2-23-10940/13 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. juuli 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-10940

Tsiviilasi

Crowdestate Collateral Agent OÜ hagi Herni Soosaare

vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

205 701,71 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. veebruari 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Herni Soosaare apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Herni

Soosaar

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Andrus Lillo

Vastustaja (hageja) Crowdestate Collateral Agent OÜ

(registrikood 12952326), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Riin Rehepapp

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 29. veebruari 2024 otsuse resolutsioon muutmata,

täiendades osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta Herni Soosaare apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Herni Soosaare kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Crowdestate Collateral Agent OÜ (hageja, tagatisagent) esitas 2. augustil 2023 Tartu

Maakohtule hagiavalduse Herni Soosaare (kostja) vastu hagi käenduslepingu alusel põhivõla

175 000 eurot ja viivise väljamõistmiseks. Viivis põhivõlalt oli hagiavalduse esitamise päeva

seisuga 49 350 eurot ja edasiulatuv viivis 0,15% päevas põhivõla tasumata osalt kuni põhivõla

täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis USL Invest OÜ (põhivõlgnik) 2019. aasta juulis järgnevad

lepingud:

-

Crowdestate OÜ-ga (praegune ärinimi Crowdestate Holding OÜ) ühisinvesteeringute

internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu (edaspidi: koostööleping), mille alusel

sai põhivõlgnik võimaluse kaasata portaali www.crowdestate.eu (edaspidi: portaal)

kaudu laenuraha portaali vahendusel varasemalt võetud laenu refinantseerimiseks ja

täiendavaks käibekapitali finantseerimiseks;

-

Hageja ning portaali investoritega kolmepoolsed laenulepingud (laenuleping), mille

alusel laenasid investorid põhivõlgnikule kokku 350 000 eurot intressimääraga 15%

aastas. Põhivõlgnik kohustus tagastama laenu ja tasuma intressi igakuiste

osamaksetega selliselt, et kogu laenusumma oleks tagastatud hiljemalt 31. juulil 2020.

Kokku sõlmiti 1240 laenulepingut (laenuandjate nimekiri ja iga laenuandja poolt

laenatud rahasumma on hagi lisas nr 3).

Crowdestate Holding OÜ aitas koostöölepingu alusel põhivõlgnikku laenuraha kaasamisel,

korraldades selleks portaali investoritega laenulepingute sõlmimise ning kogudes

laenulepingute alusel kokku 350 000 eurot. Põhivõlgnik tegi portaali investoritele pakkumuse

sõlmida põhivõlgnikuga laenulepingud põhivõlgniku pakutud põhitingimustel.

Pakkumuse tegemiseks allkirjastas põhivõlgnik 26. juulil 2019 Crowdestate’i laenulepingute

tüüpvormi ehk laenulepingu. Põhivõlgniku pakkumuse aktsepteerinud investorite, hageja ning

põhivõlgniku vahel sõlmiti laenulepingud ühise laenu sihtotstarbe ja ühise tagatisega.

Laenulepingud sõlmiti tüüpvormil (hagi lisa 2) ning identsetel üldtingimustel (sh

kõrvalkohustused, maksegraafik, sanktsioonid, ülesütlemine jms). Ainsaks erisuseks

laenulepingutes on konkreetse investori andmed ning laenusumma, millises ulatuses vastav

investor soovis põhivõlgnikule laenu anda. Põhivõlgnikuga sõlmiti laenulepingud

kogusummas 350 000 eurot. Laenusumma 350 000 eurot maksti põhivõlgnikule välja selliselt,

et 224 453,33 euro ulatuses tasuti laenusumma arvelt põhivõlgniku varasem (2018. a) laen

ning 125 546,67 eurot maksti välja põhivõlgniku pangakontole.

Hageja kui tagatisagendi ülesandeks on korraldada vajadusel põhivõlgnikult võlgade

sissenõudmine ja realiseerida laenutagatis. Vastavalt laenulepingu punktidele 9.1-9.3

kohustub põhivõlgnik tasuma hagejale rahasumma, mis on võrdne laenulepingutest tulenevate

põhivõlgniku rahaliste kohustuste summaga laenuandjate ees (aluskohustus) ja mida lepingus

on nimetatud paralleelkohustuseks. Paralleelkohustus muutub hageja ees sissenõutavaks ning

tuleb hagejale täita samal ajal, mil muutub sissenõutavaks vastav aluskohustus. Hageja ning

laenuandjad on laenulepingutest tulenevate võlgniku rahaliste kohustuste osas

solidaarvõlausaldajad võlaõigusseaduse (VÕS) § 73 lg 1 mõttes. Hageja võib

solidaarvõlausaldajana nõuda põhivõlgnikult laenulepingute alusel paralleelkohustuse täitmist

iseseisvalt enda nimel ja vastava kohustuse peab põhivõlgnik täitma hagejale. Põhivõlgnikult

sisse nõutud summad kantakse üle laenuandjatele.

Kostja võttis 30. juulil 2019 allkirjastatud käenduslepinguga kohustuse vastutada hageja ees

laenulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste eest 175 000 euro ulatuses. Seejuures

võttis kostja käenduslepingu p 4.2.5 alusel kohustuse vastutada ka põhivõlgniku selliste

kohustuste eest, mille on põhivõlgnik võtnud laenulepingust tulenevate kohustuste

asendamise eesmärgil, sh juhul kui põhivõlgnik tunnistab laenulepingust tulenevaid kohustusi

võlatunnistuse andmisega.

Kuna põhivõlgnik laenu kokkulepitud tähtpäevaks (viimase osamakse tähtpäev 31. oktoober

2020) ei tagastanud, oli põhivõlgnik sattunud 2021. a suveks laenu tagastamisega tervikuna

viivitusse. Põhivõlgnik soovis kohustuste täitmist jätkata uue maksegraafiku alusel.

Põhivõlgnik sõlmis hagejaga 7. juulil 2021 notariaalse võlatunnistuse, milles tunnistas, et

võlgneb laenulepingute alusel hagejale 315 000 eurot ja võttis kohustuse tasuda hagejale võlg

võlatunnistusele lisatud maksegraafiku alusel.

Hageja ja kostja sõlmisid selguse huvides 7. juulil 2021 uue käenduslepingu, millega kostja

võttis kohustuse isikliku käendusega tagada 7. juuli 2021 võlatunnistusest tulenevaid

kohustusi.

Põhivõlgnik ei täitnud nõuetekohaselt ka võlatunnistusest tulenevaid kohustusi. Põhivõlgnik

tasus perioodil 29. juulist 2021 kuni 5. augustini 2022 kolmandate isikute vahendusel

võlatunnistuse alusel 58 677 eurot.

Hageja esitas 28. juulil 2022 põhivõlgniku suhtes kohtutäiturile täitmisavalduse. Täiteasja nr

084/2022/4262 raames ei ole aasta vältel põhivõlgnikult laekumisi toimunud ning

põhivõlgnikul puudub kohtutäituri kinnitusel hageja nõude rahuldamiseks vajalik vara.

13. jaanuaril 2023 esitas hageja nõudekirjad käendajatele, s.o Magnus Urvale ja kostjale.

Hageja nõudis vastavalt käenduslepingute p-le 5.1 käendajatelt kohustuste täitmist hiljemalt

26. jaanuariks 2023. Kumbki käendaja ei ole kohustust täitnud.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et hagi on alusetu, kuna hagejal ei ole käendusega tagatud nõuet põhivõlgniku

vastu. Hageja ja põhivõlgnik ei ole laenulepingut sõlminud ning hageja ei ole tõendanud

põhivõlgnikule laenu andmist. Hageja ei ole laenulepingu ega laenu üleandmise kohta

esitanud ühtegi tõendit.

Hageja on hagiavalduses viidanud, et tal on „paralleelkohustusest“ tulenevad nõuded. Eesti

õiguskord ei tunne sellist kohustuse liiki nagu paralleelkohustus. Tegemist võib olla

võlatunnistuse iseloomuga lepingutingimusega. Kui isegi eeldada, et põhivõlgnik on

laenulepingu alusel laenu saanud, siis on paralleelkohustuse kokkulepe tühine tüüptingimus,

mida ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse sisaldumisel tüüptingimustes kaldutakse

kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Seega on tüüptingimustes sisalduv võlatunnistus ehk nn

paralleelkohustuse kokkulepe igal juhul tühine tüüptingimus, kuna see kahjustab lepingu

olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades

ebamõistlikult kostjat (hagi vastuses on kostja ekslikult märkinud, et tüüptingimus kahjustab

hagejat). Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale

seaduse olulisest põhimõttest. Lisaks saab võlatunnistuse anda üksnes pärast kohustuse

tekkimist ja sissenõutavaks muutumist ja mitte enne seda.

Kostja käendus ei taga võlatunnistusest tulenevaid nõudeid. Käenduslepingu p 1 kohaselt

vastutab kostja üksnes laenulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste eest. Käendatava

kohustuse all ei ole ühtegi viidet võlatunnistusele ning sellele, et kostja tagab ka vastavaid

nõudeid.

Kostja hinnangul on laenulepingust tulenevad nõuded käendaja vastu aegunud. Hageja

esitatud laenulepingute kohaselt oli laenu tagastamise tähtajaks 31. juuli 2020. Seega muutus

hageja laenulepingutest tulenev nõue kostja vastu sissenõutavaks 1. augustil 2020 ja aegus 31.

juulil 2023. Hageja esitas hagi kostja vastu 2. augustil 2023.

Kostja vaidleb vastu käenduslepingus kokku lepitud viivisemäärale 0, 15 % päevas (54 %

aastas) põhivõlalt, mis on ebamõistlikult suur ja tühine tüüptingimus. Seega kohaldub

seadusjärgne viivise määr.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja põhivõla 175

000 eurot, 2. augusti 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 9701,72 eurot ja viivise

alates 3. augustist 2023 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras

põhivõla 175 000 eurot tasumata osalt. Maakohus jättis hagi rahuldamata osas, mis ületab

seadusjärgse viivise summat. Menetluskulud jättis maakohus 36% ulatuses hageja kanda ja

64% ulatuses kostja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

Hageja on esitanud kostja vastu nõude, mis tuleneb kostja kui käendaja vastutusest

põhivõlgniku kohustuse tagamisel (VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1). Võlausaldaja saab esitada

käendaja vastu nõude, kui on täidetud kolm eeldust: eksisteerib kehtiv käendusleping,

eksisteerib käendusega tagatav võlausaldaja nõue ja saabunud on käendusjuhtum ehk täidetud

on eeldused, mille saabumise korral on käendaja kohustatud vastavalt käenduslepingule

täitma põhivõlgniku kohustuse.

Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 7. juulil 2021 käenduslepingu (dtl 45-50).

Tegemist on tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 tähenduses. Käendusleping vastab VÕS

§ 143 lg-s 2 sätestatud nõudele, kuna selles on kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas, milleks on 175 000 eurot.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kostja käendus ei taga 7. juulil 2021 sõlmitud

võlatunnistusest tulenevaid nõudeid. Käenduslepingu kohaselt on käendus antud arvestusega,

et põhivõlgnik on sõlminud Crowdestate OÜ poolt peetava portaali www.crowdestate.eu

kaudu 26. juulil 2019 käesoleva lepingu lisas 1 nimetatud laenuandjatega laenulepingud

kokku 350 000 euro suuruse summa laenamiseks, Crowdestate OÜ ja põhivõlgnik sõlmisid

26. juulil 2019 ühisrahastuse platvormi kasutamise koostöölepingu ja et käendaja soovib

tagada laenulepingust, koostöölepingust ja võlatunnistusest tulenevaid kohustusi isikliku

käendusega. Käenduslepingu p 1 määratleb käendatava kohustuse. Käenduslepingu p 4

piiritleb käenduse ulatuse. Maakohus leidis, et käenduslepingu p-st 4.2.5 tuleneb üheselt, et

kostja vastutab mh selliste põhivõlgniku kohustuste eest, mille põhivõlgnik on võtnud hageja

ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise asendamise eesmärgil, mh kui põhivõlgnik

on tunnistanud laenulepingust tulenevaid kohustusi võlatunnistuse andmisega.

Käenduslepingu preambulasse on märgitud asjaolud, millega lepingut sõlmides on arvestatud.

Seejuures ei ole lausest „Käendaja soovib tagada laenulepingust, koostöölepingust ja

võlatunnistusest tulenevaid laenusaaja kohustusi isikliku käendusega“ võimalik teisiti aru

saada, kui et kostja vastutab mh selliste põhivõlgniku kohustuste eest, mille põhivõlgnik on

võtnud võlatunnistusega.

7. juulil 2021 sõlmitud notariaalses võlatunnistuses (dtl 32-26) hageja ja põhivõlgnik

kinnitavad, et põhivõlgnik on võtnud ühisrahastusportaali crowdestate.eu vahendusel

eelnimetatud portaali investoritelt laenu (rahastuskampaania „USL Invest OÜ (II)“, laen

muutus sissenõutavaks 31. oktoobril 2020 ning laenu üldtingimuste kohaselt võlgneb võlgnik

hagejale paralleelkohustusena laenule vastava summa, s.o 315 000 eurot. Põhivõlgnik

kinnitab, et võlgneb hagejale 315 000 eurot ning võtab endale kohustuse tasuda hagejale

võlgnevus võlatunnistusele lisatud maksegraafiku alusel. Samuti andis põhivõlgnik nõusoleku

alluda kohesele sundtäitmisele, kui hilineb võlatunnistuse lisas toodud mistahes osamakse

tasumisega.

Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et käendusega tagatav võlausaldaja nõue on olemas.

Hagiavalduse kohaselt ei täitnud põhivõlgnik nõuetekohaselt võlatunnistusest tulenevaid

kohustusi. Põhivõlgnik tegi makseid maksegraafikus sätestatud tähtaegu oluliselt eirates ning

kokkulepitust väiksemates summades. Põhivõlgnik tasus võlatunnistuse alusel perioodil 29.

juuli 2021 kuni 5. august 2022 kokku 58 677 eurot. Hageja 28. juulil 2022 põhivõlgniku

suhtes kohtutäiturile täitmisavalduse (dtl 56-58). Põhivõlgnikul puudub kohtutäituri kinnitusel

hageja nõude rahuldamiseks vajalik vara (dtl 59). Kostja, olles samaaegselt põhivõlgniku

juhatuse liige, ei ole nimetatud asjaoludele vastu vaielnud. Maakohus leidis, et käendusjuhtum

on saabunud ehk täidetud on eeldused, mille saabumise korral on käendaja kohustatud

vastavalt käenduslepingule täitma põhivõlgniku kohustuse.

Hageja esitas kostjale nõudekirja, milles nõudis käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist

13. jaanuaril 2023. Kostja sai nõudekirja kätte 16. jaanuaril 2023 (dtl 74-75). Seega oli

kohustuse täitmise tähtaeg hiljemalt 26. jaanuaril 2023 (käenduslepingu p 5.1).

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et nõue on aegunud. 7. juulil 2021 sõlmitud käenduslepingu

alusel on tagatud nõuded, mis tulenevad muu hulgas 7. juulil 2021 sõlmitud võlatunnistusest.

Võlatunnistuse p 4.4 kohaselt muutub võlatunnistuse esemeks olev võlgnevus koheselt

tervikuna sissenõutavaks, kui põhivõlgnik hilineb kas või ühe maksugraafikujärgse osamakse

tasumisega. Põhivõlgnik tasus tähtaegselt vaid esimese osamakse (tähtpäev 31. juuli 2021; dtl

51). Kuna järgmist osamakset (tähtpäev 31. august 2021) põhivõlgnik enam tähtaegselt ei

tasunud, muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks 1. septembril 2021. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt

on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega aeguksid hageja nõuded 31.

augustil 2024. Hageja esitas kostja vastu hagi enne aegumistähtaja möödumist.

Maakohus selgitas, et nõue ei ole aegunud ka siis, kui hageja esitaks nõude laenulepingutest

tulenevate kohustuste täitmiseks. Laenulepingute järgi pidi põhivõlgnik tagastama laenu ja

tasuma intressi alates 31. augustist 2019 kuni 31. juulini 2020 igakuiste maksetena

(laenulepingu p 3.1; laenulepingu lisa 1). Perioodil 2019 august kuni detsember pidi

põhivõlgnik tegema laenulepingute alusel makseid 59 820,83 eurot. Ülejäänud maksed 336

142,18 eurot jäid perioodi 2020 jaanuar kuni juuli. Seega oli tegemist korduvate

kohustustega. TsÜS § 154 näeb ette, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude

aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku

kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle

kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Sellest

järeldub, et 2020. a jooksul sissenõutavaks muutunud osamaksete (kokku 336 142,18 eurot)

aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. jaanuaril 2021 ning lõppes 31. detsembril 2023. Võttes

arvesse, et käendaja vastutuse piirmäär on 175 000 eurot, ei oleks hageja nõue ka

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks 175 000 eurot hagi esitamise seisuga

aegunud.

VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel võib tarbijalt nõuda seaduses sätestatud viivist. Maakohus

nõustus kostjaga, et põhjendatud on nõuda temalt viivist üksnes VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, millega hagi rahuldati (otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4) ja teha tühistatud

osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub

kostja jätta hageja kanda.

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, jättes olulises osas vastamata kostja

vastuväidetele. Hageja esitatud laenuleping ei sisalda andmeid selle kohta, kellega see on

sõlmitud. Laenu tagastamist saab nõuda üksnes laenuandja. Hageja ei ole tõendanud oma

väidet, et põhivõlgniku pakkumusele on nõustumuse andnud investorid või et nad on laenu

andmise tingimusi aktsepteerinud.

Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et põhivõlgnik on ühisrahastusportaaliga kuidagi seotud.

Hageja ei ole koostöölepingu sõlmimist ega kasutustingimustega nõustumist tõendanud.

Hageja on ka ise selgitanud, et laenuandjaks olid 15. detsembri 2032 menetlusdokumendi

lisas 2 toodud isikud. Hageja ei ole esitanud ühtegi õiguslikku alust, millest tulenevalt saab

nõudeid esitada hageja.

Isegi, kui kohus tuvastab laenulepingu sõlmimise, ei ole tõendatud laenu andmine. Raha

ülekandmine ei tähenda laenulepingu sõlmimist. Hageja ei ole tõendanud põhivõlgnikule 350

000 euro ulatuses laenu andmist. Hageja tõenditest on näha üksnes seda, et 17. augustil 2018

kandis Crowdestate OÜ põhivõlgnikule 300 000 eurot ja 2. augustil 2019 125 546,67 eurot.

Kuivõrd lepingulist suhet poolte vahel ei ole, siis alusetust rikastumisest tulenev nõue on

aegunud (TsÜS § 151 lg 1).

Asjakohatud on hageja viited, et põhivõlgnik tunnistas 7. juulil 2021 notariaalse

võlatunnistusega hageja ees võlgnevust 315 000 eurot. See ei mõjuta käendaja vastuväiteid

hageja nõudele (VÕS § 149 lg 1 teine lause). Põhivõlgniku poolt nõude tunnustamine

käendaja suhtes ei kehti. Kostja on toonud välja asjaolud, mis viitavad nõude puudumisele.

Seega tuli hagejal, vaatamata väidetavale põhivõlgnikuga sõlmitud võlatunnistusele, tõendada

kõik nõude aluseks olevad asjaolud, sh nõude olemasolu. Maakohus jättis nimetatud asjaolu

täiesti tähelepanuta.

Hageja ei ole tõendanud, et põhivõlgnik oleks laenupakkumuse allkirjastanud, mistõttu on

alusetu väide, et ta aktsepteeris sellega laenulepingute punktides 9.1-9.3 sisalduvat

regulatsiooni sh, et põhivõlgnik võlgneb laenulepingutest tulenevad rahalised kohustused

paralleelkohustusena kostjale. Seadused ei näe ette paralleelkohustust ega selle tekkimist.

Maakohus ei ole sellele kostja väitele vastanud.

Kostja käendus ei taga võlatunnistusest tulenevaid nõudeid.

5. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Maakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel on kehtiv käendusleping. Kostja on võtnud

käenduslepinguga mh kohustuse vastutada võlatunnistusest tulenevate põhivõlgniku

kohustuste eest. Maakohus on õigesti leidnud, et nõue on olemas. Kuna kostja on käendanud

ka võlatunnistustest tulenevaid nõudeid, ei saa asuda seisukohale, et põhivõlgniku poolt

võlgnevuse tunnistamine võlatunnistuses käendaja suhtes ei kehti.

Põhivõlgnik on loobunud vastuväidetest ühisrahastusportaali crowdestate.eu vahendusel

sõlmitud laenusuhte (ehk alusvõlasuhte) olemasolule (võlatunnistuse p 1.1.1), vastuväidetest

laenusuhtest tuleneva võlgnevuse sissenõutavaks muutumise fakti ja hetke osas

(võlatunnistuse p 1.1.2) ja laenusuhtest (ehk alusvõlasuhtest) tuleneva võlgnevuse olemasolu

osas, hageja nõudeõiguse osas ja võlgnevuse suuruse osas (võlatunnistuse p-d 1.1.3 ja 1.2.1).

Eelnevale vaatamata, on hageja oma 15. detsembri 2023 (dtl 93-96) ning 12. veebruari 2024

seisukohtades (dtl 15 027- 15 028) põhjalikult käsitlenud alusvõlasuhte tekkimist ja kehtivust

ning hageja nõudeõigust koos viidetega asjakohastele tõenditele. Samuti on alusetud kostja

väited hageja nõude aegumise kohta.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et põhivõlgnik ei ole võlatunnistusest tulenevaid kohustusi

kohaselt täitnud ning sellega on käendusjuhtum saabunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hagi rahuldanud ja otsuse muutmiseks

puudub alus. Ringkonnakohus täiendab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657

lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud

ringkonnakohtus kostja kanda.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja ei ole

vaidlustanud maakohtu otsust resolutsiooni p 3 osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi

viivise, mis ületab seadusjärgse viivise summat, väljamõistmiseks. Ülejäänud osas on kostja

maakohtu otsuse vaidlustanud.

8. Maakohus tuvastas, et põhivõlgnik ei ole täitnud võlatunnistusest tulenevat kohustust 315

000 eurot suuremas ulatuses kui 58 677 eurot, nõue on muutunud põhivõlgniku suhtes

sissenõutavaks ning tema suhtes läbiviidav täitemenetlus on olnud edutu (otsuse p 6). Kostja

ei ole neid asjaolusid vaidlustanud.

Pooled vaidlevad käesolevas asjas selles, kas hagejal tagatisagendina on õigus nõuda kostjalt

kui käendajalt kolmandate isikutega sõlmitud laenulepingutest tuleneva kohustuse täitmist.

Kostja väidab, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist hageja ja põhivõlgniku

vahel, 7. juuli 2021 võlakirjast kohustusi kostjale kui käendajale ei tulene ning hagejal

puudub nõue kostja vastu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, et käendaja vastu esitatava nõude

eeldused on käesolevas asjas täidetud: olemas on kehtiv käendusleping ja käendusega tagatud

võlausaldaja nõue ning saabunud käendusjuhtum, seega on käendaja kohustatud vastavalt

käenduslepingule täitma põhivõlgniku kohustuse vastavalt käenduse ulatusele. Hageja nõue ei

ole aegunud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kõiki maakohtu seisukohti oma otsuses

korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või

muutmiseks.

Põhjendatud on kostja väide, et maakohus ei ole võtnud seisukohta kostja kõikide maakohtu

menetluses esitatud vastuväidete osas. Seetõttu täiendab ringkonnakohus osaliselt maakohtu

otsuse põhjendusi.

9. Asja materjalide kohaselt sõlmisid hageja, põhivõlgnik ning laenuandjad juulis 2019

tüüpvormi kasutades kolmepoolsed laenulepingud. Põhivõlgnikule andis ühisrahastusportaali

crowdestate.eu kaudu laenu kokku 1240 laenuandjat (nimekiri hagiavalduse lisa 3).

Laenulepingute p 9.2 kohaselt kohustus laenusaaja tasuma hagejale kui tagatisagendile

summa, mis on võrdne laenusaaja rahalise kohustusega laenuandja ees ja mida pooled

nimetasid lepingus „aluskohustuseks“. Kohustust tagatisagendi ees nimetasid lepingupooled

kokkuleppeliselt „paralleelkohustuseks“, leppides kokku, et laenuandja ja tagatisagent on

laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste osas solidaarvõlausaldajad ja

„paralleelkohustuse“ täitmist võib tagatisagent nõuda laenulepingu alusel laenusaajalt

iseseisvalt enda nimel ning vastava kohustuse peab laenusaaja täitma tagatisagendile, st

hagejale.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi Eesti õigusnormid mõistet „paralleelkohustus“ ei sätesta, on

lepingu osapooled seaduse dispositiivsuse põhimõttest (VÕS § 5) tulenevalt vabad kokku

leppima ka lepingus kasutatavates mõistetes. Laenulepingute p-st 9.2 nähtub selgelt, et

lepingu pooled käsitlevad lepingus hagejat solidaarvõlausaldajana VÕS § 73 lg 1 mõttes ning

on andnud hagejale õiguse nõuda põhivõlgnikult kohustuse täielikku täitmist võrdselt

laenuandjatega. Hageja solidaarvõlausaldaja õigused tulenevad kolmepoolsetest

laenulepingutest (VÕS § 3 p 1). Tegemist ei ole tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1

mõttes, kuivõrd see ei kahjusta lepingu olemust, sisu , sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte

huvisid arvestades teisi lepingupooli (laenuandja ja laenusaaja) ebamõistlikult. Vaidlusaluse

tüüptingimusega ei ole teiste osapoolte lepingust tulenevad õigused ja kohustused tasakaalust

oluliselt väljas. Paralleelkohustuse ulatus väheneb ulatuses, mille võrra on koheselt täidetud

aluskohustus, st täidetud kohustust laenuandjale (lepingu p 9.3). Lepingus on sätestatud ka

tagatisagendi poolt laenusaajalt või kolmandalt isikult saadud lepingujärgsete maksete

laenuandjatele edastamise kord (lepingu p 9.5.3). Ka ei ole vaidlusaluse tüüptingimusega

seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kaldutud. Kohustuse täitmine ühele

solidaarvõlausaldajale vabastab võlgniku kohustuse täitmisest teisele solidaarvõlausaldajale

(VÕS § 73 lg 3).

Võlgnik võib solidaarvõlausaldaja nõudele esitada üksnes vastuväiteid, mis tal on selle

solidaarvõlausaldaja vastu. Seega ei ole õige kostja väide, et laenu tagastamist saab nõuda

üksnes laenuandja, sest laenulepingu osapooled on leppinud kokku teisiti. Nõude esitamiseks

ei pidanud hageja tõendama, et ta on ise andnud põhivõlgnikule laenu.

10. Põhivõlgnik ja hageja sõlmisid 7. juulil 2021 notariaalse võlatunnistuse 315 000 euro osas

ja põhivõlgnik andis ka kohesele sundtäitmisele allumise nõusoleku. Seejuures kinnitas

põhivõlgnik, et ta on võtnud ühisrahastusportaali crowdestate.eu vahendusel eelnimetatud

portaali investoritelt laenu (Rahastuskampaania USL Invest OÜ (II).

Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega apellatsioonkaebuses, et kuivõrd põhivõlgniku

poolt nõude tunnustamine võlatunnistuses tema suhtes ei kehti, tuleb hagejal tõendada kõik

nõude aluseks olevad asjaolud.

Riigikohus on selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt

võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud

nõudele vastuväidete esitamisest. Vastuväidetest loobumise tagajärjeks on see, et võlgnik võib

kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik võlatunnistust

andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud

vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks

vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav

kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises

(RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.4).

Kuigi käendaja saab esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud

esitada põhivõlgnik ise ja tal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist

vastuväidetest loobus (VÕS § 149 lg 1), saab käendaja kasutada neid vastuväiteid ikkagi

üksnes niikaua, kui need vastuväited põhivõlgnikul eksisteerivad (vt Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne § 149, lk 776). Praegusel juhul on põhivõlgnik oma vastuväidetest

7. juuli 2021 deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobunud ning seetõttu ei saa ka

käendaja neid vastuväiteid kasutada.

Pooled sõlmisid 7. juulil 2021 käenduslepingu (digitaalallkirjastatud käendaja poolt kl 13.10

ja tagatisagendi poolt kl 13.44) põhivõlgniku poolt võlatunnistuse andmisega samal ajal (notar

allkirjastas dokumendi kl 13.41). VÕS § 145 lg 4 eesmärgiks on käendaja vastutuse hilisema

suurenemise ärahoidmine. Käenduslepingu preambulast nähtub võlatunnistuse sõlmimine

summas 315 000 eurot ning käenduslepingu p-s 4.2.5. on kostja kohustunud vastutama

põhivõlgniku kohustuste eest, kui põhivõlgnik on tunnistanud laenulepingust tulenevaid

kohustusi võlatunnistuse andmisega, sõlminud tagatisagendi või laenuandjaga kompromissi

või tunnistanud kohustusi mistahes muus vormis. Kostja vastutus ei ole pärast käenduslepingu

sõlmimist põhivõlgniku tehtud tehingu tagajärjel suurenenud ja VÕS § 145 lg 4 ei kohaldu

kostja suhtes.

11. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Menetluskulude suuruse määrab kindlaks

maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)