3-24-1239/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Andreas Paukštys

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.07.2024, Tallinnas

Haldusasja number

3-24-1239

Haldusasi Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

18.03.2024 otsuse nr 12401050204-1 tühistamiseks ning

Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks taotluse uueks

läbivaatamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja - X, riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaadi abi Merili Laansoo

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AK

Asja läbivaatamise viis

Kinnine kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Peatada esialgse õiguskaitse korras Politsei- ja Piirivalveameti 18.03.2024 otsuse nr

12401050204-1 kehtivus kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni käesolevas asjas.

3. Jätta menetlusabiga seotud kulud riigi kanda ning muud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ning sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.08.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X saabus Türgist lennukiga 05.01.2024 viisa alusel Eestisse ja esitas samal päeval

rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotlusest selgub, et ta palub kaitset tervislikel-, usulistel-,

poliitilistel- ja majanduslike põhjustel. Tema eesmärk oli taotleda varjupaika ja rahvusvahelist

kaitset ning siin üles ehitada oma karjäär.

2.

09.02.2024 vestlusel Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) avaldas taotleja, et valitsev

ringkond võtab Türgis vastu otsuseid ning rahval ei ole sõnaõigust. 2016. aastal oli Türgis

riigipöördekatse ja seetõttu on endiselt keeruline elada ja rahvas ei saa vabalt elada. Lisaks tõi

taotleja vestlusel välja, et töötamise tagajärjel on tal tekkinud tervisemured, kuid igapäevaselt

ta oma haiguste tõttu abi ei vaja. Kui PPA uuris vestlusel taotlejalt, et keda ta Türgis kardab, siis

vastas taotleja, et Türgis on palju võimalusi sattuda vägivallaohvriks. Türgis on erinevad

liikumised ja parteid, põhjused on sügavad ja vägivallaohvriks võib sattuda erinevate

kogukondade vaheliste- või poliitiliste vastuolude tõttu. Kui PPA uuris vestlusel taotlejalt,

milliseid ohtlikke olukordi tal Türgis elades oli, vastas taotleja, et 2016. aastal oli

riigipöördekatse ja 2019. aastal algas majanduslangus. Türgis võib toimuda terrorirünnakuid,

kogu rahvas on ärevuses ning üle piiri tuleb illegaalseid inimesi. Türgis elades taotlejal endal

Trügi ametivõimudega probleeme ei olnud. Ta elas vaikselt oma elu. Kuigi taotleja tõi vestlusel

välja, et ta küsib rahvusvahelist kaitset poliitilistel- ja tervislikel põhjustel, siis selgus, et taotleja

ise ühtegi parteisse ei kuulu ning tal ei ole seoseid poliitiliste liikumistega. Samuti selgus, et

taotlejal puuduvad läbielamised oma rassi või rahvuse pärast ning religioonist tulenevalt tal

probleeme ei olnud. Vestlusel selgus, et taotleja probleemid Türgis on seotud Türgi üldiste

probleemidega ning see, mis on juhtunud kõikidel, on juhtunud ka taotlejal.

3.

18.03.2024 otsusega nr 12401050204-1 luges PPA välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt X´i taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20

lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. PPA tegi taotlejale väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, lg 11 ja lg 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Türki

vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva ning kohaldas talle VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu

3-ks aastaks. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised:

1. PPA hinnangul ei ole taotleja isik, kes vastaks VRKS § 4 lg 1 sätestatud pagulase mõiste

määratlusele ning tema taotlus tuleb VRKS § 20 alusel põhjendamatuks lugeda, kuna

olemasolevate tõendite põhjal on selge, et ta ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. Kuna taotlus on

põhjendamatu, tuleb tema taotlus VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi lükata.

2. PPA hinnangul puuduvad taotleja ütlustes viited sellele, et tal oleks ühe või enama Genfi

konventsioonis sätestatud aluse tõttu põhjust Türgis tagakiusu karta. Taotleja väljendas

vestlusel kartust Türgi üldise olukorra ees, kuid tema ütlustes puuduvad viited sellele, et

Türgi riigivõim oleks teda tagakiusanud või võiks seda tulevikus teha. Vestlusel selgus, et

taotleja ei kuulu ühtegi parteisse, teda ei ole Türgis kinni peetud, teda ei ole Türgis karistatud,

ta ei kuulu ühtegi liikumisse, ta ei ole Türgis tagaotsitav, talle väljastati Türgis pass, ta on

saanud Türgist lahkuda ja sinna naasta ning ta nõustus vestlusel PPA väitega, et Türgi

riigivõim teda taga ei kiusa. PPA järeldab, et taotlejal võib olla tekkinud ärevus, mille tõttu

ta tajub Türgis esinevaid probleeme ja olukorda teistmoodi, kuid tema ütlused lubavad

järeldada, et tegemist on tema enda tajuga, mitte sellega, et keegi oleks teda Türgis mingil

põhjusel tagakiusanud. See tähendab, et taotleja on väljendanud kartust üldise Türgi olukorra

ees, kuid tal puudub põhjendatud tagakiusukartus rassi, usu, rahvuse, poliitilise veendumuse

või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast. Samuti puudub tal otsene põhjus Türgi riigivõimu

kartmiseks. Seega ei vasta taotleja VRKS § 4 lg 1 sätestatud pagulase mõiste määratlusele.

3. PPA hinnangul ei ole X selline rahvusvahelise kaitse taotleja, kes võiks Türgis oma isiklike

asjaolude tõttu tagakiusuohus olla. Taotleja ütlused võimaliku ohu kohta on üldised ja PPA

hinnangul ei ole ta isik, kes vastaks VRKS § 4 lg 1 sätestatud pagulase mõiste määratlusele.

4. Taotleja ei vaja ka VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendavat kaitset. Taotleja on 30-aastane Türgi

kodanik, kes ei ole Türgis tagaotsitav. Türgi ametivõimud väljastasid talle 20.04.2023

reisipassi, millest nähtub, et taotleja sai Venemaal käia ning seejärel Türki naasta ja seejärel

05.01.2024 Eestisse lahkuda. 09.02.2024 toimunud vestlusel selgus, et passi taotlemisel oli

ainuke takistus passi kallis maksumus ning piiriületused olid taotleja jaoks probleemivabad,

kuna ei olnud põhjust teda kinni pidada. PPA hinnangul on mõistlik järeldada, et taotleja ei

ole isik, keda ohustab oma riigi ametivõimude poolt reaalne risk tõsisesse ohtu sattuda.

Avalikest allikatest ei nähtu, et Türgi territooriumil toimuks sellist ja nii intensiivset

sõjategevust, et iga Türgi territooriumil elava isiku elu ja tervis oleks ohus pelgalt

territooriumil viibimise tõttu. PPA hinnangul puuduvad taotlejal ka muud indikatsioonid, mis

lubaks arvata, et teda võidakse Türgis piinata või mõnel muul moel ebainimlikult kohelda.

Kuna taotleja puhul ei ole alust eeldada, et tema tagasipöördumisel päritoluriiki langeks ta

tagakiusamise või tõsise ohu ohvriks, on tema tagasipöördumine Türki võimalik.

Päritoluriigiinfo kohaselt on Hollandi võimud 2023. aasta augustis ilmunud raportis

kirjutanud, et raske on saada täit ülevaadet selle kohta millised raskused (ja kas üldse) saavad

osaks kodumaale tagasipöörduvatele türklastele. Puuduvad organisatsioonid, kes nende

olukorda ja probleeme jälgiks. Hollandi võimud ei tea juhtumitest, kus inimene oleks tagasi

pöördudes vahistatud. Tagasipöördujad võidakse vahistada kui nende vastu on riigis pooleli

kriminaalasi. Pelgalt Türgist ebaseaduslikult lahkumine ei too kaasa kriminaaluurimist. Kui

selline inimene riiki tagasi pöördub, siis ootab teda tõenäoliselt ainult administratiivtrahv.

5. PPA kaalutlusel on põhjendatud X’le vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse

tegemine olenemata põhjendamatust rahvusvahelise kaitse taotlusest. Isikule on tehtud

tagasilükkav otsus VRKS § 20 lg 1 ja 2 alusel ning põhjendamatu taotlus on üks

lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramata jätmise ja sundtäitmise alus. Kuna isik on

teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid

või võltsitud dokumente ning ta pole takistanud menetluse efektiivset läbiviimist, siis sellest

tulenevalt on põhjendatud vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutuse tegemine. Isik selgitas

09.02.2024 toimunud vestlusel, et ta on nõus lahkuma vabatahtlikult, kuid mitte Türki.

Vajadusel otsib ta omale mõne viisavaba riigi. Seega hinnates isikuga seonduvaid asjaolusid

kogumis, on PPA seisukohal, et talle on proportsionaalne teha vabatahtliku täitmistähtajaga

ettekirjutus, mida saab tähtaja saabudes sundtäita. PPA hinnangul ei esine isiku suhtes

majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada isikule

lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel. X ei oma Eestiga mitte

mingit seost, ta pole siin varem käinud ning tal pole siin lähedasi. Tal ei ole Eestis vara ning

ta pole siin psühholoogilist abi vajanud. Seega arvestades kõiki asjaolusid kogumis ei ole

PPA arvates selliseid põhjuseid, mille tõttu ei saaks isik lahkuda. X on Türgi kodanik ja tal

on kehtiv Türgi pass. Isik selgitas vestlusel, et Türki ta minna ei soovi ning vajadusel otsib

ta omale mõne viisavaba riigi, kuid midagi enamat ta praegu planeerinud ei ole. Isik on terve

elu

elanud

Türgis

ja

sihtriigi

määramisel

eelistatakse

esmajärjekorras

isiku

kodakondsusjärgset riiki, milleks on Türgi. Seega on PPA hinnangul põhjendatud Türgi

määramine lahkumise sihtriigiks (VSS § 17 lg 1 p 1). Kuna isiku osas ei ole kinnitust leidnud

sellisel määral tagakius, et ta vajaks rahvusvahelist kaitset Türgi eest, siis ei ole alust arvata,

et tema suhtes võiks kodakondsusjärgses riigis esineda ebainimlikku või julma kohtlemist.

Päritoluriigi informatsioonile toetudes on Türgis põhiseadusega tagatud õigus siseriiklikult

ümberpaikneda, välismaale reisida, välismaale elama kolida ja välismaalt tagasi kodumaale

elama asuda, kuid mingil määral võimud piiravad neid õigusi. Näiteks Türgi võimud piiravad

teatud terrorismis süüdistatud või Güleni liikumisega või 2016. aasta riigipöördekatsega

seotud inimeste võimalust välismaale reisida. Päritoluriigi andmete põhjal ei ole Türgis

toimumas sellist relvakonflikti, mis on haaranud kogu riigi ja mis võiks isikut ohustada

pelgalt seetõttu, et ta Türgis viibib. PPA on seisukohal, et lahkumisettekirjutuse vabatahtliku

täitmistähtaja möödumisel ei ole isiku väljasaatmine Türki vastuolus VSS § 171 nimetatud

põhimõtetega. Hinnates kõiki isikuga seotud asjaolusid, on PPA seisukohal, et isikul on

võimalik täita Eesti Vabariigist lahkumise kohustus 7-päevase lahkumistähtaja jooksul.

6. X on 30-aastane meesterahvas, kellel puuduvad sellised tervisehädad, mille tõttu ta

igapäevast abi vajaks. PPA-le teadaolevalt ei ole isikul Eestis majanduslikku huve, mis võiks

saada sissesõidukeelu kohaldamisel riivatud. Isik ei ole Eestis varasemalt viibinud ning tal

puudub Eestiga igasugune side. Antud andmetest saab järeldada, et isikul ei ole lähemaid

sidemeid Eesti ja Schengeniga, mis vääriksid kaitsmist. Isiku perekond elab Türgis ja seega

on tal olemas side päritoluriigiga. Isik on rahvusvahelise kaitse menetluses teinud koostööd

ja ta pole esitanud valeandmeid. Eeltoodule tuginedes ei esine isiku puhul VSS § 31 mõistes

sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid. Seega VSS § 74 lg 4 annab küll võimaluse

sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata, kuid käesolevas kaasuses ei ole

PPA tuvastanud ühtegi asjaolu, mille alusel võiks erandit rakendada. Sissesõidukeelu

kohaldamata jätmine ei ole käesoleval juhul põhjendatud ning VSS § 74 lg 1 sätestatud

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg (3 aastat) on proportsionaalne. Isiku puhul ei esine

sissesõidukeelu kohaldamise kergendavaid asjaolusid, mistõttu oleks võimalik tema

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaega vähendada.

4. X esitas 26.04.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18.03.2024 otsuse nr 12401050204-

1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks taotluse uueks läbivaatamiseks. Kohus võttis kaebuse

30.04.2024 menetlusse ja määras vastustajaks PPA.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

5. Kaebajat tuleb tunnustada pagulasena ning rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendatud

ja oleks tulnud rahuldada. Isegi, kui jõuda järeldusele, et kaebaja ei kvalifitseeru

pagulasstaatusega olevaks isikuks, siis tuleb asuda alternatiivsele järeldusele, mille kohaselt

vastab kaebaja täiendava kaitse andmise kriteeriumitele.

6. PPA on rikkunud uurimispõhimõtet ja ärakuulamiskohustust. Kaebaja on esitanud

rahvusvahelise kaitse taotluse 05.01.2024 ning 09.02.2024 viidi temaga läbi ainus vestlus ning

juba esmase vestluse käigus andis PPA hinnangu, et taotlus jääb rahuldamata. Kaebaja hinnangul

ei ole PPA sel viisil tegutsedes täitnud korrektselt uurimiskohustust, kuna on andnud hinnangu

ilma asjaolusid hindamata ja uurimata. Samuti ei ole seetõttu kaebajale olnud sisuliselt tagatud

ärakuulamine, kuna on ilmselge, et PPA on otsuse teinud juba enne kui on isiku ära kuulanud.

HMS § 6 ja § 38 lg 1 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas

olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kaebaja

hinnangul viis PPA haldusmenetluse läbi pinnapealselt ning ei selgitanud kaebajale, milline info

ja tõendid omavad asjas tähtsust. Kaebaja tõi vestlusel välja rahvusvahelise kaitse andmise

seisukohalt olulised asjaolud, mida PPA ei täpsustanud ega uurinud. Näiteks on kaebaja öelnud,

et taotleb rahvusvahelist kaitset ka poliitilistel põhjustel, kuna elanikele pole tagatud

inimväärseks eluks vajalik, puudub sõnaõigus, võimalus teostada oma põhiõigusi. Samuti on

taotleja selgitanud tervislikke probleeme, mida PPA pole põhjendustes vähimalgi määral

käsitlenud. Kaebaja hinnangul ei ole PPA täitnud oma selgitamiskohustust (HMS § 36), kuna

pole kaebajale selgitanud, milline info on asjakohane ja millist täpsusastet PPA selgituste juures

vajas. Kaebaja soovib toonitada, et PPA on jätnud arvesse võtmata humaansed kaalutlused ning

on tõlgendanud infot liialt kitsalt.

7. PPA on valesti kohaldanud materiaalõigust. VRKS § 1 lg 2 alusel antakse rahvusvaheline

kaitse välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund või

kelle suhtes on tuvastatud, et ta kuulub Euroopa Liidu Nõukogu otsusega määratletud ajutist

kaitset vajavate isikute kategooriasse. Kaebaja nõustub, et ajutise kaitse andmine pole käesolevalt

asjakohane ning vajalik on analüüsida pagulasseisundi esinemist ja täiendava kaitse vajadust.

Kaebaja on põhjendanud oma rahvusvahelise kaitse taotlust sellega, et Türgi riik ei taga talle

inimväärset ja põhiõigustele vastavat keskkonda nii turvalisuse kui hädavajaliku toimetuleku

mõttes, jättes tagamata elementaarsed ja minimaalsed põhiõigused (õigus elule luues turvalise

keskkonna, tagades arstiabi, võimaluse end ülal pidada jne). Türgi riigi tegevusetus on seda enam

raske, kuna kaebaja näol on tegemist eriliselt haavatava isikuga – tal esineb raske

tervisekahjustus. PPA on otsuses leidnud, et kaebajat ei kiusata päritoluriigis taga ning kaebaja

väljatoodud põhjused pole seotud konkreetselt tema suhtes toime pandud tegudega, kaebaja

olukorra taju on subjektiivne ning objektiivselt pole võimalik tagakiusu jaatada. Kaebaja sellega

ei nõustu ning leiab, et esiteks on ta vestlusel selgelt kinnitanud, et on kogenud omal nahal riigi

ja terrorirühmituste kokkupõrgete tagajärgi ning teiseks pole Türgis tagatud olulised inimõigused

minimaalsel määral ning seega on rahvusvahelise kaitse humaansetel kaalutlustel põhjendatud.

8. PPA kitsas tõlgendus tagakiusu n-ö õiguse tuuma kindlakstegemisel ei ole kooskõlas

seaduse tõlgenduse ja kohtupraktikaga. Kaebaja hinnangul on kõiki asjaolusid kogumis

arvestades Türgi riigivõimu tegutsemine ja tegevusetus sedavõrd raske, et kaebaja inimõiguste

teostamine Türgis on muutunud võimatuks. Kaebajale ei ole Türgis tagatud inimväärne elu, kuna

talle ei ole tagatud minimaalne elatustase, sh ei saa kaebaja Türgis töötada ning teenida endale

elamiseks vajalikku sissetulekut. Elamiseks vajaliku sissetuleku teenimine on välistatud

erinevate asjaolude koostoimes: riigis toimuvad relvastatud rünnakud ning kogukonna hirm,

riigis vohav korruptsioon ning diskrimineerimine, kaebaja puue ja terviseprobleemid, riigi

tahtmatus kaitsta elanikke vägivalla eest (nii terroristide kui ka peresisese vägivalla eest).

Kaebaja leiab, et kui tema toodud põhjendusi ei saa käsitleda kui tagakiusu, kuna need on

üldisemat laadi ega ole suunatud konkreetselt tema isiku vastu ja pagulasseisundit seetõttu ei

tuvastata, tuleb ta siiski tunnistada täiendava kaitse saajaks.

9. VRKS § 4 lg 3 kohane loetelu on avatud ja neid aluseid tuleb PPA-l igal üksikjuhul eraldi

hinnata. Kaebaja leiab, et kui PPA asub järeldusele, et kaebaja suhtes konkreetselt pole

tagakiusamist võimalik tuvastada, siis asjaolusid kogumis arvestades on täiendava kaitse andmise

eeldused siiski täidetud. Kaebaja leiab, et eeltoodud põhjendustel on täidetud täiendava kaitse

andmise eeldused: kaebaja on kolmanda riigi kodanik, kellele ei ole Türgi riigi poolt tagatud

olulised inimõigused (õigus elule ja inimväärsele kohtlemisele). Kaebaja ei hakka kordama juba

eelpool väljatoodud aluseid seoses ebainimliku kohtlemisega, kuid täiendab neid tervislike

probleemidega.

10. Kaebaja leiab, et rahvusvahelise kaitse andmine on põhjendatud tema tervisliku seisundi

tõttu. Euroopa Kohus on käsitlenud meditsiinilise abi vajadust kui põhjust, miks isikut ei saa

riigist välja saata ning mis seega annaks aluse täiendava kaitse andmiseks. 22.11.2022 lahendi C-

69/21 p-s 63 ütleb kohus, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et EIÕK artikliga

3 on vastuolus, kui välja saadetakse raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht või kelle

puhul on põhjendatult alust arvata, et vaatamata sellele, et peatse surma ohtu ei ole, ähvardab

teda sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või seetõttu, et ravi pole seal kättesaadav, reaalne oht

terviseseisundi oluliseks, kiireks ja pöördumatuks halvenemiseks, mis toob kaasa tugevad valud

või oodatava eluea olulise lühenemise (viidates kohtuotsusele Paposhvili, punktid 178 ja 183,

ning 24. aprilli 2018. aasta kohtuotsusele MP, C-353/16, EU:C:2018:276, punkt 40).

Kohtuotsuse p-dest 66 ja 71 nähtub, et kaitse alla kuuluvad isikud, kelle puhul on alust arvata, et

sobiva ravi puudumisel tekib reaalne oht oodatava eluea oluliseks lühenemiseks või

terviseseisundi kiireks, tõsiseks ja pöördumatuks halvenemiseks, samuti siis kui ravi puudumisel

tekib sedavõrd tugev valu, mis võib põhjustada olulisi ja pöördumatuid psüühikahäireid või isegi

viia ta enesetapuni. Kaebaja terviseprobleemid on sedavõrd tõsised, et tema välja saatmine oleks

ebainimlik. Kaebaja märgib, et tegeleb terviseprobleemidega seotud tõendite kogumisega ning

esitab need kohtule esimesel võimalusel. Kaebajal on diagnoositud erinevad terviseprobleemid,

mis on püsivad ja millele Türgis puudub ravi.

11. Kaebaja ei nõustu PPA-ga, et olukord Türgis poleks ohtlik. Kaebaja leiab, et üldist

ohtlikkust Türgis tuleb hinnata koosmõjus Türgi soovi ja võimekusega pakkuda kaebajale

vajalikku kaitset. Türgi pinnal on toimunud mitmeid relvastatud konflikte, mida kinnitab ka PPA.

Kaebajale teadaolevalt lahkuvad Türgist miljonid inimesed seoses ebainimlike tingimustega nii

julgeoleku kui muude eluks vajalike tingimuste puudumise tõttu. Ka EUAA statistika näitab, et

Türgi päritoluga isikute poolt tehtud taotluste arv on hüppeliselt kasvanud ning Türgit edastavad

vaid Afganistan ja Süüria.

12. Ka ei nõustu isik PPA-ga, et põhjendatud on tema välja saatmine just Türki. VSS § 17 lg

1 p 3 kohaselt võib saata isiku ka kolmandasse riiki kui isik seda soovib ja isik seal vastu

võetakse. Kaebaja on avaldanud soovi minna Norra või Jaapanisse, kuid PPA pole seda kaalunud.

13. Samuti ei nõustu kaebaja vabatahtliku lahkumisaja pikkusega. VSS § 72 lg 4 kohaselt

määratakse

lahkumisettekirjutusega

lahkumiskohustuse

vabatahtliku

täitmise

tähtaeg

ajavahemikus 7 kuni 30 päeva. PPA on määranud kaebajale lahkumiskohustuse täitmiseks

minimaalse vabatahtliku täitmise tähtaja, kuid sisuliselt ei too välja ühtegi põhjust, mis on need

kaalutlused, miks kaebaja võimalikult kiire lahkumine on vajalik ning kuidas tähtaja pikkus on

asjaoludega proportsioonis. Kaebaja ei nõustu, et tal oleks võimalik 7-päeva jooksul lahkuda.

Kaebaja nõol on tegemist puudega isikuga, kes vajab pikemat aega lahkumiskohustuse

täitmiseks.

14. PPA sissesõidukeeld ei ole põhjendatud ega vajalik. VSS § 6 lg 1 kohaselt on

sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist

ja Eestis viibimist. VSS § 7 lg 2 kohaselt kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu vaid

vajaduse korral. Riigikohus on rõhutanud, et igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas

sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades

proportsionaalne (RKHKo nr 3-17-1545 p-s 34). PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel valesti

tõlgendanud materiaalõigust. PPA leiab oma otsustes, et kuivõrd nende hinnangul ei esine

kergendavaid või humaanseid kaalutlusi, puudub alus sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ja

kohaldab sissesõidukeeldu maksimaalseks ajaks. Selline käsitlus aga ei ole seadusega kooskõlas.

PPA ei pea lähtuma mitte eeldusest sissesõidukeeld seada, vaid peab põhjendama sissesõidukeelu

seadmist, st näitama ära asjaolud, mis tingivad vajaduse sissesõidukeelu seadmiseks.

Imperatiivne sissesõidukeeld kohaldub vaid sellisel juhul kui isikule ei anta lahkumiseks

vabatahtliku lahkumise tähtaega (VSS § 74 lg 2). Kuivõrd käesolevalt on kaebajale vabatahtlik

lahkumise tähtaeg antud, oleks PPA pidanud kaaluma, kas esineb asjaolusid, miks üldse

sissesõidukeeldu kohaldada. PPA seda teinud ei ole. PPA on ise välja toonud, et kaebaja on olnud

koostöövalmis, pole esitanud valeinfot vm, mistõttu jääb arusaamatuks, millisel põhjusel on

sissesõidukeelu seadmine vajalik. PPA on lähtunud eeldusest justkui sissesõidukeelu saaks

kohaldamata jätta vaid humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4). Kaebaja hinnangul pole see

kooskülas VSS § 7 lg 2. Samuti leiab kaebaja, et esinevad sellised humaansed kaalutlused ja PPA

oleks pidanud jätma sissesõidukeelu kohaldamata ka humaansetele kaalutlustel. Kaebajal on

tõsised terviseprobleemis, mis kaebajale teadaolevalt võivad vajada ravi, mis on kättesaadav EL-

s (kaebaja veel tegeleb sellekohaste tõendite kogumisega).

Vastustaja seisukohad

15. PPA 18.03.2024 otsus nr 12401050204-1 on seaduspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

16. Kuigi kaebaja viitab õigesti, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas

olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel, ei

tähenda see, et kogu tõendamiskoormus tuleb asetada asja menetlevale haldusorganile. HMS

§ 38 lg 3 kohaselt on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema

talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid, varjupaigataotleja

kaasaaitamiskohustus tuleneb ka VRKS § 11 lg-st 2. Tõsi, ei pruugi varjupaigataotleja alati

ise teada, milline tema valduses olev informatsioon või dokumendid võivad omada asjas

tähtsust. Kaebajale on temaga 09.02.2024 peetud vestlusel antud võimalus selgitada oma

sõnadega kõik põhjused, miks ta varjupaika on taotlenud. Tulenevalt kaebaja selgitustest, on

PPA esitanud kaebajale täiendavaid küsimusi. Kaebaja selgitustest vestlusel nähtub läbivalt,

et kaebaja on küll toonud välja üldiseid probleeme enda koduriigis, kuid nendest selgitustest

ei nähtu, et kaebaja oleks ühe või enama VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusel päritoluriigis

tagakiusuohus. Kuivõrd kaebaja poolt välja toodud põhjustel puudub alus tema pagulasena

tunnistamiseks, ei oleks ka kaebaja poolt mis iganes täpsem informatsioon või lisanduvad

tõendid kaebaja asjaolusid, ja seega ka PPA lõppjäreldusi, muutnud.

17. .Seoses ärakuulamisõigusega märgib vastustaja, et HMS §-st 40 tulenevalt peab

ärakuulamine küll toimuma enne haldusakti andmist, kuid sättest ei tulene, et ärakuulamine

tuleb ilmtingimata läbi viia eraldi vestlusena. Haldusorganil ei ole keelatud kujundada mingit

seisukohta enne isiku ärakuulamist, vaid vastupidi, on see ärakuulamisõiguse tagamise vaates

olulisel kohal. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et oleks ilmselge, et PPA on otsuse teinud

juba enne kui on isiku ära kuulanud. PPA selgitustest vestlusel nähtub, et PPA on vaid

viidanud võimalusele, milline otsus võib kaebaja varjupaigataotlusele tulla. Seega ei ole õige

väita, et PPA oleks juba oma otsuse teinud, vaid PPA andis kaebajale vestlusel mõista, et tema

taotluse suhtes võib tulla ka negatiivne otsus. Vastustaja leiab, et ka juhul, kui leida, et sellisel

viisil läbi viidud ärakuulamine ei ole korrektne, puudub alus PPA otsuse tühistamiseks.

Kaebaja etteheited on paljasõnalised, kuivõrd kaebaja ei ole välja toonud veenvaid sisulisi

argumente ega tõendeid, mis võiks mõjutada PPA otsuse lõppjäreldusi.

18. Kaebaja märgib, et ta on vestlusel selgelt kinnitanud, et on kogenud omal nahal riigi ja

terrorirühmituste kokkupõrgete tagajärgi. Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebaja kirjeldus

tagajärgede kogemisest omal nahal on äärmiselt üldsõnaline. Varjupaigaõiguse eesmärk ei

ole pakkuda laiaulatuslikku sisserändeõigust kõikidele isikutele, kelle päritoluriigi

sotsiaalmajanduslik tase ning vastavus demokraatliku õigusriigi printsiipidele on madalam

riigist, millelt isik varjupaika taotleb. Kaebaja eesmärkide – teise riiki ümberasumine ning

enda karjääri ülesehitamine – saavutamiseks on olemas muud võimalused. Kaebaja

selgitustest nähtub, et ta on taolistest võimalustest teadlik.

19. Kaebaja väide, et tema puhul on rahvusvaheline kaitse humaansetel kaalutlustel põhjendatud,

jääb vastustajale arusaamatuks.

20. Kaebaja leiab, et talle ei ole Türgis tagatud inimväärne elu, kuna talle ei ole tagatud

minimaalne elatustase, sh kaebaja ei saa Türgis töötada ja teenida endale elamiseks vajalikku

sissetulekut. Taolisel kaebaja väitel puuduvad igasugused pidepunktid. Kaebaja on küll

vestlusel viidanud üldsõnaliselt, et ta ei saa Türgis elada ja rahulikult oma elu planeerida,

samuti toonud näiteid sellest, kuidas tema eluplaanid ei ole õnnestunud, kuid need kirjeldused

ei viita, et kaebajale poleks Türgis tagatud minimaalne elatustase. Kaebaja selgitustest

nähtuvalt on ta soovinud külastada Kreekat (kuid tema viisataotlus jäeti rahuldamata), samuti

on kaebaja käinud 2023. aasta mais Venemaal. Eeltoodu ei anna mitte mingit alust arvata, et

kaebajale poleks Türgis tagatud minimaalset elatustaset. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et

kaebaja asjade läbivaatamisel avastatud rahasummad ning seadmed (telefonid, kõrvaklapid,

GoPro kaamera jms) ei viita, et tegemist oleks isikuga, kellel puudus Türgis elades igasugune

võimalus teenida endale elamiseks vajalikku sissetulekut.

21. Kaebaja leiab, et kui tema üldist laadi välja toodud asjaolude tõttu pagulasseisundit ei

tuvastata, tuleks teda tunnistada täiendava kaitse saajaks. Täiendava kaitse osas kaebaja viitab

kaebuses varasemalt välja toodud ebainimlikule kohtlemisele, kuid vastustaja hinnangul pole

kaebaja esitanud veenvaid argumente tõendamaks kaebaja ebainimlikku kohtlemist, mis

küündiks tagakiusamisena käsitletava kohtlemiseni.

22. Lisaks leiab kaebaja, et täiendava kaitse andmine võiks olla põhjendatud tema tervisliku

seisundi tõttu. Kuigi kaebaja on viidanud erinevatele terviseprobleemidele, siis samas nähtub

tema selgitustest, et ta on enda päritoluriigis vajalikku arstiabi ka saanud. Kaebaja viitab, et

tegeleb terviseprobleemidega seotud tõendite kogumisega ning esitab need esimesel

võimalusel. Vastustajale jääb arusaamatuks, et kui kaebajal on sedavõrd tõsised probleemid

tervisega, et tema hinnangul tuleb teda nende terviseprobleemide tõttu tunnistada täiendava

kaitse saajaks, siis miks ei ole kaebaja esitanud vastavaid dokumente juba

varjupaigamenetluses. Kaebuses ei ole esitatud ühtegi põhjendust, millised takistused olid

kaebajal dokumentide esitamiseks varjupaigamenetluses .Kaebaja on PPA-le esitanud Cigli

riikliku haigla epikriisi, seega ei saa kaebaja väita, et ta ei olnud teadlik, et terviseprobleemide

tõendamiseks tuleb esitada vastavaid dokumente. Samuti ei saa kaebaja PPA-le ette heita

selgitamiskohustuse täitmata jätmist, kuivõrd eelmainitud epikriisi esitas kaebaja omal

algatusel, st kaebaja oli niigi juba teadlik, et terviseprobleeme tõendavad dokumendid võivad

olla asjakohased. Kaebuses esitatud väide, et tal on diagnoositud erinevad terviseprobleemid,

mis on püsivad ja millele Türgis puudub ravi, on diametraalselt vastupidine kaebaja

selgitustele 09.02.2024 vestlusel, kus kaebaja väitis, et vajalikud raviteenused olid talle

kättesaadavad.

23. Lahkumisettekirjutuse osas heidab kaebaja PPA-le ette kaebaja Norrasse või Jaapanisse

väljasaatmise kaalumata jätmist viidates kaebaja avaldatud soovile minna nendesse riikidesse

ning tuginedes VSS § 17 lg 1 p-le 3. Nimetatud sättes on toodud kaks tingimust, mis peavad

olema täidetud selleks, et isikut saaks välja saata kolmandasse riiki: 1) välismaalane soovib

sinna lahkuda ja 2) ta seal vastu võetakse. Vaidlust ei ole, et kaebaja on väljendanud soovi

lahkuda kas Norrasse või Jaapanisse, ehk kaebaja poolt on täidetud VSS § 17 lg 1 p 3 esimene

tingimus. Samas ei anna kaebaja selgitused alust arvata, et täidetud oleks ka VSS § 17 lg 1 p

3 teine tingimus. Pelgalt kaebaja väiteid, et temale teadaolevalt Norras pakutakse maale

jäämist inimlikel põhjustel või, et Jaapan on tema jaoks viisavaba riik, ei saa vastustaja

hinnangul tõlgendada selliselt, et kaebajat nendes riikides vastu võetakse. Võimalus reisida

viisavabalt mingisugusesse riiki ei tähenda, et isikule on garanteeritud õigus sellesse riiki

siseneda. Riigi nõusolek isiku vastuvõtmiseks eeldab selle riigi konkreetset nõusolekut, et

riik võtab isiku vastu. See aga eeldab isikul konkreetse side olemasolu kolmanda riigiga, mis

võiks kõne alla tulla eelkõige olukordades, kus isikul on kehtiv kolmanda riigi elamisluba või

selles kolmandas riigis elavad pereliikmed. Kaebaja puhul taolised indikatsioonid puuduvad

ning seetõttu tema kodakondsusjärgse riigi määramine lahkumise sihtriigiks on igati

põhjendatud.

24. Kaebaja vaidleb vastu ka lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise kohustuse tähtajale.

Kaebaja etteheited, et PPA ei ole toonud välja ühtegi põhjust, mis on need kaalutlused, mille

tõttu on 7-päevane lahkumistähtaeg asjaoludega proportsioonis, on alusetud. Vastustajale ei

nähtu, et kaebajal esineks selliseid asjaolusid, mille tõttu ta vajaks enda Eestist lahkumise

korraldamiseks pikemat aega, kui 7 päeva. Kaebajal puuduvad igasugused seosed Eestiga,

kaebaja elab varjupaigataotlejate majutuskeskuses ning vastustajale ei nähtu, et kaebajal

oleks vaja täiendavat aega näiteks üürikorteri tagastamiseks või muude riigist lahkumiseks

ettevalmistuste tegemiseks, mis nõuavad täiendavat aega. Kiire internetiotsing näitab, et

lähima kahe kuu jooksul on toimumas igapäevased lennureisid Tallinnast Istanbuli, seega ei

ole tegemist ka sellise sihtriigiga, kuhu reisimise korraldamine vajaks täiendavat aega

transpordivõimaluste piiratuse tõttu. Kaebaja väide, et tema näol on tegemist puudega

isikuga, kes vajab pikemat aega lahkumiskohustuse täitmiseks, on põhistamata. Kaebaja

pelgalt viitab puude olemasolule, põhjendamata seejuures, kuidas tema väidetav puue

takistab Eestist lahkumist 7 päeva jooksul. Kaebaja sõnul esineb tal teatavaid

terviseprobleeme, kaebaja on nendele korduvalt viidanud 09.02.2024 vestlusel ning ka

haavatavuse hindamise aktist nähtuvalt on kaebajal liikumispuue. Siiski ei saa tähelepanuta

jätta kaebaja poolt 09.02.2024 vestlusel antud selgitusi, mille kohaselt tal ei ole igapäevases

elus enda terviseprobleemidega seoses abi vaja, samuti kaebaja isikuandmete ankeedis

kajastuvaid andmeid turvamehena töötamisest.

25. Sissesõidukeeldu puudutavas osas leiab kaebaja, et PPA oleks pidanud kaaluma, kas esineb

asjaolusid, miks kaebajale üldse sissesõidukeeld kohaldada. Tallinna Halduskohus on oma

05.04.2023 otsuses asjas nr 3-23-188 (p 28) märkinud, et analüüsimine, kas esineb asjaolusid,

mis võiksid muuta seaduses kehtestatud 3-aastast sissesõidukeeldu, mitte aga seda, milline

sissesõidukeeld oleks asjaolusid arvesse võttes proportsionaalne, ei ole õigusvastane. PPA on

vaidlusaluses otsuses (lk-d 8-9) selgelt väljendanud, et on kaalunud nii sissesõidukeelu

kohaldamata jätmist kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaja vähendamist. Eelnevalt viidatud

haldusasjas nr 3-23-188 on Tallinna Ringkonnakohus oma 30.06.2023 otsuses (p 12)

põhjalikult selgitanud, et riigist vabatahtliku lahkumise korral võib sissesõidukeelu kehtetuks

tunnistada (VSS § 32 lg 12 ) ning muude, isiku kasuks rääkivate, sh humaansete asjaolude

korral võib keelu kestust lühendada (VSS § 32 lg 1). Selleks tuleb esitada pädevale asutusele

taotlus pärast lahkumiskohustuse täitmist. Seega pole 3 aastaks sissesõidukeelu kohaldamine

tingimata lõplik, vaid selle kehtima jäämine sõltub asjaoludest ja kaebaja edaspidisest

käitumisest.

KOHTU PÕHJENDUSED

26. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

27. PPA 02.02.2024 otsus nr 12310080001-1 on õiguspärane, piisavalt põhjendatud, kooskõlas

siseriikliku õigusega, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/95/EL ja Genfi

pagulaskonventsiooniga, mistõttu puudub kohtul alus selle tühistamiseks. Kohus nõustub

nimetatud PPA otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses täies ulatuses

korrata (HKMS § 165 lg 2). Kohus märgib täiendavalt järgmist.

28. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning direktiivi 2011/95 art 10 lg-s 1

nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised

veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on

põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena tunnustamist

välistavad asjaolud. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses

vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes,

ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS §

19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu

võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt

tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest

(sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on

nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Kui olemasolevate

tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95 ettenähtud rahvusvahelise

kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks ning PPA lükkab taotluse tagasi

(VRKS § 20 lg-d 1 ja 2).

29. VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb rahvusvahelise kaitse taotleja kohustus esitada

tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eeltoodu on

reguleeritud ka Euroopa Liidu direktiivi 2011/95/EL artiklis 4. Euroopa Liidu Kohus on

25.01.2018 kohtuotsuses F, C-473/16 selgitanud, et kui 2011/95/EL direktiivi artikli 4 alusel

pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte

dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui

direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud.

Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja

usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise

teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud.

30. Kaebaja on rahvusvahelise kaitset taotlenud tervislikel-, usulistel-, poliitilistel- ja

majanduslike põhjustel. Vestlusel tugines kaebaja poliitilistele ja tervislikele põhjustele ning

tõi esile ka humaansed põhjused. Kaebaja on vestluse käigus ka selgitanud, et temal isiklikult

probleeme rassi või rahvuse pärast või usu pärast pole olnud. Kaebaja tõi esile üldise keerulise

poliitilise olukorra riigis (vastuolud kurdidega), majanduslanguse ja sellest tingitud ärevuse

aga ka hirmu sattuda vägivalla ohvriks seoses terrorirünnakutega. Samuti tõi kaebaja esile

terviseprobleemid, mille tõttu on tal takistatud raskuste tõstmine ja pikalt kõndimine.

Täpsemalt nimetas kaebaja teda vaevavate terviseprobleemidena kõhredega seotud

probleemid (nimetades seda reumaatiliseks haiguseks) ning veenilaiendid. Kokkuvõtvalt

lisas kaebaja haldusmenetluses, et tema eesmärk on elu stabiilselt ja rahulikult üles ehitada

ning seetõttu ta Eestisse tuligi. Vaidlust pole seejuures selles, et kaebaja ei ole ühegi poliitilise

partei ega liikumise liige, ta pole riigis tagaotsitav ning teda pole kunagi riigivõimu poolt

karistatud ning ta on saanud vabalt Türgist lahkuda ja sinna naasta. Ühtlasi pole vaidlust, et

kaebaja ei vaja igapäevaelus tema terviseprobleemidest tulenevalt abi ning arstiabi on

kaebajale Türgis olnud kättesaadav.

31. Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja taotluses ja antud ütlustes puuduvad viited sellele, et tal

oleks põhjus karta Türgis tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitilise veendumuse või

sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast või muul alusel. Pelk vastumeelsus riigi üldise

poliitilise olukorra ja vastuolulise olustiku suhtes ning soov teha karjääri ja viia läbi

äritegevust Türgist teistsuguses poliitilises ja majanduslikus keskkonnas ei anna alust

rahvusvahelise kaitse andmiseks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja esitatud

põhjused rahvusvahelise kaitse taotlemiseks on üldised ja kohaldatavad igale Türgis elavale

inimesele. Kohus juhib tähelepanu, et rahvusvahelise kaitse menetlus eeldab individuaalset

hindamist, st kas isikut kiusatakse mõnel VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusel taga. Riigi üldine

poliitiline ja majanduslik olukord ja riigis esinevad konfliktisituatsioonid ei ole kaitse

andmise eelduseks ega viita kaebaja tagakiusamisele. Seejuures ei nähtu pärioluriigiinfost, et

üldine olukord Türgis oleks selline, mis võiks iseenesest olla rahvusvahelise kaitse andmise

aluseks. Kaebaja ei ole haldusmenetluses üldist olustikku ja esile toodud probleeme muus

osas vahetu kogemusega seostanud, kui sellega, et tema äritegevus on olnud takistatud

tekkinud majanduslike probleemide tõttu. Kaebuses väidab kaebaja, et on vestlusel avaldanud

terrorirühmituste kokkupõrgete tagajärgede omal nahal kogemist. Samas ei ole kaebaja ei

vestlusel täiendavalt esitatud küsimuse peale seda kogemust täpsustanud ega ka kaebuses

seda kogemust täpsemalt selgitanud.

32. Kaebaja hinnangul viitavad kõik asjaolud kogumis, et tema inimõiguste teostamine on Türgis

muutunud võimatuks ja talle pole tagatud minimaalne elatustase, sh ei saa kaebaja Türgis

töötada ega teenida elamiseks vajalikku sissetulekut seoses relvastatud rünnakute ja

kogukonna hirmuga, riigis vohava korruptsiooni ning diskrimineerimisega, aga ka kaeba

puude ja terviseprobleemide tõttu. Samas ei too kaebaja välja, milliseid õiguseid ei ole ta

saanud oma päritoluriigis teostada ning elatustaseme osas ei ole kaebaja esile toonud muid

probleeme kui äritegevuses esile kerkinud majanduslikud raskused (võlad, mis tuli tagasi

maksta). Kohus osundab, et majanduslikud raskused võivad esile kerkida igas riigis ning

selliste raksuste tekkimine ei anna alust rahvusvahelise kaitse andmiseks. Kaebaja ei ole

haldusmenetluses väitnud, et tema äritegevus oleks olnud takistatud terviseprobleemide tõttu,

vaid konkreetselt majanduslikel põhjustel. Vastustaja märgib korrektselt, et varjupaigaõiguse

eesmärk ei ole pakkuda laiaulatuslikku sisserändeõigust kõikidele isikutele, kelle päritoluriigi

sotsiaalmajanduslik tase ning vastavus demokraatliku õigusriigi printsiipidele on madalam

riigist, millelt isik varjupaika taotleb. Kaebaja üksnes lisas, et ta ei saa tundide viisi teha

kokatööd. Lisaks nähtub vestluse protokollist ja kaebaja isikuandmete ankeedist, et kaebaja

on Türgis töötanud turvamehena ning ta esitas projektitaotlusi oma töö arendamiseks ja

tegeles majandustegevusega. Ka on kaebaja haldusmenetluses avaldanud, et soovib ka Eestis

majandustegevusega jätkata, märkides, et ta on mõelnud toiduainete, turisminduse,

kosmeetikavahendite, aga ka reisivarustusega seotud äritegevuse ja taaskasutus pakenditega

seotud tegevuse peale. Kaebaja sõnul on ta võimeline kirjutama ja kujundama vastavaid

projekte ning Eestis on ta sellega ka tegelenud. Juhul, kui kaebaja ei saa Eestisse jääda, siis

on ta mõelnud ka Norra või Jaapanisse lahkumisele, et avada restoran. Vestlusel ei ole kaebaja

väitnud, et töö tegemine ja sissetuleku teenimine samades valdkondades oleks Türgis

võimatu. Miski ei viita sellele, et kaebajale polnuks Türgis tagatud vähemalt minimaalne

elatustase. Seetõttu ei ole kaebuses esitatud väited minimaalse elatustaseme tagamata

jätmisest põhjendatud.

33. Kohus nõustub ka sellega, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. PPA toob põhjendatult välja,

et riigisisene kord ja olukord Türgis ei ole selline, et ainuüksi riiki naasmine ohustaks kaebaja

elu. Riigis ei toimu sellist intensiivset sõjategevust ning iga riigi territooriumil elava isiku

elu ja tervis ei ole ohus. Hüpoteetiline oht ei ole täiendava kaitse andmise aluseks. Kaebuses

on kaebaja väitnud, et ta on eriliselt haavatav isik oma terviseprobleemide tõttu ning Türgi

riik on kaebaja suhtes olnud selles osas tegevusetu. Kaebaja hinnangul on rahvusvahelise

kaitse andmine põhjendatud kaebaja terviseprobleemide tõttu ning põhjusel, et need on

püsivad ja Türgis puudub selleks vajalik ravi. Kaebaja viitab Euroopa Kohtu praktikale, mille

kohaselt on täiendava kaitse andmise aluseks terviseseisund juhul, kui isik, kellel esineb

peatse surma oht või kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et vaatamata sellele, et peatse

surma ohtu ei ole, ähvardab teda sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või seetõttu, et ravi

pole seal kättesaadav, reaalne oht terviseseisundi oluliseks, kiireks ja pöördumatuks

halvenemiseks, mis toob kaasa tugevad valud või oodatava eluea olulise lühenemise. Samas

ei ole kaebaja oma sellekohaseid väiteid tõendanud ning need on täielikult vastuolus

haldusmenetluses esitatud selgitustega. Kaebaja on haldusmenetluses selgesõnaliselt

selgitanud, et arstiabiteenused olid Türgis talle kättesaadavad ning ta tervisemured on arstide

poolt fikseeritud ja ta on käinud uuringutel, samuti, et kaebaja ei vaja igapäevases elus enda

terviseprobleemidega seoses abi. Seejuures on kaebaja väitnud, et tema haigusele polegi ravi

kogu maailmas, mitte üksnes Türgis. Kaebuses on kaebaja küll väitnud, et tegeleb tervisega

seotud tõendite kogumisega ning esitab need kohtule esimesel võimalusel, kuid kaebaja ei

ole seda teinud. Seejuures on vastustaja põhjendatult märkinud, et miski ei takistanud

kaebajal sellekohaseid tõendeid esitada varjupaigamenetluses, arvestades, et kaebaja on PPA-

le esitanud Cigli riikliku haigla epikriisi ja oli seega tõendamiskohustusest teadlik. Cigli

riikliku haigla epikriis omakorda kinnitab, et raviteenused on kaebajale Türgis olnud

kättesaadavad. Asjaolu, et haigus on ravimatu ja progresseeruv, ei tähenda, et kaebajale tuleks

anda täiendav kaitse. Iga terviseprobleem ei tähenda automaatselt seda, et isikut ei saa tagasi

saata. Isiku tervislik olukord välistab riigist lahkuma kohustamise üksnes väga erandlikel

juhtudel (vrd RKHKo nr 3-20-1115/147, p-d 33-35.8). Kaebaja ei ole tõendanud, et talle

Türgis sobivat ravi ja tervisehoiuteenuseid ei võimaldata või et Eestis pakutav ravi pikendaks

oluliselt kaebaja eluiga või et esineks kaebaja peatne surmaoht.

34. Kohus nõustub vastustajaga selles, et lahkumisettekirjutus on õiguspärane ning kaebaja

kodakondsusjärgse riigi sihtriigiks määramine on põhjendatud. Kaebaja hinnangul pidanuks

PPA kaaluma kaebaja soove lahkuda Norrasse või Jaapanisse. PPA viitab põhjendatult, et

isiku väljasaatmiseks kolmandasse riiki peab lisaks kaebaja sellekohasele soovile olema

täidetud ka tingimus, et isik seal vastu võetakse. Olukorras, kus kaebaja selgitused ei viita

veenvalt sellele, et ta soovitud kolmandates riikides vastu võetakse, ei saa kaebajat ka neisse

riikidesse saata. Kohus nõustub, et pelgalt kaebaja väiteid, et temale teadaolevalt Norras

pakutakse maale jäämist inimlikel põhjustel või, et Jaapan on tema jaoks viisavaba riik, ei

saa järeldada, et kaebajat nendes riikides vastu võetakse. Kaebaja puhul puuduvad

indikatsioonid sellele, et tal oleks mainitud riikides perekonnaliikmeid või õigus neis riikides

elada või muu piisav seotus nimetatud riikidega.

Ka ei ole põhjendatud kaebaja etteheited 7-päevase lahkumistähtaja kohaldamisele. Vastustaja

märgib põhjendatult, et kaebaja ei ole toonud esile, kuidas tema tervislik seisund takistab

lahkumiskohustuse täitmist 7 päeva jooksul, arvestades muuhulgas, et kaebaja elab

varjupaigataotlejate majutuskeskses, kuskohast lahkumine ei nõua pikemat ettevalmistamist ning

kaebaja on võimeline liikuma ja elab tavapärast igapäevaelu ega vaja igapäevases elus abi

terviseprobleemidega seoses. Ka ei ole kaebaja esile toonud ühtegi muud veenvat põhjust, miks

peaks temale olema määratud pikem lahkumiskohustuse täitmise tähtaeg. Ehkki kaebajal on

terviseprobleemid, ei viita nende kohta esitatud selgitused ja asjaolud, et kaebaja ei oleks

suuteline terviseprobleemide tõttu lahkuma 7-päevase lahkumistähtaja jooksul. Lisaks on PPA ka

asjakohaselt esile toonud, et lennureisid Tallinnast Istanbuli toimuvad igapäevaselt, mistõttu ei

saa tekkida ka logistilisi takistusi.

35. Kohtule ei nähtu, et PPA oleks sissesõidukeelu kohaldamisel kaalutlusõiguse teostamisel

eksinud. Lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l õigus üldjuhul kohaldada välismaalase

suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Sissesõidukeelu võib jätta

kohaldamata humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud

tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3).

Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga,

kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase

perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse

tagajärje. Seoses sissesõidukeelu kehtestamisega on kohtupraktikas selgitatud, et riigil on

suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist

lahkumist. Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase riiki sisenemist

ja kohaldada talle sissesõidukeeldu. Sisenemiskeelu kehtestamise eesmärk on anda

riigisisestele tagasisaatmise meetmetele üleeuroopaline mõju. Sissesõidukeeld kujutab endast

Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika tõhususe suurendamise vahendit, tagades, et pärast

kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist ei või viimane naasta seaduslikult liikmesriikide

territooriumile. Seega on sissesõidukeelu kohaldamisel preventiivne, heidutav mõju. /…/

Põhjendatud on sissesõidukeelu kohaldamine heidutamaks isikuid rahvusvahelise kaitse

taotlemise ja Schengeni alal viibimise õigusi mitte kuritarvitama. Ei ole vaidlust, et kaebajal

puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu

liikmesriikidega. Kohus ei nõustu, et sissesõidukeelu määramiseks peaksid olema kaalukad

põhjused või et kaebaja peaks olema teinud midagi negatiivset, olema ohtlik vms. PPA hindas

kaebajaga seotud asjaolusid ja kuna tal puuduvad erilised sidemed Eestiga või Schengeniga,

siis polnud alust kohaldada lühemat kui 3-aastast sissesõidukeeldu. Kaebaja ei ole esile

toonud asjaolusid, millest lähtuvalt pidanuks vastustaja kaaluma sissesõidukeelu kohaldamist

lühema tähtajaga või üldse kohaldamata jätma. Kaebaja väited, et temale vajalik ravi on

tagatud vaid ELs ei ole aga tõendatud. Kohtule ei nähtu, et PPA oleks sissesõidukeelu

kohaldamisel kaalutlusõiguse teostamisel eksinud.

36. Kohtupraktika kohaselt tuleb sissesõidukeelu määramise proportsionaalsuse hindamisel

arvestada ka sellega, et riigist vabatahtliku lahkumise korral võib sissesõidukeelu kehtetuks

tunnistada (VSS § 32 lg 12) ning muude, isiku kasuks rääkivate, sh humaansete asjaolude

korral, võib keelu kestust lühendada (VSS § 32 lg 1) (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023

otsus nr 3-23-188). Selleks tuleb esitada pädevale asutusele taotlus pärast lahkumiskohustuse

täitmist. Seega ei ole antud juhul ka kolmeks aastaks kohaldatud sissesõidukeeld tingimata

lõplik, vaid selle kehtima jäämine sõltub asjaoludest ja kaebaja edaspidisest käitumisest.

37. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja etteheited uurimispõhimõtte, ärakuulamiskohustuse ja ka

selgitamiskohustuse rikkumise osas põhjendatud. Vaidlust pole selles, et kaebaja on

menetluses saanud esitada oma selgitused 09.02.2024 toimunud vestluse käigus. Kaebaja

väidab, et vastustaja kujundas oma seisukoha taotluse suhtes juba enne vestluse toimumist

ning temaga viidi läbi vaid üks ainus vestlus. Esmalt osundab kohus, et vastustajal ei ole

kohustust viia läbi mitu vestlust või võimaldada kaebaja ärakuulamine mitmel korral, liiatigi

olukorras, kus peale vestluse toimumist ei ilmne vajadust täiendavateks selgitusteks ning kui

kaebajat on informeeritud tehtava otsuse eeldatavast resolutsioonist. Kohtule ei nähtu, et

vastustaja oleks juba enne kaebajaga toimunud vestlust otsustanud kaebaja taotluse

rahuldamata jätmise. Asjaolu, et vestluse käigus ja tulemusel selgitati kaebajale, et tema

taotlus võib kaebaja esitatud asjaoludel jääda rahuldamata, ei tähenda kuidagi, et vastustaja

oleks seisukoha kujundanud juba enne vestlust. Vastupidiselt on vastustaja lähtunud vestluse

käigus esitatud teabest ja sellest lähtuvalt täitnud vastava selgituse andmisega

selgitamiskohustust ja teinud teatavaks, et kaebaja esile toodud asjaolud pigem ei viita sellele,

et teda ohustaks pärioluriigis tagakiusamine. Vestluse protokollist nähtub, et kaebajale on

antud võimalus kirjeldada kõiki põhjuseid, miks ta varjupaika on taotlenud ning saadud

vastuste alusel on kaebajale esitatud täiendavaid küsimusi, sh on palutud kirjeldada isiklikke

kokkupuuteid ohtlike olukordadega Türgis, küsitud isiklike probleemide kohta rassi ja

nahavärvi ja usu pärast või rahvuse pärast. Kaebaja antud selgitustest lähtuvalt on vastustaja

kujundanud ka oma algse seisukoha ja seda kaebajale selgitanud. Riigikohus on rõhutanud,

et ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis ning isik saab oma õigust kõige

täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast

resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti

projektiga (vt Riigikohtu 28.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-13; p 34). Kohus lisab, et

pagulasseisundi või täiendava kaitse vajalikkust peab ennekõike põhjendama ja võimaluste

piires tõendama varjupaigataotleja ise. VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb

rahvusvahelise kaitse taotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta

päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eelnev ei kõrvalda küll haldusorgani kohustust

arvestada menetluse läbiviimisel HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttega, ent kaitse

taotlemise põhjendused ning kaitse vajaduse olemasolu kinnitavad asjaolud peab esmajoones

esitama taotleja ise.

Asja materjalidest nähtub, et vastustaja on kaebajat põhjalikult küsitlenud, analüüsinud kaebaja

esitatud väiteid ning analüüsinud päritoluriigiinfot ning kõrvutanud seda taotluse asjaoludega.

Seega on PPA selgitanud välja kõik otsuse tegemisel tähtsust omavad asjaolud. Kaebuse kohaselt

ei ole PPA piisavalt täpsustanud ega uurinud kaebaja väiteid rahvusvahelise kaitse taotlemiseks

tervislikel ja poliitilistel põhjustel ning on jätnud arvesse võtmata humaansed kaalutlused.

Kohtule nähtub vestluse protokollist, et kaebaja on saanud selgitada oma sõnadega nii poliitilisi

kui tervislikke põhjuseid ning lähtuvalt saadud vastustest on kaebajalt küsitud ka täiendavaid

küsimusi. Olukorras kus kaebaja ise kirjeldab üldist keerulist poliitilist olukorda riigis

(riigipöördekatse 2016, parteide vahelised vastuolud, Covid pandeemia, hindade tõus,

terrorirünnakud, oht sattuda vägivalla ohvriks), ent ei seosta ka peale täpsustavate küsimuste

esitamist kirjeldatud üldist olukorda vahetult enda isikuga ja isiklike kogemustega (va takistused

äritegevuse elluviimisel), ei saa vastustajale ette heite millegi uurimata või välja selgitamata

jätmist. Kaebajal on küsitud korduvaid selgitusi nii poliitiliste kui tervislike põhjuste kohta ning

kaebaja on saanud vastata ja anda oma selgitused. Ka kaebuses ei ole kaebaja esitanud asjaolusid

või tõendeid, mis võimaldaksid teha vaidlustatud otsuses toodust teistsugused järeldused. Seega

on PPA piisavalt täitnud uurimiskohustust kui selgitamiskohustust ning vastustajale pole põhjust

ette heita ka ärakuulamiskohustuse rikkumist.

38. VRKS § 10 lg 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus viibida Eestis kuni

rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 3¹ lg 1 p 1 mõttes ei

ole lõplikku otsust kui PPA keeldub rahvusvahelise kaitse andmisest ja edasikaebamise

tähtaeg veel kestab. Haldusakti edasikaebamisel loetakse lõplikuks otsuseks sama paragrahvi

lõike 2 kohaselt halduskohtu otsus, millega on jäetud kaebus rahuldamata (halduskohtu otsus

ei pea olema jõustunud) (vt RKHKm 02.03.2017, nr 3-3-1-54-16, p 16). VRKS § 3¹ lg 2

kohaselt lõpeb varjupaigamenetlus lõpliku otsuse tegemisega. Seega lõpeb kaebaja

varjupaigataotleja staatus halduskohtu otsuse tegemisest ja sellega lõpevad ka

varjupaigataotlejale ettenähtud õigused. Kui kaebaja saadetakse praeguse asja menetluse

kestel aga Eestist välja, võib tema õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks

või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Kaebajale kohtumenetluse ajaks Eestis viibimise õiguse

andmine ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi (HKMS § 249 lg 3). Seega rahuldab kohus

kaebaja istungil esitatud esialgse õiguskaitse taotluse ja peatab PPA 18.03.2024

rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise, Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu

otsuse nr 12401050204-1 kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava

lahendi jõustumiseni. Esialgne õiguskaitse kohaldub viivitamatult (HKMS § 252 lg 3).

Esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta,

mistõttu on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2).

39. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. PPA ei

ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad menetlusosaliste võimalikud

kulud nende enda kanda. Kaebaja sai menetlusabi ning HKMS § 118 lg 2 alusel jäävad

menetlusabiga seotud kulud riigi kanda.

40. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks ja tema õiguste kaitseks tuleb avaldatavas

kohtuotsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Andreas Paukštys

Kohtunik