1-10-16566/11 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.juuli 2011. a Võru kohtumaja Kriminaalasja number 1-10-16566 (10260102525) Kohtukoosseis Kohtunik Kersti Vosman Kohtuistungi sekretär Annika Savimägi Kriminaalasi Tõnu Rästa süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Prokurör Terje Aleksašin Süüdistatav TÕNU RÄSTA, elukoht xxxxxxx xxxxx xxxx xxxx xxxx, isikukood 39110266521, EV kodanik, põhiharidus, emakeel eesti keel, töökoht puudub, kriminaalkorras karistamata.

Kaitsja

Monica Meristo Kannatanu esindaja

RESOLUTSIOON Margo Poldov Juhindudes KrMS §-dest 306, 309 lg 3, 310,313 kohus o t s u s t a s : süüdi tunnistada Tõnu Rästa KarS § 422 lg 1 järgi ning karistuseks mõista 2 (kaks) aastat ja 3 (kolm) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel vangistust täielikult täitmisele mitte pöörata, kui Tõnu Rästa ei pane 2 (kahe) aasta ja 3 (kolme) kuulisel katseajal toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. Kohustada Tõnu Rästat käitumiskontrolli ajal: 1. elama oma alalises elukohas aadressil xxxx xxxx xxxxx xxxx xxxxxxx; 2. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma

2 (24) kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks.

Määrata Tõnu Rästa kahe aastas ja kolme kuuliseks katseajaks Tartu Vangla Kriminaalhooldusosakonna Võru talituse juhataja poolt määratava kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Katseaeg hakkab kulgema kohtuotsuse kuulutamisest.

KarS § 50 lg 1 alusel lisakaristusena võtta Tõnu Rästalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheks aastaks.

Elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Kannatanu H. O. (O) tsiviilhagi varalise kahju nõudes rahuldada osaliselt ja välja mõista Tõnu Rästalt 287 (kakssada kaheksakümmend seitse) eurot ja 61 senti H. O. (elukoht xxxxxxx xxxx xxxxxxxxxxx xxxx xxxxxxx) kasuks.

Kannatanu H. O. (O) tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldada osaliselt ja välja mõista Tõnu Rästalt 6500 (kuus tuhat viissada) eurot H. O. kasuks.

KrMS § 175 lg 1 p 1, 180 lg 1 alusel mõista Tõnu Rästalt välja 1035 (üks tuhat kolmkümmend viis) eurot H. O. kasuks.

KrMS § 175 lg 1 p 3, 5, 9, 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1 alusel mõista Tõnu Rästalt välja riigituludesse kriminaalmenetluse kulud alljärgnevalt: kriminaalasjas teostatud ekspertiiside maksumus kogusummas 718 (seitsesada kaheksateist) eurot ja 43 senti ( sh surnu kohtuarstliku ekspertiisi tasu 260 eurot ja 76 senti ning liiklustehnilise ekspertiisi maksumus 457 eurot ja 67 senti); kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise ja saatekulu 2 (kaks) eurot ja 40 senti; süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 417(nelisada seitseteist) eurot ja 03 senti .

Kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda kolmekümne päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank`is. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049874 ning selgitus: „Tartu Maakohtu Võru kohtumaja otsus1-10-16566 , Tõnu Rästa, makse nimetus“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud.

Edasikaebamise kord

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Maakohtule (Võru kohtumaja) kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsuse peale võib apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

3 (24) esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu Võru kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või kohtuotsusest eraldi kümne päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest määruskaebuse esitamise teel.

Tõnu Rästale on esitatud süüdistus selles, et tema 25.mail 2010.a. kella 20.25 ajal Võru maakonnas xxxxxxxxxxx xxxxxx xxxxx xxxxx xxxxxxxxxxx-xxxxx xxx x.xxxxxxxxxxx juhtides sõiduautot xxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx xxx, kaotas ebaõigesti valitud sõidukiiruse tõttu kontrolli oma sõiduki üle ning pidurdades kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastuliikuva sõiduautoga xxxxxx xxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx xxx, mida juhtis H. O. , kes sai kokkupõrke tagajärjel kehatüve, pea ja jäsemete tömbi trauma roiete, rinnaku ja vasaku reieluu murru, siseorganite rebendite, kopsude-ja peaajupõrutusega, mille tagajärjel suri sündmuskohal. Sellega rikkus Tõnu Rästa Liikluseeskirja § 107 nõudeid, mis sätestab, et teekattemärgistusega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita raja piires ja § 123 nõudeid, mis sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit ja muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Seega pani Tõnu Rästa toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest põhjustati inimese surm.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Süüdistatav Tõnu Rästa end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud.

Tõnu Rästa ütlustest nähtub, et juhtimisõigus on tal alates 26.oktoobrist 2009.a., aga tema sõidukogemus on pikem. 25.mail 2010.a. sõitis xxxxxx xxxxxxxx, enne käis xxxxxxx läbi. Seda teed oli varem sõitnud, aga mitte väga tihti. xxxxxx sõitma võis hakata kella 8–9 ajal õhtul. Sõidukiirus oli sirgel teel umbes 80–90 km/h, suurtes kurvides oli kiirus väiksem. xxxxxxxxxxx poolt vastu tulnud ja oma vastassuunavööndis liikunud autoga toimus kokkupõrge mäe tõusuharjal, kus auto sõitis talle otse vastu. Midagi kokkupõrke vältimiseks teha ei jõudnud. On täiesti kindel, et kokkupõrge toimus mäeharjal. Enne tõusu vastutulevat autot ei näinud. Autod kokkupõrke kohta, mäe otsa, ei jäänud, veeresid alla. Kuidas autod alla said, ei oska öelda, ei näinud seda, pauk käis nii kiiresti. Arvab, et tema auto jäljed, mis mäe otsast alla suunduvad, tekkisid sellest, et kokkupõrkel on rattad blokki läinud. Küsis treilerijuht M. käest, kas rattad olid blokis ja treilerijuht ütles, et mõlemad rattad olid blokis. Teab täpselt, et ei pidurdanud ja sõitis oma sõidusuunavööndis, mitte tee keskel. Need jäljed, mis kohapeal fikseeriti, ei olnud kindlasti tema sõiduki pidurdusjäljed. Enne seda tõusu oli veel väiksemaid tõuse ja langusi, mis ei võimaldanud väga suure kiirusega sõita. Kui seal suure kiirusega sõita, oleks auto tõusul õhku tõusnud. Kui auto oli seisma jäänud, tuli enda autost välja ja jooksis teise auto juurde. H. O. rippus nagu, oli kinni, pea laes, koer õlal. Ei pannud tähele, kas ta turvavööga oli kinni. Endal oli otsa eest pea katki, põlv lõhki. Rind ja pea said põrutada. Vigastuste tagajärjel olid peavalud pidevalt, käis arsti juures, anti rohtusid. Autod olid sellises asendis, nagu on fikseeritud sündmuskohal. Tema juhitud auto oli tee ääres, peaaegu risti teega, teine auto oli katusel. Tema auto esiots oli deformeerunud nagu ikka laupkokkupõrkel, esiots oli sissepoole. Kohe kui autost välja sai, käis teise auto juures ja tol hetkel, kui helistas päästeametisse, tuli üks auto, mis jäi seisma ja see naine, kes oli tunnistaja, küsis, kas kiirabi kutsuti. Siis jõudsid kohale sõbrad, kes olid tulnud koos xxxxx, kellele oli helistanud. Oli autode juures, kui sõbrad tulid, jalutas neile vastu. J. K. ja M. H. käisid autode juures, teised vist ei käinud.

Kannatanu H. O. ütluste kohaselt oli tal esimene kokkupuude Tõnu Rästaga liiklusõnnetuse kohas, varem teda ei teadnud. Liiklusõnnetusest kuulis umbes kella 8 ajal õhtul oma isalt, kellele oli

4 (24) helistatud. Kui kohapeale jõudis, oli sündmuskohal päästeteenistus, politsei, kiirabi, Tõnu Rästa ja veel noori, keda ei tundnud. Kõige esimesena sai sündmuskohal kokku tuttava, E. N. , kellelt sai teada, et autos olid ema ja koer. Tahtis pääseda ema juurde, et saada olukorrast ülevaadet, aga auto juurde ei lastud. Siis läks mööda sõiduteed P. otsa, kus mäe peal olid politseiauto ja mingi auto veel, seal oli inimesi – politseinikke ja 3–4 noort, mõõtmisvahendid olid väljas, mõõdeti ja tehti mingeid fotosid. Sai Tõnu Rästa kehakeele järgi ja ka vigastusest näol aru, et liiklusõnnetuses osalenud autot, xxxxx xxx-x, oli juhtinud Tõnu Rästa. Küsis Tõnu Rästalt, miks siis niimoodi, tema väitis, et pauk oli seal all ja viitas käega selles suunas, kus olid õnnetuses osalenud autod. Juttu oli ka sõidukiirusest, mille Tõnu Rästa väitis olevat olnud 60 või 80 km/h, igatahes mitte üle lubatu. Selged pidurdusjäljed olid teel näha.

Tunnistaja S. T. ütlustest nähtub, et ta töötab päästeametnikuna Võru Päästeametis. 25.mail 2010.a. oli väljakutse xxxxxxxxxxx kanti seoses liiklusõnnetusega, kus kaks autot oli kokku põrganud, üks inimene sees kinni. Sündmuskohale läksid suure tuletõrjeauto ja operatiivautoga. Tuletõrjeauto seisis kohe selle auto läheduses, kus kannatanu surma sai, operatiivauto oli kaugemal mäe otsas. Võtsid autost, mis oli katusel, naisterahva, kes oli turvavööga kinni ja autos nagu rippuma jäänud ja kokku surutud, tungrauaga autot laiali ajades välja. Lõikas naise turvavöö läbi. Enne katsus naise pulssi, aga seda ei olnud. Autos oli ka väike kutsikas või koer. Sündmuskohas sai ka ringi vaadatud. Autodetailid olid autode ümber, nagu igas liiklusõnnetuses. Mäe otsas autodetaile ei näinud, aga nägi kahte pidurdusjälge, mis olid kuidagi keset teed. Sündmuskohal olid ka politseinikud, kes tegid oma tööd.

Tunnistaja E. N. ütluste kohaselt tundis ta H. O. hästi. Sel maikuu päeval sõitis xxxxxxxxxxx poole ja nägi seda avariid P. juures. Algul ei näinud midagi, mäe peale jõudma hakates nägi kõigepealt ainult ühte autot, mis oli vastassuunavööndis. Võttis hästi tee äärde ja sõitis edasi. Siis, kui alla sõitis, nägi ka teist autot, ja tundis numbri xxx xxx järgi ära, et see on H. O. auto. Algul ühtegi inimest ei näinud. Helistas päästeteenistusse ja küsis, kas on teatatud avariist xxxxxxxxxxx- xxxxx teel. Päästeteenistusest öeldi, et teatati avariist xxxxx-xxxxx teel ja küsiti, kui palju on kilomeetreid xxxxxxxxxxx sündmuskohani. Sõitis selle aja jooksul kohast, kus autod olid, 300 m mööda, jättis oma auto hästi tee äärde ja läks sündmuskohale. Kui jõudis H. auto juurde, tuli oma auto juurest noormees, kes oli šokis, hoidis pead kinni ja korrutas, et ta ei ole süüdi. Noormehel oli otsa eest verine, üks jalg põlvest kriimustatud. Vaatas H. O. autosse, mille neli ratast olid taeva poole ja kõrvalistuja uks lahti, sisse, H. oli kinnitatud turvavööga. Midagi teha ei saanud, oli öeldud, et ärge inimest puudutage. Helistas uuesti päästeametisse, kuhu kiirabi jääb, misjärel ühendati ta päästeameti auto juhiga, kellele juhatas, kuhu tulema peab. Siis läks minut ning päästeteenistus ja kiirabi olid kohal. Ootas seda, et kiirabiauto tuleks kohale ja H. saaks arstiabi ja kui kiirabiauto tuli, siis enam sinna ei jäänud, sest tundis, et ei suuda. Kes sinna tulnud inimestest esimesena sündmuskohale lisaks päästeteenistusele, kiirabile ja politseile tuli, ei mäleta. Arvab, et kõik jõudsid ühel ajal – tema abikaasa, H. O. oma isaga. Võõraid tuli, ka noori. Sõidab seda teed päevast päeva, ka H. O. sõitis iga päev. H. O. oli alati turvavöö kinni, ta sõitis alati omas sõidusuunas, ei olnud kunagi keset teed, kiirust ka ei olnud, sõitis väga ilusasti.

Tunnistaja M. H. ütlustest nähtub, et nad on Tõnu Rästaga, kellega koos koolis käis, sõbrad väikesest peale. 25.mail 2010.a. oli koos tuttavatega xxxx-xxxxxxxx xxx xxxxx xxxx xxxx lõkkeplatsil, kui Tõnu Rästa xxxx xxxxx xxxxx sai Tõnult telefonikõne, et juhtus avarii xxxxx teel. Täpset asukohta nad ei teadnud, aga sõitsid S. R. autoga, mille roolis oli V. R. , koos auto omaniku ja J. K. xxxxx poolt sündmuskohale. Auto peatasid üleval mäe otsas vasakut kätt tee ääres, sõites mäe otsas olevale kõrvalteele. Kõndis allapoole, vastu tuli Tõnu Rästa, kellega korraks rääkis ja siis vaatas teise autosse, mille rattad olid ülespoole, sisse. Autos oli naisterahvas, umbes 50 cm pikkune koer õla all kinni. Ei paistnud, et naisterahval turvavöö kinni oli. Kohast, kuhu auto jätsid mäest alla

5 (24) tulles, nägi, et mäe otsas olid klaasikillud kõik laiali, natuke allapoole olid plastikjupid, tagasummuti tükid. Tõnu autol oli sinine kapott, värvi koordunud juppe oli ka teel. Nägi ka jälgi, mis hakkasid mäe pealt oma sõiduvööndist, võib olla natuke telje peal, ja läksid vastassuunda välja. Autod olid jälgede lõppemisest võib-olla 2 m allpool. Auto juures oli meesterahvas või naisterahvas, kes hõikas, et ära puutu, ei lubatud puutuda. Kiirabi, päästeamet ja politsei tulid xxxxx poolt 15 minutit hiljem, teiselt poolt tuli ka üks kiirabi. Tema teada Tõnu Rästa seda teed eriti tihti ei kasutanud. Autode juures all käis ainult tema, teised ei tahtnud minna, olid seal mäe peal üleval, mujal ei käinud.

Tutvunud fototabeli (tl 6) fotoga nr 1 selgitab tunnistaja, et jälgede algusest, keskelt algasid klaasikillud. Killud olid politsei mõõteriistast autode poole, allapoole, läbipaistvad killud. Muidugi ei näe ta kilde fotol.

Tunnistaja J. K. ütlustest nähtub, et nad on Tõnu Rästaga sõbrad. 25.mail 2010.a., kui viibisid xxxxx lõkke ääres, helistas Tõnu Rästa, et tema autole sõideti sisse. V. R. , kellele Tõnu helistas, ütles, et läheme vaatame, mis juhtus, misjärel hakkasid nad – tema, V. , M. ja auto omanik S. , xxxxxx sõitma. Sündmuskohal peatasid auto mäe otsas, teest kaugemal kõrvalteel, kus on nagu parkla, sõitsid sinna sisse. All eemal, Tõnu autost edasi xxxxxxxxxxx poole paremal pool s.o vastaspool avariis osalenud autodest, seisis tee ääres mingi auto, sealt ei oleks nagunii mööda saanud. Tulid autost välja ja läksid mäest alla vaatama, mis juhtus. Siis kõndis Tõnu Rästa neile vastu. Ei mäleta, mis ta täpselt ütles. Edasi läks üksinda vaatama, kes seal teises autos oli. Autos nägi inimest kägaras, seda, kas ta on turvavööga kinni, ei vaadanud, vaatas sisse, et mitu inimest seal on. Koera ei näinud. Vaatas ära ja tuli tagasi, teised ajasid eemal Bemari juures juttu. Nägi sündmuskohal ühte inimest – naist, kes sealt autode juurest tuli, punast värvi autosse istus ja xxxxxxxxxxx poole minema sõitis. Naine ei rääkinud nendega midagi, sõitis minema ja nemad jäid ainukesena sinna. Edasi ootasid sealsamas autode juures, millal tulevad päästeteenistus ja politsei. Aega läks üsna kaua, mingi 10–20 minutit. Kuni päästeameti tulekuni olidki nemad ainukesena seal autode juures. Tema arvates oli päästeameti džiip kõige esimesena kohal, kiirabi tuli hiljem. Kui päästeamet tuli, ja öeldi, et minge eemale, siis läksid mäe otsa tagasi. Mäe otsas olles hakkasid jälgi vaatama, need jäid hästi silma, mustad jäljed olid. Öösel, kui sündmuskohast mööda sõitis, nägi klaasikilde, terve mägi oli neid täis, need säravad pimedas väga hästi. Päeval, kui sündmuskohale olid sõitnud, siis ei läikinud seal midagi. Järgmisel päeval käis ka kohapeal, vaatas juppe veel, siis oli terve mägi halli ja sinist värvi autolt koorunud värvijuppe täis. Järgmisel päeval oli see, kui värvilaike nägi. Klaasikilde järgmisel päeval ei näinud, neid päevavalges ei näe, võib-olla kui täpsemalt uurima hakata, siis näeb. Järgmisel päeval klaasikilde ei otsinudki, silmaga neid näha ei olnud.

25.mail 2010.a. kell 21:15 alustatud sündmuskoha vaatluse kohta koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist, liiklusõnnetuse skeemist ja fototabelitest (tl 4-5, 9, 6-7, 8, 31-36, 38, 39) nähtub, et sündmuskohal on püsikattega tee kerge langusega xxxxxxxxxxx suunal, teekate kuiv. Sündmuskoha vaatlust on alustatud suunaga xxxxxxx xxxxxxxxxxx poole. Mõõtmise algpunktiks on valitud liiklusmärk nr 134a. Liiklusmärgist 9,05 meetri kaugusel sõiduteel algavad sõiduki xxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx xxx pidurdusjäljed (foto nr 1 ja 2 tl 6). Sõidutee laius antud kohas on 6,25 m. Parempoolse pidurdusjälje alguse kaugus vasakpoolsest tee äärest on 4,05 meetrit, vasakpoolse pidurdusjälje kaugus vasakpoolsest tee äärest on 2,7 meetrit. Parempoolne pidurdusjälg lõppeb 58,75 meetri kaugusel alguspunktist, pidurdusjälje kaugus vasakust tee äärest on antud punktis 1,4 meetrit. Vasakpoolne pidurdusjälg jätkub rohtunud alal. Sõidutee laius antud punktis on 6,6 meetrit. Pidurdusjälje üldpikkus teekattel on 49,7 meetrit, millest 16,8 meetrit moodustab pidurdusjälg veeremise ja lohisemise piiril ning 32,9 meetrit lohisev jälg. Mõõtes 0,55 meetrit tagasi kohast, kus vasakpoolne pidurdusjälg sõiduteel lõpeb ning seejärel 1,15 meetrit parema tee

6 (24) ääre suunas, on näha teekattel kraapejälg mõõtmetega 10x15 cm (foto nr 3 tl 7 ja foto nr 5 tl 8). Mõõtes 0,5 meetrit edasi kohast, kus vasakpoolne pidurdusjälg sõiduteel lõpeb ning seejärel 1,45 meetrit parempoolse sõidutee ääre suunas, on näha teekattel vedelikujälg mõõtmetega 15x30 cm (foto nr 3 ja 4 tl 7). Vahemaa alguspunktist kuni sõiduki xxx xxx.xxxxxxx xxx xxx vasakpoolse taganurgani on 61,95 meetrit ning kaugus antud nurgast parempoolse sõidutee ääreni on 5,2 meetrit. xxx parempoolse taganurga kaugus parempoolsest sõidutee äärest on 4,5 meetrit. Mõõtes xxx parempoolsest taganurgast 2,9 meetrit edasi, on nähtav vasakpoolsest sõidutee äärest algav ning mööda rohtunud ala xxx parempoolse esimese rattani kulgev lohisemisjälg. xxx esimese parempoolse nurga kaugus parempoolsest tee äärest on 8,50 meetrit. Vahemaa algpunktist kuni sõiduki xxxxxx xxxxx xxx.xxxxxxx xxx xxx tagumise parempoolse nurgani on 68,2 meetrit (sõiduk kokkupõrke tagajärjel katusele paiskunud). Parempoolse taganurga kaugus parempoolse sõidutee äärest on 6,05 meetrit. xxxxxx xxxxx vasakpoolse taganurga kaugus parempoolse sõidutee ääreni on 5,5 meetrit ning parempoolse esinurga kaugus parempoolsest tee äärest 8,85 meetrit. xxxxxx xxxxx kõrval selili asendis on sõidukit juhtinud H. O. surnukeha. Eelnevalt oli H. O. päästeameti töötajate poolt sõidukist välja võetud. H. O. nägu on verine, paremal põlvel on näha haav.

Sündmuskoha täiendava vaatluse protokollist (tl 41-42) nähtub, et 02.augustil 2010 toimunud vaatluse käigus on 25.mai 2010.a. vaatluse käigus kirjeldatud pidurdusjäljed osaliselt sõiduteel alles ja märgatavad. Sõidutee külgkalle on sõidutee vasaku ääre poole ehk sõidutee sama ääre poole, kus asusid sõidukid kokkupõrke järgselt. Mõõdetud on sõidutee piki- ja külgkalle.

Nähtuvalt H. O. juhitud sõiduki xxxxxx xxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx xxx 25.mail 2010.a. koostatud ülevaatuse protokollist (tl 10-11) avastati ülevaatusel, et sõiduki esiosa on täielikult purunenud, esiklaas purunenud, katus deformeerunud, põhi ja küljekarp vasakult poolt deformeerunud suunaga salongi, armatuurlaud purunenud, spidomeetri osuti nullasendis, siduripedaal kinnikiilunud, väändunud vasakule, küljepeegel purunenud, rooliratas deformeerunud, rool kinnikiilunud, piduripedaal väändunud paremale ning kinnikiilunud, esituled purunenud, tagatuled terved, tagasivaatepeegel olemas, küljepeeglid purunenud. Rehvid vastasid kehtivatele tehnonõuetele.

Nähtuvalt Tõnu Rästa juhitud sõiduki xxx xxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx xxx 25.mail 2010.a. koostatud ülevaatuse protokollist (tl 13-14), avastati ülevaatusel, et sõiduki kapott oli kolmnurkselt üles kaardunud, esituled puruks, esimene tuuleklaas mõranenud, vasakpoolne esiporitiib deformeerunud, katus vasakult poolt esiukse juures deformeerunud, esimene vasakpoolne uks deformeerunud, ei avane täielikult, vasak tagumine uks ei sulgunud, sumbutaja oli auto küljest eraldunud, armatuurlaual asuvate näidikute klaas purunenud, spidomeetri näit nullasendis, gaasipedaal käiku ei omanud (pedaal asus ülemises asendis), siduripedaal vajutades töökorras, käigukang kinnikiilunud. Rooliratas deformeerunud, paindunud ette, rooliratas kinnikiilunud. Piduripedaal käiku ei omanud, piduripedaal alumises asendis. Esituled olid purunenud, tagatuled terved. Klaasipuhastajad olid olemas, vasakpoolne küljepeegel löögi tagajärjel ette kaardunud. Sõidukil olid ees talverehvid, taga suvekummid. Tagumine parempoolne rehv ülemäära kulunud.

Kriminaalasja kohtueelsel menetlemisel on seoses vajadusega rakendada liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks mitteõiguslikke eriteadmisi, määratud liiklustehniline ekspertiis, selgitamaks välja 1) millised olid sündmusosaliste sõidukite kiirused kokkupõrke hetkel, 2) milline oli sõiduauto xxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx xxx sõidukiirus enne pidurdusjälje tekkimist, 3) kus toimus sõidukite kokkupõrge, 4) milline oli sõidukite vastastikune asend kokkupõrke toimumisel tee ja teineteise suhtes,

7 (24) 5) kui kaugel asus sõiduauto xxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx xxx kokkupõrke kohast liiklusohu tekkimisel 6) kas ja kummal liiklusvahendite juhtidest oli tehniliselt võimalik kokkupõrget vältida.

Ekspertiisiaktist nr LL-155-10/2144 (tl 43-48) ja selle lisadest (tl 43-54) nähtub, et ekspert on tutvunud Võrus Jaama tn 75 asuvas parklas sõiduautode xxx xxx xxx.xxxxxxx xxx xxx ja xxxxxx xxxxx xxx.xxxxxxx xxx xxx tehnilise seisukorraga ja tuvastanud, et sõiduauto xxx esiosa on suhteliselt ühtlaselt tahapoole surutud, otsekontakti vigastused ulatuvad vasakust esinurgast kuni esikapoti kesktelje ja parempoolse nurga vahelise ala keskele. On ilmne, vasakpoolne esiratas on rattakoopasse kinni kiilunud, kuid parempoolse esiratta piirkonnas sellise ulatusega deformatsioone ei esine. Sõiduauto xxxxxx xxxxx vasakpoolne esinurk on tugevalt tahapoole surutud ning katuse deformeerumise tõttu on vasakpoolne esinurk ka ülespoole surutud. Seetõttu said sündmuskohale kraapejälgi tekitada kindlasti sõiduauto xxxxxx põhjadetailid. Otsekontakti vigastuste ulatus esikapotil on ca 1 m mõõdetuna esikapoti vasakpoolsest servast paremale (ekspertiisiakti uurimuslik osa p 1 tl 44).

Ekspert on analüüsinud kokkupõrke toimumise kohta ning sõidukite asendeid sellel hetkel ja leidnud, et kokkupõrge ei saanud toimuda sõiduauto xxx praktiliselt sirgelt kulgevate pidurdusjälgede ulatuses, kuna sõidukite tugev kontakt pidanuks jälgede kulgemisse selge suunamuutuse põhjustama. Tavapärased kontaktile viitavad tunnused – muutused sõiduki liikumisjälgedes (jälgedes esinev suunamuutus, katkemine, intensiivistumine), kraapejälgede teke, sõidukist väljavalgunud vedelik – asuvad kogumina sõiduauto xxx parempoolse pidurdusjälje lõpu piirkonnas. See tähendab, et sõiduauto xxx parempoolse pidurdusjälje lõpuosas on kolm võimalikule kokkupõrke kohale viitavat tunnust – jälje äkiline lõppemine (samas kui vasakpoolne pidurdusjälg kulgeb edasi), kraapejälg (reaalselt sõiduauto xxxxxx poolt tekitatud) ja vedelikujälg – osutavad ka eraldivõetuna kokkupõrke kohale. Seega on igati reaalne, et kokkupõrke hetkel asusid selles kohas sõidukite esiosad (ekspertiisiakti uurimuslik osa p 2 tl 44).

Ekspert peab sõiduauto xxx juhi väidet, et kokkupõrge toimus enne pidurdusjälgi, ebareaalseks ja märgib, et antud juhul on toimunud vastassuunaliselt liikunud sõiduautode esiosade kontakt olukorras, kus nende vasakpoolsete nurkade ülekate on olnud ca 2/3 auto laiusest. Sellises olukorras on sõidukite raskuskeskmete jõuvektorid suunatud üksteise poole, kuid asetsevad teineteise suhtes nihkes või nurga all, mis omakorda põhjustab ühe või mõlema auto pöördumise ning teineteisest eraldumise. Vaadeldaval juhul aga asetsevad mõlemad sõidukid pärast liiklusõnnetust teineteisele suhtelises läheduses, mis eeltoodud tingimustega kooskõlas ei ole. Lisaks sellele ei ole sõiduautode vigastused nii ulatuslikud, mis oleksid kooskõlas allpooltoodud sõiduauto xxx kiiruse arvutusega enne pidurdusjälgi. Ühtlasi tähendanuks väidetav kokkupõrge enne pidurdusjälgi seda, et nii sõiduauto xxx edasiliikumise energia kui ka sõiduauto xxxxxx liikumisenergia pidurdumine ja sõiduauto xxxxxx tagasipaiskumine (võrdväärselt sõiduauto xxx edasiliikumise ulatusega), tulnuks üksnes sõiduauto xxx eelneva liikumisenergia arvelt. Arvestades sõidukite masse ning isegi olukorda, kus sõiduauto xxxxxx võinuks kokkupõrke hetkel seista, siis tähendaks see seda, et sõiduauto xxx oleks pidanud liikuma kiirusega, mida antud oludes ilmselt saavutada ei ole võimalik – 155 km/h. Samuti ei kinnita sõiduauto xxx juhi väidet sõiduki tehniline seisukord – kinni on kiilunud vasakpoolne esiratas. Sirgete (pidurdus-) jälgede tekkimiseks pidi samaväärne pöördumistakistus mõjuma ka parempoolsele esirattale. Parempoolsel esirattal sääraseid kinnikiilumise tunnuseid ei ole. Ekspert leiab, et eeltoodust tulenevalt on piisavalt põhjust väita, et sõidukitevaheline kokkupõrge

8 (24) toimus sõiduauto xxx parempoolse pidurdusjälje lõpus ning selliselt, nagu on näidatud käesolevale aktile lisatud skeemil. Ekspert selgitab, et skeemil (tl 43) toodud sõidukite asendite määramisel on arvestatud sõiduauto xxx paiknemist pidurdusjälgedel, kraapejälje asukohta (mis on tõenäoliselt tekitatud sõiduauto xxxxxx põhja all asuvate detailidega), vedelikujäljega (mis võib pärineda mõlemalt sõidukilt) ning sõidukite tehniliselt reaalset kokkupõrke-aegset nurka arvestades (ekspertiisiakti uurimuslik osa p 3 tl 44-45).

Sõiduauto xxx liikumiskiiruse määramisel on ekspert lähtunud üldisest kiiruse arvutusvalemist, mis lisaks muudele parameetritele arvestab sõidutee langust pidurdamisel ning arvestades ka ekspertiisiks esitatud kriminaalasja materjalidest saadud andmeid, sh sõiduauto xxx pidurdusjälgede iseloomu ja kulgemist, teekatet – kuiv asfalt, arvestades, et sõiduauto xxx mass koos juhiga on mõnevõrra suurem kui sõiduautol xxxxxx. Ekspert on leidnud, et tehniliselt on reaalne, et sõidukite xxx ja xxxxxx liitkiirus ei olnud hinnanguliselt väiksem kui 60 km/h ja sõidukite kiiruste absoluutväärtused võisid olla ligikaudu võrdsed, ca 30 km/h. Ekspert on lõpliku arvutuse tulemusena saanud xxx liikumiskiiruseks mitte vähem kui 91 km/h. Samas on ekspert ka selgitanud, et saadud tulemust tuleb käsitleda kui vähimat kiiruse väärtust, kuna arvutustes on kasutatud vähimat aeglustuse väärtust pidurdusjälje algusosal (S1), suurimat sõidutee pikikalde nurka (pidurdusjälje algusosa on praktiliselt horisontaalsel teelõigul), vähimat liikumisenergia komponenti (VH) ning arvestamata on jäetud sõiduauto xxx lohisemisjälg rohualal. Kuna viimatinimetatud lohisemisjälje pikkus ei ole täpselt määratav ning selle mõju sõiduauto xxx liikumiskiiruse tuvastamisel on suhteliselt väike, siis sel põhjusel jäeti antud komponent arvestamata. Näitlikustamaks, miks ei ole reaalne kokkupõrke toimumine enne pidurdusjälgede teket, tuleneb liikumishulkade teoreemist. Eeldusel, et sõiduauto xxxxxx seisis kokkupõrke hetkel, pidi sõiduauto xxx kiirus olema eeltoodud valemi teisendamisel 155,4 – 155 km/h (ekspertiisiakti uurimuslik osa p 4 tl 46).

Ekspert on vastavat valemit kasutades arvutanud teepikkuse, mis kulus sõiduauto xxx juhil reageerimiseks, pidurite töölerakendamiseks ning aeglustuse kasvuks, ja võttes arvesse juhi normatiivse reageerimisaja, pidurite töölerakendumise aja ja aeglustuse kasvu aja, leidnud, et sõiduauto xxx asus ca 28 m kaugusel enne pidurdusjälgi, kui selle juht reageeris antud liiklussituatsioonile pidurdamisega. Seega paiknes sel hetkel sõiduauto xxx enne tõusuharja. Ekspertiisiaktis osundatakse sellele, et arvestades tõusunurka enne pidurdusjälgede algust, siis vertikaalsuunaliselt paiknes sõiduauto xxx ca 1,5 m (= 20xsin 4,4°) allpool tõusu harja ehk ligilähedaselt sellest kohast saigi sõiduauto xxx juhile avaneda vaateväli tõusu taha. Seda, kus tee ristsuunaliselt paiknes sellel momendil sõiduauto xxxxxx, analüütiliselt määrata ei ole võimalik. Enne kokkupõrke kohta liikus sõiduauto xxxxxx vasakkurvis, mistõttu sõiduauto xxx juht ei pruukinud adekvaatselt hinnata sõiduauto xxxxxx asetust teel. On ilmne, et pidurdamise alguses on sõiduauto xxx paiknenud tee keskosal, ning arvestades sõiduauto kiirust pidi see seal paiknema ka juhi reageerimisel (vaatevälja avanemisel). Sõiduauto xxx liikumissuunas vaadatuna esineb tõusuharjal lauge kurv paremale (vt väljavõte Maa-ameti kaardiserverist), mistõttu on loogiline, et blokeeruva pidurdamisega liikus sõiduauto xxx praktiliselt otsesuunas ehk sõidutee suhtes vasakule vastassuunavööndisse. Ekspert osundab, et materjalidest ei nähtu mingeid objektiivseid takistusi, miks sõiduauto xxx ei võinud enne piiratud nähtavusega tõusu valida nähtavusulatusele sobilikku kiirust, paikneda sõidutee parempoolse ääre lähedal ning jätkata sealt sõitu või pidurdamist. Fakt on aga see, et kokkupõrke hetkel on sõiduauto xxxxxx paiknenud sõidutee parempoolse serva vahetus läheduses ning parempoolsete ratastega teepeenral. Arvestades selle asjaoluga ning vaadatuna sõiduauto xxxxxx liikumissuunas antud liiklussituatsioonile, siis tõusuharjale ilmunud sõiduauto xxx tema liikumisele otseselt takistust ei ole veel tekitanud. Sõiduauto xxxxxx suunavööndisse hakkas

9 (24) sõiduauto xxx pidurdamise tõttu kalduma alles hiljem, hõivates sõiduauto xxxxxx suunavööndi ca 20 m ja sõiduauto xxxxxx tõenäolise liikumistrajektoori vaid ca 10 m enne kokkupõrke kohta. See tähendab, et sõiduauto xxxxxx juhil oli reaalsele liikumistakistusele reageerimiseks aega minimaalselt ja seetõttu ei saanud sõiduauto xxxxxx sõidutee ristsuunaline ümber paiknemine olla ulatuslik (so väidetavalt paiknes sõiduauto xxxxxx sõiduauto xxx suunavööndis). Sellele ei viita ka sõiduauto xxxxxx kokkupõrke-aegne asetus, kuna sõiduauto xxxxxx mõtteline pikendussirge tagasisuunas kulgeb tee suhtes väikese nurga all ning mitme manöövri kasutamiseks puudus ilmselt aeg. Sõiduauto xxxxxx liikumisjälgede puudumine sündmuskohal võib kaudselt näidata samuti seda, et sõiduauto xxxxxx juht on sõiduauto suunanud ilma ekstreemseid juhtimisvõtteid kasutamata tee parempoolse ääre lähedale ning reaalsele liikumistakistusele juht enam ekstreemse pidurdamisega reageerida ei suutnud. Eeltoodule tuginedes ei ole mingit reaalset alust väitmaks, et sõiduauto xxxxxx juht oleks oma tegevusega tekitanud liiklusohu või liikumistakistuse sõiduautole xxx, küll aga saab seda väita sõiduauto xxx juhi tegevuse kohta, kes piiratud nähtavuse tingimustes ei ole adekvaatselt hinnanud antud liiklussituatsiooni. Seega saab liiklusõnnetuse vältimist käsitleda sõiduauto xxxxxx juhi seisukohalt. Nagu eelpool on mainitud, siis kokkupõrke hetkeks on sõiduauto xxxxxx juht suunanud auto sõidutee parempoolsesse serva ning parempoolsete ratastega teepeenrale. Sellest hetkest, kui sõiduauto xxx hakkas hõivama sõiduauto xxxxxx liikumistrajektoori (ca 10 m enne kokkupõrke kohta), puudus viimase juhil üldse võimalus täiendavaid abinõusid (ekstreemne pidurdamine) kasutusele võtta, kuna nimetatud vahemaa läbimiseks kulus sõiduautol xxx aega ca 0,8 sekundit, mis on praktiliselt võrdne juhi reaktsiooniajaga (ekspertiisiakti uurimuslik osa p 5,6 tl 46-47) Eksperdiarvamusest (tl 48) nähtub, et 1. Sõiduautode xxx xxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxx ja xxxxxx xxxxx registreerimismärgiga xxx xxx liitkiirus ei olnud kokkupõrke hetkel hinnanguliselt väiksem kui 60 km/h. Kuna sõiduauto xxx mass on mõnevõrra suurem kui sõiduautol xxxxxx, siis võisid nende kiiruste absoluutväärtused olla ligikaudu võrdsed, st kumbki sõiduk liikus kokkupõrke hetkel kiirusega ca 30 km/h. 2. Sõiduauto xxx xxx x. x. xxx xxx arvutuslik kiirus enne pidurdusjälgede tekkimist oli vähemalt 91 km/h. 3. Kokkupõrge toimus sõiduauto xxx parempoolse pidurdusjälje lõpus. 4. Sõidukite tehniliselt reaalsed asendid sõidutee ja teineteise suhtes on ära toodud aktile lisatud skeemil. 5, 6. Akti uurimuslikus osas toodud argumentidele tuginedes ei ole mingit reaalset alust väitmaks, et sõiduauto xxxxxx juht oleks oma tegevusega tekitanud liiklusohu või liikumistakistuse sõiduautole xxx, küll aga saab seda väita sõiduauto xxx juhi tegevuse kohta, kes piiratud nähtavuse tingimustes ei ole adekvaatselt hinnanud antud liiklussituatsiooni. Seega saab liiklusõnnetuse vältimise võimalust vaadelda sõiduauto xxxxxx juhi seisukohalt. Liiklusõnnetuse skeemilt nähtub, et sõiduauto xxxxxx juht on kokkupõrke hetkeks suunanud auto sõidutee parempoolsesse serva ning parempoolsete ratastega teepeenrale. Sellega on ta püüdnud võimaldada sõiduautole xxx suuremat liikumiskoridori. Alates hetkest, kui sõiduauto xxx hakkas hõivama sõiduauto xxxxxx liikumistrajektoori (ca 10 m enne kokkupõrke kohta), puudus viimase juhil üldse võimalus täiendavaid abinõusid (ekstreemne pidurdamine) kasutusele võtta, kuna nimetatud vahemaa läbimiseks kulus sõiduautol xxx aega ca 0,8 sekundit, mis on praktiliselt võrdne juhi reaktsiooniajaga. Kriminaalasjas toimunud eelistungil rahuldas kohus kaitsja taotluse kuulata ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks üle liiklusekspertiisi teostanud ekspert. Kaitsja esitas eelnevalt küsimused eksperdile kohtu kaudu kirjalikult. Liiklustehnilise ekspertiisi teostanud kohtuekspert Ahto Edovaldi poolt kohtule esitatud, kriminaalasja kohtulikul uurimisel avaldatud ja kriminaalasja materjalide juurde võetud eksperdi kirjalikus vastuses kaitsja küsimustele (tl 126) on ekspert selgitanud järgmist:

10 (24) Kaitsja küsimus: Kas on kategooriliselt võimalik väita, et kokkupõrge ei toimunud künka otsas? Ekspert on väitnud, et kokkupõrke koht oli künka all, aga on tunnistajad, kes nägid auto tükke künka otsas ja Tõnu Rästa on kogu aeg väitnud, et kokkupõrge toimus künka otsas ja pidurdusjäljeks peetav jälg oli tegelikult tingitud sellest, et kokkupõrke tagajärjel läksid rattad blokki. Ekspert vastas, et jääb ekspertiisiakti uurimusliku osa punktis 3 toodu juurde. Rataste blokeerumist on eraldi analüüsitud ekspertiisiakti uurimusliku osa punktis 3.3., teisisõnu seal märgitut üle korrates – kokkupõrke tagajärjel kiiluti (juhi tegevusest sõltumatult) kinni ainult vasakpoolne esiratas. Parempoolset esiratast kokkupõrke tagajärjel kinni ei kiilutud ning järelikult sai piduripedaalile vajutamisega selle ratta blokeerida ja ühtlasi kogu pidurisüsteemi rakendada üksnes juht. Kui juht ei oleks pidurisüsteemi rakendanud, oleks sõiduauto suundunud koheselt ja intensiivselt vasakule. Sõiduauto kinnikiilunud vasakpoolne esiratas on velje deformatsiooni tõttu koheselt tühjenenud. See tähendab, et pidurdusjälgedel pidanuks sõiduauto liikuma selliselt, et vasakpoolne jälg peaks olema jäetud tühja rehvi ja parempoolne survestatud rehvi poolt. Tühjenenud rehvi lohisemisjälge võib iseloomustada selliselt, et see on rehvi mahasurutud külgede tõttu laiem kui survestatud rehvi jälg, kusjuures jälje keskosa jätab teekattele vähese intensiivsusega jälje, kuna rehvis puudub siserõhk. Pidurdusjäljed on aga sündmuskohal ühesugused. Ekspert juhtis tähelepanu, et ekspertiisiakti uurimusliku osa punktis 2.1 on põhjendatud seda (nn oletust), miks kokkupõrge ei saanud toimuda pidurdusjälgede ulatuses. Ekspertiisiakti punktides 3.1, 3.2, 3.3 ning eeltoodud vastuse osas on loetletud terve rida põhjendusi, miks ei saanud kokkupõrge toimuda enne pidurdusjälgi ja seda hoolimata sellest, kas sõiduauto juht enda väitel pidurdas või mitte. Ekspertiisiakti punktis 2.2 on kirjeldatud tunnuseid, mis viitavad kokkupõrkekohale. See tähendab kokkuvõtlikult seda, et ühest küljest on olemas rida põhjendusi, miks kokkupõrge ei toimunud enne pidurdusjälgi (künka otsas) ja teisest küljest on olemas rida tunnuseid sellest, et kokkupõrge toimus sõiduauto xxx parempoolse pidurdusjälje lõpus. Sellest tuleneb elementaarne järeldus, et kokkupõrge ei toimunud künka otsas (tõusuharjal).

Kaitsja küsimus: Tõnu Rästa väidab kogu aeg, et pole pidurdanud, sest kokkupõrge toimus künka otsas ja tema sõiduvööndis praktiliselt. Kuna ekspertiisiakt nr. -155-10/2144 on enamjaolt oletuslik, siis on vajalik teada täpset arvamust kokkupõrke võimalikust toimumisest künka otsas. Ekspert on oma arvamuse koostanud tuginedes juba etteantud kokkupõrke kohast. Kohapeale saabunud tunnistajad nägid kus olid auto tükid.

Ekspert vastas, et ekspertiisiakt ei ole mitte oma olemuselt oletuslik, vaid ekspertiisiakti uurimuses sisalduv nii-öelda oletuslik osa on tingitud T. Rästa enda ütlustest lähtuvatest asjaoludest. Keegi ei ole eksperdile kokkupõrke toimumise kohta ette määranud (andnud), vaid vastupidi – selle kohta on esitatud ekspertiisimääruses küsimused 3 ja 4. Ekspert ei saa arvestada (oletuslike) objektidega, mida ei ole fikseeritud liiklusõnnetuse materjalides ja mida ei ole fotodelt näha. Tuginedes juba ekspertiisiaktis toodud analüüsile ja käesoleva küsimustiku (mis on esitatud väitlikus vormis) vastustele kokkupõrke koha kohta – kokkupõrge ei toimunud enne pidurdusjälgi (künka otsas) – ei saa neid deklareeritud objekte seostada kokkupõrke toimumise kohaga. Tehnilisest küljest on kokkupõrkes osalenud sõidukite purunenud kildude ja eriti värvitükkide edasikandumine võimalik teiste sõidukite rataste poolt.

Kaitsja küsimus: Asjaolu, et kinnikiilumine oli vasakus esirattas, siis on see ka üsna loogiline, sest kannatanu auto liikus praktiliselt vastassuuna vööndis ja kokkupõrge toimus Rästa auto vasakusse nurka. Ekspert vastas, et esitatud sisutu väide ei sisalda küsimust, mis oleks suunatud millegi selgitamiseks. Vasakpoolse esiratta kinnikiilumise fakt iseenesest ei määra kokkupõrke kohta. Küll aga on oluline

11 (24) sellele kinnikiilumise hetkele eelnev ja järgnev auto liikumine.

Kaitsja küsimus: Peale selle soovin selgitust faktile, et kohas, kus eksperdi arvates toimus, oli piiratud nähtavus. Olles ise sündmuskohal käinud, on vägagi reaalne, et kokkupõrge toimus künka otsas, sest allapoole sõites on nähtavus väga hea. Tekib küsimus, et kui isegi Rästa pidurdas ja sündmus toimus eksperdi arvamuses toodud tehioludel, siis ei ole ju loogiline, et nähes vastutulevat autot, ei oleks Rästa suutnud pidurdades oma autot hoida oma sõiduvööndis. Vahemaa oli selleks piisavalt pikk. Tekib küsimus, miks Rästa üldse pidi pidurdama ja sellele vastust pole antud.

Ekspert vastas, et piiratud nähtavuse termini defineerib liikluseeskiri. Staatiline vaade tõusuharjalt on tee mõlemas suunas kahtlemata hea, kuid siin tuleb tähelepanu juhtida sellele, et liiklusõnnetus toimus dünaamikas ehk auto (autode) liikumises. Sõiduauto xxx juhi vaadet tõusuharja taha piiras tõusuhari iseenesest. Ekspertiisiaktis on märgitud (uurimusliku osa p. 5), et sõiduauto xxx juhi vaade tõusuharja taha sai avanema hakata – selleks, et reaalselt märgata teisel pool tõusu paiknevat teist sõidukit või tee kulgemise suunda – alles ca 30 m enne pidurdusjälgede algust ning ca 90 km/h liikuv auto läbib selle vahemaa umbes 1 sekundiga. Samuti tuleb üle korrata tõsiasi, et tõusuharjalt algab lauge kurv paremale. See tähendab, et olukorras, kus sõiduauto xxx juht pidurdas maksimaalse efektiisusega (pidurdusjälgedel) ei olnud rooli pööramisega enam võimalik auto liikumissuunda muuta ning auto liikus otsesuunas edasi eelnevas (tõusuharjal) liikumise suunas, mistõttu aga tee edasise kulgemise suunda arvestades kaldub auto sõidutee suhtes vasakule (vastassuunavööndisse).

Kaitsja küsimus: Eeltoodust tulenevalt on vaja teada, missugustele konkreetsetele faktidele tuginedes on ekspertiisiakt koostatud ja kas ekspert ise on üldse sündmuskohal käinud, et konkreetseid järeldusi teha. Sündmuskoha vaatlusprotokoll ei kajasta kõiki asjaolusid, nagu näiteks künka otsas olevad auto tükid.

Ekspert vastas, et ekspertiisiks kasutatud ja sündmuskohal fikseeritud asjaolud on ära toodud ekspertiisiakti lähteandmete osas. Ekspertiisiks esitatud materjal oli piisav ekspertiisiülesandena püstitatud küsimustele vastamiseks. Mis puutub eksperdi sündmuskohal käimisesse, siis üldjuhul ei ole see vajalik ega võimalik, kuna seal viibimine ei anna reeglina täiendavat informatsiooni. Seega otsest vajadust sündmuskohal käimiseks ei olnud, kuid seoses teiste tööülesannete täitmisega sõitis ka ise 17.07.2010.a. liiklusõnnetuse toimumise kohast mööda ning tutvus sündmuse kohaks olnud paiga olustikuga.

Kaitsja poolt kohtuistungil tehtud märkuse kohta autode masside valeandmete suhtes selgitas ekspert, et ekspertiisiülesanne ei olnud sõidukite masside tuvastamine iseenesest ning ekspertiisiakti arvamuslikku osa ei muudaks ka reaalsete masside (ideaalne) teadmine. Ekspertiisiakti sisulisest seisukohast on vajalik teada vaid peamiselt seda, kas sõiduautode massid on võrdsed või kumma sõiduauto mass on suurem – nende absoluutväärtustel ei ole vaadeldaval juhul määravat tähtsust. Kuivõrd materjalide juurde ei olnud lisatud sõidukite registreerimistunnistuste koopiaid, siis oli võimalik lähtuda sarnaste sõidukite tühimassidest, millele lisati orienteeruv koorma kaal. Lisaks ei olnud niikuinii teada, kuidas sõidukid olid täpselt koormatud (sh kuidas tangitud), milline oli juhtide kehakaal, millise (lisa-) varustusega on sõidukid ja kas sõiduautode tehase poolt määratav tühimass (registreerimistunnistusel) vastas tegelikule olukorrale. Ekspertiisiakti uurimusliku osa punktis 4 tehtud arvutuses, kus on orienteeruvaid sõidukite masse kasutatud, on ka märgitud, et tegemist on näitlikustava arvutusega ehk tõepoolest taaskord oletusliku olukorraga so. T. Rästa väite kontrollimisega, kas kokkupõrge toimus tõusuharjal. Muuhulgas on seejuures oletatud, et kokkupõrke hetkel sõiduauto xxxxxx seisis. Eeltoodust lähtuvalt ei peetud otstarbekaks menetlejalt sõidukite ja nende koormatuse kohta tehnilisi andmeid

12 (24) nõuda, mistõttu on ka võimalik, et ekspertiisiaktis märgitud sõidukite massid võivad tegelikust erineda. Vajadusel võib esitada masside täpsustatud andmed, et teha selle alusel täpsustatud arvutus, kuid põhimõttelist kontseptsiooni see sõiduauto xxx oletusliku kiiruse (suurusjärgus 150 km/h) osas ei muuda, kui kokkupõrge toimunuks T. Rästa poolt väidetud kohas tõusuharjal.

Kohtuistungil selgitas ekspert Ahto Edovald, et loomulikult on ta vaadanud liiklusõnnetuses osalenud autosid, on käinud sündmuskohal ja käis seal üksinda. Ekspertiisiaktis märgitut, et kokkupõrke momendil autode kiiruseks märgitud 30 km/h, tuleb käsitleda kui autode vähimat võimalikku kiirust. Tegelikult ei olnud vähim kiirus kokkupõrkel mitte 30 km/h, vaid kokku 60 km/h ja see on vähim, mis võis olla. Kiirused võisid olla ka suuremad. Kiiruse arvutamise valemis on kõik andmed võetud vähimaks, ehk siis süüdistatava kasuks. Ei pea mõistlikuks hinnata ühte näitajat vahemikuna ja teisi vähimana. Seetõttu on saadud ka xxx vähim liikumiskiirus, 91 km/h. Sõiduautol xxxxxx olid kaapejäljed katuse nurgal, aga kindlasti polnud ta pikemat aega rullunud. Ekspertiisiaktis on juttu piiratud, mitte halvast nähtavusest. Konkreetset sündmuskohta ongi arvestatud. Piiratud nähtavuse all mõistetakse olukorda, kus kurvid, tõusuharjad, teeäärsed rajatised, haljastus või teel olevad takistused vähendavad nähtavust niivõrd, et antud teelõigul lubatud suurima kiirusega sõitmine võib muutuda ohtlikuks. Juba tõusuharja olemasolu iseenesest tingib piiratud nähtavuse. Ekspert ei ole ekspertiisi akti koostades ja piiratud nähtavusele viidates lähtunud mitte künka otsast ühele või teisele poole avanevast vaatest, vaid lähtudes sõiduki dünaamilisest liikumisest. Kokkupõrke koha määramist on pikalt motiveeritud ekspertiisiaktis. Rataste kinnikiilumise jälje välistab ja jääb selle juurde, et tegemist oli pidurdusjäljega, millisele järeldusele jõudmist on ekspertiisiaktis põhjalikult seletanud. Jäljed ei olnud tühja rehvi lohisemised, olid pidurdusjäljed. Jääb selle juurde, et enne pidurdusjälgede algust oli xxx orienteeruv liikumiskiirus mitte vähem kui 91 km/h. Tehniliste vigastuste osas eksperdile küsimust ei olnud esitatud. Pidurdusjäljed annavad ise vastuse sellele, et xxx pidurdussüsteem oli töövõimeline. Kui autode kokkupõrge oleks toimunud mäe otsas, siis vastavalt liikumishulkade teoreemile isegi sel juhul, kui xxxxxx oleks seisnud, olnuks jõu, mille tagajärjel autod alla paiskuvad, põhjustanud sõiduauto xxx kiirus suurusjärgus 150 km/h. Kui xxxxxx ka oli mingi kiirus, oleks xxx sealt üle lennanud.

Kohus, kuulanud üle süüdistatava, kannatanu, tunnistajad, eksperdi, uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et süüdistatava Tõnu Rästa poolt KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm, toimepanek on tõendatud.

Sündmuskoha vaatlusprotokolli, skeemi, fototabelite, sõidukite ülevaatuse protokollide ja liiklustehnilise ekspertiisi aktis toodud eksperdi arvamusega on tõendatud, et 25.mail 2010.a. kella 20.25 ajal Võru maakonnas xxxxxxxxxxx xxxxxx xxxxx xxxxx xxxxxxxxxxx-xxxxx xxx x.xxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse põhjustas Tõnu Rästa, kes juhtides sõiduautot xxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx xxx, kaotas ebaõigesti valitud sõidukiiruse tõttu kontrolli oma sõiduki üle ning pidurdades kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastuliikuva sõiduautoga xxxxxx xxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx xxx, mida juhtis H. O. .

Kohus leiab, et Tõnu Rästa ütlused selle kohta, et tema juhitud sõiduk xxx liikus lubatust väiksema kiirusega täiesti oma sõiduvööndis, sõidutee paremal teepoolel ning tema sõiduvööndis samal teepoolel otse talle vastu tulnud sõidukiga toimus laupkokkupõrge mäe otsas, tema kindlasti ei pidurdanud ning tema auto jäljed, mis mäe otsast alla suunduvad, tekkisid sellest, et kokkupõrkel läksid rattad blokki, mida kinnitas ka treilerijuht M. , mis ei haaku teiste asjas kogutud ja uuritud tõenditega (eelpool käsitletud sündmuskoha vaatlusprotokoll, sõidukite vigastuste protokollid, eksperdi arvamus), on ebausutavad ja kontrollimatud. Esitades süüdistusversioonile vastuväiteks

13 (24) omapoolse versiooni juhtunust, asus süüdistatav end menetluses aktiivselt kaitsma. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et juhul, kui süüdistatav otsustab end aktiivselt kaitsta, peab ta looma menetlejale võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Tõnu Rästa ei ole kriminaalasja kohtueelses ega kohtumenetluses taotlenud treilerijuht M. , kes talle väidetavalt kinnitas, et rattad olid blokis, tunnistajana ülekuulamist. Kohus leiab, et ükski kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõend ei kinnita süüdistatava ütlusi selles, et kokkupõrge tema ja H. O. juhitud autode vahel toimus mäe otsas, kusjuures H. O. juhitud sõiduk liikus vastassuunavööndis, otse T. Rästa sõidukile vastu. Kohus ei pea ka eluliselt usutavaks, et kannatanu H. O. ütlustest nähtuvalt pikaajalise kogemusega juht, naisterahvas, sõidab piiratud nähtavusega teel mäest üles enda sõidusuunast vaadates vasakul teepoolel.

Ebausaldusväärsed ja mittearvestatavad on kohtu hinnangul ka kaitsja taotlusel kohtuistungil ütlusi andnud tunnistajate M. H. ja J. K. ütlused sündmuskohal tajutu ja nähtu kohta. Tunnistajate M. H. ja J. K. ütlused haakuvad selles, et sündmuskohta sõitsid nad koos Tõnu Rästa xxxxx V. R. , kellele Tõnu Rästa helistanud oli. Sõidukiks, millega kohale sõideti, oli must xxxx xx, roolis oli V. R. . Auto pargiti ülesse mäe otsa vasakut kätt oleva kõrvaltee äärde. Mõlemate tunnistajate ütluste kohaselt tuli Tõnu Rästa neile vastu. Tunnistaja M. H. ütluste kohaselt nägi tema mäest alla tulles, et mäe otsas olid kõik klaasikillud laiali ja edasi tulid igasugused muud asjad, värvi koordunud juppe oli ka teel (istungi protokoll lk 16, tl 136 pöördel), siis täpsustab tunnistaja, et põhimõtteliselt olid killud seal, kus mustad jäljed algasid, seal mäe perve peal niimoodi, ning täpsustab, et seal oli mitu kildu suurusega pool sentimeetrit või midagi sellist, ning need olid bemari esituleklaasi killud (istungi protokoll lk 16–17, tl 137). M. H. seletab, et kõik kõndisid tee peal, aga avarii teinud autode juures käis ta üksi, teised ei tahtnud minna, olid mäe peal üleval, mujal ei käinud (tl 137). M. H. jäi kohtuniku küsimusele vastates selle juurde, et auto juures käis ainult tema, teised olid üleval mäe peal ja mujal ei käinud (istungi protokoll lk 20 tl 138). Tunnistaja J. K. ütluste kohaselt pärast seda, kui auto oli ära pargitud, tulid nad autost välja ja läksid mäest alla vaatama, mis juhtus. Edasi läks tema üksinda vaatama, kes seal teises autos oli. Vaatas ära ja tuli tagasi. Teised ajasid bemari juures juttu (tl 139). Kui päästeamet tuli, siis läksid mäe otsa tagasi. Mäeotsas nägi ta musti jälgi. Õhtul hiljem nägi ta klaasikilde, kui xxxxxxxxxxx poole sõitis, terve mägi oli täis, järgmisel päeval käis kohapeal, siis oli terve teeäär värvijuppe täis. Hiljem täpsustab tunnistaja, et seda, et mägi klaasikilde täis oli, nägi ta öösel, terve tee oli neid täis, päeval, kui sündmuskohal käis, ei näinud seal midagi. Värvilaike nägi järgmisel päeval, klaasikilde ei näinud, silmaga näha ei olnud, nad ei otsinudki klaasikilde (tl 140). M. H. ütluste kohaselt, kui nad sinna jõudsid, oli seal üks naisterahvas koos meesterahvaga üle tee vasakul. Auto juures oligi meesterahvas või naisterahvas. Hõikas talle, et ära puutu, ei lubatud puutuda (istungi protokoll lk 15, tl 136). Tunnistaja J. K. ütluste kohaselt, kui sinna jõudsid, seisis all eemal mingi auto xxxxxxxxxxx poole minnes paremal pool tee ääres. Nägi ühte naist, kes tuli avariis osalenud autode juurest, istus autosse ja sõitis minema (istungi protokoll lk 22, tl 139) Hiljem täpsustab J. K. , et see auto, millega naisterahvas minema sõitis, oli punast värvi, marki ei mäleta. Kuni päästeameti tulekuni olid nemad ainukesena seal autode juures (istungi protokoll lk 24–25, tl 140–141). Eeltoodust nähtub, et tunnistajate ütlused ei haaku omavahel ega ka tunnistaja E. N. ütlustega, kelle ütluste kohaselt jõudis tema sündmuskohale esimesena, helistas mitu korda päästeametile, juhatades ka teed, kuhu sõita. Ta kutsus kohale oma abikaasa, kes tuli samal ajal kui H. O. poeg H. O. isaga ning kuna temale oli väga tähtis, et H. O. arstiabi saaks, ootas ta seni, kuni kiirabi tuli, siis sõitis ära. Nähtuvalt tunnistaja E. N. ütlustest on tema auto rohelist värvi xxxxxxxxxx xxxx. Tunnistaja E. N. ütluste kohaselt olid auto detailid tee peal, aga ei olnud mäe harjal (istungi protokoll lk 13, 14, tl 135). Sündmuskoha vaatluse protokollist, mis on koostatud 25.mail 2010.a. vahetult pärast politsei sündmuskohale saabumist, liiklusõnnetuse skeemist ega fototabelitest (tl 4–5, 9, 6–7, 8, 31, 145) nähtu, et enne liiklusõnnetuses osalenud sõidukite

14 (24) paiknemise kohta, maantee tõusuharjal, kust algasid asfaltkattega teel selgelt eristuvad xxxxx poolt tulnud sõiduki jäljed, oleks sõiduteel asunud klaasikilde, sõidukitelt pärinevaid detaile või mingeid muid aineid või esemeid. Kohtul pole alust kahelda liiklusõnnetuse kohas mõõtmisi ja fotografeerimist läbi viinud pikaajalise staažiga politseiametnike pädevuses ning selles, et menetlejatele võisid jääda märkamata sõiduki esituleklaasi tükid, mida väidetavalt nägi mäe peal olevate sõiduki xxx jälgede juures tunnistaja M. H. . Ka ei pea kohus usutavaks, et enne vajalike mõõtmiste ja fotografeerimise algust anti kellelegi võimalus või korraldus maantee puhtaks pühkida. Kohus, arvestades tunnistajate M. H. ja J. K. ütluste omavahelist vastuolulisust ja vastuolu teiste asjas kogutud ja uuritud tõenditega, leiab, et tunnistajate M. H. ja J. K. ütlused tuleb lugeda tervikuna mitteusaldusväärseteks.

Kohus märgib, et kohtul ei ole vähimatki põhjust kahelda liiklustehnilise ekspertiisi teostanud eksperdi pädevuses, tema poolt eksperdiarvamuse andmiseks teostatud vajalike arvutuste ega liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta antud arvamuse õigsuses ja objektiivsuses. Ekspert on korduvalt selgitanud, milliseid eelandmeid ja asjaolusid arvestades ta järeldused tegi. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et samasugused eriteadmised nagu Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi liiklusosakonna eksperdil, on menetlusosalistel. Kohtule jääb mõistetamatuks kaitsja pahameel selle üle, et ekspert on ekspertiisiakti punktis 3, vastates esitatud küsimusele selle kohta, kus toimus sõidukite kokkupõrge, viidanud ka xxx juhi väitele, väidetavalt väljunud oma volituste piirest, sest keegi seda ei küsinud. Kohus märgib, et nähtuvalt ekspertiisiaktist sai ekspert 22.juunil 2010.a. ekspertiisi teostamiseks ka käesoleva kriminaalasja (kohtueelne number 10260102525) materjalid, millele lisandus 03.augustil 2010 täiendavalt e-mailile saadetud sündmuskoha vaatlusprotokoll. Et eksperdile kriminaalasja materjalide esitamise ajaks oli Tõnu Rästa kahtlustatavana üle kuulatud, peab kohus igati positiivseks, et ekspert sõidukite kokkupõrke koha kohta arvamust andes ei jätnud kõrvale kahtlustatava poolt esitatud väiteid. Ka selles, et 16.juulil 2010 Võrus Jaama tn 75 asuvas parklas sõiduautode seisukorraga tutvunud ekspert 17.juulil 2010 sõitis liiklusõnnetuse kohast mööda, sellest süüdistatavat teavitamata ja kaasa kutsumata ning 06.augustil 2010 vormistatud eksperdi arvamus ei ole süüdistavale soodne, ei näe kohus põhjust eksperdi objektiivsuse kahtluse alla seadmiseks.

Tõnu Rästale on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus selles, et ta rikkus mootorsõidukit xxx 560 juhtides liiklusnõudeid – liikluseeskirja § 107, mis sätestab, et teekattemärgistusega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita raja piires, nõudeid ja § 123, mis sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit ja muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees, nõudeid.

Kannatanu H. O. ütlustega , et liiklusõnnetuse kohas sõidutee kulgeb üle mäe, seal on järsk tõus ja langus, tunnistaja E. N. ütlustega, mille kohaselt P. juures, kus avarii juhtus, xxxxx poolt xxxxxxxxxxx poole sõites algul ei näinud ta midagi, mäe peale jõudma hakates nägi kõigepealt ainult ühte autot, seal mõlemalt poolt tulles läheb tee ülesse ja alla, kui mäge ületama hakkab, näeb ette alles siis, kui mäe peal on, sündmuskoha vaatlusprotokolli (mille kohaselt vaadatuna sõiduauto xxx liikumissuunas on enne xxx pidurdusjälgi sündmuskohal sõiduteel tõus ja pidurdusjälgede piirkonnas langus) ja fotodega (tl 4-5, 6-7, 31-33) on tõendatud, et xxxxx-xxxxxxxxxxx teel, liiklusõnnetuse kohas enne autode kokkupõrkamiskohta, oli tõusu ületades piiratud nähtavus kuni 01.07.2011.a LE § 2 lg 33 mõttes, mille kohaselt piiratud nähtavuse all mõistetakse olukorda, kui kurvid, tõusuharjad, teeäärsed rajatised, haljastus või teel olevad takistused vähendavad nähtavust niivõrd, et antud teelõigul lubatud suurima kiirusega sõitmine võib muutuda ohtlikuks.

15 (24)

Kohus leiab, et omavahel haakuvate tunnistaja S. T. ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolli, fotode ja liiklustehnilise ekspertiisi aktis toodud eksperdi arvamusega on tuvastatud, et sündmuskohal fikseeritud, asfaldil näha olevad sõiduki jäljed on Tõnu Rästa juhitud xxx pidurdusjäljed. Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist ja sellele lisatud skeemist ning fototabelitest (tl 4-5, 6, 9, 145) algavad allapoole kulgevad pidurdusjäljed tee tõusuharjalt ning Tõnu Rästa juhitud sõiduk on asunud tee keskel ca 43 cm ulatuses üle tee mõttelise telgjoone vastassuunavööndis, sest pidurdusjälgede alguse juures on sõidutee laius 6,25 m. Parempoolse pidurdusjälje alguse kaugus sõidutee vasakpoolsest servast on 4,05 m ja vasakpoolse pidurdusjälje alguse kaugus samast 2,7 m. Pidurdusjälje üldpikkus asfaltkattel on 49,7 m.

Ekspertiisiaktis toodud eksperdiarvamuse kohaselt sõiduauto xxx xxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx xxx arvutuslik kiirus enne pidurdusjälgede tekkimist oli vähemalt 91 km/h. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fotodega on tõendatud, et sündmuskohal oli sõidutee asfaltkattega, mis sündmuse toimumise ajal oli kuiv. Lubatud maksimaalne sõidukiirus antud kohas oli 90 km/h. Seega ei ületanud Tõnu Rästa lubatud suurimat sõidukiirust, kuid LE § 123 täitmine tähendab seda, et juhil on kohustuseks kohandada oma sõidukiirus selliseks, et liiklusohu ilmnemisel oleks võimalik liiklusõnnetust vältida. Tõnu Rästa ütluste kohaselt on tal mootorsõiduki juhtimisõigus 2009.a. 26.oktoobrist. Tema väide, et juhtimiskogemus on tal pikaajalisem, ei ole tõsiselt võetav, sest pole usutav, et 26.oktoobril 1991.a. sündinud Tõnu Rästal, kes juhtimisõiguse omandas samal päeval, kui sai 18-aastaseks, oli selleks ajaks märkimisväärne mootorsõiduki juhtimiskogemus. Seega 25.mail 2010, olles omandanud juhtimisõiguse alles kuus kuud tagasi, juhtides sõidukit talle mitte eriti tuttaval teel, ei olnud Tõnu Rästa poolt valitud liikumiskiirus ilmselgelt selline, mis arvestanuks tema sõidukogemust ja teeolusid, ning tema poolt LE § 123 nõuete rikkumine on tõendatud. Tõnu Rästa käitumine on taunitav ka käesoleval ajal kehtiva LS § 50 lg 3 p 1 mõttes, mille kohaselt juht peab sõidukiiruse valikul arvestamata oma sõidukogemus, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Kohus leiab, et Tõnu Rästale ei saa süüks arvata süüdistuses märgitud liikluseeskirja § 107 nõuete rikkumist. Kuni 01.juulini 2011 kehtinud liikluseeskirja § 107 sätestas, et teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita raja piirides. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistuses toodud ajal s.o 25. mail 2010.a. oleks xxxxx-xxxxxxxxxxx tee puhul olnud tegemist teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteega. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja fototabelitest nähtub, et teel teekattemärgised puuduvad. Seega ei rikkunud Tõnu Rästa LE § 107 nõudeid. Käesoleval juhul ei muutu küll kuriteo kvalifikatsioon, kuid kohus leiab, et Tõnu Rästale inkrimineeritud LE § 107 nõuete rikkumises tuleb Tõnu Rästa õigeks mõista.

KrMS § 268 lg 1 ja 2 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Seega ei ole kohtul võimalik süüdistust sisustada. Kohus märgib, et kuni 01.07.2011.a. liikluseeskirja §-s 3 oli märgitud, et sõidukite liiklus Eestis on parempoolne. Selle all on mõeldud kahesuunalise liiklusega eraldusribata sõiduteed, kus liiklus toimub sõidutee paremal (pärisuuna-) ja vasakul (vastassuuna-) poolel.

16 (24) Käesoleval ajal vastab samale sättele LS § 45 lg 7, mille kohaselt asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti. Liikluseeskirja § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad kõik liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirjade nõudeid. KarS § 422 lg 1 süüteo koosseisu moodustab mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. Seega tuvastamaks Tõnu Rästa süüd kuriteo toimepanemises KarS § 422 lg 1 järgi on vajalik hinnata, kas esines põhjuslik seos teo ja tagajärje, antud juhul juhi poolt liikluseeskirja rikkumise ja saabunud tagajärje – isiku surma põhjustamise – vahel.

Tunnistaja S. T. ütlustega selles, et H. O. pulssi polnud enam tunda, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, mille kohaselt päästeteenistus tõi autost välja H. O. surnukeha ning surnu ekspertiisiaktis (tl 20-24) antud eksperdiarvamusega, mille kohaselt oli H. O. surma põhjuseks kehatüve, pea ja jäsemete trauma roiete, rinnaku ja vasaku reieluu murru, siseorganite (parem kops, maks, soolekinnisti) rebendite, kopsude ja peaajupõrutusega. Vigastuste tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust. Antud vigastused on eluohtlikud. Kõik kohtuarstliku diagnoosi esimeses lõigus loetletud vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel vahetult enne surma saabumist, võimalik, et määruses näidatud ajal ja viisil – 25.05.2010.a. liiklusõnnetuse käigus. H. Otsa surm võis saabuda määruses näidatud ajal - 25.05.2010.a., on tõendatud, et H. O. 25.mail 2010.a. Võru maakonnas xxxxxxxxxxx vallas xxxxxxxxxxx-xxxxx tee 3.kilomeetril sõidukite xxx ja xxxxxx xxxxx kokkupõrke s.o liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastuste tõttu suri sündmuskohal. Riigikohtu lahendi 3-1-1-94-02 kohaselt, hindamaks põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel, tuleb kohtul hinnata kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, kuna vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamise või surma põhjustamisega. Samuti tuleb selgitada kas LE kohaselt võis kannatanust liikleja viibida sellel tee osal, kus toimus süüdistuses märgitud liiklusõnnetus, kas süüdistatav sõiduki juhina võis või pidi kannatanu sellel kohal viibimist ette nägema ja kas sõidukijuhil oleks selles situatsioonis olnud tehniliselt võimalik seda liiklusõnnetust ära hoida juhul, kui tema poleks kohtu poolt tuvastatud liikluseeskirja rikkumisi toime pannud. Neid asjaolusid, eriti aga liiklusõnnetuse kohta, kujunenud liiklussituatsiooni ja teiste liiklejate käitumist tuleb hinnata komplektselt kõigi teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Eeltoodust lähtudes tuleb kohtul võtta seisukoht ka selles, kas sõiduauto xxxxxx xxxxx juht H. O. pidi ette nägema xxx juhi Tõnu Rästa õigusvastast käitumist ning kas tal oli võimalus liiklusõnnetust vältida. Tunnistajate S. T. ja E. N. ütlustega on tõendatud, et sõidukit xxxxxx xxxxx juhtinud H. O. turvavöö oli kinnitatud.

Hindamaks liiklusõnnetuses osalenud sõiduki xxxxxx xxxxx juhi H. O. käitumist peab kohus oluliseks liiklustehnilise ekspertiisi aktis antud eksperdi arvamust. Nähtuvalt nimetatud ekspertiisiaktis väljendatud eksperdi arvamuse (tl 48) puntidest 5, 6 ei ole ekspertiisiakti uurimuslikus osas toodud argumentidele tuginedes mingit reaalset alust väitmaks, et sõiduauto xxxxxx juht oleks oma tegevusega tekitanud liiklusohu või liikumistakistuse sõiduautole xxx, küll aga saab seda väita sõiduauto xxx juhi tegevuse kohta, kes piiratud nähtavuse tingimustes ei ole

17 (24) adekvaatselt hinnanud antud liiklussituatsiooni. Seega saab liiklusõnnetuse vältimise võimalust vaadelda sõiduauto xxxxxx juhi seisukohalt. Liiklusõnnetuse skeemilt nähtub, et sõiduauto xxxxxx juht on kokkupõrke hetkeks suunanud auto sõidutee parempoolsesse serva ning parempoolsete ratastega teepeenrale. Sellega on ta püüdnud võimaldada sõiduautole xxx suuremat liikumiskoridori. Alates hetkest, kui sõiduauto xxx hakkas hõivama sõiduauto xxxxxx liikumistrajektoori (ca 10 m enne kokkupõrke kohta), puudus viimase juhil üldse võimalus täiendavaid abinõusid (ekstreemne pidurdamine) kasutusele võtta, kuna nimetatud vahemaa läbimiseks kulus sõiduautol xxx aega ca 0,8 sekundit, mis on praktiliselt võrdne juhi reaktsiooniajaga. Eksperdi koostatud liiklusõnnetuse skeemist (ekspertiisiakti lisa tl 49) nähtuvalt oli sõidukite xxx ja xxxxxx tehniliselt reaalne asend kokkupõrke hetkel selline, et sõiduk xxx asus oma sõidusuunast arvates vastassuunavööndi vasakpoolses osas, sõiduk xxxxxx oma sõiduvööndis, võimalikult tee parempoolses servas. Kohus märgib, et nimetatud skeemil kujutatud sõidukite asendid pärast kokkupõrget haakuvad sündmuskoha vaatlusprotokolli lisa – liiklusõnnetuse skeemiga (tl 9) ja sündmuskohal tehtud fotodelt (tl 6, 32, 33) näha oleva sõidukite asendiga. Lähtudes eeltoodust, on kohus seisukohal, et Tõnu Rästa poolt oma sõiduki kiirust teeoludele vastavalt kohaldamata jätmine ja tee telgjoonel sõitmine on põhjuslikus seoses saabunud tagajärje s.o liiklusõnnetuse tekitamise ja H. O. surmaga. Kohus leiab, et õigesti valitud liikumiskiirusel ning oma sõidusuunas tee paremal poolel liigeldes olnuks Tõnu Rästal võimalik vältida liiklusõnnetust ja saabunud rasket tagajärge – isiku surma. Kohus leiab, et Tõnu Rästa poolt rikuti Liikluseeskirja § 123 nõudeid kaudse tahtlusega. Tõnu Rästa pidas võimalikuks, et ebaõiget kiirust valides rikub ta liikluseeskirja nõuet. Enamohtliku tagajärje – isiku surma põhjustas Tõnu Rästa ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis. KarS § 18 lg 2 kohaselt isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Kohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtulikul uurimisel Tõnu Rästa käitumises õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

Karistuse mõistmine

Karistuse mõistmisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, 2 sätetest, võttes aluseks isiku süü, arvestades kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava süü suurust hinnates ja karistust mõistes ei saa kohus jätta tähelepanuta karistuse eripreventiivsel eesmärgil ka süüdistatava isikut.

Tõnu Rästa süü suuruse hindamisel arvestab kohus, et Tõnu Rästa ei ole varem kuritegusid toime pannud, rasket tagajärge – inimese surma, ei põhjustanud Tõnu Rästa tahtlikult, vaid ettevaatamatusest. Enda ütluste kohaselt sai Tõnu Rästa ise samuti liiklusõnnetuse tagajärjel kannatada. Tõnu Rästale oli esitatud süüdistus kahe liikluseeskirja nõude, mis olid sätestatud teo toimepanemise ajal kehtinud LE §-des 123 ja 107, rikkumises. Kohus tuvastas, et Tõnu Rästa poolt rikuti vaid ühte süüks arvatud liikluseeskirja nõuetest, seda, mis oli sätestatud LE §-s 123 (käesoleval ajal kehtiva liiklusseaduse § 50 lg 3 p 1). Seega vähenes Tõnu Rästa süüdistuse maht. Vähimalgi määral õigustamata Tõnu Rästa poolt sõidukiiruse valikul vajalike asjaolude arvestamata jätmist, märgib kohus, et Tõnu Rästale ei ole süüdistust esitatud ja ka kohus ei tuvastanud Tõnu Rästa poolt antud teelõigul suurima lubatud sõidukiiruse ületamist või mootorsõiduki juhtimist

18 (24) alkoholijoobe seisundis, millised rikkumised on raskemat laadi, kuid sisustaksid samuti KarS § 422 lg 1 koosseisu. KarS § 422 lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud raske tervisekahjustus (ka mitmele inimesele) või põhjustatud inimese surm. Käesolevas asjas on süüdistatava poolt põhjustatud inimese surm, see on raskem tagajärg, kuid mitte raskeim võimalik tagajärg. Tõnu Rästa vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Tõnu Rästa end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, kuid see ei anna alust mõista talle raskemat karistust. Vastutust raskendavate asjaolude loetelu on sätestatud KarS §-s 58. Nähtuvalt karistusregistri teatistest (tl 84–85) ei ole Tõnu Rästat varem kriminaalkorras karistatud. Tõnu Rästat on karistatud väärtegude toimepanemise eest Liiklusseaduse § 74 35 lg 1 alusel (muu rikkumine) 180 ja 300 kroonise rahatrahviga ning Liiklusseaduse § 74 22 lg 1 alusel s.o kiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis, 600 kroonise rahatrahviga. Kiiruse ületamise eest kohtuvälise menetleja poolt T. Rästale karistuseks määratud 10 trahviühiku suurune rahatrahv viitab, arvestades kohaldatavaid karistusi ja kohtupraktikat, et Tõnu Rästa poolt kiiruse ületamine ei ole olnud suur. Tõnu Rästa puhul on tegemist noore inimesega, teo toimepanemise ajal oli ta täisealiseks saanud kuus kuud tagasi. xxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxx iseloomustuses (tl 96) iseloomustatakse Tõnu Rästat kui õpilast, kes esimesel kursusel suutis õppetööga täiesti rahuldavalt toime tulla ning ka käitumisprobleeme ei olnud, teisel kursusel oli tal algusest peale probleeme nii põhjuseta puudumiste, õppimise kui ka käitumisega. T. Rästal esinesid võlgnevused kahes õppeaines. Samas märgitakse 25.oktoobri 2010.a. kuupäeva kandvas iseloomustuses, et Tõnu Rästa on asunud võlgnevustega aktiivselt tegelema ja on lootus, et võlgnevus saab likvideeritud. Tunnustamist väärib, et T. Rästa suhtumine õppetöösse ning ka käitumine on tunduvalt paranenud. Ka tundidest puudumisi on jäänud vähemaks. Tundub, et Tõnu on suhtumist kooli ja õppimisse muutnud, ta on hoolsam oma kohustuste täitmisel. Eeltoodust nähtub, et pärast 25.mail 2010.a. xxxxx-xxxxxxxxxxx teel juhtunud liiklusõnnetust on Tõnu Rästa oma käitumist ja suhtumist õppetöösse parandanud, mis viitab tema endise eluviisi muutusele. Tõnu Rästa ütluste ja xxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxx tõendiga (tl 124) on tõendatud, et käesoleva aasta juunis lõpetas Tõnu Rästa xxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxx autoplekksepa erialal.

KarS § 422 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette kuni viie aasta pikkuse vangistuse.

Kohus nõustub prokuröri poolt Tõnu Rästale nõutud karistuse määraga ja karistab kõike eelnevat arvesse võttes Tõnu Rästat KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest sanktsiooni keskmise lähedases määras, kahe aasta ja kolme kuulise vangistusega, mis jäetakse tingimuslikult täitmisele pööramata. Arvestades, et Tõnu Rästa on varem kriminaalkorras karistamata, ei pea kohus vajalikuks kohaldada tema suhtes maksimaalset katseaega ning määrab katseaja pikkuseks kaks aastat ja kolm kuud. KarS § 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo toimepanemise korral mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3 aastaks. Tõnu Rästa puhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise. Kohus võtab Tõnu Rästalt mootorsõiduki juhtimisõiguse ära kaheks aastaks. Mootorsõiduki juhtimine pole süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks, samuti pole mootorsõiduki juhtimisõigus süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Kohus leiab, et mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule, tema edasisele elukorraldusele ning tagab õiguskorra huvides selle, et süüdimõistetu pikema aja kestel mootorsõiduki juhina liikluses ei osaleks.

TSIVIILHAGID

19 (24) Kannatanu H. O. on esitanud Tõnu Rästa vastu tsiviilhagi varalise kahju hüvitamiseks kogusummas 2995,69 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 30 000 euro suuruses summas (tl 89-90, 107-118).

KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele ( RKKKo 3-1-1-79-09 p 11).

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. KrMS § 310 lg 1 kohaselt kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata.

VÕS § 129 lg 1 kohaselt tuleb isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. VÕS § 129 lg 2 järgi tuleb matusekulud hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus.

Käesolevas kriminaalasjas surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse ravikulud puuduvad, samuti puudub vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. Kannatanu H. O. suri sündmuskohal. Kriminaalasjas on kannatanuks H. O. poeg H. O. , kelle ütluste ja esitatud volikirja (tl 146) kohaselt esindab ta ka õde A. O. ja isa.

Tsiviilhagi varalise kahju hüvitamiseks

1. Kannatanu poolt matusekulude kandmisest tulenev varaline nõue on 1569,67 eurot ja see on kirstu koos kaunistustega osaline maksumus, mida kindlustus ei hüvitanud.

xxxx xxxxxxxxxxx xx 30.09.2010.a. teate (tl 71) ja kannatanu H. O. ütlustega on tõendatud, et xxxx xxxxxxxxxxx xx hüvitas hukkunu H. O. matmisega seotud kulu summas 22 551,06 krooni. 11 198,06 krooni kindlustushüvitist maksti H. O. arvelduskontole ja 11 353,00 krooni A. O. poolt esitatud arvelduskontodele. Teates osundatakse, et vastavalt liikluskindlustuse seaduse § 32 lg 2 kuuluvad surmaga lõppenud liiklusõnnetusest hüvitamisele kõik otseselt hukkunu matmisega seotud mõistlikud kulud ja selgitatakse, et puusärgile tehtud kulutused koos kaunistustega summas 31 560 krooni ei ole liikluskindlustuse seaduse § 32 lg 2 tähenduses mõistlikud. Lõuna-Eesti piires on puusärgi keskmiseks hinnaks koos kaunistuste ja kohaletoimetamisega 7000 krooni. Eeltooduga on tõendatud, et xxxx xxxxxxxxxxx xx poolt jäeti hüvitamata H. O. puusärgile koos kaunistustega tehtud kulutused 24 560 krooni s.o 1569,67 euro suuruses summas, mille osas kannatanu H. O. on esitanud tsiviilhagi. H. O. selgitas, et H. O. kirst oli valmistatud xxx xxxxxxxxxx xx poolt, kes üldjuhul kirstude valmistamisega ei tegele, vaid teeb seda ainult eritellimusel. Kirst oli tehtud väärispuidust – mustast lepast, maksmine toimus õe poolt osade kaupa. Valmistavad kirste ainult tellimusel ja seetõttu on ka kirstu omahind kallim. Hageja esitas kohtule kassa sissetuleku orderid (tl 147, 148), millest nähtub, et A. O. on tasunud arve 30/27.08.2010 alusel xxx xxxxxxxxxx xx-le 27.augustil 2010.a. 15 780

20 (24) krooni ja 20.septembril 2010.a. 15 780 krooni, kokku 31 560 krooni s.o 2017 eurot. Et xxxx xxxxxxxxxx xx hüvitas 7000 krooni ( 447 eurot), on hüvitamata 1569,67 eurot.

Kaitsja vaidleb hagile vastu ja leiab et mõistlikud matusekulud on kindlustuse poolt hüvitatud. Kaitsja peab mitteusutavaks, et äriühing, kellel esinevad majanduslikud raskused, ostab endale igaks juhuks seisma musta leppa. Kaitsja leiab, et kohtule esitatud kassa sissetulekuorderite pooled peaksid olema raamatupidamises, mitte maksja käes. Kirjutatud on orderid ühel kohal, ühe käekirjaga, ei pea olema ekspert, et aru saada sellest, et dokumendid on tagant järgi tehtud.

Kohus leiab, et kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes, mis puudutab xxxx xxxxxxxxxxx xx poolt hüvitamata jäänud kirstu maksumust, tuleb rahuldada osaliselt. VÕS § 129 lg 1 kohaselt tuleb isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud. Kohus leiab, et kirstu maksumuse - 31 560 krooni s.o 2071,05 euro näol ei ole tegemist mõistliku matusekuluga ka VÕS § 129 lg 1 mõttes. Samas ei ole kohtul alust kahelda selles, et omaksed tellisid ja xxx xxxxxxxxxx xx valmistas osaühingu juhatuse liikmele H. O. väärispuidust kirstu. Kohtu poolt kriminaalasja materjalide juurde võetud xx xxxxx xxxxxx (osaühing valmistab kirste kogu Lõuna-Eestile) hinnakirjast nähtub, et täispuidust (tamm) valmistatud kõige kallima puusärgi hind eurodes koos käibemaksuga on alates 01.04.2011.aastast 544,60 eurot (8521,14 krooni). Kuna xx xxxxx xxxxxx on kirstude hulgimüüja, peab kohus usutavaks, et xxx xxxxxxxxxx xx poolt valmistatud kirstu omahind on suurem. Eeltoodut arvestades rahuldab kohus H. O. matustega seotud kuludest tuleneva nõude osaliselt, 127,83 euro (2000 krooni) suuruses summas.

2. Kannatanu poolt seoses H. O. juhitud sõidukis xxxxxx xxxxx registreerimismärgiga xxx xxx viibinud H. O. poolt soetatud ühe kuu vanuse lühikesekarvalise taksikoera liiklusõnnetuse tagajärjel hukkumisest tulenev varaline nõue on 159,78 eurot.

Kannatanu H. O. selgitas, et liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunud lühikesekarvalise taksikoerakutsika, nimega Ruudi, kes oli perekonna liige, maksumuse - 2500 krooni (159,78 eurot) ütles ema. Tegemist ei olnud paberitega koeraga, aga koer ei olnud ostetud maakohast. Sellist hinda tõendavad ka firmad, kes tegelevad koerte kasvatamisega. Dokumenti koera ostmise kohta ei ole, aga me ei ela iga päev selle mõttega, et peame homme hakkama igat asja tõendama.

Kaitsja vaidleb nõudele vastu, leides, et paberiteta taksikoera kohta ei ole nimetatud hind usutav.

Fakt, et liiklusõnnetuses osalenud H. O. juhitud sõidukis hukkus koer, on kriminaalasjas uuritud tõenditega tõendatud. TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 kohaselt on kohtu pädevuses hinnata antud juhtumil sellise vaidluse tõttu kahju suurust oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kohus on seisukohal, et kannatanu nõude suurus on mõistlik ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

3. Kannatanu on esitanud varalise nõude temale kui xx xxx xxxxxxxxxx juhatuse liikmele põhjustatud kahju, mis seisnes selles, et xx xxx xxxxxxxxxx pidi leidma täiendavaid rahalisi vahendeid, et tellitud ja kohaletoimetatud kauba – lillede eest, mis jäid xxxxxxxxxxx alevikus asuvas H. O. peetavas lillepoes seoses H. O. hukkumisega liiklusõnnetuses, müümata, tasumiseks kokku 1266,24 euro hüvitamiseks.

Hageja on esitanud kohtule xxxxxxx xxxxx xx poolt xxx xxxxxxxxxx xx-le esitatud arve-

21 (24) saatelehtede koopiad 16.maist 2010.a. lilledele kogumaksumusega 4091,90 krooni (261,52 eurot) (tl 114), 19.maist 2010.a. lilledele kogumaksumusega 8097,90 krooni (517,55 eurot) (tl 112), 23.maist 2010.a. lilledele kogumaksumusega 3129 krooni (199,98 eurot) (tl 113), xx xxxxx poolt 26.aprillil 2010.a. esitatud arve koopia lilledele ja pakkepaberile kokku 871,20 krooni (55,68 eurot) suuruses summas (tl 116), ning xx xxxxxx 09.11.2009.a müügiarve-saatelehe koopia lilledele kogumaksumusega 3622,30 krooni (231,51 eurot) (tl 118), seega on esitatud kokku arve-saatelehti xx-xx xxx xxxxxxxxxx poolt soetatud lilledele kogumaksumusega 19 812,30 krooni s.o 1266,24 eurot. Maksekorralduste koopiatest nähtub, et xxx xxxxxxxxxx xx poolt on xxxxxxx xxxxx xx-le on tehtud lillede eest vastavalt eeltoodud arve-saatelehtedele ülekandeid perioodil 06.07.2010 kuni 13.09.2010 kogusummas 15 318,80 krooni (tl 111), xx-xx xxxxx tasutud 01.07.2010.a. 871,20 krooni (tl 115), xx-xx xxxxxx tasutud 3622,30 krooni (tl 117), kokku tasutud lillede eest 19 812,30 krooni s.o 1266,24 eurot.

Kannatanu H. O. selgitas kohtule, et lillepood töötas läbi raskuste ja praktiliselt ilma kasumita. Arvete tasumine toimus mitte arvetel näidatud maksetähtaegade, vaid äriühingute omavahelise kokkulepete järgi. Seal oli kogu aeg jooksvaid võlgasid. Kuna ema enam ei olnud, siis keegi pidi need arved ära maksma. H. O. selgitab, et temale kui äriühingu juhatuse liikmele tekkis kahju selle tõttu, et lillepoodi ei pidanud ei tema, isa ega õde, vaid ema majandas sellega otseselt ja sai oma asjadega ka hakkama.

Kohus leiab, et kannatanu H. O. tsiviilhagi xx xxx xxxxxxxxxxxx lillepoes väidetavalt müümata jäänud lillede hüvitamiseks rahuldamisele ei kuulu. Hagiavaldusele lisatud dokumentidest nähtub, et lilled on väljastatud ja lillede eest on tasunud juriidiline isik xxx xxxxxxxxxx xx, kes antud kriminaalasjas ei ole kannatanu. Ka leiab kohus, et hagi ei ole tõendatud. Üldteadaolevalt saabuvad lilled tootjalt koos arve-saatelehega. Kohtule esitatud dokumendid tõendavad vaid seda, et xxx xxxxxxxxxx xx on lilled saanud ja nende eest erinevatel aegadel makstud (sh xx xxxxxx müügiarve- saatelehe koopiast nähtub, et see arve lilledele kogumaksumusega 3622,30 krooni on esitatud juba 09.novembril .2009.a (tl 118). Puuduvad tõendid selle kohta, et kõik dokumentides kajastuvad, ka eelmisel aastal ja rohkem kui kuu enne H. O. hukkumist soetatud lillekogused, oleks jäänud pärast 25.maid 2010.a. müümata ja just selle tõttu, et hukkus äriühingu juhatuse liige, kes tegeles lillede müümisega.

Seega rahuldab kohus kannatanu H. O. tsiviilhagi varalise kahju nõudes osaliselt ning mõistab Tõnu Rästalt juhindudes VÕS § 129 lg 1,2 ,VÕS § 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele ja VÕS § 1045 lg 1 p 1, mille kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega, välja H. O. kasuks 287, 61 eurot.

Tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks

Kannatanu H. O. on esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks 30 000 euro suuruses summas.

Isiku surma põhjustamisest tingitud kahju hüvitamise nõudeid on reguleeritud lähemalt VÕS §-s 129 ja § 134 lg-s 3. Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele VÕS § 130 lg 2 järgi, kui on täidetud kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused. Seega eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu

22 (24) ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale tervise kahjustumise.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et H. O. lähedastel oleks tekkinud seoses tema surmaga tervisekahjustusi.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.aprilli 2008.a. otsuse nr 3-2-1-19-08 p 16 järgi tuleb lähedaste ring määrata igal üksikjuhul eraldi, lähtudes muuhulgas isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Samale seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.oktoobri 2010.a. otsuse nr 3-3-3-57-10 punktis 22, kus on lisaks leitud, et üldjuhul saab vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks.

Kohus leiab, et H. O. kui kuriteo tagajärjel hukkunud H. O. poega, tuleb lugeda lähedaseks isikuks VÕS § 134 lg 3 mõttes.

VÕS § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-2-19-08 on märgitud, et Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga.

H. O. ütluste kohaselt ei elanud nad emaga küll ühes majas, aga elasid ühe krundi peal ja suhtlesid igapäevaselt. H. O. oli ema suure tähega. Ema tähendas perekonnaliikmetele ja kogu xxxxxxxxxxx palju, oli kõike ühendav jõud, tohutult tegutsev inimene, kelle tegemistest sõltus palju. Ta pidas xxxxxxxxxxx väikest lillepoodi, mis töötas põhimõtteliselt ilma kasumita, kuid see oli xxxxxxxxxxx vajalik. Ema oli xxx xxxxxxxxxx xx juhatuse liige. Ta oli olulisel kohal, tegev ka paberimajanduses ja muudes töödes. Peale juhtunut olid nad sunnitud kaupluse sulgema märksõnaga ajutiselt, tulevik oli teadmata. Sel ajal lisaks hingelise kaotusega tegelemisega olid sunnitud tegelema ka majanduslike kaotustega, mille tõi kaasa järsk lillepoe sulgemine.

VÕS § 130 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et hagejale oleks tekitatud kehavigastusi või kahjustatud tema tervist.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-19-08 punktis 17 loetakse VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikeks asjaoludeks muuhulgas kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste üleelamistega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuse nr 3-1-1-57-10 punktis 25.2 leidnud, et psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul võib olla vaadeldav üleelamisena ning kui see on tekkinud poja surma tõttu, siis tuleb muude tingimuste täidetavuse korral eeldada, et VÕS § 134 lg 3 on kohaldatav.

Kohtule ei ole esitatud objektiivseid tõendeid selle kohta, et H. O. surma tagajärjel oleks kahjustatud tema omaste – abikaasa, tütre või kriminaalasjas kannatanuks tunnistatud H. O. tervis.

23 (24) Kannatanu H. O. ütluste kohaselt rasked ja püsivad hingelised kannatused seisnevad ka selles, et peavad oma isaga hakkama saama. Isa jaoks oli ema äärmiselt oluline. Tema mõistus on pärast õnnetust muutunud sedavõrd, et on temale ja õele elumuutusi toonud. Isa ei ole enam see, mis ta oli. Jutt on segane, hakkamasaamatus jne. Isa on 55-aastane, arsti poole ei ole pöördunud, nad ei ole sellised arstide poole pöördujate tüüpi. Samas ei lükanud kannatanu H. O. kaitsja väidet , et isale tekkis uus elukaaslane juba kuu pärast ema surma, ümber, vastates, et tema kellaajaliselt uue elukaaslase ilmumist ei registreerinud.

Moraalse kahju hindamise kohta 30 000 eurole selgitas H. O. , et ei pea paljuks seda, et kui toimub liiklusõnnetus, milles üks jääb süüdi ja teine inimene hukkub, siis süüdlane selle nimel 5-8 aastat suurema osa oma palgast kulutab sellele, et natukene korvata juhtunut. Summasid on võrreldud muude sarnaste juhtumitega, ise seda summat välja ei mõelnud.

Riigikohus on varasemalt pidanud hüvitise suuruse määramisel oluliseks tekitatud mittevaralise kahju ulatust, iseloomu ja olulisust, kahju tekitamise asjaolusid, rikkuja süü astet, tema käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist. Samuti on selgitatud, et kuna hingevalu ja kannatusi on võimatu täpselt rahaliselt hinnata, peab kohus otsustama, kas konkreetsel juhul kahjustatud isikule tekitatud hingeline valu õigustab hüvitise maksmist ning kui see nii on, siis milline on see summa, mis pakuks talle piisavalt lohutust. Kohus leiab, et antud juhul ei saa pidada kannatanutele tekitatud mittevaralist kahju nii ulatuslikuks, et see õigustaks süüdlaselt 30 000 euro välja mõistmise. H. O. ja tema õe näol on tegemist iseseisvat elu elavate isikutega, kes otseselt emast enam ei sõltunud. Kohtu arvates mittevaralise kahju suuruse kindlaks määramisel ei saa jätta tähelepanuta süüdistatava majanduslikku olukorda ega asjaolu, et surma põhjustas T. Rästa ettevaatamatusest. Kohus leiab, et tsiviilhagi mittevaralise kahju osas tuleb rahuldada osaliselt. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus süüdistataval vara ja sissetulek puudub, ta alles lõpetas kooli, töökoht puudub, tal tuleb tasuda kohtukulud ja rahuldamisele kuuluv osa tsiviilhagist varalise kahju nõudes, tuleb kannatanu H. O. tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldada osaliselt. Kohus mõistab VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alusel süüdistatavalt Tõnu Rästalt välja kannatanu H. O. kasuks mittevaralise kahju 6500 euro suuruses summas.

Menetluskulud

KrMS § 175 lg 1 p 3, 5, 9, 179 lg 1 p 1, § 180 lg 1 alusel kuuluvad Tõnu Rästalt sissenõudmisele kriminaalmenetluse kulud alljärgnevalt : kriminaalasjas teostatud surnu kohtuarstliku ekspertiisi koos lisauuringutega maksumus 4080 krooni ( tl 27) s.o 260,76 eurot ning liiklustehnilise ekspertiisi maksumus 7161 krooni (tl 55) s.o 457,67 eurot, seega riiklikul ekspertiisiasutusel ekspertiiside tegemisega tekkinud kulu kokku 718,43 eurot; kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 7 krooni (tl 94) s.o 0,45 eurot ja saatekulu 30,50 krooni tl 95) s.o 1,95 eurot , kokku 2,40 eurot; ning teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1,5 alampalga määras (töötasu alammäär kuus vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.09.2009.a. määruse nr 90 01.01.2011.a. jõustunud redaktsioonile on 278,02 eurot) , s.o 417,03 eurot.

Kohtuistungil esindaja taotles kohtuistungil menetluskulude jätmist süüdistatava kanda. Kannatanu esindaja on kohtule esitanud xx xx xxxxxxxx poolt kannatanu H. O. esitatud arved kriminaalasjas toimunud nõustamise eest (tl 157, 158, 159), millest nähtub, et kannatanu esindaja on nõustamiseks kulutanud töötunde kokku 20,7, tunnitasu on 50 eurot, kokku 1035 eurot, milline summa nähtuvalt

24 (24) maksekorraldustest (tl 160, 161, 162) on kannatanu H. O. poolt xx xx xxxxxxxx arvelduskontole SEB pangas tasutud.

KrMS § 175 lg 1 p kohaselt on menetluskuludeks ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kohus leiab, et arvestades, et kannatanu esindaja on tutvunud kriminaalasja materjalidega, Riigikohtu praktikaga, esindaja poolt on koostatud ja esitatud kohtule tsiviilhagid nii varalise kahju kui mittevaralise kahju väljamõistmiseks kannatanule, kannatanu lepinguline esindaja on OÜ-st, mille asukoht on Raplas, ning esindaja on kannatanu huve esindades osalenud Tartu Maakohtu Võru kohtumajas toimunud kohtuistungitel kokku 5,5 tundi, on kohus seisukohal, et lepingulisele esindajale kannatanu poolt makstud tasu on mõistliku suurusega ja põhjendatud ning tuleb Tõnu Rästalt kannatanu kasuks välja mõista.

Kohtunik

Kersti Vosman