3-23-2391/78 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Määruse tegemise aeg ja koht

26. juulil 2024 Tallinnas

Haldusasja number

3-23-2391

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus V.T kinnipidamise

tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Ege-Lii Luik

Puudutatud isik V.T, esindaja vandeadvokaat Aleksei

Ratnikov

Asja läbivaatamise viis

Lihtmenetluses, 24. juuli 2024. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde Politsei- ja Piirivalveameti poolt 24. juulil 2024 esitatud

tõendid.

2. Rahuldada taotlus. Pikendada luba pidada V.T-d kinnipidamiskeskuses kinni

kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui neli kuud

arvates praeguse määruse tegemisest, s.o 26. novembrini 2024.

3. Tõlkida määruse resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused V.T-le vene

keelde.

4. Määruse avaldamisel asendada V.T nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 204

lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik V.T esitas 25. oktoobril 2023 Tallinnas Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) rahvusvahelise kaitse taotluse. V.T sõnul ujus ta 24. oktoobri 2023.

a ööl üle Narva jõe Venemaalt Eestisse. PPA esitas 26. oktoobril 2023 Tallinna

Halduskohtule taotluse isik kuni kaheks kuuks kinni pidada.

2. 27. oktoobri 2023. a määrusega haldusasjas nr 3-23-2391 andis Tallinna Halduskohus

loa V.T kinni pidada ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse üheks kuuks, s.o 27.

novembrini 2023. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. novembri 2023. a määrusega puudu-

tatud isiku määruskaebuse rahuldamata. Riigikohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse 22.

detsembri 2023. a määrusega menetlusse võtmata.

3. PPA 22. novembri 2023. a taotluse alusel pikendas Tallinna Halduskohus 27.

novembri 2023. a määrusega V.T kinnipidamise tähtaega kuni 27. märtsini 2024 (k.a).

Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2023. a määrusega puudutatud isiku määrus-

kaebuse rahuldamata. Riigikohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse 6. veebruari 2024. a

määrusega menetlusse võtmata.

4. PPA 19. märtsi 2024. a taotluse alusel pikendas Tallinna Halduskohus 26. märtsi 2024.

a määrusega V.T kinnipidamise tähtaega kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte

kauem kui 26. juulini 2024.

1.1.

Kohus pidas kinnipidamise pikendamist põhjendatuks välismaalasele rahvusvahelise

kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 4 alusel. Kohus leidis, et oht, et puudutatud isik

vabaduses viibides põgeneb, esineb endiselt. Ta on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku

ületamise tõttu (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 8) ning kohtud

pole varem pidanud tema selgitusi oma liikumiste kohta usutavaks. Isegi kui praeguseks on

selgunud, et mees tõepoolest ujus üle Narva jõe, pole endiselt selge, kuidas ja mis eesmärgiga

ta sealt Tallinna liikus. Põgenemisohtu kinnitab see, et tegu on inimesega, kes on varem

korduvalt seadusega pahuksisse sattunud ning kandnud vanglakaristust röövi ja

väljapressimise eest (VSS § 68 p 4). Ka asjaolu, et PPA on andnud isikule teada oma esialgse

hinnangu, et tema varjupaigataotlus võib jääda rahuldamata, suurendab ohtu, et mees loobub

oma viibimise seadustamisest ja asub end varjama.

1.2.

VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud kinnipidamise alust ei või kohaldada pärast seda, kui

PPA teeb otsuse varjupaigataotluse tagasilükkamise kohta (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

20. novembri 2023. a määrus asjas nr 3-23-246, p 9). Sel alusel inimese kinnipidamiseks peab

olema konkreetne ja pakiline vajadus (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-19-1068/39,

p 25). Ka Euroopa Kohtu sõnul võidakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)

2024/1346, milles sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, art 8 lg 3 p

b alusel taotleja kinni pidada ainult siis, kui tema taotluse aluseks olevaid asjaolusid ei ole

võimalik ilma kinnipidamiseta kindlaks teha (otsus asjas C-18/16 K., p 42). PPA esitatud kiri

Euroopa Komisjonist ei anna alust senisest kohtupraktikast irduda.

1.3.

V.T puhul on täidetud ka VRKS § 361 lg 2 p-s 6 sätestatud kinnipidamise alus (riigi

julgeoleku või avaliku korra kaitsmise eesmärgil). Isik kinnitas istungil, et ta on Venemaal

kahel korral kriminaalkorras karistatud: röövimise ja väljapressimise eest. Viimase

vanglakaristuse lõpust (2022 või 2023) polnud tema Eestisse saabumise ajaks möödunud

palju aega. Kuritegude iseloomu ja nende toimepaneku aega arvestades on isikust lähtuv oht

avalikule korrale piisavalt tõsine ja jätkuvalt aktuaalne. Ka selle aluse kohaldamisel tuleb

arvestada ohuga, et isik vabaduses viibides põgeneb.

1.4.

Põgenemisohu tõttu poleks leebemad järelevalvemeetmed (VRKS § 10 lg 2) tõhusad.

1.5.

Kinnipidamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega sea ohtu

puudutatud isiku tervist ega turvalisust. Kinnipidamiskeskuses (KPK) on tagatud majutus ja

toit, värskes õhus viibimise võimälus, arstiabi ja vaba aja veetmise võimalused, samuti on

võimalik suhelda välismaailmaga, kasutades mobiiltelefoni ja internetti. Seega saab

puudutatud isik koguda ka oma varjupaigataotluse menetluse jaoks tõendeid.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. mai 2024. a määrusega puudutatud isiku määrus-

kaebuse rahuldamata. Kohus nentis, et pärast varjupaigataotluse kohta otsuse tegemist ei saa

isikut enam kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, kuid kinnipidamise pikendamine on

põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel, kuna isik ohustab avalikku korda.

2. Riigikohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse 21. juuni 2024. a määrusega

menetlusse võtmata.

5. PPA esitas 22. juulil 2024 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada V.T kinnipidamise

tähtaega VRKS § 362 lg 5 alusel kuni neljaks kuuks, lähtudes VRKS § 361 lg-st 1 ja lg 2 p-st

6.

5.1. PPA on seisukohal, et jätkuvalt esineb reaalne oht, et puudutatud isik põgeneb, samuti oht

avalikule korrale. PPA ei korda varasemates taotlustes esitatut, kuid lisab järgmist.

5.2. 12. mail 2024 tuvastati, et V.T oli kahjustanud KPK jalutushoovis võrkaia peal olevat

okastraati, venitades seda alla ning lõhkudes okastraatide omavahelisi kinnitusi. Selline

tegevus viitab põgenemise ettevalmistamisele. 13. mail 2024 isiku elutoas tehtud läbiotsimise

käigus tuvastati erinevaid esemeid, mis andsid alust arvata, et isik planeeris KPK-st

põgenemist – käsitsi joonistatud Eesti kaart, okaslindi lõhkumiseks kasutatav konks ning

padjapüürist valmistatud kott koos erinevate riietusesemetega, mida kasutada põgenemisel.

Samal päeval kohaldati isiku suhtes turvaabinõusid (liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine,

isiklike esemete kasutamise keelamine, eraldatud lukustatud ruumi paigutamine). (21. mail 24

viidi ta KPK juhi loal üle elutsooni.) 5. juunil 2024 mõisteti isik distsiplinaarkorras süüdi,

kuid kuna isik juba viibis eralduskambris, siis karistust ei määratud.

5.3. 16. mail 2024 edastas PPA puudutatud isikule rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi-

lükkamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr

12310250099-1 (koostatud 22. aprillil 2024). Sellega loeti taotlus põhjendamatuks VRKS §

201 p-de 2, 4, 7 ja 9 alusel ning tehti koheselt sundtäidetav ettekirjutus ja kohaldati viieaastast

sissesõidukeeldu Schengeni alale. Otsuses peeti puudutatud isiku ütlusi mitteusaldusväärseks

nende vastuolulise ja muutlikkuse tõttu. Isik on 17. detsembril 2012 pannud relvataolist eset

kasutades toime kallaletungi talle intiimteenust osutanud naisterahvale, mille järel ta röövis

temalt väärtesemeid, kogukahju 43 500 rubla. Talle määrati selle eest kolmeaastane vabaduse-

kaotus üldise režiimiga paranduslikus koloonias. Isik on andnud vastuolulisi ütlusi enda

karistamise põhjenduste, vanglas viibitud aja ning Wagneri gruppi värbamise kohta, samuti

Kasahstanis viibitud perioodi ja seal rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta ning antud

intervjuude ja YouTube kanali mõjukuse kohta. PPA hinnangul on taotleja oma legendi

kokku pannud, kasutades internetis avalikult kättesaadavat informatsiooni, mitte isiklikku

kogemust. Vastuolulised on tema ütlused ka Eestisse saabumise kohta ning ta vabanes

teadlikult oma telefonist.

5.4. 22. mail 2024 oli V.T viinud jalutushoovi enda riided ning abistas teist kinnipeetavat aia

peale ronimisel. Samal päeval tekitas mees endale pesuruumis lõikehaavu. Talle kutsuti

kiirabi, viidi haiglasse kontrolli, haavad seoti kinni, kuid hospitaliseerimist ei vajanud ning ta

toimetati KPK-sse tagasi ning tema suhtes kohaldati turvaabinõusid ja ta paigutati eraldatud

lukustatud kabrisse, kus ta viibis 23. kuni 30. maini 2024. Isiku suhtes viidi läbi

distsiplinaarmenetlus. 4. juunil 2024 otsustati karistust mitte kohaldada, kuna isik oli juba

eraldatud kabris viibinud.

5.5. 24. mail 2024 otsustas KPK juht mitte lubada V.T-le mobiiltelefoni. Luba pole

praeguseni antud.

5.6. Esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 6 sätestatud kinnipidamise alus, oht avalikule korrale. See-

juures arvestab PPA asjaolusid kogumis: ebaseaduslik piiriületus Venemaalt Eestisse ning

korduv kriminaalkorras karistamine (röövimine relvataolise esemega, väljapressimine).

Avaliku korra tagamiseks tuleb riigil välismaalaste ebaseaduslikule riigis viibimisele

reageerida ja seda eriti praeguses olukorras, kus Venemaa Föderatsiooni kodanikest lähtuv

oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale on suurenenud. Märkimisväärne on ka asjaolu, et

isik väidab järjekindlalt, et ta viibis range režiimiga koloonias aastatel 2020 – 2023 ning

seetõttu põgenes Venemaalt, kuna sellal käis Wagner seal isikuid enda ridadesse värbamas, et

Ukrainasse saata. Range režiimiga kolooniasse pannakse isikuid, kes on korduvalt

kriminaalkorras karistatud.

5.7. Isiku põgenemise oht on põhjendatud VSS § 68 p 6 kohaselt ehk kui välismaalane on

PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita. Isik on kinnitanud mitmel intervjuul/küsitlusel, et Venemaale tagasi

pöörduda ei soovi. VSS § 68 p 8 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui ta oli kinni

peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust

Eestis viibida. Vaidlust ei ole, et V.T saabus Eestisse ebaseaduslikult, ujudes Venemaalt

Eestisse üle Narva jõe. Põgenemisohtu suurendab isiku varjupaigataotluse kohta tehtud nega-

tiivne otsus, samuti asjaolu, et ta on kaks korda valmistanud ette KPK-st põgenemist. Samuti

on põgenemisoht põhjendatud VSS § 68 p 4 alusel, kuna välismaalane on korduvalt toime

pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud

vangistus.

5.8. Oluline on, et isik oleks PPA-le kättesaadav rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni

viimiseks ning tulevase väljasaatmismenetluse tarbeks. Kuigi PPA on taotluse kohta otsuse

teinud, on puudutatud isik selle vaidlustanud. Halduskohus otsustab sisuliselt rahvusvahelise

kaitse taotluse põhjendatuse üle, mistõttu peab ta olema kättesaadav ka kohtumenetluse kestel.

5.9. Leebemad järelevalvemeetmed ei oleks põgenemisohu tõttu tõhusad.

5.10.

Kuigi isiku kinnipidamise pikendamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa

PPA hinnangul valitud abinõu pidada ülemääraseks, võttes arvesse isikuga seonduvaid

asjaolusid kogumis. PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamiskeskuses

kinnipidamistähtaja pikendamine vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega.

Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud majutus, toitlustus ning vajadusel arstiabi

kättesaamine, võimalus on viibida värske õhu käes.

6. Istungil juhtis V.T kohtu tähelepanu, et isik, keda ta 22. mail 2024 abistas aia peale

ronimisel, lõpetas hiljem enda elu KPK-s. Puudutatud isiku esindaja väljendas kahtlust, kas

on tuvastatud, et isik tekitas ise endale 22. mail 2024 lõikehaavu, kuna pesuruumis kaameraid

ei ole. Puudutatud isiku sõnul võis enesevigastuse põhjuseks olla see, et isik ei suuda enam

psühholoogilistel põhjustel KPK-s viibimist taluda. PPA esindaja sõnul on isikule tagatud

psühholoogiline, psühhiaatriline jm meditsiiniline abi, samuti vaba aja veetmise võimalused.

PPA esindaja sõnul võis enesevigastuse ajendiks olla ka haiglasse saamine, et sealt põgeneda.

Puudutatud isik leiab, et KPK töö on probleemne, kui need viivad seal viibivad isikud enese-

vigastusteni. Puudutatud isik on tundnud KPK-s töötajatepoolset survet, ilma kohtuotsuseta

kartserisse paigutamist, temalt võeti ära telefon, mistõttu ei saa ta ka tõendeid esitada. Isikut

on KPK-s hoitud rohkem kui pool aastat, kuigi ta pole Eestis sooritanud ühtegi kuritegu ja

läks Eestisse saabudes vabatahtlikult PPA-sse. Isik on psühholoogiga rääkinud, aga

probleeme see tema sõnul ei lahenda.

7. PPA esitas 24. juulil 2024 kohtule lisamaterjalid selle kohta, et puudutatud isik on saanud

psühholoogilist nõustamisteenust.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alusel,

kui VRKS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.

Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel

peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid

(VRKS § 361 lg 1). Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni

pidada muu hulgas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (VRKS § 361 lg 2 p 4),

samuti riigi julgeoleku või avaliku korra kaitseks (VRKS § 361 lg 6).

9. Kohus nõustub senises kohtupraktikas võetud seisukohaga, et VRKS § 361 lg 2 p-s 4

sätestatud kinnipidamise alust ei või kohaldada pärast seda, kui PPA teeb otsuse varjupaiga-

taotluse tagasilükkamise kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2023. a määrus

asjas nr 3-23-246, p 9; Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2024. a määrus praeguses asjas, p-d

16–19 ja Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2024. a määrus praeguses asjas, p 14). Sel juhul ei

saa kinnipidamisel enam olla rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel oluliste asjaolude

välja selgitamise eesmärki.

10. Küll aga peab kohus põhjendatuks puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist VRKS §

361 lg 2 p 6 alusel avaliku korra kaitseks. See kinnipidamise alus põhineb Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse

taotlejate vastuvõtu nõuded, art 8 lg 3 p-l e, mille kohaselt taotlejat võib kinni pidada siis, kui

seda nõuab riikliku julgeoleku või avaliku korra kaitsmine. Euroopa Kohus on selgitanud, et

sellise vabadusõiguse piirangu puhul, nagu seda on kinnipidamine, tuleb piirduda rangelt

vajalikuga (C-601/15 PPU: J.N., p 56). Seetõttu on antud alusel isiku kinnipidamine

põhjendatud üksnes siis, kui isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist

ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (samas, p 67; C-72/22 PPU: Valstybės sienos

apsaugos tarnyba, p 89). On alust pidada V.T-d avalikku korda tõeliselt, vahetult ja piisavalt

tõsiselt ohustavaks, et see annaks aluse tema kinnipidamiseks. Kuigi isik tõi istungil esile, et

teda pole Eestis ühegi kuriteo eest süüdi mõistetud, ei ole vaidlust selle üle, et teda on

Venemaal süüdi mõistetud röövimise eest relvataolise esemega ja väljapressimise eest,

kusjuures teda on karistatud vangistusega range režiimiga koloonias. Puudutatud isik ei ole

väitnud, et tema süüdimõistmised nendes kuritegudes oleks tuginenud poliitiliselt

motiveeritud valesüüdistustele või muul põhjusel põhjendamatud. Isikust lähtuvat ohtu

avalikule korrale on varasemas menetluses (vt nt viimati Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai

2024. a määrus, p-d 17–18) põhjalikult hinnatud ja kohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi

korrata. Võrreldes viidatud määruse tegemise ajaga ei ole selgunud uusi asjaolusid, mis

annaks alust ohtu ümber hinnata.

11. Täidetud on ka VRKS § 361 lg 1 esimeses lauses toodud eeldus, et VRKS-s sätestatud

järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud

järelevalvemeetmete kohaldamise eelduseks on usaldus, et isik ei põgene. Praegusel juhul

seavad selle usalduse kahtluse alla nii isiku varasemad kuriteod ja ebaseaduslik piiriületus kui

ka pärast eelmist kinnipidamise tähtaja pikendamist toimunud uued sündmused (sh isiku

kohta tehtud varjupaigataotluse tagasilükkamise otsus). V.T ei vaielnud istungil vastu PPA

väitele, et ta on kahel korral teinud ettevalmistusi KPK-st põgenemiseks. PPA 22. juuli 2024.

a taotlusele lisatud turvaabinõude kohaldamise otsusega (dtl 474) on tõendatud, et isik lõhkus

12. mail 2024 KPK võrkaia peal olevat okastraati ja et tema elutoas 13. mai 2024. a

hommikul tehtud läbiotsimisel tuvastati käsitsi joonistatud Eesti kaart, okastraadi lõhkumiseks

kasutatav konks ja padjapüürist valmistatud kott erinevate riietusesemetega. Kohus nõustub

PPA järeldusega, et need asjaolud kogumis viitavad selgelt põgenemiskavatsusele. Samale

taotlusele lisatud distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsusest (dtl 484) nähtuvalt viis

puudutatud isik 22. mail 2024 KPK jalutushoovi riideid ning oli koos teise KPK-sse

paigutatud välismaalasega, kes ronis okastraadiga kaitstud piirdeaia peale. Ka need asjaolud

viitavad sellele, et isikul oli tõenäoliselt kavatsus koos teise välismaalasega põgeneda.

Arvestades kõike eeltoodut, ei ole kohtul kahtlust, et isiku KPK-st vabastamise korral ei

pruugiks ta järelevalvemeetmeid järgida.

12. Kinnipidamise pikendamine kuni neljaks kuuks riivab oluliselt isiku põhiõigusi. Siiski

pole seda põhjust pidada ebaproportsionaalseks, arvestades praeguse juhtumi asjaolusid ja

kinnipidamise eesmärke. V.T tõi istungil esile, et KPK-s viibimine on muutunud talle

talumatuks ja see on viinud enesevigastuseni, samuti juhtis tähelepanu temaga koos põgeneda

üritanud välismaalase enesetapule. Need asjaolud ei anna siiski alust pidada kinnipidamise

jätkamist ebaproportsionaalseks. Isikule on KPK-s tagatud toitlustus, peavari, võimalus

viibida värske õhu käes, võimalus tähenduslikuks suhtluseks ja ligipääs arstiabile. Kuigi

vabaduse piiramine võib kahtlemata olla vaimselt rusuv, on selleks olulised põhjused avaliku

korra kaitse vajaduse ja põgenemisohu näol. Isik tunnistas istungil, et ta on saanud KPK-s

psühholoogilist nõustamist. Seda kinnitavad ka PPA poolt pärast istungit esitatud tõendid, mis

kohus võtab asja juurde ja millest nähtuvalt on isik saanud psühholoogilist nõustamist 15. ja

22. mail ning 5., 12., 19. ja 26. juunil 2024, seega umbes kord nädalas. Nõustamine on

kestnud pool kuni poolteist tundi, mida ei ole alust pidada ebapiisavaks. Isik väitis küll

istungil, et see ei aita KPK-s viibimisega seotud probleeme piisavalt leevendada, kuid ei ole

esile toonud mingeid konkreetseid probleeme psühholoogilise abiga (nt keelebarjäär vms). Ka

VRKS § 363 lg-st 1 ja VSS § 269 lg-st 1 tulenevalt tuleb KPK-s kinni peetavale isikule tagada

vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus. Neil alustel on puudutatud isikul õigus nõuda mh

psühholoogilist või psühhiaatrilist abi. Kui isiku vaimse tervise seisund muutub sedavõrd

kehvaks, et see ei võimalda enam kinnipidamist KPK-s, tuleb isik suunata ravile (VSS § 269

lg 4), seda sõltumata kohtu antud loa jätkuvast kehtivusest.

13. Eeltoodu põhjal rahuldab kohus PPA taotluse. Kohus annab loa hoida V.T-d KPK-s

kinnipidamise aluste äralangemiseni, aga mitte kauem kui neli kuud (26. novembrini 2024,

k.a).

14. Praeguse määruse resolutsioon, põhjendused ja edasikaebamise kord tuleb puudutatud

isiku jaoks tõlkida vene keelde. Määruse avaldamise korral tuleb tema nimi asendada tähe-

märgiga (VRKS § 13 ja HKMS § 175 lg 3).

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/