3-24-277/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.07 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-277

Haldusasi

L.D

ja S.S-i

kaebus Justiitsministeeriumi

kohustamiseks õigusvastase toiminguga tekkinud

tagajärgede kõrvaldamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I – L.D

Kaebaja II ‒ S.S

Kaebajate lepinguline esindaja v.adv Paul Keres

Vastustaja –

Justiitsministeerium, lepingulised

esindajad v.adv Kaisa Jakobsoo, v.adv Martin Triipan,

v.adv Kairi Kilgi

Asja läbivaatamine

10.06.2024 istungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.08.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-277

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.11.2023 avaldas Eesti Päevaleht artikli pealkirjaga „Eesti „kaubitseb“ oma

kodanikega? Krüptoärimehi ähvardab USA-s eluaegne vangistus, vastutasuks saab Eesti

sõjalise kaitse“. Artikkel kajastab Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korraldusi nr 227 ja nr 228

anda kaks Eesti kodanikku välja USA-le. Kõnealused kodanikud on L.D (edaspidi ka kaebaja

I) ja S.S (edaspidi ka kaebaja II).

2. Vabariigi Valitsuse otsust kommenteeris ajakirjanikele Eesti Vabariigi justiitsminister

Kalle Laanet. Seejuures esitas K. Laanet järgneva väite: „Sellest tulenevalt on valitsus

jõudnud ühiselt seisukohale, et sellise kaliibriga kurjategijad on mõistlik koostöö raames anda

USA kohtu ette.“

3. Samas artiklis rääkis justiitsminister ka kannatanutest, kellele kaebajad on kahju tekitanud:

„Ja kõige olulisem on siin see, et kahjukannatajad oma raha kätte saaksid.“

4. 29.11.2023 tühistas Tallinna Ringkonnakohus oma otsustega Vabariigi Valitsuse viidatud

korraldused anda kaebajad Ameerika Ühendriikidele (USA) välja.

5. Ringkonnakohtu otsuseid kajastas teiste meediaväljaannete kõrval ka uudisteportaal Delfi.

Kohtuotsuste ilmumise järgselt avaldatud artiklis „Krüptomiljonäride väljaandmine USA-le

tühistati“ võttis K. Laanet justiitsministrina taaskord sõna. Artiklis antud intervjuus esitas ta

järjekordseid väiteid seoses väidetavate kannatanutega: „Kannatanud on teisel pool suurt

ookeani. Esmajärjekorras peaks olema kannatanute huvid kaitstud“.

6. Tallinna Halduskohtus registreeriti 30.01.2024 kaebajate kaebus Justiitsministeeriumi

kohustamiseks õigusvastase toiminguga tekkinud tagajärgede kõrvaldamiseks. Kaebuse

kohaselt nõuavad kaebajad kohustada vastustajat viivitamata alates kohtuotsuse jõustumisest

edastama Eesti Päevalehele järgneva sisuga teate ilma täiendavate kommentaaride, manusteta

ja audiovisuaalsete lisadeta: „Eesti Vabariigi justiitsminister Kalle Laanet väitis 03.11.2023

avaldatud Eesti Päevalehe artiklis pealkirjaga „Eesti „kaubitseb“ oma kodanikega?

Krüptoärimehi ähvardab USA-s eluaegne vangistus, vastutasuks saab Eesti sõjalise kaitse“,

et sellise kaliibriga kurjategijad nagu L.D ja S.S on mõistlik anda koostöö raames USA

kohtu ette. See väide sisaldab ebaõigeid andmeid ja käesolevaga lükkame öeldu

ühemõtteliselt ümber. L.D ja S.S on kriminaalkorras karistamata isikud, mistõttu nende

nimetamine kurjategijateks oli väär ja rikkus raskelt nende põhiseaduslikku õigust süütuse

presumptsioonile.“

7. 22.05.2024 menetlusdokumendis esitasid kaebajad kaebuse nõude täpsustuse ning paluvad

menetleda kaebuse põhinõuet järgmises sõnastuses: Kohustada Justiitsministeeriumi

viivitamata alates kohtuotsuse jõustumisest edastama Eesti Päevalehele järgneva sisuga teade

ilma täiendavate kommentaaride, manusteta ja audiovisuaalsete lisadeta ja taotlema selle

avaldamist omal kulul:

„Eesti Vabariigi justiitsminister Kalle Laanet väitis 03.11.2023 avaldatud Eesti Päevalehe

artiklis pealkirjaga „Eesti „kaubitseb“ oma kodanikega? Krüptoärimehi ähvardab USA-s

eluaegne vangistus, vastutasuks saab Eesti sõjalise kaitse“, et sellise kaliibriga kurjategijad

nagu L.D ja S.S on mõistlik anda koostöö raames USA kohtu ette. See väide sisaldab

ebaõigeid andmeid ja käesolevaga lükkame öeldu ühemõtteliselt ümber. L.D ja S.S on

kriminaalkorras karistamata isikud, mistõttu nende nimetamine kurjategijateks oli väär ja

rikkus raskelt nende põhiseaduslikku õigust süütuse presumptsioonile.“

POOLTE SEISUKOHAD

8. Kaebajate seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

2(7)

3-24-277

1) Justiitsministri tegevus rikub rängalt kaebajate õigust süütuse presumptsioonile.

Justiitsminister on avalikkusele avaldanud, et kaebajad on kurjategijad, kelle tegevuse

tagajärjel on kannatanud kahju sajad tuhanded kannatanud. Avaldatut tuleb tõlgendada

keskmise mõistliku isiku seisukohalt (RKTKo 31.05.2006, 3-2-1-161-05, p 11). Seega,

kasutades sõnu „sellise kaliibriga kurjategijad“, millele annavad konteksti väidetavad sajad

tuhanded USA-s asuvad kannatanud, tuleb sõnu „sellise kaliibriga kurjategijad“ käsitleda

selliselt, et kõneletakse eriti tõsiseid ja ohtlikke rahvusvahelisi kuritegusid toimepannud

isikutest. Süütuse presumptsioon on üks keskseimaid ja olulisimaid kriminaalmenetluse

põhimõtteid. Põhiseadusliku põhimõttena sätestavad Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) § 22 lg 1

ja kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) § 7 lg 1, et enne isiku kohta jõustunud süüdimõistvat

kohtuotsust on keelatud teda kuriteos süüdi olevana käsitada. Olukorras, kus justiitsminister

väidab kindlas kõneviisis, et kaebajad on kurjategijad ning et nende kuriteod on sedavõrd

tõsised, et väärida arutamist justnimelt USA-s, on justiitsminister ilmselgelt käsitanud

kaebajaid kuriteos süüdiolevana PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 mõttes.

2) Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on korduvalt selgitanud, et virulentne pressikampaania,

nagu antud asjas kahtlemata on alates 2022.a novembrist toimunud, võib ebasoodsalt

mõjutada süütuse presumptsiooni ja nii ka õiglast menetlust (vt nt EIK lahend nr 15499/10

Beggs v Ühendkuningriik, p 123), kusjuures ühe faktorina selle hindamisel, milline on

pressikampaania mõju õiglasele menetlusele, tuleb arvestada sellega, kas kajastatu on

omistatav ametiasutusele (s.o. nt KrMS § 452 lg 1 esimese lause alusel väljaandmiskorraldust

ettevalmistavale justiitsministrile) (samas, p 124). Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda

viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Kuna justiitsminister on

lõppkokkuvõttes vastutav väljaandmiskorralduse eelnõu ettevalmistamise ja seega eelneva

haldusmenetluse läbiviimise eest, on justiitsministri sõna erilise kaaluga. Valitsuse liikme

ülesandeid täites avalikult esinedes ei ole justiitsminister väljendusvabaduse kui põhiõiguse

kandja rollis. Analoogselt, ehkki EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet

käimasoleva kriminaalmenetluse kohta, on seejuures lubatav siiski üksnes kirjeldada

kuriteokahtlust või menetluse asjaolusid, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi

enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. EIK praktika kohaselt tuleb eristada

avaldusi, mis peegeldavad tunnet, et asjaomane isik on süüdi, ja neid, mis lihtsalt kirjeldavad

kahtlust. Esimene rikub süütuse presumptsiooni, viimast peetakse Euroopa Inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 mõttega kooskõlas olevaks (Lolovjt vs

Bulgaaria nr 6123/11; Marziano vs Itaalia, nr 45313/99; Lizaso Azconobieta vs Hispaania, nr

28834/08). Väide, et kaebajad on suure kaliibriga kurjategijad, kuulub kahtlemata selliste

väidete kategooriasse, mis peegeldavad veendumust isikute süüs. Pärast artiklite ilmumist

pole kahtlustki, et kaebajad on ühiskonna silmis õigusvastaselt käitunud ja pannud toime

rahvusvahelise haardega kuriteo ja kindlasti on see seadnud ohtu õiglase

väljaandmismenetluse võimalikkuse EIÕK artikli 6 tähenduses. Seejuures on avalikkusele

jäetud mulje, nagu oleks tegemist õiguslikul alusel, veendumusel ja tõenditel põhineva

seisukohaga.

3) K. Laanet on kaebajaid avalikkuse ees tituleerinud kui suure kaliibriga kurjategijad.

Kurjategijatena mõistetakse nii õiguse asjatundjate kui ka ühiskonnaelus laiemalt üheselt kui

kuriteo toime pannud isikuid. Kuna väljaandmise aluseks olev kaebajate suhtes algatatud

kriminaalmenetlus on alles kahtlustuse faasis ning mõlemad kaebajad on kriminaalkorras

karistamata isikud, on 03.11.2023 ja 29.11.2023 artiklites avaldatud otsesed ja kaudsed väited

seega ebaõiged. Väitest, et kaebajad on artikli konteksti arvestades „sellise kaliibriga

kurjategijad“, kes on „mõistlik anda USA kohtu ette“, järeldub faktiväide, et kaebajad on

toime pannud raskeid kuritegusid. Kindlas kõneviisis väitest, et „teisel pool ookeani“ on

kannatanuid, järeldub faktiväide, et kaebajad on toime pannud kuritegusid, millega on USA

elanikele põhjustanud kahju. Selliseid väiteid käsitleb kohtupraktika faktiväidetena, mitte

3(7)

3-24-277

hinnangute või arvamustena (RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-159-14, p 10). Eelnevale lisaks on

Riigikohus leidnud, et isiku õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt rikub ka see, kui

avalduses ei viidata faktidele, kuid jäetakse mulje, et faktid on avaldajale teada (RKTKo,

31.05.2006, 3-2-1-161-05, p 12). Kostja on Eesti Vabariigi justiitsminister, kelle väited

toetuvad keskmise mõistliku lugeja silmis faktidele ja tõenditele. Keskmine mõistlik isik

eeldab ja usaldab, et justiitsministri kui autoriteedi ja “õigusriigi hoidja“ väited vastavad tõele,

mistõttu puudub isikute silmis vajadus tema sõnades ja väidetes kahelda. Oluline on, et

avaldatud andmed polnud mitte üksnes ebaõiged, vaid ka kaebajate au ja head nime teotavad

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 lg 1 tähenduses. Riigikohtu praktika kohaselt on au ja head

nime kahjustav mis tahes viisil ja vormis levitatav informatsioon, mis sisaldab või mis

võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid (RKTKo 26.11.2010, 3-2-1-83-10, p 12).

Arvestades, et justiitsminister omistab mõlemale kaebajale õigusvastast ja rahvusvahelise

haardega kuritegelikku käitumist, lõi minister kaebajatele negatiivse kuvandi, määrides

oluliselt nende nime ja sotsiaalset mainet. Seda enam on oluline, et ministri avaldatud

ebaõiged ja au teotavad andmed viivitamatult ümber lükataks.

4) Ministri tegevuse mõju säilib kuni kaebuse rahuldamiseni. Mõlema uudisteportaali

veebilehtedel on ebaõiged ja süütuse presumptsiooni rikkuvaid väiteid sisaldavad artiklid

endiselt kättesaadavad. Vaieldamatult on ebaõigete faktiväidete ja isikute rikutud

subjektiivsete õiguste vahel põhjuslik seos. Seega on kaebajatel heastamiskaebuse esitamiseks

põhjendatud huvi. Kohus saab tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 5 lõike

1 punktist 5 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lõikest 2 kohustada isikut avaldatud

ekslikku informatsiooni ümber lükkama, kui on tuvastatud toimingu õigusvastasus (RKHKm,

21.10.2021, 3-20-367, p 19). Kuna justiitsministri ebaõigete ja süüstavate andmete

avaldamine oli õigusvastane, nõuavad kaebajad nende ebaõigete andmete ümberlükkamist.

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja seisukohad

on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Esineb kaebuse läbi vaatamata jätmise alus HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel,

kuna kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Esiteks, kui

vaadelda kaebajaid puudutavat meediakajastust laiemalt või ka konkreetsemalt vastustaja

kommunikatsiooni, on ilmne, et avalikkusele on olnud piisavalt selge, et kaebajaid vastavates

kriminaalmenetlustes alles kahtlustatakse. Arvestades meediakajastuse mahtu ja sõnumeid,

puudub alus arvata, et meediaväljaandes ära toodud üks väidetav K. Laaneti väide mõjutas

märkimisväärselt avalikkuseni jõudnud infot ning kaebajate kuvandit avalikkuse ees. Teiseks

ei ole kaebajad kaebuses põhistanud, kuidas kõrvaldaks vastustaja poolt Eesti Päevalehele

avalduse tegemine kaebajatele väidetavalt tekkinud õigusvastased tagajärjed ning kuidas

kaitseks kaebuse rahuldamine kaebajate õigusi.

2) Kaebajate nõude eeldused ei ole täidetud ehk tõendamata on Eesti Päevalehes 03.11.2023

ilmunud artiklis avaldatud väidete esitamine K. Laaneti või vastustaja poolt. Eesti Päevalehe

03.11.2023 artikli jaoks viidi justiitsminister K. Laanetiga läbi suuline intervjuu – ajakirjanik

helistas otse ministrile ja küsis küsimusi telefoni teel. Kuna vastustajal ei ole telefonikõnedest

salvestust, ei ole vastustajal võimalik tõendada, mida minister ajakirjanikele täpselt rääkis

ning millistele küsimustele vastas. Vastustaja on aga seisukohal, et K. Laanet ei nimetanud

ajakirjanikega suheldes kaebajaid kurjategijateks. Vastustaja hinnangul ei ole eluliselt usutav

väita, et K. Laanet, kellel on kõrgharidus õigusteaduses ning kes on kogenud poliitik,

nimetaks kurjategijaks kedagi, kelle kohta pole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust. K.

Laanet oli ka artiklite jaoks intervjuude andmise ajal teadlik kaebajate väljaandmismenetluste

asjaoludest ning asjaolust, et kaebajate kohta ei olnud jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust.

See tuleb selgelt välja ka vaidlusalusest artiklist.

4(7)

3-24-277

3) Nii vastustaja kui K. Laanet on kaebajatega seotud menetlusi puudutavas avalikus

kommunikatsioonis alati nimetanud kaebajaid kuriteos kahtlustatavateks ja rõhutanud, et neid

ei saa pidada kuriteos süüdi olevateks isikuteks. Seda kinnitavad üheselt ja selgelt vastustaja

poolt kirjalikult meediale antud selgitused, kommentaarid ja pressiteated.

4) Eesti Päevalehe artiklis avaldatud väide oma sõnastuses on selges vastuolus kogu muu

avaliku kommunikatsiooniga. Vastustaja üldisest kommunikatsioonist on ilmne, et kaebajaid

käsitletakse süüdistatavatena ning selles osas ei ole kuidagi loodud avalikkusele ebaõiget

kuvandit. Kaebuses välja toodud väiteid K. Laanet sellisel kujul ajakirjanikele ei avaldanud.

Ajakirjanik võib olla K. Laaneti telefoniintervjuus avaldatud väiteid valesti tõlgendanud või

esitanud artiklis moonutatuna või kontekstist välja rebituna. Kuna K. Laanet andis intervjuud

suuliselt, ei ole vastustajal kahjuks võimalik täpselt tuvastada, millistele ajakirjanike

küsimustele ja millises kontekstis vastused on antud, millisel määral võivad väited olla

kontekstist välja rebitud või millises ulatuses võib väidete sõnastust olla muudetud.

Põhimõtteliselt on ka võimalik, et K. Laanet kasutaski ajakirjanikega läbi viidud

telefoniintervjuu ajal sõnu „sellise kaliibriga kurjategijad“ või muud sarnast väljendit, kuid

see ei tähenda, et seda väljendit kasutati just konkreetselt kaebajate kohta. Eelnevalt välja

toodud kirjalikust kommunikatsioonist on näha, et vastustaja ja K. Laanet on avalikus

kommunikatsioonis selgitanud korduvalt väljaandmismenetluse ja rahvusvahelise

justiitskoostöö põhimõtteid ja õiguslikke aluseid. Ka Eesti Päevalehe ajakirjanikuga peetud

intervjuus võis K. Laanet viidata asjaolule, et isiku teisele riigile väljaandmise kohustus

kehtib ainult teatud raskusega kuritegude puhul. K. Laanet võis selgitada ajakirjanikule, et

selliste kuritegude puhul, milles kaebajatele on kahtlustus esitatud, on olemas õiguslik alus

vastava kahtlustuse saanud isikud USA-le välja anda. Tegemist on piisavalt raskete

kuritegudega, milles süüdimõistetuid saab karistada vabadusekaotusega rohkem kui üks aasta

või raskema karistusega. Sellele viitamine on asjakohane ega ole ebaõigete andmete esitamine

või vale kuvandi loomine. See, kuidas ajakirjanik on K. Laaneti väiteid konteksti paigutanud

ja artiklis avaldanud, ei ole K. Laaneti ega vastustaja kontrolli all. Artiklit ei saadetud K.

Laanetile ega vastustajale enne avaldamist ülevaatamiseks, mis oleks võimaldanud ebaõiged

väited artiklist eemaldada. Seetõttu ei olnud K. Laanet ega vastustaja ka täpselt isegi teadlik,

mis on artikli sisu ja milliseid väiteid seal esitatakse.

5) Kuna K. Laanet ega vastustaja ei ole vaidlusalust Eesti Päevalehes avaldatud väidet sellisel

kujul esitanud, puudub vastustaja õigusvastane toiming, mille heastamist saaksid kaebajad

kaebusega nõuda. Kaebajatel on soovi korral võimalik oma õiguste kaitsmiseks pöörduda otse

Delfi Meedia AS-i poole, kes on kaebuses välja toodud väite oma väljaandes avalikustanud.

Iga väite õigusvastasust tuleb hinnata ka avaldamise konteksti arvestavalt. Riigikohtu

praktikas on rõhutatud, et faktiväite tähenduse hindamisel tuleb hinnata faktiväite avaldamise

viisi ja konteksti ning sellest tuletada mõistliku inimese arusaam vastava faktiväite suhtes

(RKTKm 01.12.2021, 2-15-18661, p 11). Kui vaadelda EPL 03.11.2023 artiklit tervikuna, siis

selle tervikuna lugemisel on keskmisele mõistlikule inimesele ilmselge, et kaebajaid alles

kahtlustatakse ning artikliga ei looda kindlasti ebaõiget kuvandit, justkui oleks kaebajad juba

süüdi mõistetud. Seega, kui vaadata K. Laaneti väidetavat väidet kontekstis vastustaja

pressiesindaja selgitusega ning koos kogu küllaltki mahuka artikliga (eriti veel koos arvuka

hilisema meediakajastusega, sealhulgas Vabariigi Valitsuse otsustega), ei saanud mõistlikul

lugejal tekkida väärarusaama, justkui kaebajad ongi juba süüdi tunnistatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Tallinna Halduskohus jättis 24.04.2024 määrusega rahuldamata vastustaja taotluse jätta

kaebus HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. HKMS § 121 lg 2 p 2

kohaselt võib kohus kaebuse tagastada määrusega, kui kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik

saavutada kaebuse eesmärki. Vastustaja hinnangul meedias avaldatud K. Laaneti väite

5(7)

3-24-277

väidetavat mõju kaebajate õigustele ei heastaks kaebuse rahuldamine ning vastustaja poolt

kaebuses nõutud teate edastamine Eesti Päevalehele. Oma eesmärkide saavutamiseks ja

õiguste riive heastamiseks peaksid kaebajad vastustaja hinnangul esitama ebaõigete andmete

ümberlükkamise nõude väite avaldanud meediaväljaande vastu. Seega kahtles vastustaja

selles, kas kaebajate valitud heastamismeede on piisavalt tõhus saavutamaks taotletavat

eesmärki. Kohus leidis 24.04.2024 määruses, et see on hinnanguline küsimus ning pole

võimalik väita, et kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Kohus jääb 24.04.2024 määruses toodud seisukohtade juurde.

11. Kaebajad leiavad, et Justiitsminister K. Laaneti tegevus rikub rängalt kaebajate õigust

süütuse presumptsioonile.

Kohus sellega ei nõustu. Esiteks puudutavad kaebuses kirjeldatud meediakajastused kaebajate

väljaandmise menetlust USA-le. Väljasaatmise menetluse näol on tegemist Vabariigi

Valitsuse poolt läbi viidava haldusmenetlusega, mitte süüteomenetlusega ning selle käigus ei

tegeleta küsimusega, kas välja antavad isikud on süüdistuse objektiks olevates kuritegudes

süüdi. Seega väljasaatmismenetluse kui haldusmenetluse raames ei riivatud kaebajate süütuse

presumptsiooni, sest süü küsimusega Vabariigi Valitsuse ega tema tegevust kontrolliv

halduskohus väljasaatmise menetluses ei tegelenud. Kuna Tallinna Ringkonnakohus oma

29.11.2023 otsustega tühistas Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korralduse nr 228 „Eesti

kodaniku S.S-i väljaandmine Ameerika Ühendriikidele“ (haldusasi 3-23-2037) ja Vabariigi

Valitsuse 07.09.2023 korralduse nr 227 „Eesti kodaniku L.D väljaandmine Ameerika

Ühendriikidele“ (haldusasi 3-23-2038) (mõlemad otsused jõustusid neid vaidlustamata), ei saa

kuidagi väida, et K. Laaneti 03.11.2023 Eesti Päevalehe artiklis esitatud väited võisid

negatiivselt mõjutada asjas toimunud (haldus)kohtumenetluse tulemust. Pole kuigi usutav, et

K. Laaneti väited võivad mõjutada USA-s tulevikus toimuvat kriminaalasja kohtulikku

arutamist.

12. Riigikohus on rõhutanud, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st

kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kaebuse adressaat mõistliku inimese arusaama

järgi üldsusele avaldas. Tuleb hinnata faktiväite avaldamise viisi ja konteksti ning sellest

tuletada mõistliku inimese arusaam vastava faktiväite suhtes (vt RKTKo, 21.12.2010, 3-2-1-

67-10, p 21, RKHKo, 03.10.2023, 3-19-1565, p 20, TlnRngKo, 28.06.2018, 3-16-1349, p 10).

Ajakirjandusväljaandes avaldatut tuleb seega hinnata selle konteksti s.o ajakirjaniku poolset

küsimuse püstitust arvestades. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas

EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja

79). EIK leidis viidatud otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab

faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu

välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad

kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud (vt 3-19-1565, p 20).

EPL 03.11.2023 artikkel räägib kaebajate USA-le välja andmisest. Nii artikli pealkiri kui ka

selle sisu viitab sellele, et kriminaalmenetlus kaebajate suhtes on USA- alustatud, aga mitte

lõpule viidud. Ajakirjanik on käsitlenud teemat aspektist, kas poliitilistel eesmärkidel kahe

Eesti kodaniku väljaandmine on eetiline ja PS-ga kooskõlas. Artiklis on kajastatud kaebajate

väljaandmise kaalutlusi. Artiklis on ära toodud Vabariigi Valitsuse esindaja A. Laurendt-

Hainoja kohtuistungil antud selgitus, et valitsus saab kaaluda poliitilisi ja muid küsimusi,

mida ei käsitle kriminaalkohus. EPL artiklist tuleb välja, et kriminaalmenetlused Eestis ja

USA-s on pooleli. Artiklis on uuritud, kuidas saab Eesti kodanike väljaandmine olla avalikes

huvides ja kas see nõue kaebajate puhul oli täidetud. K. Laanetile esitatud küsimuse

eesmärgiks oli välja selgitada, kas kaebajaid välja andes üritab Eesti meele järgi olla ühele

oma suuremale julgeolekupartnerile USA-le. K. Laaneti vastust analüüsides selgub, et see on

antud vastusena üldisemalt püstitatud küsimusele. Vastuse esimene pool on; „Kindlasti on

6(7)

3-24-277

kuritegevus see, mis mõjutab julgeolekut igas vaates, rääkimata krüptost, mille puhul on

selge, et peame ühiselt võitlema organiseeritud kuritegevuse vastu.“ Kommentaari teise poole

sõnastus „sellise kaliibriga kurjategijad“ viitab pigem kuritegude ohtlikkusele väljasaatmise

aluse ja põhjusena, mitte kurjategijate isikutele, st kaebajatele. Seda kinnitab ka kaebaja

22.05.2024 menetlusdokumendi lisas toodud ajakirjaniku märkmed K. Laaneti

telefoniintervjuust, millest nähtub, et ajakirjaniku püsitatud küsimus oli üldisem ning

puudutas otsuse laiemat poliitilist tausta, sellele viitab ka Danske panga kaasuse küsimuses

kajastamine. Seega tuleb ka ministri vastust tõlgendada üldisemana ning „sellise kaliibriga

kurjategijad“ viitab antud kontekstis kohtu arvates konkreetse kuriteo ohtlikkusele, mitte

selle väidetavatele toimepanijatele. Artiklist nähtub seegi, et Eestis alustati

kriminaalmenetlust 2018. a (rahapesu koosseisu alusel), kuid kahtlustust kellelegi esitatud ei

ole. Seega nõustub kohus vastustajaga, et kui vaadelda 03.11.2023 Eesti Päevalehe artiklit

tervikuna, siis selle tervikuna lugemisel on keskmisele mõistlikule inimesele selge, et

kaebajaid alles kahtlustatakse ning artikliga ei looda ebaõiget kuvandit, justkui oleks kaebajad

juba süüdi mõistetud. Seega pole avaldatud kaebajate au ja head nime teotavaid andmeid.

Kuna K. Laanet ega vastustaja ei ole vaidlusalust Eesti Päevalehes avaldatud väidet sellisel

kujul esitanud, nagu kaebajad väidavad, puudub ka kohtu arvates õigusvastane toiming, mille

heastamist saaksid kaebajad kaebusega nõuda. Vastustaja on enda 20.03.2024 vastusele

lisanud arvukalt näiteid Justiitsiministeeriumi ametlikust kommunikatsioonist, millest nähtub,

et avalikkusele on loodud pilt, et kaebajaid vastavates kriminaalmenetlustes alles

kahtlustatakse. Üksik kontekstist välja rebitud lause EPL artiklis seda üldist pilti kuidagi ei

muuda.

13. Ka viidatud EPL 03.11.2023 artiklis, samuti Delfi 01.12.2023 artiklis „kannatanutest“

rääkimine olukorras, kus USA-s on kriminaalmenetlus algatatud just põhjusel, et paljud

investorid on jäänud oma rahast ilma, ei ole ei faktiliselt ebaõige ega ka kaebajaid süüstav, sh

nende süütuse presumptsiooni rikkuv. Pole kuigi usutav, et kriminaalmenetlus USA-s alustati

n.-ö tühja koha pealt, st et reaalseid kannatanud krüptotehingutes ei olnudki. Iseküsimus on,

kas kaebajad ka õiguslikult on vastutavad neile ette heidetavates kuritegudes. Viidet

kannatanutele ei saa olemasoleva teabe valguses lugeda ebaõigeks faktiväiteks ega

ebakohaseks väärtushinnanguks.

14. Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kuivõrd vastustaja ei ole dokumente kantud menetluskulude kohta esitanud, jäävad vastustaja

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaebajate menetluskulud jäävad

kaebajate kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee

OSALISELT

JÕUSTUNUD

TALLINNA

RINGKONNAKOHTU

30.04.2026

KOHTUOTSUSEGA.

7(7)