3-24-1117/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

18. juuli 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1117

Haldusasi

XX kaebus Rapla Vallavalitsuse 14. märtsi 2024. a

ettekirjutuse nr 7-3/2024/933 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. mai 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Rapla vald, esindaja Sirje Praks

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. mai 2024. a

määruse haldusasjas nr 3-24-1117 resolutsiooni punkt 1 muutmata.

2. Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a vastustaja esindaja) nimed ja

sünniajad tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rapla Vallavalitsus kohustas 14.03.2024 ettekirjutusega nr 7-3/2024/933 XXi kui

lapsi kasvatavat isikut ja YY kui laste ema tagama laste XX (sünd. xxx), XX (sünd. xxx), XX

(xxx), XX (sünd. xxx), XX (sünd. xxx) ja XX (sünd. xxx) koolikohustuse täitmise hiljemalt

19.03.2024 ning tegema koostööd K kooli ja Rapla Vallavalitsuse lastekaitsespetsialistidega.

Ettekirjutusega pandud kohustuse täitmiseks peavad XX, XX ja XX käima igapäevaselt K

koolis (vastavalt 8., 6. ja 2. klassis) ning osalema igapäevaselt õppetöös vastavalt

tunniplaanidele, samuti osalema õpiabitundides ja järele vastama õppevõlad vastavalt

kokkulepetele õppeainete õpetajatega. Ettekirjutus sisaldas mh hoiatust, et kui ettekirjutus on

jäetud määratud tähtajaks täitmata ja/või ettekirjutuse adressaat ei asu ettekirjutust täitma, siis

rakendatakse ettekirjutuse adressaadi suhtes sunniraha 250 eurot (sh võib sunniraha rakendada

korduvalt). Ettekirjutuse õiguslikeks alusteks olid korrakaitseseaduse § 28 lg-d 1 ja 2,

perekonnaseaduse § 116 lg 2 ja § 124 lg 1 ning lastekaitseseaduse (LasteKS) § 17 lg 1 p 3, §

22 lg-d 3 ja 4 ning § 40 lg 2.

3-24-1117

2(6)

Ettekirjutuse kohaselt on vallavalitsus suhelnud XX ja YYga laste eest hoolitsemise ning pere

majandusliku ja sotsiaalse toimetuleku teemadel alates 2018. a-st. Pere käekäigu ja toimetuleku

hindamiseks on tehtud kodukülastusi ja arutatud probleeme mõlema vanemaga. XX ja YY

ühised lapsed kasvavad koos isaga ja ema laste igapäevases kasvatuses ei osale. XX, XX ja XX

on alates 01.09.2023 K kooli õpilased vastavalt 8., 6. ja 2. klassis. 2023/2024. õppeaasta

esimesel poolaastal on XX puudunud koolist 309 tundi (69%), XX on puudunud 201 tundi

(50%) ja XX on puudunud 184 tundi (58%). XX esitas K koolile 20.12.2023 avalduse eeltoodud

lastele koduõppe rakendamiseks vanema taotlusel. K kooli õppenõukogu otsustas 11.01.2024

koosolekul avaldust mitte rahuldada ning sellest teavitati XXi 15.01.2024. Valla

lastekaitsetöötaja ja sotsiaaltöötaja soovisid 20.02.2024 teha kodukülastuse, et kohtuda kodus

olevate lastega. XX vestles ametnikega kodu õuel laste koolikohustuse täitmisest ja pere

üldisest toimetulekust, kuid tubadesse ametnikke ei lubanud ega võimaldanud lastega kohtuda

ja suhelda. XXle selgitati koolikohustuse täitmise olulisust ja lapsevanema sellekohast

kohustust, mh soovitati leida muid võimalusi laste koolikohustuse täitmiseks, nt leida kool, kes

võimaldaks vanema soovil koduõpet. XX teavitas 26.02.2024, et kiirustades teise kooli

valimine ei ole tema laste huvides ning ta proovib alustada uut dialoogi K kooliga, samuti

pöördub perearsti poole õppekorralduse osas soovituste saamiseks. XX põhjendab laste

puudumisi haigusega, kuid 14.03.2024 seisuga ei ole ta perearsti vastuvõtule pöördunud. Seega

ei võimalda lapsevanemad 14.03.2024 seisuga lastele eakohast sotsiaalset arengut ja suhtlemist

ning hariduse omandamist. XX ei ole sõlminud K kooliga muid kokkuleppeid laste hariduse

omandamiseks ning koolil puudub teave, kas üldse ja millises mahus lapsed kodus õpivad ja

haridust omandavad. XX ei ole andnud koolile ega lastekaitsespetsialistile selgeid ja

arusaadavaid põhjendusi, miks tema lapsed ei saa või ei peaks koolis käima. Lapsevanemad ei

ole esitanud ka ühtegi muud dokumenti, milles oleks reguleeritud XX, XX ja XX hariduse

omandamise erisused.

2. XX esitas Tallinna Halduskohtule 15.04.2024 kaebuse Rapla Vallavalitsuse 14.03.2024

ettekirjutuse nr 7-3/2024/933 tühistamiseks. Pole arusaadav, mille alusel on leitud, et kaebaja

lapsed on LasteKS § 22 lg-te 3 ja 4 tähenduses abivajavad, samuti ei ole vald järginud LasteKS

§ 29 lg-tes 3–5 sätestatut. Kaebaja ei saada lapsi kooli haigena või haigusnähtudega, sest

korralikult ravimata haigustest võivad lapsele tekkida pikaajalise mõjuga, isegi eluohtlikud

tüsistused. Kuue lapse viirushaigustesse haigestumisel ei jää nad haigeks kõik samal päeval,

vaid haigestumine toimub rotatsiooni korras umbes kahe nädala jooksul. Kaebaja saadab lapsed

kooli alles siis, kui nad kõik on terved. Perearst on alati telefonikõne kaugusel ja valmis neid

nõustama. Eestis on novembrist veebruarini päevad väga lühikesed ning lastel ei ole peale kooli

võimalik viibida piisavalt värskes õhus, et tugevdada tervist ja kinnistada omandatud teadmisi.

Kaebaja jõudis koos lastega otsusele kasutada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 23

lg-st 1 tulenevat õigust ja alustada uuest poolaastast põhihariduse omandamisega koduõppes.

Kaebaja esitas K koolile 20.12.2023 taotluse koos iga lapse individuaalse õppekavaga ning

lapsed kinnitasid 10.01.2024 vestlusel kooli direktorile enda tahet jätkata koduõppes. Sellele

vaatamata jättis õppenõukogu 11.01.2024 otsusega taotluse rahuldamata. Pärast 15.01.2024 ei

ole K kooli kaebajaga ühendust võtnud. Kaebaja on pöördunud Rakvere Waldorfkooli poole,

kus on koduõppe osakond, kuid sai vastuse, et lapsi on sinna võimalik vastu võtta alles alates

septembrist. K koolis rikutakse pidevalt kodukorda ja Rapla Vallavalitsus ei ole teinud kooli

üle teenistuslikku järelevalvet. Õpetajatel segatakse tundide läbiviimist ja kooli territooriumil

suitsetatakse ning tarvitatakse alkoholi. Kuna kaebaja perekond on tervislike eluviisidega, siis

tunnevad lapsed ennast kooli keskkonnas halvasti. Ka see on üks põhjus, miks lapsed soovisid

jääda koduõppele. Seega jääb mulje, et ettekirjutusega survestatakse kaebaja lapsi muutma oma

huvisid ja tõekspidamisi ning panema toime õigusrikkumisi. Haldusorgani väide, et perekond

on lastekaitse huviorbiidis olnud alates 2018. a-st, on eksitav. Valla ettekirjutus on olnud lastele

traumeeriv, sest kui selle järgi tuleb neid isa eest kaitsta, siis võidakse nad isa käest ära võtta.

3-24-1117

3(6)

Õnneks on kaebaja saanud kolmele põhikoolis käivale lapsele aja nõustaja juurde. Kaebaja saab

laste kasvatamisega hakkama ning tal jätkub alati aega nende õpetamiseks ja juhendamiseks.

Kaks vanemat last õpivad väga edukalt gümnaasiumiastmes ning kolm nooremat last on samuti

õpihimulised, kuid neid piiravad koolikorraldusega kaasnenud probleemid. Kaebaja lapsed ei

riku koolikohustust PGS § 9 lg 1 tähenduses. Kaebajale ei antud enne ettekirjutuse koostamist

võimalust esitada oma arvamus või vastuväited (haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1). Kaebaja

palus ühtlasi esialgse õiguskaitse korras peatada ettekirjutuse kehtivus ning keelata sunniraha

rakendamine, sest ettekirjutuse täitmine on hetkel võimatu.

3. Rapla vald palus 02.05.2024 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

XX ja XX puuduvad koolist alates 13.11.2023 ning XX puudub alates 16.11.2023. XX on laste

puudumist põhjendanud vaheldumisi tervislike ja muude põhjustega ning kool on püüdnud

temaga suhelda, kuid suhtlus on jäänud ühepoolseks. Perearst on 01.03.2024 vastuses

märkinud, et viimastel aastatel on lapsevanem käinud lastega perearsti vastuvõtul harvem, kuid

lapsed on füüsiliselt terved ja perearsti hinnangul võimelised käima koolis ja võtma osa

õppetööst. Rapla Vallavalitsus on teinud XXle ka varasemalt ettekirjutus lastele abi

võimaldamiseks, mille ta täitis osaliselt, kuid sunniraha temalt siiski ei nõutud. XXl ei ole

nüüdki põhjust arvata, et vastustaja määraks talle ebaproportsionaalses summas sunniraha.

Sunniraha rakendamist saaks kaebaja eraldiseisvalt vaidlustada ja taotleda ka esialgset

õiguskaitset. Ettekirjutus kehtib jätkuvalt, kuni isik on kohustuse täielikult täitnud (st lapsed on

asunud koolikohustust täitma). Kaebus sunniraha sissenõudmise keelamiseks ei ole HKMS §

45 lg 1 kohaselt lubatav.

4. Tallinna Halduskohus võttis 17.05.2024 määrusega kaebuse menetlusse ning jättis

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Kaebaja ei ole soovinud esitada

keelamiskaebust, vaid on esialgse õiguskaitse korras palunud keelata sunniraha rakendamine ja

peatada ettekirjutuse kehtivus. Kaebaja väitel on ettekirjutuse täitmine hetkel võimatu, kuid ta

ei ole lähemalt selgitanud, milles täitmise võimatus seisneb. Vaidlust ei ole, et kaebaja lapsed

XX, XX ja XX olid ettekirjutuse tegemise ajaks puudunud koolist juba pikemat aega (alates

2023. a novembrist). Kuna K kooli õppenõukogu ei ole andnud kaebajale nõusolekut õpetada

lapsi koduõppe vormis, siis ei täida kaebaja lapsed praegu koolikohustust. Kaebaja ei ole toonud

esile mõjuvaid põhjuseid PGS § 9 lg 1 tähenduses, mis selgitaksid koolist puudumist sedavõrd

pika aja jooksul. Kaebaja väited laste haigestumisest on tõendamata. Pole usutav, et

haigestumine näiteks viirushaigustesse põhjustaks nii suuri lünki koolis käimises. Pigem näib

ettekirjutuse täitmata jätmine olevat tingitud kaebaja ja K kooli õpetajate vahelistest

erimeelsustest. Kuigi kaebusest saab välja lugeda, et määratud sunniraha tasumine oleks

kaebajale raske (sh võidakse sunniraha määrata korduvalt). Kuigi vastustaja on selgitanud, et

kaebaja ei pea kartma ebaproportsionaalse sunniraha määramist, tuleb kaebaja esialgse

õiguskaitse vajadust siiski jaatada.

Koolikohustuse täitmine on oluline avalik huvi ja seda eriti laste tulevikuväljavaateid silmas

pidades. Seda, et kaebaja arvates oleks tema lastel otstarbekam omandada haridust koduõppes,

ei saa pidada selliseks erahuviks, mis kaaluks üles koolikohustuse täitmise nõudest loobumise.

Milline hariduse andmise vorm on põhjendatud, saavad otsustada eelkõige haridusvaldkonna

spetsialistid, mitte lapsevanem enda subjektiivse arvamuse pinnalt. Hetkel puudub igasugune

teave, kas kaebaja lapsed saavad kodus riiklikule haridusstandardile vastavat eakohast haridust

või esineb neil olulist mahajäämust, mida tuleb hiljem likvideerida. Seega ei ole kaebaja huvi

ettekirjutuse kehtivuse peatamiseks kaalukam avalikust huvist tagada tema laste koolikohustuse

täitmine. Ka sunniraha võimalik rakendamine ei oleks põhjendamatu või ebaproportsionaalne.

Kuna senised katsed leida lahendus laste koolikohustuse täitmiseks ei ole andnud tulemust, siis

võib sunniraha rakendamine olla vajalik, et mõjutada kaebajat täitma PGS-st tulenevaid vanema

3-24-1117

4(6)

kohustusi. Ettekirjutuses on märgitud sunniraha maksimummäär ning selle rakendamise korral

peab vastustaja põhjendama summa proportsionaalsust. Sunniraha peab samas olema ka tõhus,

et kallutada adressaati täitma temale pandud kohustust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. XX palub 03.06.2024 määruskaebuses (täiendatud 20.06.2024) halduskohtu 17.05.2024

määruse resolutsiooni p 1 tühistada ja rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohus

jättis tähelepanuta kaebaja viited suhtlusele kooliga ning arvestada üksnes valla esindaja

ebaõigeid selgitusi. Kaebaja mõistab koolikohustuse täitmise olulisust, kuid õppeaasta keskel

uue kooli leidmine on praktiliselt võimatu. Rapla Vallavalitsus on kaebajale tõepoolest teinud

varem 04.02.2021 ettekirjutuse nr 7-3/2021/470 laste arengu tagamiseks, mille kaebaja täitis.

Kaebajal ei ole põhjust uskuda, et vastustaja tema suhtes sunniraha ei rakenda. Vastustaja on

arusaamatult alustanud järelevalvet kohe ettekirjutuse koostamisega (st hirmutamisega), mis on

vastuolus LasteKS § 24 lg-ga 1. Kaebaja neli nooremat last on ettekirjutusega põhjustatud

hingelise trauma tõttu Rajaleidja spetsialistide hindamisel ja nõustamisel. Ettekirjutuse täitmise

muudavad praegu võimatuks laste pooleliolev nõustamine (otsused tehakse alles augustis) ning

Rapla Vallavalitsuse suutmatus probleemi mõista ja K kooli tahtmatus lubada koduõpet. Samuti

muudab ettekirjutuse täitmise võimatuks alanud suvevaheaeg. Laste koolist puudumise

põhjused pidanuks välja selgitama lastekaitsetöötaja. Kaebaja ühe lapse varasema koduõppele

jäämise põhjuseks oli vaimse tervise häire, mille põhjustas laste ema lahkumine. Kooliga lepiti

siis kokku, et laps hakkab osalema kooli päevakavas järk-järgult, mis ka õnnestus ning laps ei

jäänud klassi kordama.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja lapsed ei täida koolikohustust. Olukord, kus kool

keeldub kaebaja lapsi koduõppele lubamast, on vastuolus kaasava hariduse põhimõttega (PGS

§ 6 p 1). Lapsi mõjutavate otsuste tegemisel tuleb arvestada laste huvidega ja nendest lähtuda

(LasteKS § 21 lg 1). Kaebaja lapsed on 10.01.2024 vestlusel K kooli direktoriga avaldanud

selge sõnaga soovi jääda koduõppele ja direktor aktsepteeris seda, kuid õppenõukogu koduõpet

sellegipoolest ei lubanud, ignoreerides laste huvisid. Kui kool ei lähtu lapsi puudutavate otsuste

tegemisel laste huvidest, on seegi mõjuv põhjus koolist puudumiseks. Koolikohustust saab täita

nii statsionaarse õppe kui ka koduõppe vormis ja mõlemad toimuvad avalikes huvides. Kohus

on käsitanud kaebaja lapsi õiguse objektidena, mitte subjektidena. PGS § 12 lg 1 kohaselt peab

kool koolikohustuse täitmise tagamiseks kohaldama õppest mõjuva põhjuseta puudunud õpilase

suhtes PGS § 58 lg-s 3 sätestatud meetmeid, kuid K kooli ei ole seda teinud. Kaebajale ei ole

keegi pakkunud lahendusi laste koolikohustuse täitmiseks. Ettekirjutuses märgitud sunniraha

on kaebaja jaoks ebaproportsionaalselt suur. Kaebaja kasvatab üksi kuut last, kellest viis on

alaealised ja kaks vanemat last õpivad gümnaasiumis. Pere netosissetulekud jäävad tavaliselt

alla toimetulekupiiri, kuid Rapla vald on alates 2023. a novembrist asunud toimetulekutoetuse

maksmist piirama. Talvel jäi pärast eluasemekulude tasumist pere toimetulekuks ca 200 eurot

kuus, mida vastustaja hästi teab. Seega ei saa sunniraha suurust (250 eurot) pidada juhuslikuks.

6. Rapla vald palub 17.06.2024 seisukohas (täiendatud 19.06.2024) jätta määruskaebus

rahuldamata. XX pöördus 05.06.2024 uuesti K kooli poole ja soovis teada, milliseid lahendusi

pakub kool laste koolikohustuse täitmiseks. Kaebaja pidi 17.06.2024 ilmuma kooli olukorda

arutama, kuid ei teinud seda. Kooli õppenõukogu 07.06.2024 otsusega jäeti XX, XX ja XX

põhjendamata puudumiste ning kõigis ainetes nõrkade aastahinnete tõttu klassikursust

kordama. Õppenõukogu 14.06.2024 ettepanekul kutsutakse lapsed ainealaste teadmiste

väljaselgitamiseks 18.06.2024–21.06.2024 testidele, et leida uueks õppeaastaks koostöös

lapsevanematega laste hariduse omandamiseks sobivaimad võimalused. Kaebaja ei ole esitanud

ühtegi mõjuvat põhjust, miks on lapsed viibinud 2/3 õppeaastast kodus. K kooli on varem

3-24-1117

5(6)

kaebaja ühele lapsele koduõpet võimaldanud, kuid see lõpetati põhjusel, et laps ei omandanud

kodus õppides vajalikke teadmisi, ning laps asus uuesti koolis käima.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja on palunud esialgse õiguskaitse korras peatada Rapla Vallavalitsuse 14.03.2024

ettekirjutuse nr 7-3/2024/933 kehtivus ja keelata vastustajal sunniraha rakendamine. Vaidlust

ei ole selles, et ettekirjutuse täitmiseks tuli kaebajal hiljemalt 19.03.2024 tagada, et XX, XX ja

XX käivad igapäevaselt K koolis ning võtavad osa tunniplaani järgsest õppetööst ja

likvideerivad õppevõlgnevusi, kuid kaebaja ei ole ettekirjutust seniajani täitnud (s.o lapsed

puudusid koolist kuni 2023/2024. õppeaasta suvevaheaja alguseni 13.06.2024). Kaebaja on

õiguskaitsevajadust põhjendanud ettekirjutuse täitmise võimatusega ja hoiatuses märgitud

sunniraha ebaproportsionaalsusega.

8. Ringkonnakohus märgib, et kuigi 2023/2024. õppeaasta õppetöö on praeguseks lõppenud,

on kaebajal jätkuvalt esialgse õiguskaitse vajadus, sest ettekirjutusega on talle pandud tähtajatu

kohustus tagada laste koolikohustuse täitmine. Isegi kui ettekirjutuse resolutiivosa juures välja

toodud selgitusest lähtudes lugeda, et ettekirjutuse toimeala piirdub üksnes kohustusega tagada

laste osalemine konkreetse klassikursuse õppetöös, siis olukorras, kus K kooli õppenõukogu

otsusega on lapsed jäetud klassikursust kordama, laieneb ka ettekirjutuse toime veel vähemalt

järgmisele õppeaastale. Esialgse õiguskaitse vajadust ei mõjuta seegi, et kaebajal on võimalik

alates 01.09.2024 panna lapsed mõnda temale sobivamasse kooli.

9. HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud siis, kui

kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on

võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse eesmärk on hoida ära kaebaja oluliste

õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid

õigusi. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk ei saa üldjuhul olla kaebaja kaitsmine tema

õigusvastase tegevuse (s.o kehtiva ettekirjutuse nõuete tähtajaks täitmata jätmine) võimalike

tagajärgede (sh sunniraha sissenõudmise) eest, kui vaidlustatud haldusaktiga pandud kohustuse

täitmine pole tema suhtes ebamõistlikult koormav. Ettekirjutuse adressaadil puudub võimalus

valida, kas täita ettekirjutus või tasuda sunniraha, sest tal on kohustus täita kehtivat ettekirjutust

selle väidetavast õigusvastasusest sõltumata (vt HMS § 60 lg 2; Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr

3-3-1-72-14, p 16). Sunniraha rakendamise ärahoidmiseks võiks esialgse õiguskaitse abinõu

kohaldamine olla põhjendatud eelkõige olukorras, kus ettekirjutus on ilmselgelt õigusvastane

või hoiatuses määratud sunniraha suurus ilmselgelt ülemäärane. Samas ei pea sunniraha olema

adressaadi jaoks iseenesest hõlpsasti tasutav, sest sellisel juhul ei pruugiks see motiveerida teda

üldse ettekirjutust täitma (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 määrus nr 3-22-240, p 12).

10. Praegusel juhul ei saa vaidlustatud ettekirjutust pidada ilmselgelt õigusvastaseks ning

kaebaja ei ole toonud esile mingeid täpsemaid andmeid, mille põhjal saaks asuda seisukohale,

et ettekirjutuse täitmine oleks tema jaoks ülemäära koormav või sootuks võimatu. Rajaleidja

võrgustiku kaudu toimuv kooliväline hindamine ja nõustamine võib pakkuda lahendusi, millest

saavad nii lapsevanemad kui ka kool edaspidi lähtuda kaebaja laste haridustee korraldamisel,

kuid see ei tähenda, et kaebaja võiks senikaua jätta oma laste koolikohustuse täitmise tagamata.

Vaidlust ei ole, et kaebaja lapsed on kantud K kooli õpilaste nimekirja. Seega olukorras, kus K

kooli ei ole rahuldanud kaebaja taotlust koduõppe rakendamiseks individuaalse õppekava järgi

(haridus- ja teadusministri 28.02.2018 määruse nr 6 „Koduõppe ja haiglaõppe tingimused ja

kord“ §-d 6–8), peavad lapsed võtma osa K kooli päevakavas ettenähtud õppest. Mõjuva

põhjuseta õppest puudumise korral ei loeta koolikohustust täidetuks (vt PGS § 9 lg 1). Kaebaja

viide, et K kooli direktor on eraviisiliselt toetanud koduõppe lubamist, ei ole asjassepuutuv, sest

3-24-1117

6(6)

haridus- ja teadusministri 28.02.2018 määruse nr 6 § 5 lg 4 kohaselt teeb otsuse vanema

taotlusel koduõppe rakendamise kohta kooli õppenõukogu. K kooli õppenõukogu on jätnud

11.01.2024 otsusega kaebaja 20.12.2023 taotluse koduõppe rakendamiseks rahuldamata. Ilma

kooli õppenõukogu otsuseta ei saa vanem iseseisvalt koduõpet rakendada. Õppenõukogu otsust

ei ole kaebaja vaidlustanud. Kuna kaebaja lapsed XX, XX ja XX ei ole K kooli õppetöös

osalenud juba alates 2023. a novembri keskpaigast ning kaebaja ei ole laste koolist puudumiste

kohta esitanud mingeid tõendeid, millest saaks järeldada õppest puudumiseks mõjuvate

põhjuste (vt PGS § 35 lg 2) esinemist, siis on kaebaja pika aja jooksul jätnud laste

koolikohustuse täitmise tagamata. Laste puudumise põhjused saavad olla teada eeskätt

kaebajale endale ning temal peaksid olema ka sellekohased tõendid. Olenemata sellest, kas

vallavalitsus on vaidlustatud ettekirjutust tehes piisavalt täitnud uurimiskohustust, tulnuks

kaebajal endal kohtumenetluses esitada tõendid, mis kinnitavad tema hinnangul väidet, et

ettekirjutuse täitmine on võimatu (vt HKMS § 59 lg 1). Kaebaja etteheited, et Rapla vald või K

kooli ei ole täitnud PGS §-des 10, 12 või 13 sätestatud kohustusi koolikohustuse täitmise

tagamiseks on esiteks paljasõnalised ning teiseks ei annaks isegi mõningad puudused vanemale

alust jätta koolikohustuse täitmine tagamata, vaid vanemal tuleks sellisel juhul nõuda vallalt

või koolilt kas konkreetsete meetmete rakendamist või järelevalve teostamist.

11. Kaebaja on lisaks väitnud, et 250 euro suuruse sunniraha tasumine käiks temale üle jõu.

Kuna vastustaja ei ole kaebaja esitatud majandusliku seisu kirjeldusele vastuväiteid esitanud,

siis peab ringkonnakohus usutavaks, et kaebaja pere sissetulekuid arvestades võiks 250 euro

tasumine põhjustada raskusi toimetulekuga. See ei tingi siiski sunniraha rakendamise keelamist,

arvestades, et ettekirjutuse eesmärk on tagada koolikohustuse täitmine, mille suhtes esineb väga

oluline avalik huvi, ja samas ei ole kaebaja toonud esile ühtegi usutavat põhjendust, miks oleks

ettekirjutuse täitmine tema jaoks raske või võimatu. Vastustajale peab jääma võimalus kallutada

kaebajat ettekirjutust täitma, sest vastasel juhul esineb oht, et kaebaja lapsed ei täida mõjuva

põhjuseta koolikohustust ka 2024/2025. õppeaastal. Koolikohustuse senine täitmata jätmine on

juba toonud kaasa raske tagajärje, sest lapsed jäeti klassikursust kordama. Kaebaja põhjendusi

sunniraha ebaproportsionaalsest suurusest tuleb vastustajal arvestada siis, kui ta asub sunniraha

reaalselt rakendama (nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2020 otsus nr 3-20-54, p 15). Kaebajal

on võimalik vaidlustada haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel (vt asendustäitmise

ja sunniraha seaduse § 16 lg 1) ja taotleda ühtlasi esialgset õiguskaitset. Vajaduse korral saab

halduskohus keelata sunniraha rakendamise, sh sissenõudmise toimingute tegemise või teha

ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks. Kui sunniraha sissenõudmist kohtutäituri

vahendusel on juba alustatud, saab halduskohus kohustada haldusorganit esitama kohtutäiturile

avalduse alustatud täitemenetluse lõpetamiseks. Kui sunniraha on täielikult või osaliselt sisse

nõutud, kuid see toimus õigusvastaselt, siis on võimalik nõuda tasutud sunniraha tagastamist

(nt Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p-d 12, 17; 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14,

p 15).

12. Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.05.2024

määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

13. Kaebaja ja tema perekonnaliikmete eraelu kaitseks tuleb määruse avaldamisel asendada

füüsiliste isikute (v.a vastustaja esindaja) nimed ja sünniajad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3,

§ 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)