2-22-146086/16 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hele Kaldma

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. august 2024, Tartu

Tsiviilasja nr

2-22-146086

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi J. H. vastu võla

väljamõistmiseks

Hagi hind

7494 eurot 36 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (rk 14304235),

lepinguline

esindaja:

Sigrid

Rahkema

(e-post

jurist@julianus.ee)

Kostja:

J.

H. (ik

xx:

xxxxxxx/x-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; e-post:

xxxxxxxxxxxxxxxx@xxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Mõista J. H. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja tagaseljaotsuse tegemise ajaks

sissenõutavaks muutunud põhivõlg 1577 eurot 33 senti ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras tasumata põhivõla jäägilt alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.

3. Mõista J. H. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtajale järgnevast päevast järgmiselt:

Maksetähtaeg

Osamakse suurus

10.08.2024

77,61

10.09.2024

78,64

10.10.2024

79,68

10.11.2024

80,73

10.12.2024

81,80

10.01.2025

82,89

10.02.2025

83,98

10.0xx

85,10

10.04.2025

86,23

10.05.2025

87,37

10.06.2025

88,53

10.07.2025

89,70

10.08.2025

90,89

10.09.2025

92,09

10.10.2025

93,31

10.11.2025

94,55

10.12.2025

95,8

10.01.2026

97,07

10.02.2026

98,36

10.0xx

99,66

10.04.2026

100,98

10.05.2026

102,27

4. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

5. Jätta menetluskulud 50% ulatuses J. H. ja 50% ulatuses TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali

kanda.

6. Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali taotlus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks osaliselt.

7. Mõista J. H. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks menetluskulude katteks välja 522

eurot 50 senti. J. H. kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

8. Mõista J. H. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja viivis väljamõistetud

menetluskuludelt (522 eurot 50 senti) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

9. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kostja võib esitada Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil

kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja

võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajalt tasutakse riigilõiv

poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kajale tuleb

lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade

ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule.

Hageja võib esitada Tartu Ringkonnakohtule tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse.

Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

KOHTU SEISUKOHT

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 28. novembril 2022 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse J. H. (kostja) vastu 6507 euro 11 sendi saamiseks. Pärnu

Maakohus tegi kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud kostjale kätte toimetada. Pärnu

Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 29. märtsil 2023 hagiavalduse, milles palub mõista kostjalt hageja kasuks välja

hageja ja kostja vahel 25. aprillil 2019 sõlmitud väikelaenulepingust viitenumbriga 7045198585

tuleneva võla 4798 eurot 84 senti, intressi 278 eurot 48 senti, lepingu haldustasu 11 eurot 48 senti,

sissenõutavaks muutunud viivise 1592 eurot 42 senti, sissenõudekulu 50 eurot ja edasiulatuva

viivise alates 30. märtsist 2023 kuni põhinõude 4798 euro 84 sendi täitmiseni 15,9% aastas.

Hageja palus kostjalt välja mõista hageja menetluskulud ja menetluskuludelt viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

xx on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue isiklikult 6. mail 2023 kätte toimetatud. Kostja ei

ole hagiavaldusele vastanud. Hageja on taotlenud hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja

ei vasta kohtu poolt määratud tähtajaks.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile

vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud

ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses

õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Osas, milles hagi ei ole

õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt TsMS § 407 lg-le 6 otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata. TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi osalist

rahuldamata jätmist ja menetluskulusid.

5. Kohtul on kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid omal algatusel (Riigikohtu

17. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Hagiavaldusest nähtub, et hageja

nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 402 lg 1 mõttes. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja

kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu

tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7)

tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib

(Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098).

6. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija

on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija

krediidivõimelisust.

Vastutustundliku

laenamise

põhimõttest

tuleneva

krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks

tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu

19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS §-st 4034 tuleneb, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema

omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (krediidiandjate ja -vahendajate seadus (KAVS)

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);

e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist

(KAVS § 49 lg 1 p 6).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel aluseks piisav ajavahemik, arvestades

tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti

peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest

saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda

tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte,

rahvastikuregistri väljavõte jms).

Krediidiandjal tuleb KAVS § 50 lg 4 järgi küsida üldjuhul tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse

hindamiseks

(Riigikohtu

24. novembri

2023

määrus

tsiviilasjas

nr 2-21-13098, p 18).

7. Hageja on selgitanud 29. märtsil 2023 esitatud hagiavalduses ja 14. veebruari 2024 esitatud

vastuses kohtunõudele vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja selgituse kohaselt

tuvastati kostja digitaalallkirja alusel ning teostati krediidi analüüs ja tehti päring

pensioniregistrisse.

Maksehäirete

puudumist

uuriti

taust.ee

süsteemist.

Lähtudes

maksehäireregistri teabest, ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi aktiivset

maksehäiret. Hageja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste

varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete ja kogutud andmete alusel. Hageja leiab, et

kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma oma

tegude tagajärgi. Kostja, märkides taotluses sissetulekuks 16800,00 eurot (14.02.2024, lk 8) ning

olemasolevad kohustused (k.a ülalpeetavad) puudusid, on sõlminud lepingu 7 aastaks igakuise

osamaksega 106,57 eurot. Krediidianalüüsi tulemusena selgus, et kostja sissetulekuks on

1119 eurot. Eeltoodust tulenevalt võis hageja järeldada kostja võimet täita lepingu toodud

summas osamaksega.

8. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat

teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta, ja kostja

krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust nähtuvalt on krediidiandja

pensioniregistrisse päringut tehes sisuliselt kontrollinud vaid kostja sissetulekuid. Hageja ei ole

pidanud vajalikuks kontrollida krediidisaaja väljaminekuid ega kohustusi. Antud juhul on

realiseerunud risk, mille ärahoidmiseks ongi vaja kontrollida laenu taotleja esitatud andmeid

erinevate andmekogude ja pangakonto väljavõtte alusel.

Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates jõuab kohus järeldusele, et krediidiandja on laenu andes

tuginenud kostja esitatud andmetele ning jätnud need otsustavas osas kontrollimata, rikkudes

seega vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9. Juhul kui krediidiandja ei ole järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet,

ei ole leping tervikuna tühine, vaid siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Hageja ja kostja sõlmisid väikelaenulepingu 25. aprillil 2019, Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär sel ajal oli 0%. Seega on hagejal

õigus nõuda üksnes põhivõla ja seadusjärgse viivise tasumist. Hagiavalduse kohaselt sai kostja

laenu 5234 eurot 65 senti ning on teinud tagasimakseid kokku 1690 eurot 8 senti. Hageja on

14. veebruari 2024 vastuses kohtunõudele märkinud, et juhul, kui kohus leiab, et hageja on

rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kõik kostja laekumised

tuleb arvestada põhinõude katteks, ei saa lepingut lugeda kehtivalt ülesöelduks 2xx 2021, kuna

selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega viivituses. Kohus märgib, et vastavalt hageja ja

kostja vahel sõlmitud lepingule tuleb kostjal tagastada hagejale laen maksegraafiku järgi perioodil

10. juunist 2019 kuni 10. maini 2026. Seega ei ole kõnealune leping lõppenud ka tähtpäeva

saabumisega. Eelnevast tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et poolte sõlmitud leping kehtib, kuid

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on tühised kokkulepped intressimäära ja

muude kulude kohta.

Hageja esitas eeltoodust tulenevalt alternatiivselt VÕS § 108 lg 1 kohase lepingu täitmise nõude.

Ümberarvestuse kohaselt on täies ulatuses tasutud maksed 10. juunist 2019 kuni 10. juulini 2022

ning osaliselt 10. augusti 2022 osamakse. Kostjalt on toimunud laekumisi kokku summas

1690 eurot 8 senti. 15. juulil 2024 esitatud täpsustuse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista

sissenõutavaks muutunud võlgnevuse 1577 eurot 33 senti ja tulevikus sissenõutavaks muutuva

võlgnevuse summas 1967 eurot 24 senti.

Esitatud andmetest nähtuvalt on kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhiosa

summas 3267 eurot 41 senti, kuid kuna kostja on tasunud 1690 eurot 8 senti, on kostja

sissenõutavaks muutunud võlg 1577 eurot 33 senti (3267,41-1690,08).

VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka

kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga,

samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist

tulevikus.

Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse nõue.

Hageja on esile toonud, et kostja on viimase makse teinud 2020. aasta oktoobris. Kostja ei ole üle

3,5 aasta ühtegi makset lepingulise kohustuse täitmiseks teinud, samuti ei ole kostja aktiivselt

osalenud kohtumenetluses. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, sellega seonduv

kõrvalnõuete vähenemine ja lepingu ülesütlemise kehtetus on tuvastatud alles käesolevas

menetluses. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma

hageja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet. Seetõttu leiab kohus, et kostja kohtueelne ja

menetluslik käitumine viitab sellele, et kostja ei pruugi lepingut nõuetekohaselt täita ka tulevikus.

Seega esinevad erandlikud asjaolud, mõistmaks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad

kohustused.

Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja otsuse

tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõla 1577 eurot 33 senti ja viivise ning tulevikus

sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed (s.o alates 10. augustist 2024 kuni 10. maini 2025,

kokku summas 1967 eurot 24 senti) alates maksetähtajale järgnevast päevast. Ülejäänud osas jääb

hagi rahuldamata.

10. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jätab kohus menetluskulud 50% ulatuses kostja

kanda ja 50% ulatuses hageja kanda.

Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 665 euro, maksekäsu kiirmenetluse

kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 507 euro (ajakulu 3 tundi, tunnitasu 169 eurot ilma

käibemaksuta) väljamõistmiseks.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud

kuluga.

Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu

kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. See

tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja. Seadusega on avaldajale

maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka

maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud.

Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu 3 tundi vastab esindaja poolt teostatud

menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu

määr on 169 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et tunnitasu määr 169 eurot ei ole mõistlik

ning kuulub vähendamisele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et hagejat on antud vaidluses

esindanud õigusbüroo töötaja ning tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega. Eeltoodust

tulenevalt peab kohus põhjendatud tunnitasu määraks antud vaidluse lahendamisel 120 eurot

(ilma käibemaksuta). Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu summas 360 eurot

(3 x 120 eurot).

Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud seega 1045 eurot (665+20+360),

millest kostja kanda jääb 50% ehk 522 eurot 50 senti.

Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt

välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

11. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik