3-24-1064/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa

ja Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

8. juuli 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1064

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 7. juuni 2024. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja EK

Puudutatud isik – X

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 7. juuni 2024. a määruse

peale haldusasjas nr 3-24-1064.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 7. juuni 2024. a

määrus haldusasjas nr 3-24-1064 muutmata.

3. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused

prantsuse keelde.

4. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas Tallinna Lennujaama piiripunktis 08.10.2023

kinni isiku, kes esitas võltsitud Prantsusmaa isikutunnistuse ja tuvastati hiljem tema enda ütluste

alusel kui Senegali Vabariigi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX). Isik selgitas, et saabus

Schengeni alale Valgevenest, kust liikus Läti kaudu Eestisse, et lennata läbi Helsingi edasi

Prantsusmaale. PPA pidas isiku väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg

1 alusel kinni. X esitas 08.10.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Halduskohus andis

09.10.2023 määrusega nr 3-23-2232 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

3-24-1064

2(5)

(VRKS) alusel PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni 09.12.2023 ning

pikendas 01.12.2023 määrusega PPA-le antud luba isiku kinnipidamiseks kuni 01.04.2024.

2. PPA luges 08.12.2023 otsusega nr 12310080021-1 X rahvusvahelise kaitse taotluse

põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi, tegi isikule ettekirjutuse lahkumiseks Senegali

(sundtäidetav seadusliku viibimisaluse lõppemise korral) ning kohaldas tema suhtes 5 aastaks

sissesõidukeeldu Eestisse ja Schengeni alale. X esitas halduskohtule kaebuse PPA 08.12.2023

otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-24-86). Tallinna Halduskohus jättis 08.04.2024 otsusega

kaebuse rahuldamata. X on esitanud halduskohtu otsuse peale 30.04.2024 apellatsioonkaebuse,

mille ringkonnakohus on võtnud menetlusse. Tallinna Halduskohus jättis 08.04.2024

määrusega rahuldamata X 04.04.2024 taotluse võimaldada tal viibida Eestis kohtumenetluse

lõpuni. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.04.2024 määrusega kaebaja määruskaebuse

rahuldamata, nõustudes halduskohtu hinnanguga, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on

põhjendamatu ja kaebus seetõttu perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole

põhjendatud ainult selleks, et kaebajal oleks võimalus viibida kohtumenetluse lõpuni Eestis.

3. Tartu Halduskohtus andis 11.04.2024 määrusega (täiendatud 16.04.2024) VSS § 23 lg 1

p-de 1 ja 3 alusel PPA-le loa paigutada X KPK-sse mitte kauemaks kui 11.06.2024. Tartu

Ringkonnakohus jättis 08.05.2024 määrusega isiku määruskaebuse rahuldamata ning

Riigikohus jättis 24.05.2024 määrusega tema määruskaebuse menetlusse võtmata.

4. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 03.06.2024 taotluse pikendada VSS § 23 lg 1 p-de

1–3 ning § 25 lg 1 alusel puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Isiku

jätkuv kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ja väljasaatmise lõpule viimiseks.

Isikul puuduvad reisidokumendid ning nende taotlemine on pooleli. PPA on suhelnud Senegali

saatkonnaga Varssavis, kes soovib teha isikuga intervjuu, kuid isik keeldus sellest ja ei nõustu

saatkonnaga ühendust võtma. Saatkond on PPA 30.04.2024 selgitustele 10.05.2024 vastanud,

et jäävad isiku dokumenteerimise osas äraootavale positsioonile. Esineb VSS § 68 p 6 kohane

põgenemisoht, sest isik on teatanud, et ta ei soovi enda dokumenteerimisele kaasa aidata ega

lahkumiskohustust täita, enne kui jõustub lõplik kohtuotsus tema rahvusvahelise kaitse asjas.

Esineb ka VSS § 68 p 2 kohane põgenemisoht, sest isik esitas võltsitud dokumendi kinnitamaks

Eestis viibimiseks seadusliku aluse olemasolu. Isik ei soovinud taotleda Eestis rahvusvahelist

kaitset, vaid tema eesmärk oli jõuda Prantsusmaale (vt ka haldusasi nr 3-23-2232). Põgenemise

ohtu suurendab asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise takistamiseks.

Isiku kinnipidamine on põhjendatud mh VSS § 23 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel, sest ta ei ole teinud

PPA-ga koostööd rahvusvahelise kaitse menetluses ning 10.04.2024 ei ole isik KPK-s viibides

teinud koostööd enda dokumenteerimisel, kuigi selleks on KPK-s loodud võimalused (antud

internetiühendusega mobiiltelefon). Põgenemisohu tõttu ei oleks VSS §-s 10 toodud leebemad

järelevalvemeetmed tõhusad. Isikul puuduvad Eestiga sotsiaalsed sidemed ning tal ei ole siin

elukohta. Kinnipidamise pikendamine ei ole ebaproportsionaalne.

5. X leidis Tallinna Halduskohtu 05.06.2024 istungil, et väidetav põgenemisoht ei ole

kinnipidamiseks piisav. Isikul on telefonis koopia Senegali isikutunnistusest ning tema

probleemide lahenduseks oleks Eestisse jäämine ja siin töötamine. PPA täpsustas kohtuistungil,

et pikendamistaotlus tugineb üksnes VSS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3. Isiku väljasaatmiseks on vaja

saada Senegali saatkonnast tagasipöördumistunnistus ja ajutine reisidokument.

6. Tallinna Halduskohus pikendas 07.06.2024 määrusega VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 ning

§ 25 lg 1 alusel puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.10.2024. PPA taotlus tugineb VSS § 23 lg 1 p-des

1 ja 3 nimetatud alustele ning põgenemisohu osas VSS § 68 p-dele 2 ja 6. Tartu Halduskohtu

3-24-1064

3(5)

16.04.2024 määruses ja Tartu Ringkonnakohtu 08.05.2024 määruses on juba leitud, et isiku

kinnipidamine oli põhjendatud ning PPA kinnitusel ei ole asjaolud muutunud. Asjaolu, et isik

on teinud KPK-s mõningal määral PPA-ga koostööd ja ei ole üritanud KPK-st põgeneda, ei ole

ülekantav põgenemisohule laiemas tähenduses. Vaidluse all ei ole, et kõiki tagasipöördumiseks

vajalikke dokumente ei ole veel olemas. Tartu Ringkonnakohus leidis, et puudutatud isikul ei

ole motivatsiooni ega põhjust Eestisse edasi jääda ning ta soovis Eesti kaudu üksnes jõuda

Prantsusmaale, kus tal on väidetavalt sugulasi. Isik saabus teadlikult Eestisse ebaseaduslikult ja

esitas valeandmeid, mis vähendab usaldust, et ta oleks vabaduses viibides PPA-le kättesaadav.

Põgenemisohu tuvastamine VSS § 68 p 2 alusel võib olla vaieldav (sõltuvalt sellest, millises

menetlusjärgus isik valeandmeid esitas), kuid igal juhul esineb põgenemisoht VSS § 68 p 6

järgi, sest isiku käitumisest ja hoiakutest järeldub põhjendatult, et ta ei soovi lahkumiskohustust

täita. Haldusasja materjalist ei nähtu, et isiku jätkuv KPK-s kinnipidamine oleks vastuolus tema

turvalisuse või tervise kaitse kaalutlustega.

7. X ei nõustu 18.06.2024 määruskaebuses PPA ebaseadusliku käitumisega, millega üha

pikendatakse tema õigusvastast kinnipidamist. Isikule on antud sisuliselt valida, kas minna

tagasi Senegali või jääda KPK-sse kuni 18 kuuks. KPK-s viibides ei saa isik vabalt liikuda ega

töötada, mis alandab tema inimväärikust. Kuivõrd isik on taotlenud rahvusvahelist kaitset, siis

ei viibi ta Eestis ebaseaduslikult ja tagasisaatmismenetlus teda ei puuduta. Asjaolu, et PPA ei

võta rahvusvahelise kaitse taotlust tõsiselt, ei kohusta isikut sellest loobuma. Kinnipidamine on

karistuslikku laadi ja sellega survestatakse isikut loobuma rahvusvahelise kaitse taotlemisest

ning naasma riiki, kus teda ähvardab surmaoht. Keeldumise korral aga heidetakse ette koostöö

puudumist. Kui isik saaks Eestis töötada, oleks tal võimalik lahendada oma olukord Senegalis

ning naasta koduriiki, vajamata mingit kaitset. Isik on juba kandnud 2-kuulise karistuse

võltsitud dokumendi esitamise ja riiki ebaseadusliku sisenemise eest, kuid teda karistatakse

selle eest seniajani. See, et taotleja esimene eelistus ei olnud Eesti, ei ole põhjus võtta temalt

vabadus ja õigused. Isik proovis taotleda rahvusvahelist kaitset Lätis, kuid ta saadeti tagasi

Valgevenesse. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis, sest talle tutvustati õigust seda

teha. Isegi kui PPA kahtleb rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatuses, ei tohiks seepärast

võtta isikult vabadust. Rahvusvahelise kaitse taotlejal ei pea olema Eestiga sotsiaalseid

sidemeid. PPA-l ei sobi rääkida usalduse puudumisest. Puudutatud isik oleks nõus

elektroonilise järelevalve kohaldamisega (jalavõruga), kui see tagaks tema vabaduse ja õiguse

töötada. PPA järeldused põhinevad üksnes hinnangutel, mitte faktidel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab minimaalselt nõutud määral HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse

esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus

ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks

küsida PPA-lt sellele täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.

9. Tallinna Ringkonnakohus on 05.01.2024 määruses nr 3-23-2232 (p 8) juba selgitanud, et

Xt ei ole peetud KPK-s kinni karistusena ühegi süüteo eest (sh ebaseaduslik riiki sisenemine,

võltsitud dokumendi kasutamine), vaid kinnipidamise aluseks oli varem vältimatu vajadus

tagada tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimiseks ja praegusel ajal on

kinnipidamise eesmärk tagada lahkumiskohustuse täitmine. Kuna Tallinna Halduskohtu

08.04.2024 otsus nr 3-24-86 on selle edasikaebamisele vaatamata lõplik otsus VRKS § 31 lg 1

p 2 tähenduses, siis on halduskohtu otsuse tegemisega puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse

taotleja staatus ja sellest tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppenud (VRKS § 251 lg 2;

3-24-1064

4(5)

vt täiendavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/32/EL art 9 lg 1).

Rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse kaotamine ei tähenda taotlusest loobumist, vaid riigis

viibimise õiguse lõppemine on seadusest tulenev tagajärg, mis kaasneb sellega, et halduskohus

on jätnud rahuldamata puudutatud isiku kaebuse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise

kohta tehtud otsuse peale. Isiku staatus rahvusvahelise kaitse taotlejana säiliks kuni haldusasjas

nr 3-24-86 toimuva kohtumenetluse lõpuni üksnes siis, kui kohus peataks esialgse õiguskaitse

korras PPA 08.12.2023 otsuse nr 12310080021-1 kehtivuse. Kõigil muudel juhtudel (nt kui

peatatakse PPA 08.12.2023 otsuses tehtud lahkumisettekirjutuse kehtivus või täitmine või

keelatakse X väljasaatmine) ei saaks puudutatud isikut enne haldusasja nr 3-24-86 menetluse

lõppu küll Eestist välja saata, kuid ta oleks sellele vaatamata väljasaadetava staatuses ning tema

kinnipidamisel tuleks lähtuda tagasisaatmismenetluse nõuetest (vt lisaks Euroopa Parlamendi

ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ art 15). Seejuures on kohtud jätnud X esialgse

õiguskaitse taotluse üldse rahuldamata (vt haldusasjas nr 3-24-86 tehtud Tallinna Halduskohtu

08.04.2024 määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2024 määrus), mistõttu ei ole kaebaja

väljasaatmine takistatud.

10. PPA ja halduskohus on puudutatud isiku kinnipidamise pikendamisel tuginenud VSS

§ 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 25 lg-le 1. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta

viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja KPK-sse paigutada juhul, kui VSS § 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga mh lahkumiskohustuse tulemuslikku

täitmist. Kinnipidamine on lubatud mh juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või

välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib

(p 3). VSS § 23 lg 11 järgi annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui VSS § 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine

peab lisaks olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja igal üksikjuhtumil arvestama

välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. Kui VSS § 23 lg-tes 1 ja 11 sätestatud tingimused on

jätkuvalt täidetud, pikendab halduskohus välismaalase lahkumiskohustuse täitmiseks VSS § 25

lg 1 kohaselt PPA taotlusel väljasaadetava KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa,

kuid kõige kauem kuueks kuuks tema KPK-sse paigutamise päevast arvates. VSS § 25 lg-st 3

tulenevalt ei arvata väljasaadetava kinnipidamise tähtaja hulka rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemise aega.

11. Praegusel juhul on puudutatud isik KPK-s viibinud VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel alates

11.04.2024 ning vaidlustatud määrusega on pikendatud tema KPK-s kinnipidamise tähtaega

mitte kauemaks kui 05.10.2024. Seega ei ole halduskohus andnud 07.06.2024 määrusega luba

puudutatud isiku kinnipidamiseks VSS § 25 lg-s 1 sätestatust pikemaks ajaks. Ringkonnakohus

nõustub, et puudutatud isiku puhul on tuvastatav põgenemise oht vastavalt VSS § 68 p-le 6, sest

isiku käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita, vähemalt

mitte enne haldusasjas nr 3-24-86 toimuva kohtumenetluse lõppu. Ringkonnakohus jääb selles

osas varasemates lahendites kohtute väljendatud seisukohtade juurde (vt Tartu Ringkonnakohtu

08.05.2024 määrus nr 3-24-1064, p 14; Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 12;

Tallinna Ringkonnakohtu 05.01.2024 määrus nr 3-23-2232, p 12). Põgenemisohu tuvastamisel

VSS § 68 p 6 alusel ei oma tähtsust, mis põhjusel ei soovi puudutatud isik lahkumiskohustust

täita. Kohtud on haldusasjas nr 3-24-86 esialgse õiguskaitse taotlust lahendades selgelt leidnud,

et X kaebus on perspektiivitu ja puudutatud isikut ei ähvarda Senegali naasmisel tagakiusamine

ega tõsine oht. Kuigi puudutatud isiku põgenemise ohtu ei saanud tuvastada VSS § 68 p 2 alusel

(vt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 05.01.2024

määrus nr 3-23-2232, p 13), oli tema kinnipidamise VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 25 lg 1 alusel

pikendamine põhjendatud, sest esineb põgenemise oht VSS § 68 p 6 järgi.

3-24-1064

5(5)

12. Puudutatud isiku kinnipidamise pikendamine oli lisaks põhjendatud VSS § 23 lg 1 p 3 ja

§ 25 lg 1 alusel, sest X on selgelt keeldunud endale dokumentide hankimisele kaasa aitamast

(nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Vaidlust ei ole, et puudutatud isikul ei

ole kehtivat reisidokumenti, mis takistab tema päritoluriiki väljasaatmist. PPA on isiku

dokumenteerimiseks suhelnud Senegali saatkonnaga Varssavis, kuid põhjusel, et puudutatud

isik on saatkonna soovitud intervjuu korraldamisest keeldunud, siis ei ole tagasipöördumiseks

vajalikke dokumente seni väljastatud. PPA välja toodud asjaoludest ja puudutatud isiku enda

selgitustest on ilmne, et tagasipöördumiseks vajalike dokumentide saamise viibimine on olnud

tingitud esmajoones sellest, et puudutatud isik on keeldunud dokumentide hankimisega seoses

PPA-ga igasugusest koostööst, kuni haldusasja nr 3-24-86 menetlus veel kestab. Seega esineb

VSS § 23 lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus.

13. Määruskaebuses ei ole toodud esile selliseid asjaolusid, mille põhjal saaks puudutatud

isiku jätkuvat kinnipidamist hinnata VSS § 23 lg 11 järgi lubamatuks (mh puuduvad andmed,

et kinnipidamine võiks ohustada puudutatud isiku tervist või turvalisust). Kuigi isikut on peetud

KPK-s kinni alates 09.10.2023 (ehk vaidlustatud määrusega antud tähtaja lõpuks kokku ligi 12

kuud), tuleb rahvusvahelise kaitse menetlusega seotud kinnipidamine (09.10.2023–01.04.2024)

jätta VSS § 25 lg-st 3 tulenevalt kõrvale ning kinnipidamist ei saa ainuüksi selle kestusest

tulenevalt lugeda veel ülemääraseks (VSS § 25 lg 1). Kui isik ei tee jätkuvalt PPA-ga koostööd

tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimisel, siis võidakse tema KPK-s kinnipidamise

tähtaega VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 25 lg 2 alusel nelja kuu kaupa pikendada kokku kuni 18 kuuks.

Isiku kinnipidamise aluseks ei ole olnud Eestis sotsiaalsete sidemete või elukoha puudumine,

vaid need asjaolud toetavad kaudselt järeldust, et VSS § 10 lg-s 2 toodud järelevalvemeetmete

kohaldamine ei oleks eelduslikult tõhus (s.o isikul puuduks motivatsioon KPK-st vabastamise

korral jääda Eestisse). Kuna puudutatud isik seaduslik alus Eestis viibimiseks on lõppenud, siis

ei oleks tal KPK-st vabastamise korral võimalik Eestis töötada. VSS § 10 lg 2 ei anna PPA-le

õigust kohaldada väljasaadetava suhtes järelevalvemeetmena elektroonilist valvet (nn jalavõru)

ning kuna väljasaadetava kinnipidamine ei ole samastatav vahistamisega, ei saaks ka analoogia

alusel rakendada kriminaalmenetluses ettenähtud tõkendeid (vt kriminaalmenetluse seadustiku

§ 1371; vrd Riigikohtu 19.06.2023 määrus nr 1-22-7101, p-d 44–50). Kuna tuvastatud asjaolude

põhjal ei soovi puudutatud isik täita kohustust Eestist lahkuda ega sellele kaasa aidata ning tema

eesmärk oli jõuda Prantsusmaale, siis on alust arvata, et leebemad järelevalvemeetmed ei oleks

tõhusad, et takistada isikul oma teekonna jätkamist.

14. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.06.2024

määrus muutmata.

16. Tartu Halduskohus andis 11.04.2024 istungi protokolli kantud määrusega puudutatud

isikule menetlusabi asjas tehtud kohtulahendi riigi kulul tõlkimiseks prantsuse keelde viisil, et

tõlgitakse sissejuhatus, resolutsioon, vaidlustamise kord ja põhjendused. Menetlusabi jätkuvuse

põhimõtet (HKMS § 114 lg 2) arvestades tuleb ka käesoleva määruse sissejuhatus, resolutsioon,

edasikaebamise kord ja põhjendused tõlkida prantsuse keelde.

17. Kuna määrus sisaldab andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse

avaldamisel asendada isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)