2-22-141309/31 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. juuli 2024, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-22-141309

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Osaühing

Aktiva Finants) hagi M. M. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

6784 eurot 24 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega

Osaühing Aktiva Finants, registrikood 10746479,

asukoht A. Weizenbergi tn 20, Tallinn, 10150)

Hageja lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema, e-post

jurist@julianus.ee

Kostja: M. M. (isikukood xxxxxxxxx, elukoht

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx,

e-post xxxxxxxxxxx@xxxxxxxx)

Kostja lepinguline esindaja: Aivira Kollamaa, e-post

aivirakollamaa@xxxxxxxx

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Osaühing Aktiva Finants) taotlus hagi

muutmiseks rahuldamata ning Aktiva Finance Group OÜ poolt 21. märtsil 2024 esitatud

alternatiivne nõue menetlusse võtmata.

2. Rahuldada hagiavaldus osaliselt.

3. Mõista M. M. Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja:

3.1. 1414,35 eurot (sealhulgas põhivõlg 1392,32 eurot ja intress 22,03 eurot);

3.2. viivis tasumata põhivõlgnevuselt 1392,32 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

põhivõlgnevuse 1392,32 euro tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras, kuid kokku mitte enam kui põhivõlgnevuse 1392,32 euro ulatuses.

4. Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus rahuldamata osas, milles Aktiva Finance

Group OÜ palub mõista M. M. välja põhivõla suuremas ulatuses kui 1392,32 eurot,

sissenõutavaks

muutunud

viivise

1252,47

eurot,

laenuhaldustasu

eurot,

sissenõudmiskulu 50 eurot ja edasiulatuva viivise suuremas määras kui võlaõigusseaduse

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

5. Toimetada otsus pooltele kätte.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

6. Jätta 76% menetluskuludest Aktiva Finance Group OÜ kanda ja 24% menetluskuludest M.

M. kanda.

7. Mõista Aktiva Finance Group OÜ-lt M. M. kasuks välja menetluskulu 552 eurot.

8. Mõista Aktiva Finance Group OÜ-lt M. M. kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Pooled võivad esitada otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

Hageja nõuded:

Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Osaühing Aktiva Finants, hageja) esitas 11. jaanuaril

2023 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale hagi M. M. (kostja) vastu põhivõla 4207,40 euro,

intressi 428,10 euro, haldustasu 9 euro, sissenõudmiskulude 50 euro, sissenõutavaks muutunud

viivise 1252,47 euro ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks.

Hageja seisukohtadest nähtub, et 17. juunil 2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-

1546978 alusel väljastas Bigbank AS kostjale 5820 eurot (87,30 eurot on lepingutasu, mida

tasaarvestatakse üleandmisele kuuluva krediidisummaga, st väljamakse summas 5732,70),

mille võlgnik kohustus tagastama kokkulepitud maksegraafiku alusel. Lisaks kohustus võlgnik

tasuma intressi 29,90% tagastamata krediidisummalt aastas kuni krediidisumma täieliku

tasumiseni.

13. augustil 2018 muudeti võlgniku intressimäära 29,9%-lt 19,9%-le, mistõttu sõlmiti

võlgnikuga leping nr SL18-01-1556939, millega loeti lõppenuks 17. juunil 2018 sõlmitud

krediidileping nr SL18-01-1546978.

15. oktoobril 2019 võimaldati võlgnikule neli kuud osalist maksepuhkust, mistõttu sõlmiti

võlgnikuga leping nr SL19-01-1613590, millega loeti lõppenuks 13. augustil 2018 sõlmitud

krediidileping nr SL18-01-1556939.

Vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohta selgitab hageja järgmist. Lepingu nr

SL18-01-1546978 laenutaotluses deklareeris kostja palka 448 eurot, elatisraha ning

sotsiaaltoetusi 248 eurot. Kostja deklareeris seitse kohustust, millest neli Bigbank AS

refinantseeris. Omaraha, IPF Digital Estonia OÜ ja Ferratum Bank nõuded tasuti laenu arvelt.

Swedbank AS-i kohustus pidi olema tasutud lepingu tingimuste järgi kahe tööpäeva jooksul

alates lepingu jõustumist. Laenuandja analüüsis kostja pangakonto väljavõtet ja veendus, et

taotluses esitatud andmed sissetulekute ja väljaminekute kohta on tõesed. Lepingu igakuiseks

osamakseks kujunes 189,44 eurot, muid kohustusi oli 128 eurot, kohustused kokku

moodustasid 45,61% kliendi igakuisest sissetulekust, mis on madalam kui maksimaalselt

võimalik 55% siseeskirjade järgi. Kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal 17. juunil 2018 ühtegi

maksehäiret.

Hageja selgitab krediidi kulukuse määra kohta järgmist. Eesti rahandusministri otsusega

kehtestatud valemis võetakse arvesse krediiti ehk täielikku laenuks võetud rahasummat,

tagasimaksmise perioodi, intressi protsenti, lepingu sõlmimise tasu ning teisi lepinguga

kaasnevaid kulusid. Laenuandja on vastavad andmed lepingus esitanud. Arvutamise eelduseks

on võetud krediidisumma 5820 eurot, osamaksete arv 60, intressi protsent 29,90% aastas,

lepingutasu 87,30 eurot ja igakuine haldustasu 1,50 eurot. Tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-

1546978 krediidi kulukuse määr oli 35,93% aastas. Lepingu muutmisel on arvutamise

eelduseks võetud krediidisumma 5789,78 eurot, osamaksete arv 59, intressi protsent 19,90%

aastas, igakuine haldustasu 1,50 eurot. Tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1556939 krediidi

kulukuse määr oli 22,37% aastas. Lepingu järgmisel muutmisel võeti arvutamise eelduseks

krediidisumma 4938,95 eurot, osamaksete arv 49, intressi protsent 19,90% aastas, lepingutasu

19,17 eurot. Tarbijakrediidilepingu nr SL19-01-1613590 krediidi kulukuse määr oli 22,74%

aastas.

Laenulepingu alusel väljastati kostjale laenu summas 5820 eurot. Kostjalt on toimunud

laekumisi laenuandjale põhiosa katteks kokku summas 1612,60 eurot.

Kostja jäi tasumisega viivitusse alates 15. osamaksest, s.o 11. jaanuarist 2021 kuni

ülesütlemisele eelnenud 21. osamakseni, s.o 12. juulini 2021.

Laenuandja saatis 12. mail 2021 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti

kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 14. juulil 2021 saatis laenuandja kostjale

teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

Bigbank AS loovutas 4. juulil 2021 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda intressi,

viivist ja muid kõrvalnõudeid.

Kostja põhivõla suurus on 4207,40 eurot. Kostja intressivõlgnevus on 428,10 eurot.

Vastavalt 22. oktoobril 2019 sõlmitud laenulepingule on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu

haldamise tasu, mis on 1,50 eurot kuus. Laenuhaldustasu võlgnevus on 9 eurot.

Laenuandja

ja

hageja

on

kohtuvälises

menetluses

korduvalt

kostjale

saatnud

maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletustele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud.

Hagejat on sissenõudmisel esindanud Julianus Inkasso OÜ. Hageja sissenõudekulude summa

50 euro kujunemine: esimese tasulise kirja saatmine 4. oktoobril 2022 25 eurot, teise tasulise

kirja saatmine 4. juulil 2022 5 eurot, kolmanda tasulise kirja saatmine 5. juulil 2022 5 eurot,

muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud

kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulu, kontaktandmete otsingu ja

päringu kulu, võlgnikule vastamisega seotud kulu, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele

vastamine telefoni ja e-maili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulu, võlanõude avaldamisega

tehtud kulud.

Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt 4207,40 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast alates, s.o 15. juulist 2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 11. jaanuaril 2023

lepingus kokkulepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 19,9%.

Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue

1252,47 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni

alates 12. jaanuarist 2023 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 19,9% aastas.

Kostja vastuväited:

Kostja vaidleb hagiavaldusele vastu.

Lepingutesse märgitud krediidi kulukuse määr on arvutatud valesti, mistõttu laenulepingute

õige krediidi kulukuse määr eelduslikult ületab kolmekordset viimati Eesti Panga avaldatud

tarbimislaenude kulukuse määra ja lepingud on tühised. Lepingu personaalsetes tingimustes on

avaldatud maksete kogusumma 7456,06, 7121,94 ja 6715,70 eurot. Selle kohta on märgitud

selgitusena, et maksete kogusumma on arvutatud eeldusel, et krediit tagastatakse 46 ja 44 kuu

jooksul kooskõlas teiste lepingu tingimustega. Seega on maksete kogusummas, mis on üks osa

krediidi kulukuse määra arvutamise andmetest, arvesse võetud ühe aasta eest arvutatud intress,

kuid leping sõlmiti tähtajaga vähemalt 4 aastat. Maksete kogusummas sisalduv intressiosa oleks

pidanud krediidi kulukuse määra arvutamisel olema arvesse võetust kolm korda suurem, mis

suurendab kolm korda krediidi kogukulus sisalduvaid intressimakseid ja samas ulatuses ka

tegelikku õiget krediidi kulukuse määra. Puuduste tõttu krediidi kulukuse määra puudutavate

andmete lepingus avaldamise osas ei tekkinud lepingust intressi maksmise kohustust, kõik

kostja poolt lepingute täitmiseks tehtud maksed tuleb ümber arvestada põhivõla tasumiseks. Sel

juhul ei olnud kostjal ülesütlemisteate koostamise seisuga krediidiandja ees ka võlgnevust, mis

oleks õigustanud laenulepingute ülesütlemist. Lepingutest tulenev võlg ei ole muutunud

sissenõutavaks ja hageja on esitanud hagi põhjendamatult.

Krediidiandja rikkus kostjaga lepingut sõlmides ja lisalaenu väljastades vastutustundliku

laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Krediidiandja ei oleks tohtinud kostjaga

tarbijakrediidilepingut sõlmida, kuna kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline.

Krediidiandja ei kontrollinud kostja maksevõimet, ei kogunud piisavaid andmeid ega teostanud

professionaalsele krediidiandjale kohase hoolega analüüsi kostja krediidivõimelisuse

hindamiseks. Kostjal ei olnud olemasolevate ja võetavate kohustuste täitmiseks piisavat

sissetulekut. Kostjal oli lepingute sõlmimise ajal kaks last ja sissetulekuna miinimumpalk.

Elatis ja peretoetused on mõeldud lastele, mitte laenumaksete tasumiseks. Kostjal olid

kohustused teiste võlausaldajate ees. Seetõttu ei tekkinud kostjal muud kohustust kui kohustus

saadud laenusummad tagastada, kuna lepingute sõlmimisest alates on võlaõigusseaduse (VÕS)

§-s 94 sätestatud intressimäär olnud 0 % aastas.

Lepingus on intressi arvestamise alusena märgitud 365-päevane aasta ja kuu pikkus vastavalt

tegelikule päevade arvule, mis on tühine, tüüptingimusena sõlmitud tarbijat põhjendamatult

kahjustav kokkulepe. Hagiavaldusest ei nähtu, kas viivise arvutamisel on arvestatud 360 päeva

või 365 päeva. Lepingus on intressimääraks 19,90% aastas, 0,0553% päevas, aga viivisemäär

päevas on 0,0545% päeva kohta. Ümardamine ümardamisreeglite vastaselt või tarbija kahjuks

ülespoole ei ole lubatud. Intressi võib arvestada ainult õigelt põhivõla jäägilt. Kostjale jääb

arusaamatuks, kuidas on intress maksegraafikus arvutatud.

Laenuandja ei ole kostjale hageja väidetud laenusummat välja maksnud. Ebaselge on, milliseid

kohustusi on refinantseeritud 15. oktoobri 2019 ja 3. aprilli 2020 „lepinguga“. Kostja leiab, et

kõik tema maksed tuleb, juhul kui hageja on kostja võlausaldaja ja laenusumma välja maksnud,

lugeda põhivõla tagastamiseks.

Teadmata, mis summa ja millal kostjale välja maksti, pole võimalik arvestada põhi- ega

kõrvalkohustusi. 2019 sõlmitud lepingu järgselt oli kostjal kohustus tasuda ka lepingu

sõlmimise tasu 19,17 eurot ning lepingu muutmise tasu 30 eurot. Ka need tasud tulnuks

arvestada põhiosa katteks.

Kostja keeldub hageja nõude täitmisest, kuna hageja pole esitanud kostjale intressimäära ja

muude kõrvalkohustuste vähenemist arvestavat uut maksegraafikut.

Kostja ei võlgne hagejale viivist. Laenuleping ei võimalda nõuda viivist hageja nõutud määra

0,0545 % alusel, vaid viivise nõude olemasolul võiks viivist nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud viivisemäära alusel. Laenulepingutes ei sisaldu kokkulepet viivise määra suhtes.

Lepingutes ei ole viivise aasta- ja päevamäära avaldatud, vähemalt ei ole seda tehtud

nõuetekohaselt selgelt ja kokkuvõtlikult. Juhul kui kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt

viivist nõuda, palub kostja kohtul viivist maksimaalses võimalikus ulatuses vähendada ja seada

väljamõistetud viivisele piirang selliselt, et kõrvalnõuete summa kokku ei ületaks põhivõla

suurust. Kostjal on mitmeid võlgnevusi, kostjal ei ole võimalik isegi seadusjärgses määras

viivist tasuda.

Hageja sissenõudmiskulude nõue on põhjendamatu. Hageja ei ole kostjaga sissenõudmiskulude

hüvitamise osas lepingut sõlminud, seega puudub tal alus sissenõudmiskulude nõudmiseks.

Juhul kui nõude loovutamine on kehtiv, ei muutunud hageja lepingupooleks. Hageja ja kostja

ei

ole

tarbijasuhtes.

Kostja

ei

ole

meeldetuletuskirju

kätte

saanud.

Tasuliste

meeldetuletuskirjade saatmiseks ei olnud hagejal alust, eeldused tasu nõudmiseks on täitmata.

Kostjal ei olnud sissenõutavat võlga hageja ees, mille tõttu tasulisi kirju saata.

Meeldetuletuskirjad on saadetud Julianus Inkasso OÜ poolt, kes ei ole menetlusega seotud.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus lahendab esmalt hageja taotluse hagi muutmiseks. Hageja esitas 21. märtsi 2023

menetlusdokumendis (dtl 277-278) alternatiivse lepingu täitmise nõude, juhuks, kui kohus

tuvastab, et laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud. Hageja leidis, et 11. märtsi 2024 seisuga

on sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 4475,82 eurot, kostja on tasunud põhiosa

katteks 4427,68 eurot ning võlgnevuses on 48,14 eurot. Hageja palus kostjalt hageja kasuks

välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuv võlgnevus maksegraafiku alusel

(igakuised osamaksed summas 150 eurot alates 10. aprillist 2024 kuni 10. detsembrini 2024

ning viimane osamakse summas 42,23 eurot 10. jaanuaril 2025).

Kohus selgitas 18. juuni 2024 määruses (dtl 280-281) hagejale, et hageja alternatiivne nõue

lepingu täitmiseks ja lepingu tähtaja pikendamine kuni 10. jaanuarini 2025 on kohtule

arusaamatu, sest tarbijakrediidilepingu nr SL19-01-1613590 lisast nr 2 (dtl 69-76) nähtub,

et lepingu lõpptähtpäevaks on 10. aprill 2024. Viidatud tähtpäev on möödunud ning kõik

tasumata osamaksed on muutunud sissenõutavaks.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 376 lg 1 järgi võib pärast hagi menetlusse võtmist ja

kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu

nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata

vastuväidet. Kohus ei andnud 18. juuni 2024 määruses hagi muutmiseks nõusolekut, kuna

vaidluse lahendamine on lõppstaadiumis ning uue alternatiivse ja ilmselt perspektiivitu

nõude lisandumine ei võimalda asja kiiremini ja säästlikumalt lahendada. Kostja teatas 18.

juunil 2024, et kostja ei anna samuti hagejale nõusolekut hagi muutmiseks (dtl 282). Seega

tuleb hageja taotlus hagi muutmiseks jätta rahuldamata, kohus ei võta hageja alternatiivset

nõuet menetlusse ning menetleb hagiavaldust ainult nendes nõuetes, mis on varasemalt

esitatud.

2. Hageja esitas kostja vastu nõude põhivõla 4207,40 euro, intressi 428,10 euro, haldustasu 9

euro, sissenõudmiskulude 50 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1252,47 euro ja

edasiulatuva viivise väljamõistmiseks.

3. Pooled ei vaidle selle üle, et Bigbank AS (edaspidi laenuandja) ja kostja sõlmisid 16. juunil

2018 tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 (dtl 143-152). Leping on digitaalselt

allkirjastatud. Sellest lepingust nähtub, et laenuandja andis kostjale krediiti summas 5820

eurot ning krediidisumma üleandmisel tehakse krediidisaaja palvel järgmised ülekanded:

193,84 eurot Omaraha OÜ kontole, 2136,36 eurot IPF Digital Estonia OÜ kontole ja

1841,23 eurot Ferratum Bank kontole. Lisaks lepiti kokku, et 87,30 eurot tasaarvestatakse

krediidisaaja lepingu sõlmimise tasu maksmise kohustusega krediidiandja ees ning

ülejäänud summa kantakse kostja arvelduskontole. Eritingimusena lepiti kokku, et

krediidisaaja on kohustatud täitma kahe tööpäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest

krediidisaaja laenulepingust nr 17-068021-VL tulenevad kohustused Swedbank AS-i ees

täies ulatuses, s.o summas 1425,87 eurot. Lepingu tingimustest nähtub, et intressimääraks

oli 29,90% tagastamata krediidisummalt aastas (s.o 0,0831% päevas) arvestatuna lähtuvalt

30 päevasest kuust ja 360 päevasest aastast ning krediidi kulukuse aastamääraks oli 35,93%.

Lepingupooled leppisid kokku, et laen tagastatakse osamaksetena ning lepingu

lõpptähtpäevaks on 10. juuli 2023.

15. augustil 2018 sõlmisid laenuandja ja kostja lepingu muudatuse, mille vormistasid uue

tarbijakrediidilepinguna nr SL18-01-1556939 (dtl 154-159). Leping on digitaalselt

allkirjastatud. Sellest lepingust nähtub, et laenuandja andis kostjale krediiti summas

5789,78 eurot ning kokku lepiti, et krediidisumma 5789,78 eurot tasaarvestatakse

krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad krediidilepingust nr SL18-01-

1546978. Lepingu allkirjastamisega loevad lepingupooled lõppenuks krediidilepingu nr

SL18-01-1546978. Lepingu tingimustest nähtub, et intressimääraks oli 19,90% tagastamata

krediidisummalt aastas (s.o 0,0553% päevas) arvestatuna lähtuvalt 30 päevasest kuust ja

360 päevasest aastast ning krediidi kulukuse aastamääraks oli 22,37%.

22. oktoobril 2019 sõlmisid laenuandja ja kostja lepingu muudatuse, mille vormistasid uue

tarbijakrediidilepinguna nr SL19-01-1613590 (dtl 161-16669). Leping on digitaalselt

allkirjastatud. Sellest lepingust nähtub, et laenuandja andis kostjale krediiti summas

4938,95 eurot ning kokku lepiti, et krediidisumma 4938,95 eurot tasaarvestatakse

krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad krediidilepingust nr SL18-01-

1556939. Lepingu allkirjastamisega loevad lepingupooled lõppenuks krediidilepingu nr

SL18-01-1556939. Lepingu tingimustest nähtub, et intressimääraks oli 19,90% tagastamata

krediidisummalt aastas (s.o 0,0553% päevas) arvestatuna lähtuvalt 30 päevasest kuust ja

360 päevasest aastast ning krediidi kulukuse aastamääraks oli 22,74%.

Tarbijakrediidilepingu nr SL19-01-1613590 lisa nr 1 (dtl 61-68) kohaselt võimaldati

kostjale 3. aprillil 2020 maksepuhkust kaks kuud. Tarbijakrediidilepingu nr SL19-01-

1613590 lisa nr 2 (dtl 69-76) kohaselt võimaldati 9. septembril 2020 kostjale maksepuhkust

kolm kuud – krediidisumma jäägiga 4629,91 eurot, krediidikulukuse määraga 24,27%

aastas, intressimääraga 19,90% aastas (s.o 0,0553% päevas), maksta jäänud kuumaksete arv

44 ning lepingu lõpptähtpäev 10. aprill 2024.

4. Laenuandja ja kostja sõlmisid 16. juunil 2018 seega tarbijakrediidilepingu VÕS § 402

mõistes ning hilisemalt selle muudatused, viimane muudatus tehti seoses maksepuhkuse

andmisega 9. septembril 2020.

5. Maksekorraldustega on tõendatud, et laenuandja tasus 17. juunil 2018 Omaraha OÜ-le

193,84 eurot, IPF Digital OÜ-le 2136,36 eurot, Ferratum Bankʼile 1841,23 eurot ning

kostjale 1561,27 eurot (dtl 167-170). Seega täitis laenuandja oma kohustused, mis tulenesid

tarbijakrediidilepingust nr SL18-01-1546978. Kostja väide selle kohta, et ta ei ole

tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 alusel raha saanud, on väär.

6. Hagiavalduse kohaselt ei täitnud kostja maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt.

Hageja väitel jäi kostja tasumisega viivitusse alates 15. osamaksest, s.o 11. jaanuarist 2021

kuni ülesütlemisele eelnenud 21. osamakseni, s.o 12. juulini 2021. Laenuandja saatis 12.

mail 2021 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 77). Selles hoiatuses andis

krediidiandja kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks hiljemalt 29.

mail 2021. Hageja väitel kostja võlgnevust ei tasunud ning laenuandja ütles

tarbijakrediidilepingu 14. juuli 2021 ülesütlemise teatega üles (dtl 78). Hageja loeb seega

lepingu ülesöelduks alates 14. juulist 2021.

Kostja ei ole lepingu ülesütlemisega nõustunud, kuna leiab, et lepingu tühisuse või

lepingujärgse intressi kokkuleppe tühisuse tõttu tuleb kõik tagasimaksed lugeda tasutuks

põhivõla katteks ning kostjal ei olnud laenuandja ees võlgnevust tekkinud. Kohus annab

lepingu ülesütlemisele hinnangu allpool (vt otsuse p 14).

7. Laenuandja teavitas 4. juuli 2022 teatisega kostjat, et ta on 4. juulil 2022 loovutanud

lepingust nr SL19-01-1613590 tuleneva nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda

viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid (dtl 79). Laenuandja on kinnitanud nõude

loovutamist ka 3. novembril 2023 (dtl 191-194). VÕS § 164 lg 1 ja 2 ning § 170 alusel on

lepingust tulenevad nõuded hagejale loovutatud ning võla esinemise korral on hageja

õigustatud seda kostjalt sisse nõudma.

8. Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17.

detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast

tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu

teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‑154/15,

17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida

kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad

siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr

C‑377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja

lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses

õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr

C‑679/18). Riigikohus asus tsiviilasjas nr 2-21-13098 24. novembril 2023 tehtud lahendis

seisukohale, et kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5

tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid

(vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus

ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus

on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele.

9. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude

kulukuse

määra

enam

kui

kolm

korda.

16. juunil

2018

tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 35,93%,

selle 15. augustil 2018 muudatuse kohaselt 19,90%, 22. oktoobri 2019 muudatuse kohaselt

22,74%, 3. aprillil 2020 muudatuse kohaselt 23,43% ja 9. septembri 2020 muudatuse

kohaselt 24,27% aastas. Hageja on selgitanud krediidi kulukuse määra kujunemist. Krediidi

kulukuse määra arvutamiseks vajalikud andmed on algses tarbijakrediidilepingus ja selle

muudatustes toodud. Kostja on krediidi kulukuse määra arvutuskäigu ja suuruse kahtluse

alla seadnud, kuid ei ole esitanud omapoolset arvutuskäiku. Arvestades lepingus ja selle

muudatustes toodud andmeid ei ole kohtul kahtlust, et krediidi kulukuse määr jääb lubatud

ülempiirist allapoole. Eesti Panga veebilehel avaldatud andmete kohaselt oli viimase kuue

kuu keskmiseks krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse

määraks 16. juuni 2018 tarbijakrediidilepingu ja 15. augusti 2018 muudatuse sõlmimise ajal

20,01% aastas (kolmekordne määr 60,03% aastas), 22. oktoobri 2019 muudatuse ajal

20,61% aastas (kolmekordne määr 61,83% aastas), 3. aprilli 2020 muudatuse ajal 20,52%

aastas (kolmekordne määr 61,56% aastas) ja 9. septembri 2020 muudatuse ajal 20,09%

aastas (kolmekordne määr 60,27% aastas). Hageja poolt välja toodud krediidi kulukuse

määrad ei ületa seega krediidi andmise (algse tarbijakrediidilepingu ja selle hilisemate

muudatuste sõlmimise) ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda. Kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping ja selle hilisemad muudatused ei ole seetõttu

VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS § 4034 lg 1, mille kohaselt on

krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija

krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid

ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke

majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10).

Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu

krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks

isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või

tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei

satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda

maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal. Antud juhul

on krediidiandja lepingust tulenevad nõuded loovutanud hagejale ning hagimenetluses tuleb

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada

hagejal.

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et laenuandja

lähtus kostja laenutaotluses deklareeritud andmetest, kontrollis kostja pangakonto

väljavõtet ning maksehäireregistrit. Hageja hinnangul võimaldas kostja sissetulek,

olemasolevad kohustused ja maksehäirete puudumine anda kostjale laenu.

Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja esitas tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-

1546978 sõlmimisele eelnevalt laenusaajale laenutaotluse (dtl 148-150), milles märkis oma

töötasuks 448 eurot, sotsiaaltoetusteks/alimentideks kokku 248 eurot. Kostja deklareeris

seitse laenusuhtest tulenevat kohustust, mille igakuiste laenumaksete tagasimakse summa

moodustas kokku 712 eurot (dtl 149). Kuigi kostja märkis end vabaabielus olevaks, siis

elukaaslase sissetulekut kostja taotlusesse ei märkinud. Järelikult oli kostja pere ainus

ülalpidaja. Taotluse kohaselt soovis kostja laenu kaupade ja teenuste soetamiseks

(igapäevaseks arveldamiseks) ning laenu tagastamise allikana nägi kostja oma töötasu (dtl

150).

Kostja kontoväljavõttest perioodi 1. veebruar 2018 – 6. juuni 2018 kohta (dtl 172-181)

ilmneb, et sotsiaaltoetuse/alimentidena on kostja silmas pidanud Sotsiaalkindlustusametilt

igakuiselt laekuvat elatisabi summas 100 eurot ning peretoetust summas 148,36 eurot.

Kostja töötasu on olnud 457,90-482 eurot. Samuti nähtub, et kostja on võtnud veebruaris

2018 kaks laenu, aprillis kaks uut laenu ja mais kolm uut laenu.

Hageja õigustab kostjale laenu andmist sellega, et neli kostja olemasolevat laenu

refinantseeriti. Lisaks on hageja välja toonud, et lepingu igakuiseks osamakseks kujunes

189,44 eurot, muid kohustusi oli 128 eurot, kohustused kokku moodustasid 45,61% kliendi

igakuisest sissetulekust. See ei ole õige. Kostja sissetuleku hulka ei saa arvestada elatisabi

ega peretoetust, sest need on sihtotstarbeliselt mõeldud laste ülalpidamiseks. Laenu oli

kostjal võimalik tagastada ainult oma igakuisest töötasust (nii nagu kostja laenutaotluses ka

märkis), milleks oli kontoväljavõtte kohaselt kõige rohkem 482 eurot. Seega moodustas

lepingu alusel tasumisele kuuluv osamakse 189,44 eurot kostja töötasust 39,30%. Kui

igakuisele laenu osamaksele lisada ka teised kohustused, mis hageja enese väitel olid 128

eurot, kokku 317,44 eurot, kulus kostjal kohustuste täitmisele 65,86% oma töötasust. Enese

ülalpidamiseks jäi kostjal seega vaid 164,56 eurot. Üldteadaolevat elukallidust arvestades

ei oleks aastal 2018 ega hiljem olnud kostjal võimalik selle summaga ühes kuus end ülal

pidada. Hageja pidi seda professionaalse laenuandjana ette nägema ning mõistma, et kostja

ei ole krediidivõimeline. Laenuandjale pidi oleme selge, et kostja on juba „laenuorjuses“,

kuivõrd juba tema laenutaotlusest nähtuvate igakuiste laenutagasimaksete summa (712

eurot) ületas tema töötasu (482 eurot) 230 euro võrra. Laenutaotluses märkis kostja, et vajab

laenu igapäevaseks arveldamiseks. Seega vajas kostja uusi laene olemasolevate laenude

tasumiseks. Tähtsust ei oma, et laenu andmise hetkel ei olnud kostjal maksehäireid.

Laenuandja pidi kostja pangakonto väljavõttest nägema, et kostja võtab järjepidevalt uusi

laene ning tegema sellest ise loogilise järelduse, et maksehäirete tekkimine on järjekordse

uue laenu andmisel vaid aja küsimus. Seda näitab ka kostja hilisem maksehäireregistri info

(dtl 120-121).

Tähelepanu väärib seegi, et laenusaaja kontrollis kostja krediidivõimet ainult ühe korra ning

hilisemate lepingumuudatuste puhul ei pidanud hageja kostja krediidivõime kontrollimist

vajalikuks. Kostja kontoväljavõttest perioodi 1. märts 2019 – 30. oktoober 2019 kohta (dtl

234-239) nähtub, et kostja töötasu on küll tõusnud 516,45 eurole, kuid peretoetus on

vähenenud 120 eurole. Vaatamata sellele, et tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978

alusel refinantseeriti mitmed kostja kohustused, ilmneb kostja kontoväljavõttest, et temal

on siiski kohustusi mitmetete laenuandjate ees ning ta on järjest võtnud uusi laene, nt Placet

Group OÜ-lt 13. mail 2019 2040 eurot, 27. mail 2019 470 eurot ja 5. juunil 2019 360 eurot,

Mogo OÜ-lt 9. juulil 2019 2000 eurot, Monefit Estonia OÜ-lt 23. juulil 2019 2400 eurot,

Inbank AS-ilt 21. augustil 2019 3405 eurot ja Bondora AS-ilt 25. augustil 2019 1800 eurot.

12. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise

mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu

tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse

suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–

3 ja lõikes 7 sätestatust.

Eeltoodut arvestades on esialgne võlausaldaja rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet ja andnud laenu krediidivõimetule isikule.

13. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude

maksmise

kohustuse

äralangemine.

Nimetatud

sättest

tulenevalt

loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid

üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Riigikohus on 24. novembril 2023

tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud otsuse punktis 25 leidnud, et kui tarbija on tühise

intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks

laenusumma tagasimaksmiseks.

14. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevatest tagajärgedest tingituna

hindab kohus alljärgnevalt kostjaga sõlmitud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

korrektsust.

VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 alusel sai kostja 5820 eurot, kostja pidi

maksegraafiku (dtl 146) alusel juulis ja augustis 2018 tagastama laenu põhiosa 42,93 eurot,

kuid vastavalt tagasimaksete andmetele (dtl 182-189) tagastas kostja laenuandjale juulis ja

augustis 2018 kokku 289 eurot, seega 246,07 eurot enam (289-42,93).

15. augusti 2018 tarbijakrediidilepinguga nr SL18-01-1556939 kostja raha ei saanud, vaid

krediidisumma tasaarvestati krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad

krediidilepingust nr SL18-01-1546978. Krediidilepingu nr SL18-01-1546978 alusel sai

laenuandja kostjalt 15. augusti 2018 seisuga nõuda maksegraafiku alusel 5531 euro (5820-

289) tasumist. Tarbijakrediidilepingust nr SL18-01-1556939 nähtuvalt jäi laenu tagastamise

lõpptähtpäev endiseks (10. juuli 2023), kuid maksegraafikust (dtl 159) nähtuvalt muutusid

suuremaks laenu tagastamise osamaksed ning septembris 2018 ei pidanud kostja laenu

põhiosa tasuma. Kostja pidi maksegraafiku (dtl 146) alusel alates 10. septembrist 2018 kuni

10. oktoobrini 2019 tagastama laenu põhiosa kokku 864,69 eurot, kuid kostja tegi

tagasimakseid kokku summas 2167,68 eurot (dtl 182-189), seega 1302,99 eurot enam

(2167,68-864,69).

22. oktoobri 2019 tarbijakrediidilepinguga nr SL19-01-1613590 kostja raha ei saanud, vaid

krediidisumma tasaarvestati krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad

krediidilepingust nr SL18-01-1556939. Krediidilepingu nr SL18-01-1556939 alusel sai

laenuandja kostjalt 22. oktoobri 2019 seisuga nõuda maksegraafiku alusel 3363,32 euro

(5531-2167,68) tasumist. Tarbijakrediidilepingust nr SL19-01-1613590 ja selle

maksegraafikust (dtl 166) nähtuvalt leppisid lepingupooled kokku laenu tagastamise

lõpptähtpäeva muutmises 10. novembriks 2023, muutusid ka osamaksete summad ning

novembrist 2019 kuni veebruarini 2020 (neli kuud) ei pidanud kostja laenu põhiosa tasuma.

3. aprilli 2020 tarbijakrediidilepingu nr SL19-01-1613590 lisa nr 1 (dtl 61-68) kohaselt

võimaldati kostjale maksepuhkust kaks kuud, seega ei pidanud kostja tegema laenusaajale

tagasimakseid 2020. aasta aprillis ja mais (maksegraafik, dtl 67). Tarbijakrediidilepingu nr

SL19-01-1613590 lisa nr 2 (dtl 69-76) kohaselt võimaldati 9. septembril 2020 kostjale taas

maksepuhkust kolm kuud, seega ei pidanud kostja tegema laenusaajale tagasimakseid ka

2020. aasta septembris, oktoobris ja novembris (maksegraafik, dtl 75). Kostja pidi

viimastena kokkulepitud maksegraafikute järgi tasuma laenuandjale alates 18. novembrist

2019 kuni 12. juulini 2021 kokku põhiosa summas 980,94 eurot, kuid kostja tegi sel

perioodil tagasimakseid kokku summas 1971 eurot (dtl 182-189), seega 990,06 eurot enam

(1971-980,94).

Eeltoodust järeldub, et kostjal ei olnud krediidiandja poolt väidetud võlgnevust alates 11.

jaanuarist 2021 kuni 12. juulini 2021. Selleks hetkeks, kui krediidiandja ütles

tarbijakrediidilepingu 14. juulil 2021 üles, oli kostja krediidi põhiosast enam tasunud

2539,12 eurot (246,07+1302,99+990,06). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei olnud

seega kooskõlas VÕS § 416 lg-s 1 sätestatuga ning ülesütlemine oli tagajärjetu.

15. Kostja tegi krediidi tagasimakseid kokku summas 4427,68 eurot (dtl 182-189). 14. juuli

2021 seisuga tuli kostjal laenu põhiosa tasuda veel 1392,32 eurot (5820-4427,68).

16. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus andis hagejale 23.

veebruari 2024 määrusega (dtl 273-274) võimaluse oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse esitamiseks, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude

vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma

tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Hageja ei esitanud kohtule uut arvestust (vt hageja

21. märtsi 2024 menetlusdokument, dtl 277-278).

Kuna hageja uut maksegraafikut ei esitanud, milles hageja oleks tasumisele kuulunud

põhiosa maksed arvestanud ümber kuni kokkulepitud lepingu tähtpäevani 10. aprill 2024,

lähtub kohus viimasest maksegraafikust nähtuvatest põhiosa maksete suurustest, kuna need

andmed on kostjale teatavaks tehtud.

Kohus leidis otsuse punktis 14, et kostja oli 14. juuli 2021 seisuga krediidi põhiosast enam

tasunud 2539,12 eurot. Lähtudes viimasest maksegraafikust (dtl 75) ja selles kokkulepitud

põhiosa maksete suurustest oli kostjal seega osamaksed täielikult ette tasutud kuni 2023.

aasta juunikuuni ning 10. juuli 2023 makse osaliselt summas 14,16 eurot. Kostjal tuli laenu

põhiosa 1392,32 eurot tasuda järgmiselt: 10. juuli 2023 120,23 eurot, 10. august 2023

135,03 eurot, 11. september 2023 136,36 eurot, 10. oktoober 2023 140,11 eurot, 10.

november 2023 141,86 eurot, 11. detsember 2023 143,80 eurot, 10. jaanuar 2024 146,93

eurot, 12. veebruar 2024 148,53 eurot, 11. märts 2024 151,67 eurot ja 10. aprill 2024 127,53

eurot.

Põhiosa maksed summas 1392,32 eurot on seega muutunud sissenõutavaks, kuid on kostja

poolt tasumata. Seetõttu tuleb hageja nõue põhivõlgnevuse väljamõistmiseks rahuldada

summas 1392,32 eurot.

17. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates tarbijakrediidilepingu

nr SL18-01-1546978 sõlmimisest 16. juunist 2018 kuni 31. detsembrini 2022 0%, alates 1.

jaanuarist 2023 kuni 30. juunini 2023 2,5%, alates 1. juulist 2023 kuni 31. detsembrini 4%,

alates 1. jaanuarist 2024 kuni 30. juunini 2024 4,5% aastas.

Seega, alates tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 sõlmimisest 16. juunist 2018 kuni

31. detsembrini 2022 oli seadusjärgne intressimäär 0% ning kostja ei pidanud laenuandjale

intressi tasuma.

Arvestades maksegraafikujärgseid osamakseid ja VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärasid

kujuneb kostja poolt tasumisele kuuluv intress alates 1. jaanuarist 2023 kuni 10. aprill 2024

järgmiselt:

kuupäev

Põhiosa

(eurodes)

Intress 01.07.-31.12.2023

4% aastas (eurodes)

Intress 01.01.-10.04.2024

4,5% aastas (eurodes)

10.07.2023

120,23

2,31

1,49

10.08.2023

135,03

2,13

1,68

11.09.2023

136,36

1,68

1,70

10.10.2023

140,11

1,27

1,74

10.11.2023

141,86

0,81

1,76

11.12.2023

143,80

0,33

1,79

10.01.2024

146,93

1,66

12.02.2024

148,53

1,08

11.03.2024

151,67

0,58

10.04.2024

127,53

0,02

Kokku: 8,53 eurot

Kokku: 13,50 eurot

Kokku: 22,03 eurot

Kohus on seisukohal, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress summas 22,03

eurot.

18. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada

alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud

tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija

satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari

2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostja saanud

maksetega viivitusse sattuda, kuna hageja ei ole kostjale ega kohtule uuesti määratud

tagasimakseid teatavaks teinud. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega

jätta rahuldamata.

19. Kuivõrd hageja nõuab hagis veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist TsMS

§ 367 alusel, mõistab kohus välja viivise põhinõudelt 1392,32 eurolt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu tuli kostjal

krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses, mistõttu

ei ole põhjendatud viivise nõudmine määras 19,90% aastas ning kohaldada tuleb VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära.

20. Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise

vähendamist nõuda vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv

on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 järgi leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige

kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit. VÕS § 162 lg 1 alusel viivise vähendamise otsustamine on kohtu

diskretsiooniotsus.

Vastavalt otsuse punktidele 18 ja 19 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja vaid

edasiulatuva viivise ning seda seadusjärgses määras. Seega puudub hetkel viivisevõlg,

mille summat vähendada. Viivise vähendamine tähendaks seega tulevikus tekkida võiva

viivise summa vähendamist juba ette. Kohtu hinnangul tuleb arvestada, et kostja on ka ise

laenu võttes vääralt hinnanud oma krediidivõimet ning võtnud laenu vastutustundetult.

Seda kinnitab kohtule esitatud maksehäire raport - 20. aprilli 2022 seisuga on kostjal 10

kehtivat maksehäiret (dtl 120). Kostja ei ole esitanud tõendeid oma praeguse (ammugi

tulevase) majandusliku olukorra kohta ning on piirdunud üldsõnaliste väidetega. Kostjal

on täiskasvanud töövõimelise isikuna võimalik ise teha pingutusi oma majandusliku

olukorra parandamiseks, kohtuotsusega väljamõistetud summa täitmiseks ning sellega

viivise tasumise kohustuse vältimiseks/minimeerimiseks. Küll aga nõustub kohus, et

edasiulatuva viivise kogusumma ei tohi ületada põhivõla summat, s.o 1392,32 eurot.

Viivise põhiline eesmärk on hüvitada võlausaldajale võlgniku makseviivituse tõttu tekkida

võiv kahju (vt Riigikohtu 14. aprilli 2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14, p 13). Viivise

eesmärk ei ole teenida võlausaldajale võlgniku makseraskuste arvel tulu. Kohus rahuldas

hageja nõude edasiulatuva viivise väljamõistmiseks. Kui kostja põhivõlga tasuma ei asu,

võib viivis ühel hetkel ületada põhivõla summat. Hageja pidi sellega hagiavalduse

esitamisel arvestama. Hageja ei ole kohtule esitanud põhivõlast suuremat viivise nõuet

õigustavaid põhjendusi ega tõendeid põhivõlast suuremas ulatuses kahju tekkimise kohta.

Kohus leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks selle suuruse sidumisega põhivõla

suurusega on põhjendatud. Kohus rahuldab viivise vähendamise taotluse selliselt, et

määrab, et edasiulatuv viivis ei tohi ületada põhivõla summat.

21. Hageja palub kostjalt välja mõista laenuhaldustasu võlgnevuse summas 9 eurot. Hageja

leiab, et vastavalt 22. oktoobril 2019 sõlmitud laenulepingule on laenusaaja kohustatud

tasuma lepingu haldamise tasu, mis on 1,50 eurot kuus ning kostjal on tasumata 11.

veebruari 2021 – 12. juuli 2021 osamaksete laenuhaldustasud kogusummas 9 eurot. Kohus

on eelnevalt tuvastanud, et laenuandja rikkus kostjale laenu andes vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Tuginedes VÕS § 4034 lg 7 on kostja kohustus muude kulude

maksmiseks ära langenud ning kostja ei võlgne hagejale ka laenuhaldustasu. Seetõttu jätab

kohus hageja nõude laenuhaldustasu 9 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

22. Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulud summas

50 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus on eelnevalt

tuvastanud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei olnud seaduslik, kuna kostjal puudus

sel hetkel võlgnevus krediidiandja ees. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hüvitada

olematu nõude sissenõudmiseks tehtud kulusid. Lisaks märgib kohus, et hageja on kostjat

4. ja 5. juulil 2022 e-kirjaga teavitanud nõude loovutamisest ning sellest, et hagejat esindab

nõude

sissenõudmisel

Julianus

Inkasso

OÜ

(dtl

81-84).

Rohkem

tõendeid

meeldetuletuskirjade saatmise kohta hageja kohtule esitanud ei ole. Kohus jätab hageja

nõude sissenõudmiskulu 50 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

23. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt. Hageja kasuks väljamõistmisele

kuulub põhivõlgnevus summas 1392 eurot 32 senti, intress 22,03 eurot ning viivis

põhivõlgnevuselt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud osas tuleb hagiavaldus jätta

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

24. Hagi rahuldati ligikaudu 24% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

24% ulatuses kostja ja 76% ulatuses hageja kanda.

25. Hageja menetluskulude nimekirja (dtl 286), kohaselt on hageja menetluskulud kokku 1617

eurot. Hageja menetluskulud koosnevad järgmisest: tasutud riigilõiv 630 eurot ja

õigusabikulu 987 eurot (ilma käibemaksuta). Lepingulise esindaja kulu koosneb järgmisest:

maksekäsu kiirmenetluse kulu tükihinnana 20 eurot, hagiavalduse esitamisega seotud tööd

3,8 tundi tunnitasuga 120 eurot, hageja 6. novembri 2023 ja 21. märtsi 2024 seisukoha

esitamisega seotud tööd kokku 3 tundi tunnitasuga 169 eurot.

Riigilõiv hagiavalduse esitamisel 630 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud

menetluskulu.

Maksekäsu kiirmenetluses kuuluvad TsMS §-st 4842 tulenevalt peale riigilõivu

hüvitamisele avaldaja menetluskulud summas 20 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse kulud on

TsMS § 172 lõikest 9 tulenevalt põhjendatud hüvitada 20 euro ulatuses.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Arvestades vaidluse eset ja poolte esitatud menetlusdokumentide ja tõendite mahtu, ei olnud

vaidlus eriliselt keeruline ega mahukas. Kohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu (kokku

7 tundi) kooskõlas asja keerukuse ja mahuga. Kostja esindaja tunnitasu on olnud algselt 120

eurot ja hiljem 169 eurot käibemaksuta. Kohtu hinnangul ületab see keskmist sarnase

õigusteenuse

(jurist)

eest

maksmisele

kuuluvat

tasu

ning

on

pigem

advokaadi/vandeadvokaadi tasuga võrreldav. Mitteadvokaadist esindaja puhul on

kohtupraktikas peetud aktsepteeritavaks kuni 110 euro suurust tunnitasu. Kostja

esindajakulu on vajalik ja põhjendatud seega 770 (7 * 110) euro ulatuses.

Hageja menetluskulud on 1420 eurot (630 + 20 + 770). Kuna menetluskulud jäid 24%

ulatuses kostja kanda, tuleb hageja menetluskulust 24%, s.o 284 eurot kostjalt hageja kasuks

välja mõista.

26. Kostja menetluskulude nimekirja (dtl 263-264, 289) kohaselt koosnevad kostja

menetluskulud õigusabikulust summas 3048 eurot (25,4 tundi tunnitasuga 120 eurot).

Kohtu hinnangul on esindaja ajakulu olnud osaliselt ülemäärane. Kostja kirjalikud

seisukohad on olnud suures osas ennastkordavad ning sisaldanud konkretiseerimata

tüüpvastuseid. Ülemäära palju on kostja esindajal väidetavalt kulunud ka hageja

menetlusdokumentide ja muu materjaliga tutvumiseks. Kohus leiab, et kostja esindaja

ajakulu kogu menetluse kestel on olnud vajalik ja põhjendatud kokku 10 tunni ulatuses.

Kostja esindaja tunnitasu on 120 eurot käibemaksuta. Kohtu hinnangul ületab see keskmist

sarnase õigusteenuse (jurist) eest maksmisele kuuluvat tasu ning on pigem advokaadi tasuga

võrreldav. Mitteadvokaadist esindaja puhul on kohtupraktikas peetud aktsepteeritavaks

kuni 110 euro suurust tunnitasu.

Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on seega 1100 eurot (10x110). Kuna

menetluskulud jäid 76% ulatuses hageja kanda, tuleb kostja menetluskulust 76%, s.o 836

eurot hagejalt kostja kasuks välja mõista.

27. Kuna hagejal tuleb kostjale hüvitada menetluskulud 836 eurot ja kostjal hagejale 284 eurot,

tuleb nimetatud summad tasaarvestada ning mõista hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulu 552 eurot.

28. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb märkida, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik