2-24-112049/5 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Lihtmenetlusotsus

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

4. juuli 2024

Tsiviilasi

(number ja menetluse e

nr 2-24-112049

OK Incure OÜ hagi M.T. vastu IPF Digital AS-ga

16.07.2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 5038301

tuleneva põhivõlgnevuse 2463,92 euro, intressi 304,97 euro,

võla sissenõudmiskulu 35 euro ja viivise 243,52 euro

väljamõistmiseks

hagimenetlus lihtmenetlusena

Hagihind

3 047,41 eurot

Kohtunik

Kadi Karting (end Aavik)

Hageja

OK Incure OÜ (registrikood: 11542046; asukoht: Mustamäe

tee 16, Kristiine linnaosa, Tallinn)

Hageja lepinguline esindaja

Dmitri Šantasev (e-post: dmitri.santasev@okincure.ee)

Kostja

M.T. (isikukood: xxxxxxxxxxx; registrijärgne aadress puudub;

aadress hagis: xxxxxxx xx-x, xxxxx xxxxxx, xxxxxxxx, tegelik

elukoht teadmata; e-post: xxxxxxxxxxx

@xxxx.

xx)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Tunnistada kohtuotsus viivitamatult täidetavaks.

4. Toimetada kohtuotsus kätte hageja esindajale ja kostjale, sh kostjale väljaande

Ametlikud Teadaanded kaudu, kuivõrd menetluse kestel ei ilmnenud lisaandmeid tema

tegeliku asukoha kohta.

Edasikaebe kord ja selgitused

Kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633).

Arvestades hagihinda, mis ei ületa põhinõudelt 3500 eurot ning koos kõrvalnõuetega 7000 eurot,

on kohus lahendanud asja TsMS § 405 lg 1 kohaselt õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud

korras, kaldudes kõrvale üldistest menetlusreeglitest, s. o ilma kohtuistungi pidamiseta;

menetlusosalistele on teatatud õigusest olla kohtu poolt ära kuulatud.

Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks. See ei välista samas edasikaebeõiguse

kasutamist. Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu

Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot (TsMS § 178 lg-d 1 ja 2).

ASJAOLUD

1. Kohus võib lihtmenetlusotsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited,

vastuväited ja esitatud tõendid (TsMS § 444 lg 1). Seega piirdub kohus käesolevalt üksnes

olulisemate väidete ja asjaolude väljatoomisega.

2. Hageja on 13.05.2024 esitanud kohtusse hagi kostja vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva

võla nõudes. Hageja toob välja, et kostja sõlmis 16.07.2019 IPF Digital AS-ga (krediidiandja)

krediidikontolepingu nr 4470426, mille järgi on kostja kasutanud limiiti kuni 1100 eurot. Juhul,

kui klient täidab lepingut korrektselt, võimaldatakse kliendile limiidi tõstmist, mida on ette

tulnud 15.10.2019 (lepingu nr 4583372 (lisa 2)), 26.01.2021 (lepingu nr 4981077 (lisa 3)) ja

09.04.2021 (lepingu nr 5038301 (lisa 4)). Hageja leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet

ei ole rikutud.

3. Krediidivõimekuse hindamiseks analüüsis krediidiandja kostja arvelduskonto väljavõtet

perioodi 01.04.2019–16.07.2019 eest (lisa 6). Krediidiandja tuvastas, et kostja keskmine

sissetulek 3 kuu põhjal on 689 eurot, mis koosneb palgast (434 €), pensionirahast (164,17 €) ja

sotsiaaltoetusest (91,16 €). Finantskohustused on 57,67 eurot. Majapidamiskulude hulka arvestas

krediidiandja 450 eurot KAVS § 40 lg 1 p 4 alusel. Kuna kostja poolt avaldatud ülalpeetavate arv

oli 1, siis arvestas krediidiandja ülalpeetava kohta 100 eurot. Tagasimakse IPF-le moodustas 45

eurot. Seega vaba raha jäägiks kujunes hinnanguliselt 36 eurot (minimaalselt nõutav 0 eurot).

Järgnevad analoogsed hindamised tegi krediidiandja enne krediidilimiidi suurendamisi.

Arvestades kostja sissetulekut ja muid kohustusi oli tõenäoline, et kostja suudab võetud krediiti

krediidiandja hinnangul tagasi maksta.

4. Krediidikontolepingu nr 5038301 krediidi kulukuse määr on 59,84% aastas, mis on

arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe

väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul, intressimäär on

47,16% ja igakuine kontohaldustasu on 0,00 € (vt. lisa 4 tarbijakrediidi teabeleht p. 3

„krediidiga seotud kulud“). Hageja märgib, et antud leping ei ole tühine VÕS § 4062 lg 1

mõttes, kuivõrd KKM kohaldamisel tuleb lähtuda 30.11.2020 Eesti Panga poolt avaldatud

määrast, mille kohaselt KKM kolmekordne määr on 60,27% (20,09% x 3).

5. Krediidiandja on teinud perioodi 16.07.2019–28.04.2023 eest kostja arvelduskontole

väljamakseid kogu summas 3110,25 eurot ja lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma

katteks 646,33 eurot.

6. Hageja taotleb mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingust nr 5038301 tulenev

põhivõlgnevus 2463,92 eurot, intress 304,97 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 243,52 eurot,

sissenõudmiskulu 35 eurot ja riigilõiv 420 eurot, samuti viivis tasumata menetluskuludelt lahendi

jõustumisest menetluskulude tasumiseni.

7. Kostjale on hagimaterjalid Ametlike Teadaannete kaudu kätte toimetatuks loetud

06.06.2024. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) Kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses võib

põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu

järeldused, märkimisega (TsMS § 444 lg 2).

9. Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud TsMS § 232 lg 1

kohaselt poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb jätta

rahuldamata.

10. Esmalt märgib kohus, et Riigikohus on 24.11.2023 lahendis nr 2-21-13098 põhjalikult

analüüsinud kohtute rolli menetluses, mis puudutavad tarbijakrediidilepinguid ja tarbijaga

sõlmitud võlatunnistusi. Vastavale lahendile ja poolte tõendamiskoormisele on kohus osundanud

varasemalt ka käesoleva menetluse käigus (dtl 14-15).

11. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. On tuvastatav, et kostja on tarbijakrediidilepinguna sõlminud 16.07.2019 IPF

Digital AS-ga (krediidiandja) krediidikontolepingud nr 4470426 ja suurendanud jooksvalt oma

krediidilimiiti, sh 15.10.2019 (lepingu nr 4583372 (lisa 2)), 26.01.2021 (lepingu nr 4981077

(lisa 3)) ja 09.04.2021 (lepingu nr 5038301 (lisa 4)) (dtl 34-105).

12. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid. VÕS § 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks ei piisa ainult KAVS § 49

lg-s 1 sätestatud sise-eeskirjaga kehtestatud krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud

andmete kontrollimise metoodikast. Vastav metoodika peab olema ka selline, et

metoodika alusel tarbija krediidivõime hindamisel saadud tulemuse põhjal oleks selge,

kas tarbija suudab või ei suuda oma sissetulekuga krediidilepingust tulenevaid kohustusi

lepingus kokkulepitud tingimustel täita (KAVS § 49 lg 4). Krediidivõimelisuse hindamise

metoodika ei saa olla paika pandud nii, et tarbijale elamiskuludeks arvestatud raha

tegelikkuses keskmisele inimesele vähemalt minimaalsel tasemel elutingimuste loomist

ei võimalda.

13. Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas

minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo 8.11.2021 nr 2-20-

106661, p 55). Esitatud tõendite põhjal saab asuda seisukohale, et kostja pangakonto väljavõte

on küll esimesele krediidile eelnevalt küsitud (dtl 108-116), kuid selle analüüs on kohtu

hinnangul olnud pealiskaudne. Nii on hageja märkinud, et kostja vaba raha jäägiks on arvestatud

36 eurot (minimaalselt nõutav 0 eurot), hilisemates kostja taotlustes vastavalt 23 eurot, 66,75

eurot, 59,10 eurot. Kohtul tuleb tõdeda, et ülalpeetava kohta krediidiandja poolt arvestatud kulu

100 eurot ei vasta isegi perekonnaseaduses tol perioodil lapse ülalpidamisele kohaldatud

miinimumile (s.o pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära), mis perioodil 2019-

2021 oli 270-292 eurot. Enne krediidilimiidi suurendamisi, mis toimusid kokku ligi 2-aastasel

perioodil, ei ole krediidiandja pidanud vajalikuks kostja kohta täiendavate pangakonto

väljavõtete nõudmist ja viidanud sealjuures sisereeglitele. Kohtu hinnangul on krediidiandja oma

analüüsis kostja elamis- ja majapidamiskulude kohta olnud põhjendamatult ja masinlikult

eluvõõras. Kostja esitatud andmete ning kontoväljavõte alusel pidanuks jõudma järeldusele, et

kostja ei ole krediidivõimeline.

14. Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks

olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning

muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt

TlnRngKo 19.06.2023 nr 2-22-145432, p 24; RKTKo nr 2-21-13098, p 16). Riigikohus on

märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7

teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena (vt kohtotsuse p-s 53 viidatud

RK otsuse p 24). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal ja

sellele järgnevate limiidi suurendamiste ajal 0% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-

intressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust

kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest

hagejale muid tasusid.

15. Hagiavaldusele lisatud laekumiste arvestuse (dtl 153-155) alusel on tuvastatav, et kostjale on

krediiti väljastatud kokku 3110,25 eurot ja kostja on teinud tagasimakseid kokku 4530,10 eurot

(sh on põhivõla katteks arvestatud nendest 646,33 eurot ja intressi katteks 3883,73 eurot).

Arvestades, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostja on tasunud

rohkem, kui krediiti on väljastatud, ei ole hageja nõue põhjendatud ja tuleb jätta täies ulatuses

rahuldamata.

16. TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud hageja

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadi Karting

kohtunik