2-21-135781/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. august 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-135781

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. novembri 2022. a otsus (täiendatud

31. märtsi 2023. a täiendava otsusega)

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3496,12 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood

11919806), lepinguline esindaja CK

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Sulev Mander

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta X 3. mai 2023. a apellatsioonkaebus tsiviilasjas nr 2-21-135781 Tallinna

Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Lahendada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Harju Maakohtu 28. novembri 2022. a otsus, mida on täiendatud

31. märtsi 2023. a täiendava otsusega, ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-21-135781

2 (9)

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 9. novembril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu. Kostja vaidles maksekäsule vastu, mistõttu asi anti üle

Harju Maakohtule lahendamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 25. märtsil 2022 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse 2847,44 euro,

(s.o põhinõue 1709,06 eurot ja enne 26. oktoobrit 2020 sissenõutavaks muutunud viivised

1138,38 eurot), viivise põhinõudelt 1709,06 eurot alates 26. märtsist 2021 kuni

25. märtsini 2022 summas 374,28 eurot, kohtutäituriga kättetoimetamise tasu 48 euro ja

sissenõudmiskulu 30 euro väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise

põhinõudelt 1709,06 eurot alates 26. märtsist 2022 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas,

kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

2.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26. oktoobril 2020 kompromissilepingu /

võlatunnistuse nr 24880976 (kompromissileping).

2.2. Kostja võlgnes hagejale Swedbank AS-ga (laenuandja) 24. veebruaril 2017 sõlmitud

väikelaenu

nr 17-024378-VL

(väikelaenuleping)

alusel

1828,64 eurot

ja

viiviseid

1139,37 eurot. Kuna kostja ei suutnud võlgnevust kogu ulatuses tasuda, sõlmisid pooled

kompromissilepingu, millega hageja loobus osaliselt viivistest 0,99 eurot ja võimaldas kostjal

tasuda võlgnevuse osamaksetega kompromissisummas 2967,02 eurot (1828,64 + 1138,38).

Viidatud summale lisandus kompromissilepingu p 5.1 järgi lepingu sõlmimise tasu 30 eurot.

Kostja tasus võlgnevuse katteks 149,58 eurot, millest 30 eurot arvestati lepingu p 5.1 järgi

lepingu sõlmimise tasu katteks ja 119,58 eurot põhivõla katteks. Kostjal on tasumata

põhivõlgnevus 1709,06 eurot ja viivised 1138,38 eurot.

2.3. Kostja kinnitas kompromissilepingule alla kirjutamisega, et on sellega tutvunud ja

nõustunud. Pooled lugesid kompromissilepingu p-s 1.1 kirjeldatud kostja kohustused

laenuandja ees lõppenuks. Kompromissilepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev

kohustus

tasuda

hagejale

lepingus

märgitud

kompromissisumma.

Pooled

on

kompromissilepingu p-s 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat

tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt

sissenõutavaks. Kostjat hoiatati kompromissilepingu sõlmimisel, et kui ta vähemalt kahe

graafikujärgse maksega hilineb, on hagejal õigus nõuda kogu kompromissisumma jäägi kohest

tasumist.

2.4. Kostja rikkus kompromissilepingut ning ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid

tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Hageja luges kompromissisumma tervikuna

sissenõutavaks muutunuks alates 25. märtsi 2021. a osamakse tähtpäeva möödumisest.

2-21-135781

3 (9)

2.5. Kompromissilepingu p 3.2 kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma

võlausaldajale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist

hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kokkuleppele alla

kirjutamisega kostja kinnitas, et viivise määr oli temaga läbi räägitud, ta sai selgitustest aru ning

tema hinnangul oli see mõistlikus suuruses.

2.6. Hageja nõudis kostjalt ka sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist. Hageja volitas

kostjalt võlgnevust sisse nõudma PlusPlus Baltic OÜ, kelle esindaja toimetas kostjale kaks

võlateatist, s.o 5. aprillil 2021 ja 12. juulil 2021, kostja aadressile Vismeistri 20-1, Tallinn.

Seega on hagejal võlaõigusseaduse (VÕS) § 113² lg 2 p 3 järgi õigus nõuda kostjalt

sissenõudmiskulude hüvitist 30 eurot. Maksekäsu kiirmenetluses on hageja kandnud kulu

kohtutäituriga kättetoimetamise eest vastavalt kohtutäitur Kaja Lilloja 21. märtsil 2022 esitatud

arvele 48 eurot, mille kostja on kohustatud hüvitama.

2.7. Hageja arvestas viiviseid põhivõlgnevuselt 1709,06 eurot alates 26. märtsist 2021 kuni

25. märtsini 2022 määras 0,06% päevas summas 374,28 eurot. Hageja nõudis ka tulevikus

sissenõutavaks muutuvat viivist 0,06% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni,

mida hageja nõudis summani 196,40 eurot, et hagis esitatud viivisenõue kokku ei ületaks

põhinõude summat.

Kostja vastuväited

3. Kostja haginõuet ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt polnud hagejal hagi esitamise õigust. Laenuandja ei ole oma

nõuet kostja vastu hagis märgitud ulatuses hagejale loovutanud. Kostjat ei ole nõude

loovutamisest teavitatud. Laenuandja ei ole esitanud kostjale mingeid dokumente selle kohta,

et nõue oleks loovutatud hagejale. Seega ei saa kostjal olla hageja ees kohustusi.

3.2. Kostja nõustus kompromissilepingut sõlmima tulenevalt oma raskest majanduslikust

olukorrast. Kostjal ei ole õigusteadmisi ning ta ei saa eesti keelest aru ega ole võimeline

eestikeelset teksti lugema. Kostja ei saanud aru, et tegemist on võlatunnistusega, mida tal on

hiljem raske vaidlustada.

3.3. Kostjal ei olnud laenuandja ees sellist kohustust, nagu kompromissilepingus on kirjas.

Seega ei saanud laenuandja hagejale ka kompromissilepingus märgitud nõuet loovutada.

3.4. Kostjal ei ole dokumenti, mille kohaselt laenuandja oleks laenulepingu üles öelnud. Pole

teada, millal laenuandja laenulepingu üles ütles ja millal loovutas nõude hagejale. Kuupäevad

on tähtsad, kuna nõue võib olla aegunud. Samuti on neil tähtsus viivise arvestamisel.

3.5. Enne 26. oktoobrit 2020 sissenõutavaks muutunud viivise 1138,38 euro nõue ei ole

põhjendatud, ebaselge on selle viivise tekkimise periood ja kujunemine. Põhjendamatu on

küsida kostjalt viivist põhisummalt 1709,06 eurot ajavahemiku 26. märts 2021 kuni

25. märts 2022 eest 374,28 eurot. Hagejal ei ole tekkinud kahju. Lisaks põhjustas hageja ise

viivituse, kuna viivitas hagi kohtusse esitamisega.

3.6. Kostja taotles tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 236 alusel nõuda hagejalt välja

dokumendid, mh nõude loovutamise teated, nõude loovutamise lepingu, andmed võlgnevuse

põhisumma ja viivise kujunemise kohta ning laenulepingu ülesütlemise kohta.

2-21-135781

4 (9)

3.7. Kostja nõustus kompromissina tasuma 2273,06 eurot (1709,06 eurot põhiosa + 300 eurot

viivised + 210 eurot (1/2 riigilõivust) + 54 eurot (õigusabi)) kuue järjestikuse igakuise maksega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 28. novembri 2022. a otsusega, mida täiendas põhjendustega 31.

märtsil 2023, hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kompromissilepingust tuleneva

võlgnevuse 2847,44 eurot (s.o põhinõue 1709,06 eurot ja enne 26. oktoobrit 2020

sissenõutavaks muutunud viivis 1138,38 eurot), viivise põhinõudelt 1709,06 eurot alates 26.

märtsist 2021 kuni 25. märtsini 2022 374,28 eurot, kohtutäituriga kättetoimetamise tasu 48

eurot ja sissenõudmiskulu 30 eurot. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise

ajaks sissenõutavaks muutumata viivise põhinõudelt 1709,06 eurot alates 26. märtsist 2022 kuni

põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte

enam kui põhinõude ulatuses. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda.

4.1. Kohus viitas VÕS § 76 lg-tele 1 ja 3, § 82 lg-le 1 ja § 578 lg-tele 1 ja 2 ning TsMS § 5 lg-

le 1, § 230 lg-le 1, § 438 lg-le 1 ja § 444 lg-tele 1 ja 2.

4.2. Maakohus tuvastas, et kompromissilepingu p-s 1.1 lepiti kokku, et hagejal on kostja vastu

nõue, mille hageja omandas loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt Swedbank AS-ilt ja mis

tuleneb

24. veebruaril 2017

sõlmitud

väikelaenulepingust.

Kostja

kinnitas

kompromissilepingut allkirjastades, et on tutvunud lepingu sisuga ja nõustub selle

tingimustega.

Seega

sai

kostja

hiljemalt

kompromissilepingut

allkirjastades

ehk

30. oktoobril 2020 teada, et kõnesoleva nõude omanikuks on hageja. Tõenditest ei nähtu, et

kostja oleks enne kohtumenetluse algust tuginenud sissenõudja ebaselgusele. Eelnevast järeldas

kohus, et kostja oli nõuete loovutamisest teadlik. Kostjal oli kohustus tõendada, et hagejal ei

olnud tema vastu nõudeid.

4.3. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-58735 leidnud, et juhul, kui kehtivalt on antud

deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele

ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi

rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kostja oli

laenuandjaga 24. veebruaril 2017 sõlmitud väikelaenulepingu pool, millest tulenevat

võlgnevust võlatunnistuses kinnitas. Kui kostjal ei olnud säilinud laenulepingu dokumente, oli

tal võimalik pöörduda nende väljastamise taotlusega laenuandja poole. Kui laenuandja oleks

laenulepingu dokumentide väljastamisest keeldunud, oleks kostjal olnud õigus taotleda kohtult

tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 ja § 278 alusel. Kostja ei ole nimetatud taotlusi esitanud

ega põhistanud nende esitamata jätmist. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus lähtutakse

poolte esitatust. Kostjat esindas siinses tsiviilasjas õigusteadmistega isik.

4.4. Seoses aegumise vastuväitega selgitas kohus, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1

alusel algas aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, s.o 25. märtsist 2021. Seega

ei ole nõue kostja vastu aegunud. Lisaks tasus kostja hagejale 149,58 eurot, mis tähendab, et

aegumine peatus koostoimes TsÜS § 158 lg-tega 1 ja 2.

4.5. Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

2-21-135781

5 (9)

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

5.1. Kostja

arvates

kohaldas

maakohus

ebaõigesti

materiaalõiguse

normi,

rikkus

menetlusõiguse normi ja hindas tõendeid ebaõigesti, mis mõjutas oluliselt lahendit. Maakohus

jättis kõik kostja väited tähelepanuta ja kostja taotluse lahendamata. Kohus lähtus otsuse

tegemisel üksnes hageja tõendamata väidetest.

5.2. Hagejal puudub kostja vastu nõue. Laenuandja ei ole loovutanud hagejale kostja vastu

hagis märgitud nõuet hagis märgitud ulatuses. Laenuandja ei ole esitanud kostjale mingeid

dokumente selle kohta, et nõue oleks loovutatud hagejale. Nõude loovutamise tõendamiseks ei

piisa

hageja

sellekohastest

väidetest,

kostjale

esitatud

kompromissilepingust

ja

võlatunnistusest. Lisaks ei ole hagejal dokumenti selle kohta, et laenuandja oleks laenulepingu

üles öelnud. Nõude loovutamise ja laenulepingu ülesütlemise tõendamise kohustus lasus

hagejal, kuid hageja neid asjaolusid ei tõendanud. Hageja keeldus kostjale nõude loovutamise

dokumente esitamast, seda ka kohtumenetluse käigus. Maakohus märkis ebaõigesti, et kostja

pidanuks nõude loovutamise dokumenti küsima laenuandjalt. Kostjale sellist kohustust

seadusest ei tule. Hoopis laenuandjal oli kohustus väljastada nõude loovutamise teade pooltele.

5.3. Kuna pole teada, millal laenuandja laenulepingu üles ütles ja laenulepingust tulenevad

nõuded hagejale loovutas, siis pole teada, kas nõuded võivad olla aegunud. Samuti on

kuupäevad tähtsad viivise arvestamisel. Hageja on neid kuupäevi varjanud.

5.4. Kostja nõustus kompromissilepingu sõlmima tulenevalt oma raskest majanduslikust

olukorrast, õigusteadmiste puudumisest ja eesti keele oskamatusest. Kostja ei saanud aru, et

võlatunnistusel on juriidilises mõttes tähendus ja seda on raske vaidlustada. Kostjale ei esitatud

nõude loovutamise dokumenti, ei tõlgitud kompromissilepingut ja võlatunnistust vene keelde.

Sisuliselt kohustati kostjat dokumente allkirjastama neist aru saamata, kusjuures kostjat

hirmutati erinevate tagajärgedega (paneme piiri kinni, arestime arved jne). Hageja teadis, et

kostja ei oska eesti keelt ja tal pole juriidilisi teadmisi. Kohus jättis need väited tähelepanuta.

5.5. Kui nõue kostja vastu oleks loovutatud hagejale, tulnuks kompromisslepingule lisada

nõude loovutamist tõendavad dokumendid, nõude loovutamise kuupäev, võlgnevuse suurus ja

koosseis nõude loovutamise kuupäeval. Selliseid dokumente ei ole kohtule esitatud ja neid pole

ka olemas. Kompromissilepingus puuduvad viited nõude loovutamise asjaoludele, näiteks

nõude loovutamise kuupäev, viivituse summa kujunemine (viivitatud aeg ja viivise arvestuse

täpsed andmed) jne. Kohus jättis need väited tähelepanuta.

5.6. Arvestades, et laenuandja ja kostja sõlmisid väikelaenulepingu 24. veebruaril 2017 ning

hageja sõlmis kompromissilepingu kostjaga 26. oktoobril 2020, s.o 3 aastat ja 8 kuud hiljem,

siis omandas hageja aegunud nõude (kui üldse omandas). Kohus märkis üldsõnaliselt, et nõue

kostja vastu ei ole aegunud, kuid otsusest ei selgu, kuidas kohus sellisele järeldusele jõudis.

Kohus arvestas aegumise kulgemist alates 26. oktoobrist 2020, s.o kompromissilepingu

sõlmimise kuupäevast, kuid jättis tähelepanuta, et nõue kostja vastu oli aegunud juba

24. veebruaril 2020.

5.7. Kohus jättis tähelepanuta kostja 19. mai 2022. a menetlusdokumendi p-s 3.14 esitatud

taotluse nõuda hagejalt välja dokumendid, mh nõude loovutamise teated, nõude loovutamise

lepingu, andmed võlgnevuse põhisumma ja viivise kujunemise kohta ning laenulepingu

ülesütlemise kohta. Sellega rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse normi ja võttis kostjalt

tõendamise võimaluse. Ainuüksi selle rikkumise tõttu tuleb kohtuotsus tühistada. Kostja palus

2-21-135781

6 (9)

kohtul võimaldada esitada tal täiendav hagivastus pärast hagejalt dokumentide saamist. Ka

sellele kostja taotlusele kohus ei reageerinud, võttes kostjalt võimaluse hagile põhjalikult vastu

vaielda.

5.8. Kohus jättis tähelepanuta kostja väite, et kuna teda ei ole seaduses ettenähtud korras nõude

loovutamisest teavitatud ja talle ei ole esitatud sellekohast allkirjastatud dokumenti, siis ei olnud

nõude loovutamine tema suhtes toimunud. Hagejal puudus kostja vastu nõue ja ta ei olnud

õigustatud sõlmima kostjaga mingeid lepinguid, rääkimata (deklaratiivsest) võlatunnistusest.

Kuna hageja sõlmis kompromissilepingu ja võlatunnistuse kostjaga pettuse teel, siis on need

dokumendid tühised. Kostjal võiksid olla kohustused laenuandja ees, mitte hageja ees, aga need

kohustused on aegunud.

5.9. Kompromissileping ja võlatunnistus ei tõenda seda, et hageja omandas laenuandjalt nõude.

Hageja ei esitanud kohtule nõude loovutamise lepingut ja on varjanud nõude loovutamise

kuupäeva. Laenuandja poolt VÕS § 168 lg 2 alusel välja antud loovutusdokument peab olema

kirjalikus vormis, st senise võlausaldaja või tema esindaja poolt (digi)allkirjastatud. Isegi kui

hagejal on loovutusleping olemas, siis ei ole hageja tõendanud loovutamise teadete saatmist

kostjale. Kostja on eitanud teadete kättesaamist. Seega on kostjal õigus keelduda hageja ees

kohustuste täitmisest VÕS § 172 kohaselt.

5.10. Põhjendamatu on küsida kostjalt viiviseid põhisummalt 1709,06 eurot ajavahemiku

26. märts 2021 kuni 25. märts 2022 eest. Hagejale ei tekkinud mingit kahju ning hageja

põhjustas viivituse ise, kuna viivitas hagi kohtusse esitamisega. Arvestades, et

kompromissileping sõlmiti 26. oktoobril 2020, kostjale saadeti meeldetuletused 5. aprillil 2021

ja 12. juulil 2021, kusjuures lisandusid juba viivised, on ilmselge, et hageja eesmärk oli kostja

arvel alusetult rikastuda, saades ülisuurt viivist olukorras, kus hagejale ei olnud kahju tekkinud.

Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtusse alles 9. novembril 2021, kuigi

hagejale pidi olema selge, et kostja võlgnevust ei tasu. Seega viivitas hageja hagi esitamisega

alates 26. oktoobrist 2020 kuni 9. novembrini 2021, s.o aasta. Maakohus jättis selle kostja väite

tähelepanuta, kuigi kohtupraktika kinnitab kostja seisukohta, et viivist ei saa nõuda aja eest, mil

hageja ise teadlikult ja tahtlikult viivitas võlgnevuse sissenõudmisega kohtus.

5.11. Kostja vaidles vastu ka hageja maakohtus kantud menetluskuludele. Menetluskulud on

ülemäära suured. Arvestades, et kostja oli õigusrahu saavutamise nimel valmis sõlmima

kompromissi, tuleks menetluskulud jätta hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta TsMS § 638 lg 1 alusel menetlusse.

Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu TsMS § 646 ja 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 alusel tühistada. Asi tuleb

saata samale maakohtule asja uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

7. Menetlusökonoomia kaalutlustel lahendab ringkonnakohus asja TsMS § 646 alusel üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal, sest maakohus rikkus asja lahendades menetlusõiguse norme viisil,

mis toob vältimatult kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses ja asja saatmise

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Hageja nõuab kostjalt 26. oktoobril 2020 sõlmitud kompromissilepingu alusel põhivõla ja

viivise tasumist, samuti nende nõuetega seotud kohtutäituri abil kättetoimetamise tasu ja

2-21-135781

7 (9)

sissenõudmiskulude hüvitamist. Pooled ei vaielnud maakohtu menetluses selle üle, et

kompromissilepingus kajastatud nõue tuleneb laenuandja ja kostja vahel 24. veebruaril 2017

sõlmitud väikelaenulepingust, kuid vaidlus oli selle üle, kas laenuandja on lepingust tulenevad

nõuded kehtivalt hagejale loovutanud, kas loovutatud nõuded olid olemas ja sissenõutavad ning

ega nõuded pole aegunud.

9. Maakohus jättis asja lahendamisel hindamata ja pooltega arutamata, kas poolte õigussuhtele

kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7) ja kohaldab õigust ise (TsMS § 438 lg 1).

Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev

isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal

(RKTKo 11.10.2013, 2-21-20479/30, p 11; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 12). Siinsel

juhul võib tarbijakrediidilepinguga olla tegemist eelkõige 24. veebruaril 2017 laenuandja ja

kostja vahel sõlmitud väikelaenulepingu näol. Samuti võib tarbijakrediidilepinguna olla VÕS

§ 401 lg 2 ja § 421 teise lause järgi käsitatav poolte 26. oktoobril 2020 sõlmitud

kompromissileping, kui selle sisuks oli maksetähtpäeva tasu eest edasilükkamine. Jättes

pooltega õigussuhte võimaliku kvalifikatsiooni arutamata, on maakohus rikkunud eelmenetluse

ülesandeid, sh selgitamiskohustust ja TsMS § 392 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust selgitada välja

menetlusosaliste seisukohad hageja nõuete suhtes.

10. Maakohus

käsitas

kompromissilepingus

sisalduvat

võlatunnistust

deklaratiivse

võlatunnistusena. Riigikohus on selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse

olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.

Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Arvestades

deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu

ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid

nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik

võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul

ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub (vt RKTKm

03.07.2024, 2-22-139256, p-d 14.2 ja 15 ning seal viidatud kohtupraktika).

Seejuures on Riigikohus tarbijakrediidilepingu kontekstis märkinud, et tarbija ei saa

deklaratiivse võlatunnistusega loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa

tarbijakrediidilepingu tühisuse. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui

võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline

võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama

(vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 27). Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena

võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega

luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal

algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (vt sama

määruse p-d 14–16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt

sama määruse p-d 17–23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada

krediidilepingust tulenevale nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS

§ 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3

p 11 alusel (vt selle kohta ka RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p-d 17 ja 20). Kui

võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab

eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul,

kes võlatunnistusele tugineb (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 28).

2-21-135781

8 (9)

11. Eelnevat arvestades oleks maakohtul tulnud selgitada hagejale õiguslikku olukorda ning

vajadust esitada kompromissilepingus sisalduva võlatunnistuse kehtivuse kontrollimiseks

vajalikud asjaolud ja tõendid, sh alusvõlasuhte ja sellest tulenevate nõuete sissenõutavuse

kohta. Kui väikelaenulepingu näol oli tegemist tarbijakrediidilepinguga, tulnuks maakohtul

hinnata kompromissilepingu kehtivust ka VÕS § 421 ning § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 järgi. Kui

kompromissilepinguga tunnistas kostja tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga ja sellega loodi

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, tulnuks maakohtul omal

algatusel kontrollida väikelaenulepingu krediidi kulukuse määra ja seda, kas laenuandja oli

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sel juhul tulnuks maakohtul hageja

väikelaenulepingust tulenevate nõuete põhjendatuse hindamiseks välja selgitada, millistest

osadest

kompromissilepinguga

tunnistatud

võlgnevus

täpsemalt

koosneb

(sh

kas

„põhiosanõue“ sisaldas ka intressi või muid tasusid) ja kuidas neid on arvestatud ning millal

need nõuded muutusid sissenõutavaks, sh kas laenuandja on väikelaenulepingu kehtivalt (sh

kooskõlas VÕS §-ga 416) üles öelnud. Maakohus ei ole eeltoodut hinnanud ega selgitanud

hagejale, millised asjaolud tuleb hagejal oma nõude rahuldamiseks esile tuua ja tõendada.

Sellega on maakohus oluliselt rikkunud selgitamiskohustust (TsMS § 351 lg 1) ning TsMS §

392 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid. Eeltoodud rikkumised võisid

mõjutada ka maakohtu järeldusi kostja aegumise vastuväite lahendamisel.

12. Vaidlustatud otsuses ei ole maakohus käsitlenud kostja väidet, et tal on õigus VÕS § 172

järgi kohustuse täitmisest hagejale keelduda, kuna hageja ei ole esitanud talle VÕS § 168 lg-s

2 nimetatud dokumenti nõude loovutamise kohta ning laenuandja (senine võlausaldaja) ei ole

kostjale nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Sellega on maakohus rikkunud kohtuotsuse

põhjendamise kohustust TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 mõttes. Kostja VÕS § 172 järgset

vastuväidet ei välista maakohtu seisukoht, et kostja sai hiljemalt kompromissilepingut

allkirjastades teada nõude loovutamisest, kuna sel juhul on teatajana käsitatav uus võlausaldaja,

mitte senine võlausaldaja.

13. Lisaks on maakohus jätnud lahendamata kostja taotluse tõendite kogumiseks. Kostja esitas

19. mai 2022. a hagi vastuses taotluse nõuda laenuandjalt TsMS § 236 alusel välja nõude

loovutamisega seotud dokumendid, s.o nõude loovutamise teated, nõude loovutamise leping,

andmed võlgnevuse põhisumma kujunemise kohta, andmed viivise kujunemise kohta,

laenulepingu ülesütlemine jne, põhjendades taotlust sellega, et kostjal endal neid dokumente

pole (vt viidatud menetlusdokumendi p 3.14). Maakohus on küll vaidlustatud otsuses märkinud,

et kostja ei ole oma taotlusi nõuetekohaselt esitanud, kuid ei ole võtnud selget seisukohta

taotluse rahuldamise osas. Kui maakohtu hinnangul oli taotluses puudusi, tulnuks jätta see

TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta ja anda kostjale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

14. Eelnevat arvestades on maakohus oluliselt rikkunud eelmenetluse ülesandeid, sh kohtu

selgitamiskohustust, ja teinud otsuse enne seda, kui asja oli arutatud ammendavalt ja asi oli

lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Maakohtu rikkumised on käsitatavad oluliste

menetlusõiguse normi rikkumistena VÕS § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 teise lause mõttes.

Kuna siinsel juhul on hageja nõude aluseks ja selle rahuldamise eelduseks olevad asjaolud

olulisel määral välja selgitamata, tuleb vaidlus lahendada sisuliselt algusest peale. Sellises

olukorras ei ole võimalik asja lahendada apellatsioonimenetluses, vaid asi tuleb saata

maakohtule uueks lahendamiseks. Eelnevast lähtuvalt tuleb maakohtu otsus TsMS § 646 ja

§ 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 alusel täies ulatuses tühistada ja saata asi maakohtule uueks

lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

15. Kuna maakohtu otsus tühistatakse asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka

menetluskulude jaotuse osas.

2-21-135781

9 (9)

16. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või

menetlust lõpetavas määruses või mõistliku aja jooksul pärast nimetatud lahendi jõustumist

määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)