2-22-12723/36 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Maili Riisenberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. juuli 2024, Viljandi

Tsiviilasja number

2-22-12723

Tsiviilasi

K.K. hagi V.K. vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Kohtuistungil läbivaatamise aeg

5. juuli 2023, 19. september 2023 ja 2. juuli 2024

Tsiviilasja hind

15 451,97 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja K.K.

(isikukood xxxxxxxxxxx; aadress xxxxx,

xxxxxxxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxx, xxxxx xxxxxxx)

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

(Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid; e-post

info@tarmopilv.ee)

Kostja V.K. (isikukood xxxxxxxxxxx; aadress xxxx, xxxxxx

xxxx, xxxxx xxxx, xxxxx, xxxxxx xxxxxxxx)

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Jennsen

(Advokaadibüroo

Haas

&

Jennsen;

e-post

katrin@haasjennsen.ee)

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.K. hagi V.K. vastu rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja K.K. kanda ja määrata V.K. menetluskulude rahaliseks

suuruseks 3575,05 eurot.

3. Mõista K.K.lt V.K. kasuks välja V.K. menetluskulud 3575,05 eurot.

4. Mõista K.K.lt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3575,05 eurot) välja viivis V.K.

kasuks alates kohtulahendi jõustumisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

5. Toimetada kohtuotsus kätte hagejale ja kostjale ning nende esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse;

kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

Asjaolud

1. K.K. (hageja) esitas 29.08.2022 hagiavalduse V.K. (kostja või kostja I) ja K.K. (kostja II) vastu

võlgnevuse ja viiviste nõudes. Hageja põhiväited ja nõuded on järgmised:

1.1 Hagiavalduse kohaselt tasus hageja kostjate eest Xxxx xxxxxxxxx erastamisega seotud kulud, st

erastatava maa müügihinna 7225,66 eurot ja erastamise kulu 55,17 eurot (vastavalt Xxxxx

xxxxxxxxxxxx xx.xx.xxxx korraldusele nr 182, tl 7). K.K. lubas hagejale, et kui hageja tasub

Xxxx xxxxxxxxx erastamise kulud, siis tulevikus, kui maad on erastatud mõõdetakse üks osa maast

lahku ja antakse hagejale. Eeltoodut kinnitas ka kostja (V.K.).

1.2 Eeltoodud kokkuleppest tulenevalt oli hageja nõus kostjaid aitama makstes 24.04.2009 Xxxxx

xxxxxxxxxxxxxxx kostja I eest Xxxx xxxxxxxxx erastamise kulu summas 55,17 eurot (Lisa 3, tl

8) ja erastatava maa müügihinna summas 7225,66 eurot (Lisa 4, tl 9). Lisaks maksis hageja kostjate

eest 19.04.2015 maamaksu summas 148 eurot (Lisa 5, tl 10). Kostjad kokkulepet ei täitnud ning ei

ole käesoleva hetkeni hagejale ka raha tagastanud.

Kuivõrd kostja oma kohustust ei täitnud ja on selle täitmisest keeldunud nõuab hageja kostja eest

tasutud raha kokku 7428,83 euro tagastamist.

1.3 Eeltoodud asjaoludel palus hageja mõista V.K.lt ja K.K.lt solidaarselt K.K. kasuks välja

põhivõlgnevus 7428,83 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 7428,83 eurot. Mõista V.K.lt ja

K.K.lt solidaarselt K.K. kasuks seadusjärgne viivis TsMS § 367 järgi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras põhivõlgnevuse summalt 7428,83 eurot alates hagiavalduse esitamisest iga viivitatud päeva

eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

2. Kostja V.K. esitas hagile vastuse, milles ei võtnud hagi õigeks ja vaidles sellele täielikult vastu.

2.1 Kostja selgitas, et ei ole kursis hagis viidatud hageja ja K.K. vaheliste vestluste ning

kokkulepetega, kuna V.K. ja K.K. ei ela ühise perekonnana juba eelmise sajandi 90-ndate

keskpaigast, kuid V.K. ei ole mitte kunagi lubanud hagejale enda kinnisasjast maatükki. Nimetatud

maatükk kuulub kostja lahusvarasse, kuna on omandatud pärimise teel ning vallasomandis ehitiste

juurde on kostja kinnistanud maa enam kui 10 aastat peale abikaasade abielusuhete lõppemist (PKS

§ 210 lg 2). Seega puudub K.K.l õigus vaidlusaluse maa osas kokkuleppeid sõlmida ning kostja ise

ei ole hagejaga maa omandamise kohta mingisuguseid kokkuleppeid kunagi sõlminud.

2.2 Põhjus, miks hageja kandis kostja maa erastamise kulud on see, et kostja lubas hagejal endale

kuuluvat maad kasutada. Hageja koristas kostjale kuuluvalt põllumaalt söödaheina ning sai PRIA-lt

(Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet) erinevaid toetusi kuni 2020 aastani. Selline oli

ka poolte kokkulepe: hageja tasub kostja maa erastamise kulud ning saab vastu õiguse kasutada

põllumaad söödaheina kogumiseks ning taotleda PRIA-lt põllumajandustoetuseid.

V.K.le kuuluv Xxxx xxxxxxxx koosneb kahest katastriüksusest: katastriüksus nr xxxxx:xxx:xxxx

suurusega x,xx ha ning katastriüksus xxxxx:xxx:xxxx xx,xx ha. Hageja K.K. on juhatuse liige (lisa

1, tl 21). Xx xxxxxxxx xxxxxxxx on taotlenud PRIA-lt kuni 2020 aastani erinevaid

põllumajandustoetuseid V.K.le kuuluva põllumajandusmaa kasutamise eest katastriüksusel

xxxxx:xxx:xxxx (lisa 2, tl 22-23).

2(9)

2.3 Hagiavalduses toodud asjaoludest nähtuvalt on hageja esitanud kostja vastu kostja kohustuse

täitmisest tuleneva nõue VÕS § 1041 alusel. Tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega,

mis on TsÜS § 151 lg 1 kohaselt aegunud. Kõik kostja kohustuse täitmiseks teostatud maksed on

hageja teinud enam kui kolm aastat tagasi. Aegunud on ka viivisenõue TsÜS § 144 alusel.

2.4 Kui kohus aegumist ei kohalda, esitab kostja hageja vastu kohustuse täitmisest keeldumise

vastuväite, sest kostjal on hageja suhtes vastunõue nii põllumajandustoetuste kui maa kasutamisest

saadud viljade osas.

3. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega ja leiab, et kostja tõendid ei tõenda, et pooled sõlmisid

kokkuleppe maa kasutamise ja PRIA toetuste taotlemise kohta. Selliste kokkulepete olemasolu ei

ole kinnitanud ka kostja II K.K., kellele oli hageja ja kostjate vaheline kokkuleppe erastamise

finantseerimise osas väga hästi teada. Kostja ei nõustu, et esitatud nõue oli aegunud. Hageja oli veel

kuni enne tsiviilasjas nr 2-22-8406 tehtud maakohtu otsust arusaamisel, et tema ja kostjate vahel

sõlmitud kokkulepe on jõus ja kehtiv. Asjaolu, et makseid ei sooritatud saab vaadelda

maksepuhkusena. Hageja ütles kostjatega sõlmitud lepingu üles tsiviilasjas nr 2-22-8406 saabunud

otsuse järgselt. Seega on tänaseks sissenõutavaks muutunud kogu hageja hagiavalduses toodud nõue

ja see nõue ei ole aegunud. Ka on kostjatel kohustus hageja ees, mitte vastupidi. Ka on hageja

seisukoha kohaselt V.K. korduvalt väitnud, et tal on kehtiv leping hagejaga, mis puudutab rahalisi

kohustus hageja eest. Järelikult ei ole aegumistähtaeg saabunud.

4. Kostja II K.K. vaidles samuti hagile vastu ning esitas kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-21-8406, mille

kohaselt on kinnisasi registriosa numbriga 2412040 V.K. lahusvara. Hageja ja K.K. sõlmisid

menetluses kompromissi (protokolliliselt 19. septembri 2023. a kohtuistungil), millega hageja

loobus K.K. vastu esitatud nõudest. Kohus kinnitas kompromissi 19. septembri 2023. a

kohtumäärusega.

5. 19. septembri 2024. a eelistungil võttis hageja esindaja aga hagi aluseks olevad asjaolud kokku

järgmiselt:

(i)

Poolte vahel oli kokkulepe selleks, et hageja laenab kostjale I raha, et tal oleks võimalik

erastada maad.

(ii)

Maa erastamise tingimused ja hinna määras kohalik omavalitsus;

(iii)

Kokkuleppe kohaselt, kui kostja I võõrandab maa hagejale ehk osa maast, siis seda laenu

ehk raha tagasi maksma ei pea.

(iv)

Veel lepiti kokku, et selle perioodi vältel, kui erinevad toiminguid kestavad võib hageja

seda maad kasutada ja seda on hageja ka teinud.

(v)

Kokkuleppe alusel kandis hageja Xxxxx xxxxxxxxxxxxxxx üle 7428 eurot ja 83 senti.

(vi)

Maakasutus lõppes 01.11.2021, kui saabus sügis-talv. Oktoobris 2021 teatas kostja I

elukaaslane, et maakasutus on lõppenud.

(vii)

Hageja nõudis kostjalt I laenu tagastamist, kostja I selgitas kuna tal on kostjaga II

kohtuvaidlus, on rahalised vahendid kinni, ja raha selleks ei ole.

6. Kostja toetus eelistungil avaldatu kohaselt menetluses kokkuvõtlikult järgmistele peamistele

asjaoludele:

(i)

Kostja I ei vaidle vastu, et hageja on erastatud maad kasutanud.

(ii)

Maad on hageja kasutanud alates kinnisasja kinnistusraamatusse kandmist s.o

24.04.2009 kuni novembrini 2021.

(iii)

Poolte vahel oli kokkulepe, et hageja tasub kostja maa erastamiskulud ja saab kasutada

hagejale kuuluvat põllumaad. Selle aja jooksul, kui hageja maad kasutab, siis hageja

kostjale renti maksma ei pea.

3(9)

(iv)

Poolte omavahelise kokkuleppe alusel oli hagejal õigus kasutada maad kuni ta saab enda

kulud hüvitatud kostja I maa kasutamise arvelt (kasutuseelised).

(v)

Maad on hageja kasutanud üle 12 aasta. Kostja ja hageja vastastikused nõuded on sellega

tasaarveldatud.

7. Kohus püüdis menetluses pooli lepitada, s.h eelistungil ning suunata lahenduse leidmisele, kuid

see ei andnud tulemusi. Kohus vaatas tsiviilasja läbi eelistungil ja kohtuistungil (02.07.2024).

8. Kuna hageja nõue oli ebaselge, andis kohus hagejale võimaluse oma nõuet täpsustada. Hageja

esitas nõude täpsustuse, milles hagis esitatud asjaolusid ei muutnud. Täiendavalt lisas hageja, et

kuna kostja on vaielnud vastu laenulepingule vorminõuete täitmata jätmise tõttu ja pole oma

võlgnevust tunnistanud, on tegemist kostja alusetu rikastumisega hageja arvelt. Hageja leidis, et

kostja on omandanud Xxxx xxxxxxxxx ja alusetult rikastunud hageja tehtud kulutuste arvelt

summas 15 451,97 eurot.

Kohtuotsuse põhjendused

9. Hageja on esitanud kostja vastu nõude maa erastamisel kostja eest 2009. a tasutud maa

maksumuse ja erastamiskulude ning 2015. aastal tasutud maamaksu tagastamiseks.

Pooled on nende kulude tasumise ning selleks sõlmitud lepingute olemuse kohta esitanud erinevad

asjaolud ja nägemused. Hageja toetus kõigepealt väitele, et pooled sõlmisid lepingu, mille kohaselt

ta pidi saama tasutud raha eest kostja maast ühe osa omanikuks (s.o kinnisasja võõrandamisele

suunatud lepingu). Eelistungil väitis hageja, et pooled sõlmisid laenulepingu ja ta nõuab hoopis

laenu tagastamist. Kostja väitel sõlmisid pooled kokkuleppe selles, et hageja kannab kostja

erastamiskulud ja tasub maa maksumuse ning saab selle eest õiguse kasutada üht osa kostja maast.

Niisiis sõltub käesolevas tsiviilasjas nõude lõplik kvalifikatsioon sellest, missuguse lepingu

sõlmimise saab käesolevalt tõendatuks lugeda.

10. Pooled ei vaidle tsiviilasjas järgmiste asjaolude üle (vt tl 72):

(i)

hageja tasus 24.04.2009. a kostja eest Xxxx xxxxxxxxx erastamisega seotud kulud, st

erastatava maa müügihinna 7225,66 eurot ja erastamise kulu 55,17 eurot

(ii)

hageja tasus kostja eest 19.04.2015. a maamaksu 148 eurot.

Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks ning märgib, et need nähtuvad selgelt ka hageja esitatud

tõenditelt (tl 7-9).

Lisaks ei vaielnud pooled kohtu hinnangul sisuliselt ka selle üle, et hageja (täpsemalt äriühing

Xxxxxxxx xxxxxxxx xx, mille juhatuse liige on hageja) on kasutanud kostja kinnisasja koosseisu

kuuluvat maad ja on taotlenud sellega seoses PRIAlt toetusi. Kohus loeb ka need asjaolud

tuvastatuks (tl 22-23 ja hageja ütlused vande all tl 123).

11. Nagu öeldud vaidlevad pooled nõude võimaliku kvalifikatsiooni üle ehk selle üle, kas:

(i)

hagejal saab olla kostja vastu laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue;

(ii)

või on kostja hageja arvelt rikastunud jättes tagastamata tühise kinnisasja omandi

üleandmisele suunatud lepingu alusel üleantu;

(iii)

või sõlmisid pooled kinnisasja kasutuslepingu, mille kohaselt hageja tasub kostja eest

maa maksumuse ja erastamiskulud (ning maamaksu) ja saab vastutasuks kostja maad

kasutada ning saada sellelt vilju, samuti taotleda PRIA-lt maaüksusega seoses toetusi.

Kahel esimesel juhul saab hagejal olla kostja vastu raha tagastamise nõue, kui leiab tõendamist

vastava lepingu sõlmimine tingimustel, mille kohaselt saab raha tagastamisele kuuluda. Kolmandal

juhul, oli vastutasuks maa erastamishinna ja kulude tasumise eest maakasutusõigus ning sellisel

juhul, ei saa tasutud raha tagastamisele kuuluda.

4(9)

12. Kohus hindab järgnevalt, millise lepingu eeltoodutest said pooled sõlmida.

12.1 Hagiavalduses ei ole hageja toetunud asjaolule, et sõlmis kostjatega laenulepingu. Hagis ja ka

teistes kirjalikes dokumentides toetus hageja asjaolule, et sõlmis kostjaga (kostjatega) kinnisasja

omandamisele suunatud lepingu ning pidi saama maa erastamishinna ja maa erastamiskulude

tasumise eest osa kostja maast, mis mõõdetakse lahku. Esmakordselt toetus hageja menetluses

laenulepingu sõlmimisele alles 19. septembri 2023. a eelistungil. Seejuures laenulepingu tingimuste

ja täpse sisu osas ei osanud hageja ise vande all mingeid selgitusi anda. Laenulepingust, mille

tingimuseks oli raha tagasimaksmine juhul, kui kinnisasjast ühe osa omandit hagejale üle ei anta,

rääkis üksnes hageja esindaja ning sedagi ebajärjekindlalt – s.t üksnes istungitel suuliselt, seda

üheski kirjalikus dokumendis täpsemalt põhistamata. Kohus leiab, et hageja sedavõrd heitlik

käsitlus ei toeta kuidagi istungitel esitatud positsiooni, et pooled sõlmisid laenulepingu ja seda

tingimustel, mis võimaldaks täna veel raha tagasi küsida. Ühtki tõendit sellise lepingu kohta hageja

esitanud ei ole.

12.2 Ainsaks tõendiks, mille hageja kostjaga sõlmitud lepingu sisu ja tingimuste kohta on esitanud,

on hageja enda vande all antud selgitused. Ehkki hageja ütluste andmisel räägib kostjale raha

laenamisest, andis ta ühtlasi ka selge ütluse, et „suurem kinnistu pidi saama mulle, võla katteks“

ning „väiksem pool, mis pidi jääma 10 hektarit maad, see pidi jääma V.le ja tema perele. Ta taotles

sellelt toetusi ja teine pool pidi saama võla katteks minule, mina majandasin sellega. Paberitega me

seal ei kiirustanud“ (vt tl 123).

12.3 Mingeid täiendavaid lepingu tingimusi hageja oma ütlustes välja tuua ei suutnud. Ka ei

suutnud hageja vabas vormis selgitusi andes kordagi selgelt välja tuua, kellega ta tegelikult sellistel

tingimustel tehingu tegi. Ta tõi välja vestlusi nii K.K. kui V.K. lastega ja x xga, kuid seda kuidas ja

milles ta V.K.ga kokku leppis, ei suutnud K. K. vabas vormis adekvaatselt selgitada. V.K.ga

suhtluse osas rääkis ta vaid sellest, et ta on V.ga hästi läbi saanud. Samuti, et tal oli V.K.ga

usalduslik vestlus ja V.K. avaldas, et maja saab xle. Lisaks on hageja ilmselgelt suhelnud V.K.ga

peale seda, kui talle oli teatatud, et ta peaks maa vabastama (vt tl 123 pöördel). Alles kohtu

küsimusele, kellega täpselt ja mis kokkuleppe ta sõlmis, vastas hageja, et V.K.ga ja kokkulepe oli

selle maa erastamise ajamine ja raha laenamine maa ostuks. Kompensatsiooniks pidi olema hagejale

eraldiseisva katastriüksuse kirjutamine (vt tl 124). Seda, et selline kokkulepe oli hagejal just V.K.ga,

ei kinnita lisaks hageja vande all antud selgitustele miski.

12.4 VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma

sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sellistele

tingimustele vastava lepingu sõlmimist hageja antud ütlused ei tõenda. Tõendatuks ei saa seega

lugeda, et pooled oleks sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses.

12.5 Küll aga võisid pooled hageja ütlusi arvestades sõlmida kinnisasja omandamisele suunatud

lepingu, mille kohaselt hageja tasus riigile maa erastamishinna ja erastamiskulud ning pidi saama

hageja maast ühe katastriüksuse omandi. Seda, kas ja missuguse kokkuleppe sõlmisid pooled

maamaksu tasumise osas, ei ole hageja aga üldse millegagi tõendanud.

12.6 Kostja oma vande all antud selgitustes sellise tehingu sõlmimist ei kinnitanud. Tema väitis

järjekindlalt, et K.K. pidi saama võlgnevuse eest maad kasutada (tl 127jj), mis seisnes hageja maalt

oma loomadele heina tegemises (tl 127 pöördel). Samuti sai hageja maaga seoses PRIA toetust (vt

samas). Kostja hindas, et mõistlik maa kasutusaeg tasutud kulude eest oleks olnud kaks-kolm aastat

(vt samas). Kostja V.K. jättis kohtule lihtsa maamehe mulje, kes ei tea täpselt, kellele ja kuidas

tasutakse maamaksu ning kes võib suuremate tehingute tegemisel olla toetunud ja toetub

lähedastele. Sellele viitavad ka K.K. veidi segased selgitused, kellega ja millest ta lepingu

sõlmimisel rääkis. Samuti hageja selgitus, et maa mõõtmise ja hindamisega aitas V.K. tema, nagu ka

asjaajamistega vallamajas ja paberite ajamisega (tl 123). Samuti K.K. ütlus, et maakasutuse

lõppemisest teavitas teda kostja uus elukaaslane.

5(9)

Kuigi kostja ise seda eitab (ja ei pruukinud seda asjaolu ka lõpuni mõista), loeb kohus seetõttu

käesoleval juhul kõige tõenäolisemaks, et kostja sõlmis lähedaste vahendusel ja abil hagejaga

lepingu, mille kohaselt hageja tasus maa erastamishinna ja erastamiskulud ning kostja pidi oma

maast ühe katastriüksuse lahku mõõtma ning andma selle omandi üle hagejale. Kohus loeb K.K.

ütlused eluliselt usutavaks osas, mis puudutab lubadust saada osa maa omanikuks. Seetõttu, kui

seda lubadust ei andnud ka V.K. ise, on selle ilmselt andnud keegi tema lähedastest. Kuivõrd tema

läks tehingu sellise korraldamisega kaasa, saab kohtu hinnangul vastava lepingu sõlmituks ka tema

endaga.

12.7 Niisiis leiab kohus, et käesolevas tsiviilasjas saab lugeda, et pooled on sõlminud kinnisasja

(osa) omandamisele suunatud lepingu. Tõendatuks saab lugeda ka selle, et pooled on leppinud

kokku ka selles, et hageja saab kasutada kostjale kuuluvat maaüksust (suurusega 17 ha), kuid

ilmselt on see toimunud kinnisasja omandamisele suunatud lepingu raames. Seetõttu kvalifitseerib

kohus kokkuvõtteks pooltevahelise suhte kinnisasja omandamisele suunatud lepinguna (eelleping),

mis tuleb seaduse kohaselt sõlmida notariaalselt.

13. Poolte selgitustest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja kinnisomandi üleandmisele suunatud

lepingu suulises vormis. Järelikult on selline leping AÕS § 119 lg-st 1 ning TsÜS § 83 lg-st 1

tulenevalt tühine. TsÜS § 84 lg 1 sätestab aga, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke

tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

14. Kohus on pooltele asja kvalifitseerimisega seonduvat selgitanud (kohtumäärus tl 81-83), ning

leiab selles kohtumääruses välja toodud põhjendustel, et hageja nõue tuleb kvalifitseerida

VÕS § 1028 või selle eelduste puudumisel VÕS § 1041 järgi.

15. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Käesoleval juhul ei ole

hageja andnud midagi üle kostjale, seega tuleks välistada VÕS § 1028 kohaldamine.

16. Seetõttu kaalub kohus järgnevalt, kas hageja nõude saaks rahuldada VÕS § 1041 alusel.

16.1 VÕS § 1041 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud

ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist

niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu

kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi.

16.2 Käesoleval juhul on hageja tasunud kostja eest maa müügihinna erastamisel ning kandnud

erastamisega seotud kulud. Samuti on hageja tasunud kostja eest maamaksu 2015. aastal.

16.3 Hageja ei olnud nende kohustuste täitmiseks ei kohustatud ega ka õigustatud, sest pooltel

puudus õigussuhe, millest tulenevalt hageja pidanuks neid kohustusi täitma. Nimelt oli poolte

vaheline leping nende kohustuste täitmiseks tühine (vt punkt 13, ülal). Sellega seoses vabanes

kostja vastavas ulatuses erastamisel maa hinna ning erastamiskulude tasumise kohustusest ning

2015. aastal maamaksu tasumise kohustusest ehk rikastus hageja arvel. Kostja ei ole väitnud ega

tõendanud, et see rikastumine oleks ära langenud. Hageja tasus neid makseid kohtu hinnangul usus,

et ta saab maa omanikuks, s.t ta oli heauskne VÕS § 1024 lg 4 tähenduses. Isikliku täitmise korral

pidanuks kostja tasuma kõik need maksed ise ning välja ei ole toodud asjaolusid, millest saaks

järeldada, et kostja ei ole nende kulutuste säästmise arvelt enam rikastunud.

16.4 Kokkuvõtteks on seega VÕS § 1041 järgi hageja tehtud kulutuste hüvitamise nõude eeldused

täidetud ning nõue saab kuuluda rahuldamisele.

17. Kostja on hageja nõudele esitanud aegumise vastuväite. Kohus kontrollib edasi, kas hageja

nõuded saavad olla aegunud.

17.1 Kuivõrd hageja nõuded tulenevad VÕS § 1041 ehk alusetu rikastumise sätetest, siis saab

sellise nõude aegumisele anda hinnangu TsÜS § 151 järgi, mis räägib alusetust rikastumisest

6(9)

tulenevate nõuete aegumisest.

17.2 TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm

aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest

tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud

alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud

isikust teada sai või pidi teada saama.

TsÜS § 151 lg 2 sätestab, et alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.

17.3 Hageja on aegumise vastuväitele vastu väitnud, et nõue ei ole aegunud, sest aegumine algas

alles siis, kui kostja palus hagejal oma maa kasutamine lõpetada ja keeldus hagejaga müügilepingu

sõlmimisest. Sellise keeldumise täpse aja osas on hageja andnud vastakaid selgitusi, mainides

erinevaid aegu 2021. aasta sügis-talvest (tl 72) kuni kevadeni 2022 (tl 120). Sõltumata sellest,

missugusesse ajahetke hageja selle keeldumise paigutab, leiab kohus, et aegumist ei saa arvestada

hageja poolt nimetatud ajast.

Nimelt on Riigikohus alusetu rikastumise nõuete aegumise osas sarnasel juhtumil selgitanud

järgmist: „Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab

järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust,

ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 21. detsembri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega, kui

hageja tegi alusetult makseid, soovides saada kinnisasja omanikuks, sai ta rikastumisest teada iga

makse tegemisel.“ (vt RKTKO tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 22).

Viidatud seisukoht kehtib ka käesolevas tsiviilasjas – hageja on teinud kostja eest alusetult makseid

soovides vastutasuks saada kinnisasja omanikuks. Hageja pidi algusest peale teadma, et ta teeb neid

makseid kostja eest. Järelikult on ta saanud iga makse tegemisega teadlikuks kostja alusetust

rikastumisest tema arvel (TsÜS § 151 lg 1 lause 1).

17.4 Hagi on esitatud 26. augustil 2022. aastal. Seega on aegunud hageja nõuded, mis tulenevad

enne 26. augustit 2019. a tehtud maksetest.

Kohus on tuvastanud, et Xxxx xxxxxxxxx erastamisega seotud kulud, st erastatava maa müügihinna

7225,66 eurot ja erastamise kulu 55,17 eurot on hageja kostja eest tasunud 24.04.2009. a, s.o enam

kui kolmteist aastat enne hagi esitamist. Seega on hageja nimetatud kulude katteks kantud raha

tagastamise nõue aegunud nii TsÜS § 151 lg 1 kui ka lg 2 järgi.

Maamaksu 148 eurot tasus hageja kostja eest 19.04.2015. a, mis on enam kui seitse aastat enne hagi

esitamist, mistõttu on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud ka maamaksu katteks kantud raha tagastamise

nõue.

18. Kohus peab õiguse kohaldamisel analüüsima ka küsimust, kas aegumisele tuginemine saab

käesolevas tsiviilasjas olla välistatud. Nimelt on eelviidatud Riigikohtu lahendi punktis 23

tsiviilkolleegium leidnud ka, et „[r]ingkonnakohus ei analüüsinud aga hageja nõude aegumise

tõttu rahuldamata jätmisel seda, kas kostja tuginemine aegumisele võib olla välistatud vastuolu

tõttu hea usu põhimõttega. Kolleegium leiab, et kui asja uuel arutamisel leitakse, et hagejal on

VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb asjaolusid arvestades hinnata ka seda, kas

kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka Riigikohtu 17. veebruari

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11)“.

Kohus on andnud kohtuistungil pooltele võimaluse avaldada aegumisele tuginemise võimaliku

välistatuse küsimuses ka oma arvamust ning pooled on oma seisukohad esitanud.

19. Hageja leidis, et kostja on teda hoidnud teadmises, et kostja oma kohustuse kinnisomandi

üleandmiseks täidab. Paraku hageja enda tunnistus seda asjaolu ei kinnita – hageja selgitas, et tema

ise oli veendumuses, et nende kokkulepe peab vett (tl 123). See, et hageja sellesse uskus, et tõenda

7(9)

aga, et kostja oleks järjepidevalt hagejat ise sellises uskumuses hoidnud. Käesoleval juhul ei ole

tuvastatav, et kostja ise üldse kunagi oleks hagejale mingeid lubadusi maa omandamise osas

andnud. Järelikult ei saa käesoleval juhul lugeda, et kostja oleks käitunud kuidagi vastuoluliselt

ning kostja tuginemine aegumisele ei saa olla käesoleval juhul hea usu põhimõttega vastuolus.

Kohus arvestab hea usu põhimõtte kohaldamisel lisaks ka seda, et käesoleval juhul ei ole hageja

jäänud täielikult vastusoorituseta – kostja on võimaldanud hagejal (temaga seotud äriühingul)

kasutada kostja maaüksust (suurusega ca 17 ha) aastaid (vähemalt perioodil 2012 kuni 2020, vt tl

22-23) ilma selle eest renditasu nõudmata. Hageja on seega saanud selle maa kasutamisega seotud

kasutuseeliseid (heina enda äriühingu loomadele) ning ka PRIA toetusi. Hageja või temaga seotud

isik võib kostja arvestuste kohaselt olla saanud seetõttu kokku kasutuseeliseid (säästetud maa rent)

ning PRIA toetusi umbes 29 000 euro ulatuses. Kohus ei hakka selle arvestuse õigsust hindama, sest

aegumise kohaldamisel ei ole vaja vaadata läbi kostja tasaarvestuse vastuväidet. Kui aga kostja

arvestus on isegi vaid näiteks pooles ulatuses õige, on hageja oma kulud kostja maad kasutades ka

juba mitmekordselt hüvitatud saanud.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja toetumine aegumise vastuväitele välistatud vastuolu tõttu hea usu

põhimõttega.

20. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue)

aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud

isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva

nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud.

Kokkuvõtteks on aegunud nii hageja põhinõue kui kõrvalnõuded ning kostjal on õigus keelduda

oma kohustuste täitmisest. Järelikult tuleb hageja nõuded jätta täielikult rahuldamata.

21. Kohus on asja lahendamisel kaalunud kõiki poolte väiteid ning tõendeid, mis omavad käesoleva

asja lahendamisel tähendust. Asjas õiguslikku ega sisulist tähendust mitteomavad väited ja tõendid

jätab kohus asja lahendamisel kõrvale.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

22. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda.

23. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

24. Kuivõrd hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda, puudub vajadus hageja menetluskulude

rahaliseks kindlaks määramiseks.

25. Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on Advokaadibüroo Sirje Must ja

Advokaadibüroo Haas & Jennsen poolt tsiviilasja 2-22-12723 menetluses maakohtus osutatud kostjale

õigusabi kokku 20 tunni ulatuses. Advokaadibüroo Sirje Must ja Advokaadibüroo Haas & Jennsen

õigusteenuse hinnaks on 140 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Sellest tulenevalt on enne

01.01.2024.a osutatud õigusteenuse kuluks 1470 eurot, mille lisandub käibemaks 20% (294) ning peale

01.01.2024.a osutatud õigusteenuse kuluks 1330 eurot, millele lisandub käibemaks 22% (292.60).

Kostja on kandnud õigusteenuse osutamisega seotud kulusid järgnevalt: (i) 06.07.23.a sõidukulud

Tartu-Viljandi-Tartu 156 km, hinnaga 0,3 €/km, 46.80+km 20%, kokku 56.16 eurot; (ii) 19.09.23.a

sõidukulud Tartu-Viljandi-Tartu 156 km, hinnaga 0,3 €/km, hinnaga 0,3 €/km, 46.80+km 20%, kokku

56.16 eurot; (iii) 02.07.24.a sõidukulud Tartu-Viljandi-Tartu 156 km, hinnaga 0,4 €/km, 62.4.80+km

22%, kokku 76,13 eurot.

Kokku on V.K. menetluskulude suuruseks tsiviilasjas 2-22-12723 maakohtus 3575,05 eurot, milles

sisaldub käibemaks.

26. Kohus leiab, et kostja esindaja tunnitasu on mõistlik ja põhjendatud. Samuti on põhjendatud

8(9)

tsiviilasjas esindamise maht 20 tundi ning kohus ei tuvastanud vandeadvokaat Katrin Jennseni poolt

osutatud teenuste nimekirjas ühtki sellist, mis oleks ebavajalik või mille maht oleks ebamõistlikult suur.

Kostja menetluskulude nimekirjale ei ole vastuväidet esitanud ka hageja. Põhjendatud on ka kostja

õigusteenuse osutamisega seotud transpordikulud. Õigesti on arvestatud ka käibemaks

menetluskuludelt. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks

kokku 3575,05 eurot (sisaldab käibemaksu) ja mõistab need menetluskulud hagejalt välja.

27. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Riisenberg

kohtunik

9(9)