2-23-112076/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuli 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-112076

Tsiviilasi

Holm Bank AS hagi O O vastu põhivõlgnevuse, intressi

ja sissenõudmiskulude nõudes

Tsiviilasja hind

588,35 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Holm

Bank

AS

(registrikood

14080830),

lepinguline esindaja K T, e-post xxx

Kostja O O (isikukood xxx), elukoht xxx

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta hageja menetluskulud hageja kanda. Kostja võimalikud menetluskulud jätta

kostja kanda.

3. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Holm Bank AS (hageja) esitas 20.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse O Olt (kostja) 580,81 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 27.07.2023 maksekäsu

kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte

toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 11.08.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla

468,20 eurot, intressi 100,15 eurot ja sissenõudmiskulud 20 eurot. Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud, sh riigilõiv 175

eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 11.09.2017 maksekaardi lepingu nr xxx, mille

alusel väljastas hageja kostjale maksekaardi ning kostja sai laenulimiidi 1 500 eurot. 09.10.2018

sõlmiti maksekaardi leping asenduskaardi saamise kohta, mille alusel oli krediidilimiit 1 500

eurot. Kostja kohustus laenuna kasutusse võetud summadelt tasuma hagejale intressi. Lepingus

lepiti kokku intressimääras kuni 42% aastas sõltuvalt krediidijäägi suurusest. Lepingu krediidi

kulukuse määr oli 42%.

Kostja asus hageja poolt võimaldatud krediidilimiiti kasutama. Hageja kohustus kostjale

esitama igakuiselt maksekorraldused, milles on näha tehingute väljavõte, kasutusse võetud

krediidilimiit, lepingu vaba limiit, lepingule kohalduv intressimäär ja kaardi valdaja poolt

tasumisele kuuluvad summad. Kostja on tasunud 60 esimeses maksekorralduses näidatud

osamaksete summad, kuid on jätnud tasumata vahemikus 2022. a oktoobri kuni 2023. a

veebruari maksekorralduste alusel tasumisele kuuluvaid summad. Seega oli kostja 5 maksega

viivituses. Hageja saatis kostjale 19.01.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 20.02.2023 esitas hageja kostjale lepingu ülesütlemise

avalduse, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

Hageja saatis lepingu kestel kostjale korduvalt meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt

sissenõudmiskulude hüvitamist 20 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 19.10.2022

tasulise kirja saatmine 5 eurot, 18.11.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 19.12.2022 tasulise

kirja saatmine 5 eurot, 19.01.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot. Enne tasuliste kirjade saatmist

on hageja saatnud kostjale tasuta meeldetuletuskirjad 13.10.2022, 13.11.2022, 13.12.2022 ja

13.01.2022.

3. Kohus toimetas hagi kostjale kätte 08.12.2023 väljavõtte avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.

4. Kohus märkis 29.02.2024 kohtunõudes, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu

andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale täiendava tähtaja

ümberarvestuse tegemiseks. Hageja kohtu määratud tähtajaks ümberarvestust ei esitanud.

5. 13.06.2024 kirjaga teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja

lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405 ja andis tähtaja

menetluskulude nimekirja esitamiseks. Samuti märkis kohus, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral on kostja tasunud hagejale põhivõlgnevust ületava summa.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

6. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 468,20 eurot, intressi 100,15 eurot ja sissenõudmiskulusid

20 eurot.

7. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 11.09.2017 maksekaardi lepingu nr xxx, mille

alusel väljastas hageja kostjale maksekaardi ning avas esmase laenulimiidi 1 500 eurot (dtl 39-

42). Leping on kostja poolt käsitsi allkirjastatud. Samuti tuvastas kohus, et hageja ja kostja

sõlmisid 09.10.2018 maksekaardi lepingu asenduskaardi saamise kohta, mille alusel oli

krediidilimiit 1 500 eurot (dtl 43-47). Hagiavalduse kohaselt on kostja tagastamata põhivõla

jääk 468,20 eurot.

8. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS

§ 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

Riigikohus

on

24.11.2023

tsiviilasjas

nr

2-21-13098

määruses

selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

9. Kohus tuvastas, et 11.09.2017 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 18,92%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 56,76%. Praegusel juhul

ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (42%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud

piirmäära.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule

õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel

lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites

väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija

selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus

asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi

tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS

§ 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud,

et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest

saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu

pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50

lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2‑14‑21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

• tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

• tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

• tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

• tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija

krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister,

kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid,

mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

11. Kohus selgitas 12.09.2023 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub,

et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused,

ning neid asjaolusid tõendada (dtl 453-454).

12. Hagiavaldusest ja hageja 19.09.2023 vastusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et

laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

12.1. Hageja selgituse (dtl 461-462) kohaselt on hageja kostja krediidivõimelisuse hindamisel

arvesse võtnud kostja krediiditaotluse, teinud päringud maksehäireregistritesse Creditinfo Eesti

AS ja Krediidiregister OÜ. Samuti lähtus hageja asjaolust, et kostja on varasemalt tasunud kolm

hagejaga sõlmitud laenulepingut korrektselt. Lepingu kehtivuse ajal on hageja hinnanud kostja

krediidivõimet tehes päringuid kostja kogumispensioni kohta. Hagimaterjalidest ei nähtu, et

hageja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada

kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1). Krediidiandjal

tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised

on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud

füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis,

ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu

lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid,

sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke

pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on

aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Kostja on

märkinud laenutaotluses oma sissetuleku suuruseks 1 680 eurot ja kohustusteks 300 eurot.

Hageja tegi pensioniregistrisse päringud 05.07.2019 ja 13.08.2020, s.o lepingu kehtivuse ajal.

Hageja ei selgitanud enne lepingu sõlmimist välja, milline on kostja sissetuleku allikas ja kas

tegemist on regulaarse sissetulekuga. Samuti ei ole hageja kontrollinud kostja igakuiste

kohustuste ja majapidamiskulude suurust ja sisu. Laenutaotluses märgitud ning registritest

nähtuvad andmed ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelikud sissetulekud ja kohustused

ning sissetulekute regulaarsus.

12.2. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ei järginud VÕS § 4034 lg 2

esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu

taotlemisel tõeseid andmeid, kuid hageja pidi neid ka kontrollima. Praegusel juhul ei nähtu, et

hageja seda teinud oleks.

13. Kohus märkis 13.06.2024 kirjas, et hageja ei ole välja toonud, kui palju sai kostja krediiti

kokku ja kui palju tasus kostja laenuandjale kokku põhivõla ja intresside katteks. Kohtu

arvutuste kohaselt hageja esitatud andmete põhjal sai kostja krediiti kokku 2 492,31 eurot ning

tasus hagejale kokku 4 031,73 eurot, sh intresside katteks 1 973,28 eurot (dtl 48-205). Kohus

tuvastas, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, seega tuleb kõik kostja tasutu

arvestada põhivõla katteks. Kuivõrd kostja on tasunud hagejale 1 539,42 eurot enam kui kostja

kasutusse saadud summa (4 031,73 – 2 492,31), jääb hageja põhivõla nõue 468,20 eurot

rahuldamata.

14. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär

alates maksekaardi väljastamisest 11.09.2017 kuni 31.12.2022 oli 0 ja alates 01.01.2023 kuni

20.02.2023 oli 2,5%. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 42%

aastas. Hageja saab seega nõuda VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu

väljastamisest. Kuivõrd kostja on hagejale intresside katteks tasunud juba suurema summa kui

seadusjärgse intressimäära järgi arvestatud intress, jääb hageja intressinõue rahuldamata.

15. Rahuldamata jääb ka sissenõudmiskulude nõue 20 eurot, kuivõrd meeldetuletuskirjade

saatmise ajal ei olnud kostjal võlga ning lepingut ei olnud kehtivalt üles öeldud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1

sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

17. Hagi rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Kostja menetluses ei osalenud, seega puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad

menetluskulud. Kuivõrd hageja menetluskulud jäävad hageja kanda, ei hinda kohus hageja

menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

18. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS

§ 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

19. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317

lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel

väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik