2-22-114328/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.07.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-114328

Kohtuasi

OÜ EUROPARK ESTONIA hagi Q.K vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.02.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q.K apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: OÜ EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490), lepinguline esindaja Z.M

Kostja: Q.K (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Q.K apellatsioonkaebusega koos esitatud tõendid (Siseministeeriumi kiri

koos lisadega; maakohtu protokolli parandused) vastu võtmata.

2. Jätta Q.K apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 23.02.2024 otsus

muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastmes kantud menetluskulud Q.K kanda.

4. Määrata kindlaks OÜ EUROPARK ESTONIA apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud 495 eurot ja mõista need välja Q.K-lt . Hüvitamise kuuluvatelt

menetluskuludelt (495 eurot) tuleb Q.K-l tasuda OÜ-le EUROPARK ESTONIA

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-22-114328

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Europark Estonia (hageja) esitas 22.04.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Q.K-lt (kostja) 40 euro saamiseks. Kostja esitas 04.07.2022

vastuväite. 13.07.2022 määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis

nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. 29.08.2022 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista

leppetrahvi võlgnevuse 30 eurot (võlaõigusseadus (VÕS) § 158 lg 1) ja sissenõudmiskulu

10 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 1).

3. Hagiavalduse kohaselt oli kostja sõiduki numbrimärgiga XXXXXX omanik ja/või

vastutav kasutaja vähemalt alates 13.07.2018 kuni hagi esitamiseni. 04.05.2019 oli

sõiduk pargitud hageja opereeritavale parkimisalale Tuukri 2, Tallinn. Hageja tuvastas

kontrollimisel, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna sõiduki armatuurlaual

ei olnud vastaval alal parkimisõigust andvat parkimispiletit, sõiduki parkimine ei olnud

parkimiskioskis registreeritud, parkimise algusaeg ei olnud fikseeritud parkimiskellal või

sedelil ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud

ka mobiilset parkimist. Järelikult parkis kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise

eest tasumata. Parkimistingimuste avaldamisega oli hageja esitanud omapoolse pakkumuse,

mida ta on selgelt parkimistingimustes väljendanud. Parkimisega esitati nõustumus

pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis lepinguline suhe. Parkimislepingu

tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi. Hageja

esitas kohe pärast parkimistingimuste rikkumise tuvastamist leppetrahvinõude nr 0560 4051

9104 0069, maksetähtajaga 18.05.2019, 30 euro maksmiseks, paigutades selle sõiduki

kojamehe vahele. Trahv on käesoleva ajani tasumata. Hageja saatis kohtueelselt kostjale

meeldetuletuse võlgnevuse kohta. Kostja ei ole vastuväidet esitanud, kuigi sellele võimalusele

on leppetrahvil viidatud. Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastatud leppetrahvinõue on

käesoleva ajani tasumata. VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel nõudis hageja ka 10 eurot

sissenõudmiskulu.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

5. Hagiavaldus ei ole põhjendatud ja selle rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Hageja ei ole

märkinud väidetavate rikkumiste õiguslikku alust. Hagiavaldusele lisatud fotolt nähtub, et

parkimisõigust andev parkimispilet nr 41068 oli sõidukil olemas ja hagejale nähtav.

Parkimispileti nr 41068 eest oli tasutud parkimistasu 2,40 eurot. Seega puudub alus kohaldada

VÕS § 100, kuna võlasuhtest tulenevat kohustust ei ole jäetud täitmata. Hageja leppetrahvi

käsitlus on ebaõige ja viib ebaõigete järeldusteni ning kostja õiguste õigusvastase piiramiseni.

Kostja esitas alternatiivselt nõude leppetrahvi vähendamiseks mõistliku suuruseni, arvestades

kohustuse täitmise ulatust. Hageja sai sõiduki omanikuna 04.05.2019 koostatud leppetrahvi

nõudest teada 20.06.2022, mil Pärnu Maakohus tegi ettepaneku tasuda makseettepanekus

2-22-114328

nimetatud võlg koos menetluskuludega. Kui pretensioonide esitamise tähtaeg oli 14 päeva,

siis olnuks mõistlik, kui hageja oleks leppetrahvi nõude edastanud 05.05.2019 ja vajadusel

alustanud leppetrahvi sissenõudmist hiljemalt 19.05.2019. Meeldetuletuskirja saatmine ei ole

tõendatud. Hageja ei ole leppetrahvi nõude menetlemisel käitunud heas usus. Võimatu on

meelde tuletada kolme aasta taguseid sündmusi, s.t kes ja millistel asjaoludel sõidukit

04.05.2019 kasutas.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohtu 23.02.2024 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

40 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulu 430,10 eurot ja viivise menetluskuludelt. Maakohus ei andnud luba

apellatsioonkaebuse esitamiseks.

7. Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p-le 1, § 8 lg-le 1, § 9 lg-le 1, § 11 lg-le 1,

§-le 16, § 20 lg-le 1 ning viitas Riigikohtu 20.10.2010 lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10.

Maakohus selgitas, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid

saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Esitatud tõendeid hinnates

asus maakohus seisukohale, et sõiduauto parkimisega hageja parklasse

avaldas kostja sõiduki kasutajana lepingu sõlmimiseks nõustumust (VÕS §

20 lg 1). Seega saab lugeda poolte vahel vastavalt VÕS § 9 lg 1 ja 11 lg 1

sõlmituks suulises vormis lepingu, kuna seadus ei sätesta antud lepingule

kohustuslikku kirjalikku või notariaalselt tõestatud vormi. Kostjal oli õigus

pärast hageja esitatud lepingutingimustega tutvumist parkimisalalt

lahkuda ning sellisel juhul ei oleks ta oma nõustumust hageja

ettepanekule andnud ning lepingut ei oleks sõlmitud. Parkimislepingu

tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi.

8. Tuginedes VÕS § 8 lg-le 2, §-le 76, § 82 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1, §

158 lg-le 1 ja § 159 lg-le 2 tuvastas maakohus kostja kohustuse tasuda leppetrahvi.

9. Maakohus leidis, et väljavõttega Transpordiameti vastusest sõiduki omaniku/vastutava

kasutaja andmete kohta ja rahvastikuregistri andmetega on tõendatud, et sõiduki omanik/

vastutav kasutaja on kostja. Pooltel ei ole ka vaidlust, et kostja oli leppetrahvi väljastamise

ajal sõiduki numbrimärgiga XXXXXX omanik ja vastutav kasutaja.

10. Maakohus märkis, et liiklusseaduse (LS) § 2 p 93 järgi on sõiduki vastutavaks kasutajaks

sõiduki omaniku poolt määratud esindaja. Vastutavale kasutajale laienevad omaniku

kohustused LS § 72 lg 3, analoogia korras LS § 188 lg 2 alusel. Parkimislepingu täitmise eest

vastutab sõiduki omanik või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja kuni viimane ei

tõenda vastupidist (omaniku või vastutava kasutaja vastutuse eeldust, sh tõendamiskoormise

jaotust on selgitanud Riigikohus lahendites RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p 11; RKTKo

25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 31, RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-77-16; RKTKo 06.12.2017, 2-15-

3430). Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1-3-126 (p 11) ning 3-2-1-68-16 (p 31) tulenevalt on auto

juhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all,

kuna kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid

esitada, mistõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada. Seega

tuleb käesolevas asjas Riigikohtu lahendite järgi eeldada, et sõidukit juhtis ja parkis hagis

viidatud ajal kostja. Seega on parkimislepingu pooleks kostja, kes ei ole vastupidist

tõendanud.

2-22-114328

11. Hagiavaldusele lisatud fotodega sõidukist ja sõiduki klaasipuhastaja vahele

pandud parkimistrahviga on tõendatud, et kostja oli oma sõiduki parkinud 04.05.2019

hageja opereeritavale parkimisalale aadressil Tuukri 2, Tallinn, tsoon EP 31, mille eest talle

väljastati samal kuupäeval parkimistrahv 30 eurot, maksetähtajaga 18.05.2019. Sõiduki

armatuurlaual olevast parkimispiletist ja leppetrahvi väljatrükist tehtud fotodelt nähtub, et

sõiduki parkimise eest oli tasutud kuni kella 10:29-ni, kuid leppetrahv on väljastatud kell

10:40, s.o 11 minutit hiljem. Leppetrahvil on see rikkumise põhjus ka nimetatud. Kostja ei ole

tõendanud, et sõiduki parkimise eest oleks 04.05.2019 kella 10.40 ajal tasutud täiendava

parkimispileti ostmisega, mobiilselt tasumisega või parkimist lubava parkimiskaardi

asetamisega armatuurlauale või parkimise algusaja fikseerimisega parkimiskellaga. Seega

rikkus kostja parkimistingimusi, sest jättis parkimise eest 04.05.2019 pärast kella 10:29

tasumata. Leppetrahvi väljastamise ajal kehtinud parkimistingimused, mis on lisatud hageja

17.05.2023 seisukohale, on samasisulised kui varem kohtule esitatud tingimused (s.o, et

parkimise eest tuleb tasuda ning juhul, kui parkimise eest ei ole tasutud, on

parkimiskorraldajal õigus väljastada leppetrahv summas 30 eurot).

12. Maakohus selgitas, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude

panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele on tahteavalduse

edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (RKTKo 05.06.2019, 2-17-

117146, p 12). Järelikult on klaasipuhastaja (kojamehe) vahele pandud

leppetrahviteadetega VÕS § 159 lg 2 alusel teavitatud kostjat leppetrahvist mõistliku

aja jooksul. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole leppetrahvinõuet kätte saanud. Leppetrahv on

tasumata.

13. Eeltoodust tulenevalt on leppetrahv muutunud sissenõutavaks. Kuna kostja

rikkus pooltevahelist lepingulist suhet sellega, et jättis parkimise eest tasumata, siis on

tegemist kohustuse rikkumisega VÕS § 100 järgi ning hagejal on võlausaldajana õigus nõuda

kostjalt kui võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel.

14. Maakohus ei leidnud, et leppetrahvi vähendamiseks oleks alust (VÕS § 162 lg 1). Kostja

on hagejale ette heitnud leppetrahvi suurust 30 eurot, mis tema arvates ei vasta rikkumisele.

Kostja ei ole samas tõendanud, et ta parkis parkimise eest tasumata üksnes 11 minutit, s.o

ajavahemikul parkimispiletil näidatud lõpptähtajast kuni leppetrahvi määramiseni, sest ta ei

ole tõendanud, millal sõiduk parkimisalalt lahkus. Hageja on selgitanud, et nõutud leppetrahv

vastab määrale, mis on kehtestatud avaliku linnaruumi kasutamise reegleid eiranule.

Leppetrahvi suuruse hindamisel on arvestatud, et Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012

määrusega nr 30 kehtestatud „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“ § 13 lg 7

alusel on avalikul tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise korral linnal õigus

nõuda leppetrahvi 31 eurot. Parkimise korraldamine on hageja põhitegevusala ning tal on

põhjendatud nõuda leppetrahvi vähemalt sama suures määras. Parkimistasu maksmata jätmise

korral tuleb hagejal välja selgitada pargitud sõiduki omanik või vastutav kasutaja, tema

kontaktandmed ja teha toiminguid leppetrahvi sissenõudmiseks. Kohus on seisukohal, et

leppetrahvinõue 30 eurot rikkumise eest ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav, see ei ole

VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur ning lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste tasakaalu ei ole kostja kahjuks rikutud.

15. Vastuseks kostja etteheidetele, et võlgnevuse sissenõudmisest on möödunud üle kolme

aasta (TsÜS § 146 lg 1), märkis kohus, et leppetrahv väljastati 04.05.2019 ja tuli tasuda

hiljemalt 18.05.2019. Seega muutus leppetrahvi nõue sissenõutavaks ja aegumine hakkas

kulgema alates 19.05.2019 ning lõppes 18.05.2022 kell 00.00. Hageja esitas leppetrahvi

2-22-114328

nõude maksekäsu kiirmenetluses 22.04.2022. See toiming peatas TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel

aegumise. Järelikult ei ole haginõue aegunud.

16. Maakohus pidas sissenõudmiskulu 10 eurot põhjendatuks (VÕS § 1132 lg 2 p 1).

Käesoleval juhul on hageja arvestanud sissenõudmiskuludesse Transpordiametile ja

rahvastikuregistrisse saadetud päringud sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete

saamiseks ning saadud andmetele tuginedes saadetud nõudekirja. Hageja saatis kostjale

Omniva vahendusel tähitult nõudekirja võlgnevuse kohta. Hageja saatis selle kostja

rahvastikuregistrijärgsele aadressile XXX. Kiri tagastati hoiutähtaja möödudes. Riigikohus on

leidnud, et tahteavalduse edastamise mõistlikuks ja tavapäraseks viisiks saab pidada kirja

saatmist posti teel. Mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda ei tähenda seda, et

tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama.

Tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks hetkest, mil tahteavalduse saajaga sarnasel isikul on

tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada (TsÜS § 69 lg 2; RKTKo

19.12.2005, 3-2-1-156-05, p 10). Hageja on selgitanud, miks ta ei edastanud leppetrahvinõuet

kostjale muul viisil. Alates 01.01.2019 jõustunud rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 58 lõike

3 kohaselt ei ole lubatud väljastada õigustatud huvi alusel isikute kontaktandmeid (lisa-

aadress, telefoninumber, e-posti aadress), mis on tulnud rahvastikuregistrisse teistelt

asutustele (nt PPA, MTA, MNT, SKA, KRA, RIA). Rahvastikuregister võib õigustatud huvi

alusel väljastada ainult neid kontaktandmeid, mida isik ise on rahvastikuregistrile andnud.

Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks edastanud või andnud loa edastada kolmandatele isikutele

andmeid nagu e-postiaadress, telefoninumber vms. Seetõttu oli hagejal võimalik edastada

meeldetuletuskiri vaid rahvastikuregistrijärgsele aadressile. Hageja on teinud kõik endast

oleneva, et toimetada meeldetuletuskiri kostjale kätte. Lisaks ei ole leppetrahvi sissenõudmise

eelduseks meeldetuletuskirja saatmine, sest leppetrahv on kätte toimetatud selle jätmisega

klaasipuhastaja alla. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust

vastavalt lepingule täitnud. Seega on hageja nõue kostjalt sissenõudmiskulu hüvitamiseks 10

euro ulatuses kooskõlas VÕS § 113² lg 2 p-ga 1.

17. Maakohus asus seisukohale, et eeltoodust tulenevalt kuulub hagi kostja vastu täies

ulatuses rahuldamisele (30 eurot leppetrahvivõlgnevus ja 10 eurot sissenõudmiskulu).

18. Maakohus lahendas ka kostja 21.02.2024 taotluse 12.02.2024 ärakuulamise protokolli

parandamiseks. Kohus selgitas, et TsMS § 405 lg 1 p 1 järgi menetles kohus hagi oma õiglase

äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud

üldisi menetluspõhimõtteid, kuna tegemist oli varalise nõudega hagiga ning hagihind ei

ületanud summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega

7000 eurole. Sellise hagi menetlemisel võib menetlustoiminguid protokollida üksnes ulatuses,

milles kohus peab seda vajalikuks, ja välistada protokollile vastuväidete esitamise õiguse.

TsMS § 405 lg 1 p 7 järgi võib kohus loobuda kohtuistungist. Kohus on seisukohal, et kostja

taotlus 12.02.2024 kohtuistungi protokolli parandamiseks on põhjendamatu ja tuleb jätta

rahuldamata. Kohus ei pidanud asjas kohtuistungit, vaid kuulas menetlusosalised ära, kuna

kostja avaldas soovi suuliseks menetluseks. Ärakuulamise protokollis kajastas kohus poolte

seisukohti piisava täpsusega ja vajalikus ulatuses ning välistas protokollile vastuväidete

esitamise õiguse.

19. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras kindlaks hageja menetluskulud,

mille mõistis kostjalt hageja kasuks välja. Hageja taotletud menetluskuludeks olid riigilõiv

100 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja lepingulise esindaja

õigusabikulud 732,83 eurot. Hagejat esindas EFTA Legal OÜ, lepinguliste esindajate töötasu

oli kuni 2023. a sügiseni 96 eurot/tund ja sealt edasi 110 eurot/tund.

2-22-114328

19.1. Esiteks ei nõustunud maakohus kostjaga, et hageja menetluskulude nimekiri on esitatud

TsMS § 176 lg 1 sätestatud tähtaega rikkudes. Kohus ei pidanud selles asjas kohtuistungit,

vaid kuulas pooled ära ja andis pärast seda tähtaja menetluskulude nimekirjade ja vastuväidete

esitamiseks. Maakohus tuvastas, et Q.H on esitanud asjas volikirja 27.03.2023, mistõttu ei ole

alust jätta menetluskulusid välja mõistmata.

19.2. Maakohus leidis, et riigilõiv hagi esitamisel 100 eurot on hagejale vältimatult

põhjendatud ja vajalik menetluskulu TsMS § 138 lg 2 ja RLS § 59 lg 1 alusel, mis kuulub

hagi rahuldamise tõttu kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Menetluskulu 20 eurot

maksekäsu kiirmenetluses kuulub rahuldamisele TsMS § 172 lg 9 alusel. Kahe lepingulise

esindaja õigusabikulud on põhjendatud seetõttu, et esindajad ei teinud menetlustoiminguid

kahekesi koos, vaid kumbki on teinud menetlustoiminguid kordamööda ja ühekordselt.

Hageja esindaja tunnihinda 2023. a sügiseni 96 eurot/tund ja sealt edasi 110 eurot/tund, pidas

kohus vastavaks kohtupraktikas aktsepteeritud määradele.

19.3. Kohus võttis arvesse, et hageja on esitanud hagiavalduse pärast maksekäsu

kiirmenetlust, seega olid nõude aluseks olevad asjaolud ja tõendid välja selgitatud, kogutud ja

komplekteeritud. Kohus pidas menetlustoimingutele kulunud ajakulu põhjendatuks osaliselt.

Maakohus pidas vajalikuks järgmist ajakulu:

-

hagiavalduse koostamine, lisade komplekteerimine, riigilõivu tasumisega seotud

toimingud ning hagiavalduse koos lisadega esitamine maakohtule – 1 tund ja 30 minutit

(lepingulise esindaja tasu 96 eurot/tund);

-

kostja esitatud kaja ning puuduste kõrvaldamisega tutvumine (menetlusõiguslik pool) – 15

min (96 eurot/tund);

-

hageja koostatud 27.03.2023 vastus/seisukoht kajale – 35 min (96 eurot/tund);

-

menetluse taastamise järel kostja esitatud kaja sisulise poole seisukoht, lisade

komplekteerimine, kohtule esitamine 17.05.2023 – 2 tundi (96 eurot/tund);

-

12.02.2024 toimunud ärakuulamiseks ettevalmistumine – 15 minutit (110 eurot/tund);

-

12.02.2024 toimunud ärakuulamisest osavõtt – 30 minutit (110 eurot/tund);

-

12.02.2024 menetluskulude nimekirja esitamine – 10 minutit (110 eurot/tund).

19.4. Maakohus pidas põhjendatuks õigusabi osutamist 310,10 euro ulatuses ning määras

hageja menetluskulude suuruseks kokku 430,10 eurot (100+20+310,10). Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni (TsMS § 177 lg 4).

Apellatsioonkaebus

20. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, jätta

hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Koos apellatsioonkaebusega esitas

kostja uued tõendid (Siseministeeriumi vastus teabenõudele koos lisadega; protokolli

parandused). Samuti taotles kostja maakohtu 12.02.2024 istungiprotokolli muutmist.

21. Kostja leiab, et maakohus on põhjendamatult piiranud tema õigust esitada

apellatsioonkaebus. Samuti leiab kostja, et maakohus tegi otsuse muudetud hagiavalduse

alusel, milleks tema nõusolekut ei andnud. Kostja peab hagi muutmiseks seda, et hageja esitas

kohtule hagiavaldusega koos tüüptingimused, mis ei kehtinud parkimistrahvi tegemise ajal,

ning täpsustas neid 17.05.2023 menetlusdokumendis.

22. Maakohus on kohaldanud liiklusseadust valikuliselt ning jätnud kohaldamata LS § 72 lg 2.

Kostja pidi selle sätte kohaselt säilitama kasutajate andmeid kuue kuu vältel, kuid nõue on

2-22-114328

kostjale esitatud sellest tähtajast palju hiljem. Sellises olukorras ei olnud kohtul õigust jagada

tõendamiskoormist hea usu põhimõtte alusel ümber. Hageja oleks saanud ja pidanud kohe

nõudma leppetrahvi, kui ta nägi, et see on tasumata. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu

ehk seda, et ta ei saanud leppetrahvinõuet kätte. Kuna hageja venitas trahvi sissenõudmisega,

on hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.

23. Maakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 113² lg 2 p 1 ning jätnud kohaldamata VÕS §

113² lg 6. Otsusest ei ole aru saada, milliseid kulusid maakohus 10 euro sisse luges, kas

päringuid Transpordiametile ja rahvastikuregistrile ja/või tähitud kirja saatmist.

Mittevajalikke kulutusi ei pea kostja kinni maksma. Hagejale on antud juurdepääs

rahvastikuregistri andmetele ja Maanteeameti peetavale liiklusregistrile. Kohtul puudusid

tõendid tegelikult kantud sissenõudmiskulude kohta ning need ei pruukinud ületada 5 eurot

(postikulu). Selline tarbija kahjuks tehtud otsus on tühine.

24. Maakohus on mõistnud menetluskulud välja seadusliku aluseta ning põhjendamata

ulatuses. Kui asi vaadatakse läbi kohtuistungil, siis tuleb menetluskulude nimekiri esitada

enne kohtuvaidlusi (TsMS § 176 lg 1). Hageja esitas oma menetluskulude nimekirja pärast

12.02.2024 istungit, st pärast seaduses sätestatud tähtaega. Maakohus on alusetult välja

mõistnud maksekäsu kiirmenetluse kulude eest 20 eurot ning vääralt viidanud, et hageja

lepingulise esindaja Q.H volikiri on 27.03.2023 menetlusdokumendis. Esindusõiguseta tehtud

kulusid ei saa välja mõista. Q.H on hageja enda töötaja. Samuti puudub hagejal kui

igapäevaselt parkimisteenust osutaval ettevõttel vajadus lepingulise esindaja kasutamiseks.

Hageja vastus

25. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Samuti

palus hageja jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda, määrata kindlaks hageja

menetluskulud 687,50 euro ulatuses ning jätta need kostja kanda.

26. Hageja vaidles vastu kostja esitatud uute tõendite vastuvõtmisele ning protokolli

parandamise taotlusele.

27. Hageja selgitas, et ei ole maakohtu menetluses hagi muutnud. Kostja ei ole asjaomast

vastuväidet maakohtu menetluses ka esitanud.

28. Maakohus on õigesti jätnud kohaldamata LS § 72 lg 2, kuna see ei ole asjakohane ega

kohaldatav eraõigussuhetes praegusega analoogsetes vaidlustes.

29. Maakohus ei ole kohaldanud hea usu põhimõtet kitsendavalt, vaid kostja ei ole oma

vastuväiteid tõendanud.

30. Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 113² lg 2 p 1. Hageja on nõudnud kostjalt

sissenõudmiskulu alla seaduses ettenähtud määra (15 euro asemel 10 eurot) ning selle

väljamõistmine on põhjendatud. Kuna kostja ei vaielnud sissenõudmiskulule maakohtus vastu

ega nõudnud selle vähendamist, siis ei saa ta seda teha ka ringkonnakohtus.

31. Kostja vastuväited menetluskulude väljamõistmisele on alusetud. Hageja poolt menetluse

lõpus ühtse kulunimekirja esitamine ei venitanud menetlust (3-2-1-107-13, p 13). Hageja

lepingulise esindaja Q.H volikiri oli 27.03.2023 seisukoha juures. Tegemist oli lepingulise

esindajaga. Hageja menetluskulude taotlus oli selge ja kohus on seda kontrollinud. Kostja

rahvastikuregistrisse kantud andmete töötlemisel andmekaitsenõuete võimalik rikkumine ei

puutu asjasse.

2-22-114328

32. Hageja esitas vastusega koos ka menetluskulude nimekirja (lepingulise esindaja kulu 4,5

tunni eest kokku 687,50 eurot).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

33. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (TsMS § 173

lg 1) ning määrab need rahaliselt kindlaks (TsMS § 174 lg 3).

1. Kuna hageja vaidlustas maakohtu 23.02.2024 otsuse tervikuna, siis kontrollib

ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses (TsMS § 651 lg

1).

2. Ringkonnakohus lahendab järgnevalt kostja menetluslikud taotlused (i) ja vastab kostja

väidetele menetlusõiguse rikkumise kohta maakohtu poolt (ii); seejärel vastab kohus kostja

apellatsioonkaebuse etteheidetele hagi rahuldamise (iii) ja menetluskulude kindlaksmääramise

kohta (iv). Lõpetuseks jagab kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulud ja määrab

need kindlaks.

(i)

Menetluslike taotluste lahendamine

3. Esiteks lahendab ringkonnakohus kostja menetluslikud taotlused. Kostja esitas koos

apellatsioonkaebusega uued tõendid ning omapoolsed parandused maakohtu 12.02.2024

protokollile. Hageja vaidles taotluste rahuldamisele vastu.

4. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega Siseministeeriumi 27.03.2024 vastuse kostja

teabenõudele, millele on lisatud Siseministeeriumi 17.12.2020 ja 04.10.2023 haldusaktid nr

IT-22089 ja IT-28174. Kostja soovib nendega tõendada, et hageja ei ole tema kohta

rahvastikuregistrisse päringuid teinud, mis hageja väitel tõendab seda, et ta ei ole parkinud

hageja opereeritaval alal. Samuti soovib kostja tõendada Siseministeeriumi kirjale lisatud

17.12.2020 dokumendiga, et hagejal oli endal juurdepääs rahvastikuregistrile ja Maanteeameti

liiklusregistrile, samuti, et kostja on rikkunud tema andmete töötlemise nõudeid nende

edastamisega kolmandale isikule. 04.10.2023 dokument tõendab, et Q.H on hageja töötaja.

Ringkonnakohus jätab need tõendid vastu võtmata.

4.1. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et üldjuhul võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud

(TsMS § 652 lg 1 p 1), kuna sisuliselt on ringkonnakohtu ülesanne kontrollida

apellatsioonimenetluses, kas hageja maakohtule esitatud asjaolude alusel oli võimalik hageja

nõuet rahuldada ning kas kostja esitatud vastuväited võisid tingida (ka osalise) hagi

rahuldamata jätmise. TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi saab ringkonnakohus võtta arvesse uusi

faktilisi asjaolusid niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Ringkonnakohus tuvastab

esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata

tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. TsMS § 652 lg 3 p 1 alusel saab

ringkonnakohus uusi tõendeid hinnata vaid siis, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult

tähelepanuta. TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel saab ringkonnakohus uusi tõendeid hinnata ka siis,

kui tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele

teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4

kohaselt peab tõendi lubatavust pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu

2-22-114328

nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei

põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja

õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.

4.2. Käesoleval juhul ei ole kostja selgitanud, miks ta ei saanud asjaomaseid tõendeid esitada

maakohtu menetluses. Siseministeeriumilt oleks asjaomase teabe saanud küsida ka maakohtu

menetluse ajal, kuna tegemist ei ole uue teabega. Siseministeeriumi 27.03.2024 vastusele

lisatud Siseministeeriumi 17.12.2020 ja 04.10.2023 haldusaktid olid olemas maakohtu

menetluse ajal. Seega puudub seaduslik alus uute tõendite vastuvõtmiseks (TsMS § 652 lg 3 p

2). Lisaks märgib ringkonnakohus, et Siseministeeriumi 27.03.2024 kirjast nähtub, et hageja

ei ole kostja kohta päringuid teinud 01.01.2023–25.03.2024. Käesolevas asjas saatis hageja

kostjale meeldetuletuskirja 04.05.2019 parkimistrahvi kohta 19.05.2021 (dtl 50, 119, 120), st

Siseministeerium ei käsitle oma kirjas asjassepuutuvat perioodi. Samuti ei saa see kiri

(päringute tegemise kohta) kuidagi tõendada kostja väidet, et ta ei parkinud hageja

opereeritaval alal 04.05.2019. Seega oleks see tõend ka asjakohatu (TsMS § 238 lg 1).

5. Teiseks taotles kostja uuesti maakohtu 12.02.2024 istungiprotokolli parandamist, esitades

uuesti ka oma parandusettepanekud. Maakohus lahendas asjaomase taotluse vaidlustatud

23.02.2024 otsuses, jättes taotluse rahuldamata.

5.1. Esiteks jätab kohus protokolli täpsustamise ja muutmise taotluse vastu võtmata, kuna see

on 21.02.2024 juba esitatud maakohtule ning on toimikus olemas (dtl 155–156).

5.2. Teiseks jätab ringkonnakohus taotluse rahuldamata, kuna maakohus ei ole rikkunud

menetlusõiguse norme. Maakohus on käesoleva asja lahendanud lihtmenetluse asjana (TsMS

§ 405). Maakohus on selgitanud, et on menetlusosaliste õiguste tagamiseks kuulanud

menetlusosalised ära, kuid ei ole selleks kohtuistungit korraldanud (TsMS § 405 lg 2).

Toimikust nähtub, et kutsed on saadetud „avalikule ärakuulamisele“ ning et menetlusosalistel

ei ole õigust taotleda protokolli parandamist (dtl 130, 131). Lihtmenetluse korras hagi

menetlemisel võib kohus protokollida menetlustoiminguid ulatuses, milles ta peab seda

vajalikuks, ning välistada protokollile vastuväidete esitamise õiguse (TsMS § 405 p 1).

Maakohus on lähtunud neist normidest ning välistanud protokollile vastuväidete esitamise

õiguse. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul oli õigus protokollida ärakuulamist sellises

ulatuses nagu maakohus vajalikuks pidas. Ringkonnakohus leiab, et kostja väidetud eksitused

protokollis ei ole toonud kaasa kostja õiguste rikkumist. Ärakuulamise protokoll on ühel lehel

(dtl 154) ega sisalda midagi sellist, mida pooled ei oleks oma kirjalikes

menetlusdokumentides väitnud. Maakohus ei ole otsust tehes tuginenud ärakuulamise

protokollile, seega ei saanud ka hüpoteetilised vead protokollis tuua kaasa kostja õiguste

rikkumist.

(ii)

Menetlusõiguslikud selgitused

6. Ringkonnakohus kordab esmalt vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väitele, et tema

edasikaebeõigust on põhjendamatult piiratud, et tegemist oli lihtmenetluse asjaga, mistõttu oli

maakohtul õigus mitte anda edasikaebamiseks luba ning maakohtu otsus ei ole seetõttu

ebaseaduslik.

6.1. TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb

kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on

2-22-114328

varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500

eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista

kostjalt välja põhinõudena 40 eurot (leppetrahvi võlgnevus 30 eurot ja sissenõudekulu 10

eurot) ning menetluskulud ja menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega on tegemist

lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Maakohus on asja ka lihtmenetluse asjana

menetlenud (dtl 57). Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS §

637 lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või

kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus on oma otsuse resolutsioonis märkinud, et

kohtuotsusele ei saa apellatsioonkaebust esitada, v.a TsMS § 637 lg 2¹ sätestatud alustel.

Maakohtul oli õigus nii otsustada.

6.2. Kuigi maakohus ei andnud edasikaebamiseks luba, on ringkonnakohtul Riigikohtu

praktika kohaselt siiski õigus võtta kaebus menetlusse (RKTKm 13.03.2012, 3-2-1-2-12, p 9).

Käesoleval juhul oli ringkonnakohtul kohustus võtta apellatsioonkaebus vähemalt osaliselt

menetlusse ka seetõttu, et kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses menetluskulude

kindlaksmääramise ja temalt väljamõistmise. Riigikohus on selgitanud, et ringkonnakohus ei

saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel keelduda, kui korraga

on täidetud kolm tingimust:

-

maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise

suuruse;

-

menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse;

-

täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa

ületab (käesoleval ajal) 280 eurot (vt nt RKTKm 25.09.2019, 2-17-8667, p 11.1; RKTKm

10.04.2019, 2-17-13363/52, p 18).

6.3. Ringkonnakohus leidis käesolevas asjas, et menetlusökonoomia seisukohast on

otstarbekam võtta kostja apellatsioonkaebus menetlusse tervikuna ning lahendada see

tervikuna ühe otsusega.

7. Teiseks selgitab ringkonnakohus vastuseks kostja apellatsioonkaebuse etteheitele, et hageja

ei muutnud maakohtus oma hagiavaldust selliselt, et selleks oleks vaja olnud kostja luba.

7.1. Hageja esitas 29.08.2022 hagiavalduse, milles taotles, et kohus mõistaks kostjalt välja

parkimistrahvi (leppetrahvi) võlgnevuse 30 eurot ja sissenõudekulu 10 eurot. Hageja tugines

sellele, et kostja parkis tema kontrolli all olevas parklas 04.05.2019 ilma selle eest tasumata

ning ei tasunud ka leppetrahvi (dtl 28–34). Hageja lisas hagiavaldusele muu hulgas asjaomase

parkimisala (EP 31, Tuukri 2, Tallinn) parkimistingimused (dtl 43–44). 17.05.2023

seisukohas selgitas hageja, et esitas algselt ekslikult fotod parkimistingimustest, mis olid

leppetrahvi väljastamise ajal kehtetud (dtl 104), ning lisas parkimistingimused, mis kehtisid

leppetrahvi väljastamise ajal (dtl 112–116). Hageja selgitas, et vanemad parkimistingimused

kehtisid 08.05.2013–29.05.2018, kuid igal juhul on parkimistingimuste p-s 1 väljendatud tahet

sõlmida parkimisleping ning sõiduki parkimisel loetakse parkimisleping sõlmituks. Mõlemas

tingimuses on välja toodud, et parkimise eest tuleb tasuda ning juhul, kui parkimise eest ei ole

tasutud või rikutakse mõnda muud parkimistingimust, on parkimiskorraldajal õigus

väljastada leppetrahv 30 eurot (dtl 104).

2-22-114328

7.2. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hageja ei ole hagi TsMS § 376 tähenduses

muutnud. Hagi aluseks olnud faktiliste asjaolude kogum oli jätkuvalt sama kui algses

hagiavalduses. 17.05.2023 hageja üksnes täpsustas, millised parkimistingimused kehtisid

rikkumise ajal. Kostja nõusolekut sellise täpsustuse esitamiseks vaja ei ole.

(iii)

Kostja apellatsioonkaebus hagi rahuldamise peale

8. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada, et

maakohus oleks vaidlust sisuliselt lahendades ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi

või selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ega korda maakohtu

otsuse põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus vastab järgnevalt üksnes

apellatsioonkaebuse väidetele.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus oleks jätnud ebaõigesti kohaldamata LS §

72 lg 2, mille kohaselt, kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele

isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise

lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama seaduses loetletud andmed. Ringkonnakohus

märgib, et LS § 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm ning eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki

omanik säilitama sõiduki kasutaja andmeid oma õiguste kaitseks kauem, nt hagi võimaliku

aegumise perioodi jooksul (vt nt TlnRnKo 08.10.2020, 2-19-123666, p 37 edasiste viidetega).

Kuna omaniku vastu on võimalik nõudeid esitada kauem kui kuue kuu jooksul, siis kui

omanik andmeid ei säilita, kannab tema seonduvat riski ja võimalikke negatiivseid tagajärgi

(sh leppetrahvi maksmise kohustust).

10. Maakohus on õigesti viidanud väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt on

tõendamiskoormis analoogsetes parkimistrahvi asjades ümber jagatud. Kuigi üldjuhul peab

kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS

§ 230 lg 1 esimene lause) ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema hageja, on auto juhi

isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine kostja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all ja

hagejal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid

esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning

auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda kostjat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis

muu isik (nt RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 31; RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 24).

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et nimetatud lahendid puudutavad vaid sõidukite

teisaldamist. Riigikohus on neis lahendites väljendanud erinevaid põhimõttelisi seisukohti, sh

selle kohta, keda tuleb lugeda auto juhiks analoogsetes parkimistrahvi/leppetrahvi asjades.

Kostja viidatud 23.03.2016 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16 (p 11) on Riigikohus märkinud,

et LS § 72 lg 3 kohaselt laienevad vastutavale kasutajale LS § 72 lg-s 2 sätestatud kohustused

seoses tema kasutuses oleva mootorsõidukiga. See ei tähenda aga, et Riigikohus oleks öelnud,

et kasutaja tõendamiskoormis kohtumenetluses lõppeks kuue kuu möödudes.

11. Eeltoodu kõrvalejätmiseks ei piisa kostja väitest, et hageja oleks võinud nõude esitada

varem. Hageja pani trahvinõude kostja auto kojamehe vahele samal päeval, kui kostja

parkimistingimusi rikkus, st leppetrahv väljastati 04.05.2019 ning see tuli tasuda hiljemalt

18.05.2019, misjärel muutus leppetrahv sissenõutavaks. Aegumine algas 19.05.2019 ning

lõppes 18.05.2022 (TsÜS § 146 lg 1). Hagiavaldus esitati kohtule 22.04.2022 ehk enne nõude

aegumist. Lisaks on hageja saatnud kostjale 19.05.2021 meeldetuletuskirja (dtl 50, 119, 120).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejale ei saa ette heita kohtusse pöördumist pärast

LS § 72 lg-s 2 sätestatud 6-kuulise tähtaja möödumist. Hea usuga ei ole vastuolus nõude

esitamine aegumistähtaja jooksul.

2-22-114328

12. Maakohus on kohaselt tuvastanud järgmised asjaolud: kostja oli 04.05.2019 sõiduki

numbrimärgiga XXXXXX kasutaja; asjaomane sõiduk oli 04.05.2019 kell 10.40 pargitud EP

opereeritavale alale Tuukri 2, Tallinn, tsoon EP 31; kostja oli parkimisega aktsepteerinud

hageja parkimistingimusi, mis olid paigaldatud sissesõitude juurde, st millest kostja oli

teadlik; kostja ei olnud leppetrahvi tegemise ajal (st kell 10.40) parkimise eest tasunud,

mistõttu paigutas hageja kostja sõiduki esiklaasi kojamehe alla parkimistrahvi kviitungi; trahv

on siiani maksmata. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus on need asjaolud õigesti

tuvastanud ning kostja apellatsioonkaebuse väited neid ümber ei lükka. Kuna maakohus on

piisava põhjalikkusega, sh viidetega Riigikohtu praktikale, selgitanud, et sellises olukorras on

kostja andnud nõustumuse hageja tingimustele ja kohustunud neid täitma, ei korda

ringkonnakohus maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Lõppastmes on maakohus asunud

õigesti seisukohale, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 30 eurot leppetrahvi

parkimistingimuste rikkumise eest.

13. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja väitega selle kohta, et maakohus on vääralt

kohaldanud VÕS § 113² lg 2 p 1 ning jätnud kohaldamata VÕS § 113² lg 6. Kostja on

väitnud, et otsusest ei saa aru, millised kulud luges maakohus 10 euro sisse – kas päringuid

Transpordiametile ja rahvastikuregistrile ja/või tähitud kirja saatmise. Seejuures väidab kostja,

et hagejal oli juurdepääs rahvastikuregistri andmetele ja Maanteeameti peetavale

liiklusregistrile, mistõttu ei ole tõendatud, et sissenõudmiskulusid on sellises ulatuses kantud.

Kostja leiab, et selline tarbija kahjuks tehtud otsus on tühine.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et rahuldada tuli ka hageja sissenõudmiskulude

nõue 10 eurot. Hageja on tõendanud, et ta saatis kostjale 19.05.2021 meeldetuletuskirja

rahvastikuregistrist saadud aadressile, samuti on hageja saanud Transpordiametist kostja kui

sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmed. Meeldetuletuskirjas on märgitud, et leppetrahvi

nõue on 30 eurot ja sõiduki omaniku/vastutava kasutaja selgitamisega seonduvad kulud on 10

eurot (dtl 50). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud kuluga. Esiteks ei oleks

sissenõudmiskulu tekkinud, kui kostja oleks oma kohustuse nõuetele vastavalt õigeaegselt

täitnud. Teiseks oli ka meeldetuletuskirja saatmine kostja huvides, kuna sellele reageerimine

oleks võimaldanud kostjal kulusid kokku hoida, st säästnud teda kohtukuludest. Kuna kostja

ka meeldetuletuskirja järgselt võlgnevust ei tasunud, siis on põhjendatud sissenõudekulu

kostjalt välja mõista. VÕS § 113² lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni

500 eurot. Kuigi VÕS § 113² lg 2 p 1 alusel võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 15 eurot, st võib välja

mõista ka väiksema summa, siis on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tunnustatud 15

euro väljamõistmist olukorras, kus asjaomane nõue koosneb päringutest riigiasutustele ja

meeldetuletuskirjast (vt nt HMKo 09.12.2022, 2-22-129149, p 22; HMKo 15.12.2022, 2-22-

122867, p 71; PMKo 23.02.2023, 2-22-123600, p 18). Käesoleval juhul on hageja nõudnud

kostjalt kuluna 10 eurot, mis on seotud Transpordiametile ja rahvastikuregistrile saadetud

päringutega ning kostja postiaadressile kirjaliku nõudekirja saatmisega. Seega on hageja ise

juba vähendanud võimalikku nõuet. Ringkonnakohus leiab, et leppetrahvi täiendav

vähendamine ei oleks põhjendatud.

15. Sissenõudmiskulu ilma seda euro täpsusega kontrollimata väljamõistmist toetab

asjaomase sätte kehtestamise eesmärk. Võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning

2-22-114328

õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seaduse (786 SE) eelnõu seletuskirjas on ühelt

poolt märgitud, et eelnõuga loodavas §-s 113² sätestatakse konkreetsed ülempiirid tarbijalt

nõutavate sissenõudmiskulude suurusele, et kaitsta seeläbi makseviivitusse jäänud tarbijat

ebamõistlikult kõrgete sissenõudmiskulude eest, mis võiksid tema makseraskusi ja

majanduslikult keerulist olukorda veelgi süvendada. Teisalt peaks regulatsiooni täpsustamine

hõlbustama kohute ja järelevalveasutuste tööd, kuna tulevikus peaksid nad kontrollima

konkreetsetest summalistest ülempiiridest kinnipidamist, mitte hindama sissenõudmiskulude

mõistlikkust, mis on määratlemata õigusmõiste ning millele hinnangu andmine on oluliselt

keerulisem.

(iv)

Kostja apellatsioonkaebus menetluskulude kindlaksmääramise peale

34. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel hageja menetluskulud kostja kanda, määras

hageja menetluskulud TsMS § 173 lg 1 alusel kindlaks ja mõistis kostjalt välja 430,10 euro

ulatuses. Samuti mõistis maakohus kindlaksmääratud menetluskuludelt välja viivise VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud menetluskulude kindlaksmääramise ja

väljamõistmise.

35. Ringkonnakohus märgib esiteks, et menetluskulud on õigesti jäetud kostja kanda, kuna

hagi rahuldati (TsMS § 162 lg 1).

36. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui arvestas

hageja 12.02.2024 esitatud menetluskulude nimekirja ning määras selle alusel hageja

põhjendatud kulud kindlaks. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et hageja

menetluskulude nimekiri oli esitatud hilinemisega, kuna seda ei esitatud 12.02.2024

kohtuistungil enne kohtuvaidlusi (TsMS § 176 lg 1).

36.1. Maakohus on otsuses selgitanud, et käesolevas asjas ei peetud kohtuistungit, vaid

tegemist oli lihtmenetluse asjas poolte ärakuulamisega. Vastuseks kostja väidetele, et ka

hageja on pidanud istungit kohtuistungiks (kuna on nimetanud oma menetluskulude

nimekirjas kohtuistungil osalemist) märgib ringkonnakohus, et see, kuidas pooled oma

menetlusdokumentides kohtu toiminguid nimetavad, ei muuda kohtu ärakuulamist

kohtuistungiks.

36.2. Käesoleval juhul ei oma see ka sisulist tähtsust, kas tegemist oli kohtuistungiga või

ärakuulamisega, kuna Riigikohus on seadust tõlgendades asunud seisukohale, et kõigi

menetluskulude nimekirja esitamine ühes dokumendis pärast viimast istungit kohtu määratud

tähtpäevaks on lubatud vaatamata sellele, et seadus näeb ette menetluskulude nimekirja

mitmeastmelise esitamise. Riigikohus on oma seisukohta põhjendanud sellega, et TsMS § 2

kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti,

mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kõigi kulude kohta ühtse nimekirja

esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Ühtse

kulunimekirja esitamine ei venita menetlust, sest kohus peab TsMS § 176 lg 1 teise lause järgi

nagunii andma pooltele tähtaja viimasel kohtuistungil kantud kulude nimekirja esitamiseks

(RKTKo 07.09.2016, 3-2-1-60-16, p 13).

36.3. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti arvestanud hageja menetluskulude

nimekirjaga. Kuna kostja on 21.02.2024 esitanud kohtule seisukoha hageja menetluskulude

nimekirja kohta (mis saadeti esmalt ekslikult halduskohtule, kes edastas selle 22.02.2024

2-22-114328

maakohtule, dtl 157), siis ei ole kostja õigusi kuidagi rikutud. Maakohtu 23.02.2024 otsusest

nähtub, et kohus on kostja vastuväited kätte saanud, st on saanud nendega arvestada, kuid ei

ole nendega nõustunud. Menetluskulude nimekirja vastuvõtmine ei venitanud käesolevas

asjas ka menetlust.

37. Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuväited menetluskulude suuruse kindlaksmääramisele

ei anna samuti alust maakohtu otsuse muutmiseks.

37.1. Esiteks ei nõustu kohus kostja väitega, et hageja lepingulise esindaja Q.H ajakulu ei

oleks tohtinud arvesse võtta, kuna ta on hageja töötaja. Maakohus on õigesti märkinud, et Q.H

volikiri on esitatud koos 27.03.2023 menetlusdokumendiga. Volikirja kohaselt on Q.H EFTA

Legal OÜ töötaja (dtl 96). Kuna hagejal on õigus kasutada kohtumenetluses lepingulist

esindajat, siis on asjassepuutumatu kostja väide, et hagejal peaks endal asjaomane kompetents

olemas olema.

37.2. Mis puudutab kostja muid vastuväiteid menetluskulude suurusele, siis on need

põhjendamatud. Maakohus on esiteks õigesti asunud seisukohale, et vältimatult vajalik

menetluskulu on riigilõiv 100 eurot (TsMS § 138 lg 2, RLS § 59 lg 1). Samuti oli põhjendatud

mõista kostjalt välja 20 eurot seoses maksekäsu kiirmenetlusega. TsMS § 484² kohaselt

määrab kohus maksekäsus 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks (vt ka dtl 8). Maksekäsu

kiirmenetluse kulud arvatakse hagimenetluse kulude hulka (vt nt TlnRnKm 26.05.2023, 2-21-

131202, p 23).

37.3. Mis puudutab õigusabikulusid, siis ei ole maakohus oma diskretsiooni ületanud. TsMS §

175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11; RKTKm 18.05.2010, 3-

2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et juristi tunnihind kuni 2023. a

sügiseni 96 eurot ja edasi 110 eurot (ilma käibemaksuta) vastab keskmisele turuhinnale.

Hageja on oma 12.02.2024 menetluskulude nimekirjas erinevatele õigusabiga seotud

toimingutele kulunud ajakulu piisava täpsusega esile toonud ning maakohus on hageja

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust lahendades asjaomaseid kuluridu piisava

põhjalikkusega hinnanud ning ajakulu osaliselt vähendanud, pidades kahe esindaja eraldi

tehtud toiminguid (st mitte toimingute dubleerimist) vajalikuks kokku 5 tunni ja 15 minuti

eest. Kokku on maakohus mõistnud kostjalt hageja õigusabikulude eest välja 310,10 eurot

(taotletud 732,83 euro asemel). Hageja ei ole seda arvestust vaidlustanud. Kohus ei pea eraldi

esile tooma ja hindama iga rida menetluskulude nimekirjas või kuludokumendis. Kohus peab

eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna (vt ka RKTKm

17.04.2024, 2-17-124505 p 12).

38. Eeltoodust tulenevalt puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ka osas, milles

kostja vaidlustas menetluskulude kindlaksmääramise ja temalt väljamõistmise kokku 430,10

euro ulatuses.

Menetluskulud ringkonnakohtus

39. Lähtudes sellest, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ka apellatsiooniastme

menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

2-22-114328

1. Kuna maakohus määras vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse,

teeb ringkonnakohus seda ka apellatsiooniastmes kantud kulude osas (TsMS § 174 lg 3).

2. Hageja on apellatsioonkaebuse vastuses taotlenud lepingulise esindaja kulu hüvitamist

687,50 euro ulatuses. Hageja juristist lepingulise esindaja Z.M-i tunnitasu on 110 eurot (ilma

käibemaksuta) (dtl 223). Menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja lepinguline esindaja

on teinud apellatsiooniastmes järgmisi toiminguid kokku 6 h ja 15 minuti eest.

-

materjalide läbitöötamine – 1 h (110 eurot)

-

kohtuotsuse analüüs – 0,75 h (82,50 eurot)

-

apellatsioonkaebuse läbitöötamine ja õigusliku seisukoha kujundamine – 1 h (110 eurot)

-

vastuse koostamine apellatsioonkaebusele – 3,5 h (385 eurot)

3. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu. 05.06.2024 seisukohas leidis kostja, et

hageja lepinguliste esindajate kulud on tehtud õigusliku aluseta (viitas andmekaitselistele

rikkumistele), samuti on need ebavajalikud (hageja oleks pidanud ennast ise esindama, kostja

ei pea kandma esindaja vahetusest tulenevaid kulusid) ja põhjendamatud (ajakulu on üle

paisutatud).

4. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 110 eurot on mõistlik ja

põhjendatud. Kostja lepingulise esindaja toimingud (p 56) on samuti vajalikud ja põhjendatud,

v.a materjalide läbitöötamine (1 h). Kostja ei pea hüvitama õigusabikulusid, mis tulenevad

sellest, et hageja vahetas ringkonnakohtus esindajat ning uus esindaja pidi materjalidega

algusest peale uuesti tutvuma. Samuti võtab ringkonnakohus ajakulu hindamisel arvesse, et

tegemist on apellatsiooniastmega, st kõik materjalid on kogutud ning hageja kordab oma

apellatsioonivastuses suuremas osas maakohtus esitatud seisukohti. Ringkonnakohus peab

maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsi ning apellatsioonkaebusele vastuse

koostamise mõistlikuks ajakuluks kokku 4,5 tundi. Ringkonnakohus leiab, et kostja väited

andmekaitsega seotud rikkumiste kohta ei anna alust jätta menetluskulusid kindlaks

määramata ja välja mõistmata.

5. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kindlaks hageja apellatsiooniastme

menetluskulud kokku 4,5 tunni eest, s.o 495 euro (ilma käibemaksuta) ulatuses, ning mõistab

need kostjalt hageja kasuks välja.

40. Kostja taotluse kohaselt tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg

Indrek Soots

Neve Uudelt