3-24-1408/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.07.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1408

Haldusasi

X. Xi kaebus Maardu Linnavalitsuse 15.04.2024 otsuse nr

10-1.7/919 tühistamiseks ja Maardu Linnavalitsuse

kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X

Vastustaja – Maardu linn, volitatud esindaja Neeme Sild

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Asendada avaldatavas otsuses kaebaja, C. C, Y. Y ja Q. Q nimed tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 26.08.2024 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X (kaebaja) esitas 05.04.2024 Maardu Linnavalitsusele toimetulekutoetuse taotluse 2024. a

aprillikuu eest.

2. Maardu Linnavalitsus jättis 15.04.2024 otsusega nr 10-1.7/919 (digitaalse kohtutoimiku

lehekülgedel (dtl) 34-38) kaebajale toimetulekutoetuse määramata. Otsuse põhjendused on

järgmised.

2.1. Kaebaja makstud elatis on jäetud arvestamata, kuna elatise maksmise tõendamiseks puuduvad

muud dokumendid, kui taotleja kinnitus, et selline elatise maksmine on aset leidnud. Samuti on

jäetud eluasemekuludena arvestamata Eesti Puu 10.01.2024 arve nr 101104 kuna arve on

väljastatud Y. Y nimele, kes ei ole toimetulekutoetuse taotleja leibkonnaliige ning taotleja ei ole

antud kulu kandja ning taotleja poolt esitatud kinnitus, et Y. Yle on hüvitatud 1/3 kuludest

sularahas ei ole kontrollitav.

2.2. Esitatud Bauhaus’i kviitung lehereha Fiskars XL soetamiseks on jäetud halduskuluna

arvestamata, kuna teatud eluasemekulu liike võetakse toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse

vaid siis, kui toimetulekutoetuse taotleja elab korterelamus. Vastava piirangu seadmisega on

soovitud vältida haldamise tasu ja elamu renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse

kompenseerimist toimetulekutoetuse vahenditest üksikelamus elavatele inimestele. Kui

korterelamu puhul on maja haldamisega seotud kulud ning elamu renoveerimiseks võetud laenu

tagasimaksed elanike jaoks sundkulud, siis üksikelamus elavate inimeste puhul on neil endil

3-24-1408

üldjuhul võimalus otsustada, millal ja milliseid elamu hooldamisega seotud kulutusi teha. Eramaja

renoveerimiseks-ehitamiseks võetav laen ei ole võrreldav korteri renoveerimiseks võetava

laenuga, mida toimetulekutoetuse vahenditest ei kaeta sarnaselt eluaseme soetamiseks võetud

laenuga või teiste laenudega, mida laenuvõtja endale vabatahtlikult võtnud on. Toimetulekutoetuse

eesmärgiks ei ole maksta riigieelarvelistest vahenditest kinni inimeste vabatahtlikult võetud

laenukohustusi, mille abil neil oleks võimalik enda elamut renoveerida/remontida.

2.3. Toimetulekutoetust makstakse piiratud avalike ressursside arvelt, seetõttu peab toetuse

väljamaksmine olema põhjendatud. Andmete varjamine ja nendega manipuleerimine on

toetusõiguse kuritarvitamine. Toetuse maksmine neile, kes seda tegelikult ei vaja, on avalike

piiratud ressursside raiskamine.

3. Kaebaja esitas 10.05.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maardu Linnavalitsuse

15.04.2024 otsuse nr 10-1.7/919 tühistamiseks ja Maardu Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata

kaebaja taotlus uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt alljärgnevatel põhjustel.

4.1.

Toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete

eelmisel kuul saadud netosissetulekud, millest arvestatakse mh maha makstud elatis. Kaebaja

leiab, et elatist tuleb arvestada perekonnaseaduse ja senise kohtupraktika järgi.

Toimetulekutoetuse arvestamisel ei loeta C. Ct kaebaja perekonnaliikmeks, sest kaebaja on C. C

eestkostja. Vastustaja on toimetulekutoetuse määramata jätmisel ekslikult jätnud arvestamata

kaebaja makstud elatise C. ja Y. Yle, viidates halduskohtu 10.04.2024 otsusele haldusasjas nr 3-

23-2046. Perekonnaseadusest (PKS) ja sotsiaalhoolekande seadusest (SHS) ei tulene, et elatis peab

igal juhul olema kohtu poolt välja mõistetud või notariaalselt kokku lepitud, et seda oleks võimalik

toimetulekutoetuse määramisel arvestada. Ka ei ole kuidagi piiratud poolte kokkuleppel makstava

elatise suurus, kusjuures elatis võibki igas kalendrikuus olla erinev, kuivõrd ülalpeetavate

vajadused võivad kuude lõikes varieeruda.

4.2.

C. ja Y. Y sissetulekuks on üksnes pension ja puudetoetus ning Q. Q on õpilane kellel

puudub täielikult sissetulek. Kui kaebaja neile elatist ei maksaks ega võimaldaks neil

kasutuseelisena kaebajale kuuluvas majas elada, siis ei ole neist kellelegi tagatud minimaalsed

vahendid ning nad ei suudaks ka iseennast ülal pidada. Kaebaja ei ole kohustatud mitte kedagi

oma elamises tasuta majutama koos kõikide teenustega. Vastustaja ei saa ilmselgelt aru, milles

seisneb ülalpidamiskohustuse täitmine ja ka sellest, et ülalpidamiskohustust saab täita muuhulgas

eluaseme võimaldamisega, mis on kasutuseelisena elatise osa ja tuleb toimetulekutoetuse

taotlemisel maha arvestada. Kui eestkostja võimaldab eestkostetaval elada endale kuuluvas

eluruumis, on tal kohustus selle üle arvestust pidada ja eestkostetava saadud varalise õiguse

väärtust hinnata, sest vastasel korral ei saaks eestkostja eestkostetava eluasemekulusid

eestkostetava arvel katta samaaegselt vältides iseenda eluasemekulude katmist eestkostetava arvel.

Käesolevas asjas ei ole vastustaja seda olukorda õiglaselt arvesse võtnud. Eestkostja

põhimõtteliselt ei pea eestkostetavale võimaldama eluruumi tasuta kasutust. Käesoleval juhul ei

saa C. C toimetulekutoetust üksnes seetõttu, et saab 500 euro väärtuses eluasemeteenust oma

emalt, kes on ühtlasi ka eestkostja. Samal ajal ei saa ema oma eestkostetavast pojale eluruumi

üürile anda. Selles olukorras on ainuke lahendus käsitleda eluruumi võimaldamist

ülalpidamiskohuslase antava elatisena, mida antakse kasutuseelisena ja mille väärtus on summa,

mis kuluks analoogse eluaseme üüriks turutingimustel. Mitte ainult vastustaja ei ole teinud

koostööd SKA-ga, vaid ka kaebaja. SKA selgitab üheselt, et toimetulekutoetuse taotlemisel ei

sätesta seadus eri regulatsiooni, milliseid tõendeid peaks kasutuseelise osas elatise maksmisel

kohaliku omavalitsuse üksusele erinevalt muudest tõenditest esitama. Elatise maksmine tuleb

2(12)

3-24-1408

toimetulekutoetuse taotlemisel tõendada dokumentaalselt või siis taotleja allkirjaga. Vastustaja ei

ole millegagi selgitanud, miks ta SKA juhiseid ei järgi, kuivõrd tegemist on riikliku toetusega.

4.3.

Vastustaja on kaebajat juhendanud esitama taotluse juurde kinnituskirja ja on ka ligi aasta

seda selliselt arvestanud. Kaebajale jääb arusaamatuks vastustaja väide kaebajaga puuduliku

koostöö kohta. Kaebaja on alati vastustajale vastanud, võimaldanud abivajaduse hindamist

kohapeal, käinud mitmel korral linnavalitsuse sotsiaalabiosakonnas nõu ja selgitusi küsimas.

Asjaolu, et vastustaja kaebajat juhendada ei suuda, ei ole põhjus jätta toimetulekutoetus

määramata. Kaebajale ei saa ette heita, et ta on sunnitud oma rikutud õiguste kaitseks pöörduma

kohtusse seepärast, et vastustaja ametnikel puudub arusaamine sellest, mis on eestkostja ülesanded

ning milliseid kulusid peaks eestkostja kandma ja milliseid mitte.

4.4.

Kaebaja sissetulekuks on arvestatud peretoetus 80 eurot, kuigi laps elab vastustaja

arusaamise kohaselt isaga. Kuna toetus ei laeku kaebaja kontole, ei saa see olla kaebaja sissetulek.

Ka juhul, kui peretoetus laekuks kaebaja kontole, siis on lapse isal kaebajaga võrdne õigus seda

kasutada. STAR süsteemi võimalikud puudused ei ole etteheidetavad kaebajale, peretoetus on

lapsele kuuluv toetus. Asjaolu et STAR süsteemi programm ei võimalda kajastada kõiki elus

ettetulevaid olukordi, pole kaebaja süü ning see ei saa olla põhjuseks jätta toimetulekutoetus

määramata. Samuti on sissetulekuna käsitletud tööandja poolt makstud sõidukulude hüvitist, mis

ilmselgelt ei ole sissetulek. Otsuses puuduvad igasugused põhjendused selle sissetulekuks

lugemiseks.

4.5.

Kaebaja hinnangul on tõendatud haldusasjas nr 3-23-2046, et kaebaja tasub küttekulud,

mistõttu on arusaamatu vastustaja väide, et kaebajal puuduvad sellekohased tõendid. Vastustaja ei

ole ka selgitanud, miks viidatud haldusasjas antud ütlused ei kvalifitseeru ütlustena. Kaebajale ei

ole antud täiendavate tõendite esitamiseks ja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks

tähtaega. Samuti märgib kaebaja, et vastustaja on varasemalt kaebaja nimele tulnud arveid jaganud

teiste majaelanikega, ent teiste elanike nimele tulnud arveid ei ole kaebajale nõus jagama.

4.6.

Vaidlustatud otsuses on vastustaja vähendanud eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakse

summat SHS-i § 133 lg 91 p 3 alusel, kuivõrd väidetavalt on kaebajal makseraskuste ennetamiseks

sõlmitud vabatahtlik kindlustus ning see katab osaliselt eluaseme soetamiseks võetud laenu

tagasimakset. Kaebajale ei ole teada sellise laenumakseid katva kindlustuse olemasolust.

4.7.

Kaebaja leiab, et vastustaja on olnud taotluse lahendamisega õigusvastases viivituses.

Kaebaja esitas taotluse 05.04.2024, seega tuli vastustajal taotlus lahendada hiljemalt 12.04.2024.

Kuna vastustaja lahendas taotluse 15.04.2024, siis on vastustaja viivituses olnud 3 päeva.

Vastustaja seisukoht

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et

vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks õiguslik

alus puudub. Vastustaja põhjendab enda seisukohti järgmiselt.

5.1.

Sotsiaalkaitse paremaks korraldamiseks on hüvitisi andvatel asutustel ja isikutel kohustus

teha koostööd. Kaebaja ei ole lähtunud mõistlikust ja seaduse järgi nõutavast hea usu põhimõttest.

Kaebaja tegutsemine viitab järjepidevalt sellele, et tal puudub asja õigeks lahendamisele

kaasaitamiseks valmidus. Avalduse toimetulekutoetuse määramiseks 2024 aasta aprilli kuu eest on

kaebaja seekord esitanud üksinda. Seetõttu jääb vastustajale arusaamatuks, miks on kaebaja

pidanud vajalikuks viidata sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg 12, mille järgi toetuse

taotlejaga koos elavat eestkostetavat ei loeta taotleja perekonnaliikmeks. Vastustaja on kaebaja

08.04.2024 avaldust toimetulekutoetuse taotlemiseks menetlenud sellina, nagu see oli esitatud ega

ole taotluse menetlemisel laiendanud arvesse võetavate isikute ringi.

5.2.

Elatise kuluna arvestamata jätmisel on vastustaja juhindunud Tallinna Halduskohtu

10.04.2024 kohtuotsuse (haldusasi nr 3-23-2046) punkti 54.2.1. seisukohast, et olukord, kus

elatise maksmise tõendamiseks puuduvad muud dokumendid, kui kaebaja kinnitus, et selline

elatise maksmine on aset leidnud, võib osundada sellele, et elatise maksmist ei ole tegelikkuses

3(12)

3-24-1408

üldse aset leidnud ning seega puuduks kaebajal õigus makstud elatist oma sissetulekust ka

miinimummääras maha arvata. SHS § 132 lg 2 näeb ette, et toimetulekutoetuse taotluse

lahendamisel peaks vastustaja arvestama elatise saanud isiku kirjaliku kinnitusega elatise saamise

kohta, kuid käesoleval juhul on sellise kinnituse allkirjastanud kaebaja elatise saanud isikute

esindajana. Seega sisuliselt on kaebaja ise kinnitanud elatise maksmist enda poolt. Ehkki

formaalselt on kaebajal esindajana õigus selliseid kinnitusi anda, ei ole selline tõend vastustajale

siduv. Isegi juhul, kui elatise saajad käesolevas asjas sellekohase kirjaliku kinnituse (tagantjärele)

esitavad, ei tähenda see, et vastustajal ei oleks võimalik elatise maksmisega seotud asjaolusid

täiendavalt kontrollida, olukorras, kus on tekkinud objektiivsed kahtlused selles osas, kas kaebaja

on kinnitanud elatise maksmist suuremas summas, kui tema sissetulekut võimaldaksid. Kaebaja

tulude ja kulude vahel on oluline vastuolu, mis lubab arvata, et kaebajal on muid avaldamata

sissetulekuid või tema kinnitused makstava elatise osas suurema toetuse saamiseks ei vasta

tegelikkusele. Asjaolu, et varasematel perioodidel on vastustaja siiski elatise maksmist arvesse

võtnud, ei tähenda, et sellise situatsiooni jätkumisel ei saaks vastustaja senist seisukohta ümber

vaadata.

5.3.

Kaebaja kinnituse järgi on ta märtsikuus 2024. aastal maksnud Q. Qle elatist 700 eurot, C.

Cle 510 eurot ja Y. Yle 510 eurot. Kaebaja väidab, et elatist maksmata puuduvad neil minimaalsed

vahendid, kuid ei ole esitatud väite tõendamiseks esitanud ühtegi asjakohast, väidet tõendavat

dokumenti. Toimetulekutoetuse maksmisel väidetava elatise arvesse võtmise osas on vastustaja

teinud koostööd Sotsiaalkindlustusametiga. Kui kaebaja on võimeline kulutama ühes kalendrikuus

vabatahtlikult mitmele isikule elatiste maksmiseks suurema summa, kui seda võimaldavad tema

deklareeritud sissetulekud, siis ta ei kuulu nende isikute ringi (sihtrühma), kellel on õigus saada

toimetulekut soodustava ajutise abimeetmena toimetulekutoetust minimaalses ulatuses

esmavajaduste rahuldamise tagamiseks. Kaebaja viitab kaebuses võimalikele kasutuseelistele,

kuid SHS § 133 lg 5 punkti 1 järgi on lubatud toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võtta

jooksval kuul tasumisele kuuluvatest eluasemekuludest üüri, kuid mitte võimalikku kasutuseelist.

Küsimus kasutuseelisest on tsiviilõiguslik nõue ja konkreetse nõude lahendamine on maakohtu

pädevuses.

5.4.

Lapsetoetus summas 80 eurot on kaebaja sissetulekuks arvestatud riigi hallatava SKAIS

andmebaasis olevate andmete alusel ja toimetulekutoetuse taotleja sissetulekute alusandmetes

kajastuvad need sõltumata vastustaja tahtest. Selleks, et lapsetoetust ei arvestataks kaebaja

sissetulekute hulka, tuleb kaebajal või täisealiseks saanud ja haridust omandaval Q. Ql endil

esitada Sotsiaalkindlustusametile vajaliku muudatuse tegemise taotlus.

5.5.

Vastustajal on võimalik arvesse võtta üksnes SHS § 133 lõikes 5 sätestatud kulusid ja seadus

ei sätesta, et isiku sissetulekuna toimetulekutoetuse määramise menetluses ei käsitleta hüvitist

isikliku sõiduauto kasutamise eest. Küttekulude osas on kaebajale kaaskirjas selgitatud, et Eesti

Puu OÜ 10.01.2024 arve nr 101104 kulu on jäetud arvestamata, sest kuludokument on esitatud Y.

Yle, kes ei ole kaebaja leibkonna liige ning taotleja ei ole kulu kandja. Taotleja poolt esitatud

kinnitus, et Y. Yle on hüvitatud 1/3 sularahas, ei ole kontrollitav. Põhimõtteliselt sama situatsioon,

mis elatise maksmisega. Kaebajale pakuti võimalust lünga ületamiseks ametiasutuses protokollida

Y. Y ütlused, kuid kaebaja sellisest lahendusest loobus. Halduskulude osas, milles nõutakse

lehereha Fiskars XL ostmiseks tehtud kulu hüvitamist, on kaebajale antud kaaskirjas põhjalik

selgitus.

5.6.

Kaebaja heidab ette otsuse tegemise 3-päevast viivitust. Kaebaja esitas avalduse

toimetulekutoetuse määramiseks reedel 05.04.2024 e-kirjaga, avalduse konteiner on allkirjastatud

samal päeval kell 18:21. 08.04.2024 on avaldus menetlusse võetud ja otsus kaebajale edastatud

15.04.2024, seega seaduses sätestatud 5 tööpäeva jooksul.

KOHTU PÕHJENDUSED

4(12)

3-24-1408

6. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme,

poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses

seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg-te 1 ja 2 kohaselt on toimetulekutoetuse

eesmärgiks soodustada isikute iseseisvat toimetulekut ajutise abimeetmena ning leevendada abi

vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust, tagades minimaalsed vahendid

esmavajaduste rahuldamiseks. Toimetulekutoetust makstakse piiratud avalike ressursside arvelt,

seetõttu peab toetuse väljamaksmine olema põhjendatud. Toimetulekutoetust on õigus saada üksi

elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud

tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri (SHS §

131 lg 2). Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kehtestab toimetulekupiiri üksi elavale isikule või

perekonna esimesele liikmele Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Toimetulekupiiri

kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning

muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. 2024. riigieelarve seaduse § 2 lg 6

p 2 sätestab, et üksi elava isiku või esimese perekonna liikme toimetulekupiiriks on 200 eurot

kalendrikuus.

8. SHS § 131 lg 4 sätestab, et perekonna teise ja iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir on

80 protsenti perekonna esimese liikme toimetulekupiirist. SHS § 131 lg 7 kohaselt loetakse

toimetulekutoetuse määramisel perekonnaliikmeteks samas eluruumis elavad ühise

majapidamisega: 1) abielus või abieluga sarnanevas suhtes olevad isikud; 2) esimese ja teise astme

alanejad ja ülenejad sugulased; 3) muud isikud, keda seob ühine kodune majapidamine. SHS §

131 lg 12 kohaselt ei loeta eestkostetavat, kelle eestkostjaks on temaga koos elav perekonnaliige,

toimetulekutoetuse määramisel perekonnaliikmeks.

9. SHS § 133 lg 1 sätestab, et toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või

perekonna kõigi liikmete eelmisel kuul saadud netosissetulekud, millest arvestatakse maha

makstud elatis, täitemenetluse seadustiku §-de 131 ja 132 kohaselt täitemenetluses kinnipeetud

summad, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. SHS

§ 132 lg-d 3 kohaselt tuleb toimetulekutoetuse taotlusele lisada dokumendid, mis tõendavad üksi

elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmisel kuul saadud netosissetulekuid, makstud elatise

suurust ja täitemenetluse seadustiku §-de 131 ja 132 kohaselt täitemenetluses kinnipeetud

summade suurust. Kui mõne sissetuleku liiki või suurust ei ole võimalik dokumentaalselt

tõendada, kinnitab toimetulekutoetuse taotleja seda oma allkirjaga.

10. Kaebaja esitas 05.04.2024 taotluse toimetulekutoetuse määramiseks 2024. a aprillikuu eest.

Kaebaja taotles toimetulekutoetust üksinda ega märkinud oma perekonna liikmeid. Taotlusele lisas

kaebaja perioodi 01.03.2024-31.03.2024 pangakontode väljavõtted (Luminor Bank AS väljavõte

dtl 11, Swedbank AS väljavõte dtl 29) ning dokumendid eluaseme kulude kohta, sh eluasemelaenu

tagasimakse graafik (dtl 17-24), AS Alexela 31.03.2024 elektrienergia arve (dtl 13-14), AS

Tallinna Vee 03.04.2024 veevarustuse arve (dtl 15), Eesti Puu OÜ 10.01.2024 arve kütteks

tarbitava soojusenergia kütuseliigi eest (dtl 16) ning Bauhaus Eesti UÜ 16.03.2024 maksekviitungi

elamu halduskuludest (dtl 25). Samuti on taotlusele lisatud kaebaja poolt digitaalselt allkirjastatud

kinnitus selle kohta, et märtsikuus 2024. a on ta makstud elatist Q. Q 700 eurot, C. C 510 eurot ja

Y. Y 510 eurot (dtl 12), ning kinnitus selle kohta, et kaebaja tasub küttekuludest 1/3 eurot

sularahas Y. Y (dtl 26-27).

11. Kaebaja on kaebuses märkinud, et eestkostetavat ei loeta toimetulekutoetuse taotluse

menetluses pereliikmeks. Vastustaja on kohtule selgitanud, et kaebaja 08.04.2024 avaldust

toimetulekutoetuse taotlemiseks on vastustaja menetlenud sellina, nagu kaebaja selle esitas, ega

ole taotluse menetlemisel laiendanud arvesse võetavate isikute ringi. Seega ei analüüsi kohus ka

kaebaja taotluse lahendamisel perekonnaliikmete andmeid, kuivõrd poolte vahel selles osas

vaidlus puudub.

5(12)

3-24-1408

12. Vaidlustatud otsusega jättis vastustaja kaebajale toimetulekutoetuse määramata, st jättis

taotluse rahuldamata. Poolte vahel seisnebki käesolev vaidlus selles, kas kaebajale 2024. a

aprillikuu eest toimetulekutoetuse määramata jätmine oli õiguspärane.

13. Vaidlustatud otsuse (dtl 35-36) kohaselt on vastustaja kaebaja sissetulekuna arvesse võtnud

kaebaja töötasu 508,99 eurot, muu töötasuna kaebaja pangakonto väljavõttelt nähtuva sõidukulude

hüvitise 250 eurot, sissetulekut sotsiaalkindlustusest ja sotsiaalabist 45 eurot, lapsetoetust 80 eurot

ning intresse 0,04 eurot. Kokku on otsuse kohaselt arvestatud kaebaja sissetulekuteks 884,03

eurot.

14. Kaebaja heidab vastustajale ette, et tema sissetulekutena on arvesse võetud lapsetoetus

summas 80 eurot ning sõidukulude hüvitist veebruarikuu eest summas 250 eurot. Vastustaja on

kohtumenetluses selgitanud, et lapsetoetus on arvestatud kaebaja sissetulekuks riigi hallatava

SKAIS andmebaasis olevate andmete alusel ja toimetulekutoetuse taotleja sissetulekute andmetes

kajastuvad need sõltumata vastustaja tahtest. Vastustaja on ka selgitanud, et selleks, et lapsetoetust

ei arvestataks kaebaja sissetulekute hulka, tuleb kaebajal või täisealiseks saanud ja haridust

omandaval Q. Ql endil esitada Sotsiaalkindlustusametile (SKA) vajaliku muudatuse tegemise

taotlus. SHS § 133 lg 2 loetleb, milliseid sissetulekuid ei arvata toimetulekutoetuse arvestamisel

toimetulekutoetuse taotleja sissetulekute hulka. Tegemist on ammendava loeteluga. Lapsetoetus

on riiklik toetus, mille eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja

õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine, ning mida makstakse igakuiselt kuni lapse 19-

aastaseks saamiseni või põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival või

Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatava riigiasutuse statsionaarse õppega täienduskoolituse

kursuse nimekirja arvatud keskhariduseta 19-aastaseks saanud lapsel jooksva õppeaasta või

täienduskoolituse kursuse lõppemiseni või õpilase kooli või täienduskoolituse kursuse nimekirjast

väljaarvamiseni (perehüvitiste seadus (PHS) § 16-17). Seega tegemist ei ole sissetuleku liigiga,

mida SHS § 133 lg 2 mõistes sissetuleku hulka ei arvata. Seega on vastustaja õigesti lugenud

kaebaja sissetulekuks kaebaja saadud lapsetoetust.

15. Kohus märgib, et PHS § 25 lg 1 sätestab, et peretoetusi on õigus taotleda last kasvataval

vanemal. Praktikas tähendab see, et peretoetused saab taotluse esimesena esitanud vanem. Juhul,

kui vanemad kasvatavad last võrdselt, teeb SKA vanematele ettepaneku, et nad lepiksid omavahel

kokku, kumb neist hüvitist taotleb. Seadus näeb ette ka võimaluse, et vanemad kasutavad toetuste

saamise õigust kokkuleppe kohaselt kordamööda (PHS § 6 lg 1 teine lause) ning seda võimalust

saab kasutada alles siis, kui taotluse esimesena esitanud vanemale on toetused juba määratud.

Kaebaja ei ole väitnud, et vanemad sellise kokkuleppe kohaselt lapsetoetust kordamööda saavad,

vaid üksnes märkinud, et ka lapse isal on võrdne õigus lapsetoetust saada. SKAIS andmekogu,

millelt vastustaja kaebaja sissetuleku andmeid kontrollib, vastavasisulist märget samuti ei kajasta,

vaid andmebaasis sisalduvad andmed kinnitavad, et kaebaja sellist toetust saab. Ehkki kohus

nõustub kaebajaga, et infosüsteemi võimalikud puudused ei ole kaebajale etteheidetavad, ei ole

kaebaja esitanud kohtule ka lapsetoetust puudutavas osas enda väidete kinnitamiseks täiendavaid

tõendeid selle kohta, et lapsetoetust saab Q. Q või et kaebaja jagab lapsetoetust teise vanemaga.

Kui kaebaja leiab, et SKA-lt saadud alusandmed on ebaõiged, on kaebajal võimalik lapsetoetust

puudutavas osas andmete õigsust kontrollida SKA iseteeninduses või taotleda SKA-lt vastavate

andmete muutmist.

16. Kaebaja sissetulekuks arvestatud sõidukulude hüvitis ei kuulu sarnaselt lapsetoetusega nende

sissetulekute ammendavasse loetelusse, mida ei arvata toimetulekutoetuse arvestamisel

toimetulekutoetuse taotleja sissetulekute hulka SHS § 133 lg 2 alusel. Seega nõustub kohus

vastustajaga, et seadus ei sätesta, et isiku sissetulekuna toimetulekutoetuse määramise menetluses

ei käsitleta hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest. Samas märgib kohus, et SHS § 133 lg 3 p 2

kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus lisaks SHS § 133 lg-s 2 nimetatule toimetulekutoetuse

arvestamisel üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka mitte arvata konkreetse kulu või

kahju katmiseks saadud hüvitisi. Tegemist on seega kaalutlusotsustusega. Kohus möönab, et

vaidlustatud otsus ei sisalda sõidukulude hüvitise sissetulekuks arvestamise osas kaalutlusi, kuid

6(12)

3-24-1408

kohtu hinnangul ei too nende kaalutluste puudumine kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist,

kuivõrd see ei muudaks vastustaja otsustust sisuliselt (haldusmenetluse seaduse § 58). Kui

vastustaja oleks sõiduhüvitist sissetulekuna mitte arvestanud, ületanuks kaebaja sissetulek pärast

eluasemekulude mahaarvamist ikka toimetulekupiiri.

17. Taotluse kohaselt on kaebaja maksnud märtsikuus 2024. a elatist Q. Qle 700 eurot, C. Cle 510

eurot ja Y. Yle 510 eurot. Vastustaja on otsuse kaaskirjas (dtl 37-38) põhjendanud, et kaebaja

poolt makstud elatis C. Cle, Q. Qle ja Y. Yle on jäetud otsuse tegemisel arvestamata, kuivõrd

elatise maksmise tõendamiseks puuduvad muud dokumendid, kui kaebaja kinnitus, et selline

maksmine on aset leidnud. Kaebaja leiab kaebuses, et vähemalt osa väidetavalt makstud elatise

näol võib olla tegemist n.ö kasutuseelisega selle eest, et C. C ja Y. Y elavad X. Xile kuuluvas

elamust ja kasutavad seda tasuta, kuivõrd kaebajal puudub kohustus isikuid tasuta majutada.

Kaebaja hinnangul tuleb seega elamu tasuta kasutamist käsitada kasutuseelisena saadava elatisena.

Kaebaja on kaebuses märkinud, et ta kui ta enda ülalpeetavatele elatist ei maksaks, siis puuduksid

neil vahendid endi ülalpidamiseks.

18. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud ning viidanud ka vaidlustatud otsuse põhjendustes,

et kaebaja sissetulekust elatise kuluna maha arvestamata jätmisel on vastustaja juhindunud

Tallinna Halduskohtu 10.04.2024 kohtuotsuse (haldusasi nr 3-23-2046) punkti 54.2.1. seisukohast,

et olukord, kus elatise maksmise tõendamiseks puuduvad muud dokumendid, kui kaebaja enda

kinnitus, et selline elatise maksmine on aset leidnud, võib osundada sellele, et elatise maksmist ei

ole tegelikkuses üldse aset leidnud ning seega puuduks kaebajal õigus makstud elatist oma

sissetulekust ka miinimummääras maha arvata. Kuigi kohus leiab, et vaidlustatud otsuse

põhjendused elatise maha arvata jätmist puudutavas osas on üsna napisõnalised, siis kohtu

hinnangul on vastustaja põhjendamispuuduse kõrvaldanud kohtule esitatud seisukohas. Kohus

nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja on toimetulekutoetuse taotluse menetluses

kinnitanud elatise saanud isikute esindajana elatise saanud isikute eest elatise maksmist, võib

osundada asjaolule, et elatise maksmist ei ole tegelikkuses üldse aset leidnud. Samas kohus

nõustub ka kaebajaga, et tema ülalpeetavatele makstav elatis ei pea ilmtingimata olema välja

mõistetud kohtumenetluses ega selleks ei pea olema ka vastav notariaalne kokkulepe, et seda oleks

võimalik toimetulekutoetuse määramisel arvestada, siis olukorras, kus kaebaja väidab, et on elatise

maksnud, ei piisa ainuüksi kaebaja esitatud kinnitusest, kuivõrd elatise maksmist on kaebajal

võimalik ka muude dokumentidega tõendada (nt elatise maksmist kinnitavad maksekorraldused

või eestkostetava üle peetav arvestus, mis kaebaja esitab eestkoste järgses järelevalvemenetluses

vms).

19. Kohus leiab ka praeguses haldusasjas, sarnaselt Tallinna Halduskohtu 10.04.2024 otsuse nr 3-

23-2046 p-s 54.2.1. väljendatud seisukohaga, et kuigi kaebajal oli õigus esindatavate nimel

vastavat kinnitust anda, ei ole kaebaja kinnitus vastustajale siduv. See, et vastustaja on varasemalt

elatise maksmist arvestanud, ei tähenda, et vastustaja on enda varasemate seisukohtadega seotud

ega saa oma senist seisukohta ümber vaadata. Vastustajal tuleb taotlust lahendada taotluse

esitamise seisuga, ent kohtule nähtuvalt ei ole kaebaja vastustajale esitanud muid tõendeid elatise

maksmise kohta. Toimetulekutoetuse vajaduse tõendamisel on tõendamiskoormus taotlejal,

mistõttu oli kaebajal kohustus esitada kõik vajalikud andmed, et vastustaja saaks kaebaja ja tema

pere toimetulekuvajadusest täieliku ülevaate. Kaebaja ei ole täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid

elatise maksmist, esitanud ka siinses kohtumenetluses.

20. Kaebaja viitab, et tal on eestkostetavate ja üliõpilasest poja suhtes ülalpidamiskohustus

perekonnaseadusest (PKS) tulenevalt. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et vanemana ja

eestkostjana lasub tal ülalpidamiskohustus. PKS § 97 sätestab, et ülalpidamist on õigustatud saama

alaealine laps (p 1), täisealine laps, kes omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe

tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni (p 2) ning muu abivajav alaneja või

üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama (p 3). Samas tuleb kaebajal

arvestada, et PKS § 99 kohaselt (ka nt PKS § 102 lg 1 kohaselt) kehtib põhimõte, et ülalpidamise

kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja

7(12)

3-24-1408

kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava

puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Seega ülalpidamiskohustus ulatub üksnes piirini, milles

ülalpidamiskohustust omav isik on võimeline teistele isikutele ülalpidamist andma. Võttes arvesse

isiku muid kohustusti ja varalist seisundit, ei saa ülalpidamine kahjustada tema enese tavalist

ülalpidamist. Käesoleval juhul on kaebaja kinnitanud, et ta tasub elatist vabatahtlikult oluliselt

suuremas summas, kui seda võimaldavad tema poolt avaldatud sissetulekud. Seega on kaebaja end

teadlikult oma tegevusega asetanud abivajavasse olukorda. Kuna kaebaja tulude ja kulude vahel

on oluline vastuolu, on sellest võimalik sarnaselt vastustajaga ka kohtulgi järeldada, et kaebajal on

muid avaldamata sissetulekuid või tema kinnitused makstava elatise osas ei vasta tegelikkusele.

Kohtu hinnangul viitab see ühtlasi asjaolule, et kaebaja ei ole tegelikult elatist maksnud ning

kaebajal puudub õigus makstud elatist enda sissetulekust miinimummääras maha arvata. Seda

kinnitab ka tõsiasi, et kaebaja hinnangul tuleb makstud elatisena arvestada kasutuseelist eluruumi

tasuta kasutamisel. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud vastustaja seisukoht, et elatise

maksmine ei ole tõendatud. Kohus on seisukohal, et vastustaja on jätnud elatise kaebaja

sissetulekust maha arvestamata õiguspäraselt.

21. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja poolt väidetava kasutuseelise arvestamist makstud

elatisena. Võttes arvesse, et eelduslikult kannavad vanemad oma laste ülalpidamiskulud võrdses

osas ning arvestades, et eluaseme võimaldamisega kaasnevad kahtlemata kulud, tuleb vanematel

reeglina võrdses osas lisaks muudele kuludele katta ka lapse eluruumi kasutamise kulud. Asjaolu,

et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluruumi lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem

peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma

ülalpidamiskohustusest (vt Riikohtu 16.10.2013 otsus nr 3-2-1-69-13). Kohus märgib,

kasutuseelised on ette nähtud olukordadeks, kus lahuselavalt vanemalt nõutakse lapse

ülalpidamiseks välja elatis lapse ülalpidamisega seotud kulude hüvitamiseks, mistõttu on

kasutuseelised elatise koosseisu arvestatud üksnes selleks, et lahuselav vanem kompenseeriks

lapse ülalpidamisega seotud tegelikud kulud. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole,

vaid kaebaja väidetavalt maksab vabatahtlikult elatist ülalpeetavatele, kes elavad temaga koos.

Kohus lisab, et ülalpidamiskohuse täidab vanem ja ka eestkostja ülalpeetavate puhul

eluasemevajaduse rahuldamisega, kui võimaldab ülalpeetavatel eluruumi tasuta kasutamist, st

tagades ülalpidamist muul viisil kui raha maksmisega. Seetõttu ei tähenda muul viisil (eluruumi

tasuta kasutamise võimaldamisega) ülalpidamise kohustuse täitmine elatise maksmist

toimetulekutoetuse taotlemise kontekstis. Seega on kohus seisukohal, et kasutuseeliseid ei ole

põhjendatud arvestada makstud elatise hulka.

22. SHS § 132 lg 4 sätestab, et kui taotleja soovib, et toimetulekutoetuse määramisel võetakse

arvesse eluasemekulud, lisab ta taotlusele dokumendid, mis tõendavad: 1) eluruumi kasutamise

õigust; 2) SHS § 133 lg-s 5 nimetatud jooksval kuul tasumisele kuuluvaid eluasemekulusid. SHS §

132 lg 51 kohaselt, kui taotleja soovib, et toimetulekutoetuse määramisel võetakse arvesse

eluasemekuluna ka eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakse, lisab ta esmapöördumisel või

laenulepingu muutmisel taotlusele dokumendid, mis tõendavad: 1) eluaseme soetamiseks laenu

võtmist ja kohustusliku eluasemekindlustuse lepingu sõlmimist; 2) laenu kasutamist eluaseme

soetamiseks, kui see ei selgu käesoleva lõike punktis 1 nimetatud dokumendist; 3) maksepuhkuse

kasutamist või maksepuhkuse andmisest keeldumist; 4) makseraskuste ennetamiseks sõlmitud

vabatahtliku kindlustuse olemasolu ning kas see katab täies ulatuses eluaseme soetamiseks võetud

laenu tagasimakset.

23. SHS § 133 lg 5 sätestab, et arvestades SHS § 133 lg 6 alusel kehtestatud piirmäärasid ja

elamuseaduse § 7 lg 1 p 2 alusel kehtestatud eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi või

perekonnaliikmete arvu, võetakse toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse järgmised jooksval

kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud: 1) üür; 2) korterelamu haldamise kulu, sealhulgas

remondiga seotud kulu; 3) korterelamu renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse; 4)

veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste maksumus; 5) soojaveevarustuseks tarbitud

soojusenergia või kütuse maksumus; 6) kütteks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus; 7)

8(12)

3-24-1408

elektrienergia tarbimisega seotud kulu; 8) majapidamisgaasi maksumus; 9) maamaksukulu, mille

arvestamise aluseks on kolmekordne elamualune pind; 10) hoonekindlustuse kulu; 11)

olmejäätmete veo tasu. SHS § 133 lg 7 kohaselt ei võeta üüri toimetulekutoetuse arvestamisel

arvesse, kui üürijaks ja üürnikuks on omavahel abielus olevad isikud või esimese ja teise astme

alanejad ja ülenejad sugulased.

24. Elamuseaduse § 7 lg 1 p 2 alusel on Vabariigi Valitsus 26.01.199 määrusega nr 38 „Eluruumi

põhjendatud norm ja selle rakendamise erisused“ kehtestanud toimetulekutoetuse määramisel

eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normiks 18 m2 eluruumide üldpinda perekonna iga liikme ja

lisaks 15 m2 perekonna kohta (määruse p 2). Sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud

toimetulekutoetuse arvestamisel võetakse normpinnana arvesse eluruumi üldpind, kui eluruumi

tubade arv on võrdne selles eluruumis alaliselt elavate inimeste arvuga ja eluruumi üldpind on

sotsiaalselt põhjendatud normist suurem. Eluruumis üksinda elavatele pensionäridele ning osalise

või puuduva töövõimega inimestele võib toimetulekutoetuse määramisel arvestada normpinnaks

kuni 51 m2.

25. SHS § 133 lg 6 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus toimetulekutoetuse

määramiseks SHS § 133 lg-s 5 nimetatud kulude piirmäärad, mis tagavad isiku ja tema

perekonnaliikmete inimväärse äraelamise. Kohaliku omavalitsuse üksus vaatab kehtestatud

piirmäärad vähemalt üks kord aastas üle ning vajaduse korral kehtestab uued piirmäärad. Maardu

Linnavolikogu 20.12.2022 määruse nr 28 „Eluruumi alaliste kulude piirmäärade kehtestamine

toimetulekutoetuse määramiseks“1 01.01.2023 jõustunud redaktsiooni (määrus nr 28) §-ga 3 on

kehtestatud toimetulekutoetuse määramisel jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alaliste

kulude asjakohased piirmäärad. Sealjuures on üle 33 m2 üldpinnaga eluruumi üüri piirmäär kuni

10 eurot eluruumi ruutmeetri kohta kuus (määruse nr 28 § 3 p 2), üle 33 m2 üldpinnaga eluaseme

soetamiseks võetud laenu tagasimakse piirmäär koos laenu intressi ja kohustusliku

eluasemekindlustusega kuni 10 eurot eluruumi ruutmeetri kohta kuus (sama sätte p 4); kütteks

tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus olenemata kütmisviisist (kaugküte, väikekatlad, ahi,

pliit) ja kütuseliigist (puit, elekter, vedelkütus, gaas) kuni 4 eurot ühe m2 kohta kuus (p 7);

veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste maksumus kuni 25 eurot üheliikmelise pere kohta

kuus ning kuni 18 eurot iga järgneva pereliikme kohta kuus (p 8); soojaveevarustuseks tarbitud

soojusenergia või kütuse maksumus kuni 25 eurot üheliikmelise pere kohta kuus ning kuni 15

eurot iga järgneva pereliikme kohta kuus (p 9); elektrienergia tarbimisega seotud kulu kuni 38

eurot üheliikmelise pere kohta kuus ning kuni 22 eurot iga järgneva pereliikme kohta kuus (p 10).

26. Otsuse kohaselt on kaebaja sissetulekust maha arvatud eluasemekuludena elektri normkuluna

38 eurot, eluasemelaenu normkuluna 330 eurot, vee soojendamise normkuluna 25 eurot ning

veevarustuse ja reovee ärajuhtimise normkuluna 25 eurot. Kokku on kaebaja eluasemekulude

normkuluna arvestatud 418 eurot. Otsusesse on ka märgitud, et vastutaja on esitatud ja kogutud

andmete põhjal otsustanud eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakse summat vähendada

SHS-i § 133 lg 91 p 3 alusel, sest makseraskuste ennetamiseks on sõlmitud vabatahtlik kindlustus,

see katab osaliselt eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakset ning kaebaja on laenu

tagasimakset kasutanud kolm korda (SHS § 131 lg 92).

27. SHS-i § 133 lg 91 p 3 sätestab, et laenu tagasimakse võetakse toimetulekutoetuse arvestamisel

arvesse juhul, kui isik ei ole sõlminud makseraskuste ennetamiseks vabatahtlikku kindlustust või

see ei kata täies ulatuses eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakset. SHS § 133 lg 92

kohaselt võetakse eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid toimetulekutoetuse

arvestamisel arvesse kuni kuus kuud kalendriaasta jooksul. Kuuekuulist perioodi on võimalik

kasutada järjest või hajutatuna aasta jooksul. Nimetatud sätete eesmärk on vältida olukorda, kus

inimene või pere ei ole pangaga püüdnud raskele majanduslikule olukorrale lahendusi leida ning

ootab, et riik asuks tema kulusid hüvitama. Tegemist on ajutise meetmega, mille korral asub riik

isiku hätta sattumise korral teda ajutiselt toetama laenu tagasimaksetega, kuid sellest ei saa

1 Kättesaadav veebilehel https://www.riigiteataja.ee/akt/427122022007

9(12)

3-24-1408

kujuneda alaline meede eluaseme soetamiseks. Kohus on märgib, et vaidlustatud otsuses

puuduvad täpsemad andmed vastustaja poolt viidatud vabatahtlikule kindlustuslepingule, vastavat

lepingut ei ole lisatud ka asja materjalide juurde ning kaebaja on kohtumenetluses sellise

vabatahtliku kindlustuslepingu olemasolu eitanud. Samas nähtub kohtule, et eluasemelaenu on

siiski vastustaja toimetulekutoetuse taotluse lahendamisel arvestanud, kuid teinud seda SHS § 133

lg 6 ja määruse nr 28 §-s 3 sätestatud piirmäärade ulatuses. Kuna määruse nr 28 § 3 p 4 kohaselt

on üle 33 m2 üldpinnaga (menetlusosalised kaebaja elukoha üldpinna suuruse osas ei vaidle)

eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakse piirmäär koos laenu intressi ja kohustusliku

eluasemekindlustusega kuni 10 eurot eluruumi ruutmeetri kohta kuus, siis on vastustaja võtnud

arvesse eluasemekuluna eluasemelaenu 330 euro ulatuses. Kohtu hinnangul on eluasemelaenu

puudutavas osas vastustaja arvestuskäik siiski õige.

28. Kaebaja hinnangul tulnuks vastustajal eluasemekuluna arvestada ka Eesti Puu OÜ 10.01.2024

arve nr 101104 märgitud küttekuluga. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks vastustaja on need kulud

jätnud arvestama, kui haldusasjas nr 3-23-2046 on tõendatud, et kaebaja tasub küttekulud.

Vastustaja ei ole ka selgitanud, miks viidatud haldusasjas antud ütlused ei kvalifitseeru ütlustena

ning samas ei ole kaebajale antud täiendavate tõendite esitamiseks ja taotluses esinevate puuduste

kõrvaldamiseks tähtaega. Samuti märgib kaebaja, et vastustaja on varasemalt kaebaja nimele

tulnud arveid jaganud teiste majaelanikega, ent teiste elanike nimele tulnud arveid ei ole kaebajale

nõus jagama. Vastustaja on vaidlustatud otsuses märkinud, et küttekulu on jäetud arvestamata,

kuna arve on väljastatud Y. Y nimele, kes ei ole toimetulekutoetuse taotleja leibkonnaliige ning

kaebaja ei ole antud kulu kandja (SHS § 133 lg 5). Taotleja poolt esitatud kinnitus, et Y. Yle on

hüvitatud 1/3 kuludest sularahas, ei ole kontrollitav.

29. Nagu kohus eelnevalt mainis, ei ole vastustaja seotud enda varasemate seisukohtadega. Kohus

märgib, et haldusasjas nr 3-23-2046 ei olnud arutluse all kaebaja esitatud Eesti Puu OÜ

10.01.2024 arve nr 101104, vaid muud kütte arved. Sealjuures on vastustaja kohtumenetluses

selgitanud, et küttekulu arvestamata jätmise põhjused on sarnased elatist puudutavate

põhjendustega. See tähendab, et olukorras, kus kaebaja on arve saajaks märgitud isiku eestkostjana

sisuliselt esitanud kinnituse, et ta ise on küttekulu 1/3 ulatuses kandnud, ei ole selline kinnitus

vastustaja jaoks siduv. Vastustaja on märkinud, et kaebajale pakuti võimalust sellise lünga

ületamiseks protokollida Y. Y ütlused, kuid kaebaja sellisest lahendusest loobus. Kaebaja

kohtumenetluses avaldatud seisukohtade kohaselt ei pea ta Y. Y jooksutamist ütluste andmiseks

põhjendatuks (vt kaebaja 19.06.2024 vastus, dtl 89-90) ning kaebaja ei ole sellisest pakutavast

lahendusest loobumist ka ümber lükanud. Arvestades, et kaebaja aprillikuu toetusele on lisatud

küttekulude arve, mis on koostatud 10.01.2024, ei ole kohtu hinnangul võimalik nimetatud arve ja

kinnituse esitamisega kontrollida nimetatud kulu kandmist just 2024.a märtsikuus. Kaebaja ei ole

ka viidanud, et seda arvet tuleks jagada mitme kuu peale ega ole esitanud eelmisel kuul

küttekulude kandmise muid tõendeid, nt pangakontolt sularaha väljavõtmist kinnitavat tehingut

vms. Seetõttu leiab kohus, et vastustaja seisukoht küttekulusid puudutavas osas oli õige. Kuna

küttekulude tegelik kandmine ei olnud kontrollitav, siis puudus vastustajal alus selle kulu

arvestamiseks kaebaja eluasemekuludeks.

30. Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et vastustaja jättis eluasemekuludena arvestamata

Bauhaus Eesti UÜ 16.03.2024 maksekviitungi elamu halduskuludest (dtl 25). Nimetatud

kviitungil nähtub, et kaebaja on soetanud ümbrispoti ja lehereha. Kaebaja on viidanud, et

haldusasjas nr 2-23-2046 toimunud istungil (13.03.2024) on vastustaja selgitanud, et kui kaebajad

oleks toimetulekutoetuse taotlemisel eluaseme korrashoiuga seotud kuludokumendid esitanud,

oleks vastustaja seda ka toetuse määramisel arvesse võtnud ja hüvitanud. Ometigi, kui kaebaja

need esitab, siis neid arvesse ei võeta. Kohus kordab, et vastustaja ei ole seotud enda varasemate

seisukohtadega. Kohtule nähtub, et vastustaja on otsuse kaaskirjas selgitanud põhjalikult, miks on

jäetud kaebaja esitatud maksekviitung halduskuluna arvestamata. Ehkki vastustaja on otsuses

esitanud seisukohad kviitungil vaid lehereha puudutavas osas, nähtub kohtule, et vastustaja ei ole

elamu halduskuluna arvestanud kumbagi maksekviitungil märgitud toodet. Vastustaja üldine

10(12)

3-24-1408

seisukoht on see, et kuna SHS seletuskirja2 kohaselt § 133 lg 5 teatud eluasemekulu liike,

täpsemalt punktis 2 sisalduvat korterelamu haldamise kulu ning nt punktis 3 sisalduvat

korterelamu renoveerimiseks võetud laenu tagasimakset, võetakse toimetulekutoetuse arvestamisel

arvesse vaid siis, kui toimetulekutoetuse taotleja elab korterelamus, siis kaebaja esitatud kviitungil

soetatud tooted eluasemekuluna tasumiseks ei kuulu, kuna kaebaja elab üksikelamus. Vastustaja

on selgitanud, et kui korterelamu puhul on maja haldamisega seotud kulud elanike jaoks

sundkulud, mis kajastuvad korteriühistu või haldusfirma väljastatud kommunaalteenuste arvel ja

mida tuleb tasuda selleks, et mitte sattuda võlgadesse, siis üksikelamus elavate inimeste puhul on

neil endil üldjuhul võimalus otsustada, millal ja milliseid elamu hooldamisega seotud kulutusi

teha. Kohtu hinnangul on need põhjendused asjakohased. Kohtule nähtuvalt on viidatud sätte

eesmärgiks aidata toimetulekutoetust vajaval isikul selliste vältimatute ja kohustuslike kulude

kandmisel, mille tasumata jätmisel ohustaks abivajavat isikut makseraskustesse sattumine selliste

kohustuslike kulude tasumata jätmisel. Sätte eesmärgiks ei ole seevastu mistahes halduskulude,

mille kandmist on võimalik isikul endal mõjutada, hüvitamine. Kaebaja esitatud kviitungil

märgitud tooted ei ole sellised vältimatud kulud, mis seaksid kaebaja makseraskustesse. Seega ei

oleks kaebaja esitatud maksekviitungi kohaste kulude hüvitamine SHS § 133 lg 5 p 2 kohase

eesmärgiga kooskõlas. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vastustaja jättis põhjendatult kaebaja

halduskuludena esitatud maksekviitungi eluasemekuludena arvestamata.

31. Poolte vahel puudub vaidlus otsuses kajastatud muude kaebaja eluasemekulude osas. Kohus

leiab, et need kulud on vastustajal arvestatud õigesti ning vastavad määruse nr 28 § 3 kohasele

arvestuskäigule (st elektri normkulu 38 eurot, vee soojendamise normkulu 25 eurot ning

veevarustuse ja reovee ärajuhtimise normkulu 25 eurot).

32. Kaebaja leiab, et vastustaja on olnud taotluse lahendamisega õigusvastases viivituses. Kaebaja

esitas taotluse 05.04.2024, seega tuli vastustajal kaebaja hinnangul taotlus lahendada hiljemalt

12.04.2024. Kuna vastustaja lahendas taotluse 15.04.2024, siis on vastustaja viivituses olnud 3

päeva. Vastavalt SHS § 134 lg-le 2 määratakse toimetulekutoetus viie tööpäeva jooksul pärast

kõikide dokumentide esitamist. Kohtule nähtub, et kaebaja esitas taotluse 05.04.2024 kell 18.20

(dtl 7) ning vastustaja otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks nõudnud kaebajalt asja lahendamiseks

täiendavaid dokumente. Seega nõustub kohus kaebajaga, et vastustajal tuli taotlus lahendada 5

tööpäeva jooksul alates dokumentide edastamisest (st alates 05.04.2024), mitte taotluse

registreerimisest (08.04.2024), ehk hiljemalt 12.04.2024. Taotluse lahendamisega 15.04.2024

rikkus vastustaja seega SHS § 134 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Samas ei too taotluse lahendamisega

viivitamine kaasa otsuse tühistamist, sest viivitus ei ole sedavõrd suur ning selline

menetlusnormide rikkumine ei mõjuta kuidagi asja lahendust.

33. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kuigi käesolevas haldusasjas tuleb möönda vaidlusaluse

otsuse põhjendamispuudusi, ei ole teatud haldusakti ebaõiged ja kohati napisõnalised seisukohad

siiski haldusakti tühistamise aluseks, kuivõrd toimetulekutoetuse määramise otsus on

hindamisotsus, mitte kaalutlusotsus. Kohus leiab, et vastustaja otsus on lõppjäreldustes õige – st

kaebaja sissetulek pärast eluasemekulude mahaarvamist ületab toimetulekupiiri, ning otsuse

tühistamise korral kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel ei muutuks taotluse lahendamise tulemus.

34. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kuna

kohus tühistamiskaebust ei rahulda, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks.

35. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.

36. Kuivõrd kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS §

108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud tema menetluskulusid tõendavaid dokumente ega taotlenud

tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, seetõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1)

2 SHS eelnõu nr 98 SE seletuskiri, kättesaadav veebilehel https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/aef50e8c-

3583-465d-941a-744e0631fee1/

11(12)

3-24-1408

37. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja, C. C, Y. Y ja Q. Q nimed asendada tähemärgiga (HKMS §

175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

12(12)