2-24-9319/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Margo Klaar, Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

03.07.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-9319

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.06.2024 ja 17.06.2024 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood

90006399),

lepinguline

esindaja

Kaire Aadamsoo

Puudutatud

isik

XX

(isikukood

xxxxxxxxxxx),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 14.06.2024 ja 17.06.2024 määrused muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

2-24-9319

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas

14.06.2024 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning selle

pikendamiseks 40 päevani.

1.1. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 13.06.2024 avaldaja psühhiaatriakliinikus

ning tema suhtes rakendati alates 13.06.2024 kell 18.46 tahtest olenematut vältimatut

psühhiaatrilist ravi.

1.2. Taotlusele lisatud psühhiaatrite PT ja KE arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik

avaldaja psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil teist korda. Esimest korda pöördus

puudutatud isik psühhiaatri vastuvõtule 13. aastaselt 1998. aastal, kui tal diagnoositi

kohanemishäire (F43.2). 2014. aastal diagnoositi puudutatud isikul täpsustamata depressiivne

episood (F32.9) ja alustati meeleoluparandava raviga. Vaatamata ravile süvenesid puudutatud

isiku vaimse tervise kaebused ja tekkisid enesetapumõtted, mistõttu ta pöördus ema saatel

avaldaja psühhiaatriakliiniku valvetuppa ja hospitaliseeriti. Puudutatud isik viibis

psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 27.05.–16.06.2014. Puudutatud isikul diagnoositi

segatüüpi

ärevdepressiivse

reaktsioonina

avalduv

kohanemishäire

(F43.22).

Meeleoluparandava ravi foonil puudutatud isiku meeleolu paranes ja suitsiidimõtted taandusid,

mistõttu ta lubati kodusele ravile. Puudutatud isik oli kuni psüühilise seisundi

stabiliseerumiseni psühhiaatri ambulatoorsel jälgimisel 2015. a aprillini.

Puudutatud isik pöördus psühhiaatri vastuvõtule perearsti suunamisel taas 2023. aastal.

Puudutatud isik leidis, et ta on tööl läbi põlenud ja kaebas meeleolu langust. Puudutatud isikul

diagnoositi korduv depressioon (F33.11) ning alustati meeleoluparandava raviga. Puudutatud

isik käis regulaarselt psühhiaatri vastuvõttudel kuni 2024. a jaanuarini.

Viimati pöördus puudutatud isik psühhiaatri vastuvõtule perearsti suunamisel 24.05.2024.

Perearstiga võtsid ühendust puudutatud isiku lähedased, kelle sõnul oli puudutatud isiku

käitumine muutunud ebaadekvaatseks. Puudutatud isik oli pidevas liikumises ja tegi suuri

tulevikuplaane. Ta sõitis autoga ringi, külastas ette teatamata sugulasi, vahetas töökohti, plaanis

Ameerikasse tööle minna ja pöördus lapsepõlves kogetud väidetava väärkohtlemise tõttu

kriisiabisse. Puudutatud isik oli hüperseksuaalne, ta algatas pikaaegsest abikaasast lahutuse uue

armastuse leidmiseks ega saatnud lapsi kooli, kuna soovis teises toas masturbeerida. Psühhiaatri

vastuvõtul oli puudutatud isik heatujuline ja sõbralik. Ta tunnistas mehest lahutamist, kuna

viimane olevat nõudnud puudutatud isikult seksuaalvahekorda pärast seda, kui ta rääkis mehele

oma lapsepõlvetraumast (trauma kohta objektiivsed andmed puuduvad, puudutatud isiku sõnul

vägistasid kolm pedofiili teda teismeeas ühes Lasnamäe korteris). Oma alaealistest lastest on

puudutatud isik eemaldunud. Puudutatud isikul diagnoositi täpsustamata bipolaarse häire

(F31.9). Puudutatud isikule tutvustati diagnoosi, diagnoosiga suhestuvaid sümptomeid ja ta

nõustus raviga. Alustati puudutatud isiku meeleolu stabiliseeriva raviga ja planeeriti

korduvvastuvõtt 07.06.2024. Puudutatud isik tuli vastuvõtule 13.06.2024 ning rääkis lakkamatu

monoloogina, et lahutas kahe päeva eest, tunneb nüüd pingelangust ja vabadust oma elu elada.

Järgnevalt ei võtnud puudutatud isik regulaarselt talle määratud toetusravi ning tema psüühiline

seisund halvenes veelgi. Puudutatud isik tegi internetipoodides suuri sisseoste, ei maganud

öösiti, vaid viibis teadmata kohtades. Ta ründas korduvalt endist elukaaslast ja lõhkus kirvega

ust, mistõttu kutsuti talle korduvalt politsei. Lastekaitse ja politsei pöördusid puudutatud isiku

perearsti poole, kuna ta üritas 12.06.2024 oma 4-aastase lapsega kodunt teadmata kohta

2-24-9319

lahkuda. 13.06.2024 vormistas perearst puudutatud isikule saatekirja statsionaarsele ravile

psühhiaatriakliinikus. Endine elukaaslane kutsus puudutatud isikule samal päeval kiirabi ja ta

toimetati kiirabi poolt politsei saatel avaldaja psühhiaatriakliiniku valvetuppa.

Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli puudutatud isik pinges ja liikuv, rääkis kiire tempo ja pikkade

monoloogidena valjul häälel. Ta süüdistas hospitaliseerimises oma endist elukaaslast ja

vanemaid, kes tahtvat puudutatud isikule halba. Puudutatud isiku meeleolu oli kõrgenenud,

ta oli kergesti ärrituv ning avaldas suitsiidimõtteid. Puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire (bipolaarne meeleoluhäire), ta on ohtlik iseendale ja teistele impulsiivse,

agressiivse, ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu. Muu ravi oli ebapiisav, mistõttu

puudutatud isik hospitaliseeriti valvepsühhiaatri tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise

ravi otsusega 13.06.2024 kell 18.46.

1.3. Avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isik on

üleolev, pahur ja konflikti provotseeriva käitumisega. Ta õigustab ja normaliseerib oma

käitumist, suhtub vaenulikult oma isasse ja endisesse elukaaslasesse, süüdistades neid enese

jälitamises. Puudutatud isik teeb suurejoonelisi ja ebarealistlikke tulevikuplaane (tegeleb maale

maja ostmisega, samal ajal kavatseb reisida Ukrainasse hiljutise internetist leitud juhututtava

juurde, peab end üheaegselt võimekaks juuksuriks, moeloojaks ja korrektsiooniametnikuks).

Oma seisundi osas on puudutatud isik kriitikata. Puudutatud isik õigustab oma alaealistest

lastest eemaldumist, kuna soovis rohkem üksinda aega veeta; süüdistab isa ja endist elukaaslast

enesevastases vandenõus, mis seisneb tema kinnisesse asutusse paigutamises eesmärgiga

takistada puudutatud isikul televiisorist jalgpallimängu vaatamist.

1.4. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire – täpsustamata bipolaarne häire (F31.9).

Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib puudutatud isik oma

psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu provotseerida

enesevastast vägivalda ning olla ohtlik nii iseendale kui ka teistele (eelkõige tema 4. ja

7. aastastele lastele, keda ta kaasab konfliktidesse endise elukaaslasega, kasutab lapsi

ettekäändena mehega manipuleerimiseks ning tegeleb oma tulevikuplaanidega jättes seejuures

lapsed hooletusse). Psüühilise seisundi tõttu ei ole puudutatud isik võimeline otsustama enda

ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.

1.5. Puudutatud isiku seisundi paranemist nelja päeva jooksul ei olnud alust prognoosida,

mistõttu avaldaja taotles puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamist neljaks päevaks ning selle pikendamist 40 päevani,

sealhulgas luba meeleolu stabiliseeriva, psühhoosivastase ja rahustava ravi manustamiseks.

Maakohtu 14.06.2024 määrus ja põhjendused

2. Maakohus kuulas puudutatud isiku 14.06.2024 ära tema riigi õigusabi korras määratud

esindaja juures olekul. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja Imbi Seimar

toetas avaldust.

3. Harju Maakohus rahuldas 14.06.2024 määrusega avaldaja taotluse ning rakendas esialgset

õiguskaitset ja andis loa puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

neli ööpäeva tema psühhiaatrihaiglasse paigutamisest, s.o alates 13.06.2024 kell 18.46.

Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt määratud viisil juhul, kui ta vabatahtlikult ravimeid ei

manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

3.1. Määruse põhjenduste kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire –

täpsustamata bipolaarne häire (F31.9). Seega on täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS)

§ 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus.

2-24-9319

3.2. Ravita jäämisel võib puudutatud isik oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse

käitumisega seada ohtu enda ja teised. Puudutatud isik ei mõtle selgelt. Ärakuulamisel oli

puudutatud isiku kõne paljusõnaline ja laialivalguv ning tema mõttekäik oli katkendlik.

Puudutatud isik on situatsioonis desorienteeritud ning käitub ettearvamatult ning võib panna

iseend olukordadesse, kus ta satub ohtu. Samuti võib puudutatud isik oma haigusest tingitud

seisundi tõttu olla ohtlik teistele. Puudutatud isiku arusaam ümbritsevast on tegelikkusest

oluliselt moonutatud, mistõttu ei reageeri ta tekkivatele olukordadele adekvaatselt. Ravita

jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, kuna vaimse häire tõttu

käitub puudutatud isik ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem

kindel kui tõenäoline. Seega on täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.

3.3. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Kohtule esitatud arstide arvamuses on välja

toodud ja kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks – puudutatud

isikul puudub haiguskriitika. Puudutatud isik ei ole oma vaimse häire tõttu võimeline tegema

adekvaatset otsust enda ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt

informeeritud nõusolekut. Seega pole ta võimeline oma ravivajaduse üle otsustama. Täidetud

on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus.

Maakohtu 17.06.2024 määrus ja põhjendused

4. Maakohus tegi 17.06.2024 määruse, millega pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates

tema 13.06.2024 kell 18.46 psühhiaatri otsusega ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

määratud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu. Maakohus määras, et puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatav

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi tuleb lõpetada hiljemalt 23.07.2024 või mõnel

eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemise tõttu.

5. Maakohus leidis, et puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu ravi kohaldamise

tähtaja pikendamise eeldused on täidetud.

5.1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 järgi võib kohus avaldaja taotlusel

esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse

asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale

või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse

paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see

on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5).

Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 järgi võetakse isik tema enda või tema seadusliku

esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral:

1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist

või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 1 järgi esitab esialgse

õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla

psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku

eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Haigla pea- või

ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst.

5.2. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (täpsustamata bipolaarne häire – F31.9).

Puudutatud isiku käitumine on ebaadekvaatne ja agressiivne. Puudutatud isik ei mõtle selgelt

2-24-9319

ja haiguse ajel võib ta ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu nii iseennast, kuid ka teisi isikuid.

Puudutatud isik on situatsioonis desorienteeritud ning käitub ettearvamatult ning võib panna

iseend olukordadesse, kus satub ohtu. Puudutatud isiku arusaam ümbritsevast on tegelikkusest

oluliselt moonutatud, mistõttu ei reageeri ta tekkivatele olukordadele adekvaatselt. Ravita

jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, kuna vaimse häire tõttu

käitub isik ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem

kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Puudutatud isiku ravimine muul

viisil kui tahtest olenematu ravi kohaldamisega ei ole võimalik. Raviarst LKi 16.06.2024

arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isik nelja päevaga paranenud ning ta vajab pikemat ravi.

Määruskaebus

6. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palub

maakohtu 14.06.2024 ja 17.06.2024 määrused tühistada.

6.1. Puudutatud isik leiab, et ta ei vaja ravi kinnises asutuses. Puudutatud isik teab, et tal on

diagnoositud bipolaarne häire. Tema seisund halvenes lahutuse tõttu. Puudutatud isik pöördus

psühhiaatri poole ja talle määrati uus ravim, mis on väga hea. Puudutatud isik leiab, et ta on

võimeline jätkama ambulatoorset ravi.

6.2. Varasem ravim halvendas oluliselt puudutatud isiku tervist, kuid isa ja endine abikaasa

sundisid teda ravimit võtma. Saatekirja kirjutanud perearst ei ole puudutatud isiku tervisega

kursis, ning perearst lähtus üksnes isa ja endise abikaasa avaldatust. Endine abikaasa soovib

puudutatud isikule lahutuse eest kätte maksta. Isa ja endine abikaasa ei soovi, et puudutatud isik

saaks tegeleda temale oluliste asjadega ning et tal oleks oma elu.

6.3. Puudutatud isikul on plaanid, mida ta soovib ellu viia, kuid haiglas ei saa ta seda teha ja ta

kaotab lihtsalt aega. Puudutatud isik ei nõustu ka määruste järeldustega tema ohtlikkuse kohta.

Avaldaja seisukoht määruskaebuse kohta

7. Avaldaja vastuse kohaselt oli puudutatud isiku tahtest olenematu ravi ja selle pikendamine

põhjendatud.

7.1. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste

sümptomitega mania – F31.2). Puudutatud isiku haiguspildis esinevad bipolaarse

meeleoluhäire ägenemisperioodidel meeleolu väljendunud kõrgenemine või alanemine, ning

paranoidsed ja seksuaalse sisuga luulumõtted abikaasast (puudutatud isik süüdistab meest

jälitamises, petmises ja lapse seksuaalses väärkohtlemises), mistõttu puudutatud isik lahutas

mehest 11.06.2024.

7.2. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik ümbritsevaid inimesi. Hospitaliseerimisele

eelnevalt käitus puudutatud isik psühhoosielamustest ja kõrgenenud meeleolust lähtuvalt

konfliktselt ja agressiivselt, rünnates ja seades korduvalt ohtu oma lähedasi. Puudutatud isik

ründas oma alaealiste laste nähes abikaasat ja tekitas mehele kehalisi vigastusi, ähvardas meest

kirvega ning üritas lapsega teadmata kohta põgeneda. Samuti on puudutatud isik vajanud

kodustes tingimustes ohutuse tagamiseks politsei sekkumist. Puudutatud isik on jätnud haiguse

ägenemisel hooletusse ka oma alaealised lapsed, mistõttu on tema suhtes korduvalt

lastekaitsesse pöördutud. Puudutatud isik keeldus lastele toitu andmast, käis kodus

kõrvaklappidega

ringi

ning

ignoreeris

lapsi,

et

tegeleda

isiklike

ebarealistlike

tulevikuplaanidega. Pereliikmete andmeil ei järginud puudutatud isik ambulatoorse raviarsti

ravisoovitusi ega võtnud määratud toetusravi, mistõttu halvenes tema psüühiline seisund järsult.

Puudutatud isik õigustab käesoleva ajani enda vägivaldset käitumist abikaasa suhtes ning

alaealiste laste hooletusse jätmist ega tunnista haiglaravivajadust.

2-24-9319

7.3. Puudutatud isikule vajaliku meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi tagamine on

teostatav vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

§-ga 659 rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659)

järgi maakohtu määruste põhjendustega ega korda neid.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 ja

TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani.

11. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused

PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult

järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline

abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 esimese ja teise lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset

rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda

ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka

psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

12. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et PsAS § 11 lg 1

p-des 1–3 toodud tingimused olid puudutatud isiku puhul ilmselt täidetud. Maakohus tuvastas

puudutatud isikul raske psüühikahäire ning leidis, et haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud

isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste tervist. Maakohtu hinnangul ei oleks muu

psühhiaatrilise abi osutamine puudutatud isikule küllaldane. Maakohus kuulas puudutatud isiku

ära ning otsustus tahtest olenematu ravi ja selle pikendamiseks tugines maakohtu vahetule

muljele ning psühhiaatrite arvamusele, et ravi pikendamine on vajalik.

13. Asja materjalidest nähtuvalt viibib puudutatud isik teist korda haiglaravil avaldaja

psühhiaatriakliinikus, ning on alates 1998. aastast saanud psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isikul

diagnoositi 1998. aastal kohanemishäire (F43.2), 2014. aastal täpsustamata depressiivne

episood (F32.9) ja segatüüpi ärevdepressiivse reaktsioonina avalduv kohanemishäire (F43.22),

2023. aastal korduv depressioon (F33.11), 2024. aastal täpsustamata bipolaarne häire (F31.9)

ning käesolevalt bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega mania – F31.2.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-st 1 tulenev tingimus,

s.o puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida.

2-24-9319

14. Riigikohus on selgitanud, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Eelkõige

saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele,

mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite

kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena,

vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku

mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks)

ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt RKTKm 19.02.2014,

3-2-1-155-13, p 39.2 ja seal viidatud kohtupraktika).

15. Vastuseks määruskaebuse väidetele puudutatud isiku ohtlikkuse tuvastamise kohta märgib

ringkonnakohus, et puudutatud isiku ohtlikkus nähtub siinsel juhul asjaolust, et puudutatud isik

oli enne haiglaravile paigutamist oma pereliikmete suhtes füüsiliselt agressiivne, ohustades

nende tervist ja turvalisust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et juhtunu annab

alust järelduseks, et puudutatud isikust lähtub ravita jäädes konkreetne füüsiline oht tema

pereliikmete turvalisusele (võimalik ka, et elule või tervisele). Samuti on puudutatud isik jätnud

hooletusse oma alaealised lapsed, seades ohtu ka laste tervise. Siinsel juhul ei ole alust arvata,

et puudutatud isiku agressiivsus oleks seletatav muude asjaoludega kui puudutatud isiku raske

psüühikahäire, või et vägivaldsus pereliikmete suhtes ravita jäädes tõenäoliselt ei korduks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isiku ohtlikkus tema enda ja teiste

tervisele on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 2

sätestatud kriteerium.

16. Psühhiaatrite arvamus ei toeta puudutatud isiku hinnangut, et ta ei vaja haiglaravi, ning et

ta on võimeline jätkama ambulatoorset ravi. Asja materjalidest nähtuvalt puudub puudutatud

isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Puudutatud isik ei pea ravimite võtmist

vajalikuks ning ei tunnista haiglaravivajadust, mistõttu ei ole ambulatoorne psühhiaatriline ravi

rakendatav. Seega ei ole muu psühhiaatriline abi ringkonnakohtu hinnangul küllaldane ega

võimalik ning PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus on täidetud.

17. Maakohtule ei saa ette heita ka menetlusnormide rikkumist. Maakohus on puudutatud isiku

ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1) ning põhjendanud, miks ta teiste isikute ärakuulamist

vajalikuks ei pea (TsMS § 536 lg 21 p 3). Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud

esindaja on avaldanud, et ta toetab esitatud taotlust (TsMS § 535).

18. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt

täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada esmalt kuni neljaks päevaks ja seejärel kuni

40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada

talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrused

muutmata.

19. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotlus on lahendatud maakohtu

19.06.2024 määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)