2-22-6089/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.07.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-6089

Kohtuasi

X hagi Renovum OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.10.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

4533 eurot 5 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Janika Drobot

Kostja (vastustaja) Renovum OÜ (registrikood 14042462),

lepingulised

esindajad

Alar

Liivamägi

ja

Inna

Bodagovskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 26.10.2022 otsus osas, millega maakohus jättis

sundtäitmise põhivõlga (2040,45 eurot) ja põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II

lauses sätestatud määra ületava viivise osas lubamatuks tunnistamata ning jaotas ja

määras kindlaks menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada

sundtäitmine selles osas lubamatuks ning jätta hagiavalduselt, hagi tagamise

avalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv Renovum OÜ kanda ning

ülejäänud maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 75% ulatuses

Renovum OÜ kanda ja 25% ulatuses X kanda.

3. Mõista Renovum OÜ-lt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 140 eurot. Nimetatud

summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

4. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2-22-6089

4.2. Tunnistada X vastu alustatud sundtäitmine täiteasjas nr 022/2022/2400

lubatavaks põhinõude 2040,45 euro ja põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud viivisemääras viivisenõude osas (ringkonnakohtu otsuse

tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 793,29 eurot). Ülejäänud

osas tunnistada sundtäitmine lubamatuks.

4.3. Tühistada otsuse jõustumisel Harju Maakohtu 30.05.2022 määrusega hagi

tagamise

korras

määratud

täitemenetluse

peatamine

täiteasjas

nr 022/2022/2400.

4.4. Jätta hagiavalduselt, hagi tagamise avalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv Renovum OÜ kanda ning ülejäänud maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud 75% ulatuses Renovum OÜ kanda ja 25% ulatuses X kanda.

4.5. Mõista Renovum OÜ-lt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 140 eurot.

Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 25.04.2022 Harju Maakohtule Renovum OÜ (kostja) vastu hagi, milles

palus tunnistada hageja vastu alustatud sundtäitmise täiteasjas nr 022/2022/2400 lubamatuks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.04.2020 laenulepingu, mille alusel sai hageja kostjalt

intressita laenu 7774 eurot tähtajaga 20.03.2022. Samal päeval sõlmisid pooled hüpoteegi

seadmise lepingu, mille alusel seati hagejale kuuluvale korteriomandile laenulepingust

tulenevate

nõuete

tagamiseks

hüpoteek

summaga

30 000

eurot.

Tegemist

oli

tarbijakrediidilepinguga. 25.03.2022 kirjas teatas kostja hagejale, et ütleb laenulepingu

korduvate rikkumiste tõttu ja 801 euro ulatuses maksete tasumata jätmise tõttu üles, ning nõudis

hagejalt hiljemalt 08.04.2022 3073,03 euro tasumist. Kostja alustas hüpoteegiga tagatud nõude

täitmist ning kohtutäitur saatis hagejale täitmisteate, milles nõutakse hagejalt kokku

4533,05 euro tasumist (sh kohtutäituri põhitasu 342 eurot).

2-22-6089

Sundtäitmine on lubamatu, sest hageja on laenulepingust tulenevad kohustused täitnud. Hageja

sai kostjalt laenu 7774 eurot ja on kogu ulatuses laenu tagastanud. Hageja tasus ülekannetega

kokku 7574 eurot. Kuigi viimase tagasimakse päeval (20.03.2022) oli tagastamata 200 eurot,

tasus hageja selle 22.04.2022.

Kostjal ei saa olla hageja vastu täitemenetluses sissenõutava summa ulatuses viivisenõuet.

Eeldusel, et kokkulepitud viivisemäär kehtib, saaks kostjal olla 200 euro tasumisega viivitamise

tõttu hageja vastu viivisenõue 6,4 eurot. Kokkulepitud viivisemäär on aga võlaõigusseaduse

(VÕS) § 421 järgi tühine ning kostjal on õigus nõuda hagejalt VÕS § 415 lg 1 järgi üksnes

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Kostjal ei olnud alust öelda lepingut üles ja ülesütlemine on tühine, sest VÕS § 416 lg-s 1

sätestatud eeldused ei olnud täidetud. Hageja võlg oli 200 eurot, mis on väiksem kui ühe kuu

tagasimakse, ning kostja ei andnud hagejale täiendavat tähtaega võla tasumiseks. Kostjal ei

olnud enam õigust tugineda hageja varasematele rikkumistele (ebakorrapärastele

tagasimaksetele).

2. Lisaks esitas hageja 24.05.2022 hagi tagamise taotluse, milles palus täitemenetluse peatada.

Harju Maakohus rahuldas 30.05.2022 taotluse ja peatas hagi tagamise korras täitemenetluse

täiteasjas nr 022/2022/2400 kuni siinses asjas otsuse jõustumiseni.

3. Hageja lepinguline esindaja möönis 12.10.2022 menetlusdokumendis, et hageja sai lisalaenu

2040,45 eurot, kuid tõi esile, et hageja ei saa alati aru enda tegevusest ega adu käitumise

õiguslikke tagajärgi, mistõttu ta ei mäletanud seda.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Kostja väidete kohaselt on sundtäitmine lubatav, sest kostjal on hageja vastu

sissenõutavaks muutunud nõue.

Hageja sai 03.04.2020 laenulepingu alusel kostjalt 7774 euro ulatuses laenu tähtajaga

20.03.2022 ja pidi lepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel tegema alates 20.03.2020 kostjale

iga kuu 20. kuupäevaks 325 euro suuruseid tagasimakseid. Lisaks sõlmisid pooled 27.04.2020

laenulepingu muutmise kokkuleppe, mille alusel sai hageja kostjalt veel 2040,45 eurot laenu,

et tasuda täitemenetluse võlg, ning vastavalt poolte kokkuleppele tasus kostja 30.04.2020

laenuraha otse kohtutäiturile. Laenulepingu muutmise kokkuleppe kohaselt pidi hageja tegema

alates 20.05.2020 iga kuu 20. kuupäevaks kostjale 350 euro suuruseid tagasimakseid (viimane

makse 20.07.2022 389,45 eurot). Kokku sai hageja kostjalt laenuks 9814,45 eurot.

Kuna hageja ei täinud kohaselt oma kohustusi, ütles kostja laenulepingu 25.03.2022 üles.

Ülesütlemisavalduse kohaselt oli hageja tagasimaksete võlg 801 eurot ja viivisevõlg

2272,03 eurot, s.o kokku 8,78 kuumaksele vastav summa. Ülesütlemise järel muutusid

sissenõutavaks ka veel neli viimast tasumata makset. Juhul, kui ülesütlemises esines puudusi,

oli laenulepingus kokkulepitud lõpptähtaeg 20.07.2022.

Ülesütlemisavalduses viitas kostja ekslikult VÕS §-le 416. Viide tarbijakrediidilepingu sätetele

ei ole asjakohane, sest poolte leping ei ole käsitatav tarbijakrediidilepinguna. Kostja sõlmis

laenulepingu hagejale erakorralise abi osutamiseks (hageja võlaprobleemide lahendamiseks, et

vältida hagejale kuuluva korteriomandi müüki täitemenetluses), mitte oma majandus- ja

kutsetegevuse raames. Kostja ei ole krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 5 lg 1

2-22-6089

tähenduses krediidiandja ning tema majandustegevuse sisuks ei ole laenu- ja krediidilepingute

sõlmimine. Kostja andis hagejale heategevusena tasuta (intressita) laenu, eesmärgiga päästa

hageja tema vastu käimas olnud täitemenetluses tema vara realiseerimisest.

Lepingu tingimused, sh viivise kokkulepe, ei ole tühised. Tegemist ei ole tarbijakrediidi-

lepinguga ega tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Tegemist on poolte vaba tahte alusel

eelnevalt läbi räägitud tingimustega. Viivise määr 0,1% päevas on suuruse poolest tavapärane.

4.2. Täitmisavalduse esitamise aja seisuga (11.04.2022) oli hageja põhivõlg 2240,45 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 1546,52 eurot ja edasiulatuv viivis 0,1% päevas.

Hageja sai kokku laenu 9814,45 eurot ja tagastas 7574 eurot (sh 200 eurot pärast täitemenetluse

alustamist), seega on laen tagastamata 2040,45 euro ulatuses.

Hageja viivitas lepingu kehtimise ajal korduvalt graafikujärgsete tagasimaksete tegemisega

ning kostjal on laenulepingu p 8 alusel õigus nõuda hagejalt iga maksega viivitamise eest viivist

0,1% päevas. Arvestades hagejalt maksete laekumise kuupäevi, oli viivisenõue laenulepingu

ülesütlemise aja (25.03.2022) seisuga 1508,44 eurot. Lepingu ülesütlemise järel oli hageja

põhivõlg 2240,45 eurot (lepingu ülesütlemise aja põhivõlg 801 eurot ning ülesütlemise järel

sissenõutavaks muutunud neli viimast lepingujärgset tagasimakset (3×350+389,45), millelt

hageja pidi täitmisavalduse esitamise aja (11.04.2022) seisuga tasuma veel viivist 38,08 eurot,

s.o kokku 1546,52 eurot. Hagi esitamise aja seisuga on hageja põhivõlg 2040,45 eurot (hageja

tasus 25.04.2022 200 eurot) ja sissenõutavaks muutunud viivis 1635,01 eurot, s.o kokku

3675,46 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 26.10.2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda

ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1000 eurot koos kohustusega

tasuda hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Samuti tühistas

maakohus 30.05.2022 määrusega kohaldatud hagi tagamise.

5.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 03.04.2020 laenulepingu nr 200403, mille alusel sai hageja kostjalt

intressita laenu 7774 eurot tähtajaga 20.03.2022; hageja on laenusumma kätte saanud;

hageja pidi laenu tagastama alates 20.04.2020 igakuiste maksetena (iga kuu

20. kuupäevaks 325 eurot, viimane makse 20.03.2022 suurusega 299 eurot); lepingu p 8

järgi oli viivise määr 0,1% tasumata summalt päevas;

-

pooled sõlmisid laenulepinguga samal päeval (03.04.2020) hüpoteegi seadmise lepingu,

millega seati laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks hageja

korteriomandile hüpoteek summaga 30 000 eurot igakordse omaniku kohustusega

alluda kohesele sundtäitmisele; hüpoteegilepingu p 2.2.1 järgi on hüpoteegiga tagatud

kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad poolte vahel 03.04.2020 (maakohtu otsuses

ekslikult 03.04.2029) sõlmitud lepingust nr 200403 ning selle võimalikest lisadest ja

muudatustest (lepingu tõestas Tallinna notar M. Veskimäe);

-

pooled muutsid 27.04.2020 laenulepingu lisadega 2 ja 3 laenusummat ja laenu

tagastamise graafikut selliselt, et hageja sai kokku laenu 9814,45 eurot ning hageja pidi

laenu tagastama ajavahemikul 20.05.2020 (maakohtu otsuses ekslikult 20.50.2020)–

20.06.2022 igakuiste 350 euro suuruste maksetena ja viimane makse 389,45 eurot tuli

teha 20.07.2022

2-22-6089

-

hageja sai 2022 märtsi lõpus või aprilli alguses kätte kostja 25.03.2022 avalduse,

millega kostja ütles laenulepingu üles;

-

25.03.2022 seisuga oli hagejal maksegraafiku järgi tasumata 801 eurot; hageja pidi

maksegraafiku järgi tasuma selleks ajaks 8375 eurot, kuid tasus 7574 eurot (20.04.20

325 eurot, 20.05.20 350 eurot 20.10.20 100 eurot, 16.12.20 300 eurot, 17.01.21 320

eurot, 18.02.21 325 eurot, 06.04.21 350 eurot, 31.05.21 150 eurot. 20.07.21 250 eurot,

08.09.21 350 eurot, 01.10.21 500 eurot 26.01.22 1054 eurot, 02.03.22 3200 eurot);

-

kostja esitas 11.04.2022 kohtutäiturile avalduse hageja vastu täitemenetluse

alustamiseks ja täitedokumendi, milleks on Tallinna notar M. Veskimäe 03.04.2020

notariaalselt tõestatud dokument nr 2009; täitmisteate kohaselt on nõude sisuks

hüpoteegiga tagatud nõue 4533,05 eurot seisuga 11.04.2022 (maakohtu otsuses ekslikult

11.03.2022);

-

hageja on tagastanud kostjale 7774 eurot, millest 7574 eurot enne täitemenetluse

alustamist ja 200 eurot täitemenetluse ajal.

5.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja vastu alustatud sundtäitmine

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi lubamatu.

5.2.1. Hageja suhtes alustati täitemenetlust TMS § 2 lg 1 p 19 järgi kehtiva täitedokumendi

(kohesele sundtäitmisele allumise tingimusega hüpoteegilepingu) alusel. Kuna hüpoteegileping

tagas laenulepingust ja selle muudatustest tulenevaid kostja nõudeid hageja vastu, võis kostja

nõuda täitemenetluses sundtäitmist ning vajadusel hüpoteegi realiseerimist oma nõuete

sissenõudmiseks.

5.3. Kostjal on VÕS § 76 lg-te 1 ja 2, § 100 lg 1 p-de 1 ja 6, § 196 lg 1, § 399 lg 1 p 1, § 108

lg 1 ja § 113 lg 1 alusel õigus nõuda hagejalt laenuvõla ja viivise tasumist. Hagi esitamise aja

seisuga oli hageja laenuvõlg 2040,45 eurot ja viivise võlg 1635,01 eurot, s.o kokku

3675,46 eurot.

5.3.1. Poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline intressivaba laenuleping VÕS § 396 lg 1 tähenduses,

mille tagasimakse suurust ja maksmise tähtaega pooled VÕS § 13 lg 1 järgi muutsid ning mille

kohaselt oli laenu tagastamise aeg 20.07.2022. Asjas ei kohaldu tarbijakrediidi sätted, sest

laenuleping ei ole tarbijakrediidileping VÕS §-de 401 ja 402 järgi tähenduses.

Tarbijakrediidilepingu oluline tunnus peale selle, et majanduskutsetegevuses krediidiandja

annab tarbijale laenu, on veel see, et laenu antakse tasu eest, st krediidisaaja peab maksma

krediidiandjale intressi. Siinsel juhul ei ole hagejal intressi tasumise kohustust.

5.3.2. Kostjal oli õigus laenuleping 25.03.2022 avaldusega VÕS § 399 lg 1 p 1 ja § 101 lg 1 p 4

alusel üles öelda.

Hageja tehtud tagasimaksetest nähtub, et hageja ei pidanud kinni lepingus kokkulepitud

osamaksete tasumise korrast ja tähtajast. Hageja ei tasunud 2020 juuni, juuli, augusti,

septembri, novembri osamakseid (350 eurot kuus) ning tasus oktoobris üksnes 100 eurot ja

detsembris 300 eurot ehk vähem kui oli kokku lepitud. 2021 jaanuaris maksis hageja 320 eurot,

veebruaris 325 eurot, mais 150 eurot ja juulis 250 eurot ehk vähem kui oli kokku lepitud.

2021 märtsis, juunis, augustis, novembris ja detsembris ei teinud hageja üldse tagasimakseid.

2022 aprillis tasus hageja 200 eurot ehk vähem. Seega rikkus hageja korduvalt VÕS § 100

mõttes VÕS § 76 lg-test 1 ja 2 ning VÕS § 396 lg-st 1 tulenevat laenu tagastamise kohustust

ning jäi kostjale võlgu VÕS § 399 lg 1 p 1 järgi enam kui kahe osamaksega (2020 juuni, juuli,

august, september ja november ning 2021 märts, juuni, august, november ja detsember).

2-22-6089

Asjaolu, et hageja maksis 01.10.2020 500 eurot, 26.01.2022 1054 eurot ja 02.03.2022 3200

eurot ehk rohkem kui osamakse suurus, ei tee varasemaid rikkumisi olematuks.

Ülesütlemisele ei kohaldu VÕS §-st 416 tuleneva ülesütlemise piirangud, sest poolte vahel ei

ole sõlmitud tarbijakrediidilepingut. See, et kostja viitas ülesütlemisavalduses VÕS §-le 416 ei

muuda lepingut tarbijakrediidilepinguks.

Juhul, kui lepingut ei oleks üles öeldud, tuli lepingu järgi laen tagastada hiljemalt 20.07.2022,

st menetluse ajal on kogu laen muutunud sissenõutavaks ja kostja saab igal juhul nõuda

sundtäitmist. Hageja ei ole väitnud, et pärast lepingu muutmist on kogu laen tagasi makstud.

5.3.3. Kostjal oli hageja vastu täitemenetluse eel põhivõlanõue 2240,45 eurot. 25.03.2022

seisuga oli hagejal maksegraafiku järgi kostjale tagastamata 801 eurot ning lepingu

ülesütlemise järel muutusid sissenõutavaks ka maksegraafikujärgsed veel tasumata maksed

(2022 aprilli, mai ja juuni osamakse 350 eurot ning 2022 juuli osamakse 389,45 eurot), s.o

kokku 2240,45 eurot. Hageja tasus täitemenetluses 200 eurot. Seega on hageja laenuvõlg kokku

2040,45 eurot.

5.3.4. Kostjal on õigus nõuda hagejalt lepingu p-s 8 sätestatud määras viivist, mis oli hagile

vastamise aja seisuga 1635,01 eurot.

Poolte viivisekokkulepe kehtib ega ole tühine. Kuna poolte leping ei ole käsitatav

tarbijakrediidilepinguna, ei kohaldu sellele VÕS § 415 lg-s 1 sätestatud viivisekokkuleppe

piirang. Kuna asjast ei nähtu, et kostja sõlmiks samasugustel tingimustel ja viivise määraga

laenulepinguid ning lepingus ei ole viidatud muudele tingimustele ning lepingu sõlmimise

asjaoludest saab järeldada, et pooled sõlmisid lepingu erilistel tingimustel ja tingimused olid

eraldi läbi räägitud, ei saa viivise kokkulepet pidada tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 tähenduses,

mistõttu ei saa tegemist olla tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. Kuna

laenulepingust ei tulene intressi tasumise kohustust, ei ole poolte vastastikused kohustused

(hageja õigus saada intressita laenu ja maksta see osamaksetena tagasi ning kostja õigus saada

intressita laenult seadusjärgsest viivisemäärast suuremat viivist) tasakaalust väljas ning

viivisekokkulepe ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 p 2 järgi vastuolus

heade kommetega.

Kostja arvutuste kohaselt oli täitemenetluse alustamise ajal viivis 1546,52 eurot ja tal oli

edaspidi õigus nõuda tasumata võlalt viivist 0,1% päevas. Hagile vastamise aja (23.05.2022)

seisuga oli viivis 1635,01 eurot. Hageja ei vaidlustanud kostja viivisearvutust.

5.4. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4

järgi hagi tagamine tühistada ning TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel jätta menetluskulud hageja

kanda. Kostja põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud on 1000 eurot, mis tuleb

hagejalt kostja kasuks välja mõista. Arvestades kostja taotlust tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4

järgi tasuda menetluskulude hüvitiselt alates otsuse jõustumisest tasuda ka seadusjärgses

määras viivist.

Apellatsioonkaebus

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus vääralt poolte vahelise lepingu

olemuse ning leidis ekslikult, et poolte vahel ei olnud sõlmitud tarbijakrediidilepingut.

2-22-6089

Maakohus jättis arvestamata, et kostja on professionaalne laenuandja, kelle ärimudel rajaneb

laenude ja muude eluprobleemide küüsi sattunud inimeste „abistamises“ ning neilt hiljem „abi“

katteks antud tagatise realiseerimises, mis on käsitatav kelmusena. Kuna poolte vahel oli

sõlmitud tarbijakrediidileping on lepingu ülesütlemine ja kokkulepitud viivisemäär tühised.

Ka juhul, kui tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga, ei olnud kostjal alust lepingut üles

öelda, sest täitmata olid ka VÕS § 399 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldused. Arvestades seda, et hageja

oli tasunud 02.03.2022 seisuga 7574 eurot, oli hageja maksegraafikust maas 550 euro, mitte

801 euro tasumisega, st hagejal ei olnud tasumata kahe kuu tagasimakset. Hageja varasematel

viivitustel ei saanud aga olla enam tähtsust ning maakohtu põhjendused on selles osas

üllatuslikud ja omaalgatuslikud. Kostja sai ülesütlemisel aluseks võtta hageja viivituse

ülesütlemise aja seisuga.

Kuna kostja ei ole varasematele maksegraafiku rikkumistele tuginedes viivisenõuet kordagi

maksma pannud, on kaheldav, kas viivise nõudmine on üldse lubatav.

Samuti on kaheldav, kas lisalaen oli üldse hüpoteegiga tagatud.

Vastustaja seisukoht

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde ning palus jätta tähelepanuta

hageja uued väited kostja kui professionaalse laenuandja ja tema ärimudeli, ülesütlemise

materiaalsete eelduste ning kostja nõuete hüpoteegiga tagatuse kohta.

Menetluse edasine käik

8. Tallinna Ringkonnakohus tegi 17.06.2024 pooltele ettepaneku lahendada vaidlus poolte

kokkuleppel selliselt, et pooled tunnistavad, et hageja vastu alustatud sundtäitmine on lubamatu

osas, millega kostja nõuab hagejalt põhinõudelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määrast enam, pooled kannavad võrdsetes osades täitemenetluse kulud ning kohtumenetluse

kulud jäävad kummagi poole enda kanda. Mh selgitas ringkonnakohus pooltele

tarbijakrediidilepingu olemust puudutavat Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt võib poolte

leping olla käsitatav tarbijakrediidilepinguna.

9. Hageja nõustus 25.06.2024 ringkonnakohtu ettepanekuga.

10. Kostja ei nõustunud kompromissiettepanekuga ja palus lahendada vaidluse sisuliselt. Kostja

jäi seisukohale, et lepingut ei saa pidada tarbijakrediidilepinguks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada

ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega

tunnistab sundtäitmise osaliselt lubamatuks. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb

TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada

maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas. Lisaks tuleb TsMS § 179 lg 1 esimese

lause alusel otsusega välja mõista hagiavalduselt vähem tasutud riigilõiv.

12. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

2-22-6089

vaidlustas maakohtu otsuse kogu ulatuses. Maakohtu otsust kontrollides võtab ringkonnakohus

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

13. Esmalt märgib kolleegium, et hagejal on õigus nõuda tema vastu alustatud sundtäitmise

lubatatuks tunnistamist ja esitada selles kohtumenetluses täitmisel oleva täitedokumendi ja

nõude kohta kõiki vastuväiteid.

13.1. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 03.04.2020

laenulepingu ja 27.04.2020 selle muutmise lepingu (lisa 2), mille alusel sai hageja kostjalt laenu

kokku 9814,45 eurot. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid 03.04.2020 hüpoteegi

seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seati laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise

tagamiseks hageja korteriomandile hüpoteek summaga 30 000 eurot igakordse omaniku

kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja 11.04.2022

täitmisavalduse alusel alustatud täitemenetluses on hagejalt 4533,05 euro suuruse nõude

sissenõudmine hagejale kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegi arvel lubatav. Hageja arvates

on 4533,05 euro sundtäitmine tema vastu lubamatu eelkõige põhjusel, et kostjal ei ole hageja

vastu sellises ulatuses laenulepingust tulenevaid rahalisi nõudeid, sh ei olnud kostjal alust

laenulepingut 25.03.2022 erakorraliselt üles öelda ja nõuda hagejalt põhivõla tasumist kogu

ulatuses, samuti ei olnud kostjal õigust nõuda hagejalt lepingu p-8 kokkulepitud määras viivist.

Apellatsioonimenetluses on hageja seadnud täiendavalt kahtluse alla lisalaenu (2040,45 euro)

hüpoteegiga hõlmatuse ning kostja õiguse nõuda lepingu kehtimise ajal aset leidnud maksetega

viivitamise eest tagantjärgi viivist.

13.2. Kolleegium märgib, et hagejal on õigus esitada siinses menetluses kõiki ülalnimetatud

vastuväiteid, sest hageja vastu alustati sundtäitmist kohtu poolt kontrollimata täitedokumendi

alusel. Siinsel juhul on täitmisel TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud täitedokument, s.o notariaalselt

tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele

sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Sellise täitedokumendi alusel

alustatud sundtäitmise korral võib võlgnik esitada sissenõudja vastu TMS § 221 lg 1 alusel hagi

täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning kuna tegemist ei ole

kohtulahendi sundtäitmisega, saab võlgnik TMS § 221 lg 1¹ järgi esitada sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis täitedokumendist tuleneva nõude olemasolu ja kehtivuse kohta

kõiki vastuväited, sh nii võlasuhtest kui ka tagatiskokkuleppest tulenevaid vastuväiteid (vt

RKTKm 07.11.2018, 2-18-2982, p 14).

14. Kuigi hageja esitas hilinenult alles apellatsioonimenetluses väite, et lisalaen (2040,45 eurot)

ei pruugi olla hüpoteegiga tagatud, ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et 2040,45 euro suuruse

põhinõude täitmine võiks olla tagatiskokkuleppe tühisuse tõttu lubamatu.

Hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu (tl 8–10) p-st 2.2.1 tuleneb, et hüpoteegiga on tagatud

kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad poolte vahel 03.04.2020 sõlmitud lepingust nr 200403

ning selle võimalikest lisadest ja muudatustest. Seega on pooled täpselt piiritlenud, milliseid

nõudeid hüpoteek tagab. Seejuures võivad pooled asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 3 järgi

leppida kokku ka selles, et hüpoteek tagab tulevikus tekkivat nõuet. Kuigi Riigikohtu praktika

kohaselt võib tagatiskokkulepe olla heade kommetega vastuolus ja tühine osas, mis ei määratle

tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke

hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega

ebamõistlikult

kinnisasja

omaniku

majandusvabadust

või

edasist

toimetulekut

(vt RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-104-08, p 19), on siinsel juhul pooled piisavalt selgelt

2-22-6089

määratlenud, et hüpoteek tagab laenulepingust tulenevaid kõiki nõudeid, sh neid, mis tekivad

hiljem laenulepingu võimaliku muutmise korral.

15. Ülejäänud hageja väiteid puudutavad kostjale laenulepingust tulenevate nõuete olemasolu

ja suurust laenulepingu ülesütlemise, täitemenetluse alustamise ja kohtumenetluse ajal.

15.1. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus leidis ekslikult, et poolte laenulepingut ei saa

pidada tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 tähenduses ja seetõttu ei kohaldu poolte

vahelisele laenulepingule tarbijakrediidisätted.

Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Riigikohus on leidnud, et kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele

isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut ning tarbijakrediidilepingu

sõlmimist välistavaid asjaolusid peab tõendama laenu- või krediidiandja. Ainuüksi intressi

maksmise

kokkuleppe

puudumine

ei

välista

tarbijakrediidilepingu

sõlmimist

(vt RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11).

Siinses asjas sõlmisid hageja kui füüsiline isik ning kostja kui majandus- ja kutsetegevuses

tegutsev isik laenulepingu ning kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis

kummutaksid eelduse, et poolte vahel oli tarbijakrediidileping. Seejuures ei ole ülaltoodu

kohaselt tähtsust sellel, kas leping oli tasuline või tasuta (puudus intressi maksmise kohustus).

Samuti ei välista tarbijakrediidilepingu olemasolu see, kui kostja põhitegevuseks ei ole laenu-

ja krediidi andmine ega see, kui kostjat ei saa pidada KAVS § 5 lg 1 tähenduses krediidiandjaks.

Seega kohalduvad poolte vahel sõlmitud laenulepingule tarbijakrediidilepingu kohta

võlaõigusseaduses sätestatud piirangud.

15.2. Hoolimata sellest, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping, ei ole kolleegiumi

hinnangul kostja 2040,45 euro suuruse põhinõude sundtäitmine TMS § 221 lg 1 järgi lubamatu.

15.2.1. Hageja ei ole esitanud kohtule selliseid väiteid, mille alusel saaks järeldada, et kostjal

ei ole hageja vastu laenulepingust tulenevat 2040,45 euro suurust põhinõuet. Pooled ei vaidle

selle üle, et hageja sai laenu 9814,45 eurot ja tagastas saadud laenust kostjale kokku 7774 eurot,

sh 200 eurot alles täitemenetluse ajal. Seega on kostjal VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus

VÕS § 396 lg-ga 1 õigus nõuda hagejalt saadud laenu tagastamist, s.o 2040,45 euro (9814,45–

7774) tasumist põhivõlana.

15.2.2. Kuigi kostjal ei olnud õigust laenulepingut alates 25.03.2022 erakorraliselt üles öelda

ja sellest tulenevalt nõuda täitmisavalduse esitamise ajal (11.04.2022) kogu põhivõlga sisse, on

põhivõlg kohtumenetluse ajal muutunud kogu ulatuses VÕS § 82 lg 7 tähenduses

sissenõutavaks, mistõttu saab 2040,45 euro suuruse põhinõude sundtäitmist pidada alates

21.07.2022 lubatavaks.

Arvestades seda, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping, võis kostja VÕS § 196,

§ 399 lg 1 ja § 416 lg 1 järgi öelda hagejaga sõlmitud lepingu makseviivituse tõttu üles üksnes

juhul, kui hageja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

tagasimaksega ja kostja oli andnud hagejale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete

tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

2-22-6089

Siinsel juhul pidi hageja laenulepingu lisa 1 (03.04.2020 maksegraafik) (tl 7–7pöördel) ja lisa 3

(27.04.2020 maksegraafik) (tl 41–41 pöördel) järgi tagastama 20.04.2020 kostjale 325 eurot

ning alates 20.05.2020 iga kuu 350 eurot. Seega tuli hagejal maksegraafikute järgi tagastada

25.03.2022 seisuga kostjale laenu põhiosana 8375 eurot (325+23×350). Pooled ei vaidle selle

üle, et selle päeva seisuga oli hageja tagastanud laenu 7574 euro ulatuses. Seega asus maakohus

õigesti seisukohale, et hagejal oli 25.03.2022 seisuga kostja ees 801 euro suurune võlg.

Arvestades igakuiste osamaksete suurust, olid hagejal seega tasumata kahe kuu tagasimaksed

ja ühe kuu tagasimakse oli tasutud osaliselt (801:350=2,29). Seega oli kostjal VÕS § 416 lg 1

järgi õigus öelda hagejaga sõlmitud laenuleping üles, andes enne hagejale vähemalt

kahenädalase täiendava tähtaja võla tasumiseks. Kostja ülesütlemisavaldusest (tl 45) nähtub, et

kostja luges 25.03.2022 võlasumma tagastamise tähtpäeva saabunuks ja kõik hagejale lepingust

tulenevad rahalised kohustused sissenõutavaks ning palus hagejal kõik lepingust tulenevad

rahalised kohustused 3073,03 euro ulatuses (sh kolme kuu võlg 801 eurot ja viivis 2272,03

eurot) tasuda hiljemalt 08.04.2022. Selliselt on kostja ülesütlemisavaldus vastuoluline ega vasta

VÕS § 416 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt oli kostjal õigus öelda leping üles tingimusel, et ta

teatab hagejale lepingu ülesütlemise kavatsusest ning annab eelnevalt hagejale vähemalt

kahenädalase tähtaja võla tasumiseks. Kuna kostja ei järginud 25.03.2022 ülesütlemisavaldust

tehes VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud tarbijakrediidi ülesütlemise piiranguid, sh ei andnud hagejale

enne lepingu ülesütlemist võimalust tasuda võlga kahe nädala jooksul, ei vasta

ülesütlemisavaldus seaduses sätestatud nõuetele ning kostja ei ole laenulepingut kehtivalt üles

öelnud. Mh nõudis kostja ülesütlemisavalduses hagejalt ka ülemäärast viivist (vt all p 15.3).

Kuigi kostja ei öelnud laenulepingut kehtivalt üles, olid 25.03.2022 seisuga muutunud

tagasimaksed 801 euro ulatuses VÕS § 82 lg 7 tähenduses sissenõutavaks ning lisaks muutusid

27.04.2020 maksegraafiku järgi 20.04.2022, 20.05.2022 ja 20.06.2022 järgmised 350 euro

suurused maksed sissenõutavaks ning 20.07.2022 viimane 389,45 euro suuruse makse

sissenõutavaks. Seega muutusid kõik maksgraafikujärgsed tagasimaksed kohtumenetluse ajal

sissenõutavaks, mistõttu saab sundtäitmist nende osas pidada lubatavaks.

15.3. Kolleegiumi hinnangul on aga TMS § 221 lg 1 järgi sundtäitmine lubamatu põhinõudelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast suuremas määras viivise nõudmise osas.

15.3.1. Arvestades seda, et poolte vahelist lepingut saab pidada tarbijakrediidilepinguks, on

lepingu p-s 8 sisalduv viivisekokkulepe viivisemäära osas VÕS § 421 esimese aluse järgi

koosmõjus VÕS § 415 lg 1 esimese lausega tühine.

Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi nõuda võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Viivise määraks

loetakse VÕS § 113 lg 1 teise aluse järgi VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas, kuid kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu p 8 järgi oli kokkulepitud viivisemäär 0,1% päevas, s.o

kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises aluses sätestatud viivisemäär. Samuti ei vaidle pooled selle

üle, et lepingus ei olnud intressikohustuses kokku lepitud. Seega on poolte viivisekokkulepe

viivisemäära osas tühine ning kohaldada tuleb seadusjärgset viivisemäära.

15.3.2. Kostja väitel on tal õigus nõuda hagejalt viivist nii lepingu kehtimise ajal

graafikujärgsete maksete tasumisega viivitamise eest kui ka pärast lepingu lõppemist viivist

tasumata laenu põhiosalt.

2-22-6089

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja minetanud õigust nõuda hagejalt viivist tagasiulatuvalt

aja eest, mil poolte vaheline leping ei olnud lõppenud. Riigikohus on korduvalt leidnud, et

aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut ei saa lugeda hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes

vaid erandlikel asjaoludel (vt RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-43-13, p 15). Siinses asjas ei ole hageja

erandlikke asjaolusid esile toonud ning neid ei nähtu ka toimiku materjalidest. Seega on kostjal

õigus nõuda hagejalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist kõigi maksegraafiku

järgsete maksete tasumisega viivitamise eest.

Kostja viivisearvutuse kohaselt oli tal viivisemäära 0,1% päevas rakendades 25.03.2022 seisuga

õigus nõuda hagejalt viivist kokku 1508,44 eurot. Hageja ei ole kostja viivisearvutust

vaidlustanud ning viivisearvutuse aluseks olevad maksegraafikujärgsed maksed vastavad

lepingu lisadele 2 ja 3 ning hagejalt maksete laekumine vastab kostja pangakontolt nähtuvate

laekumistega vastavatel kuupäevadel (tl 44). Arvestades seda, et kostja arvutuse aluseks olnud

lepingu p 8 järgne viivisemäär oli 0,1% päevas (36,5% aastas), kuid VÕS § 113 lg 1 teise aluse

järgne määr oli vaidlusalusel ajavahemikul 8% aastas, on kostjal õigus nõuda kuni 23.05.2022

maksete tasumisega viivitamise eest viivist 4,5625 korda väiksemas määra järgi (36,5:8). Seega

on kostjal õigus nõuda selle aja eest hagejalt viivist 330,62 eurot (1508,44:4,5625).

Kuna ülaltoodu kohaselt ei öelnud kostja laenulepingut kehtivalt üles, ei muutunud 25.03.2022

kogu laenulepingust tulenev võlg sissenõutavaks ning kostjal on maksegraafiku lõpuni,

arvestades hagejalt saadud laekumisi (25.04.2022 200 eurot), ning edasi kuni ringkonnakohtu

otsuse tegemiseni õigus nõuda hagejalt viivisekalkulaatori järgi viivist 462,67 eurot:

võlg

algus

lõpp

viivis

26.03.2022

20.04.2022

4,56

1151

21.04.2022

25.04.2022

1,26

26.04.2022

20.05.2022

5,21

1301

21.05.2022

20.06.2022

8,84

1651

21.06.2022

20.07.2022

10,86

2040,45

21.07.2022

03.07.2022

431,94

kokku

462,67

Seega on kostjal ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga kokku õigus nõuda hagejalt viivist

793,29 eurot (330,62+462,67) ning seda ületavas osas on sundtäitmine hageja vastu lubamatu.

16. Ülaltoodut arvestades asus maakohus ekslikult seisukohale, et hageja vastu alustatud

täitemenetluses kostja 4533,05 euro suuruse nõude sissenõudmine on kogu ulatuses lubatav.

Sundtäitmine on lubatav üksnes põhinõude (täitmisavalduse esitamise ajal 2240,45 eurot,

ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal 2040,45 eurot) osas ja põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivisenõude osas. Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga on

sundtäitmine lubatav seega kokku 2833,74 euro osas. Mh märgib kolleegium, et kogu ulatuses

ei oleks sundtäitmine olnud lubatav ka lepingu p 8 järgse intressimäära rakendamise korral, sest

kostja hagivastuses esitatud arvutuste kohaselt oli kostjal täitmisavalduse esitamise aja

(11.04.2022) seisuga hageja vastu 3786,97 euro suurune nõue (2240,45+1546,52). Seega on

kostja esitanud täitmisavalduses igal juhul ülemäärase nõude hageja vastu ning esitanud

täitmisavalduse enne, kui nõue muutus kogu ulatuses hageja vastu sissenõutavaks.

17. Ülaltoodud kaalutlustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab

osaliselt maakohtu otsuse. Arvestades seda, et täitmisteate kohaselt nõudis kostja 4533,05 euro

2-22-6089

sissenõudmist, kuid tegelikult oli täitmisavalduse esitamise aja seisuga kostjal hageja vastu

2571,07 euro suurune nõue (2240,45+330,62), oli nõude sundtäitmine lubatav üksnes 56,7%,

s.o ligi pooles ulatuses. Lisaks tasus hageja hagi esitamise päeval 200 eurot, mistõttu oli hagi

esitamise ajal kostja nõue põhjendatud 2371,07 euro, s.o 52,3% ulatuses.

18. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese aluse järgi

tühistada ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus ning jaotada menetluskulud vastavalt

kohtuasja lahendamise tulemusele.

18.1. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Samas, kui kohus rahuldab

hagi osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks

pool, võib kohus TsMS § 163 lg 2 järgi jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole

kanda, kes ei nõustunud kompromissiga.

Riigikohtu praktika kohaselt eeldab TsMS § 163 lg 2 kohaldamine kohtult kaalutlusõiguse

teostamist eesmärgiga tagada kõiki asjaolusid arvestades menetluskulude õiglane jaotamine.

Seejuures ei eelda TsMS § 163 lg 2 kohaldamine seda, et kompromissiettepaneku on teinud

kohtumenetluse pool, vaid selle ettepaneku võib olla teinud ka kohus ning üks pooltest on

ettepanekuga nõustunud. Tähtis on eelkõige see, et menetluses on arutatud niisuguse

kompromissi sõlmimist, millega sarnases ulatuses hagi rahuldamise võimalus pidi olema

pooltele ettenähtav. Näiteks tuleb menetlusosalistel kohtu tehtud kompromissiettepanekut

tõsiselt kaaluda juhul, kui kohus selgitab põhjalikult menetluse väljavaateid. Muu hulgas tuleb

arvesse võtta ka seda, missuguses menetluse etapis kompromissiettepanek tehti. TsMS § 163

lg 2 eesmärk on suunata pooli lõpetama vaidlus kokkuleppel, kiiremini ja väiksemate kuludega,

mitte karistada kompromissiga mittenõustunud poolt (vt RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709, p 12).

18.2. Siinses asjas on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta hagiavalduselt, hagi tagamise

avalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv kostja kanda ning ülejäänud menetluskulud

25% ulatuses hageja kanda ja 75% ulatuses kostja kanda.

Ringkonnakohus märgib, et hagi rahuldamise ulatust arvestades tuleks jätta menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 järgi 47,7% ulatuses kostja ja 52,3% ulatuses hageja kanda.

Ühtlasi tuleb arvestada, et ringkonnakohus tegi 17.06.2024 pooltele ettepaneku lahendada

vaidlus kokkuleppel sarnaselt kohtuotsuses hagi rahuldamise ulatusega ning leppida täiendavalt

kokku ka täitemenetluse kulude jagamine poolte vahel võrdselt. Seejuures selgitas

ringkonnakohus pooltele vaidluse lahendamise väljavaateid. Arvestades seda, et hageja nõustus

tegema järeleandmisi ja sõlmima sellise kompromissi, kuid kostja keeldus sellest, ning

ringkonnakohus rahuldab hagi kompromissiettepanekuga sisuliselt samas ulatuses, on

menetluskulude jaotamisel põhjendatud arvestada ka seda, et kostja keeldus vaidlust

kompromissiga lahendamast. Samas ei ole sellel määravat tähtsust, sest ringkonnakohus tegi

pooltele kompromissiettepaneku alles apellatsioonimenetluse lõpus.

Peamiselt arvestab ringkonnakohus menetluskulusid jaotades seda, et kostja esitas

kohtutäiturile selgelt ülemäärase nõudega täitmisavalduse ning tegi seda enne nõude kogu

ulatuses sissenõutavaks muutumist, mistõttu oli kostja vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamine selgelt hageja huvide kaitseks vajalik ning hageja saavutas

valdavas osas hagiga taotletud eesmärgi. Täitmisavalduse esitamise aja seisuga oli kostjal

hageja vastu tegelikult ligi 1131 euro suurune nõue (801 euro suuruse põhinõue ja ligi 330 euro

2-22-6089

suurune viivisenõue, mida kostja ei olnud hagejalt varem hagejalt nõudnud). Seega, arvestades

kostja täitmisavalduses esitatud nõude suurust (4533,05 eurot), oli kostja nõue täitmisavalduse

esitamise ajal põhjendatud vaid ligi 1131 euro, s.o 25% ulatuses. Sellise suurusega nõude

täitmiseks kohesele sundtäitmisele allumise tingimusega tagatiskokkuleppe alusel hageja vastu

sundtäitmist alustades oli hageja sunnitud oma õiguste ja huvide kaitseks esitama hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja taotlema hagi tagamise korras lubamatu

sundtäitmise peatamist, mistõttu on põhjendatud jätta kohtumenetluses kantud riigilõivud

kostja kanda. Ülejäänud menetluskulude puhul tuleb arvestada, et hagi esitamise tagajärjel on

hageja valdavas osas hagiga taotletud eesmärgi saavutanud, sest kostja täitemenetluses esitatud

nõue oli algselt põhjendatud üksnes 52% ulatuses.

19. Kuna ringkonnakohus muutis 28.11.2022 määrusega maakohtu määratud tsiviilasja hinda

(3500 euro asemel 4533,05 eurot), on hageja tasunud hagiavalduselt ettenähtust vähem

riigilõivu ning see tuleb menetluskulude jaotust arvestades siinse otsusega kostjalt välja mõista.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet loetakse hagihinna tähenduses TsMS § 132 lg 5

esimese lause kohaselt mittevaraliseks nõudeks. Mittevaralise nõude puhul eeldatakse

TsMS § 132 lg 1 kohaselt, et hagihind on 3500 eurot, kui sama paragrahvi lõikes 1¹ ei ole ette

nähtud teisiti. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole TsMS § 132 lg-s 1¹ nimetatud.

Seega tuleb selle hagi hinna määramisel lähtuda TsMS § 132 lg-s 1 toodud eeldusest,

millest TsMS § 132 lg 2 võimaldab kohtul kõrvale kalduda, ning hagi hinna määramisel tuleb

TsMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi võtta arvesse hageja rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude

suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis taotletakse. Seejuures ei või kohus

TsMS § 132 lg 5 teise lause järgi määrata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega hagi

hinnaks enam kui 6000 eurot (vt ka RKTKo 17.03.2021, 2-19-6362, p 17.1). Siinsel juhul oli

täitmisteate kohaselt kostja nõue 4533,05 eurot. Seega saab sama suureks pidada ka tsiviilasja

hinda nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Sellise hinnaga hagilt tuli hagejal RLS § 59 lg 1 ning

lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 560 eurot. Hageja tasus hagiavalduselt lõivu 420 eurot. Seega tasus

hageja riigilõivu 140 eurot vähem.

Vähem tasutud riigilõivu mõistab asja lahendav kohus TsMS § 179 lg 1 järgi kohustatud isikult

välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuna ringkonnakohus jätab menetluskulud

kostja kanda, tuleb TsMS § 179 lg 1 järgi mõista kostjalt riigi tuludesse välja mõista ka

hagiavalduselt tasumata riigilõiv 140 eurot. Tasumata riigilõivult tuleb TsMS § 179 lg 9 järgi

tasuda alates otsuse jõustumisest kuni riigilõivu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivist.

20. Viimaks märgib kolleegium, et hageja tasus hagi tagamisel tagatist 226,65 eurot ning

hagejal on TsMS § 195 lg 1 esimese lause järgi õigus taotleda tagatise tagastamist, kui tagatise

andmise põhjus on ära langenud. Ringkonnakohus ei tagasta tagatist omal algatusel, sest

ringkonnakohtule ei ole teada, kas kostjale võis tekkida hagi tagamise tõttu TsMS § 383 lg 1

tähenduses kahju, mille hüvitamiseks tagatist maksti.

(allkirjastatud digitaalselt)