3-24-339/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.08 2024. a, Tallinn

Haldusasja number

3-24-339

Haldusasi

Vana Baskini Teater OÜ kaebus kultuuriministri

04.01.2024 käskkirja nr 7-5/.1/2024_3 punkti 2.1

tühistamiseks, põhiseaduslikkuse järelevalve algatami-

seks ning Kultuuriministeeriumi kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Vana Baskini Teater OÜ, esindaja Meelis

Leis

Vastustaja – Kultuuriministeerium, volitatud esindaja

Mari Kõrtsini

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.09.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-339

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vana Baskini Teater OÜ (edaspidi ka kaebaja) esitas Kultuuriministeeriumile

tegevustoetuse taotluse nr. 7-5/6301.

2. Kultuuriministri 08.12.2022 käskkirjaga nr 198 moodustatud hindamiskomisjon vaatas

kaebaja taotluse üle. Hindamiskomisjon leidis, et kaebaja taotlus ei ületanud nõutavat lävendit

ja tegi ettepaneku taotlust mitte rahuldada.

3. Kultuuriminister digiallkirjastas 04.01.2024 käskkirja nr 7-5/.1/2024_3, mille punktis

2.1 jättis rahuldamata Vana Baskin Teater OÜ tegevustoetuse taotluse taotlusvoorus

“Munitsipaaletendusasutuste, sihtasutusena tegutsevate munitsipaaletendusasutuste ja

eraetendusasutuste tegevustoetus 2024“, arvestades hindamiskomisjoni protokollis toodud

põhjendusi.

4. Tallinna Halduskohtus registreeriti 05.02.2024 Vana Baskini Teater OÜ kaebus

kultuuriministri 04.01.2024 käskkirja nr 7-5/.1/2024_3 punkti 2.1 tühistamiseks,

põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks ning Kultuuriministeeriumi kohustamiseks.

Kaebus sisaldab järgmisi nõudeid:

1) tunnistada kultuuriministri 14.10.2022 määruse nr 17 „Riigieelarvest etendusasutuste

toetamise tingimused ja kord“ (kultuuriministri 27.09.2023 määruse nr 13 sõnastuses)

(edaspidi ka: määrus nr 17) lisa „Munitsipaal- ja eraetendusasutuse tegevustoetuse taotluste

hindamismetoodika“ (edaspidi ka: hindamismetoodika) p 1 ja alapunktid 1.1.1-1.1.3 ja p 2

alapunktid 1-3 etendusasutuse seaduse (EAS) §-iga 16 lg 2 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse

(PS) §-iga 3 lausega 1 ja §-i 94 lausega 2 vastuolus olevateks, kuna ei käsitle rahvuskultuuri

edendamise hindamiskriteeriumi ning jätta kohaldamata;

2) tunnistada kultuuriministri 14.10.2022 määruse nr 17 „Riigieelarvest etendusasutuste

toetamise tingimused ja kord“ (kultuuriministri 27.09.2023 määruse nr 13 sõnastuses) lisa p

1.3.1 ning p 2 alapunkt 5 vastuolus olevateks etendusasutuse seaduse (EAS) § 16 lg 2

(etenduste piirkondliku kättesaadavuse tagamine) teiste hindamiskriteeriumitega ebavõrdse

tähenduse ning konkreetse kriteeriumi kitsendava tähenduse tõttu ning PS §-i 3 lausega 1 ja §-

i 94 lausega 2 ning jätta kohaldamata;

3) tunnistada kultuuriministri 14.10.2022 määruse nr 17 „Riigieelarvest etendusasutuste

toetamise tingimused ja kord“ (kultuuriministri 27.09.2023 määruse nr 13 sõnastuses) § 13 lg

3 sõnastus (/../ või kui hindamismetoodika 1. kriteeriumi hinnati alla 15 punkti või 2.

kriteeriumi alla 12 punkti) ning määruse lisa p 3.4 sõnastus (/../või kui hindamismetoodika 1.

kriteeriumi hinnati alla 15 punkti või 2. kriteeriumi alla 12 punkti) vastuolus olevateks EAS

§-iga 16 lg 2 ning PS §-i 3 lausega 1 ja §-i 94 lausega 2 ning jätta kohaldamata;

4) tühistada kultuuriministri 04.01.2024 käskkirja nr 7-5/.1/2024_3 p 2.1;

5) kohustada Kultuuriministeeriumi taotlusvoorus “Munitsipaaletendusasutuste, sihtasutusena

tegutsevate munitsipaaletendusasutuste ja eraetendusasutuste tegevustoetus 2024“ hindama

uuesti kaebaja tegevustoetuse taotlust nr 7-5/6301 EAS §-i 16 lg-te 2 ja 4 kriteeriumitest

lähtudes või alternatiivselt, kui kaebus kuulub rahuldamisele, kuid õigusvaidlusele kulunud

aja tõttu on 2024. tegevusaasta möödunud ning kaebaja taotluse rahuldamine selles

taotlusvoorus pole enam objektiivsetel põhjustel võimalik või esineb muu objektiivne takistus

kaebaja taotluse menetlemiseks vastustaja poolt, kohustada Kultuuriministeeriumi andma

kaebajale toetus taotletud mahus, s.o 165 000 eurot.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

2(9)

3-24-339

1) EAS § 16 lg 2 kohaselt võib munitsipaaletendusasutusele, sihtasutusena tegutsevale

munitsipaaletendusasutusele ja eraetendusasutusele määrata riigieelarvest toetuse

rahvuskultuuri edendamiseks ning etenduskunstide valdkonna mitmekesisuse ja etenduste

piirkondliku kättesaadavuse tagamiseks. Eeltoodust nähtuvad kolm võrdväärselt hinnatavat

eesmärki: rahvuskultuuri edendamine, etenduskunstide valdkonna mitmekesisus ja etenduste

piirkondlik kättesaadavus. Kultuuriminister on kas ekslikult või teadlikult ära unustanud

määruses nr 17 ning selle lisas ühe olulise eesmärgi – nimelt rahvuskultuuri edendamise

eesmärgi, mistõttu pole komisjon tegelenud taotlejate rahvuskultuuri edendamise ehk

seadusest tuleneva eesmärgi hindamisega. Kultuuriministri nõuandev kollegiaalorgan pole

protokollist nähtuvalt seadusandja tahte järgi taotlejate taotlusi hinnanud. Kuivõrd

kultuuriministri käskkirja motiveerivaks osaks on protokoll, mis seadusandja tahte järgimist ei

käsitle, on vaidlustatud käskkiri motiveerimata, õigusvastane ning kuulub kaebajat

puudutavas osas tühistamisele.

2) Munitsipaal-ja eraetendusasutuse tegevustoetuse taotlejalt küsitakse määruse nr 17 § 8 lg 2

p 6 alusel üksnes kahe taotlemisele eelneva majandusaasta kohta kirjeldust rahvusvahelisest

tegevusest ja etendustegevuse panusest valdkonna mitmekesisusse. Määruse nr 17 sõnastuses

pole taotleja jaoks lähteülesannet, mis võimaldaks komisjonil hinnata rahvuskultuuri

edendamise eesmärki. Ometi on seadusandja kehtestanud tegevustoetuse taotleja puhul just

rahvuskultuuri edendamise hindamise vajaduse. Kahetsusväärselt ei vasta määruse nr 17

kehtestatud tekst seletuskirjale, sest hindamismetoodika ei ole osaliselt kooskõlas EAS § 16 lg

2 nimetatud eesmärkidega.

3) Pole mõistetav, millisest volitusnormist tuleneb määruse nr 17 § 8 lg 2 p 6 nõue taotlejale

deklareerida rahvusvahelist tegevust, kuigi EAS § 16 lg 2 sellise eesmärgi hindamisvajadusel

ei peatu. Samas puudub taotlejal määruse järgi kohustus deklareerida rahvuskultuuri

edendamise tegevusi taotlemisele eelnevate majandusaastate kohta. Ka tegevustoetuse 2024.

aasta taotlusvooru vorm, mille kaebaja nõuetekohaselt täitis ja Kultuuriministeeriumile esitas,

ei sisalda ühtegi viidet rahvuskultuuri edendamise hindamiskriteeriumile. Vormil küsib

toetuse andja vaid taotleja 2021. ja 2022. majandusaasta etendustegevuse panuse kirjeldust

valdkonna mitmekesisusse ning 2021. ja 2022. majandusaasta rahvusvahelise tegevuse

kirjeldust ehk siis EAS § 16 lg 2 tähenduses on oodatud vaid etenduskunsti valdkonna

mitmekesisuse hindamist võimaldav info, seejuures rahvusvahelise tegevuse kirjelduse

nõudmine on alusetu.

4) Määruse nr 17 muutmise seletuskirjas märgitakse määruse § 8 muutmise osas järgmist:

„ Punkti 6 puhul on oluline rõhutada, et taotleja peab taotluses ise kirjeldama oma

rahvusvahelisi tegevusi ja panust valdkonna mitmekesisusse. Toetuse andja ei ole

rahvusvahelisi tegevusi ette andnud, vaid hindab taotluses kirjeldatut. Võrdlevalt,

rahvuskultuuri edendamise eesmärgil pole taotlejal vajalik midagi taotluse vormis kirjeldada,

järelikult tuleb rahvuskultuuri edendamise eesmärgi hindamiseks komisjoni liikmetel koguda

infot muudest kanalitest, sealhulgas tugineda isiklikule teatrikogemusele. Selline kogemus

saab tekkida juhul, kui komisjoni liige on taotleja repertuaari kuuluvaid etendusi näinud.

Vahendlik teave (keegi kuskil arvas etenduste ja teatri kohta midagi) ei tohiks olla komisjon

liikme poolt hindepunktide andmisel lubatav. Senise rahvusvahelise tegevuse hindamine

rahvuskultuuri edendamise hindamiskriteeriumi sees on täiesti vale. See pole kooskõlas EAS

§ 16 lg 2 mõttega. Kaebajale jääb selgusetuks, kuidas haakuvad rahvuskultuuri edendamisega

etendustegevuse kunstiline tase, loominguliste plaanide kunstiline huvitavus ning veenvus ja

senise rahvusvahelise tegevuse mõju valdkonna arengule. Määruse lisa p 2 ei viita ühelegi

rahvuskultuuri edendamist mõistlikult sisustava tegevuse hindamisele.

5) Konkreetsemalt, vaadeldes protokolli lk 41-42 kaebaja taotluse hindamise osas, siis nähtub

hindamiskomisjoni tegevusest, et rahvuskultuuri edendamist pole kaebaja taotluse puhul

3(9)

3-24-339

hinnatud. Hindamiskomisjon küll deklareerib juhindumist EAS §-st 16 lg 2, kuid protokollis

pole sõnagi kaebaja rahvuskultuuri edendamise hindamisest. Hindamiskomisjon lähtub

määruse nr 17 lisa punktist 2, mis aga rahvuskultuuri edendamise eesmärgil ei peatu. Kaebaja

hinnangul on määruse lisa p 1 ja alapunktid 1.1.1-1.1.3 ja p 2 alapunktid 1-3 vastuolus EAS §-

iga 16 lg 2, kuna ei käsitle rahvuskultuuri edendamise hindamiskriteeriumi. Seega määrus kui

üldhaldusakt on viidatud punktides õigusvastane ning tuleb tunnistada kehtetuks. Pole tagatud

PS-ist tuleneva eesmärgi täitmine ning määrus pole kehtestatud EAS-iga kooskõlas. Selle

tulemusel on kaebaja toetustaotlust 2024. aasta taotlusvoorus hinnatud komisjoni poolt

ebaõigesti, sest pole tagatud kooskõla EAS-i hindamispõhimõttega ja PS-iga. Toetuse andjal

tuleb kaebaja taotlust uuesti hinnata, lähtudes EAS-i hindamispõhimõtetest.

6) Määruses nr 17 on omistatud seaduslikule hindamiskriteeriumile - piirkondliku

kättesaadavuse tagamine - marginaalne tähendus ehk teisisõnu – piirkondlik kättesaadavus

pole käsitletav võrdväärsena rahvuskultuuri edendamise ning valdkonna mitmekesistamise

hindamiskriteeriumitega.

7) Määruses nr 17 pole arvestatud EAS §-ist 16 lg 4 tuleneva hindamiskriteeriumiga –

loomingulise tegevusega seotud töö maht.

8) Hindamiskomisjoni antud hindepunktid kaebaja taotlusele on osaliselt ebaõiged. Komisjon

on hindamiskriteeriumis– senise etendustegevuse kunstiline tase (komisjon vaatleb kahe

taotlemisele eelnenud majandusaasta tegevusi) – andnud avaldaja taotlusele 15 punkti.

Määruse nr 17 punkti 3.2 järgi valitakse vahepealsete hinnangute puhul punkt, mille

kirjelduses enamik aspekte vastab taotluses toodud asjaoludele. Kaebajale teadaolevalt on

avaldaja senise etendustegevuse kunstilise taseme hindamiseks külastanud teatri ühte etendust

lähiminevikus üksnes komisjoni 2 liiget 7-st, mistõttu on keeruline mõista, mille alusel on

kujunenud komisjoni 15 hindepunkti 25-st võimalikust. Teatri kunstilise taseme hindamiseks

on elementaarne hindaja teadlikkus ja vahetu kogemus teatri etendusalasest tegevusest

avalikkusele pakutud lavastuste kaudu, vastasel juhul muutub kogu hindamisprotseduur

meelevaldseks hindepunktide jagamiseks ning sel juhul ei piisa isegi valdkondliku asjatundja

tiitlist ega töölepingust Kultuuriministeeriumiga.

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja seisukohad

on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Käesoleval juhul on võimalik rakendada üksnes ilmselgete vigade testi ehk kontrollida, kas

vastustaja tegevus on olnud ilmselgelt meelevaldne või ebaõige. Kohtu kontroll on piiratud,

sest kaebaja õiguste riive intensiivsus ja seotus põhiõigustega on vähene, taotlusvooru eelarve

on piiratud ja vaidlus on osaliselt esteetilise iseloomuga. Komisjoni protokollis sisalduvad

põhjendused on just sellised hinnangulised otsused, mille osas on kohtulik kontroll piiratud.

Munitsipaaletendusasutuste, sihtasutusena tegutsevate munitsipaaletendusasutuste ja

eraetendusasutuste tegevustoetuse puhul on tegu riigi poolt vabatahtlikult antava toetusega,

mille andmise kohustus ei tulene põhiseadusest. Toetuse andmise eesmärk on EAS § 16

lõikest 2 tulenevalt edendada rahvuskultuuri, tagada etenduskunstide valdkonna mitmekesisus

ning etenduste piirkondlik kättesaadavus. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda ei sellise

riigitoetuse määramist ega toetuse tingimuste sisustamist kindlal viisil. Volitusnorm ja selle

alusel kavandatav rakendusakt on kooskõlas PS-ga, kuna reguleeritav valdkond ei kuulu

seadusandja ainupädevusse. Volitusnormi piirid, mõte ja eesmärk on võrdlemisi laiad ning et

volitusnormiga on kultuuriministrile antud õigus ja pädevus luua toetuse eraldamise

menetluse kord, sisustada ja täpsustada seaduses olevaid üldiseid toetuse andmise eesmärke

ning kehtestada kooskõlas EAS-iga täiendavaid toetuse andmise tingimusi, mitte teha ainult

tehnilisi täpsustusi nagu ekslikult arvab kaebaja.

4(9)

3-24-339

2) Kultuuriminister ei ole määruse nr 17 ja hindamismetoodika kehtestamisel rahvuskultuuri

edendamise eesmärki ära unustanud. Rahvuskultuuri edendamine kriteerium on välja toodud

hindamismetoodika punktis 1.1. Täpsemalt on kultuuriminister rahvuskultuuri edendamise

hindamiseks loonud alakriteeriumid 1.1.1-1.1.3 ning komisjon on rahvuskultuuri edendamist,

sealhulgas kaebaja taotluse puhul, hinnanud vastavalt nimetatud alakriteeriumitele.

Rahvuskultuuri edendamise eesmärgi sisustamiseks ja alakriteeriumite kehtestamiseks on

kultuuriministril õigus EAS § 16 lõikest 6 lähtuvalt, kuivõrd volitusnorm annab ministrile

õiguse ka sisuliste tingimuste kehtestamiseks. Komisjonil ei ole seejuures õigust kalduda

kõrvale kultuuriministri kehtestatud kriteeriumitest ning omaalgatuslikult neid mitte

kohaldada. Komisjon on taotluste hindamisel korrektselt lähtunud hindamismetoodikast ning

selles toodud kriteeriumitest ja alakriteeriumitest, hindamismetoodikale mitte tuginemist või

selle väära kohaldamist komisjoni poolt ei ole ka kaebaja ette heitnud. Rahvuskultuuri

edendamise eesmärk EAS § 16 lõikes 2 on oma olemuselt määratlemata õigusmõiste ning

kuna seadusandja ei ole seda ise EAS-is sisustanud, on selleks õigus antud kultuuriministrile

EAS § 16 lõikega 6. Rahvuskultuuri edendamise konkreetsemaks, ühetaolisemaks ja

läbipaistvamaks hindamiseks on kultuuriminister kehtestatud hindamismetoodikas kriteeriumi

1.1. (rahvuskultuuri edendamine) ja selle alakriteeriumid 1.1.1-1.1.3 – senise etendustegevuse

kunstiline tase, loominguliste plaanide kunstiline huvitavus ja veenvus ning senise

rahvusvahelise tegevuse mõju valdkonna arengule. Nõustuda ei saa kaebuse punktides 23 ja

24 väljendatud seisukohtadega, mille kohaselt ei haaku hindamismetoodikas toodud

alakriteeriumid 1.1.1-1.1.3 rahvuskultuuri edendamise eesmärgiga. Alakriteeriumid

täpsustavad ja sisustavad EAS § 16 lõikes 2 toodud rahvuskultuuri edendamise eesmärki ja on

kooskõlas nii EAS-i kui PS-iga. Määrus nr 17, hindamismetoodika ning selles toodud

kriteeriumid, sealjuures rahvuskultuuri edendamist sisustavad alakriteeriumid, on suuresti

sündinud koostöös etenduskunstide valdkonnaga.

3) Kaebaja leiab, et asjakohatu on hinnata rahvusvahelist tegevust EAS § 16 lg 2 alusel

eraldatava tegevustoetuse osas. Ainuüksi see, et rahvusvaheline tegevus on eraldi välja toodud

vaid EAS § 16 lõikes 3 ehk sihtotstarbeliste toetuste osas, ei muuda selle hindamist EAS § 16

lõike 2 alusel antava tegevustoetuse puhul vastuoluliseks või seadusevastaseks.

Rahvusvahelist tegevust hinnatakse nende toetuse puhul ka erinevalt. EAS § 16 lõikes 3

toodud sihtotstarbelise toetuse puhul vaadeldakse rahvusvahelist mõju kitsamalt, eelkõige

selle kaudu, kas ja kui palju projektiga Eestisse välisesinejaid tuuakse. EAS § 16 lõikes 2

toodud tegevustoetuse puhul hinnatakse rahvusvahelise tegevuse mõju oluliselt laiemalt –

komisjon võtab arvesse välisesinejate Eestisse toomist, aga ka Eesti kultuuri tutvustamist

maailmas, välislavastajate kaasamist repertuaari jms.

4) Kaebaja leiab, et määruses ja hindamismetoodikas on EAS § 16 lõikes 2 toodud toetuse

andmise eesmärgile, piirkondliku kättesaadavuse tagamisele, omistatud liiga väike osakaal

ning see ei ole kooskõlas EAS-iga. Vastupidiselt kaebuse punktis 27 toodud seisukohale on

kultuuriministril õigus nii kriteeriumeid sisustada kui ka neile osakaalusid kehtestada.

Seaduses toodud toetuse andmise eesmärgid oleks võrdse osakaaluga vaid juhul, kui puuduks

täpsem jaotus/korraldus. Praegu on selline täpsem jaotus/korraldus kehtestatud EAS § 16

lõikes 6 toodud volitusnormi alusel määruses ja hindamismetoodikas, mistõttu tuleb

juhinduda nendes kehtestatust. Planeeritava etendustegevuse piirkondliku kättesaadavuse

kriteerium otsustati hindamismetoodikast välja jätta, kuna seda ei olnud võimalik taotluse

menetlemisel kuidagi kontrollida. Kuna etendustegevuse kõrge kunstiline tase on väga

oluline, on kultuuriminister kehtestanud senise etendustegevuse kunstilise taseme ning

loominguliste plaanide kunstilise huvitavuse ja veenvuse kriteeriumitele suurema osakaalu.

Samal põhjusel on kultuuriminister loonud samadele kriteeriumitele ka alamlävendid, et

toetust saaksid vaid keskmise või kõrgema kunstilise tasemega etendusasutused ehk need

etendusasutused, kes enim täidavad rahvuskultuuri edendamise eesmärki. Kuna kaebaja on

5(9)

3-24-339

etendustegevuse piirkondliku kättesaadavuse kriteeriumi raames saanud maksimaalsed 10

punkti, ning kahe esimese kriteeriumi alamlävendid ületanud, jääb ebaselgeks, kuidas on

kehtivate käsitlustega rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi.

5) Kaebaja on kaebuse punktides 34-40 vastustajale ette heitnud, et määruses nr 17 ei ole

arvestatud EAS § 16 lõikest 4 tuleneva loomingulise tegevusega seotud töö mahuga, samuti,

et komisjoni protokollist ei nähtu, millist loomingulise tegevusega seotud töö mahtu kui

võrreldavat ühikut on komisjon teiste taotlejate analoogse mahuga võrrelnud. Loomingulise

tegevusega seotud töö mahtu arvestatakse hindamismetoodika punkti 1.4. kohaselt, täpsemalt

on loomingulise tegevusega seotud töö mahu hindamiseks kehtestatud alapunkt 1.4.1. Selle

alapunkti kohaselt hindab komisjon eelarve realistlikkust. Eelarve realistlikkuse hindamisel

vaatleb komisjon etendusasutuse loomingulise tegevusega seotud töö mahu lähteandmeid

(uuslavastuste, etenduste ja külastajate arvu) ja hindab esiteks, kas etendusaustuse poolt

taotluses esitatud eelarve vastab etendusasutuse loomingulise tegevusega seotud töö mahule.

Seejärel võrdleb komisjon 2024. aasta eelarvet ja loomingulise tegevusega seotud töö mahtu

etendusasutuse 2023. aasta eelarve ja loomingulise tegevusega seotud töö mahuga. Viimasest

nähtubki, kuidas komisjon võtab hindamisel võrdleva ühikuna arvesse just loomingulise

tegevusega seotud töö mahtu. Komisjoni põhjendustest nähtub selgelt, et komisjon on

loomingulise tööga seotud mahtu hinnanud ja võrdleva ühikuna kahe eelarveaasta vahel

arvesse võtnud (st kirjeldanud, kas ja kuidas on maht kasvanud). Ühtlasi tuleb ka siin juhtida

tähelepanu sellele, et kaebaja sai antud kriteeriumi eest maksimaalsed võimalikud punktid (15

punkti), mistõttu jääb vastustajale ebaselgeks, kuidas antud käsitlus rikub kaebaja

subjektiivseid õigusi. 2023. aasta taotlusvooru läbiviimisel AITA valemit kasutades selgus, et

valemi järgi ei ole võimalik üheselt määratleda etendusasutuste reaalseid tegutsemismudeleid

ning see ei ole taotlusvooru kontekstis piisavalt universaalne. Ekslik on kaebaja väide kaebuse

punktis 37, mille kohaselt pidi repertuaari- ja majandusandmed Eesti Teatri Agentuuri

andmebaasi esitama vaid varasemalt kehtinud määruse (01.11.2022 redaktsiooni) § 9 lõike 5

järgi. Vastav nõue on leitav ka kehtivast määruse redaktsioonist (samast sättest) ning on

jätkuvalt vajalik loomingulise tegevusega seotud töö mahu arvestamiseks ja hindamiseks.

6) Kaebuse punktis 41 väidab kaebaja, et määruse nr 17 ja hindamismetoodika väljatöötamisel

on valdkonna kaasamine olnud näilik. See väide on ekslik ega vasta tõele. Valdkonda on

ulatuslikult kaasatud nii esialgse määruse ja hindamismetoodika koostamisel 2022. aastal, kui

ka määruse ja hindamismetoodika muutmisel 2023. aastal

7) Kaebuse punktis 45 väidab kaebaja, et tema senise etendustegevuse kunstilist taset on

hinnatud ebaõigesti, sest temale teadaolevalt ei ole enamus komisjoni liikmeid Vana Baskini

Teatri etendusi vaatamas käinud. Vastustaja kaebajaga ei nõustu ning on seisukohal, et

komisjoni liikmed on pädevad ning omavad piisavat ekspertiisi taotluste hindamiseks.

Komisjon hindas rahvuskultuuri edendamist läbi hindamismetoodikas sätestatud

alakriteeriumite ning alakriteeriumite osas seisukoha kujundamiseks olid lähteandmed

komisjonil olemas. Võrdlus Eesti teatri auhindade žüriiga on asjakohatu. Eesti teatri

auhindade näol ei ole tegu tegevustoetuse eraldamisega, vaid valdkonna tunnustamisega, mis

toimub teistel alustel, eesmärkidel ja meetoditel. Kuna komisjoni 7-st liikmest 5 olid nii 2023.

kui ka 2024. aastal Eesti teatri auhindade jagamise erinevates žüriides esindatud, jääb

vastustaja jaoks kaebaja väide eriti arusaamatuks. Plaanide kunstiline huvitavus ja veenvus ei

ole seotud (ainult) taotleja eelarve realistlikkuse ja tegutsemise perioodiga nagu ekslikult

arvab kaebaja, vaid laiemalt sellega, kui tõenäoline on arvestades etendusasutuse ning trupi

loomingulist võimekust, et sellised plaanid realiseeruvad ja on ka kunstiliselt huvitavad.

Etendusasutuse tegutsemise periood ega eelarve realistlikkus ei näita seda kui hästi

õnnestuvad või ebaõnnestuvad etendusasutuse lavastused kunstilises mõttes. Kaebaja

loominguliste plaanide kunstilise huvitavuse ja veenvuse osas on komisjon öelnud järgmist:

6(9)

3-24-339

„Taotleja plaanib oma teatrilaadi juures küllalt julget repertuaari, kuid komisjoni jaoks ei ole

lõpuni veenev, et selline pööre täiel määral õnnestub. Repertuaari jäävad mitmed turvalised

lihtsakoelisemad materjalid, kuid nende kõrval katsetatakse näiteks ka muusikateatri žanris,

seda küllalt suurejooneliselt ja huvitavalt. Plaanid on läbimõeldud, kuid jäävad kunstilise

huvitavuse poolest keskmiseks. Taotleja võimekus oma kunstilisi plaane realiseerida on

keskmine.“ Eeltoodud põhjendused näitavadki, et komisjon on vaadelnud just loomingulist ja

kunstilist õnnestumist, põhjendused on seejuures põhjalikud ja selged. Kultuuriministeeriumil

ei ole põhjust komisjoni hinnangutes kahelda. Kohtul ei ole võimalik hinnanguliste otsuste üle

kontrolli teostada.

8) Kaebuse punktis nr 49 on kaebaja väitnud, et komisjon on tema rahvusvahelise tegevuse

mõju valdkonna arengule valesti hinnanud. Hindamismetoodika punkti 1.1.3. alusel ei

vaadelda mitte seda, kas ja kui palju mahuliselt tegevusi tehti, vaid seda, kas ja millist mõju

need tegevused valdkonnale vaadeldaval perioodil avaldasid. Komisjoni hinnangul taotleja

poolt tehtud tegevused, mis toimusid vaadeldaval perioodil vaid ettevalmistaval tasemel,

valdkonnale mõju ei avaldanud.

9) Kaebuse punktis 50 toob kaebaja välja, et ka tema senise etendustegevuse panust

valdkonna mitmekesisusse on hinnatud valesti ning et komisjoni hinnang, mille kohaselt

puudub teatril selge esteetiline käekiri, on teatrit alavääristav. Esteetilise käekirja all pidas

komisjon silmas väljakujunenud ja pidevas arengus olevaid kunstilisi väljendusvahendeid,

mille poolest konkreetne loominguline üksus selgelt eristub, kuid mis samas ei ole seletatavad

näiteks žanriliselt. Esteetiline käekiri võib hõlmata näiteks isikupärast kujundikeelt või

korduvaid loomingulisi motiive. Protokollis on toodud, et kaebajal ei ole komisjoni hinnangul

selget esteetilist käekirja, mitte, et kaebajal kunstiline käekiri üldse puudub.

10) Kuna osad määruse ja hindamismetoodika väljatöötamisse kaasatud isikud lävendi

tõstmisega nõustunud, teised (sh EETEALi esindaja) samas mitte, mistõttu oli ka lävendi

tõstmise osas ainult valdkonna sisendile rõhumine osaliselt ekslik. Samas ei muuda ainult see

asjaolu teisi vastustaja poolt 22.12.2023 vastuskirjas esitatud väiteid sisutühjaks või

formaalseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. EAS § 16 lg 2 kohaselt munitsipaaletendusasutusele, sihtasutusena tegutsevale

munitsipaaletendusasutusele ja eraetendusasutusele võib määrata riigieelarvest toetuse

rahvuskultuuri edendamiseks ning etenduskunstide valdkonna mitmekesisuse ja etenduste

piirkondliku kättesaadavuse tagamiseks. EAS § 16 lg 6 kohaselt riigieelarvest

etendusasutustele antavate toetuste liigid ning toetuse taotlemise, taotleja hindamise ja toetuse

määramise täiendavad tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega. Kultuuriministri 14.10.2022 määrusega nr 17 on kehtestatud riigieelarvest

etendusasutuste toetamise tingimused ja kord. Määruse nr 17 lisana on kehtestatud

munitsipaal- ja eraetendusasutuse tegevustoetuse taotluse hindamismetoodika.

8. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma

õiguste kaitseks. Kuna kaebajal ei ole õigust esitada kaebust avalikes huvides (vt HKMS § 44

lg 2), tuleb kohtul hinnata vaid neid väiteid, mis seonduvad kaebaja subjektiivsete õiguste

riivega. Seega tuleb asja lahendamisel tähelepanuta jätta sellised kaebaja välja toodud

probleemid etendusasutuste tegevustoetuste menetlemisel, mis ei mõjutanud kaebaja taotluse

lahendamist (vt TlnRngKo 01.03.2024, 3-22-552, p 20). Määruse nr 17 näol on tegemist

õigustloova aktiga. Üksikisikul puudub subjektiivne õigus halduskohtus vaidlustada

õigustloovaid akte, v.a kui õiguse üksikakt, mis isiku õigusi riivab, toetub PS-ga vastuolus

oleva õigustloova akti sättele. Sellisel juhul on kohtul õigus jätta vastav õigustloova akti säte

7(9)

3-24-339

kohaldamata, tunnistada see vastuolus olevaks PS-ga ning algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus. Kohus ei näe käesoleval juhul selleks aga alust.

9. Kaebaja ei heida vastustajale ette seda, et kehtivaid õigusakte oleks kaebaja suhtes valesti

kohaldatud. Ka kohtule ei nähtu hindamiskomisjoni või kultuuriministri tegevuses eksimusi

kehtivate õigusaktide vastu. Hindamiskomisjonil puudub õigus jätta määrus nr 17 ja

hindamismetoodika kõrvale ning asuda iseseisvalt otsima „seadusandja tahet“ ning kohaldada

sellest tulenevalt muid hindamiskriteeriume või muuta õigusaktides fikseeritud kriteeriumide

osakaalusid. Selline hindamiskomisjoni tegevus oleks õigusvastane. Kohtule nähtuvalt on

hindamiskomisjon on oma tegevuses juhindunud määrusest nr 17 ja hindamismetoodikast.

Kaebaja taotlus on saanud koondhindeks 62 punkti, mistõttu vastavalt määruse nr 17 § 13 lg-

le 3 ja hindamismetoodika p-le 3.4 tuli kaebaja taotlus jätta rahuldamata. Hindamiskomisjon

on

kaebajale

hindeid

omistanud

vastavalt

hindamismetoodikas

toodud

hindamiskriteeriumidele: rahvuskultuuri edendamist on hinnatud läbi kolme kriteeriumi: 1)

senise etendustegevuse kunstiline tase (kaebaja sai 15 punkti 25-st võimalikust), 2)

loominguliste plaanide kunstiline huvitavus, veenvus (kaebaja sai 12 punkti 20-st

võimalikust), 3) senise rahvusvahelise tegevuse mõju valdkonna arengule (kaebaja sai 2

punkti 10-st võimalikust); mitmekesisust on hinnatud läbi ühe kriteeriumi ‒ senise

etendustegevuse panus valdkonna mitmekesisusse (kaebaja sai 8 punkti 20-st); piirkondlikku

kättesaadavust on hinnatud läbi ühe kriteeriumi ‒ senise etendustegevuse piirkondlik

kättesaadavus (kaebaja sai 10 punkti 10-st); loomingulise tegevusega seotud töö mahtu on

hinnatud läbi ühe kriteeriumi ‒ eelarve realistlikkus (kaebaja sai 15 punkti 15-st). Puudub

teave ja tõendid selle kohta, et hindamiskomisjon oma tegevuses poleks hindamismetoodikat

järginud, teistsuguseid hindamiskriteeriumeid hindamiskomisjonis oma töös aga rakendada ei

oleks tohtinud.

10. Kaebaja leiab, et kultuuriministri kehtestatud hindamiskriteeriumid on EAS-i ja PS-ga

vastuolus. Kohus seda kaebaja seisukohta ei jaga. EAS § 16 lg-ga 6 on seadusandja volitanud

kultuuriministrit kehtestama riigieelarvest etendusasutustele antavate toetuste liigid ning

toetuse taotlemise, taotleja hindamise ja toetuse määramise täiendavad tingimused ja korra.

Kultuuriminister ongi seda teinud määrusega nr 17 ja selle lisaks oleva hindamismetoodikaga.

Sealjuures ei ole EAS ega ükski teine õigustloov akt ette kirjutanud konkreetseid

hindamiskriteeriume ega vastavate kriteeriumide osakaalu punktide andmisel. See on

kultuuriministri diskretsiooniline otsus. EAS § 16 lg-s 2 fikeeritud toetuse eesmärgist selliseid

konkreetseid nõudeid, nagu kaebaja väidab, ei tulene. Vaidlust ei ole selles, et

hindamismetoodika sisaldab rahvuskultuuri edendamise, mitmekesisuse ja piirkondliku

kättesaadavuse komponente. Kas neid kriteeriume tuleks sisustada või nende osakaalu

koondsummas määrata teisiti, on paljuski hinnanguline küsimus ning võimalikud ongi

erinevad vaatenurgad. PS ega EAS pinnalt ei ole kohtu arvates võimalik väita, et kehtestatud

hindamismetoodika või erinevate kriteeriumide hindepunktide osakaalud oleksid

meelevaldsed ega täidaks EAS-s toodud eesmärke. Kaebaja subjektiivne hinnang ei muuda

hindamismetoodikat õigusvastaseks. Kohtule ei nähtu, et kultuuriminister oleks ületanud

volitusnormi piire. Olukorras, kus taotlusi on rohkem kui eelarvevahendeid, on paratamatu, et

kõiki taotlusi ei ole võimalik rahuldada (taotlusvooru eelarve on 4 573 817 eurot. Programmi

vooru laekus 23 taotlust kogusummas 7 467 174, millest vormilise kontrolli läbisid 22 taotlust

kogusummas 7 357 910). Seega on igati õiguspärane fikseerida künnis, millest allapoole

jäävaid taotlusi ei rahuldata. Künnise olemasolu ei diskrimineeri toetuse taotlejaid.

11. Hindamiskomisjoni kuuluvad oma valdkonna eksperdid ning hindamiskomisjon on

moodustatud vastavalt õigusaktidele. Hindamiskomisjoni liikmetel on õigus anda enda

hinnang igale üksikule taotlusele. Üksikute hinnangute alusel kujuneb hindamiskomisjoni

koondhinnang. Hindamiskomisjoni protokollis ei kajastata iga üksiku komisjoni liikme

8(9)

3-24-339

hinnangut vaid üksnes koondtulemus ja komisjoni vastavad põhjendused iga

hindamiskriteeriumi lõikes. Loomingulisele tegevusele hinnangu andmine on paratamatult

subjektiive, mistõttu etendustegevuse „kunstilisele tasemele“ ja samalaadsetele

kriteeriumidele omistatav hinnang ei saagi olla objektiivselt mõõdetav ega kohtulikult

kontrollitav. Kohtu pädevuses ei ole asuda üle kontrollima hindamiskomisjoni üksikute

liikmete hinnangute kujunemise asjaolusid, sh tuvastada seda, kas või siis millises ulatuses on

komisjoni liikmed kaebaja repertuaariga tutvunud. Eelduslikult peavad hindamiskomisjoni

liikmed olema kursis valdkonnaga, mille kohta nad hinnanguid annavad. Puudub alus

kahelda, et komisjoni liikmed ei ole punkte andnud ise, vaid seda on teinud üksnes protokolli

koostaja või komisjoni väline isik, nagu oletab kaebaja. Vastavatel kaebaja spekulatsioonidel

ei näe kohus alust.

12. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kultuuriministri 04.01.2024 käskkirja nr 7-5/.1/2024_3 punkt

2.1 on õiguspärane ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Käesoleva kohtuasja raames ei

ole vajadust asuda üksikasjalikult hindama kaebaja väiteid selle kohta, kas mõni konkreetne

hindamiskriteerium on põhjendatud, kas selle punktide osakaal on liialt suur vms. Selline

tegevus poleks enam kaebaja subjektiivsete õiguste riive kontroll, vaid abstraktne

normikontroll, millist võimalust PS ega halduskohtumenetluse seadustik ette ei näe. Kohus

siiski märgib, et EAS jätab kultuuriministrile arvestatava diskretsiooniruumi ning kaebaja

esitatud väited ei veena kohut, et diskretsiooni piire oleks ületatud. Vastustaja on kaebaja

väidetele vastuseks esitanud põhjalikud selgitused. Kohtu arvates on need selgitused

asjakohased ja kinnitavad, et kehtestatud hindamiskriteeriumid on loodud kaalutletult, st

seaduse eesmärki silmas pidavalt ning ei diskrimineeri erinevaid taotlejaid.

13. Kaebus rahuldamine ei aitaks kaebaja eesmärki saavutada, sest kohus vastustaja asemel

teisi hindamiskriteeriume kehtestada ei saa. Seega ei saaks kohus kaebajale tegevustoetust

määrata. Vastustajal oleks kaebuse rahuldamisel õigus kehtestada uued hindamiskriteeriumid

ja viia läbi uus hindamine. Ka sellisel juhul poleks kindlust, et kaebaja taotlus osutuks

edukaks.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kuivõrd vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poolte

menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee

9(9)