3-23-766/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.07.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-766

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.03.2023 otsuse

nr 12210070061-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti

kohustamiseks

vaadata

kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja

advokaat Kristina Ivanova

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.07.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde tõendid digitoimiku lehekülgedel 489‒532 ja 576‒586.

Keelduda tõendite asja materjalide juurde võtmisest digitoimiku lehekülgedel 481 ja 533‒

565.

2. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna

Halduskohtu 13.07.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-766.

3. Teha haldusasjas nr 3-23-766 uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.

4. Jätta kaebajale antud menetlusabiga seonduvad kulud riigi kanda ja ülejäänud

võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Kohtulahendi avalikustamisel asendada tähemärkidega kaebaja, Y, W, Q ja F nimed

ning kaebaja Eestisse saabumise kuupäev.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-23-766

2(12)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.08.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes saabus Eestisse XX.XX.XXXX ja esitas samal

päeval rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 28.03.2023 otsuse nr 12210070061-1, millega

luges X taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1

kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (p 1); luges taotluse

selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p 2 alusel (p 2); tegi väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale,

mis kuulub täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (p 3); kohaldas VSS 74 lg 2

alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 4).

Taotleja võis minevikus osaleda episoodiliselt meeleavaldustel ja lühiajaliselt aidata Venemaal

piiriületust ootavaid Ukraina sõjapõgenikke, samas puuduvad viited sellele, et ta oleks Venemaa

ametivõimude huviorbiidis. Taotleja ei ole varem tegelenud järjepidevalt olulise

opositsioonilise, ajakirjandusliku või muu tegevusega, mis oleks võinud tingida ametivõimude

kõrgendatud tähelepanu. Taotleja ei ole edastanud PPA-le ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks

olnud seotud A. Navalnõi struktuuridega. Päritoluriigi informatsiooni kohaselt ei kiusata

Venemaal taga Ukraina sõjapõgenikke abistavaid vabatahtlikke, kuigi neid võidakse kutsuda

näiteks ülekuulamisele. Ei ole tõenäoline, et taotleja suhtes on Venemaal algatatud

kriminaalmenetlus. Taotleja väited põhinevad kellegi kolmanda subjektiivsele arvamusele,

mitte tõenditele. Puudub alus asuda seisukohale, et taotlejat hakatakse Venemaale tagasi

pöördumisel taga kiusama.

Taotleja on Venemaa kodanik, tal puuduvad tõsised tervisehädad ning ta ei ole Venemaal

tagaotsitav. Venemaa ametkonnad on taotlejale väljastanud passi ja taotleja sai ületada

takistuseta riigipiiri. Venemaa territooriumil ei toimu sellist sõjategevust, mis võimaldaks

jaatada siseriiklikku või rahvusvahelist relvakonflikti ja seada ohtu iga Venemaa territooriumil

elava isiku elu. Puudub alus arvata, et taotlejat ohustaks Venemaale naasmisel surmanuhtlus

või mõne muu inimväärikust alandava kohtlemisviisi kasutamine.

3-23-766

3(12)

Taotlejale on põhjendatud koostada kohe sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Isik

võib põgeneda ja see välistab lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramise VSS

§ 72 lg 2 p 1 alusel. Taotleja on PPA-le korduvalt öelnud, et ei kavatse lahkumisettekirjutust

vabatahtlikult täita. Taotleja on Venemaa kodanik, tal on kehtiv Venemaa pass ja ta on enamuse

oma elust elanud Venemaal. Vestlusest taotlejaga ei selgunud kolmandat riiki, kuhu tal oleks

võimalik lahkuda. Taotleja soovib enda saatmist Ukrainasse, kuid arvestades seal toimuvat

relvastatud konflikti, ei ole PPA-l võimalik määrata Ukrainat taotleja sihtriigiks. Kuigi

rahvusvahelise kaitse menetluses on ilmnenud, et taotleja elukaaslane on nii Eesti kui ka

Venemaa kodanik, on nad oma kooselu vältel viibinud Venemaal ning taotleja elukaaslane elab

ja töötab praegugi Venemaal. Seega ei nähtu sotsiaalseid ega majanduslikke sidemeid

lahkumisettekirjutuse koostamata jätmiseks. Tema lahkumist ei takista ka tervislik seisnud.

Taotleja ei ole toonud välja põhjuseid, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. Ta

ei ole lõimunud Eesti ühiskonda. Tal ei ole Eestis ega mujal Euroopa Liidus lähisugulasi.

Taotlejal ei ole Eestis majanduslikke huve, ta ei ole Eestis ega teistes Euroopa Liidu

liikmesriikides töötanud ning tal ei ole siin vara. Sissesõidukeelu kohaldamata jätmist tingivaid

humaanseid kaalutlusi ei esine.

3. X esitas 10.04.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 28.03.2023 otsuse nr

12210070061-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus

uuesti läbi. PPA on ebaõigesti tuvastanud pagulasseisundi puudumise. Kaebaja kogeb

päritoluriiki naastes oma poliitiliste veendumuste ja Ukraina sõjapõgenike abistamise tõttu

tagakiusamist. Kaebaja on rahvuselt ukrainlane. Kaebaja on meelestatud Putini ja sõja vastu.

Kaebaja on avaldanud, et soovib minna Ukrainasse sõdima Venemaa vastu ja kardab, et teda

võidakse võtta seetõttu Venemaal kriminaalvastutusele. Kaebaja osales Pihkvas 22.09.2021

toimunud meeleavaldusel A. Navalnõi toetuseks. Kaebajat on meeleavaldustel osalemise tõttu

kahel korral halduskorras karistatud. Kaebajal ei ole halduskaristuste kohta dokumente, sest ta

hävitas need enne piiriületust kartuses, et nende leidmisel ei lubataks teda üle piiri. Kaebajal

takistati tõendite kogumist, kuna PPA ei väljastanud talle passi ja sünnitunnistuse koopiat, mis

on vajalikud dokumendid iseteenindusse sisenemiseks, et näha isiku suhtes algatatud menetlusi.

Kaebajal ei ole õnnestunud koguda endaga seotud andmeid. Kaebaja on alates 2014. a-st teinud

koostööd Navalnõi korruptsioonivastase fondiga. Kaebaja tegi neile aeg-ajalt annetusi summas

500 rubla. Lisaks on kaebaja alates 2014. a-st avaldanud Pihkva oblasti kuberneri lehel

kompromiteerivaid materjale, mille kaebaja sai Navalnõi korruptsioonivastaselt fondilt.

Ajavahemikus 30.09.2022‒05.10.2022 abistas kaebaja piiril olevaid Ukraina sõjapõgenikke.

Kaebaja tõi neile süüa, ostis telgi ja viis euroaluseid, et inimesed saaksid nende peal magada.

Samuti pakkus kaebaja põgenikele majutust enda kodus. Kaebaja on esitanud Ukraina

sõjapõgenike abistamise kohta tõenditena Ukraina põgenike kirjutatud toetuskirju. Kaebaja

tegutses ukrainlaste abistamisel avalikult ning Venemaa piirivalve vaateväljas. 05.10.2022

õhtul ootas kaebajat tema auto juures erariietes FSB ametnik, kes vestles kaebajaga ja päris aru,

mida kaebaja teeb ja milleks see on vajalik. 06.10.2022 tuli Petseri kesklinnas kaebaja juurde

temale tuttav politseinik Andrei. Kaebaja oli tema vanemate juures teostanud elektritöid.

Politseiametnik Andrei ütles kaebajale, et FSB on otsustanud kaebaja „töötlusesse võtta“ ning

alustas kaebaja suhtes kriminaalmenetlust ja soovitas kaebajal põgeneda. Kaebaja kartis, et

kuivõrd tal on juba kaks halduskaristust Navalnõi toetuseks korraldatud meeleavaldustel

osalemise eest, võib talle ukrainlaste abistamise eest järgneda kriminaalvastutusele võtmine.

Venemaa uurimisasutustel on kõrgendatud huvi, et teisitimõtlejate ja sõjavastaste tegevus

peatada ning võimalikult paljusid karistada ja sellega teisi kodanikke hirmutada. Kaebaja on

FSB huviorbiidis.

3-23-766

4(12)

Varem olid Venemaa kriminaalkoodeksi § 275 (riigireetmine) alusel alustatud menetlused

pigem haruldased ja menetlust alustati peamiselt spionaažiga seoses. 2022. a-l seoses sõja

algusega muutusid aga sel alusel toimunud kinnipidamised peaaegu igapäevasteks ning

riigireetmise mõiste laienes märgatavalt. Nüüd saab FSB kvalifitseerida riigireetmisena nii

annetused Ukraina relvajõududele kui ka katse lahkuda Ukrainasse. Riigireetmise paragrahv

näeb karistusena ette 12 kuni 20 aastat vangistust. Olukorras, kus kaebaja saadetakse tagasi

päritoluriiki ning Venemaa ametivõimud saavad teada, et kaebaja üritas Eesti kaudu lahkuda

Ukrainasse, et asuda seal Ukraina eest võitlema, esineb reaalne oht, et kaebaja võidakse võtta

vastutusele riigireetmise paragrahvi alusel.

PPA ei ole hinnanud ega tõsikindlalt välistanud võimalust, et isegi kui kaebaja ei ole praegu

Venemaa ametivõimude huviorbiidis, võib kaebaja oma meelsuse ja eelnevalt kirjeldatud

asjaolude tõttu Venemaa ametivõimude huviorbiiti sattuda. Kaebaja ebaseaduslik

kinnipidamine Ukraina põgenike abistamise tõttu on käsitatav riigipoolse tagakiusamisena.

Alternatiivselt tuleb kaebajat tunnustada täiendava kaitse saajana. Kaebaja suhtes võidakse

päritoluriiki naasmisel rakendada ebaseaduslikke meetmeid tema vastu süüdistuse

koostamiseks. Kuivõrd riigivõimu strateegiaks on massiline hirmutamine, on see tinginud

olukorra, kus riigipoolset vaimset ja füüsilist vägivalda kasutavad ka kaaskodanikud.

Kardetakse, et ka neid seostatakse riigivastase tegevusega, kui nad aktiivselt vastupidist ei

väljenda ning teisitimõtlejate väljaütlemistele ei reageeri. Oht kaebaja õiguste rikkumiseks on

reaalne riigi ja teiste kodanike poolt. On viiteid, et kaebaja suhtes juba on alustatud Venemaal

kriminaalmenetlust. Kaebaja on ohus ning teda võib „valeteabe levitamise“ eest ees oodata kuni

15 aasta pikkune vangistus. Riigireetmise eest võib oodata kuni 20 aasta pikkune vangistus.

Neid karistusi saab pidada VRKS § 4 lg 3 p 2 tähenduses ebainimlikeks karistamisviisideks.

Puudub igasugune alus kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks. PPA eeldas valesti, et VSS §

31 lg 3 sätestab sissesõidukeelu määramist välistavad asjaolud. Säte loetleb asjaolud, millega

tuleb tingimata sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel arvestada, et teha otsustus selle kohta,

kas üldse esineb VSS § 7 lg-s 2 nimetatud vajadus keelu kohaldamiseks. PPA põhjendused ei

ole aktsepteeritavad, sisustamaks kaebaja suhtes keelu kohaldamise vajadust. Kaebaja ei ole

viibinud Eestis seadusliku aluseta, ei ole mingilgi viisil menetlust takistanud ega sellest kõrvale

hoidnud, ei ole rikkunud viisarežiimi ega muul viisil pahatahtlikult käitunud. Seega tuleks

tagada võimalus, et juhul, kui Venemaale tagasi saates muutuks tagakiusamine ja inimõiguste

eiramine väljakannatamatuks, saaks kaebaja uuesti rahvusvahelist kaitset taotleda ja oma

päritoluriigist turvaliselt emigreeruda. Proportsionaalseks ei saa pidada 5 aasta pikkust

sissesõidukeeldu. Kaebaja ei ole Eesti riigi jaoks ohtlik.

4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole Venemaal tegelenud ulatusliku

opositsioonilise, ajakirjandusliku või muu tegevusega, mis oleks võinud tingida tema sattumise

ametivõimude huviorbiiti. Samuti ei kinnita päritoluriigi informatsioon, et sõjapõgenike

abistamine võiks kaebajale kaasa tuua tagakiusamisena käsitatava kohtlemise.

Ukraina sõjapõgenikke abistanud isiku (Y) ähvardamine oli tingitud asjaolust, et tema poolt

sõjapõgenikele osutatava abi hulgas oli ka sõjapõgenikele piletite ostmine evakueerimiseks

teistesse riikidesse. Samuti nähtub, et Y on aktivist, kaebaja seda aga ei ole. Kaebaja on Ukraina

sõjapõgenikke abistanud lühiajaliselt mõne päeva jooksul ning osutanud neile humanitaarabi

(riiete, toidu, telgi toomine). On väheusutav, et lühiajalise sõjapõgenike abistamise tõttu

otsustati kaebaja suhtes alustada Venemaal kriminaalmenetlus. Eelnevat toetab ka asjaolu, et

kaebaja piiriületust Venemaalt Eestisse ei takistatud.

Kaebaja määratleb end ukrainlasena ja ta on väljendanud soovi minna Ukrainasse, kuid need

asjaolud ei ole põhjuseks, miks kaebajale peaks andma rahvusvahelist kaitset. Rahvusvahelise

3-23-766

5(12)

kaitse menetlus on konfidentsiaalne ning kui kaebaja soovib avaldada rahvusvahelise kaitse

taotlemisega seotud asjaolusid kolmandatele isikutele, on see tema otsus.

Kaebaja ütles 24.03.2023 vestlusel, et on avaldanud soovi dokumentide koopiate saamiseks,

kuid ei ole neid saanud. Samal päeval pärast vestluse toimumist on menetleja edastanud

kaebajale e-posti teel nimetatud dokumentide koopiad. Asja materjalidest ei nähtu, et pärast

dokumentide koopiate saamist oleks kaebaja PPA-le edastanud informatsiooni tema suhtes

alustatud menetluste kohta. Kaebajal ei ole endaga seotud andmeid esitanud ka koos kaebusega.

Puuduvad tõendid, et Venemaa ametivõimud oleksid kaebajat seoses Pihkva oblasti kuberneri

lehel avaldatud kommentaaridega küsitlenud või muud moodi mõjutanud või kommentaarid

oleksid olnud aluseks kaebaja hilisemal halduskorras karistamisel.

PPA on 28.03.2023 otsuses analüüsinud nii kaebaja Ukraina sõjapõgenike abistamist kui ka

Venemaalt lahkumist ajendanud asjaolusid. Samuti on PPA analüüsinud kaebaja FSB

huviorbiiti sattumise võimalikkust. Pelgalt riigivõimust erineva poliitilise meelsuse omamine ei

ole aluseks rahvusvahelise kaitse saamiseks, vaid taotleja peab näitama, et tal on oht saada

tagakiusatud selle erineva meelsuse omamise pärast. See eeldab, et päritoluriigi ametivõimud

on teadlikud isiku meelsusest või sellise meelsuse isikule omistanud. Vaidlust ei ole, et

Venemaal on pärast 24.02.2022 laiaulatusliku sõjategevuse algust muudetud seadusi rangemaks

ning riigivõimudel on lihtsam survestada poliitilisi teisitimõtlejaid. Kaebaja puhul ei esine aga

selliseid asjaolusid, mis eristaksid teda kümnetest tuhandetest teistest Venemaal elavatest

riigivõimudega rahulolematutest või Ukraina sõjapõgenikele humanitaarabi osutavatest

isikutest. Ka see, et Venemaal on seadused muutunud karmimaks ning elanikkonna seas esineb

pealekaebamisi, ei ole aluseks rahvusvahelise kaitse või täiendava kaitse andmiseks.

Varjupaigaõiguse eesmärgiks ei ole laialdase rahvusvahelise kaitse andmine. Vaidlust ei ole,

et Venemaa ametivõimud võivad „valeteabe levitamist“ ja relvajõudude „diskrediteerimist“

tõlgendada väga laialt, kuid päritoluriigi informatsioon ei kinnita, et sõjapõgenike abistamine

võiks

kaebajale

kaasa

tuua

tagakiusamisena

käsitatava

kohtlemise.

Väidetavat

kriminaalmenetlust kaebaja suhtes on analüüsitud PPA 28.03.2023 otsuses.

Kaebaja väitis 17.02.2023 vestlusel, et pöördus Eestis asuvasse Ukraina saatkonda ning sai sealt

info, et talle antakse Ukraina kodakondsus, sest ta on Ukrainas sündinud. Eeltoodu on vastuolus

kaebaja sünnitunnistuse andmetega, mille kohaselt on ta sündinud Kõrgõzstanis. Kaebaja on

PPA-le edastanud erinevaid uudisartikleid igasuguste kommentaarideta ning ei ole vastanud

PPA palvele anda selgitusi selle kohta, kuidas on kaebaja saadetud artiklid seotud konkreetselt

kaebajaga.

Kaebaja 14.03.2023 edastatud kuvatõmmistest ei nähtu, millise riigi piirivalve oli kaebaja

elukaaslast küsitlenud, kuid 15.03.2023 e-kirja teel kaebaja kinnitas, et elukaaslast kuulasid üle

Venemaa piirivalvurid. Vastustaja peab tõenäoliseks, et kaebaja täpsustas seda eelnevalt

elukaaslaselt. Kaebaja elukaaslasega kirjavahetuse kohaselt olevat elukaaslast küsitletud kuni

kella 02.20-ni. PPA andmetest nähtuvalt küsitleti elukaaslast samal päeval Eesti piirivalve poolt

ja väljuv piiriületus lubati kell 05.06 hommikul ehk kirjavahetuses toodu ei vasta tõele. PPA

peab võimalikuks, et kaebaja ja tema elukaaslase omavahelisel kokkuleppel sooviti PPA-le jätta

kirjavahetusega mulje, et Venemaa ametivõimud on hakanud huvi tundma ka kaebaja

elukaaslase vastu, et nii võimendada kaebaja väidetavat kaitsevajadust.

Kaebaja esitatud video metaandmetest nähtub, et videofail on loodud 13.10.2022, kuid kaebaja

edastas kõnealuse video PPA-le alles 25.03.2023. Ka juhul, kui kaebajal õnnestus kõnealune

video hankida alles 5 kuud pärast selle filmimist, ei ole usutav, et ta ei pidanud vajalikuks video

olemasolu varem mainida. Eeltoodu koosmõjus PPA 28.03.2023 otsuse lk-l 14 toodud muude

asjaoludega annavad alust pidada kaebaja selgitusi ebausutavaks.

3-23-766

6(12)

Kaebaja suhtes kehtestatud 5-aastane sissesõidukeeld on asjaolusid arvestades põhjendatud ja

proportsionaalne. Kaebaja puhul ei esine asjaolusid, mis kaaluksid üles sissesõidukeelu

kohaldamise, ega humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.

Sissesõidukeeld ei võta kaebajalt võimalust taotleda tulevikus rahvusvahelist kaitset, kui selleks

esineb põhjendatud alus.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 13.07.2023 otsusega kaebuse, tühistas PPA 28.03.2023

otsuse nr 12210070061-1 ja kohustas PPA-d vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse

uuesti läbi.

Kaebajat tuleb tunnustada pagulasena, kuna tõenäoliselt kogeb ta päritoluriiki naastes oma

poliitiliste veendumuste ja Ukraina sõjapõgenike abistamise tõttu tagakiusamist. Kohtul ei

tekkinud kahtlusi kaebaja ütluste ja Venemaalt lahkumise motiivi üldise usaldusväärsuse osas,

kuna need on olnud järjepidevad.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on rahvuselt ukrainlane. Aastast 2014 on ta teinud kootööd A.

Navalnõi korruptsioonivastase võitluse fondiga. Navalnõi fond edastas taotlejale informatsiooni

Pihkva oblasti kuberneri korruptsioonist, mida taotleja avaldas oma nime alt Pihkva oblasti

kuberneri portaalis ajavahemikus 2013‒2016. 2021. a-l osales kaebaja Navalnõi toetuseks

meeleavaldustel Pihkvas. Kaebajat on meeleavaldustel osalemise tõttu kahel korral

halduskorras karistatud. Esimesel juhul määrati kaebajale trahv 6000 rubla ning teisel korral 80

tundi ühiskondlikku kasulikku tööd. Kaebaja on selgitanud, miks tal ei olnud piiri ületades

karistusi tõendavaid dokumente kaasas. Kaebaja väited on usutavad, kuna kaebaja on nii PPA-

ga peetud vestlusel kui ka kohtuistungil kirjeldanud nimetatud karistuste määramise asjaolusid

usutavalt ja detailselt ning tema ütlused on selles osas olnud sisemiste vastuoludeta.

Päritoluriigi infole tuginedes on tõenäoline, et Venemaa võimud võivad pidada ka Ukraina

põgenike abistamist vaenupoolega koostöö tegemiseks ning seeläbi riigireetmiseks. Kaebaja

puhul tuleb arvestada tema varasemaid poliitilisi vaateid ja nende väljendusi, mis kogumis on

muutnud kaebaja profiili Venemaa ametivõimude jaoks nn tülikaks elemendiks, kelle tegevusse

tuleb sekkuda, et see ei muutuks eeskujuks ja innustuseks teistele. Seega on PPA eksinud,

väites, et kaebaja ei ole Venemaa ametivõimude huviorbiidis. Kohtu hinnangul ei ole põhjust

arvata, et kui FSB küsitleb kaebajat sõjapõgenike abistamise kohta, oleks sellel mingi hoomatav

õiguspärane eesmärk peale heidutamise ja ähvardamise. Arvestada tuleb Petseri linna väiksust

ja seal uudiste kiiremat levimist, mistõttu on loogiline, et põgenike abistamine sai võimudele

kiirelt teatavaks (piirivalvurid märkasid seda kohe ja edastasid ilmselt info kohalikule politseile

või FSB-le). Sõjapõgenike aitamine oli küll lühiajaline, kuid kaebaja selgitusi arvestades

intensiivne (kaebaja käis mitu korda päevas piiril, viies sinna ööbimiseks vajalikke asju ja sooja

toitu ning võttis põgenikke ka oma koju ööbima). FSB tegevusest ei saa oodata süstemaatilisust:

sama teo eest võib mõnda isikut oodata tagakiusamine ja teist mitte, tähtis on üldise

hirmuõhkkonna hoidmine, et isikud tunneksid, et ka riigivõimu vastaste väiksemate sammude

või meelsuse väljendamise eest võidakse vajadusel neile midagi süüks panna. Kaebaja

subjektiivne tagakiusukartus on objektiivsete asjaoludega põhjendatud.

Kuigi PPA ei pea tõenäoliseks kõiki kaebaja väidetud fakte (piirivalvurite vestlus tema

elukaaslase Julia Raua/Ivanovaga (haldusasja materjalidest jääb isiku perekonnanimi

ebaselgeks), kaebaja Ukraina lipu värvidesse värvitud sauna teisaldamine, tema endise abikaasa

ja poja elukoha külastamine võimuorganite esindajate poolt ja kaebaja kohta info küsimine), ei

tee see olematuks muid kaebaja väidetud asjaolusid, tema Venemaalt lahkumise motiivi ning

teda Venemaal ähvardavat tagakiusuohtu.

On usutav, et kaebaja eesmärk Venemaalt lahkudes oli peale kinnipidamisest pääsemise ka soov

asuda vabatahtlikuna Ukraina relvajõudude teenistusse. Selline soov on aga Venemaa võimude

3-23-766

7(12)

jaoks märk riigireetmisest. Ka ei ole põhjust pidada ebausutavaks kaebaja väiteid, et tema

varasem abielu lagunes 2015. a-l seoses poliitiliste erimeelsustega oma venelannast abikaasaga,

kes toetas Krimmi annektsiooni. Isegi kui see ei pruukinud olla abielu lõppemise ainus põhjus,

ei ole sellises väites ebaloogilisust ning ka ajajoon (lahutamine 2015. a-l) ei ole selle väitega

vastuolus. Abielu lõppemise põhjus ei ole kaebaja tagakiusamise alus, kuid näitab, et kaebaja

Venemaa agressiooni vastased seisukohad on olnud püsivad ja tugevad.

Eeltoodud põhjustel tühistab kohus PPA otsuse. Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on

õigusvastane rahvusvahelisest kaitsest keelduva otsuse õigusvastasuse tõttu ja tuleb koos

sellega tühistada. Kohus kohustab PPA-d kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi

vaatama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. PPA palub 14.08.2023 apellatsioonkaebuses (ja 09.10.2023 täienduses) tühistada Tallinna

Halduskohtu 13.07.2023 otsus ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsusest jääb ebaselgeks, millele tuginedes kohus leidis, et kaebaja poolt postituste

tegemine Pihkva oblasti kuberneri portaalis leidis aset ajavahemikus 2013‒2016. Kaebaja on

02.11.2022

vestlusel

selgitanud,

et

tegi

alates

2014.

a-st

koostööd

Navalnõi

korruptsioonivastase fondiga ning kirjeldas postituste tegemist Pihkva oblasti kuberneri

portaalis. Ka 17.02.2023 väitis kaebaja, et on Pihkva oblasti kuberneri portaalis teinud postitusi

alates 2014. a-st.

PPA-le jääb selgusetuks, millisele päritoluriigi informatsioonile tuginedes pidas halduskohus

otsuse p-s 37 tõenäoliseks, et Venemaa võimud võivad pidada Ukraina põgenike abistamist

vaenupoolega koostöö tegemiseks ning seeläbi riigireetmiseks. PPA on otsuse p-s 6.5 välja

toonud, et kuigi on andmeid, et politsei võib Ukraina sõjapõgenikke abistavaid isikuid üle

kuulata, ei nähtu päritoluriigi informatsioonist, et Venemaal kiusataks taga sõjapõgenikke

abistavaid vabatahtlikke. Ka pärast PPA otsuse tegemist ilmunud päritoluriigi informatsioon ei

kinnita vastupidist. Sõjapõgenikele humanitaarabi osutavate vabatahtlike küsitlemine politsei

poolt ei ole tagakiusamine. Kui kaebaja oleks oma tegevusega sattunud Venemaa ametivõimude

huviorbiiti, poleks tal olnud võimalik takistusteta Venemaa piiri ületada. Venemaa

piirivalveteenistus kuulub FSB koosseisu, mistõttu ei ole usutav, et isikul, kes on sattunud FSB

huviorbiiti, lubatakse takistusteta riigist väljuda.

PPA möönab, et rahvusvahelise kaitse taotlejal ei pruugi alati olla võimalik kõiki oma väiteid

tõendada ning isiku ütlustes võib esineda vastuolusid. Olukorras, kus PPA-l on põhjendatud

alus kahelda kaebaja osade väidete õigsuses, tuleb rakendada kriitilist mõtlemist kaebaja

kõikide väidete hindamisel. Kuigi inimlikult võib olla kaebaja soov asuda vabatahtlikult

Ukraina relvajõudude teenistusse mõistetav ja austust vääriv, ei saa see olla põhjuseks anda

temale rahvusvaheline kaitse. Haldusmenetluses kogutud tõendeid arvestades on alust kahelda

kaebaja selles väites. Nimelt on kaebaja 02.11.2022 vestlusel väitnud, et hakkas elukaaslasega

tegema ettevalmistusi Eestisse kolimiseks, ning 17.02.2023 vestlusel väitnud ühelt poolt, et ta

„ei ole enam mingi poisike, et tegeleda seikluste ja avantüüridega“ (pidades silmas Venemaal

oma kodu ja töö mahajätmist, et tulla Eestisse), ning samas, et ta pole liiga vana, et asuda

Ukraina relvajõudude teenistusse. Ei ole usutav, et isik, kes identifitseerib end ukrainlasena ning

soovib asuda Ukraina relvajõudude teenistusse, asub selle eesmärgi nimel tegutsema alles mitu

kuud pärast Venemaa laiaulatusliku sissetungi algust. Halduskohus ei ole välja toonud, kuidas

Venemaa ametivõimud kaebaja sellise soovi olemasolust teada peaksid saama. Rahvusvahelise

kaitse menetlus on konfidentsiaalne.

3-23-766

8(12)

Seoses kaebaja lahutusega endisest abikaasast märgib PPA, et kuigi ajajoon (lahutamine 2015.

a-l) on kooskõlas kaebaja väitega, et abielu lagunemine oli tingitud erimeelsustest seoses

Krimmi annekteerimisega, ei ole kaebaja ütlused selles osas veenvad. PPA on oma otsuses ja

kohtumenetluses toonud välja vastuolulised elemendid (PPA otsuse lk 14, PPA 08.06.2023

vastuse p 3.7), kuid halduskohus on jätnud need analüüsimata. Kui kaebaja meelsus ja

poliitilised vaated on niivõrd tugevad, et erimeelsuste tõttu ta lahutab oma abikaasast, siis ei ole

veenev, et kaebaja ei väljendanud 2014. a-l ega järgnevatel aastatel kuidagi oma meelsust

Krimmi annekteerimise osas. Samuti on kaebaja vahetult pärast 24.02.2022 alanud

laiaulatuslikku Venemaa sissetungi teinud ettevalmistusi Eestisse kolimiseks ja väljendanud

soovi asuda Ukraina relvajõudude teenistusse alles mitu kuud hiljem.

Kaebaja õpib Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses eesti keelt ning on valmis seda ka edasi

õppima. Samuti on ta valmis sooritama kodakondsuse eksami, kuna plaanib jääda Eestisse

päriselt elama. See annab alust kahelda kaebaja väites, et ta soovib asuda Ukraina eest

vabatahtlikult võitlema ning süvendab veelgi kahtlusi kaebaja usaldusväärsuses.

7. X palub 15.09.2023 vastuses (ning 14.12.2023 ja 13.06.2024 seisukohtades) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

PPA ei ole arvesse võtnud, et kaebaja poolt Pihkva oblasti kuberneri portaalis tehtud postitused

on üks asjaolu mitmest, mis kogumis ilmestavad kaebaja poliitilist profiili. FSB saab Venemaa

kriminaalkoodeksi § 275 alusel riigireetmisena kvalifitseerida ka annetused Ukraina

relvajõududele ning katse lahkuda Ukrainasse. Ei saa tõsikindlalt välistada, et Venemaa

ametivõimud ei loe riigireetmiseks ka piiril olevate Ukraina põgenike abistamist. Kaebaja

avaldatud infost lähtuvalt (vestlus piiril FSB ametnikuga, tuttava piirkonnapolitseiniku hoiatus)

on Venemaa ametivõimud teadlikud, et kaebaja abistas piiril sõjapõgenikke. Seega on võimalik,

et päritoluriiki naasmisel peetakse kaebaja ebaseaduslikult kinni ja kuulatakse üle. Kaebaja aitas

Venemaa piiril Ukraina põgenikke, kes põgenesid sõja eest Venemaalt Euroopasse. Põgenikele

abi osutamine oli tol hetkel ja suunaga Venemaalt Euroopa poole kõrgendatud tähelepanu all.

Kuna kaebaja oli võimudele varasemalt teada Navalnõid toetavatelt meeleavaldustelt, oli tema

poolt Ukraina põgenike abistamine võimudele selgelt ebasoovitav akt, mille jätkumist sooviti

takistada. Kaebaja lahkus Venemaalt XX.XX.XXXX ehk sisuliselt kohe pärast seda, kui ta oli

teada saanud, et tema tegevus põgenike abistamisel on äratanud FSB huvi. On usutav, et kahe

päeva jooksul ei olnud FSB jõudnud kaebaja kohta veel mingit märget süsteemi kanda või muul

moel anda korraldust isikut üle piiri mitte lubada.

Kaebaja ütlused on olnud järjepidevad. Asjaolu, et kaebajal ei ole õnnestunud kõiki asjaolusid

tõendada ning PPA ei pea kõiki kaebaja väiteid tõenäoliseks, ei tähenda automaatselt, et kõik

tema ütlused saaks lugeda ebausaldusväärseks või heita ette teadvalt valeütluste andmist.

Asjaolu, et kaebajal tekkis soov minna Ukrainasse oma rahva eest sõtta mõned kuud pärast sõja

algust, ei välista, et tema soov on siiras. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on suhelnud

Ukraina saatkonnaga. Venemaa kriminaalkoodeksi § 275 võimaldab lugeda katse lahkuda

Ukrainasse riigireetmiseks ning selle eest on ette nähtud 12‒20 aastat vangistust. See on

tagajärg, mille saabumist kaebaja kardab.

Kaebaja on alates 2014. a-st teinud koostööd Navalnõi korruptsioonivastase fondiga ning

avaldanud kriitilise sisuga postitusi Pihkva oblasti kuberneri portaalis. Selliselt väljendas

kaebaja oma üldist meelsust Venemaa riigivõimu vastu pärast Krimmi annekteerimist.

Kuna kaebajal ei ole poolelioleva rahvusvahelise kaitse menetluse tõttu olnud võimalik

Ukrainasse lahkuda, tekkis tal vajadus leida töökoht ja sissetulek. Samuti on mõistetav, et isik

õpib selle riigi keelt, kus ta pikemat aega viibib.

3-23-766

9(12)

Kaebaja leiab 13.06.2024 seisukohas, et asja lahendamisel on asjakohased ka kaebaja

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise menetluse asjaolud. Kinnipidamiskeskuses viibimise ajal

oli PPA käitumine kaebaja suhtes vaenulik. Talle ei antud võimalust teha tasuta telefonikõnet,

seda võimaldati alles kuu aja pärast. Kaebajal takistati tõendite kogumist, sest PPA ei

väljastanud talle passi ja sünnitunnistuse koopiat.

Hiljuti mõisteti kaebaja tegevuse poolest sarnane vabatahtlik Q vangi, kus ta tapeti. Q aitas

alates 2022. a maist Ukraina põgenikel Kolotilovka-Pokrovka kontrollpunkti jõuda, mis oli sel

hetkel ainus toimiv piiripunkt. Tema vastu tundis huvi ka kohalik FSB esindus. Ta peeti kinni

ja tema suhtes algatati kriminaalasi ebaseadusliku relva omamise tõttu. Piinamise tõttu tunnistas

ta end süüdi, kuna ei tahtnud, et Venemaa võimud hakkaksid tema pereliikmeid taga kiusama.

Päev enne Q surma esitati talle kahtlustus riigireetmises. Tema kodu otsiti läbi, selleks ajaks

toodi isik koju ning tema abikaasa märkas isiku kehal hulgaliselt piinamise jälgi, mis said

fikseeritud. Ka Venemaa sõltumatu meedia jagab, et Ukraina põgenikke abistavatel Venemaa

vabatahtlikel on üha raskem töötada, väga paljud puutuvad kokku võimude survestamise ja

tagakiusamisega. Venemaale tagasisaatmisel võib kaebajat oodata ebaseaduslik kinnipidamine

või ebaproportsionaalne vanglakaristus. Venemaa vanglates on tingimused väga karmid ja

kaebaja ellujäämise tõenäosus minimaalne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebaja on koos 13.06.2024 menetlusdokumendiga esitanud tõenditena asja juurde

võtmiseks artiklid, mis puudutavad Ukraina põgenikke abistanud vabatahtlike karistamist

Venemaal (dtl 489‒532). Samal teemal on tõendi esitanud vastustaja koos 20.06.2024

menetlusdokumendiga (dtl 576‒586). Need tõendid on asjakohased ja tuleb asja õigemaks

lahendamiseks võtta toimiku materjalide juurde (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3). Tõendid, mis

puudutavad F enesetappu ja kaebaja Ukraina kodakondsuse taotlemise võimalikkust (dtl 533‒

558 ja 561‒565), ei aita kuidagi lahendada küsimust, kas kaebaja taotlus saada Eestis

rahvusvahelist kaitset on põhjendatud või mitte. Lisatud helifaili ja Youtube’i video (dtl 481,

559‒560) seos vaidlusaluste küsimustega on jäänud põhjendamata, arvestades, et viidatud

failides räägitakse sõjavangide kinnipidamisest. Seetõttu jäävad need tõendid asja materjalidele

lisamata.

9. PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

10. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk,

rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja eespool

nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist

välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).

11. Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise

poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum

meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil,

nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule,

piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt.

Tagakiusamise tuvastamisel on eeskätt määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate

meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).

12. Halduskohus rahuldas kaebuse kokkuvõttes põhjusel, et kaebaja tegevus poliitilise meelsuse

avaldamisel (Ukraina sõjapõgenike aitamine ja Venemaa korruptsiooni kritiseerimine) on

ületanud künnise, mille puhul ei saa tõsikindlalt väita, et see ei ole Venemaa ametivõimudele

teatavaks saanud ning Venemaale tagasi pöördudes ei seisa kaebaja silmitsi tagakiusamisega.

3-23-766

10(12)

Halduskohus ei võtnud siiski selget seisukohta, et kaebajale tuleks anda poliitilisest meelsusest

tingitud tagakiusamise ohu tõttu rahvusvaheline kaitse, vaid halduskohus saatis kaebaja taotluse

PPA-le uueks lahendamiseks. See ei ole kooskõlas Riigikohtu 12.12.2023 otsuses nr 3-22-2509

(p-d 14–16) antud juhistega, mille kohaselt peavad kohtud PPA-le taotluse uueks läbivaatamiseks

tagasisaatmise asemel ise andma hinnangu kohtuotsuse tegemise hetkeks ilmnenud asjaoludele

ja sellest lähtuvalt PPA otsuse jõusse jätma või pagulasstaatuses veendumise korral kohustama

PPA-d andma kaebajale rahvusvaheline kaitse. Ringkonnakohus leiab, et PPA 28.03.2023

otsuse, millega PPA lükkas tagasi kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse, tegi kaebajale

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja kohaldas sissesõidukeeldu 5 aastaks, saab jätta jõusse.

13. PPA tuvastas õigesti, et kaebaja ei lahkunud XX.XX.XXXX Venemaalt sellistel poliitilise

meelsuse avaldamisega seonduvatel asjaoludel, mille tõttu tuleks teda tunnustada pagulasena.

Ringkonnakohus ei korda selles osas vaidlustatud haldusakti põhjendusi (HKMS § 165 lg 2).

Kaebaja on väidetavalt teinud aeg-ajalt annetusi A. Navalnõi korruptsioonivastasele fondile,

osales mõnel A. Navalnõi toetuseks korraldatud meeleavaldusel, tegi viimased kommentaarid

Pihkva oblasti kuberneri portaalis 2019. a-l ja aitas piiril Ukraina sõjapõgenikke ühe nädala

jooksul oktoobris 2022. Kaebaja ei ole eeltooduga seoses viidanud mingitele juba tekkinud

rasketele tagajärgedele, mis ületanuks tagakiusamise lävendi VRKS § 4 lg 1 tähenduses,

mõõdukas rahaline karistus ja ühiskondlikult kasulik töö selliseks tagajärjeks ei kvalifitseeru.

14. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest

pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18). Kaebaja tegevusest enne

Venemaalt lahkumist saab järeldada, et Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised vaated ja teatud

määral ka oma meelsuse väljendamine on kaebajale omane, kuid tema poliitiline tegevus

Venemaal oli pigem vaoshoitud ning tegemist ei olnud n-ö kõrge poliitilise profiiliga isikuga,

kelle tegevus äratas Venemaa ametiasutustes huvi. Kaebaja ei ole oma poliitilist tegevust Eestis

olles jätkanud ja rahvusvahelise kaitse menetluses toimunud vestlustest nähtub pigem, et

kaebajal on olnud pikemajaline soov lihtsalt Eestisse elama tulla või võimalusel asuda Ukraina

poolel sõtta. Nii märkis kaebaja 02.11.2022 vestlusel (dtl 49 jj) ja 17.02.2023 vestlusel (dtl 81

jj), et tema eesmärk ei olegi saada Eestis rahvusvahelist kaitset, vaid kasutada Eestit

transiitriigina, et minna Ukrainasse võitlema. See ei ole alus anda isikule rahvusvahelist kaitset.

Samuti väitis kaebaja 02.11.2022 vestlusel, et planeeris elukaaslasega (kellel on Eesti ja

Venemaa topeltkodakondsus) juba aastaid Eestisse kolimist ja ta jõudis oma vara laste vahel ära

jagada (p-d 13 ja 38). Eelnev viitab pikaajalisele planeerimisele, mitte põgenemisele

tagakiusamise hirmus. Kaebaja soovi Eestisse elama asuda ja elama jääda kinnitab ka Eesti

Töötukassas 03.10.2023 kokku lepitud tegevuskava (dtl 445 jj), millest nähtub vastav soov ja

lisaks ka valmisolek sooritada Eesti kodakondsuse eksam.

15. Sõltumata kaebaja motiividest, ei saa siiski välistada, et tema poliitiline tegevus Venemaal

on saanud Venemaa ametiasutustele teatavaks. Tõenäoliseks ei saa aga pidada Venemaa

ametivõimude teadmist kaebaja soovist asuda sõjas võitlema Ukraina poolel ning samuti ei suuda

Venemaa ametivõimud ilmselgelt jälgida kõigi selliste inimeste tegevust, nagu ringkonnakohus

on korduvalt Venemaaga seotud rahvusvahelise kaitse asjades leidnud. Ringkonnakohus on

seisukohal, et kaebajal ei ole praegu põhjendatud alust karta Venemaale tagasipöördumise korral

tagakiusamist oma poliitilise meelsuse tõttu. Ringkonnakohus on varem leidnud, et päritoluriigi

teabe järgi võib Venemaal tõepoolest olla haldus- või kriminaalkorras karistav igasugune

tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina

toetamisena (nt 12.01.2024 otsus nr 3-23-576, p 13). Tuleb aga arvestada, et Venemaal elab

ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja

Ukrainas toimuva sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste karistamine ei ole Venemaa

ametiasutustele ilmselt jõukohane. Ringkonnakohus märkis 10.05.2024 otsuses nr 3-23-1693 (p

22), et Venemaa kasutab ressursside piiratuse tõttu põhiliselt nn hirmutamistaktikat, mille puhul

3-23-766

11(12)

dikteerib isikute vastutusele võtmist eelkõige see, millist mõju soovitakse saavutada (nt saata

hoiatav sõnum teistele sarnase profiiliga inimestele). Sellist järeldust toetavad OVD-Info

28.06.2024 andmed poliitiliselt motiveeritud süüdimõistmiste kohta1 ja 31.05.2024 sõjavastase

liikumise tagakiusamist käsitlev raport.2 Raportist nähtub, et kuigi sõjavastasuse alusel

kinnipidamisi on alates 24.02.2022 toimunud 20 040, siis süüdistusi on esitatud ca 935 inimesele

(sh enam kui pooltel juhtudel internetis avaldatu eest). Halduskorras on sõjaväe

„diskrediteerimise“ eest samal perioodil karistatud 9495 inimest.

16. Kaebaja profiil ei ole selline, et tõenäoliselt soovitaks tema kaudu saata sõnumit teistele

Venemaa kodanikele, kes kritiseerivad V. Putinit ja Venemaa alustatud sõda Ukrainas,

pooldavad Ukrainat või on aidanud Ukraina sõjapõgenikke. Nagu öeldud, oli kaebaja poliitiline

tegevus Venemaal vaoshoitud. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks Venemaa

riigivõimuga opositsioonis oleva tegevuse eestvedaja ja liider. Erinevalt kaebajast oli Y ja Q

tegevus Ukraina sõjapõgenike aitamisel pikaajaline ja süstemaatiline, neid isikuid võib pidada

vabatahtlikest aktivistideks. Q aitas pika aja vältel sadu inimesi ja pälvis sellega Venemaa

ametivõimude tähelepanu. Puudub aga teave, et Venemaale tagasipöördumisel karistataks

ebaproportsionaalselt või kiusatakse muul viisil taga Venemaa kodanikke selle eest, et nad on

vähesel määral aidanud sõjapõgenikke. Kaebaja profiili arvestades ei ole seega kokkuvõttes

piisavalt suur tõenäosus, et teda võidakse Venemaale tagasi pöördumisel karistada riigivõimu

kritiseerimise või sõjapõgenike aitamise eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud

tagakiusamise künnise. Pelgalt Venemaa riigivõimust erinevate poliitiliste vaadete omamine, aga

ka selliste vaadete avaldamise tõttu kinnipidamine, küsitlemine või rahaline karistus ei oleks

käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses.

17. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa

tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise

või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside

kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või

tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3).

Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina

eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd

nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi

peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

18. Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse puhul.

Ringkonnakohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajat ähvardaks

Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega järeldas PPA

õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru täiendava kaitse saajaks. Puudub vajadus korrata vaidlustatud

haldusakti põhjendusi.

19. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks

(VSS § 7 lg 1). Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja (vt VSS § 72 lg-d 1, 11) võib

jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasele ei anta

rahvusvahelist kaitset seetõttu, et see taotlus on põhjendamatu (VSS § 72 lg 2 p 2).

Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja

kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 72 lg 3). Kaebajale tehtud kohe sundtäidetav ettekirjutus

lahkuda päritoluriiki oli õiguspärane. Kaebaja oli PPA-le korduvalt kinnitanud, et ei kavatse

ettekirjutust vabatahtlikult täita. Arvestada võis ka sellega, et kaebajal puudusid Eestis ja

1 Vt https://en.ovdinfo.org/old

2 Vt https://en.ovdinfo.org/persecution-anti-war-movement-report-may-2024

3-23-766

12(12)

Euroopa Liidus olulised sotsiaalsed sidemed ja majanduslikud huvid, samuti polnud tal

terviseprobleeme, mis takistaks lahkumisettekirjutuse täitmist. Kaebaja väljasaatmine

Venemaale ei riku VSS §-s 171 sätestatud keeldu. Nagu eespool märgitud, ei ole alust arvata, et

kaebajat ähvardaks Venemaale tagasi pöördumise korral tagakiusamine poliitilise tegevuse

tõttu või reaalne võimalus sattuda päritoluriigis tõsisesse ohtu. Eeltoodut arvestades ei ole alust

tühistada kaebajale tehtud lahkumisettekirjutust.

20. Kui

välismaalasele

ei

anta

vabatahtliku

lahkumise

tähtaega,

kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks (VSS § 74 lg 2). Kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks

või jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Sissesõidukeelu

kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt

ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Nagu eespool märgitud, võis kaebajale teha

lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku

täitmise

tähtaega

andmata.

Kaebusest

ega

apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis

oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui viis aastat või jätta see

kohaldamata, sh humaansetel kaalutlustel. Sissesõidukeelu erandina kohaldamata jätmist

tingivad humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones

olukorraga, kus sissesõidukeeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks

ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu analoogse tagajärje (nt Tallinna Ringkonnakohtu

21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 38; 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d 10–15). Kaebaja puhul

sedalaadi asjaolusid ei esine. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist

on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või

kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75 ja 32). Seega on PPA õigesti kohaldanud kaebajale ka

sissesõidukeeldu.

21. Kaebaja etteheited PPA-le kinnipidamiskeskusesse paigutamise menetluse läbiviimisel ja

kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ning tema tutvus Fga ei ole praeguse vaidluse lahendamisel

asjassepuutuvad. Kui kaebaja leiab, et talle on õigusvastaselt tekitatud kahju, on tal võimalik

taotleda kahju hüvitamist. Ka ei nähtu asjas esitatud tõenditest, et PPA oleks

varjupaigamenetluse viinud läbi erapoolikult, tõendeid eirates või neile valet hinnangut andes.

22. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu

otsuse. Ringkonnakohus teeb ise asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

23. Kaebajale antud menetlusabiga seonduvad kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

Menetlusosaliste ülejäänud võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108

lg 1 ja § 109 lg 1).

24. Kaebaja

identifitseerimise

vältimiseks

tuleb

kohtuotsuse

avaldamisel

asendada

tähemärkidega kaebaja, Y, W, Q ja F nimed ning kaebaja Eestisse saabumise kuupäev (HKMS

§ 175 lg 3, VRKS § 13).

(allkirjastatud digitaalselt)