2-21-3646/34 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Viktor Bome

Otsuse tegemise aeg ja koht

06. august 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-3646

Tsiviilasi

T.J hagi J.I vastu ühisvara jagamiseks

Hagi hind

hagihind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistung

Hageja T.J (isikukood XXX; elukoht xxx), hageja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

(e-post xxx)

Kostja J.I (isikukood XXX; elukoht xxx), lepinguline

esindaja Maarika Pähklemäe (e-post xxx)

30.01.2023.a., 13.11.2023.a., 17.06.2024.a.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagiavaldus.

2. Tunnistada hageja T.J (isikukood XXX) lahusvaraks korteriomand XXX (registriosa

number xxxxx).

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud

Kohus esitab menetlusosaliste seisukohad kokkuvõtlikult.

Hagiavalduse kohaselt olid T.J ja J.I abielus perioodil 09.06.1990 – 27.12.1995.a. Kooselu

J.Iga lõppes 02.01.1994.a. 1994.a veebruaris kohtusid pooled aadressil YYY, kus kostja andis

teada, et kooselust ei tule enam midagi välja. Vastavalt omavahelisele kokkuleppele kostjaga

pakiti hagejale kuuluvad asjad nimetatud korteris kokku ja märtsis 1994.a käis hageja koos

J.R ja A.Mga oma asjadel järgi. XXX korter erastati hageja poolt EVP-dega 16.12.1994.a, mis

oli hageja ema H.L omad, hageja EVP-sid oli ainult 10 tööaasta eest. Kuivõrd selleks ajaks oli

pootle abielulised suhted lõppenud ning hageja oli kostja juurest ära kolinud, siis kuulub

nimetatud korteriomand hageja lahusvara hulka. Hageja palub tunnistada korteriomand

aadressil XXX, Tallinn hageja lahusvaraks.

Kostja vaidleb esitatud hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud abieluliste suhete täielikku

lõppemist poolte vahel enne ühisvarasse kuuluva korteri soetamist. Isegi kui möönda, et

korter oleks hüpoteetiliselt soetatud pärast abieluliste suhete lõppemist, on korter soetatud

abieluvara arvelt, sh võimalikult kogutud säästude eest. Abielulised suhted lõppesid jaanuaris

1995, kostja tädi S sünnipäeva tähistamise paiku. Pooltel oli 1995.a aastavahetusel ning suvel

veel intiimsed suhted ning nad üritasid enda suhet parandada. Septembris-oktoobris esitasid

pooled abielu lahutuse avalduse, mis võeti tagasi ning abielu lahutati lõpuks 27.12.1995.a.

Kostja mäletab, et perekonnaseisuametis käidi mitu korda. Hageja ei ole käinud märtsis

1994.a J.R ja A.Mga asju ära viimas.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse

üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud

asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust

tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01. juulit 2010 PKS1995 ja pärast seda PKS (PKS

§ 210 lg 1). Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 §

14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase

sisuga varaühisus (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoober 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p

16). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01. juulit 2010 omandatud ühisvara

koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

PKS (PKS § 210 lg 1). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul

ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse

PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. See tähendab, et kui üks või teine

abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas

ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995. Kuna ühisvara jagamise hagi

esitati pärast PKS-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud

ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16).

PKS § 27 lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara. PKS § 27 lg 2

kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis

olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta

käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma

lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise,

kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel. PKS § 27 lg 3

sätestab, et lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse

kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud

kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. PKS § 27 lg

6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud

selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-31-14 märkinud, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1

järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete

lõppemise järel omandatud vara oli PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes

varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, määrati ka ühisvara

PKS § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega kuulus

üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest

abielusuhete lõppemiseni (vt ka nt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-

07, p 17). Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi

tekkimine, on abielusuhete lõppemise aja tuvastamine asjas olulise tähendusega.

Seega kui kohus tuvastab, et poolte abielusuhted lõppesid enne hageja poolt XXX, Tallinn

omandamist, kuulub vaidlusalune kinnisasi hagejale lahusvarana ja kui kohus tuvastab, et

poolte abielusuhted lõppesid peale hageja poolt XXX, Tallinn omandamist, kuulub

vaidlusalune kinnisasi ühisvarasse.

Väited ja tõendid mida otsuses ei ole käsitletud ei oma asja lahendamisel tähtsust.

Esitatud tõenditest on tuvastatud ning pooled ei vaidle järgneva üle:

-

Hageja ja kostja abiellusid 09.06.1990;

-

Hageja omandas 16.12.1994.a korteriomandi aadressil XXX, Tallinn;

-

Hageja ja kostja abielu lahutati 27.12.1995.a.

Hageja väidab, et hageja ja kostja abielusuhted lõppesid 02.01.1994, mil hageja asus elama

enda ema juurde. Kostja väidab, et poolte abielusuhted lõppesid 1995.a jaanuaris ning pooled

üritasid enda abielu päästa veel 1995.a suvel. Pooled esitasid menetluses oma seisukohad ja

tõendid ning kohus kuulas 13.11.2023.a toimunud kohtuistungil ära pooled vande all ning ka

poolte poolt taotletud tunnistajad, kes said poolte esitatud väiteid kinnitada.

Kostja väidab, et abielulised suhted ei lõppenud 1994 alguses, lahutada üritati aastal 1995

mitu korda ja sh vahepeal üritati korduvalt leppida ja oldi intiimsuhetes. Hageja on sellele

väitele vastu vaielnud. Kostja ei suutnud esitada korduvalt lahutamisavalduse sisseandmise

kohta dokumentaalseid tõendeid ja soovis seega enda väiteid tõendada vande all antavate

ütlustega. Nii kostja kui ka hageja said vande all oma ütlused mh vastava vaidluspuntki osas

anda. Kostja viitas viimasel istungil 13.04.2022 esitatud tõendile, mis on hagejapoolsed

kinnitused, on antud lubadused abielu ajal, millest nähtub, et osapooled, kui tülitsesid, siis

hageja otsis lepitust ja andis lubadusi, et hakkab neid täitma (tõend kd I tlk 108). Hageja juhtis

tähelepanu, et sellest tõendist ei nähtu kuupäeva, millal need lubadused tehtud on ja kostja

järeldused on asjakohatud. Kohus leiab, et lähtuvalt sellest, et hageja ei ole kostja väidet

hilisemate leppimiste osas omaks võtnud ja sellest, et viidatud tõendist ei nähtu kuupäeva,

millal need tehti, ei saa kohus nende alusel lugeda tõendatuks, et pooled üritasid ka veel

vaidlusalusel ajaperioodil leppida. Veelgi enam, konkreetne tõend on loodud ilmselgelt enne

asjakohast 1994 ja 1995 aastat, kuivõrd sellest nähtub lubadus, et peale lapse sündi (poolte

laps sündis xx.xx.xxxx) jätab hageja maha tantsimise ja pühendub lapse kasvatamisele.

Kostja tõi ise välja oma 25.08.2022 seisukohas, et osapoolte pulma aastapäeval 09. juunil

1992, kirjutas hageja kostjale kirjaliku lubaduse, et pärast lapse sündi jätab tantsimise ja

pühendub lapse kasvatamisele. Kohus ei näe, et 1992 aastal antud lubadus tõendaks

leppimiskatseid või soove aastatel 1994 või 1995.

Kostja argumenteeris, et isegi kui möönda, et korter oleks hüpoteetiliselt soetatud pärast

abieluliste suhete lõppemist, on korter soetatud abieluvara arvelt. Kostja esitas väite, et EVP-d

mille eest korter omandati, pidid olema poolte ühisvara. Kohus leiab, et kui korter omandati

peale abielusuhete lõppemist, siis ei saanud korter ka (väidetavalt) ühisvaraliste EVP-dega või

muude ühisvaraliste rahaliste vahenditega omandamisel kuidagimoodi ühisvaraks muutuda ja

kui korter omandati enne abielusuhete lõppemist, siis on tegemist ühisvaraga olenemata EVP-

de või muude rahaliste vahendite kuuluvusest ja seega ei oma need väited korteriomandi

lahusvaraks või ühisvaraks lugemise küsimuse lahendamisel puutumust.

Kostja väidab, et hageja kinnitas 13.05.2019.a notariaalselt sõlmitud kinkelepingus, et

korteriomand YYY, Tallinn, mis omandati 06.12.1994.a, kuulub poolte ühisvara hulka,

mistõttu kuulub kostja hinnangul ka XXX korteriomand poolte ühisvara hulka, kuivõrd

korteriomandite omandamise vahele jääb 10 päeva ning esitas vastava tõendina notariaalse

kinkelepingu. Hageja vaidles sellele väitele vastu ning tõi välja, et oli üksnes nõus

kinkelepingu sõlmimisega, mitte ei kinnitanud vara ühisvara hulka kuulumist. Kohus leiab, et

13.05.2019.a notariaalsest lepingust nähtub (kd I tlk 95), et üksnes kostja väidab, et

lepinguese kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid lepingust ei nähtu, et nimetatut oleks

kinnitanud ka hageja, hageja andis vaid nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Seega ei tõenda

13.05.2019 notariaalne leping, et hageja oleks kinnitanud, et XXX, Tallinn korteriomand

kuulub poolte ühisvarasse. Lisaks eeltoodule ei takistaks mingi asja varasemalt ühisvaraks

lugemine (muude isikute kui kohtu poolt), kohtul tuvastada vara võimaliku lahusvaralisust (va

konkreetse pooltevahelise abieluvaralepingu sõlmimisel vara kuuluvuse määramisel), nt ei

oma tähtust kas kinnistusraamatus või muudes kohtades on märgitud ühisvaralisus jne, mh

kõik abielu kestel omandatud vara on eelduslikult ühisvara kuni kohus ei leia vastupidiselt.

Kostja väitis, et veel 1994/1995 aastavahetusel oldi hagejaga koos tema juures. Hageja ei

võtnud väidet omaks vaid väitis vastu, et ei saanud tähistada kostja juures aastavahetust 94/95,

kuivõrd oli Regionaalhaiglas käevigastusega 1994. aasta detsembrist kuni 1995. jaanuari

keskpaigani. Hageja esitas oma väidete kinnituseks tõendid. Kohus leiab, et hageja tõendid

tõendavad üksnes seda, et hageja oli käevigastuse tõttu haiglas korduvalt väidetust hilisematel

aegadel, kuid need ei tõenda, et hageja oleks enda poolt väidetud ajal olnud haiglas. Kohus

leiab, et esitatud tõendite tõttu ei saa olla kahtlust selles, et hageja vigastuse millalgi

varasemalt sai ja haiglas hiljem ka oli, kuid kohus ei saa tõendatuks lugeda konkreetselt 94/95

aastavahetusel haiglas viibimist. Kuid samamoodi ei saa kohus tõendatuks lugeda kostja

väidet, et hageja oli tema juures, kuivõrd hageja on sellele vastu vaielnud ja kostja ei ole enda

väidet tõendanud (kohus märgib etteruttavalt, et mõlemad pooled jäid oma vastavate väidete

juurde ka vande all ärakuulamisel).

Hageja on esitanud väite, et korteriomand on lahusvara ka seetõttu, et 1994 ja 1995 kehtinud

Perekonnaseaduse (vt RT I 1994, 75,1326) 5.ptk § 28 lg 4 sätestab järgmist:

Perekonnaseisuosakonnas ei lahutata abielu, kui abikaasa soovib, et koos abielu lahutamisega

lahendatakse ühisvara jagamisse puutuv vaidlus. Sama § 15 lg 1 kohaselt loetakse abikaasa

lahusvaraks tema omandis enne abiellumist olnud vara. Samuti tema poolt abielu kestel kinke

või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast

abielusuhete lõppemist. Hageja esitas selle väitega koos ka abielu lahutamise akti ja on

seisukohal, et nimetatud sätete alusel on korteromand Tallinnas XXX hageja lahusvara.

Kostja avaldas selle seisukoha kohta, et abielu lahutamise aktiga ei saa tõendada väidetavat

ühisvara jagamist ega ühisvara arvelt automaatselt lahusvara tekkimist ning et kostjale on

ebaselge, mille alusel hageja peab ühisvarasse kuuluvat XXX korteriomandit hageja

lahusvaraks. Kohus leiab, et hageja poolt viidatud säte üksnes sedastas, et

perekonnaseisuosakonnas ei saa lahutada, kui üks abikaasadest soovib, et koos lahutamisega

lahendatakse ühisvara jagamisse puutuv vaidlus. Sellest sättest ei saa tuletada, et ühisvara ei

saaks või ei peaks jagama peale abielu lahutamist.

Hageja väidab, et tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 on J.I abikaasa T.P kinnitanud, et alates 1994.

aastast elas ta koos J.I ja tema pojaga. Hageja esitas selle kohta ka tõendina 16.07.2001.a

kohtuotsuse. Vastavas otsuses on kirjas (kd I tlk 69), et „Asja arutamisel selgus poolte

seletustest, et pooled elavad lahus alates 1994 aastast. Poolte abielust xx.xx.xxxx sündinud

poeg U.L jäi poolte kokkuleppel oma ema J.I juurde. Hageja abikaasa, tunnistaja T.P

ütlustest ilmnes, et alates 1994 aastast elab ta koos hagejaga ja tema pojaga.“ Tsiviilasjas nr

2/4/28-7730 tunnistaja ülekuulamise protokolli ega toimikut ei ole säilinud. Kohus leiab, et

viidatud 16.07.2001.a kohtuotsusest nähtub ilmselge vasturääkivus kostja ja tunnistaja T.Pi

toonastes ja praegustes ütlustes. Üksnes hageja toonased ja praegused seisukohad on samad.

Kostja tõi ka välja, et hageja pole esitanud seda tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 otsust

jõustumismärkega ning seega see dokument ei vasta vorminõuetele. Kostja väidab, et lahendi

kuupäev on teine ja lahendi esitamine tõendina midagi ei tõenda, kohtutäitur algatas

täitemenetluse, seal on erinev kuupäev. Hageja leidis, et otsus ei muutu sellest veel tühiseks,

see kohtulahend on jõustunud ja see on esitatud. Hageja leiab, et tegemist on ilmselt kas kirja-

või trükiveaga, kõik on toiminud seaduse kohaselt, see pole asi, mille üle vaielda. Kohus

küsis 17.06.2024 kohtuistungil kostjalt, kas kostja seab tõendi kahtluse alla, kas on taotlusi.

Kostja avaldas, et see dokument ei vasta normile, lahend pole jõustumismärkega, hageja asi

on tõendada, millal dokument on jõustunud, see pole õige dokument õige kuupäevaga, kostja

ei tea, kes on süüdi, et on valed dokumendid, kostja pole näinud originaali. Kohus märgib, et

kostja poolt tõendina esitatud kohtutäituripoolsest kinnisasja arestimise aktist nähtub, et

kohtutäitur algatas täitemenetluse hageja vastu kostja kasuks Tallinna Linnakohtu

26.06.2001.a tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 tehtud kohtuotsuse või määruse alusel (kd I tlk 84).

Kohus märgib, et tsiviilasja number on sama, kuid kohtuotsuse (või määruse) kuupäevad on

erinevad. Kostja esitas samas 17.06.2024 kohtuistungil tõendina ka Tallinna Ringkonnakohtu

(esilehel kuupäeva) 04.02.2001 kandva kohtuotsuse, milles on märgitud, et Tallinna

Ringkonnakohus vaatas avalikul kohtuistungil 24.01.2001 T.J apellatsioonikaebuse alusel läbi

Tallinna Linnakohtu 16.07.2001 otsuse nr 2/4/28-7730/00. Kohus märgib, et ilmselgelt on

vanades otsustes teatav segadus kuupäevade osas. Ringkonnakohtu lahendist nähtub, et

vaidlustati maakohtu poolt 1600 krooni kuus elatise välja mõistmist, mis on korrelatsioonis

esitatud linnakohtu otsusega, milles mõisteti see summa välja, st on tuvastatav, et

ringkonnakohtu otsus käsitles apellatsiooni Linnakohtu viidatud otsusele, sama nähtub ka

muudest ringkonnakohtu poolt enda lahendis viidatud ja käsitletud asjaoludest. Kui Tallinna

Ringkonnakohtu otsus tehti 04.02.2001 siis ei saanud vaidlustatud Tallinna Linnakohtu otsus

olla kuupäevaga 16.07.2001, kuigi Tallinna Ringkonnakohus ka ise lahendis sellele

kuupäevale viitas. Vaadeldes ringkonnakohtu otsuse lõppu, on tuvastatav seal Tallinna

Ringkonnakohtu tempel ja allkirjad ning kuupäev 04.02.2002, millest nähtub kohtu hinnangul

üheselt, et Tallinna Ringkonnakohus tegi lahendi 04.02.2002 ja mitte 04.02.2001 ning selliselt

muutub loogiliseks ka ringkonnakohtu poolt viidatud kuupäevad vastavas lahendis. Tervikuna

ringkonnakohtu ja linnakohtu lahendeid ja neis kajastatud asjaolusid ja otsustusi vaadeldes

nähtub, et esitatud linnakohtu kohtuotsus tehti tõepoolest 16.07.2001 ning ilmselgelt eksis

pigem kohtutäitur märkides lahendi kuupäevaks 26.06.2001 millise kuupäeva kujunemine või

põhjus ei nähtu mitte kusagilt mujalt, kui tegelikult samast 16.07.2001 linnakohtu lahendist,

milles kohe alguses on märgitud mh et linnakohus arutas 26.06.2001 avalikul kohtuistungil

seda tsiviilasja. Seejuures on kostja ise esitanud kohtule veel enda vastuse vastuhagile

tsiviilasjas nr 2/4/28-7730, mis on adresseeritud linnakohtu samale kohtunikule ja dateeritud

10.02.2001 (kd II tlk 18) ehk siis loogiliselt ei saanud sel ajahetkel olla tegemist

ringkonnakohtu menetlusega vaid ikkagi linnakohtu menetlusega. Kõrvutades kõiki neid

tõendeid ja tuvastatud asjaolusid koos, leiab kohus, et puudub põhjus kahelda tõendiks

esitatud Tallinna Linnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 tehtud 16.07.2001 kohtuotsuses

ja et tegemist on lubatava tõendiga koosmõjus kostja enda poolt esitatud Tallinna

Ringkonnakohtu otsusega, kostja enda vastusega tolles tsiviilasjas ja kohtutäituri

arestimisaktiga.

13.11.2023.a kohtuistungil andis kohtule tunnistajana ütlusi L.N, T.P, S.O ja J.R.

13.11.2023.a kohtuistungil avaldas L.N järgmist: „Töötasin S.Aga, J.I emaga koos, läksin

töölt ära kuna mul oli väike laps, siis suhtlesime vahepeal telefoni teel, elu viis Mustamäele,

ehitasin Vilde teele kooperatiivi. S.A ehitas sinna Sõpruse puiesteele, ühe peatuse vahega. Me

saime siis seal kokku uuesti ja siis kuni elu lõpuni, suhtlesime. Olin M.P ema sõbranna, pikka

aega, elasime lähestikku. Pika eluaja olime tuttavad. Mina tean seda, et käisin läbi S.Aga,

T.Jt nägin vähe, oli teises toas, S.A elas teises toas ja me ei puutunud kokku T.Jga, kuid et

nad on abielus J.Iga, seda teadsin. Ma ei mäleta, millal neil abielulised suhted lõppesid,

mulle jäi tunne, et ta abiellus masina ja garaažiga. J.I oli nooruke, mina elunäinud inimene ja

arvasin, et tal on salasuhe armukesega - seda ma arvasin, kahtlustasin seda, kuna T.J oli ära

kogu aeg, kahtlustasin, et tal on armuke. mind kutsuti pulma, aga ei saanud minna. mulle

tundus küll, et see asi algusest peale kippus viltu kiskuma, ämmale ka ei meeldinud, kellele

meeldib selline mees, kes on kogu aeg kodust ära. Meiega väga ei suhelnud, oli omaette. J.I

ema nimi oli S.A. J.I juures üks kord olime koos J.I juures vana-aasta õhtul, oli ka T.J, aga

see on nii udune asi mu jaoks, millal see oli, ei mäleta. Kas neil oli siis laps juba - ma ei

mäleta, tõesti ei oska öelda. Ma ei tea, kas laps käis koolis kui lahku mindi, või oli

lasteaialaps - ei mäleta. S.Al oli pesumasin, mis sellest sai, ma ei tea. Oli suur pesumasin,

asus koridori juures. J.I ja T.J abielu lahutamisest rääkis mulle S.A. Oli ka näha, et sellest

midagi välja ei tule, mulle jäi mulje, et see oli mitte J.I vaid millegi muu pärast. S.A autoga

T.J sõitis, olen ka ise selle autoga sõitnud. Abielulise suhte lõppemise kohta ma ei oska

midagi öelda, ega S.A ei rääkinud mulle kõike. J.I uue abikaasa kohta ma ei tea millal nad

hakkasid kokku elama. Täpsustab - T.J oli ammu läinud, kui J.I hakkas uue mehega elama,

neid tunnen väga hästi, olen nii palju last hoidnud. Nemad S.A juures ei elanud. täna on 23.

november. Seda tean, et J.I viskas T.J asjad aknast välja, ju ta siis minema kõmpis. Tean

kindlasti, et tundsin J.I uue mehe vanemaid. Millal T.J ja J.I abielu suhted lõppesid - mul oli

mustamäe korter olemas, aastaid on raske panna kokku, ma ei tea ega mäleta, millal nad

lahku läksid.“.

13.11.2023.a kohtuistungil avaldas T.P järgmist: „Millal nende abielu lõppes, ma ei tea, sest

ei olnud lõppemise juures. Kui nad lahutasid, vist 1995. Tulin 1994.a. juuni lõpus

Saksamaalt, J.I oli sellel hetkel tööandja juures personalisekretär, seetõttu ma ütleks, et ma

olin temaga kokku puutunud, kuid temaga ma siis isiklikes suhetes ei olnud. Ma ei mäleta, et

olen ennem käinud kohtus tunnistusi andmas. J.Iga sündis meil ühine laps 2000.a. ju siis

mitmed kuud enne seda hakkasime suhtlema J.I ema ja minu korteris. Eelmisest kooselust oli

J.Il pisike laps, jooksis toas ringi, ei oska öelda, mingi 3 – aastane äkki jookseb juba ringi.

Kui hakkasime kokku elama minu teada J.I oli lahutatud, see polnud oluline mil moel, kuid

ma teadsin, et ta on lahutatud. Kui olime J.I ema juures, siis ma ei mäleta, et oleksin T.Jga

kokku puutunud ja ma ei näinud ka tema asju. T.J ei toetanud oma last rahaliselt. A.At tunnen

aastast 2006 aasta kandist, kindlasti polnud me sõbrasuhetes, vaid töötasime ühes kontoris,

kus oli 6-7 inimest. J.Iga hakkasime koos elama ca 1 aasta enne lapse sündi. Ma ei mäleta, et

oleksin käinud kohtus ja andnud ütlusi, et elan J.Iga 1994.aastast.“.

13.11.2023.a kohtuistungil avaldas J.R järgmist: „Olen elukutselt disainer, kõrgharidusega,

elan Tallinnas, T.J on ammune sõber, J.I oli tema abikaasa. Mina meenutasin, sellest on

möödas aastakümneid. Tänu tantsuajaloole on teatud asjad meeles, abiellumine 1990, lapse

sünd 1993, kooselu oli neil selles vahemikus, pöördepunktiks oli aastavahetus 93/94, siis oli

T.J üksi, so 31.12 1993. 01.01.1994, ta väitis, et J.I läinud kellegi teisega pidu pidama. Oli

tantsupeo proovide aeg ja hakkasime trenni tegema, kolmekuningapäeval sai selgeks, et nad

läksid tülli ja 1994.a. märtsis oli see, kui T.J palus meie abi oma asjade ära toomises ja palus

selleks minu ja A.M abil asjad ära tuua Sõpruse puiesteelt ja me viisime T.J asjad Sütiste

teele ta ema juurde. Tõenäoliselt aasta algusest siis ei elanud koos, sest T.J elas juba ema

juures. See oli tantsupeo aasta ja me käisime tihti läbi ja see on mul selle tõttu meeles. Pärast

1993 ma J.It ei näinud, ilmselt oli tal teine elukaaslane. Miks nad T.Jga lahku läksid - ei

saanud olla T.J kõrvalhüpe, kuna ta oli hea isa ja vastutustundlik abikaasa. Olen pärast

kuulnud T.Jlt, et J.Il on uus suhe. Kostja esindajale: J.It ma isiklikult ei tunne, olen teda

lähedalt näinud ja vestelnud, kunagi ühisel peol aiandis Pirital, kus ta oli koos T.Jga

abikaasana ja nad tantsisid. Peale selle pole ma J.It näinud. Ma pole kordagi nende

perekonnasisesel üritustel olnud. Kolimise ajal tulin sinna Aga, tal oli auto ja käru, aitasime

kotte ja asju kärusse tõsta, kott oli riietega ilmselt, see oli suurem kott, koti sisu oli pehme,

asjad olid pakitud, neid oli vaja ära viia, asjad olid esikusse pandud. Kes ukse avas, ei

mäleta, olime kolmekesi esikus, esik oli kitsas, 1- meetri laiune. Täpselt ei mäleta, kas asjad

olid tõstetud esikusse või koridori - mis asjad olid, ei mäleta. Pakitud pesumasinat - ei

mäleta, et oleks näinud. T.J jutu põhjal juba 93/94 aastavahetusel T.J rääkis, et tal on

probleemid. Kui on pere, siis minnakse üritustele koos, äkki läks kooselu lõhki ja meile oli see

ootamatu, see oli selle aastavahetuse paiku. Nende tülisid ma näinud ei ole, et J.I oleks teise

mehega olnud - seda pole ma ka näinud. T.J oli meie juures kindlasti aastavahetusel. Öösel,

peale aastavahetust läks koju.“.

13.11.2023.a kohtuistungil avaldas S.O järgmist: „Olen finantstöötaja, kõrgharidusega, elan

Tallinnas, T.J on mu tädipoeg, J.I teadsin varasemast ajast, nüüd teda ära ei tunne enam.

Tegemist on väga paljude aastate taguse ajaga, mul on väga raske tunnistust anda. Tean, et

poeg sai 30 aastaseks, seega väga pikka aega tagasi. Midagi mäletan. T.J elas J.I juures

mingi aja, aga tädi juures ma nagu ei tea, et ta elanud oleks. T.J ja J.I lahutasid oma abielu,

see võis olla 1994, täpset kuupäeva ei mäleta, võis olla ka 1995. Nende abielu lahutamise

üksikasju ma ei tea. Tean, et T.J oli sunnitud sealt ära kolima, see oli J.I otsus - nii on mulle

meelde jäänud. Kui nad elasid paarina, siis suhtlesin nendega, J.I käis mu õe juures Raplas.

Siis tähtpäevadel oli suhtlus, mingil tähtpäeval, kas sünnipäeval või mis sündmus see oli,

käisin J.I ja T.J kodus ka, istusime pika laua taga. Kui neil paarisuhe lõppes, siis ma ei suuda

mäletada, kas oli tegemist teise mehega või muuga - ma väga kindlalt ei julge väita. T.J ema

oli mu tädi, me suhtlesime tihti, helistasime ja nädalas korra või kahe nädala jooksul ma

ikkagi käisin tal külas. Jaa tuli jutuks, et T.J on kolinud tema juurde. T.J ema elas seda väga

raskelt üle. Kindlalt tean seda, et ta ei saanud oma lapselapsega kohtuda nii palju kui oleks

soovinud. Lapse esimest sünnipäeva pidasime T.J ema korteris, siis juba T.J elas seal. Mul on

sellest pilt ka, foto. Siis oli juba nii, et J.I ja T.J ei elanud koos. Ma ei väitnud, et olen J.I

juures käinud mitu korda lapse sünnipäeval. Ma tean, et me käisime, aga mis tähtpäev oli,

jään vastuse võlgu. Mitte kordagi ei käinud J.I juures lapse sünnipäeval. Ei oska öelda, millal

perekonniti enam läbi ei käidud. Ei mäleta, kas laps oli juba kui külas käisime J.Il ja T.Jl.

Mina kõrval ei elanud, T.J ema rääkis, me käisime tihti läbi. Tõesti tema juurde iga päev ei

jõudnud, aga kui mina ei helistanud, helistas tema ise, meil oli selline kokkulepe. Elas seal

korteris oma surmani, käisin teda veel haiglas vaatamas, meil olid head suhted. T.J ema

korteris pidasime lapse esimest sünnipäeva. Jah siis T.J elas ema juures. Seda ma mäletan, et

kuidas, T.J ema väga elas seda üle, kuidas ta käis kooli juures ootamas, siis kas vahetundi või

kooliaja lõppu, et lapsega kohtuda. See oli hiljem juba jah. Lihtsalt on jäänud mingid hetked,

mis teda väga mõjutasid ja teda väga õnnetuks tegid. Aga detailselt fakte, kuupäevaliselt,

aastaid ma ei suuda teile ette tuua.“.

13.11.2023.a kohtuistungil kuulas kohus vande all ära nii kostja kui ka hageja.

13.11.2023.a kohtuistungil avaldas kostja vande all järgmist: „Aastavahetusel 94/95 minu

mäletamist mööda 94 oli hektiline aasta nii nagu siin tunnistaja kirjeldas, et ma ei mäleta, et

oleks küll olnud samme või mittesamme või koosolemistest, T.J oli tööl, käis neli korda

nädalas tantsutrennides, nädalavahetused tegi tööd. Et ei tule sellist hetke küll ette, et nüüd

selle muu aja, see väike vaba aeg, mis oli, et me oleks selle aja lahus olnud. Küll aga jah oli

meil nii nagu tavaliselt abielus, meil oli riide. Algatas peamiselt mina. Hageja käis siis ema

juures enda närve puhkamas. Et meie suhted ei olnud mitte pingevabad, aga need suhted olid

olemas. 94/95 aastavahetus mäletan seda, et erilist sellist ei olnud, selline tavaline

tähistamine, tädi L oli kohal oma lapselapsega ja T.J hoidis jälle eemale nagu tädi L ütles, oli

magamistoas, tuli meile selleks aastavahetuseks. Nii palju kui mina mäletan, magasime

jaanuaris pikalt, ema vaatas last. Mingi hetke pealt, tuli T.Jl soov meie magamistoa uks lukku

keerata ja minuga intiimvahekorda astuda. Et noh, ei õnnestus, ei õnnestus pooleldi, nii nagu

ikka, tavaliselt, et see ei ole oluline. Aga midagi toimus, kas olid eelnevalt kogenud pinged,

mis toimus, et ma selle peale nii vihastasin, et tõusin voodist ja viskasin ta asjad veranda

akna kaudu välja. See oli 95 jaanuaris minu mäletamist mööda, asjadele ta jooksis järgi,

mingisugust riidu meil ei olnud, rääkimist ei olnud, et kas meil nüüd on lõpp, või mis meil on,

me lihtsalt olime nii riius, aga me nagu ei sõimelnud, et meie riiud olidki sellised, et olid tükk

aega vait ja siis toimus äraleppimine. Kumbki pool ei andnud alla. Tema andis lubadusi, et ei

käi trennis jne võttis tagasi ja noh ilmselt selle baasil need riidlemised siis käisidki. Edasi

läks asi huvitavamaks, et kui tavaliselt ta tuli ema juurest tagasi, kui ta oli seal puhkamas

käinud, siis sel korral ta tuli tagasi pesumasina järgi, mis meile pulmaks kingiti. Aga minu

ema ei soovinud seda anda, sest sellega me pesime lapse pesu. See oli jaanuaris tädi S

sünnipäeva paiku, mitte kohe teisel kolmandal jaanuaril. Selle pesumasina ta sai ja kas keegi

teda seal kuskil ootamas oli ukse taga, tal aitas seda ära viia, seda ma tõesti ei tea. Meil toas

ei ole need inimesed käinud. Ainuke võimalus ukse taga. A.M käis korra kui olid soomlased ja

hispaanlased külas, siis kui me veel abielus olime. Ta ootas ka ukse taga, ta ei tulnud kunagi

tuppa. Nii et selle aja mis me abieluliselt elasime minu ema juures, ei käinud seal S.O pere

ega käinud T.J need väidetavad sõbrad aastast 1989 ei käinud keegi meil. Mulle ta ütles, et

tal ei olegi sõpru, et tal on ainult tantsukaaslased. Siis ta koliski välja, kui see pesumasin oli.

Mingisugust tehnikat temale kingitud ei ole. Pesumasina ja tema isiklikud asjad, mis enamus

olid minu ema õmmeldud. 92 oli rahareform, kõik kaotasid, polnud kellegil kingitusi teha.

Selge, et rahvatantsukaaslased ei tee oma kuupalga väärtuses kingitusi. Ei tulnud järgi ka

oma pulmaalbumile, selle viskasin remondi ajal prügikasti. Ja siis minu ema ja meie poeg

läksid Kehrasse asju kasvatama, tavaliselt kas siis mai lõpp või juuni keskel, ema hoidis

poega. Ja see oli nüüd kas juuni juuli kuu, siis T.J hakkas ennast sisse ajama. Tal oli

kombeks, et kui ta nagu tahtis midagi saada, siis ta oskas väga meeldiv olla. Esialgne soov oli

tal nii palju kui mina mäletan, ta tuli meile esikusse ja ütles et ta tuleb oma kingituse järgi ja

selleks kingituseks oli tema kingitud kihlasõrmus, mis siis tema meelest oli veel meile jäänud,

selle ta muidugi sai. Jah seega oli teistkordne järgikäimine ikka ka. Ja siis ta hakkas rääkima,

esmakordselt ta tundus mures, aga ta ei olnud nagu oma murega tegelenud. Kohe otsustas, et

nii nüüd me proovime jälle kallistada, proovime musitada, järgmisel päeval jälle ukse taga, et

nüüd proovime seksida. Asjad ei läinud nii nagu mina oleksin soovinud, et me oleks läbi

rääkinud ja asja teinud. Aga proovis käia suhteid soendamas, ma arvan kas see oli nüüd

augusti paiku, ma sain ema kaudu selle näidis lahutamise avalduse, selle mina kirjutasin

meile esikus, esikukapp, et sain juristi poolt koostatud näidisavalduse, kirjutasin selle blokki

ja siis me kodus allkirjastasime enne kui me läksime dokumente sisse viima mustamäele.

Dokumendis oli palju teksti. See pidi olema juuli või august 95, minu mäletamist mööda.

Täpsemalt ei mäleta, ema oli igaljuhul pojaga siis suvilas seal Kehras. Ja siis me viisime

sisse, aga kohapeal selgus, et on neil üks blankett, mis tuleb mõlemal allkirjastada ja ma ei

mäleta küll, et seal oleks olnud küsimusi varade või lapse kohta. Et seda ma küll ei mäleta

lahutamisavaldusel. Lahutamisavalduse sain sisse viidud, aga siis T.Jl olid ikka jäänud

mingisugused jääktunded, eks minul olid ka tunded, ma ei saa seda eitada, et raske on, sa

oled ikkagi ühte inimest armastanud ja ühel hetkel see lõigatakse läbi ja need suhted on raske

noh taastada. Proovisime kokkuleppel neid taastada. Käisime võtsime isegi avalduse välja.

Lubas pühenduda ja tantsimise maha jätta, see tavaline ampluaa. Aga meil ikkagi ei

õnnestunud. Kokkusaamised olid vähesed. Nüüd edasi ma küll ei mäleta. Esimese asjana ma

mäletan seda, et Kundas sugulaste juures 15. oktoobri paiku, kui ma rääkisin, et ilmselt meil

tuleb lahutus, siis läksime riidu minupoolsete sugulastega. Nemad kategooriliselt keeldusid

lahutamast, et kas see oli oktoober november millal saime uuesti lahutuse sisse viia.

Samamoodi nagu ma ei mäleta 90 aastal avalduse sisseviimist ja abiellumist ei mäleta ma

seda viimast 27.12.95 et kuidas see kulges, mis ruumid. Selliseid detaile isegi kui ma seal olen

käinud korduvalt, midagi ei hakanud silma, midagi ei jäänud meelde, et need käigud ei olnud

mõnusad selleks tuli seal käia treppidest ülesse alla. See on see mis mina mäletan, olen

püüdnud täpsemaks, ei saa. See oli aasta 95. 94 oli hektiline, T.Jl oli kolm töökohta, siis ta

kirjutas, et ta käis õhtuti peale tantsutreeningut, mis oli 4 korda nädalas, käis ta kodudes

tegemas elektritöid ja siis nädalavahetustel tegi ka tellimustööd ja haltuuraotsad. Et raske on

sealt meenutada, aga minu mäletamist mööda meil õnnestus paaril korral ka paarina väljas

käia. Laps oli siis jah umbes aastane. Septembris 93 ma läksin tagasi tööle, märtsis 93 sündis

poeg. Pool aastat olin lapsega, edasi kasvatas minu ema. T.Jt kahjuks poja kasvamise juures

ei olnud, ta oli nii hõivatud. Lapse sünnipäeval kohal olid meiepoolsed sugulased. Teiselt

poolt ei olnud, ma ei mäleta nüüd kas ämm oli, aga ilmselt võib-olla ei olnud, sest meil

ämmaga suhtlemine katkes samal ajal kui tema sugulastega 92 me praktiliselt läbi ei

käinud.“.

13.11.2023.a kohtuistungil avaldas hageja vande all järgmist: „94.a, 2. jaanuaril palus J.I

minul lahkuda. Leppisime niimoodi kokku, et mingi aja pärast, nt veebruaris saame kokku ja

vaatame, kas saame koos edasi elada või läheme lahku. Ja kui me veebruaris kohtusime 94,

siis öeldi konkreetselt ära seal, me olime kahekesi seal kodus sõpruse puiesteel, ja meie asi

J.I seisuga oli see, et lõppeb ära. Jah, terve oma elu olen mina tantsinud, selle aastaga saab

55 aastat oma elust tantsitud. Ja sel aastal olime 94, kui me olime küll lahus juba, siis olime

jah oli ettevalmistus tantsupeoaastaks ja reisuks ja me tegelesime siis pidevalt, 2-3 korda

nädalas tantsimisega. Vastavalt siis kokkulepetele mõlema poolega, hoidis üks nädal S.A

poissi ja teine nädal hoidis minu ema. Minu ema käis hommikul lapsel sõpruse puiesteel järgi

ja siis õhtul kas mina viisin või siis mu ema viis kokkulepitud ajal tagasi lapse. 94 vastu 95

aastal ma ei saanud nendega koos uut aastat vastu võtta, sellepärast, et siis ma olin

regionaalhaiglas, selle kohta võib võtta väljavõtte ja mul oli siis töötrauma ja mul ei olnud

võimalik nendega koos vastu võtta. Samas ka 94. aastast suri ka S.K abikaasa E ja pärast

seda ei ole meie isegi matustel käsime eraldi, ärasaatmisel. Mina ei ole pärast lahkuminekut

94. aasta jaanuari J.It näpuotsagagi puutunud. Mina sellest, kas oli tal suhe või ei olnud –

niipalju kuulsin, mida rääkisid meie emad omavahel ja mida kuulsin ka oma sugulase kaudu,

kes töötas T emaga koos. T ema väitis, et nemad elasid, et tema pojal on juba 94 aastal üks

naisterahvas, kellel on väike poeg. Ja nimeta nimi ja siis vaadati, et ahah. Nii et see väide, et

me oleme veel 95.a. koos olnud, see ei pea üldse paika. S väitis mulle isiklikult, et ta on nõus

ka kohtus seda tunnistama, ainult et ta ei saa jalgade pärast siia kohale tulla, et tema ei ole

pärast oma mehe surma ühtegi sünnipäeva pidanud. Ja mina ei ole ka käinud tema juures

kodus hiljem. Viimati sai käidud oli 93, aga pärast seda mina ei ole S juures kodus käinud.

Jah olen käinud maal, Pudisool, seal kus me ka kunagi ise tutvusime, aga see on suvel olnud.

Kui mina lahkusin ära seal 94 aasta alguses jaanuaris, siis niipalju kui ma võibolla väikese

kotiga enda ihupesu kaasa võtsin ja ühtegi asja ei ole aknast välja visatud ja mina kuskilt

aknate alt korjamas käinud neid. Veranda? Minu teada on seal rõdu ja rõdust ei ole midagi

alla visatud selles suhtes, et midagigi ei toimunud seal, nii et ei mina ei ole korjanud, kui ta

viskas midagi alla siis see võib-olla jäigi vedelema, aga igatahes kui mina sealt ära läksin,

siis ühtegi asja sealt mina sealt väljas korjamas ei käinud. Mina ei tea, sest kui mina

lahkusin, siis hetkel kui mina väljusin ei visatud ühtegi asja alla ja ma ei näinud seda, et oleks

olnud. Käisin leppimas veebruari kuu sees 94 J.Iga nii nagu kokku leppisime ja tulime kokku

ja rääkisime ja siis samal hetkel kui me lõpetasime selle suhte ära, siis samal veebruarikuusel

päeval andis ta ka mulle üle selle kihlasõrmuse, ütles, et see kuulub sulle, sellepärast, et see

oli enne abiellumist talle kingitud. 95.a. ei käinud leppimas J.Iga. 95. aastal ei saanud ka

kokku J.Iga, peale seda, kui me läksime lahutusdokumente sisse viimas. Ei ole olnud

seksuaalsuhet J.Iga pärast esimest jaanuari 94 ma pole sõrmeotsagagi teda puudutanud. Ei

minul aastaarvud ei ole sassi läinud. Mul on täpselt, isegi, kui ei usu, siis ma ütlen,

regionaalhaiglast võite väljavõtte ja siin on kaante vahel ka tunnistused. Aga ma ei ole olnud.

Ma ei ole olnud ei seksuaalsuhtes ega näpuga puudutanud pärast esimest jaanuari 94 J.It.

Abielu lahutuse avalduse vormistasime Mustamäel Sütiste tee 32 Perekonnaseisuaktide

Büroos. Tema juures kodus pole ma käinud pabereid vormistamas. Ma pole seal käinud

hiljem, kui ainult nii palju, et viisin last sinna ja käisin lapsel vahel järgi. Rohkem ma seal

korteris ja esikust kaugemal ei ole käinud ja miskit paberit ma ei ole seal alla kirjutanud.

1994.a. novembris detsembris juhtus mul see õnnetus töötrauma ja siis ma olin kas kuuendal

või seitsmendal korrusel regionaalhaiglas sees, jah 31.12. Haiglast sain välja kuskil pärast

kolmekunagipäeva, so jaanuaris 95. mina ei mäleta, et oleks olnud rohkem lahutusavaldusi

kui üks. Üks avaldus sai esitatud, kas see lükati tagasi või mingitel muudel põhjustel, ma ei

mäleta, aga üks avaldus oli, ei ole kahte avaldust tehtud. Mina mäletan, et see oli

perekonnaseisuametis seal Sütiste tee 32 aadressil. J.I helistas ja soovis, et annaks lahutuse

sisse ja saame kokku. Ei ole väitnud notari juures, et 6 detsembril 1994 omandatud korter

oleks ühisvara. Notar helistas, et kas olen nõus allkirjastama kinkelepingu oma pojale, ma

ütlesin jah ma olen nõus selle allkirjastama, aga sellega ma ei tunnistanud, et see on

mõlemad, et see on ühisvara. Olin rumal ei lugenud korralikult lõpuni ja notar ,mulle

täpsemalt ei seletanud, et sellega muutub ka minu korter ühisvaraks. Siis see on minu nagu

enda apsakas. Kinkida see korter, mis oli S.A soov, et R.P saaks selle korteri pärast endale ja

minul oli see, et mäletan S.A tahet ja tema juttu ja sellepärast ma ei saanud sellele vastu

hakata. Siiamaani ma teadsin, et kuna juriidiliselt ja perekonnaseisuakti büroos lahutamise

käigus mõlemad andsid allkirja, et kummalegi poolele kuuluv vara on tema vara ja sellega

muutus olid kõik ju lahusvarad kõik, ei ole ühisvara.“.

Kohus tuvastas, et mõlemad pooled jäid vande all antud ütlustes oma varasemate väidete

juurde. Kohus tuvastas tunnistajate ülekuulamisel, et nii L.N kui ka T.P ei osanud öelda,

millal poolte abielulised suhted lõppesid. S.O tunnistas, et poolte ühise lapse esimest

sünnipäeva peeti hageja ema juures ning selleks ajaks olid pooled juba lahku läinud (kohus

märgib, et poolte ühine laps sai aastaseks xx.xx.xxxx.a). J.R tunnistas, et hageja ja kostja ei

elanud koos enam 1994.a algusest ning tänu 1994 aasta tantsupeole mäletab tunnistaja seda

aastat kindlalt, kuna oli tantsupeo proovide aeg ning hakati trenni tegema ja tema ning A.M

aitasid 1994.a. märtsis hageja asjad ära tuua Sõpruse puiesteelt ja nad viisid hageja asjad

Sütiste teele ta ema juurde. Tunnistaja J.R kinnitusel elas hageja siis juba ema juures. Seega

kui kostja tunnistajad ei teadnud/mäletanud millal poolte abielulised suhted lõppesid, siis

hageja tunnistajad mäletasid ja põhjendasid veenvalt oma mäletamist (läbi lapse sünnipäeva ja

tantsupeo aastal väljakolimisel abistamise). Kostja vaidles hageja tunnistajate ütlustele vastu.

Kohus leiab kokkuvõtlikult, et kostja versiooni abielusuhete mittelõppemisest aastal 1994 ja

leppimiskatsetest veel aastal 1995 ning korduvalt lahutamisavalduse esitamisest ei kinnita

mitte ükski muu tõend peale kostja enda vande all antud ütluste, seejuures hageja on neile

väidetele vastu vaielnud ja andnud vande all oma ütlused, et ei ole pärast lahkuminekut 1994.

aasta jaanuari kostjat näpuotsagagi puutunud, 1995.a. ei käinud leppimas ja et abielulahutuse

avalduse vormistasid Mustamäel Sütiste tee 32 Perekonnaseisuaktide Büroos, kostja juures

kodus pole käinud pabereid vormistamas ning et üks avaldus oli, ei ole kahte avaldust tehtud.

Lisaks eeltoodule on tuvastatav, et kostja (ja ka tunnistaja T.P) poolt käesolevas asjas antud

ütlused on vastuolus tsiviilasja nr 2/4/28-7730 16.07.2001.a kohtuotsuses väljatooduga,

täpsemalt: hageja ja kostja tookordsetest ütlustest on nähtunud, et hageja ja kostja elavad

lahus 1994. aastast ning tunnistaja T.P tookordsetest ütlustest on nähtunud, et kostjaga elab

1994. aastast koos T.P. Hageja versiooni abielusuhete lõppemisest ja ühisest kodust

väljakolimisest juba aasta 1994 alguses kinnitavad lisaks hageja vande all antud ütlustele veel

ka kaks tunnistajat. Hageja seisukoht on ka kooskõlas tsiviilasja nr 2/4/28-7730 16.07.2001.a

kohtuotsuses väljatooduga. Kohus leiab seega, et rohkem ja veenvamalt tõendatud ning

usutavam on hageja versioon abielusuhete lõppemise ajast. Eeltoodust tulenevalt tuvastab

kohus kõiki asjakohaseid tõendeid kogumis hinnates, et hageja ja kostja abielusuhted lõppesid

1994.a alguses, hiljemalt märtsis 1994, kui hageja oli kolinud oma ema juurde elama ja hageja

asjad ühisest kodust välja koliti.

Kohus leiab, et kuna poolte abielulised suhted lõppesid 1994.a alguses, hiljemalt märtsis

1994, ning korteriomandi XXX, Tallinn omandas hageja 16.12.1994.a, siis tulenevalt

Riigikohtu lahendist 3-2-1-31-14 ja (1994.a redaktsioonis) PKS § 15 lg 1 ning PKS § 18 lg 2

tuleb korteriomand XXX, Tallinn lugeda hageja lahusvaraks.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele ning kohus tunnistab hageja

lahusvaraks korteriomandi aadressil XXX, Tallinn (registriosa number xxxxx).

Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1

kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumki pool oma menetluskulud ise.

Kumbki pool on palunud jätta asja menetluskulud teise poole kanda.

TsMS § 164 lg 3 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1

sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline

jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi

vajadusi.

Kohus leiab, et antud juhul ei esine sellised põhjendatud aluseid, mis annaksid alust kõrvale

kalduda hagilise abieluasja menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest, kuivõrd kuigi tegemist

oli ka abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-12-07

sedastanud, et „Kolleegium peab ka ühisvara jagamisel põhjendatuks jätta kummagi poole

menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole

huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja

millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas

olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist

abikaasat.“

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus asja menetluskulud mõlema poole enda kanda.

Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Viktor Bome

Kohtunik