3-24-250/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. august 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-250

Haldusasi

X.Y kaebus Rapla Vallavalitsuse hoolekandekomisjoni

21.12.2023 koosoleku protokolli nr 28 p 4 tühistamiseks või

tühisuse tuvastamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata

kaebaja toimetulekutoetuse taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X.Y

Vastustaja – Rapla vald, seaduslik esindaja Gert Villard

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asjale juurde dokument „Rahvastikuregistri andmed“.

2. Tagastada X.Y toimetulekutoetuse blankett (dtl 9).

3. Tagastada Rapla vallale STAR programmi väljavõtted (dtl 50, 119), 04.12.2018

koosoleku memo (dtl 51), e-kirjavahetus (dtl 68, 117, 124, 194), 29.11.2023 infopäring

(dtl 103) ja Sotsiaalkindlustusameti 03.02.2021 teavituskiri (dtl 133).

4. Jätta X.Y kaebus rahuldamata.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.09.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja

lühidalt. Keelatud on väljendada end avalduses sündsusetult või kohtu või teise

menetlusosalise suhtes lugupidamatult (HKMS § 52 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

3-24-250

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.Y (kaebaja) taotles 28.11.2023 Rapla vallalt (vastustaja) toimetulekutoetust.

2. Rapla Vallavalitsuse hoolekandekomisjon keeldus 21.12.2023 koosoleku protokolli

nr 28 p-ga 4 (dtl 7, 177) kaebajale toimetulekutoetuse maksmisest. Kaebaja on olnud

pikaajaline toimetulekutoetuse saaja. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) järgi on

toimetulekutoetuse määramise eelduseks, et perekonnal on majanduslik puudus ja inimene on

valmis tegema midagi selleks, et oma majanduslikku iseseisvust taastada. Kaebaja keeldus

menetluses esitamast enda kõigi leibkonnaliikmete pangakontode väljavõtteid. Kaebaja

kinnitas, et kuigi perekonna sissetulekud on väiksemad kui riiklikult kehtestatud

toimetulekupiir, majandab perekond iseseisvalt võimaluste piires ja olemasoleva

sissetulekuga. Mingit abivajadust perekonnal ei ole. Kaebaja on tööealine isik, kes ei käi tööl

ega ole ka Eesti Töötukassas arvel. Kaebaja sõnul on ta kodune ega plaani lähiajal tööle

minna, tööd otsida ega ennast töötuna arvele võtta. Samuti ei toonud ta välja muid võimalusi,

kuidas ta kavatseb oma perekonna majanduslikku olukorda parandada. Kaebaja selgituste

kohaselt tegeleb ta kodus oma lapsele alushariduse andmisega. Kaebaja lastele on

võimaldatud tasuta lasteaiakohad, millest on vabatahtlikult loobutud.

3. Kaebaja

esitas Tallinna Halduskohtule

kaebuse

Rapla Vallavalitsuse

hoolekandekomisjoni 21.12.2023 koosoleku protokolli nr 28 p 4 tühistamiseks või tühisuse

tuvastamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja toimetulekutoetuse taotlus uuesti

läbi. Põhjendused:

3.1. Otsuse tegemisel ei ole arvestatud kaebaja perekonna suurusega. Kaebajal on 6 last,

kellest 5 on alaealised. Kaebaja kasvatab lapsi üksi. Toimetulekutoetuse määramata jätmine

kahjustab eelkõige lapsi. Kaebaja perekond vastab toimetulekutoetuse määramiseks ette

nähtud tingimustele. Toetuse maksmisest keeldumine ei ole õiguspärane.

3.2. Kaebaja ei ole keeldunud netosissetulekute kohta andmete esitamisest. Terve pangakonto

väljavõtte nõudmiseks puudub vastustajal õiguslik alus. Tegemist on isikuandmete

käitlemisega, milleks kaebaja peab sunnitult nõusoleku andma.

3.3. Kaebajale heidetakse ette tööl mitte käimist. Kaebaja kasvatab üksi enamat kui 3 alaealist

last, kellest üks on alla 8 aasta vanune. Kuna kaebaja asemel maksab sotsiaalmaksu

Sotsiaalkindlustusamet, tuleb amet lugeda kaebaja tööandjaks. Tööandja võimaldab kaebajal

selliselt tegutseda kõige noorema lapse 8-aastaseks saamiseni. Sellise töötamisega hoiab

kaebaja kokku perekonnale kaasneda võivaid väljaminekuid. Eeltoodu ei tähenda, et kaebaja

peaks hakkama saama väiksemate rahaliste vahenditega kui toimetulekupiir. Kaebaja ei ole

ühestki meetmest keeldunud, vaid talle ei ole neid pakutud.

3.4. Seadus ei sätesta toimetulekutoetuse saamisele ajalist piiri. Vastustaja viide, et kaebaja

näol on tegemist pikaajalise toimetulekutoetuse saajaga, ei välista toimetulekutoetuse

taotlemist. Vastustaja ei ole suutnud leida meetmeid kaebaja perekonna materiaalse puuduse

leevendamiseks.

3.5. Kaebaja kahtleb hoolekandekomisjoni pädevuses toimetulekutoetuse taotlusi menetleda.

2(10)

3-24-250

3.6. Toimetulekutoetus tulnuks määrata 5 tööpäeva jooksul pärast kõikide dokumentide

esitamist. Kui vastustaja leidis, et kaebaja taotluses esinevad puudused, tulnuks määrata

tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, mida ei tehtud. Kaebaja 28.11.2023 taotluse kohta tehtud

otsus edastati kaebajale alles 29.12.2023.

3.7. Toimetulekutoetuse taotlusi menetletakse riigi infosüsteemis SKAIS2, kus nii taotlusel

kui otsusel on kindel vorm. Vastustaja koosoleku protokoll erineb vormikohasest otsusest.

4. Vastustaja palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused:

4.1. Rapla Vallavolikogu 21.12.2020 määruse nr 18 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise

kord“ (määrus nr 18) § 2 lg 4 alusel on vastu võetud Rapla Vallavalitsuse 11.01.2021

korraldus nr 17 „Rapla Vallavalitsuse alatise hoolekandekomisjoni moodustamine“ (dtl 33),

millega moodustati hoolekandekomisjon, kelle ülesandeks on abi korraldamisel toetuse

taotluste menetlemine. Seega ei saa asuda seisukohale, et hoolekandekomisjonil puudus

pädevus vaidlusalust otsust langetada.

4.2. Vaidlusalune otsus on õiguspärane. Vaidlustamisviite puudumine ei too kaasa haldusakti

õigusvastasust ega mõjuta selle kehtivust.

4.3. Kaebajal ei ole alust väita, et tema selgitused jäeti haldusmenetluses arvesse võtmata.

Vastustaja on pidanud kaebajaga pikka kirjavahetust, kaebaja kirjadele on vastatud ja

selgitatud toimetulekutoetuse määramise aluseid. Vastustaja on lähtunud otsuse tegemisel

kaebajalt saadud teabest, sh tema perekonna suurusest. Toimetulekutoetuse otsus tehakse

sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) andmekogus sinna automaatselt kogutud

andmete alusel ning arvesse võetakse ka taotleja sissetulekud, kulud, eluaseme suurus ja

leibkonnaliikmed. Senisest erinevat vormi kasutati selleks, et otsuse kaalutlused oleksid

kaebajale hõlpsamini jälgitavad. Kaebaja on olnud vastustaja huviorbiidis 6 aastat ja

vastustaja on kaebaja perekonna suurusega hästi kursis.

4.4. Sotsiaalkaitsesüsteem põhineb mh inimese ja tema perekonna omavastutusel ja koostööl

(sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 10 lg 1, § 11 p 1). Esmane vastutus inimest

ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul lasub inimesel endal (SÜS § 5 lg 1). Alles siis,

kui inimene ei saa ise oma pere toimetuleku tagamisega hakkama, tekib tal nõudeõigus

kohaliku omavalitsuse vastu. Toimetulekutoetuse vajaduse üle otsustamiseks peab kohaliku

omavalitsuse üksus saama taotlejalt vajalikud andmed ja tõendid leibkonna sissetulekute

kohta. Toimetulekutoetuse saamise vajaduse tõendamise koormus on taotlejal. Kaebajal paluti

korduvalt esitada kõigi pereliikmete arvelduskontode väljavõtted, kuid kaebaja keeldus seda

tegemast. Toimetulekutoetus on vaesuse leevendamise abinõu, mis peaks tagama vaid kõige

minimaalsema ehk esmavajadused. Üldine valem toimetulekutoetuse arvestamiseks on

pereliikmete toimetulekupiir + eluaseme normkulu – sissetulekud. Seega peab vastustaja

saama ülevaate taotleja sissetulekutest. Sissetulekuid kajastab kõige paremini arvelduskonto

väljavõte. Vastustajal on SÜS § 30 lg 2 alusel õigus ja kohustus kontrollida

toimetulekutoetuse andmise aluseks olevaid asjaolusid ja kaebaja esitatud andmete õigsust.

Haldusorgani uurimiskohustuse sätestab ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6. Kaebajal oli

SÜS § 21 järgi kohustus esitada vastustajale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed,

dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud toimetulekutoetuse andmiseks olulise asjaolu

väljaselgitamiseks. Vastustajale aastate jooksul esitatud andmetest saab järeldada, et kaebaja

sissetulekud laekuvad tema laste arvelduskontodele, mille esitamisest kaebaja keeldub. Seega

puudub vastustajal võimalus veenduda, kas leibkonna majanduslik seis vastab kaebaja

väidetule.

3(10)

3-24-250

4.5. Vastustaja tugines otsust tehes SHS § 134 lg 4 p-dele 1, 2, 5 ja 8. Kaebaja tõi

kirjavahetuses välja, et ta ei käi tööl, ei plaani tööle asuda ega majanduslikku sissetulekut

hankida. Kaebaja tõi välja, et tal ei ole plaanis midagi teha oma elukorralduse muutmiseks ja

ta ei pea muutmist ka vajalikuks. Kaebaja on tööealine mees. Tema mittetöötamist kinnitab

töötamise registri 29.11.2023 väljavõte. Eesti Töötukassa andmetel ei olnud kaebaja

29.11.2023 seisuga töötuna arvel. Vastustaja on aidanud kaebajal valmis ehitada kütteahju.

Alates 17.08.2023 pakutakse kaebajale iganädalaselt toiduabi ja ta kasutab seda. Kaebaja

lasteaiaealisele lapsele pakuti 26.02.2021 lasteaiakohta, kuid kaebaja ei ole last alates

30.06.2022 lasteaeda viinud. Probleeme on esinenud ka kaebaja kooliealiste laste

koolikohustuse täitmisega. Vastustaja on püüdnud olukorda lahendada, kuid probleemid

püsivad. Vaatamata kaebajale osutatud abile puudub vastustajal selge arusaam, millist abi

oleks kõige kohasem kaebajale ja tema lastele osutada, sest vastustajal ei ole olnud võimalik

selles veenduda. Vastustaja on pakkunud kaebajale korduvalt abivajaduse hindamist, et

kaebaja olukorda parandada ja selgitada välja asjakohased abimeetmed, kuid kaebaja on

sellest järjepidevalt keeldunud. Kaebajale on toimetulekutoetust makstud juba mitme aasta

vältel. Toimetulekutoetus on mõeldud ajutiseks abimeetmeks.

4.6. Kaebaja väited, nagu saaks Sotsiaalkindlustusametit käsitleda tema tööandjana, on

asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta.

4.7. Vastustaja ei ole tuginenud SHS § 134 lg 4 p-le 6, kuigi kaebaja on kinnitanud, et ei saa

elatist. Vastustajal ei ole olnud võimalus selles veenduda. Kaebaja väitis, et on lastele elatise

maksmise suhtes jõudnud kohtuvälisele kokkuleppele. Vastustaja on juhtinud kaebaja

tähelepanu sellele, et elatise väljanõudmine laste emalt on kaebaja kohustus tagamaks lastele

piisav majanduslik heaolu.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus küsis 05.08.2024 kohtunõudega (dtl 136) vastustajalt kaebaja toimetulekutoetuse

taotlust, mis oli vaidlusaluse otsuse aluseks. Vastustaja vastas 07.08.2024 e-kirjas (dtl 183), et

kaebaja ei ole taotust esitanud, vaid taotles toetust telefoni teel ja esitas e-kirja teel

kuludokumendid. SHS § 132 lg-test 1 ja 2 nähtub, et toimetulekutoetuse saamiseks tuleb

esitada taotlus. Tegemist on hüvitisega, mille saamise õigus tekib taotluse esitamisest (SÜS §

16 lg 2). Arvestades taotlusele ja lisadele esitatud nõudeid, peab taotlus olema kas kirjalik või

elektrooniline. Seda ei saa esitada suuliselt telefoni teel. Arvestades, et kaebaja on pikaajaline

toimetulekutoetuse saaja, pidi ta olema taotluse esitamise vajadusest teadlik. Kuna kaebaja ei

ole taotlust esitanud, ei saanud ega pidanud vastustaja seda ka lahendama. Tehtud otsus ei saa

kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebajal ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust tekkinud. Juba

ainuüksi see annab aluse jätta kaebus rahuldamata.

6. Eeltoodule vaatamata peab kohus vajalikuks käsitleda ka muid menetlusosaliste esitatud

seisukohti.

7. Kaebaja taotles vallavalitsuse hoolekandekomisjoni 21.12.2023 koosoleku protokolli,

millega keelduti kaebajale toimetulekutoetuse määramisest, tühisuse tuvastamist, sest

komisjonil puudus pädevus toimetulekutoetuse määramise üle otsustada.

7.1. HMS § 63 lg 2 p 3 järgi on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan.

SHS § 134 lg 1 järgi määrab ja maksab toimetulekutoetust kohaliku omavalitsuse üksus.

Kaebajale toimetulekutoetuse määramise üle otsustas Rapla vald, mis on kohaliku

omavalitsuse üksus, seega ei ole välispädevust rikutud.

4(10)

3-24-250

7.2. Sama seaduse § 14 lg 1 järgi kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus

sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -

toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. Kohaliku

omavalitsuse üksuse sees on toetuste andmise korra kehtestamise ainupädevus volikogul

(kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p 5). Rapla Vallavolikogu on sellise

sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra kehtestanud määrusega nr 18. Määruse nr 18 § 2 lg 4

p-ga 1 on toetuse taotluste menetlemise ülesanne delegeeritud hoolekandekomisjonile. Abi

määramise üle otsustamine kuulub hoolekandekomisjoni pädevusse (määruse nr 18 § 5 lg 7).

Praegusel juhul otsustas kaebajale toimetulekutoetuse määramise üle vallavalitsuse

hoolekandekomisjon, järelikult ei ole rikutud ka sisepädevust.

7.3. Ekslik on kaebaja seisukoht, et toimetulekutoetus ei ole sotsiaaltoetus. Sotsiaaltoetus on

üldine termin kõigi sotsiaalsetel eesmärkidel määratavate toetuste kohta. Toimetulekutoetus

on üks sotsiaaltoetuse alaliik. Kuna toimetulekutoetust makstakse sotsiaalkaitse eesmärkidel

(vrdl SHS § 131 lg 1 ning SÜS § 2 lg-d 2 ja 3) SHS-i ja SÜS-i alusel (vt SHS § 2), siis on

tegemist sotsiaaltoetusega. Pelgalt erinevate menetlusreeglite ja -tähtaegade ettenägemine ei

muuda toimetulekutoetust muuks meetmeks.

7.4. Järelikult ei ole rikutud välis- ega sisepädevust, toimetulekutoetuse määramise üle on

otsustanud pädev organ, mistõttu puudub alus tuvastada koosoleku protokolli tühisust.

8. Kaebaja heidab ette otsuse vorminõuete rikkumist.

8.1. Vaidluse all ei ole asjaolu, et vaidlusalune protokoll/otsus on kaebajat puudutavas osas

haldusakt (SÜS § 23 lg 2 p 4). Haldusakti üldised vorminõuded kehtestab HMS § 55.

Praegusel juhul on vaidlusalune otsus piisavalt selge ja üheselt mõistetav. Sellest on aru saada,

et kaebajale jäeti toetus määramata. Välja on toodud põhjendused, mis sellise lahenduseni

viisid (HMS § 55 lg 1, § 56 lg-d 1 ja 2). Samuti on viidatud õiguslikule alusele (HMS § 56 lg

2). Otsus on elektroonilises vormis (HMS § 55 lg 3). Sellest nähtuvad otsuse vastu võtnud

organ ja selle nimel tegutsenud isikud ning otsuse tegemise kuupäev.

8.2. Otsus on allkirjastatud (HMS § 55 lg 4, SÜS § 26 lg 4) (dtl 176). Kuigi kohus piiras

07.08.2024 määrusega kaebaja juurdepääsu protokolli allkirjastatud terviktekstile, tegi ta

kaebajale nähtavaks protokolli allkirjastamise lehe (dtl 210), et kaebajal oleks samuti võimalik

veenduda allkirjade olemasolus.

8.3. Otsusel puudub vaidlustamisviide. Kaebaja juhtis selle tähelepanu otsuse saamisel (dtl

35), misjärel edastas vastustaja kaebajale kirja koos selgitusega vaidlustamise korra kohta (dtl

37). Vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust ega anna alust haldusakti

tühistamiseks (HMS § 57 lg 2). Samuti ei saanud selle puudumine mõjutada asja otsustamist

(HMS § 58). Kaebaja esitas kaebuse tähtaegselt, seega ei ole vaidlustamisviite puudumine

mõjutanud ka kaebaja võimalust kaebeõigust õigeaegselt teostada.

8.4. Hüvitise andmisest keeldumise kohta tehtud haldusakti erinõuded sätestab SÜS § 26 lg 2.

Praegusel juhul on taotluses toodud välja hüvitise andmisest keeldumise põhjused. Kaebaja ei

ole esitanud taotlust ja selles ette nähtud andmeid, mida pidanuks otsuse kajastama. SÜS ei

näe ette muid vorminõudeid, mida vastustaja oleks eiranud.

8.5. Kuigi kohalikel omavalitsustel võimaldatakse menetleda sotsiaaltoetusi sotsiaalteenuste ja

-toetuste registris (SHS § 141 lg 1 p 1) ning registrisse tuleb kanda toimetulekutoetuse

taotlemiseks ja maksmiseks vajalikud andmed (SHS § 144 lg 1 p 1), ei nähtu SHS-ist ega

sotsiaalkaitseministri 27.12.2017 määrusest nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri

põhimäärus“, et otsused toimetulekutoetuse kohta tuleb teha kindlasti selles andmebaasis

5(10)

3-24-250

genereeritaval vormil. Seda enam olukorras, kus puudub vajadus hinnata toimetulekutoetuse

määramisel arvesse võetavaid sissetulekuid ja kulusid, sest taotlejal puudub muul põhjusel

õigus toetust saada. Sellises olukorras ei ole andmebaasi genereeritaval vormil tähtsust.

Oluline on otsuse põhjendamine. Seega ei ole kaebaja viidatud vorm kasutamiseks

kohustuslik. Kohus on näinud ka teistes asjades tavalise haldusakti vormis tehtud otsuseid

toimetulekutoetusest keeldumise kohta.

8.6. Järelikult ei ole vastustaja otsuse vorminõudeid rikkunud ja puudub alus haldusakti

tühistada.

9. Vaidlusalusest otsusest nähtub, et vastustaja põhjendas kaebajale toimetulekutoetuse

määramata jätmist sellega, et kaebaja on olnud pikka aega toimetulekutoetuse saaja ega ole

teinud ise midagi, et oma pere majanduslikku olukorda parandada; kaebaja on keeldunud

menetluses koostöö tegemisest ja on jätnud esitamata perekonnaliikmete pangakontode

väljavõtted; tõendite esitamata jätmine ei võimalda hinnata perekonna tegelikku abivajadust ja

kaebaja on ise kinnitanud, et perekonnal puudub abivajadus.

10. Sotsiaalkaitsesüsteem põhineb mh isiku ja perekonna omavastutusele (SÜS § 10 lg 1, §

11 p 1). Riigi ja kohaliku omavalitsuse antav abi on teisejärguline (SÜS § 11 p 2). Isikul on

esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul (SÜS § 5 lg 1).

Sotsiaalkaitse eesmärk on toetada ja suurendada inimese iseseisvat toimetulekut (SÜS § 2 lg

2). Riik või kohalik omavalitsus peavad appi tulema juhul, kui inimesel endal ei ole

sotsiaalsete riskide (töötus, haigus, töövõimetus, vanadus, toitja kaotus jne) realiseerumise

tõttu võimalik iseseisvalt hakkama saada. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg 2

sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja

puuduse korral. Seega ei õigusta abi andmist pelgalt isiku soov abi saada.

Sotsiaalhoolekandelist abi määratakse vajaduspõhiselt (SHS § 3 lg 1 p 1, lg 2). Sotsiaalabi

määramist peab õigustama isiku võimetus iseseisvalt hakkama saada. Isiku valitud elustiil

(otsus tööle mitte minna ja sissetulekut teenida, vaid elada toetuste najal) ei õigusta avalikest

piiratud ressurssidest isikule toetuse määramist. Avalikud ressursid on piiratud, mistõttu tuleb

neid kasutada säästlikult ja otstarbekalt (SÜS § 10 lg 1). Ilmselgelt ei ole riigil võimalik

tagada kõigile oma elanikele võimalust tööst loobuda ja koduseks jääda ning elada vaid riigi

toetustest. Seetõttu saab toimetulekutoetuse määramine olla vaid ajutine (SHS § 131 lg 1) ning

eelistada tuleb abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse

suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (SHS § 3 lg 1 p 2).

11. Vastustaja selgitustest ja haldusmenetluses kaebajaga toimunud kirjavahetusest nähtub, et

kaebaja ei soovi tööle minna ega sissetulekut teenida. Kaebaja soovib jääda koduseks, et

tegeleda oma lastele hariduse andmisega. Rahvastikuregistri andmetel on kaebajal kokku 8

last1, kellest 5 olid 28.11.2023 seisuga alaealised. Kaebaja leibkonda on arvatud 6 last vanuses

18-, 17-, 14-, 11-, 8- ja 6-aastane (vt dtl 95). Kõik lapsed on sellises vanuses, mis võimaldab

neil koolis või lasteaias käia ega eelda lapsevanema pidevat kodus olekut ja järelevalvet lapse

üle. Vastustaja selgitustest ja esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja lastele on kooli- ja

lasteaiakohad tagatud (dtl 106). Menetluses ei ole välja toodud, et mõni lastest oleks

erivajadusega ja vajaks seetõttu erihoolt. Covid-viiruse levik on juba ammu

marginaliseerunud, piirangud on kaotatud, seega pole põhjust sellele viidates koolis ja

lasteaias käimisest keelduda (dtl 108). Kool ei nõustunud kaebaja sooviga jätta lapsed

koduõppele (dtl 114). Kaebaja ei ole välja toonud, mis takistab tema noorimal lapsel lasteaias

käia. Ka tema koduõppele jätmiseks puudub erivajadus. Seega puuduvad kaebajal takistused

vähemalt osalise ajaga tööl käia ja perele sissetulekut teenida. Perele sissetuleku teenimist ei

takista suur perekond ega väikesed lapsed, vaid kaebaja valitud elustiil – jääda koduseks.

1 Vt kohtu poolt asjale juurde võetud dokument „Rahvastikuregistri andmed“.

6(10)

3-24-250

Kaebajal ei ole keelatud sellist otsust langetada, kuid seda saab teha vaid juhul, kui ta on

täitnud oma kohustuse tagada lastele piisav sissetulek, et lapsed ei peaks elama puuduses.

Kaebajast endast tingitud asjaolud ei ole sotsiaalne risk, millisel juhul peaks avalik võim talle

sotsiaalabi osutama. Kaebajal on kohustus hoolitseda lapsevanemana oma laste eest (PS § 27

lg 5) ja anda neile ülalpidamist (perekonnaseaduse § 96 lg 1, § 97 p-d 1 ja 2). Riik või kohalik

omavalitsus peavad sotsiaalabi andma vaid siis, kui kohustatud isik ei suuda mingil põhjusel

(töövõimetus, haigus, vanadus) oma kohustusi täita. Laste kasvatamine ei ole tööl käimise ega

sissetuleku teenimise takistuseks. Ka paljudel teistel peredel on lapsed ja see ei takista

lapsevanematel tööl käia. Ka üksikvanematel ei ole tööl käimisega probleeme. Riik on

määranud lastega peredele erinevaid toetusi, kuid ei ole kohustatud lastega peresid

riigieelarvelistest vahenditest ülal pidama.

12. Kaebaja selgitused, et tema tööandja on Sotsiaalkindlustusamet ja tema tööks on laste

kasvatamine, on asjakohatud. Sotsiaalkindlustusamet maksab kaebaja eest sotsiaalmaksu

sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 6 lg 1 p 1 alusel, mitte SMS § 2 lg 1 p 1 alusel. Lapse

kasvatamise eest toetuse maksmist ei saa käsitleda töötasuna ja sellelt sotsiaalmaksu

maksmine ei tähenda, et Sotsiaalkindlustusamet oleks kaebaja tööandjaks. Tegemist on otsitud

põhjendusega.

13. Vastustaja väitel on kaebaja olnud pikaajaline toimetulekutoetuse saaja. Kaebaja ei ole

sellele väitele vastu vaielnud. Vastustaja esitatud tõendist nähtub, et kaebajale määrati

toimetulekutoetust juba 2020. a-l (dtl 53). Kaebaja on teinud valiku jääda koduseks, mistõttu

ei ole ta tööle läinud, tööd otsinud ega hankinud muid võimalusi perele sissetuleku

teenimiseks. Kaebaja on jätnud täitmata kohustuse võtta vastutus teda ja tema perekonda

ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Kuna toimetulekutoetuse eesmärk on pakkuda

ajutist leevendust olukorra parandamiseks ja soodustada isikute iseseisvat hakkama saamist,

siis ei ole toimetulekutoetuse eesmärgiga kooskõlas kaebaja soov saada aastate vältel jätkuvalt

toimetulekutoetust ilma, et ta ise oma perekonna majanduslikku heaolusse panustaks.

Vastuoluline on kaebaja väide, et tema perekond saab iseseisvalt hakkama ja puudub

abivajadus. Sellisel juhul puudub tal ka õigus taotleda toimetulekutoetust, sest selle eesmärk

on anda abi isikule või perekonnale, kes iseseisvalt hakkama ei saa ja vajab abi. Kuid kui

lähtuda eeldusest, et kaebaja siiski vajab abi, siis on ta sellise abivajaduse ise oma valikutega

endale ja oma perekonnale põhjustanud. Põhjendamatu on kulutada piiratud avalikke ressursse

isikust endast tingitud abivajaduse leevendamisele. Seetõttu leiab kohus, et vastustaja jättis

SHS § 131 lg-le 1, § 134 lg 4 p-dele 1, 2, 5 ja 8 ning SÜS 2 § 5 lg-le 1 tuginedes õiguspäraselt

kaebajale toimetulekutoetuse määramata.

14. Vastustaja on haldusmenetluses kaebajale õigesti selgitanud, et haldusorganil on

uurimiskohustus, st ta on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega

asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (HMS § 6). Kuna

toimetulekutoetuse määramise tingimuseks on abivajaduse olemasolu (SÜS § 10 lg 1), siis tuli

vastustajal välja selgitada kaebaja abivajadus ja sellele vastava abi ulatus (SHS § 15 lg 1).

Arvestades ka isiku omavastutust sotsiaalsete riskidega toimetulekul ja põhimõtet eelistada

abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele

korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (SHS § 3 lg 1 p 2), ei piirdunud vastustaja

uurimiskohustus üksnes kaebaja sissetulekute ja kulude väljaselgitamisega, vaid ta võis uurida

ka põhjusi, mis on perekonna abivajaduse põhjustanud ja miks ei ole kaebaja ise perekonna

majandusliku olukorra parandamiseks pikema aja jooksul midagi teinud (SHS § 15 lg 2).

Tegemist ei olnud lubamatu sekkumisega era- ja perekonnaellu. Vastustaja pidi abi andmisel

2 Otsuses on ekslikult SHS.

7(10)

3-24-250

lähenema olukorrale terviklikult (SHS § 3 lg 2), mis võimaldaks olukorrale lõpuks lahenduse

leida ja perekonnal jätkata edaspidi iseseisvalt, hoides seeläbi kokku avalikke ressursse.

15. Toimetulekutoetuse arvestamise valemi kehtestab SHS § 133 lg 1. Sellest nähtub, et

toimetulekutoetuse arvestamisel lähtutakse perekonna sissetulekutest ja kuludest, mitte üksi

perekonna suurusest ja laste arvust. Perekonna suurus ja laste arv ei ole iseseisvaks aluseks

toimetulekutoetuse määramisel. Seetõttu esines vajadus koguda andmeid kaebaja ja tema

perekonna sissetulekute ja kulude kohta.

16. Taotlejal on kohustus tõendada enda ja perekonna sissetulekuid ning eluasemekulusid

(SHS § 132 lg-d 3 ja 4). Haldusorganil endal on piiratud võimalused taotleja kohta andmeid

koguda. Tal on juurdepääs riiklikele andmekogudele (SHS § 132 lg 61, SÜS § 24 lg 2) ja

vastustaja on kaebaja andmeid riiklikest andmekogudest kontrollinud (dtl 102, 104).

Vastustajal puudub juurdepääs krediidiasutustes asuvatele kontodele, sest need on kaitstud

pangasaladusega. Samuti puudub haldusorganil teave muudelt isikutelt muul viisil laekuvate

summade kohta. Ekslik on kaebaja arusaam, et kaebaja kõiki sissetulekuid kajastab Maksu- ja

Tolliameti andmebaas. See näitab vaid neid sissetulekuid, millel on maksud makstud ja/või

mis on deklareeritud, kuid ei näita muid sissetulekuid. Nt ei ole sellest näha erinevate toetuste

maksmine (vt 102) ega muude isikute tehtud ülekanded (nt elatis) või töötasu, millelt on

maksud maksmata. Seetõttu on seatud taotlejale toetuse taotlemise menetluses

kaasaaitamiskohustus (SÜS § 5 lg 2, § 21 lg 1 p 1). Arvestades haldusorganile pandud

kohustust kasutada avalikke vahendeid säästlikult ja otstarbekalt (SÜS § 10 lg 1, SHS § 131 lg

1), ei saa ega pea haldusorgan toetuse taotlust lahendades usaldama taotleja paljasõnalisi

väiteid enda sissetulekute ja väljaminekute kohta, vaid ta peab küsima nende kohta ka

tõendeid (SÜS § 30 lg 2). Seda enam, et kaebaja on esitanud haldusmenetluses perekonna

abivajaduse kohta vastuolulisi selgitusi (väitis, et perekond saab iseseisvalt hakkama ja

abivajadus puudub, samas taotleb toimetulekutoetust). Seetõttu oli vastustaja nõue kaebajale

tema enda ja perekonnaliikmete pangakonto väljavõtete esitamise kohta põhjendatud.

Tegemist ei olnud haldusorgani omavoliga. Samasuguseid nõudeid on esitatud ja täidetud ka

teistes toimetulekutoetuse taotlemise menetlustes. Kontoväljavõtete esitamine oli

põhjendamatu osas, milles küsiti 3 kuu väljavõtteid, sest toimetulekutoetuse arvestamisel saab

lähtuda vaid eelmise kuu või eelnenud 30 päeva sissetulekust (SHS § 133 lg-d 1 ja 11), kuid

kaebaja ei esitanud ühtegi kontoväljavõtet. Samuti ei ole kaebaja esitanud mingeid andmeid

lastele elatise saamise kohta. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis on

eraldielaval vanemal kohustus maksta lastele elatist. Elatise mittenõudmine on juba

eraldiseisvaks aluseks toimetulekutoetuse maksmata jätmisel (SHS § 134 lg 4 p 6). Seepärast

puudus vastustajal teave kaebaja võimalike sissetulekute kohta. Kuna vastustaja selgitas

kaebajale taotluse lahendamiseks vajaminevate teabe ja tõendite esitamise kohustust (HMS §

36 lg 1 p 3, § 38 lg 1), kuid kaebaja jättis sellele vaatamata nõutud andmed ja tõendid

esitamata, võis vastustaja jätta kaebaja taotluse läbi vaatamata (HMS § 38 lg 3), sest tal

puudusid andmed, mille alusel taotlust lahendada ja kontrollida kaebaja õigust

toimetulekutoetusele (SHS § 131 lg 2). Järelikult puudub alus vaidlusalust otsust tühistada.

17. Kaebaja viited isikuandmete kaitsmisele on otsitud. Vastustajal esineb õiguslik alus

taotlejalt kontoväljavõtete nõudmiseks ja nende töötlemiseks, sest tegemist on talle seadusega

pandud ülesande (toetuse taotluse lahendamine) täitmisega. Kui kaebaja ei soovi oma

kontoväljavõtteid esitada, siis peab ta arvestama sellega kaasneva toetuse määramata

jätmisega. Seega on isiku valida, kas ta esitab enda kontoväljavõtted ja tõendab haldusorganile

oma abivajadust või loobub toetuse taotlemisest ja otsib muu sissetuleku saamise võimaluse.

Kaebaja soov kaitsta oma isikuandmeid ei kaalu üles avalike vahendite otstarbeka ja säästliku

kasutamise kohustust ning vajadust vältida toimetulekutoetuse taotlemise kuritarvitamise

võimalusi. Pigem näitab kaebaja soovimatus kontoväljavõtteid esitada seda, et kaebajal või

8(10)

3-24-250

tema perel on sissetulekuid, mida ta soovib vastustaja eest varjata. Sellist andmetega

manipuleerimist ja süsteemi kuritarvitamise soovi ei saa kuidagi õigustada.

18. Kuigi see ei mõjuta praeguse asja lahendust, toob kohus märkuse korras välja, et kaebaja

esitatud maksekorraldused ja lepingud, mis on sõlmitud pereliikmete vahel (dtl 99-101), ei

tõenda perekonnal tekkinud tegelikke kulusid. Kuna toimetulekutoetuse määramisel tuleb

arvestada kõigi pereliikmete sissetulekutega, sh laste omaga, siis saab kaebaja esitatud

tõendeid vaadata kui raha liigutamist pereliikmete vahel, mis perekonna sissetulekute ega

väljaminekute kogumahtu ei mõjuta. Seega saanuks vastustaja jätta need tõendid taotluse

lahendamisel arvesse võtmata.

19. Kaebaja heitis ette ka haldusmenetluse pikkust. SHS § 134 lg 2 järgi määratakse

toimetulekutoetus 5 tööpäeva jooksul pärast kõikide dokumentide esitamist. Praegusel juhul ei

ole kaebaja toetuse määramiseks kõiki vajalikke tõendeid esitanud. Vastustajal tuli korduvalt

kaebajale seda kohustust selgitada. Seega ei põhjustanud menetluse viibimist vastustaja, vaid

kaebaja, kes esitas asjakohatuid vastuväiteid vastustaja tõendite kogumise nõudele. Kohtu

hinnangul ei ole vastustaja menetlust põhjendamatult venitanud. Vastustaja eesmärk

kontrollida kaebajal abivajaduse olemasolu oli õigustatud. Samuti on vastustaja õiguspäraselt

täitnud temal lasuvat selgitamiskohustust. Kuna menetluse pikkus ei mõjutanud praegusel

juhul asja otsustamist, siis ei too see kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist.

20. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalune otsus ei ole tühine ega õigusvastane

ja selle tühistamiseks puudub alus. Samadel põhjendustel puudub alus kohustada vastustajat

uut otsust tegema. Seetõttu jääb kaebus terves ulatuses rahuldamata.

21. Kohus tagastab menetlusosalistele tõendid, mis on esitatud kohtule korduvalt või mis ei

oma asja lahendamisel tähtsust. Korduvad ja asjakohatud tõendid koormavad asjatult toimikut,

muudavad asja läbivaatamise ajakulukamaks ja koormavamaks ning nende toimikus

hoidmiseks puudub põhjus. Tagastada tuleb:



kaebaja esitatud toimetulekutoetuse blankett (dtl 9), mis on täitmata. Tühi blankett ei

oma asjas tähtsust ja kaebaja ei ole põhjendatud selle esitamise vajadust;



vastustaja esitatud väljavõte STAR programmist (dtl 50) ei anna kohtu jaoks mingit

lisateavet, millega saaks asja lahendamise juures arvestada;



vastustaja esitatud 04.12.2018 koosoleku memo (dtl 51) ei seondu praeguse

vaidlusega, mistõttu on see asjakohatu;



vastustaja esitatud haldusmenetluses toimunud e-kirjavahetus kaebaja ja vastustaja

vahel (dtl 68) on korduv, sest samasugune e-kirjavahetus on näha ka teisest tõendist

(dtl 62);



vastustaja esitatud 29.11.2023 infopäring (dtl 103) ei näita, kelle kohta päring tehti,

seetõttu ei oma see tõendusväärtust;



vastustaja esitatud e-kirjavahetus vastustaja ja kaebaja vahel ettekirjutuse täitmist

puudutavas osas (dtl 117) ei seondu praeguse vaidlusega;



vastustaja esitatud väljavõte STAR programmist (dtl 119) ei näita, kelle kohta

väljavõte on tehtud ega oma seega tõendusväärtust;



vastustaja esitatud Sotsiaalkindlustusameti 03.02.2021 teavituskiri (dtl 133) kaebajalt

elatise tagasinõudmist kohta ei seondu praeguse vaidlusega, kuna puudutab aastat

2021;

9(10)

3-24-250



vastustaja esitatud kaebaja 2021. a e-kiri (dtl 124) elatise tagastamisest tuleneva

olukorra lahendamiseks ei seondu praeguse vaidlusega, sest puudutab aastat 2021;



vastustaja esitatud 29.11.2023 e-kiri (dtl 194) kaebajalt pangakonto väljavõtete

nõudmise kohta on korduvalt esitatud dokument, sama dokumendi edastas vastustaja

kohtule juba varem (dtl 55).

22. Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, seetõttu jäävad menetluskulud tema kanda (HKMS §

108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole

esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seepärast jäävad tema võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109).

/allkirjastatud digitaalselt/

10(10)