitas, et ta ei ole oma autot puruks sõitnud ega kokaiini tarvitanud. Haiglasse toomise

põhjuste kohta küsimisel selgitas puudutatud isik vastuseks, et ta käitus täielikult adekvaatselt,

aga inimesed ei saanud aru. Puudutatud isik selgitas, et ta rääkis politseinikele, mis on juhtunud

ja mis võib juhtuda (et on neli elementi: õhk, vesi, maa ja tuli, need on omavahel seotud).

Puudutatud isik eitas, et on käinud võõral kinnisasjal, sest see kõik on tema kinnisasi. Naabrid

on sugulased, ta käis nende tütrele tere ütlemas. Oma kodu juures ei hüüdnud ta appi, vaid ta

4 (8)

oli ehmunud, sest linnud ja üks nastik olid ära surnud. Puudutatud isik avaldas, et haiglas tunneb

ta end halvasti, sest olansapiin ei ole tema ravim ja ei sobi talle.

3.4. PsAS § 13 lg 1² järgi kontrollis maakohus kohtute infosüsteemist, et puudutatud isiku

suhtes on kohaldatud Pärnu Maakohtu 27. mai 2021. a määrusega kriminaalasjas nr X-XX-

XXXX statsionaarset sundravi Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas. Samas

kriminaalasjas on Tartu Maakohtu 19. mai 2023. a määrusega statsionaarne sundravi asendatud

ambulatoorse sundraviga.

3.5. Riigikohtu 14. oktoobri 2021. a määruses kriminaalasjas nr X-XX-XXXX antud

selgitustele tuginedes jättis maakohus avaldaja taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks läbi vaatamata.

Kuna täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldus ja inimene on määratud ambulatoorsele

sundravile, siis KrMS § 402¹ lg 4 alusel ei suundu puudutatud isik tahtest olenematule ravile,

vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena.

3.6. Maakohus viitas TsMS § 535 lg-le 1 ja Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrusele

tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 (p 49) ning andis puudutatud isikule riigi õigusabi tema

esindamiseks kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub

maakohtu määruse tühistada ja jätta puudutatud isiku suhtes Tartu Maakohtu 19. mai 2023. a

määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud ambulatoorne sundravi statsionaarse

sundraviga asendamata.

4.1. Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isiku suhtes ambulatoorse sundravi

statsionaarse sundraviga asendamine vältimatu. Väited puudutatud isiku „hirmutavast“

käitumisest on üldsõnalised ja kõlavad pigem eelarvamuslikult kui analüütiliselt. Seejuures

võivad autosid „puru“ sõita ka täiesti tavalised inimesed. „Asju lõhkuma“, kui selle all on silmas

peetud millegi tahtlikku kahjustamist, on võimelised kõik keskmisest temperamentsemad

inimesed. Ka naaberkinnisasjale minekus ei ole iseenesest midagi sotsiaalselt ega

meditsiiniliselt ebaadekvaatset. Psühhiaatriakliiniku juhataja taotluses kirjeldatud puudutatud

isiku käitumine kõlab küll kummaliselt, aga mitte hirmutavalt ega ohtlikult. Kahtlust ei ole

selles, et puudutatud isikul on psüühikahäired, kuid puudutatud isiku väidetav tegevus

naaberkinnisasjal ei anna alust järeldada ohtlikkuse kasvu ega psüühilise seisundi ägenemist.

4.2. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, millistele kontrollitavatele asjaoludele või argumentidele

tuginevad kahtlused, et puudutatud isik ei tarvita ravimeid regulaarselt. Objektiivselt ei ole

tuvastatud puudutatud isiku hirmutavat käitumist, mingit iseenda vastu suunatud destruktiivset

tegevust ega ravimite manustamise vältimist. Maakohtu kirjeldus puudutatud isiku

ärakuulamise kohta kõlab eelarvamuslikult ja subjektiivselt, kuivõrd kohtu argumentidest

nähtub, et kohtunik on lugenud stressirohkes ja emotsionaalses olukorras viibinud puudutatud

isiku katseid enda eest seista üleolevaks käitumiseks kohtu suhtes. On igati mõistetav, et kui

puudutatud isik sai aru, kus ta viibib ja mis on toimuva protseduuri sisu, mõistis ta ühtlasi, kui

kaalukaid tagajärgi tema igapäevaelule võib kohtu otsustus kaasa tuua. Ka täiesti tervete

inimeste puhul esineb kohtuistungi situatsioonis sarnast meeleolu kõikumist. Seega on

maakohus ärakuulamissituatsiooni analüüsides heitnud puudutatud isikule ette, et ta käitus nagu

tavaline, adekvaatsete emotsioonidega inimene.

5. Avaldaja avaldas vastuses määruskaebusele, et SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku

psühhiaatrid tuvastasid puudutatud isikul tahtest olenematut haiglaravi vajava haigusseisundi

5 (8)

ning ambulatoorse sundravi asendamine statsionaarse sundraviga tuleneb Riigikohtu praktikast.

Täiendavalt esitas SA Pärnu Haigla tõenditena puudutatud isiku laboriuuringute vastused, mis

kinnitavad ambulatoorse sundravi režiimi rikkumist. Lisaks nähtub Eesti Kohtuekspertiisi

Instituudi (EKEI) teostatud vereanalüüsist, et puudutatud isik oli vahetult enne

hospitaliseerimist tarvitanud kokaiini (seda kinnitas ka uriinianalüüs). Arvestades, et

puudutatud isik ei järginud määratud raviskeemi, on arusaadav, miks tema terviseseisund

sedavõrd halvenes, et ilmnesid tahtest olenematu ravi eeldused.

6. SA Viljandi Haigla vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Puudutatud

isiku seisund ei ole muutunud; tema käitumine on ebaadekvaatne; ta ei anna aru, mida ta teeb;

tema haigus on ägenenud ning haigusest tingitud ettearvamatu käitumisega võib ta reaalselt

ohustada enda ja ümbritsevate isikute elu, tervist ja julgeolekut. Puudutatud isiku analüüside

tulemused näitavad, et ta ei ole ravimeid võtnud, lisaks oli kokaiini näit positiivne. SA Pärnu

Haigla on 22. juunil 2024 tellinud EKEI-lt ekspertiisi ravimite ja narkootiliste ainete sisalduste

kohta, mille tulemused tuleks võtta siinse asja materjalide juurde. Määruskaebuse põhjendused

on otsitud ja sisutühjad. SA Viljandi Haigla nõustub avaldaja ja kohtu seisukohtadega.

Puudutatud isiku suhtes on vajalik statsionaarse sundravi jätkamine, vältimaks haiguse

ägenemist ja sellest tulenevat ohtlikkust. Puudutatud isikul ei ole senise sundravi jooksul

(statsionaarsel ravil viibitud aeg ei ole olnud ka piisav) tekkinud adekvaatset haiguskriitikat.

7. Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu) vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see

rahuldamata. Puudutatud isik ei ole esitanud ühtegi veenvat tõendit ega asjaolu, mis annaks

alust kahelda kohtumääruse õigsuses. Määruskaebuses on asjaolusid vaid tõlgendatud, kuid

pole toodud välja ühtegi asjaolu, mis kinnitaks puudutatud isiku haigusteadlikkust või reaalset

hinnangut oma toimetulekuks ka ambulatoorse raviga. Puudutatud isiku ennast ja teisi

kahjutavat käitumist ei ole praegu võimalik piirata muul viisil ning alternatiivsete lahenduste

kaalumine ei ole isiku elu ja tervist arvestades võimalik.

8. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Menetluse edasine käik

9. Tallinna Ringkonnakohus andis 29. juuli 2024. a kirjaga puudutatud isiku riigi õigusabi

korras määratud esindajale võimaluse avaldada oma seisukoht SA Viljandi Haigla esitatud uute

tõendite osas.

10. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja ei esitanud kohtule seisukohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659

alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja

põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

12. SA Pärnu Haigla on 12. juuli 2024. a seisukohaga esitanud uute dokumentaalsete tõenditena

puudutatud isiku laboriuuringute vastused ja joobeseisundi tuvastamise saatekirja. TsMS § 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Uusi

asjaolusid ja tõendeid saavad määruskaebuse menetluses esitada ka muud menetlusosalised.

Arvestades määruskaebuses esitatud väiteid, on täiendavad dokumentaalsed tõendid

asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (TsMS § 238 lg 1).

6 (8)

13. Maakohus asendas vaidlustatud määrusega KrMS § 4021 lg 4 alusel puudutatud isiku suhtes

Tartu Maakohtu 19. mai 2023. a määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud

ambulatoorse sundravi statsionaarse sundraviga. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus

nõuetekohaselt välja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud ning sundravi vormi muutmist tingivad tahtest

olenematu ravi kohaldamise eeldused. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel neid täies ulatuses ei korda.

14. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-s 1,

mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida (p 1), haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda

või teiste elu, tervist või julgeolekut (p 2) ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (p 3).

15. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäirena bipolaarne

meeleoluhäire, maania psühhootiliste sümptomitega (F31.2). Puudutatud isik toodi haiglasse

kiirabiga, sest ta oli juba mitu päeva käitunud ebaadekvaatselt. Hospidaliseerimisel käitus

puudutatud isik äärmiselt kummaliselt (plaksutas käsi, kallistas kõiki, koputas ustele ja

akendele) ja rääkis seosetut juttu värsivormis. Lisaks tuvastati puudutatud isiku uriinianalüüsist

kokaiini tarvitamine, mida kinnitab ka hiljem tehtud vereanalüüs. Puudutatud isik on varem

korduvalt vajanud hospidaliseerimist ägeda maniakaalse episoodi tõttu, sh sarnase

haiguspildiga. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isiku ravi aeganõudev, sest

bipolaarse häire ägenemine ei allu ravile mõne päevaga, vaid vajab kuude pikkust haiglaravi

(dtl-d 3 ja 4, 88). Seejuures ei lükka puudutatud isiku enda arvamus, et ta on igati adekvaatne

ja tema haigus ei ole ägenenud, ümber arstide hinnangut tema tervislikule seisundile ega ole

määrav PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel.

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse

(PsAS § 11 lg 1 p 2). Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas esile toodu andis alust

järeldada, et ravita jäämisel ohustab puudutatud isik eelkõige enda elu ja tervist, kuid

maaniaseisundis ebaadekvaatse ning ümbritsevate suhtes hirmutava käitumisega võib ta

reaalselt ohustada ka teiste isikute elu, tervist ja julgeolekut. Vastuseks määruskaebuse

väidetele märgib kohus järgmist.

16.1. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite

kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena,

vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku

mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute

elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt

alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt RKTKm

20.03.2019, 2-16-10435, p 18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13,

p 39.2).

7 (8)

16.2. Maakohus on põhjendatult leidnud, et puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik eelkõige

iseendale, sest ta ei järgi ettenähtud ambulatoorset raviskeemi ja tarvitab narkootikume. SA

Pärnu Haigla on määruskaebemenetluses esitanud tõenditena puudutatud isiku 22. juuni 2024. a

laboriuuringute vastused (dtl 85 ja 86), millest nähtub, et puudutatud isikule määratud ravimite

kontsentratsiooni veres uuringu tegemise ajal kas üldse ei olnud (liitium) või oli see väga madal

(lamotrigiin). Puudutatud isiku narkootikumide tarvitamist kinnitab nii 22. juunil 2024 tehtud

uriini- kui ka vereanalüüs (dtl-d 87 ja 88). Ettenähtud raviskeemi mitte järgimisega ja

narkootikumide tarvitamisega halvendab puudutatud isik oma psüühilist seisundit veelgi.

Lisaks nähtub maakohtu ülevaatest puudutatud isiku ärakuulamise kohta, et puudutatud isik

näitas kohtunikule oma peas olevat põletikulist haava, mille päritolu ta ei teadnud. Eelnev

kinnitab maakohtu järeldust, et puudutatud isik on iseendale ohtlik, kuna võib oma halvenenud

haigusseisundi käigus endale tõsiselt viga teha.

16.3. Samuti oli puudutatud isik asja materjalidest nähtuvalt ohtlik ümbritsevatele isikutele.

Kohtule esitatud avaldusest nähtuvalt sõitis puudutatud isik oma auto puruks, lõhkus oma kodu

juures asju ja tülitas ebaadekvaatselt naabreid. Kuigi määruskaebuse väite kohaselt võivad ka

tavalised ja temperamentsemad inimesed auto puruks sõita ja asju lõhkuda, on tõendamist

leidnud, et puudutatud isik ei olnud hospitaliseerimisele eelnenud ajal talle määratud

raviskeemi järginud ning oli tarvitanud ka narkootikume, mistõttu ei saa kirjeldatud käitumist

käsitada lihtsalt temperamentse inimese käitumisena. Erinevalt tervest inimesest ei kontrolli

puudutatud isik psüühikahäirest tulenevalt oma käitumist, mistõttu tema kirjeldatud käitumine

kujutab ümbritsevatele inimestele tegelikku ohtu. Hirmutava käitumisena on asjas kirjeldatud

seda, kuidas puudutatud isik läks naaberkinnisasjale, kus ta rääkis omaette seosetut juttu,

mängis pulmamänge ning kallistas peretütart ja sosistas talle kõrva. Kolleegium ei nõustu

määruskaebuse väitega, et sellist käitumist saab pidada vaid kummaliseks. Arusaadavalt mõjub

võõral kinnisasjal omaette seosetu jutu rääkimine ja ebaadekvaatne käitumine (pulmamängude

mängimine) teistele inimestele hirmutavalt. Seejuures on psühhiaatrid esile toonud, et

puudutatud isikul esineb afektlabiilsust, mille tõttu võib ta ärritumisel ja oma tahtmise

mittesaamisel käituda mh teisi ohtu seadvalt.

16.4. Arvestades eeltoodut on maakohus raviarstide ja puudutatud isiku avaldatut kogumis

hinnates jõudnud isiku ohtlikkuse osas õigele järeldusele. Seoses määruskaebuse väidetega

puudutatud isiku ärakuulamisest tehtud järelduste kohta märgib kolleegium, et maakohus on

vaidlustatud määruses kajastanud vahetut muljet puudutatud isikust endast ja tema tervislikust

seisundist, mida kohus on otsustust tehes hinnanud koos muude asjas esitatud arvamuste ja esile

toodud asjaoludega. Ainuüksi sellest, et puudutatud isik orienteerus õigesti ajas, kohas ja enda

isikus, ei saa siinsel juhul järeldada, et ta ei ole endale või teistele ohtlik.

17. Ringkonnakohtu hinnangul on täidetud ka PsAS § 11 lg-s 3 sätestatud eeldus. Maakohus

on teinud kindlaks, et senine ravi (ambulatoorne sundravi) ei ole olnud piisav, sest puudutatud

isik ei järgi ettenähtud raviskeemi ja tarvitab narkootikume ning tema terviseseisund on

halvenenud. Seejuures on avalduse kohaselt puudutatud isikule iseloomulik tarvitada

maniakaalse ägenemise perioodil narkootikume. Samuti puudub puudutatud isikul vabatahtlik

ravisoostumus, mistõttu ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida ja ta vajab ravi

kontrollitud keskkonnas. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt asendati puudutatud isiku

ambulatoorne sundravi viimati statsionaarse sundraviga Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2022. a

määrusega tsiviilasjas nr 2-22-15189 ning siinses asjas kohtule esitatud avaldusest nähtuvalt

viibis puudutatud isik haiglaravil kuni 2023. aasta juunini. Eelnev kinnitab psühhiaatrite

arvamust, et puudutatud isiku ravi on aeganõudev, sest bipolaarse häire ägenemine ei allu ravile

mõne päevaga, vaid vajab kuude pikkust haiglaravi. Kolleegiumi hinnangul ei ole muu

psühhiaatriline abi praeguses olukorras puudutatud isikule küllaldane. Asjaolu, et puudutatud

isik ise on seisukohal, et ta ei ole ohtlik ja haiglaravi ei vaja, ei lükka ümber psühhiaatrite

8 (8)

hinnangut isiku tervislikule seisundile ja ohtlikkusele. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda

eriteadmistega isikute seisukohtades.

18. Maakohus on lähtudes PsAS § 13 lg-st 12 õigesti tuvastanud, et Tartu Maakohtu 19. mai

2023. a määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on puudutatud isiku statsionaarne sundravi

asendatud ambulatoorse sundraviga. Sellises olukorras kohaldub KrMS § 4021 lg 4, mille

tõlgendamise osas on Riigikohus 14. oktoobri 2021. a määruses kriminaalasjas nr X-XX-

XXXX (p-d 10 ja 14) leidnud, et kui tsiviilkohtumenetluses tuvastab kohus ambulatoorsel

sundravil oleva inimese puhul tahtest olenematu ravi eeldused (PsAS § 11 lg 1), ei kohalda

kohus tahtest olenematut ravi, vaid muudab puudutatud isiku ambulatoorse sundravi

KrMS § 4021 lg 4 alusel statsionaarseks. Maakohus järgis asjakohaselt neid juhiseid.

19. Eelnevat arvestades on maakohtu järeldused põhjendatud. Maakohus on õigesti kohaldanud

PsAS § 11 lg-s 1, PsAS § 13 lg-s 12 ja KrMS § 4021 lg-s 4 sätestatut ning asendanud

puudutatud isiku ambulatoorse sundravi statsionaarse sundraviga. Määruskaebus ei ole

põhjendatud.

20. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Puudutatud isikule riigi

õigusabi korras määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.

21. Kohus toimetab määruse TsMS § 541 lg 1 järgi kätte mh puudutatud isikule isiklikult.

Juhindudes TsMS § 315 lg-st 1 ja Riigikohtu seisukohast 30. aprilli 2019. a määruses tsiviilasjas

nr 2-18-17167 (p-d 15–16), toimetab ringkonnakohus määruse puudutatud isikule kätte SA

Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku vahendusel. Kui puudutatud isiku terviseseisund ei

võimalda tal kohtumäärust mõista või see võib tekitada olulist kahju tema tervisele, võib

psühhiaatriakliinik viivitamatult talle kätte toimetada üksnes väljavõtte kohtumäärusest ilma

kirjeldava ja põhjendava osata.

22. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse isikul, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikul ja valla- või linnavalitsusel, samuti kinnise

asutuse juhil.(allkirjastatud digitaalselt)