2-24-10595/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 02.08.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-10595

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 12.07.2024 ja 15.07.2024 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Harju Maakohtu 15.07.2024 määruse resolutsiooni p-s 3 esialgse

õiguskaitse kohaldamise lõpuaega kellaajaliselt selliselt, et esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks

20.08.2024 kell 17.38 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega.

2. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 15.07.2024 määrus muutmata.

3. Jätta Harju Maakohtu 12.07.2024 määrus muutmata.

4. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

5. Harju Maakohtu 15.07.2024 määruse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Pikendada

X

suhtes

esialgse

õiguskaitse

korras

tahtest

olenematu

psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 11.07.2024 kell 17.38

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

5.2. Kohus annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

5.3. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

lugeda lõpetatuks 20.08.2024 kell 17.38 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

5.4. Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata

määruse täitmist.

5.5. Jätta menetluskulud riigi kanda.

6. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja,

psühhiaatriakliinik) esitas 12.07.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient)

suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks neljaks päevaks ning selle pikendamiseks 40 päevani.

2. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 11.07.2024

kell 17.38 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule.

3. Taotlusele

lisatud

psühhiaatrite

arvamuse

kohaselt

viibis

puudutatud

isik

psühhiaatriakliinikus ravil kolmandat korda. Esmakordselt vajas ta haiglaravi 20.06.-

18.07.2023, mil õde tõi ta Filipiinidelt tagasi, kuna ta hakkas lähedastega kummaliselt suhtlema,

kontakteerudes ei vastanud küsimustele, alustas lauset, aga ei lõpetanud seda või vaikis

täielikult, mh andis mõista, et varsti teda enam pole. Eestisse jõudmise järgselt püsis puudutatud

isiku käitumine vahelduv, mõnel päeval oli ta tavalise olekuga ja aktiivne, siis ootamatult taas

imelik, pidurdatud, kontaktitu, kaebas ebamääraseid kehalisi vaevusi ja palus endale kiirabi

kutsuda. Lõpuks registreeris ema ta psühholoogi vastuvõtule Confido meditsiinikeskusesse.

20.06.2023 psühhoteraapia seansi ajal kutsus psühholoog puudutatud isikule kiirabi, kuna ta oli

tardunud olekus, ei reageerinud küsimustele, oli äraolev, vaikiv ja esines viiteid

suitsiidvalmidusele. Kiirabiga toimetati puudutatud isik esmalt erakorralise meditsiini

osakonda ning edasi psühhiaatriakliinikusse. Tal diagnoositi raske psüühikahäire – äge

psühhootiline episood (F23). Antipsühhootilise ravi foonil seisund paranes ning puudutatud isik

jäi ambulatoorsele jälgimisele. Viimati käis ta ambulatoorsel vastuvõtul 11.01.2024 ja otsustas

ravipäevikust nähtuvalt antipsühhootilise toetusravi lõpetada.

4. Teist korda viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus 12.06.-01.07.2024. Haiglasse

toimetati ta kiirabiga, mille kutsus ta elukaaslane. Puudutatud isiku käitumine oli muutunud

ebaadekvaatseks, unerütm oli segamini, mõnel ööl ei maganud, ei söönud, võttis kaalust alla ja

ärritus kergesti. Ta hospitaliseeriti valvepsühhiaatri poolt tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi otsusega. Osakonnas oli puudutatud isik kahtlev, umbusklik, ehmunud

ilmega ja avaldas, et kõik inimesed on energialained, kelle vahel toimub/võib toimuda

infovahetus. Väliselt oli ta segaduses, otsustamatu ja kõhklev. Ravi foonil puudutatud isiku

seisund paranes sedavõrd, et tema tungival soovil otsustati ravi jätkata ambulatoorselt.

5. Käesolevalt toodi puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi ja politseiga

hotellist (Swissotel Tallinn), kus avastati, et ta värvis hotelli sviidi viie päeva jooksul üleni

vesivärvidega ära. Kiirabi saabumisel oli puudutatud isik seosetu mõttekäiguga, agiteeritud ja

koostööd ei teinud. Isik avaldas kiirabile, et kõik juhtus sellepärast, et hotell ei toonud talle

antiseptilisi patju ja ta üritas vesivärvidega sõnumeid saata, et inimesed saaksid sellest teada.

Valvetoas oli isiku mõttekäik sihipäratu ja äärmiselt laialivalguv. Ta kordas samu mõtteid ega

vastanud küsimustele sisuliselt, selgitas, et tegi kunsti, et sõnum kohale saata ja kõikides

hotellitubades pidi olema SleepAngel padi. Hotellis oli puuvillane tekk, mille tõttu puudutatud

isiku nahk ei saanud hingata. Tal tekkis selle peale paanikahoog, mis kestis tunde ja ta arvas, et

sureb ära. Ta väitis, et tema nahk hingab igalt poolt ja ta ei saanud hingata ning tundis end

ohustatuna. Hotelli minemist selgitas isik sellega, et tegi endale üheks ööks kingituse, ta

armastab end ja ta maksis hotellitoa eest palju raha. Puudutatud isik näitas valvearstile telefonist

oma investeerimiskontot ja seal olevaid summasid. Samuti tunnistas ta, et ei jätkanud sihilikult

ravi, sest tegi sisetunde järgi turvalisi otsuseid. Puudutatud isik hospitaliseeriti tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 11.07.2024 kell 17.38.

6. Avalduse esitamise ajaks puudutatud isiku seisund oluliselt ei muutunud. Tema mõttekäik

oli laialivalguv, raskesti mõistetav ja ta kõneles monoloogina sellest, kuidas ta tahtis, et

hotellitöötajad tooksid talle SleepAngel padja ja linast voodiriided, kuna ta pidi kogu oma

kehaga hingama ja puuvillast linadega ta hingata ei saanud. Puudutatud isik viis hotellituppa

taimi, väites, et ka hotellis peab toimuma fotosüntees, et seal oleks õhku. Samuti märkis, et

vajab metsamarju, sest tema kehas on toitaineid puudu. Isik avaldas, et ei võtnud ravimeid, sest

talle ei sobi nende toimeained. Haiglaravi vajadusest rääkimisel ta ärritus ja nõudis selgitusi,

kuid ei kuulanud neid ära.

7. Puudutatud isikul esines äge polümorfne psühhootiline häire (F23.0), ta oli

reaalsustajuhäirega ja psühhootiline, millest lähtuvalt tegutses teistele mõistetamatult,

ettearvamatult ja esines suur oht nii ennast kui teisi kahjutavaks käitumiseks. Oma seisundist

lähtuvalt ei olnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Isik vajas

antipsühhootilist ja üldrahustavat ravi ning järelevalvet psühhiaatriahaigla statsionaari

tingimustes kuni paranemiseni ja adekvaatse toimetulekuni kodustes tingimustes. Puudutatud

isiku seisundi paranemist nelja päeva jooksul ei olnud alust prognoosida, mistõttu taotles

avaldaja nii esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamist neljaks päevaks kui ka selle pikendamist 40 päevani.

8. Puudutatud isiku ärakuulamine toimus 12.07.2024 psühhiaatriahaiglas riigi õigusabi korras

määratud esindaja juuresolekul. Ärakuulamisel oli isik ärritunud oleku ja kõnega ning

silmnähtavalt häiritud. Vahepealne nutmine asendus vaheldumisi valjuks ja bravuurikaks

kõneks/hääletooniks. Isik avaldas, et politsei hoidis teda kinni ja tõi ta sunniviisiliselt haiglasse.

Ta oli Tallinnas hotellis ja sinna tuli politsei ja kiirabi. Ta soovis olla rahulikult üksinda ilusas

hotellis, kuid politsei ja kiirabi väänasid ta maha. Hotellile ei meeldinud, et ta hotellitoa

guaššvärvidega üleni ära maalis (lisaks seintele ka diivani), aga see mida ta tegi, oli kunst ja

tema perekonnale oleks see kindlasti väga meeldinud. Puudutatud isik värvis toa ära, sest tal oli

hotellile sõnum ja teda ei võetud kuulda. Sõnum seisnes selles, et hotell tapab oma kliente.

Puudutatud isikul läks hingamine hotellis väga halvaks ja alguses ta ei saanud aru, mis toimub.

Kodus oli tal antibakteriaalne padi ja tekk, mida hotellis ei olnud ja ta sai nende puudumisest

paanikahoo. Ta sai aru, et voodiriideid pestakse, kuid patju ja tekke ei pese keegi. Ta oli valmis

endale ise padja ostma ja tegi hotellile ettepaneku, et maksab neile padja kinni, kui nad talle

uue ostavad. Puudutatud isik tegi hotellis kunsti ja kirjutas toa seintele näiteks ka enda

vennalaste nimed, samuti sõnumi oma emale. Ta ei soovinud minna sinna, kus oli tema pere

kodu ja otsustas võtta ilusa vaatega koha. Hotellis oli väga ilus vaade ja ta nägi sealt ka enda

pere kodu Raua tänaval. Samuti mõistis ta, et hotell võibolla ei soovi hotellituppa kunsti. Ta ei

olnud nõus sunniviisiliselt tablette võtma ja väitis, et kui keegi otsustab, et ta peab

sunniviisiliselt haiglas olema ja tablette sööma, siis see jääb selle isiku südametunnistusele.

Samuti avaldas isik, et temal ja ka kõigil teistel inimestel on olemas kaitsetahe.

9. Ärakuulamisel jäi psühhiaater HL avalduses esitatu juurde ja märkis, et puudutatud isiku

seisund esialgse haiglas viibimise ajal oluliselt ei muutunud.

10. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.

Maakohtu 12.07.2024 määrus

11. Maakohus rahuldas 12.07.2024 määrusega avalduse, rakendas esialgset õiguskaitset ja

andis loa puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 11.07.2024 kell 17.38. Samuti andis kohus loa

puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui ta vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

Määruse põhjenduste kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire – äge polümorfne

psühhootiline häire (F23.0). Seega oli täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 p-s

1 nimetatud eeldus.

Ravita jäämisel võis puudutatud isik oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse

käitumisega seada ohtu enda ja teised. Kohtule jäi ärakuulamisel mulje, et isik ei mõelnud

selgelt ja võis haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu nii iseennast, kui ka teisi isikuid.

Enne tahtevastase ravi alustamist käitus ta ebaadekvaatselt ja agressiivselt, rikkudes ära

hotellile kuuluva vara. Kohtu hinnangul oli puudutatud isik desorienteeritud, käitus

ettearvamatult ja võis panna end olukordadesse, kus satub ohtu. Samuti võis ta oma haigusest

tingitud seisundi tõttu olla ohtlik teistele isikutele. Isiku arusaam ümbritsevast oli tegelikkusest

oluliselt moonutatud, mistõttu ei reageerinud ta tekkivatele olukordadele adekvaatselt. Ravita

jäädes oli tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, kuna vaimse häire tõttu

käitus isik ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui

tõenäoline. Täidetud oli PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.

Muu psühhiaatriline abi ei olnud küllaldane. Kohtule esitatud arstide arvamuses toodi välja ja

kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks ja tal puudus

haiguskriitika. Puudutatud isik ei olnud oma vaimse häire tõttu võimeline tegema adekvaatset

otsust enda ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt informeeritud nõusolekut.

Seega ei olnud ta võimeline oma ravivajaduse üle otsustama. Eeltoodust tulenevalt oli täidetud

PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus.

Maakohtu 15.07.2024 määrus

12. Maakohus pikendas 15.07.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 11.07.2024 kell

17.38 tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus määras, et

puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatav tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi tuleb lõpetada hiljemalt 20.08.2024 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega.

Maakohus leidis, et puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu ravi kohaldamise

tähtaja pikendamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – äge

polümorfne psühhootiline häire (F23.0) Ta ei mõelnud selgelt ja võis haiguse ajel

ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu nii iseennast kui ka teisi. Puudutatud isik oli situatsioonis

desorienteeritud, käitus ettearvamatult ja võis panna end olukordadesse, kus satub ohtu.

Puudutatud isiku arusaam ümbritsevast oli tegelikkusest oluliselt moonutatud, mistõttu ei

reageerinud ta tekkivatele olukordadele adekvaatselt. Ravita jäädes oli tõenäoline haigusest

tingitud ohtliku käitumise süvenemine, kuna vaimse häire tõttu käitus isik ebaadekvaatselt ja

agressiivselt. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Samuti

ei pidanud isik ravi vajalikuks ja tal puudus haiguskriitika. Kohtu hinnangul ei olnud ravi

osutamine võimalik muul viisil kui tahtest olenematu ravi kohaldamisega.

Määruskaebus

13. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu 12.07.2024 ja 15.07.2024

määrused tühistada.

Puudutatud isiku hinnangul oli täitmata PsAS § 11 kõige olulisem eeldus, s.t tal puudus raske

psüühikahäire, mida ravida. Diagnoos, mis talle pandi, ei vastanud tegelikkusele. Samuti ei

olnud tal varasemate haiglaravide ajal psüühikahäiret. Olukord, kus põhiseadus sellist tahtest

olenematut ravi lubab, on vale ja puudutatud isik kavatses sel teemal kirjutada õiguskantslerile.

Kuivõrd PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus ei olnud täidetud, tuli maakohtu määrused

tühistada ja haiglaravi viivitamatult lõpetada.

Menetluse edasine käik

14. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

15. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata.

16. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust nende tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata

ja maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

18. Maakohus kohaldas 12.07.2024 määrusega esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja

pikendas 15.07.2024 määrusega psühhiaatriahaiglasse paigutamist kuni 20.08.2024.

Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus nõuetekohaselt välja PsAS § 11 lg 1 kohaldamise

eeldused. Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja selliseid asjaolusid, millest tulenevalt

võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

põhjendamatult. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

19. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS

§ 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

20. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul äge polümorfne psühhootiline

häire (F23.0), reaalsustajuhäire, ta oli psühhootiline ja tegutses teistele mõistetamatult ja

ettearvamatult. Puudutatud isiku arvamus, et ta ei vaja ravi ja tal puudus raske psüühikahäire,

ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks

PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Kohtul puudub alus kahelda

psühhiaatrite seisukohtades. Samuti ei põhjendatud määruskaebuses, mis põhjusel ei ole

psühhiaatrite seisukohad meditsiiniliselt korrektsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega, et käesoleval juhul esinesid PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldused puudutatud

isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.

21. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata

kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning

tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige

lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p

39.2; RKTKm 2-15-3662, 14.02.2018, p 14). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik

haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018,

2-15-3662, p 14.1; RKTKm 2-16-10435, 20.03.2019, p 18.

Psühhiaatrite arvamusest nähtus, et puudutatud isiku käitumine oli ettearvamatu ja esines suur

oht nii teda ennast kui ka teisi kahjustavaks käitumiseks. Haiglasse toomisel oli isiku rahutu,

ründava ja agressiivse käitumise tõttu vajalik ümbritsevate ohutuse tagamiseks politsei

sekkumine. Puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust.

Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku ohtlikkus on maakohtu tuvastatud asjaolude

põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2

sätestatud tingimus.

22. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et

muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik eitab temal diagnoositud rasket

psüühikahäiret ning ei mõista ravavajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada

psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Samuti

kinnitab eeltoodut asjaolu, et puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika. Seega on

ringkonnakohtu arvates tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3

sätestatud eeldus.

23. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku

kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni

40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

Psühhiaatrite 12.07.2024 hinnangu kohaselt ei olnud puudutatud isiku seisundit arvestades

tõenäoline tema seisundi paranemine 4-päevase ravi vältel. Maakohus kuulas puudutatud isiku

ära 12.07.2024 ja veendus tema tervislikus seisundis. Psühhiaatriakliiniku valvearsti

14.07.2024 arvamuse kohaselt ei muutunud isiku seisund ka pärast esialgset haiglas viibimist,

tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel kujutaks ta ohtu endale ja

ümbritsevatele. Kuivõrd psühhiaatrite arvamusest tulenevalt oli esialgse õiguskaitse

pikendamine vajalik, oli maakohtul õigus esialgset õiguskaitset pikendada. Asjaolu, et

puudutatud isik psühhiaatrite hinnanguga ei nõustu, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut

isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste

hindamisel.

24. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid täidetud ja puudutatud

isiku võis paigutada kuni neljaks päevaks ja seejärel kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse

äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule ravile. Seega jääb

määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata.

25. Maakohtu 15.07.2024 määruses määrati esialgne õiguskaitse ja tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi kuni 20.08.2024 ilma kellaajalise täpsuseta. Ringkonnakohus täpsustab

esialgse õiguskaitse kohaldamise lõpuaega kellaajaliselt selliselt, et esialgse õiguskaitse korras

kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loetakse lõpetatuks 20.08.2024 kell 17.38 või

mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13,

p 46.5).

26. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

27. Määruse peale võib esitada määruskaebuse tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)