3-24-710/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

24. juuli 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-710

Haldusasi

X.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.02.2024 otsuse

nr 22311200085-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X.G (Venemaa Föderatsiooni kodanik, sündinud

aa.aa.aaaa), volitatud esindajad vandeadvokaadid Joonas

Põder ja Paul Keres

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Mirja Sarap

Asja läbivaatamise vorm

Kinnisel kohtuistungil 5. juunil 2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg, asjaolude punktides 1

ja 2 märgitud haldusasjade numbrid ja Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnale

avalduse esitamisega seotud kuupäevad (ee.ee.eeee ja gg.gg.gggg) tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 23.08.2024. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.G saabus Eestisse bb.bb.bbbb viisa alusel ning talle väljastati elamisluba ettevõtluseks

välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 191 alusel kehtivusega 21.11.2014–20.11.2017.

Ettevõtluseks antud elamisluba ei pikendatud ning muudel alustel elamislubade andmisest

taotlejale keelduti. Ehkki taotleja vaidlustas elamisloa andmisest keeldumise kohtus (haldusasi

nr c-cc-cccc), siis jäeti tema kaebus rahuldamata.

2. PPA tegi 23.07.2021 X.G-le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks koos 3-aastase

sissesõidukeeluga Eestisse ja Schengeni viisaruumi. Isik vaidlustas ettekirjutuse kohtus

(haldusasi nr d-dd-dddd). Tartu Halduskohtu 23.02.2022 otsusega tühistati lahkumisettekirjutus

kohaldatud sissesõidukeelu osas. Muus osas jäi kaebus rahuldamata.

3. X.G (edaspidi ka taotleja) esitas 07.04.2022 taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks.

Taotluse kohaselt vajab ta kaitset põhjusel, et:



ta ei nõustunud Krimmi okupeerimisega;



ta ei soovinud alustada Kertši silla ehitamist;



tema suhtes alustati Venemaal kriminaalmenetlust ja ta on Interpoli kaudu tagaotsitav;



tema poliitiline meelsus on taotluse esitamise ajaks Venemaal kriminaalkorras

karistatav;



ta kardab, et ta tapetakse Venemaal.

4. PPA luges 01.07.2022 otsusega nr 12204070036-1 välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 20 lg 1 alusel taotleja rahvusvahelise kaitse taotluse

põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. PPA

leidis, et taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS § 201 punktide 2, 6 ja 7 alusel. PPA 01.07.2022

otsuse põhjendused on lühidalt järgmised:



Tõendatud ei ole, et algatatud kriminaalmenetlus oleks seotud poliitiliste motiividega,

mistõttu andis taotleja teadvalt ebaõigeid seletusi. Kriminaalmenetlus alustati

mõjuvõimu kuritarvitamise paragrahvi alusel ning puuduvad seosed selle vahel, et

kriminaalmenetluse alustamise ajendiks oleks olnud keeldumine Kertši silla ehitamisest.



Taotleja ütluste ja tõendite vahel on vastuolud. Näiteks nähtub K&S Legal kirjutatud

kirjast, et taotleja osas algatati kriminaalmenetlus varsti pärast tema töölt lahkumist ning

28.05.2014 lisati taotleja Interpoli tagaotsitavate nimekirja. Vestlusel väitis taotleja, et

tema sai Venemaa passi 09.06.2014. Seega juunis ei saanud ta veel tagaotsitavate

nimekirjas olla, kuna muidu ei oleks saanud ta Venemaalt lahkuda. Lisaks väitis taotleja

taotlust esitades, et firmast lahkudes alustati samal ajal tema osas kriminaalmenetlust,

kuid vestlusel väitis ta, et ta sai aastal 2017 teada, et tal oli Venemaa ametivõimudega

probleemid tekkinud. PPA hinnangul ei ole taotleja ütlused järjekindlad ega veenvad.



Taotleja ei esitanud taotlust esimesel võimalusel ning taotluse esitamise ajendiks oli

soov välistada lahkumiskohustuse täitmine.



Asjaolu, et taotlejat ähvardab Venemaal kriminaalmenetlus ja võimalik karistus, ei ole

rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.



Taotleja ei vaja VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendavat kaitset.

5. PPA 01.07.2022 otsuse vaidlustas X.G (edaspidi ka kaebaja) Tallinna Halduskohtus

08.07.2022 (haldusasi nr 3-22-1436). Tallinna Halduskohus rahuldas 18.10.2022 otsusega

kaebuse osaliselt ning kohustas PPA-d uuesti kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust läbi

vaatama. Halduskohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse PPA ning see rahuldati Tallinna

Ringkonnakohtu 26.05.2023 otsusega. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse

ning leidis, et PPA 01.07.2022 otsus on õiguspärane. Tallinna Ringkonnakohtu põhjendused olid

kokkvõttes järgmised:



Asjas kogutud tõendid ei anna alust asuda seisukohale, et kaebajat ähvardaks Venemaale

naastes poliitiline tagakius. Kaebaja ei olnud Venemaal poliitiliselt aktiivne ega

väljendanud laialdaselt oma vastumeelsust Venemaa võimuorganite suhtes ega ka

Ukraina sõja vastu.

2 (13)



Tuvastada ei saa seost kaebaja töölt lahkumise ja Krimmi okupeerimise vahel, kaebaja

lahkus töölt enne Krimmi okupeerimist.



Tagakiusule ei viita ka viis, kuidas kaebaja Venemaalt lahkus. Kaebaja vormistas endale

uue passi, taotles viisa ja tuli väidetavast ähvardamisest hoolimata alles kuid hiljem

Eestisse (03.05.2022 vestluse kohaselt viibis Venemaal viimati 06.07.2014), sest lõpetas

Venemaal oma isiklikke asju. Kaebaja enda sõnul on ta alates aastast 2000 ehitanud oma

elu nii, et edaspidi elada Eestis. Kaebaja ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust ka

pärast seda, kui talle tehti 23.07.2021 lahkumisettekirjutus, vaid alles n-ö viimase

võimalusena 07.04.2022.



Puudub alus asuda seisukohale, et kaebaja suhtes alustatud kriminaalasjad on poliitiliselt

kallutatud. Kaebaja väide, et ta ei oma esitatud süüdistuste osas ülevaadet ei ole usutav.

Kaebajat ei süüdistata ühes kuriteos vaid mitmes ning tal on Venemaal advokaadist

esindaja. Puudub alus arvata, et Venemaa kohtusüsteem oleks kaebaja suhtes algatatud

asju arutanud kallutatult, sest kaebaja on kohtutes olnud edukas.



Tõendatud ei ole, et INTERPOL oleks teabe kaebaja rahvusvahelisest tagaotsimisest

kustutanud seetõttu, et pidas kaebaja suhtes Venemaal algatatud kriminaalasju

poliitiliselt motiveerituteks. Teave kustutati INTERPOL-i andmebaasist pärast kaebaja

korduvaid taotlusi alles 03.06.2022, s.o pärast kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse

esitamist 07.04.2022 ja suure tõenäosusega just seetõttu. Lisaks on PPA kinnitanud, et

INTERPOL ei edasta kaebaja taotluste sisu tagaotsimise seadnud riigile ega kellelegi

kolmandale. Samuti on arusaamatu, miks hakkas kaebaja poliitiliselt kallutatud

kriminaalasjale tuginema alles oma 21.03.2022 INTERPOL-ile esitatud taotluses ja

mitte varem, Ukraina sõda juba algatatud kriminaalasja poliitilist motiveeritust mõjutada

ei saanud.



Arusaamatuks jääb märtsis 2022 Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksisse

lisandunud kuriteokoosseisude seos kaebajaga. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks

levitanud mitte aktsepteeritavat teavet Venemaa relvajõudude või riigivõimuorganite

kohta, neid diskrediteerinud või kutsunud kedagi üles kehtestama Venemaa inimeste või

organite vastu sanktsioone. Puudub teave, et kaebajat nendes kuritegudes süüdistataks

või oleks alust süüdistada. Kuigi Venemaa võimude avaliku kritiseerimise tagajärjeks

võib olla inimese karistamine, ei ole alust arvata, et üksnes riigivõimu tegevusega

mittenõustumine ja selle arvamuse avaldamine lähemate tuttavate ringis toob kaasa

võimude suurema tähelepanu ja tagakiusamise. Uuringud näitavad, et sõjategevust

Ukrainas toetab arvatavasti üksnes iga neljas venemaalane ja üle poole elanikest

loodavad, et Venemaa alustab rahukõnelusi. Seega on tõenäoliselt kaebajaga sarnase

poliitilise meelsusega isikuid Venemaal väga palju ja ei ole alust eeldada, et just kaebaja

oleks oma vaadete tõttu võimude erilise tähelepanu all. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole

anda kaitset kõigile isikutele, kellele on oma kodakondsusjärgse riigi tegevus

vastumeelne. Kaitse andmise eelduseks on reaalse ja tõsise ohu olemasolu.



Venemaa agressioon Ukrainas ei anna alust tunnustada kaebajat pagulasena ega anda

talle täiendavat kaitset. Sõda toimub Ukraina territooriumil ja kaebajal on võimalik

Venemaal ümber paikneda või siirduda väljapoole Schengeni ala jäävatesse riikidesse ja

seda ka kohe Eestist lahkumisel, kuivõrd kaebajale on tehtud ettekirjutus lahkumiseks

vabatahtliku täitmise tähtajaga. Üksikud intsidendid Venemaa pinnal, mis on seostatavad

Ukraina sõjaga, ei kvalifitseeru relvakonfliktiks, mis seaks kaebaja elu Venemaa

territooriumil ohtu. Sellist ohtu ei kujuta endast ka võimalik mobilisatsioon.

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsusele esitatud kassatsioonkaebuse jättis Riigikohus 07.11.2023

määrusega menetlusse võtmata.

7. Kaebaja esitas 20.11.2023 PPA-le korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, tuues uue asjaoluna

välja, et ta allkirjastas ja postitas ee.ee.eeee Vene Föderatsiooni suursaatkonnale Tallinnas

3 (13)

avalduse, milles soovib loobuda Venemaa kodakondsusest, põhjendades seda vastuseisuga

Venemaa agressioonile Ukraina vastu. Seda tõendab kohtutäitur Risto Sepp gg.gg.gggg

koostatud fakti tuvastamise akt. Taotleja avaldas korduvat taotlust esitades kartust, et tema

vabadus, elu ja tervis satuvad kodakondsuse loobumise asjaolude ja veendumuste tõttu

Venemaal ohtu.

8. PPA 27.02.2024 otsusega nr 22311200085-1 loeti taotleja korduv taotlus selgelt

põhjendamatuks VRKS § 201 punktide 5 ja 7 alusel ning see lükati tagasi. PPA 27.02.2024

otsuse põhjendused on kokkuvõetult järgmised:



Kaebaja tekitas advokaadist esindajate kaasabil uue asjaolu rahvusvahelise kaitse

taotlemiseks. Juba Fakti tuvastamise akti punkt 4 – „tellija“ annab tunnistust sellest, et

antud akt oli tellimustöö. Antud fakti aluseks olnud tegevus ehk oma passi saatmine

Venemaa saatkonda oli ettekavatsetud ja täide viidud teguviis, mitte orgaaniline ja

südametunnistusest või meelsusest ajendatud käitumine ja mingi konkreetse vabaduse

kasutamine. Laiaulatuslik sissetung Ukrainasse algas 24.02.2022. Taotleja esitas

esmakordse rahvusvahelise kaitse taotluse 07.04.2022 ning kui temaga 03.05.2022

vestlus toimus, ei nähtunud, et ta oleks olnud aktiivne või avalik sõjavastane aktivist.



Tuvastatud ei ole, et taotleja oleks väljendanud laialdaselt oma vastumeelsust Venemaa

võimuorganite suhtes ega ka Ukraina sõja vastu. Taotleja ei olnud Venemaal poliitiliselt

aktiivne ega väljendanud laialdaselt oma vastumeelsust Venemaa võimuorganite suhtes

ega ka Ukraina sõja vastu. Samuti ei leidnud tuvastamist seos tema töölt lahkumise

ettevõttest Volgomost ja Krimmi okupeerimise vahel.



Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ajaks oli Venemaa laiaulatuslik sõda Ukrainas kestnud

juba 14 kuud, kuid taotlejapoolne sõjavastane aktiivsus ja arvamuse avaldamine oli

selleks ajaks olnud olematu. Kui taotleja ise ei ole kasutanud neid võimalusi, et Ukrainas

toimuva sõja vastu aktiivselt ja avalikult välja astuda, siis ei saa LEVIN OÜ tellitud

Fakti tuvastamise akt näidata taotlejat rohkem sõjavastasena kui ta ise ennast tegelikult

defineerib või sellest oma igapäevaelus juhindub. LEVIN OÜ tellitud Fakti tuvastamise

akt ei anna tunnistust taotleja motiivide siirusest, vaid pigem viitab see rahvusvahelise

kaitse andmise tingimuste moonutamisele. Antud juhul annab Fakti tuvastamise akt ja

selle aluseks olnud teguviis tunnistust pelgalt akti olemasolust.



On vähetõenäoline, et Venemaa ametivõimud karistavad igat üksikindiviidi, kes on

vastu Venemaa peetavale sõjale Ukrainas. Päritoluriigiinfo lubab järeldada, et Venemaa

ametivõimud võtavad sihikule pigem kõrge profiiliga aktiviste, kuid X.G Venemaa

tavakodanikuna nende isikute kategooriasse ei küündi. Tema vastuseis ja meelsuse

väljendamine sõjale on piirdunud kirja saatmisega Venemaa Föderatsiooni saatkonda

Tallinnas, kuid antud asjaolu ei ole piisav, et ületada see künnis, mis on vajalik pagulase

staatuse saamiseks Eesti Vabariigis. Laiaulatuslik sissetung Ukrainasse algas 24.02.2022

ning kuni tänase päevani on taotleja meelsuse väljendus piirdunud ee.ee.eeee kirja

saatmisega Vene Föderatsiooni suursaatkonda Tallinnas. Taotleja poliitilisele meelsusele

ja selle väljendamisele on juba varasemalt hinnang antud ja see on läbinud ka kohtuliku

kontrolli. Kui taotleja ei tegele Eestis pidevalt ja igapäevaselt selle tegevusega, mis

võiks talle koduriigis kaasa tuua tagakiusuohu, on vähetõenäoline, et ta tegeleks sellise

tegevusega ka Venemaale naastes. Arvestades taotleja praegust eluolu ja tema tegemisi

Eestis, siis PPA-le ei nähtu, et taotleja tegeleks Eestis igapäevaselt tegevusega, mis

Venemaal võiks endaga kaasa tuua tagakiusuohu. Seega saab taotleja jätkata oma senist

elu ja tegemisi Venemaal ilma tagakiusuohuta.

9. X.G esitas 08.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 27.02.2024 otsuse tühistamiseks

ning kohustamiseks tunnistada teda rahvusvahelise kaitse saajana.

4 (13)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. Kaebaja seisukoht

10.1. PPA 27.02.2024 otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Otsuses ei viita PPA tõenditele

ega asjaoludele, mille alusel saaks väita, et kaebaja esitas korduva taotluse rahvusvahelise kaitse

süsteemi kuritarvitamiseks. Kaebaja Ukrainaga seotud vaated on kriminaalkorras karistatavad.

Kaebaja on sur palce pagulane ning Venemaa toiminine on käsitatav tagakiusamisena direktiivi

nr 2011/95/EU art 9 lg 1 p-de a) ja b) ja lg 2 p-de b ja c tähenduses – Ukraina poolehoiu ja

Venemaa relvajõudude hukkamõistu väljendamise eest kuni 15-aastase vanglakaristuse

ettenägemine kujutab endast õigus- ja kohtumeetmeid, mis on olemuselt diskrimineerivad ja

ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Venemaal kehtivad seadused ja nende jõustamine kujutavad

endist põhiliste inimõiguste rasket rikkumist või on vähemalt sedavõrd raske kogum

meetmetest, mis mõjutavad isikuid samal viisil.

10.2. Kaebajat on tagakiustatud 2014. aastast alates, kui ta keeldus Kertši väina sillaga seotud

töödest. Tema suhtes alustati kriminaalmenetlust ja ta kuulutati rahvusvaheliselt tagaotsitavaks.

Tänaseks on Interpol kolmandate riikide ligipääsu Venemaa esitatud teatele lõpetanud. On

ilmne, et kaebajat asuti juba 2014. aastal Venemaal tema poliitiliste veendumuste tõttu taga

kiusama. Seda kinnitab 2014. aasta sündmustik ja kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise

fakt. Venemaa kasutab kriminaalmenetlust poliitilise repressiooni vahendina, on üldtuntud

asjaolu. See fakt peegeldub nt Aleksei Navalnõi, Mihhail Hodorkovski ja Sergei Magnitski

tuntud kaasustest.

10.3. PPA seisukohad, et taotleja tegevus poliitilise meelsuse omamise, selle väljendamise ja

sellest ajendatud käitumises osas on olnud vähesed ning Venemaa saatkonna poolt ei järgnenud

reaktsiooni, on väärad või asjakohatud. Samuti on asjakohatu väide, et kuigi taotleja on enda

sõnade kohaselt alates 2014. aastast töötanud selles suunas, et omandada Eesti kodakondsust, ei

ole taotleja ja tema esindaja esitanud varasemaid selleteemalisi kirjavahetusi Venemaa

saatkonna või muu ametkonnaga. PPA seisukohad ei rajane tõenditel, st otsus on nõuetekohaselt

põhjendamata HMS § 56 lg 2 tähenduses ja ühtlasi nähtub nendest, et PPA ei ole otsuse

tegemisel võtnud arvesse kaebaja 06.02.2024 vastuses selgitatut. Mistahes PPA võimalikud

kahtlused kaebaja poliitiliste veendumuste ja ee.ee.eeee meelsusavalduse siiruse suhtes peaks

mõistlikule isiku jaoks kummutama asjaolu, et kaebaja väljendas samasisulisi seisukohti juba

enne seda, kui Venemaa Föderatsioon 24.02.2022 alustas suuremamahulist kallaletungi Ukraina

Vabariigi suhtes. See, millisel määral isik enda meelsust avaldab, on asjassepuutumatu. Et olla

tagakiusatu ei pea olema silmapaistev isik või aktivist. PPA osutus meelsuse „vähesele“

avaldamisele on küüniline ja kohatu. Ilmselgelt ei soovi pagulane endale päritoluriigist tingitud

ohtu võimendada, sest pagulasel on tagakiusamise suhtes põhjendatud kartus. Ka kaebaja poolt

Vene Föderatsiooni saatkonnale passi ja meelsusavalduse saatmine südametunnistuse

kergendamise eesmärgil eeldas hirmu ületamist.

10.4. Pagulasseisundi eelnev tuvastamata jätmine on asjassepuutumatu. Igakordsel haldusakti

andmisel tuleb lähtuda teadaolevatest asjaoludest ning need on selgelt 07.04.2022 ja 27.02.2024

vahemikus muutunud. Vahepealsel ajal on akumuleerunud näiteid Vene Föderatsioonis

teisitimõtlejate tagakiusamisest. Samuti on täiendavalt alust karta, et Vene Föderatsioon asub

kaebajat täiendavalt tema poliitiliste vaadete tõttu karistama. Kuivõrd tõendeid ja asjaolusid

tuleb kogumis hinnata, tuleb uue korduva taotluse menetlemisel võtta arvesse ka eelnevalt

esitatud tõendeid ja asjaolusid. Seejuures PPA vihje, justkui kaebaja oleks ee.ee.eeee

meelsusavalduse esitanud pahas usus, on väär. ee.ee.eeee ei olnud kaebaja 07.04.2022 taotluse

5 (13)

asjus veel jõustunud otsust ning Riigikohus veel arutas kaebaja kassatsioonkaebuse menetlust –

menetlusse mittevõtmise määrus tehti kaebajale teatavaks alles 07.11.2023.

10.5.

PPA väide, et Vene Föderatsioon ei ole reageerinud kaebaja ee.ee.eeee

meelsuseavaldusele, on spekulatiivne ja alusetu. Jääb arusaamatuks millist reaktsiooni PPA

piisavana silmas peaks – kas saatkonna töötajate pahameelt väljendavat vastuskirja või hoiatust,

et kui kaebaja Venemaale naaseb, siis teda karistatakse. Ka Eestis ei teavita prokuratuur

kahtlusalust kriminaalmenetluse alustamisest, kui see võib päädida õigusemõistmisest

kõrvalehoidumisega, liiatigi siis teavitataks kaebajat Venemaa läbiviidavatest menetlustest vms

protsessidest. Kaebaja on alates 2014. aastast töötanud selles suunas, et omandada Eesti

kodakondsus, sh asunud Eestisse alaliselt elama, juhtinud Eestis registreeritud äriühinguid,

õppinud Eesti keelt ja isegi oma vanemate eest ajal, mil nad Eestis elasid, hoolt kandnud.

Kaebaja soovib jätkuvalt saada Eesti kodakondsust.

10.6 PPA otsus on nõuetekohaselt põhjendamata, kuna seisukohad on arusaadavalt sidumata

kehtiva õiguse ja tõenditega. PPA ei ole osundanud mistahes tõendile ega faktilisele asjaolule,

mis viitaks sellele, et kaebaja poliitilised veendumused pole siirad. PPA viitab kas iseenda

moonutatud tõlgendustele asjaoludest või sellele, et taotleja on ka eelnevalt soovinud saada

rahvusvahelist kaitset ja teinud toiminguid selleks, et vältida Vene Föderatsiooni sattumist.

Viimast ei saa kaebajale ette heita. Kaebaja ei esitanud korduvat taotlust rahvusvahelise kaitse

süsteemi kuritarvitamise eesmärgil. Kui PPA leiab, et taotlejal puuduvad tema väljendatud

poliitilised veendumused (või need ei anna alust Venemaal tagakiusamist karta), tuleb PPA-l

lähtuvalt HMS § 56 lg-st 2 seda tõendada ja põhistada. PPA ei ole sellistele tõenditele ega

põhistustele viidanud, vaid asunud üldsõnaliselt väitma, et ei pea taotlejat piisavalt veenvaks.

Kaebaja esitas tõendeid enda poliitiliste veendumuste esinemise tuvastamiseks. PPA ei ole neid

ümber lükanud. PPA ei ole osundanud mitte ühelegi tõendile, millest arusaadavalt nähtuks, et

kaebajal tegelikult ei ole tema kirjeldatud veendumusi. PPA on viidanud vaid asjaoludele, mille

PPA-ga sarnaselt tõlgendamine eeldab eelarvamust kaebaja isiku suhtes, sest nendest

asjaoludest iseenesest ei nähtu kaebaja väidetule vastupidist. Rahvusvahelise kaitse korduv

taotlemine ja avalikest sõnavõttudest hoidumine ei viita sellele, et kaebajal puuduksid tema

kirjeldatud veendumused.

10.7. PPA ei ole kaebajat sisuliselt ära kuulanud, kuivõrd ei ole kaebaja 06.02.2024

seisukohtadele oma 27.02.2024 otsuses sisulist vastust andnud. PPA ei võtnud kaebaja esitatud

teavet otsuse tegemisel arvesse. Seda kinnitab ka asjaolu, et PPA on jätkuvalt veendunud, et

kaebaja ei ole aktiivne ja silmapaistev aktivist ning tema meelsuseavaldused ei ole piisavalt

avalikud ja regulaarsed. PPA jätab tähelepanuta, et kehtiva õiguse kohaselt piisab taotleja

pagulaseks hindamiseks sellest, et päritoluriigis on seadusesse sisse viidud ja jõustatakse

asjassepuutuvate tunnuste (VRKS § 4 lg 1 tunnuste) represseerimine.

10.8. Kaebajale tuleb alternatiivselt anda täiendav kaitse, kuna Venemaale naastes on

tõenäoline, et ta peetakse kriminaalmenetluse raames kinni ja karistatakse vanglakaristusega.

Vene vanglates on täheldatud piinamist, seksuaalvägivalda ja alandamist. Vene vilepuhujaid, kes

on asunud Venemaa vanglates asetleidvaid inimõiguste rikkumisi avalikuks tegema, on samuti

hakatud taga kiusama. Selliselt nt pages Prantsusmaale vene vanglasüsteemi suhtes kriitikat

väljendava veebilehe gulagu.net allikas ning suri hiljuti Aleksei Navalnõi. Ebainimlikke

tingimusi kinnitavad ka Madalmaade välisministeeriumi päritoluriigi raport. Kuivõrd taotleja

Venemaal vanglasse sattumine, juhul kui ta Eestis rahvusvahelist kaitset ei saa, on tõenäoline,

kujutab rahvusvahelise kaitse andmata jätmine taotlejale ka reaalset ohtu, mis seisneb tema

piinamises ja tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või

karistamisviiside kasutamises. Taotleja vastab VRKS § 4 lg 3 p 2 tingimustele ning talle tuleb

6 (13)

vähemasti anda täiendava kaitse seisund. Samuti saab käsitleda kaebaja ja Vene Föderatsioonis

olevate tsiviilisikute suhtes vägivalla rakendamisena rahvusvahelise relvakonflikti tõttu VRKS §

4 lg 3 p 3 tähenduses Vene Föderatsioonis kehtestatud seadusi, mis on ilmselgelt suunatud Vene-

Ukraina sõja vastuseisu represseerimisele. Tegemist on Vene Föderatsiooni kasutusele võetud

meetmega, mille eesmärk on suunatud mitte eeskätt riigi normaalse toimimise tagamisele, vaid

sõja võitmisele. Selliste repressioonide ohvriks sattumine Venemaal kaebajale omaste poliitiliste

veendumuste väljendamise eest on reaalne ja tõsine oht.

10.9. Kaebaja väljasaatmine rikub EIK artikleid 2, 3, 5 ja 6 ning konventsiooni rikkumise

vältimiseks tuleb anda kaebajale rahvusvaheline kaitse. Venemaal ootab kaebajat poliitiliselt

motiveeritud ja kallutatud kriminaalmenetlus ja suure tõenäosusega vabadusekaotus.

Vangistuses olles on tõenäoline, et kaebaja satub vägivaldse ja ebainimliku kohtlemise ohvriks.

Samuti on võimalik, et Vene Föderatsiooni riigivõim tapab kaebaja tema kunagise silmapaistva

rolli ja poliitiliste veendumuste tõttu.

11. Vastustaja seisukoht

11.1. PPA vaatas 25.03.2023 tehtud rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse üle

eelkõige kaebaja passi saatmisega Venemaa saatkonda ja kaebusele lisatud artiklite osas.

Korduva kaebuse juurde lisatud artiklid Venemaa olukorra kohta ei muutnud PPA seisukohta,

sest olukord Venemaal ei ole Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga muutunud.

Kuna artiklites kirjeldatud asjaolude kohta on Tallinna Ringkonnakohus juba haldusasjas 3-22-

1436 hinnangu andnud, siis ei pidanud PPA vajalikuks neid asjaolusid otsuses pikemalt käsitada.

11.2. Venemaa saatkonna info kodakondsusest loobumise kohta on avalikult kättesaadav. Seega

pidi kaebaja olema teadlik, et üksnes posti teel saadetud kodakondsuse loobumise avaldusi ei

menetleta. Lisaks ei nähtu fakti tuvastamise aktist tehtud fotodest, et oleks täidetud Venemaa

kodakondsusest loobumiseks Venemaa saatkonna poolt nõutud dokumentide koosseis. Kaebaja

ei ole Eesti kodakondsuse saamiseks taotlust esitanud, mistõttu Eesti ei anna kaebajale ka

tõendit, et kaebajale antakse Eesti kodakondsus nagu dokumentide koosseisu punkt 9 nõuab.

PPA-le ei ole ka teada, et kaebaja taotleks mingi teise riigi kodakondsust. Kaebajale ja tema

esindajale pidi olema teada, et kaebaja dokumentide saatmine ei vii kaebajat eesmärgile

vabaneda Venemaa kodakondsusest. Sellisel demonstratiivsel sisepassi saatmisel saatkonda sai

olla vaid provotseeriv ja manipuleeriv eesmärk. See näitab selgelt eesmärki kuritarvitada

rahvusvahelise kaitse süsteemi. Etteheide meelevaldsele kohtupraktika ja kehtiva õiguse

tõlgendusele on alusetu.

11.3. Päritoluriigi infost ei nähtu, et Venemaa kodakondsusest loobujaid oleks võimud piiril

kinni pidanud. 2024. aastal on olnud vähemalt 2 isikut, kes käisidki Venemaa kodakondsusest

vabastamise taotlust esitamas ja neid ei peetud kinni. Praeguseks on Venemaa saatkond

alustanud uuesti kodakondsusest vabastamise taotluste vastuvõtmist. PPA-le on mõned inimesed

ka teada andnud, et nad on saanud aprilliks vastuvõtu aja taotluse esitamiseks. Samuti on nüüd

võimalik esitada Venemaa kodakondsusest vabastamise taotlust ükskõik millises muus riigis

asuvas Venemaa saatkonnas (varem oli seda võimalik teha vaid elukoha järgi). Mõned meie

taotlejad on saanud aja Soomes ja Lätis asuvasse Venemaa saatkonda. PPA kinnitab, et Eesti

kodakondsuse taotlejatest on kõiki, kes on saanud esitada taotluse Venemaa kodakondsusest

vabastamiseks, ka sellest vabastatud.

11.4. Kaebaja esitatud artiklid kirjeldavad küll Venemaad, mitte aga kaebaja individuaalset

profiili, eluolu ja tegemisi, mistõttu ei ole need kaebajale ülekantavad. Tervisega seotud

asjaolud ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks, samuti ei anna tervise parandamise soov

7 (13)

alust rahvusvahelisele kaitsele. Vastustajal ei ole ka alust järeldada, et kaebaja ei saa oma

haigusele päritoluriigis viibides ravi.

11.5. Kaebaja ei ole täiendava kaitse saaja, kuna olukord Venemaal ei ole selline, et oht kaebaja

elule ja tervisele oleks tõsine ja reaalne ning PPA leidis põhjendatult, et kaebajal endal puudub

isiklik soodustav tegur, mis lubaks arvata, et kaebaja võiks olla kuidagi suuremas ohus kui

ülejäänud Venemaa elanikkond.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Direktiivi 2013/321 artikli 2 punktide e ja q kohaselt on korduv taotlus täiendav

rahvusvahelise kaitse taotlus, mis esitatakse pärast seda, kui eelmise taotluse kohta on tehtud

lõplik otsus, st otsus, mille suhtes ei kohaldata enam selle direktiivi V peatükist tulenevat

õiguskaitsevahendit. Vaidlust ei ole, et:



PPA-le 20.11.2023 esitatud taotlus oli korduv taotlus. Nimelt esmase rahvusvahelise

kaitse taotluse esitas kaebaja PPA-le pärast Eestis viibimisõiguse lõppemist ja talle

lahkumisettekirjutuse tegemist 07.04.2022 ning selle jättis PPA 01.07.2022 otsusega

rahuldamata.



Korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitas kaebaja 20.11.2023, ehk vahetult pärast

seda, kui Riigikohus jättis haldusasjas 3-22-1436 esitatud kassatsioonkaebuse

07.11.2023 menetlusse võtmata.



Advokaadibüroo LEVIN OÜ tellimusel toimus ee.ee.eeee fakti tuvastamine ning

gg.gg.gggg akti koostamine, kus kohtutäituril lasti tuvastada asjaolu, et kaebaja edastas

Venemaa Föderatsiooni saatkonnale Eestis avalduse ja oma siseriikliku passi.2

13. Korduva rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiks ei ole varem tehtud otsuse

ümbervaatamine. Korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on sarnane haldusmenetluses

tundud haldusmenetluse uuendamisele. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 17.04.2024 otsuses nr

3-23-11103 VRKS § 24 lg-te 1–3 ja direktiivi 2013/32/EL artikli 40 lg-te 2–4 kohaldamise

kohta, et: „Direktiivi 2013/32/EL art 40 lõiked 2 ja 3 näevad ette korduvate taotluste

läbivaatamise kahes etapis. Esimeses etapis kontrollitakse taotluste vastuvõetavust ja teises

etapis antakse hinnang nende sisule. Esimene etapp jaguneb omakorda kaheks. Esmalt

kontrollitakse, kas taotleja on esitanud uusi dokumente või tõendeid, mis aitavad kindlaks teha,

kas taotlejat on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna

direktiivi 2011/95/EL alusel. Seejärel tuleb kontrollida, kas uued dokumendid suurendavad

olulisel määral tõenäosust, et taotlejat saab käsitada rahvusvahelise kaitse saamise

kriteeriumidele vastava isikuna. Kui vastus on jaatav, siis tuleb kaitse taotlus läbi vaadata

üldkorras.“. Kohtu hinnangul on PPA kaebaja taotluse nõuetekohaselt läbi vaadanud ning

võtnud uue asjaoluna arvesse, et kaebaja saatis ee.ee.eeee Venemaa Föderatsiooni

Suursaatkonnale avalduse Venemaa kodakondsusest loobumiseks ning lisas sellele oma

sisepassi ja meelsusavalduse. See uus asjaolu ei tähenda aga seda, et kaebajat tuleks igal juhul

tunnustada rahvusvahelise kaitse saajana. Ka sellises olukorras tuleb PPA-l hinnata, kas uue

asjaolu valguses on põhjust pidada taotlejat rahvusvahelise kaitse saajaks.

14. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest (sh kuulumine sotsiaalsesse gruppi) ning

tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on

põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS §

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32/EL, 26. juuni 2013, rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja

äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (uuesti sõnastatud).

2 Kaebuse lisa 4

3 jõustumata (kohtu märkus).

8 (13)

22 lg 1). VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis

kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise

või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside

kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või

tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu.

Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-

465/07, C-285/12 ja C-542/13). Kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse

saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks. Kui taotlus on põhjendamatu, teeb PPA

otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (VRKS § 20 lg 2). VRKS § 201 järgi loetakse taotlus

selgelt põhjendamatuks, kui selles esitatud väited ja põhjendused ei ole seotud VRKS § 20 lg-s

1 nimetatud asjaoludega (s.o asjaoludega, mille puhul saab isiku kvalifitseerida rahvusvahelise

kaitse saajaks) või see on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi

kuritarvitada ja esineb vähemalt üks VRKS §-s 201 loetletud üheksast alusest, sh kui taotlus on

korduv ja selle suhtes kohaldatakse VRKS § 24 lg-t 14 (punkt 5) või kui taotleja on saabunud

Eestisse ebaseaduslikult või viibinud ebaseaduslikult Eesti territooriumil või ei ole esimesel

võimalusel esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust (punkt 7).

15. Esmalt märgib kohus, et kaebaja väiteid keskenduvad suuresti esmase rahvusvahelise kaitse

taotluse menetluses esitatud väidetele ja seal tuvastatud asjaolude, mille osas kaebaja uusi

tõendeid esitanud ei ole. PPA ja Tallinna Ringkonnakohus hindasid kaebaja väiteid põhjalikult

nii 01.07.2022 otsuses kui ka haldusasjas 3-22-1436 tehtud otsuses. Kohus nõustub nende

põhjendustega ega hakka neid asjaolusid uuesti ümber hindama ega otsuseid kordama (HKMS §

165 lg 2). Nii hindasid kohtud üksikasjalikult kaebaja väiteid, mis on seotud Kertši silla

ehitamisega, töölt lahkumisega jne ning sellele järgnenud väidetava tagakiusuga ja leidsid, et

nende sündmuste tõttu ei ole kaebaja rahvusvahelise kaitse saaja. Samuti on üksikasjalikult

hinnatud kaebaja väiteid seoses võimaliku kriminaalmenetlusega ning jõutud järeldusele, et seda

ei saa pidada tagakiusuks ning tunnustada kaebajat sel põhjusel rahvusvahelise kaitse saajana.

16. Nagu kohus välja tõi, siis on uus asjaolu see, et kaebaja esitas ee.ee.eeee Venemaa

saatkonnale avalduse, milles soovib loobuda Venemaa kodakondsusest, põhjendades seda

vastuseisuga Venemaa agressioonile Ukrainas. Kohus nõustub kaebajaga, et Venemaal on

haldus- või kriminaalkorras karistav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu

kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena, ent selle juures tuleb arvestada, et Venemaal

elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja

Ukrainas toimuva sõja vastu. Tingimusel, et Venemaa ametivõimud on kaebaja ee.ee.eeee

edastatud avalduse kätte saanud, siis eelduslikult võib lugeda, et ametivõinud on teadlikud

kaebaja meelsusest, kuid see ei tähenda vältimatut tagakiusu Venemaale naasmisel. Kaebaja

toob küll välja erinevaid näiteid inimestest keda on sõjavastaste meeleavalduste või postituste

tõttu kinni peetud ja vanglakaristusega karistatud, siis ei saa olla vaidlust, et kaebaja ei ole

ajakirjanik, endine linnapea, tuntud blogija või Moskva patriarhaadist lahkulöönud kiriku

peapiiskop. Sel põhjusel ei ole need näited ka asjakohased. Samuti ei saa kaebajat võrrelda

Venemaal tänaval sõjavastaseid luuletusi lugenud aktivistidega, kuna kaebaja ei ole avalikult ja

aktiivselt oma sõjavastast meelsust avaldanud.

4 VRKS § 24 lg 1: Kui taotleja esitab täiendavaid selgitusi või korduva taotluse, vaatab Politsei- ja Piirivalveamet

täiendavad selgitused või korduva taotlusega kaasnevad dokumendid läbi eelmise rahvusvahelise kaitse taotluse

läbivaatamise raames, uuendades eelmist rahvusvahelise kaitse menetlust.

9 (13)

17. Päritoluriigi informatsiooni kohaselt on 2024. aaasta veebruari seisuga alustatud 825

kriminaalasja inimeste vastu seoses nende sõjavastase tegevusega (mh kuulub siia alla ka

terrorism ja vandalism) Halduskaristuste arv on 2024. a jaanuari seisuga 8693. Ehkki kaebaja

kriminaalmenetlusi arvestades on tema karistamise tõenäosus poliitiliste vaadete avaldamise

tõttu tavapärasega võrreldes kõrgem, siis vähemalt praeguseni ei ole kaebaja 2023. aasta

oktoobris tehtud avalduse suhtes eeldatavasti menetlust algatatud. Venemaa saatkond ei ole

kaebajaga ühendust võtnud ega muul viisil esitatud avaldusele reageerinud.

18. Hindamisel, kas isik on n-ö sur place pagulane tuleb arvestada, et PPA peab hindama seda,

kas asjaolud, millele isik tugineda soovib, on tegelikud või on uute asjaolude eesmärgiks

asjaolude moonutamine. Riigikohus selgitas 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509 punktis 18.8, et

mistahes eksiilis toimunud poliitilise tegevuse arvestamine avaks ulatusliku võimaluse isikutele

moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Kohus jääb

sellele seisukohale.

19. Ehkki kohus ei eita, et kaebajal võib olla sisemine vastumeelsus Venemaa võimude tegevuse

suhtes, siis nõustub kohus PPA-ga, et kaebaja üldine käitumine ei ole olnud siiras.

Kohtupraktikas on korduvalt jaatatud, et pagulase staatus võib tekkida ka pärast päritoluriigist

lahkumist (pagulane sur place), kuid sellisel juhul tulebki kitsalt hinnata, kuidas ametiasutused

sellist tegevust tõenäoliselt hindavad (vt ka Euroopa Kohtu 29.02.2024 otsus C-222/22,

Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl (Conversion religieuse ultérieure),

ECLI:EU:C:2024:192, punktid 28–35). Ka Riigikohus rõhutas 12.12.2023 otsuses nr 3-22-2509,

et välistada tuleb varjupaigaõiguse kuritarvitamine tagakiusu teadliku provotseerimisega, eriti

kui see toimub pärast rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsust. Ehk praegusel juhul

tuli PPA-l hinnata, kuidas suhtub Venemaa võim kaebaja avantüüri enda kodakondsusest

loobumisele. Seda on PPA ka teinud. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja avaldus Venemaa

saatkonnale oli provokatiivne ning paljasõnalised on kaebaja väited, et ta on juba aastast 2014

töötanud selles suunas, et omandada Eesti Vabariigi kodakondust. Ühtegi tõsiseltvõetavat

sammu kaebaja selleks teinud ei ole. Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat

põhjendust, miks oli vaja sellise žesti tegemine just ee.ee.eeee, kui Venemaa annekteeris osa

Ukrinast juba aastal 2014 ning alustas täiemahulist sõda 2022. aasta veebruaris.

20. Kaebaja viibis alates 21.06.2021 Eestis ebaseaduslikult. Kuna kaebaja ei ole astunud ühtegi

sammu Eesti kodakondsuse saamiseks, siis pidi ta olema teadlik ka sellest, et tal ei ole

õiguslikult võimalik Venemaa kodakondsusest loobuda. Ka kaebaja ise kinnitab, et ee.ee.eeee

meelsuseavalduse ja Vene Föderatsiooni kodakondsusest vabanemisele suunatud avaldus oli

eeskätt sümboolne žest, mille esmane eesmärk oli kaebaja enda südametunnistuse

kergendamine, mh enda nn orjamärgist, st Vene Föderatsiooni passist, vabanemise teel. Kohus

nõustub PPA-ga, et kui kaebaja sooviks oleks päriselt Venemaa kodakondsusest loobumine, siis

oleks kaebaja sümboolse žesti asemel astunud reaalseid samme kodakondsusest vabanemiseks.

Seega kinnitab kaebaja kaude ka kaebuses, et ee.ee.eeee avalduse näol oli tegemist näiliku

protsessiga, kuna kaebajale oli teada, et ühtegi järelmit sellele järgneda ei saa ning Venemaa

kodakondsusest vabastamise protsessi sellele ei järgne5. Lisaks märgib kohus, et kaebaja asus

enda kodakondsusest teatraalselt loobuma pärast seda, kui ta sai aru, et tema 07.04.2022 esitatud

rahvusvahelise kaitse taotlust ei saada edu – ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata ning

ehkki Riigikohus ei olnud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist selleks ajaks otsustanud, siis

pidi kaebaja ometi möönma võimalust, et Riigikohus jätab kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata.

5 Vt ka PPA esitatud info Venemaa kodakondsusest loobumise kohta.

10 (13)

21. Kohus ei nõustu kaebajaga, et PPA peab esitama tõendeid selle kohta, et kaebaja korduv

rahvusvahelise kaitse taotlus on süsteemi kuritarvitav. Selliste tõendite esitamine ei ole üldjuhul

ka võimalik, mistõttu piisab sellest, et PPA põhistab enda vastavat kahtlust. Seda on PPA ka

teinud. PPA on toonud välja ja hinnanud kaebaja käitumist terviklikult, sh toonud välja ka selle,

et esmase rahvusvahelise kaitse taotluse esitas kaebaja selgelt lahkumiskohustuse vältimiseks

ehk n-ö viimase õlekõrrena. Kaebaja pidi juba Eestisse elama asudes või siis hiljemalt 2016.

aastal, kui ta Soomes kinni peeti, teadma, et teda väidetavalt kiusati juba 2014. aastal Venemaal

taga ja ta ei saa sel põhjusel Venemaale naasata. Kui kaebajal oleks olnud tõsine

tagakiusukartus, oleks ta kaitset saanud paluda kas koheselt Eestisse saabumisel või hiljemalt

siis kui tema elamisluba ei pikendatud. Olukord, kus isik hakkab varjupaika taotlema alles siis,

kui teda ähvardab riigist väljasaatmise ja sissesõidukeelu seadmise oht, viitab

varjupaigasüsteemi kuritarvitamisele. Nagu juba esmase rahvusvahelise kaitse taotluse

menetluses välja toodi, siis tuleb rahvusvahelise kaitse taotlus esitada viivitamatult pärast

Eestisse saabumist (VRKS § 14 lg 1). Kui inimene soovib reaalselt saada teiselt riigilt kaitset,

hakkab ta vastavaid õigusi realiseerima esimesel võimalusel, mitte ei näe varjupaigasüsteemis

alternatiivi muudele riigis viibimise alustele. Sarnaselt ühekordsele viisale, kus inimesele peab

olema selge, et selle alusel ei ole tal võimalik piiramatuks ajaks riiki jääda (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 16.04.2021 otsus nr 3-20-1029, punkt 9) nii ka elamisloa alusel riigis viibivalt

isikul peab olema selge, et ta ei pruugi piiramatult saada õigust riigis viibida.

22. Nagu kohus märkis, siis ei ole praeguse vaidluse eesmärgiks varasema kohtumenetluse

ümberkujundamine. Oluline on hinnata, kas uus asjaolu võib tuua kaasa olukorra, kus kaebajat

tuleb tunnustada rahvusvahelise kaitse saajana. Seega ei pidanud PPA konkreetses vaidlustatud

otsuses asuma uuesti hindama juba varasemalt hinnatud asjaolusid, seda enam, et kaebaja nende

osas uusi tõendeid ei esitanud. PPA pidi hindama, kas ee.ee.eeee esitatud avaldus võib

suurendada tõenäosust, et kaebajat võidakse Venemaal poliitilise meelsuse tõttu hakata

tagakiusama. Seejuures sai PPA otsuse tegemisel lähtuda nendest asjaoludes, mis on tõendamist

leidnud, sh ka haldusasjas 3-22-1436 tuvastatud asjaoludest. Seda on PPA ka teinud.

23. Kohus ei nõustu kaebaja üldsõnalise väitega, et PPA rikkus kaebaja korduvat rahvusvahelise

taotlust läbivaadates ärakuulamisõigust. Ärakuulamisõigus ei tähenda seda, et PPA peaks selle

tulemusel igal juhul jõudma seni tuvastatust teistsugusele järeldusele. Kohtu hinnangul on PPA

järeldus, et kaebaja ei ole aktiivne või silmapaistev aktivist, kooskõlas kaebaja antud

selgitustega ning esitatud tõenditega.

24. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga selles, et igasuguste repressiivsete meetmete ellu

rakendamine päritoluriigis toob kaasa selle riigi kodanikele õiguse olla tunnustatud

rahvusvahelise kaitse saajana. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigust kõigile

autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, punkt 18)

ning asendada viisat ja elamisluba nende andmisest keeldumise järgselt.

25. Eelnevast tulenevalt leidis PPA õiguspäraselt, et ee.ee.eeee avalduse esitamist saab käsitada

asjaoluna, mille kaebaja on tekitanud päritoluriigist lahkumise järgselt selleks, et luua vajalikud

tingimused rahvusvahelise kaitse saamiseks, ning kaebajat ei saa pidada pagulaseks, kuna see ei

too kaasa tagakiusuohtu Venemaal. Kui kaebaja leiab, et ta ei soovi Venemaal elada, siis on tal

võimalik minna elama mõnda teise Schengeni viisaruumi välisesse riiki, kuid soovimatus

Venemaal elada ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.

26. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kui ta pagulaseks ei kvalifitseeru, siis tuleb teda tunnustada

täiendava kaitse saajana. Täiendava kaitse instituut on eraldiseisev rahvusvahelise kaitse

andmise alus, mitte n-ö alternatiiv juhuks, kui isik pagulaseks ei osutu. Ka ei ole täiendava

11 (13)

kaitse instituudi eesmärgiks kaitsta isikuid koduriigis läbiviidava kriminaalmenetluse eest. Nii

nagu mobilisatsiooniohu korral on Riigikohus märkinud, et olukorras, kus ei ole teada,

millisesse üksusesse ta kuuluks ja milliseid teenistusülesandeid ta eeldatavalt täidaks (vt

Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, punkt 26), nii on ka võimaliku kriminaalkaristuse

osas. Täna ei ole teada, milline on kaebaja suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse tulemus ning

millises kinnipidamisasutuses ta oma karistust võiks kanda. Kaebaja ei ole sõjavastane aktivist

või opositsiooniliider. Asjaolu, et Venemaa vanglad, sh eeluurimisvanglad, on tundud

väärkohtlemise juhtumite tõttu, siis ei saa sellest järeldada, et kõiki vange Venemaa vanglates

väärkoheldakse ning et ka kaebaja satub väärkohelmise alla. Kaebajat ei saa võrrelda Alexei

Navalnõiga või teiste tuntud opositisoonipoliitikutega. Isegi turvalises Eestis elades ei ole

kaebaja olnud aktiivne enda poliitilise meelsuse avaldamisel ning väljaütlemised lähedastele

sõpradele eravestlustes ei ole sellised asjaolud, mis võiks olla Venemaa ametivõimudele teada.

Ehkki Venemaa ametivõimudele on teada kaebaja edastatud ee.ee.eeee kiri, siis ei ole teada, kas

ja kuidas võimud sellele reageerivad või kuidas tõlgendavad. Pärast täiemahulise

agressioonisõja alustamist ei ole kaebaja ainus venelane, kes enda kodakondsusest on soovinud

loobuda ning eelduslikult ei jää kaebaja ka viimseks. Seega on kaebaja väited võimalikust

tõsisest ohust oletuslikud ning põhinevad abstraktsel hirmul.

27. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja suhtes kohaldatud tagaselja süüdimõistmist vms,

mistõttu ei saa ka välistada seda, et kriminaalmenetlus kaebaja suhtes on lõpetatud. Oleks

loogiline, et kui kaebaja võtab saatkonnaga ühendust, siis aktiivse kriminaalmenetluse korral

võiks sellele järgneda ka mingid sammud – nt püüd meelitada kaebajat ka reaalselt

kodakondsusest loobuma. See eeldab üldjuhul ka Venemaale minekut. Ehkki kohus ei saa

välistada, et Venemaale naastes võidakse jätkata kaebaja suhtes enne tema lahkumist alustatud

kriminaalmenetluste läbiviimist, kuid nagu ringkonnakohus juba 2023. aasta otsuses märkis, siis

ei ole kaebaja põhistanud, et tema suhtes alustatud kriminaalmenetlused oleksid olnud

poliitiliselt kallutatud (otsuse punkt 17) ning kohus jääb selle seisukoha juurde. Samuti on

ringkonnakohus asjakohastele tõenditele viidates lükanud ümber kaebaja väited, et kaebajal

oleks enda õiguste kaitsmine Venemaal võimatu. Rahvusvahelise kaitse instituut ei ole loodud

selleks, et kaitsta päritoluriigi kodanikke nende suhtes alustatud kriminaalmenetluste eest.

28. Ka väited, mis puudutavad relvakonflikti ning sellest tulenevalt täiendava kaitse vajadust ei

ole põhjendatud ega anna alust kaebaja tunnistamiseks täiendava kaitse saajana. Üksikud

intsidendid Venemaa pinnal, mis on seostatavad Ukraina sõjaga, ei kvalifitseeru

relvakonfliktiks, mis seaks kaebaja elu Venemaa territooriumil ohtu. Praktika on üldiselt

näidanud, et Ukraina rünnakud Venemaa territooriumil on hästi sihitud ega ole võrreldavad

Venemaa tegevusega, kus hävitus- ja laastamistööd tehakse vaippommitamisega ning kõiki

sõjapidamise reegleid eirates.

29. Samuti jääb kohus täiendava kaitse kontekstis varem väljendatud seisukoha juurde, mille

kohaselt üritab kaebaja end põhjendamatult samastada Venemaa kõrgete opositsiooniliidrite või

isikutega, kellel on võimalik mõjutada suuri rahvahulki (A. Navalnõi, õpetajad koolides jne).

Samuti ei ole alust võrrelda kaebajat vilepuhujatega, kes on asunud Venemaa vanglates

asetleidvaid inimõiguste rikkumisi avalikuks tegema, on samuti hakatud taga kiusama. Kaebaja

ei ole nende isikutega samastatav, mistõttu sellekohased näited ei ole asjakohased.

30. Kohus ei nõustu kaebajaga, et talle tuleks anda rahvusvaheline kaitse EIK artiklite 2, 3, 5 ja

6 rikkumise vältimiseks. PPA tuvastas õiguspäraselt, et ka korduva rahvusvahelise kaitse

taotluse aluseks olnud asjaolu – kodakondsusest loobumise taotluse esitamine koos poliitilise

avaldusega – ei ole selline asjaolu, mis tooks kaasa kaebaja tunnustamise pagulasena. Kaebaja

viidatud EIK artiklid on pigem seostatavad non refoulement põhimõttega ning praegusel juhul ei

12 (13)

nähtu kohtule, et kaebaja väljasaatmine Venemaale sellise keelu rikkumise kaasa tooks.

Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on kehtiv, see on läbinud kohtuliku kontrolli.

31. Kaebaja tervislik seisund ei oma kaebaja korduva rahvusvahelise taotluse osas tehtud otsuse

õiguspärasuse hindamisel tähendust. Ka pärast täiemahulise agressioonisõja alustamist on

Venemaal meditsiiniline abi kättesaadav.

32. Eelnevast tulenevalt jääb kaebus koguulatuses rahuldamata.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused (sh vastuväite lahendamine)

33. Kohus jättis 06.05.2024 määrusega kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks

rahuldamata. Kaebaja esitas seejärel kohtu tegevusele vastuväite. Kohus jätab vastuväite

rahuldamata, kuna PPA ei ole väitnud, et kaebajal Venemaa ametilikule poliitikale vastupidised

vaated puuduvad. Seega soovib kaebaja tunnistajate ütlustega tõendada asjaolu, mille üle

vaidlust ei ole. Vaidlus on küsimuses, kas kaebaja poliitilised vaated võivad tuua Venemaale

naastes tagakiusu. Seega ei ole täiendavate tunnistajate ülekuulamine HKMS § 62 lg 2 alusel

vajalik, kuna kaebaja taotletud tõendil ei ole asjas tähtsust.

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna

kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja enda kantud menetluskulud tema enda kanda ning

neid talle ei hüvitata. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

35. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg, samuti kuupäevad ee.ee.eeee ja

gg.gg.gggg ning kaebaja varasemad kohtuasjad, kus tema nimi on nähtav, tähemärgiga (HKMS

§ 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s

175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

13 (13)