2-23-9103/51 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kädi Vaker

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. juuli 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-9103

Tsiviilasi

Q (endine A) Wi hagi ja R Wi vastu ühisvara

jagamise nõudes

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Q W (ik xxx, e-post: xxx)

Kostja: R W (ik xxx, elukoht xxx)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Chirag

Mody, e-post menetlus@tgsbaltic.com

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 26.06.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta Q Wi hagi R Wi vastu ühisvara jagamise nõudes rahuldamata

2. Tühistada Harju Maakohtu 06.07.2023 hagi tagamise määrus, millega kohus

seadis hagi tagamiseks tsiviilasjas nr 2-23-9103 Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriossa nr xxx kantud kinnistule asukohaga xxx IV

jakku esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi summas 414 779,12

eurot A Wi (ik xxx) kasuks.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

4. Välja mõista Q Wilt (ik xxx) Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse riigilõiv 490

eurot.

5. Riigituludesse välja mõistetud summa 490 eurot tuleb Q Wil tasuda 15 päeva

jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.

6. Menetluskulu tasumisega viivitamise korral tuleb Q Wil tasuda käesoleva

otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Q W (endine A W, edaspidi hageja) esitas 25.06.2023 hagi, mida täiendas 05.07.2023,

R Wi (edaspidi kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt olid pooled abielus

xxx kuni xxx. Kuigi abielu lahutati, elasid pooled koos ja neil oli ühine majapidamine kuni

2008.aasta märtsini. Poolte ühisvara hulka kuulub kinnistu asukohaga xxx, väärtusega 510

000 eurot, ja 20.04.1994 U M sõlmitud laenulepingust tuleneb kohustus summas 5 000 000

krooni ehk 319 558,24 eurot. Hageja laenas 20.04.1994 U Malt 5 000 000 krooni kostja palvel

uue 2-korruselise elamu ehitamiseks. Võetud laenu kasutati uue 2-korruselise elamu

ehitamiseks, dokumentide vormistamiseks, siseviimistluseks ja mööbli ning tehnika

ostmiseks. U M on lepingu üles öelnud ja laen on muutunud täielikult sissenõutavaks. Hageja

on täitnud laenulepingut ja tasunud 05.09.2009 40 000 eurot, 23.09.2009 20 000 eurot,

10.03.2011 40 000 eurot, 14.05.2022 9000 eurot ja 16.08.2022 700 eurot, s.o kokku 109 700

eurot.

Hageja soovib lõpetada varaühisus ja jagada ühisvara selliselt, et kinnistu asukohaga xxx jääb

kostja ainuomandisse ja laenulepingust tuleneb kohustus jääb hageja ainukohustuseks ning

kostja kohustub hagejale hüvitama poole kinnisasja väärtusest summas 255 000 eurot ja poole

laenukohustusest summas 159 779,12 eurot. Alternatiivselt, kinnistu asukohaga xxx müüakse

avaliku enampakkumisel ja saadav raha jagatakse poolte vahel võrdsetes osades.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles taotles kohtuliku hüpoteegi

seadmist hageja kasuks Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx kantud

kinnistule xxx IV jakku esimesele vabale järjekohale summas 414 779,12 eurot (06.07.2023

määrusega rahuldatud).

2.

27.12.2023 seisukohas leidis hageja, et mingit tähtsust ei oma, kas laenuleping on

lõppenud või mitte, sest tegemist oli ühise kohustusega, millest poole peab kostja hagejale

hüvitama (eeldusel, et kohustus jääb hageja kanda). Hageja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-

1-109-14 ja leidis, et seega vara soetamine pärast lahutust kooselu ajal on võimalik

kvalifitseerida seltsingulepinguga.

3. Hageja vaidles 07.07.2024 seisukohas kostja menetluskulude suurusele vastu, leides,

et perekonnaasjas kannavad pooled oma menetluskulud ise. Hageja hinnangul puuduvad

alused, millest on võimalik teha järeldus, et seaduses sätestatud jaotamise viis kahjustaks

ülemääraselt kostjat. Hageja arvas, et kostja põhjendatud õigusabikulud võiksid olla 450

eurot.

Kostja vastuväited ja nende aluseks olevad asjaolud

4. Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu. Kostja ei nõustunud, et pärast abielu

lahutamist poolte kooselu jätkus. Samuti ei nõustunud kostja, et kinnistu xxx kuulub poolte

ühisvara hulka. Hageja kinkis 12.08.1994 xxx asuva elamu ja rajatised kostjale. Kostja ostis

2

xxx kinnistu Eesti Vabariigilt 26 800 krooni eest, mille ostu-müügileping sõlmiti xxx. Kostja

kanti 21.10.1998 avalduse alusel 14.12.1998 omanikuna kinnistusraamatusse.

Kinnistamisotsuse tegemise ajaks olid pooled juba lahutatud. Kostja ei nõustunud ka sellega,

et hageja ja kostja võtsid ühiselt U Malt laenu. Laenulepingu oli sõlminud U Maga hageja ja

kostja ei ole väidetavast laenulepingust teadlik olnud. Esitatud leping on väidetavalt sõlmitud

20.04.1994. aastal U Ma ja V Mi vahel, kuid sellel ajal oli hageja nimeks A K. Kostja märkis,

et hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks laenu saanud ning isegi, kui hageja tõesti võttis

20.04.1994 5 000 000 krooni laenu, ei olnud see võetud perekonna huvides. Hageja väidete

kohaselt võttis ta 5 000 000 krooni laenu xxx asuva elumaja parendamiseks. Kui arvestada

tänasel päeval krundi enda väärtust ja ka hageja väidetud turuhinda, väidab hageja sisuliselt,

et hoonestatud kinnistu väärtus ei ole sisuliselt 30 aastaga muutunud. See on võimatu, sest

turuväärtus on tegelikkuses kasvanud rohkem kui 40 korda. Ebausutav on ka väide, et 30

aastat tagasi oleks renoveerimiskulu olnud 5 000 000 krooni, sest kõnealusel elamu

renoveerimise kulu oleks tänaste hindade järgi oluliselt madalam. Kostjale kinnistu kinkimise

hetkel avaldasid pooled, et tehinguväärtuseks on 97 600 krooni. Seega renoveerimiskulu sai

olla maksimaalselt samas väärtuses, mida kostja kandis ise temale kuuluva muu lahusvara

arvelt. Kostja võõrandas xxx asuva korteri koos garaažiga ja kostja ema suvila xxx, mille

müügist saadud vahendid olid kokku ca 15 000 USD. Samuti kasutas kostja xxx eramu

renoveerimiseks enda säästusid ja töötasu. Kostja leidis, et U Ma nõue on tänaseks päevaks ka

aegunud.

5. Kostja vaidles 19.02.2024 seisukohas vastu, et Riigikohus on avaldanud seisukoha

pärast abielu lahutamist soetatud vara osas. Kostja jäi selle juurde, et abielulised suhted ei

jätkunud pärast lahutust 02.11.1998. Kostja märkis, et abielu lahutamisel muutis hageja ära ka

oma nime ja asus elama koos teise naisega. Seetõttugi ei saa rääkida seltsinguvarast, mille

eeldusi ei ole hageja samuti tõendanud. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et ei ole oluline,

kas laenuleping on lõppenud või mitte, sest isegi kui selline kohustus peaks kuuluma ühisvara

hulka, siis saaks hagejal olla kostja vastu nõuet, kui rahaline kohustus ei oleks sissenõutavaks

muutunud.

6. Kostja esitas 27.06.2024 menetluskulude nimekirja, milles palub mõista hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulud summas 16 454 eurot ja märkida menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kokku on kostja

lepingulistel esindajatel kulunud 65,40 töötundi ning keskmine tunnitasu oli 260,57 eurot

(koos käibemaksuga).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ning esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta

rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 ja lg 2 kohaselt menetletakse

hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. Sealjuures peab pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

8. Pooled ei vaidle selle üle, et:

-

pooled sõlmisid abielu xxx;

-

poolte abielu lahutati xxx;

3

-

hageja kinkis xxx kostjale ühekorruselise kahe toaga elamu, mis asub xxx 600m²

suurusel maatükil;

-

xxx paiknev maatükk kinnistati xxx;

-

kinnistusraamatu registriossa nr xxx on omanikuna kantud kostja.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas:

-

poolte abielulised suhted jätkusid pärast abielu lahutamist kuni 2008.aasta märtsini;

-

kinnistu asukohaga xxx kuulub ühisvara või seltsinguvara hulka;

-

hageja võttis U Malt 20.04.1994 laenu 5 000 000 krooni ning kui jah, siis kas see võeti

perekonna huvides ja on poolte ühiskohustuseks ning on aegunud.

10. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 sätestab, et käesolev seadus laieneb

kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui

järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. PKS § 210 lg 2 sätestab, et asjaolule või

toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse

asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei

tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse

küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust. PKS § 210 lg 3

sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara

abielusuhete lõppemiseni. Seega tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse järgi, kuid

ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud

seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (RKTKo 29.05.2013, 3-2-1-

42-13, p 9).

11. Antud tsiviilasjas abiellusid pooled xxx ja lahutasid xxx. Vaidlusaluse kinnistu

asukohaga xxx kinkis hageja kostjale 12.08.1994, s.o ajal kui ei kehtinud veel PKS (1995).

PKS (1995) § 132 sätestab, et lahusvara määratakse kindlaks ja ühisvara jagatakse

perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui see oli omandatud enne selle seaduse jõustumist.

Seega tuleb antud juhul lähtuda ühisvara kooseisu kindlaksmääramisel PKS-st, mis jõustus

01.01.1995 (edaspidi PKS (1995).

12. PKS (1995) § 7 kohaselt määrati abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses ja

abieluvaralepinguga, kui see oli sõlmitud. PKS (1995) § 8 lg 2 kohaselt, kui

abieluvaralepingut ei olnud sõlmitud või kui leping ei hõlmanud abikaasade kogu vara,

kohaldati abikaasade vara või abieluvaralepinguga hõlmamata vara suhtes peatüki 3. jaos

sätestatut. PKS (1995) § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara oli

abikaasade ühisvara. Kuna kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mis viitaksid poolte vahel

sõlmitud abieluvaralepingule, tuleb lugeda, et poolte vahel kehtis varaühisuse varasuhe.

13. PKS § 210 lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit,

moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. PKS (1995) § 15 lg 1 kohaselt oli abikaasa

lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke

või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa oli omandanud pärast

abielusuhete lõppemist. Poolte abielu lahutati xxx (dtl 26). Seega lõppes xxx ka poolte

varaühisuse varasuhe.

14. Pooled vaidlevad xxx kinnisasja jagamise ning selle üle, kas kinnisasi kuulub

abikaasade ühisvara hulka. Vaidlust ei ole selles, et hageja kinkis kostjale abielu ajal Räitsaka

tn a, Tallinn asuva ühekorruselise kahe toaga elamu (dtl 134-135). Pooled ei vaidle ka selle

üle, et elamu juurde kuuluv maa kinnistati 14.12.1998 (dtl 16-18, 138), s.o pärast poolte

abielu lahutamist.

Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et abielusuhte ajal maa erastamise korral tekib

erastatud maale PKS (1995) § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hoone, mille

4

juurde maa erastati, kuulus ühele abikaasale lahusvarana, kuna lahusvaraks olnud ehitise

juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu maatüki oluliseks osaks (enne 1. juulit

2002 kehtinud AÕS § 8 lg 1 ja § 16 lg 1 ning 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 54 lg 1) ja

lakkas vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast (RKTKo 03.10.2007, 3-2-1-

77-07, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna maa aga kinnistati pärast abielu lõppemist,

ei muutunud maatükil asuv ehitis maatüki oluliseks osaks ning seega ei saanud osaks

ühisvarast.

Kohtu hinnangul ei oma käesoleval juhul tähtsust hageja väide, et maa erastamist hakati

menetlema juba enne poolte abielu lahutamist, sest kostja ja Eesti Vabariigi vahel sõlmiti

ostu-müügileping 21.10.1998 (dtl 136-137). Maatüki kinnistamise ajal kehtinud

asjaõigusseaduse (AÕS) § 118 lg 1 kohaselt tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse

kandmisega (kinnistamisega), millist regulatsiooni sisaldab ka praegu kehtiv AÕS § 641.

Seega tekkis vaidlusalune kinnisomand kinnistu kinnistusraamatusse kandmisega ehk

kinnistamisega 14.12.1998, s.o pärast abielu lõppemist. PKS (1995) § 15 lg 1 kohaselt tuleb

tekkinud kinnisomand lugeda seega kostja lahusvaraks. Eelnevast tulenevalt loeb kohus

tuvastatuks, et xxx (registriosa nr-ga xxx) kuulub kostja lahusvara hulka.

15. Hageja on väitnud, et poolte kooselu ja ühine majapidamine jätkus ka pärast abielu

lahutamist kuni 2008.aasta märtsini ning seega võib pärast abielu lahutust, kuid kooselu kestel

omandatud vara olla seltsinguvara ja seda saab poolte vahel jagada. Kuigi hageja viidatud

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-109-14 ei ole antud juhul kohane, võib seaduses sätestatud

eelduste esinemisel iseenesest mitteabielulise kooselu vältel omandatud vara kuuluda

seltsinguvara hulka ja selle väärtust on võimalik jagada.

VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased)

tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil,

eelkõige panuste tegemisega. VÕS 600 lg 1 järgi toimub seltsingu lõppemisel seltsingu

likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Likvideerimisele kohaldatakse vastavalt

kaasomandi jaotamise sätteid, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on

oma 26.06.2024 lahendis ts.asjas nr 2-20-10878 selgitanud, et kui mitteabielulise kooselu

vältel omandatud konkreetne suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) või loodud ühiselt muu

oluline ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (nt parendatud kinnisasjal asuv elamut),

saab sellise varalise väärtuse jaotamisele kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid, kui 1)

mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad

majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused, 2) pooltel oli eset omandades või parendades

ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks.

16. Kostja on vaielnud vastu, et poolte vahel jätkus ühine majapidamine pärast abielu

lahutamist kuni 2008.aasta märtsini. Kostja tõi välja, et hageja võttis pärast abielu lahutamist

enda nimeks A K (dtl 133). Kostja muutis oma nime R Wiks 25.11.1999. Kostja võttis

perekonnanimeks „W“ alles 18.09.2008, kui ta abiellus W W Wiga. Kostja elas alates

2005.aastast uue elukaaslasega.

17. Hoolimata sellest, et kohus on korduvalt selgitanud hagejale tõendamiskoormist, ei ole

kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid selle kohta, et pooled oleksid alates 03.11.1998

jätkanud mitteabielulist kooselu. Tõendatud on, et hageja muutis abielu lahutamisel oma nime

ning alates 02.11.1998 kandis hageja nime A K. Perekonnanime „W“ hakkas hageja kandma

alates 18.09.2008 (dtl 26, 133).

Seega ei tuvastanud kohus, et pooled oleksid olnud alates 03.11.1998 mitteabielulises

kooselus, mistõttu ei loe kohus tuvastatuks ka seda, et xxx kinnistu kuuluks seltsinguvara

hulka, mille väärtust saaks poolte vahel jagada.

5

18. Hageja on palunud jagada ka poolte ühiskohustust, milleks on 20.04.1994 U Malt

võetud 5 000 000 krooni (319 558,24 eurot) suurune laen, jätte selle hageja ainukohustuseks

ning kostjal tuleb hagejale hüvitada 159 779,12 eurot. Hageja väitel on laenuleping sõlmitud

perekonna huvides, sest laenu kasutati uue 2-korruselise maja ehitamiseks, nõutud

dokumentide vormistamiseks, siseviimistluseks, mööbli ja tehnika ostmiseks.

19. Kostja leidis, et tegemist ei ole ühiskohustusega. Kostja ei nõustunud, et pooled on

võtnud ühiselt U Malt laenu, sest lepingu pooleks on ainult hageja ja U M ning kostja ei ole

olnud laenulepingust teadlik. Kostja seadis laenulepingu sõlmimise kahtluse alla ja leidis, et

hageja ei ole tõendanud, et oleks üldse laenu saanud. Samuti tõi kostja esile, et ajal, kui

laenuleping sõlmiti (20.04.1994) oli hageja nimeks A K, mitte V M nagu laenulepingus on

märgitud. Kostja asus ka seisukohale, et isegi, kui hageja tõesti laenu sai, siis ei võtnud ta

laenu perekonna huvides, sest kostja finantseeris xxx oleva elamu renoveerimist enda

rahaliste vahenditega. Hageja väide, et ta renoveerimis xxx olevat maja 5 000 000 krooni eest,

on ebausutav. Ühtlasi leidis kostja, et hageja saab esitada kostja vastu laenulepingust tuleneva

nõude üksnes ulatuses, mille hageja on täitnud, kuid need on aegunud. Kostja hinnangul saab

rahalise kohustuse täitmist nõuda alles selle sissenõutavaks muutumisest, mistõttu ei oleks

hagejal nõuet kostja vastu ilma rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumiseta.

20. PKS (1995) § 20 lg-te 1 ja 2 kohaselt vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest

oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Perekonna

huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa

lahusvaraga.

21. Laenuleping kannab 20.04.1994 kuupäeva ja on sõlmitud U Ma ja V Mi vahel (dtl 11-

15). See tähendab, et laenuleping on justkui sõlmitud poolte abielu ajal. Samal ajal on

tõendatud, et 20.04.1994 oli hageja nimeks A K (dtl 26). Samas laenulepingus on hageja

nimeks märgitud V M. V Mi nime võttis hageja endale 17.06.1994 (dtl 26). Vastuolud nimes

esinevad ka käsikirjalistes kinnitustes kohustuse täitmise kohta (dtl 44-48). Näiteks

05.09.2009, sh 23.12.2009, 10.03.2011 kinnitas U M, et on andnud allkirja V Mile selles, et

sai 05.09.2009 tema käest 40 000 eurot (dtl 44), 23.12.2009 20 000 eurot (dtl 48) ja

10.03.2011 40 000 eurot (dtl 45), kuid 05.09.2009, 23.12.2009 ja 10.03.2011 oli hageja

nimeks A W (dtl 26). Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et 05.09.2009 ja 23.12.2009 ei olnud

veel käibel euro, mistõttu ei saanud U M vastavasisulisi kinnitusi 05.09.2009 (vt dtl 44) ja

23.12.2009 (vt dtl 48) anda. 26.06.2024 istungil ütles hageja, et ei mäleta, kas U Ma

kinnitused on antud tagantjärele (dtl 243, 00:35:32).

Lepingu pooleks ei olnud kostja ning kostja on vaidlustanud laenu võtmise, mistõttu lasus

hagejal kohustus tõendada, et ta sai 20.04.1994 sularahas 5 000 000 krooni laenu. Kohus

selgitas hagejale korduvalt tõendamiskoormist, kuid hageja ei ole tõendanud, et ta oleks

saanud U Malt 5 000 000 krooni laenu sularahas. Hageja on hagis märkinud, et laenuleping on

U Ma poolt üles öeldud, kuid kuigi kohus palus esile tuua ja tõendada, millal laenuleping üles

öeldi ja kohustus muutus sissenõutavaks, vastas hageja kohtunõudele, et ei pea nimetatud

asjaolu oluliseks ega toonud esile, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Kohus ei nõustu

kostjaga, et kui kohustus kuulub ühisvara hulka, siis selle nõudmiseks kostjalt, peab see olema

muutunud sissenõutavaks. Nimelt ühiskohustust saab varaühisuse lõpetamisel jagada ka

selliselt, et see jääb ühe poole ainukohustuseks ning teine pool hüvitab poole kohustusest

summas, mis oli abielu lõppemise aja seisuga ning see kohustus ei pea olema sissenõutavaks

muutunud. Näiteks üks pool jätkab kodulaenu tasumist igakuiste osamaksete kaupa. Antud

juhul aga on hageja märkinud, et laenuandja ütles laenulepingu üles, mistõttu võib U Ma nõue

olla selle täitmata osas aegunud. Kohus ei saanud aegumist tuvastada, sest hageja ei toonud

kohtu ette kohustuse sissenõutavusega seotud asjaolusid.

6

Tuginedes eeltoodule ei loe kohus tuvastatuks, et hageja võttis 20.04.1994 U Malt 5 000 000

krooni laenu, mistõttu puudub vajadus tuvastada, kas võetud laen on hageja kohustus või oli

laen võetud perekonna huvides, samuti kas laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Seega ei

ole leidnud tuvastamist, et 20.04.1994 U Maga sõlmitud laenulepinguga võetud laen summas

5 000 000 krooni on poolte ühiskohustus ja kostjal on kohustus hüvitada hagejale 159 779,12

eurot.

22. Kokkuvõtvalt, kuivõrd kohus ei tuvastanud, et kinnistu xxx kuuluks poolte ühisvara

hulka või seltsinguvara hulka ja 20.04.1994 U Malt 5 000 000 krooni suurune laen oleks

kuulunud ühisvara hulka poolte ühiskohustusena, jätab kohus Q Wi nõude R Wi vastu

rahuldamata.

23. TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb

rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus

lõpetatakse. Kohus rahuldas 06.07.2023 hageja hagi tagamise taotluse ja seadis hagi

tagamiseks ts.asjas 2-23-9103 Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx kantud

kinnistule asukohaga xxx linn IV jakku esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek

summas 414 779,12 eurot A Wi kasuks. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata tühistab kohus

Harju Maakohtu 06.07.2023 hagi tagamise määruse.

MENETLUSKULUD

24. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises

perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 järgi võib kohus jagada

kulud erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abikaasade või

registreeritud elukaaslaste varasuhtega seotud vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks

õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa või registreeritud

elukaaslase olulisi vajadusi. Kohtu hinnangul ei saa TsMS § 164 lg-t 2 tõlgendada viisil, mis

võib viia selleni, et valdava osa ühisvara jagamise asjade suhtes tuleb kohaldada erandit ning

vaid väikse osa vaidluste suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud üldreeglit. TsMS

kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et TsMS § 164 lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada

kulud erinevalt TsMS § 164 lg-s 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva

vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks

ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Seejuures on õiguskirjanduses leitud, et

menetluskulude poolte endi kanda jätmise ebaõigluse hindamisel lg 2 alusel tuleks lähtuda

samadest kriteeriumidest nagu TsMS § 162 lg 4 kohaldamisel, näitena nimetab seadus ühe

abikaasa oluliste vajaduste ülemäärast kahjustamist. Selle näite sõnastustest järeldub, et mitte

igasuguse vajaduse ja mis tahes määral kahjustamine ei anna alust kalduda kõrvale lg-st 1,

vaid vajadus peab olema oluline ning selle kahjustamine ülemäärane (TsMS I komm (2017), §

164, p 3.2. c). Kuivõrd kohus ei tuvastanud, et käesolevalt esineksid asjaolud, mis

võimaldaksid TsMS § 164 lg-st 1 kõrvale kalduda. Seega kohus jätab poolte menetluskulud

poolte endi kanda. Kuivõrd kumbki pool kannab oma menetluskulud ise, puudub vajadus

poolte menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1

tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

25. Kohus andis hagejale 26.06.2023 määrusega hagejale menetlusabi ja vabastas ta

täielikult asjas hagi ja hagi tagamise taotluse esitamisel riigilõivu kandmisest ja muude

kohtukulude kandmisest.

TsMS § 190 lg 2 järgi menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud

täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud

menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui hageja või

7

tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi

menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi

vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies

ulatuses välja.

Seega hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleks hagejalt TsMS § 190 lg-te 2 ja 4 alusel mõista

riigi kasuks välja 490 eurot (tsiviilasja hinnale kuni 3500 eurot vastab riigilõiv 420 eurot ja

hagi tagamise taotluse lahendamisel tuli tasuda riigilõivu 70 eurot), mille tasumisest ta hagi

esitamisel ja hagi tagamise taotluse esitamisel vabastati.

TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi

osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või

riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult

välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Sama paragrahvi lõike 7 ja 9 järgi

kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõue, mis ei ole

tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, samuti trahvimääruse ja muu

sellesarnase raha sissenõudmise lahendi täitmise nõue aegub kolme aasta möödumisel raha

väljamõistmise lahendi jõustumisest. Nõude aegumisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa

seaduses nõuete aegumise kohta sätestatut. Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude

tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.

Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, mõistab kohus hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja

riigilõivu summas 420 eurot hagi tagamise taotluselt tasumisele kuulunud riigilõivu summas

70 eurot, s.o kokku 490 eurot, mis tuleb tasuda kooskõlas TsMS § 179 lg-ga 5 riigituludesse

15 päeva jooksul. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda menetluskulude

tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kädi Vaker

kohtunik

8