2-20-14202/71 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv (eesistuja), Siiri Malmberg, Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.07.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-14202

Tsiviilasi

Swedbank AS-i hagi ML (L) vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.12.2023 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ML apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

45 996,39 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Swedbank AS (registrikood 10060701), volitatud

esindaja Birgit Juhanson

Kostja ML (isikukood xxxxxxxxxx), riigi õigusabi korras

esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

1(8)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20.12.2023 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-20-14202 ja saata asi

uueks arutamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

2. ML apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Swedbank AS (hageja) esitas 29.09.2020 Harju Maakohtule ML (kostja) vastu, milles palus

kostjalt välja mõista enda kasuks hagi esitamise seisuga põhivõla 27 475,14 eurot, intressi

589,06 eurot, viivise 17 910,13 eurot ja kindlustusvõlgnevuse viivise 22,06 eurot. Menetluskulud

palus hageja välja mõista kostjalt (maakohtu otsuses ilmselt ekslikult hagejalt). Samuti esitas

hageja tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 177 lg 4 kohase taotluse.

Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele:

- pooled sõlmisid 10.05.2006 laenulepingu nr 06-066894-EL, mille alusel andis hageja kostjale

laenu 166 277,00 eurot tagastamise tähtajaga 15.07.2008;

- pooled sõlmisid viis laenulepingu lisa (vastavalt 30.07.2008, 06.07.2009, 14.06.2010,

10.06.2011 ja 27.08.2014);

- viimase lisaga lepiti kokku laenulimiidis 139 909,54 eurot ning seati tagatisena hüpoteek

kinnisasjale Xxxxxxxxx krunt nr xxx (kinnisasi) mõttelisele osale;

- 01.09.2014 võõrandas kostja kinnisasjast 1201/2401 mõttelist osa ja laenulepingu tagatiseks jäi

1200/2401 suurune mõtteline osa kinnisasjast nimetusega Xxxxxxxxx krunt xxx;

- kostja jättis lepingust tulenevad kohustused täitmata ja hageja ütles 09.10.2017 lepingu alates

27.10.2017 üles;

- ülesütlemise teatise võttis vastu kostja abikaasa;

- täitemenetluses müüdi tagatiseks olev kinnisasi hinnaga 100 400,00 eurot, millest hagejale

laekus 89 844,81 eurot ja sellest 89 211,52 eurot arvestati põhivõla katteks.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata.

2(8)

Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele:

- kostjale kuulus suvila ja abihoone kinnisasjal, mis oli kaasomandis R. P;

- R. P müüs oma mõttelise osa kinnisasjast, kusjuures ostjale andis laenu Hansapank;

- kostjale soovitati panga poolt teostada ostueesõigust müügilepingu suhtes ja võtta laen üle;

- kostja sõlmis laenulepingu hagejaga panga, R. P ja notari ebaausa tegevuse tõttu, kes alates

esimestest toimingutest hoidsid kostjat teadmatuses: ei andnud talle infot ega näidanud ühtegi

dokumenti vaatamata kostja korduvatele päringutele; pank hindas kinnistu osa väärtuse liiga

kõrgeks ja surus kostjale peale kõrge intressiga laenu;

- hiljem asus pank kuumakseid suurendama;

- kinnistul asuvat maja polnud võimalik laenusummat katva hinnaga müüa;

- hindamisakte pank kostjale ei näidanud;

- hageja ei teavitanud kostjat lepingu ülesütlemisest;

- kostja kinnistu müüdi kostjat teavitamat liiga odava hinnaga ning kinnistul olnud vara hävitati

ilma kostjale võimalust andmata seda ära viia;

- täitemenetluses ei toimetatud kostjale kätte täitmisteadet;

- kostjal ei ole hageja ees täitmata kohustusi, nõuete arvutuskäik ei ole jälgitav;

- hageja nõue on aegunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus tegi 20.12.2023 otsuse, millega rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja kanda,

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõivu 1000 eurot ja märkis, et tasumata

menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras.

Nõude õiguslik alus on VÕS § 108 lg-le 1 ja § 396 lg-le 1. Esitatud asjaoludel vastab

pooltevaheline leping krediidilepingu tunnustele.

3.1. Maakohus tuvastas vaidluse lahendamiseks järgmised asjaolud:

- pooled sõlmisid 10.05.2006 laenulepingu laenulimiidiga 166 277 eurot ja selle lisad (vastavalt

30.07.2008, 06.07.2009, 14.06.2010, 10.06.2011 ja 27.08.2014);

- 27.08.2014 lepingu lisaga lepiti kokku laenulimiidis 139 909,54 eurot ning tagatiseks määrati

kinnisasja Xxxxxxxxx krunt nr xxx mõttelisele osale hüpoteek;

- hüpoteegiga oli tagatud kostja krediitkaardi kasutamise lepingust tulenev kohustus;

- 12.05.2006 sõlmitud lepinguga teostas kostja ostueesõigust ja omandas mõttelise osa kinnistust;

- pooled leppisid 27.08.2014 sõlmitud laenulepingu lisa punkti 3.17.1 kohaselt kokku kehtestada

laenuleping uues sõnastuses;

- nimetatud lisa kohaselt oli laenulimiit 139 909,54 eurot (p 3.1) ning laenusumma tagastamise

lõpptähtpäev 28.05.2032 (p 3.5);

- kostja võõrandas 01.09.2014 laenulepingu tagatiseks olnud kinnistust 1201/2401 mõttelise osa

ja laenulepingu tagatiseks jäi 1200/2401 suurune mõtteline osa kinnistust nimetusega

Xxxxxxxxx krunt xxx, mille väärtus oli kostja esitatud hindamisakti kohaselt ca 191 500 eurot;

- hageja saatis 09.10.2017 kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles märkis seisuga 09.10.2017

võlgnevuse suuruse 2140,23 eurot (sh põhiosa 1480,78 eurot, viivis 12,55 eurot, intress 444,46

eurot, varakindlustus 199,08 eurot ja varakindlustuse viivis 0,16 eurot ja menetlustasu 3,20

eurot);

- hageja andis kostjale täiendava tähtaja 26.10.2017 võlgnevuse tasumiseks ja hoiatas, et

täiendavaks tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingu ühepoolselt

ülesöelduks;

3(8)

- 09.10.2017 ülesütlemise teate võttis vastu kostja abikaasa;

- lepingu ülesütlemise teatise väljastamise hetkeks (09.10.2017) oli kostja hageja arvestuste järgi

osaliselt võlgnevuses kolme järjestikuse põhiosa ja intressi maksega.

3.2. Maakohus viitas VÕS § 195 lg 2 ls-tele 1 ja 2, lg-le 5 ja lepingu tüüptingimuste p-le 10.1.2.

Hagejal oli õigus leping üles öelda ja nõuda kohustuste täitmist.

Hageja ütles lepingu üles 27.10.2017. Vastavalt on nõue muutunud sissenõutavaks.

Ülesütlemisega tekkis kostjal kohustus tagastada lepingust tekkinud võlgnevus ja laenulepingu

alusel üle antud laenusumma, mille tasumistähtaeg maksegraafiku alusel ei olnud veel tekkinud.

Ülesütlemise teate kostjale kättetoimetatuks lugemisel viitas kohus tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 69 lg-le 1 ja Riigikohtu praktikale tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11 (p 12). Viimase

kohaselt paneb TsÜS § 69 lg 3 lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse

kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning vaidluse korral tuleb tahteavalduse

saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja

tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja on esitanud

väljastusteate, mille kohaselt jõudis ülesütlemise teatis kostja elukohta ja selle võttis vastu kostja

abikaasa. Seega oli kostjal mõistlik võimalus ka ülesütlemise teatisega tutvuda. Eeltoodust

tulenevalt on hageja tõendanud ülesütlemise teatise kättetoimetamise.

3.3. Maakohus tuvastas lepingu ülesütlemisele järgnenud asjaolud:

- kostja ei tasunud võlgnevust ka pärast lepingu ülesütlemist;

- hageja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse;

- täitemenetluses müüdi 08.05.2019 toimunud enampakkumisel tagatisvara hinnaga 100 400

eurot, millest arvestati maha kohtutäituri tasud;

- hagejale laekus 89 844,81 eurot, millest 195,41 eurot arvestati kostja püsimaksega krediitkaardi

kasutamise lepingust tuleneva võlgnevuse katteks, 89 211,52 eurot vaidlusaluse laenulepingu

põhivõlgnevuse katteks ja 437,88 kindlustusvõlgnevuse katteks;

- 21.05.2019 teatises palus hageja kostjal tasuda hiljemalt 07.06.2019 laenulepingu järgne võlg

44 174,20 eurot (sh põhiosa 28 666,50 eurot, põhiosa viivis 14 896,58 eurot, intress 589,06

eurot, varakindlustuse viivis 22,06 eurot);

- kostja edastas hagejale 06.08.2020 meeldetuletuse teatise võlgnevuse 45 700,43 euro tasumise

kohta.

Hagejal oli kostja krediitkaardi kasutamise lepingust tuleneva kohustuse katteks õigus VÕS § 88

lg 4 alusel arvestada tagatise müügist laekunud raha.

3.4. Kostjal oli võimalik valida, kas ostueesõigust teostada või mitte, samuti tellida oma

hindamisakt. Asjaolu, et tagatise väärtus ajas langes, ei anna alust kostjal jätta laen hagejale

tagastamata. Samuti oli kostjal võimalik katta kõik või osa laenulepingust tulenevad kohustused

mõttelise osa müügist.

Hagiavalduse esitamise seisuga on hageja laenulepingust tulenev nõue kostja vastu 45 996,39

eurot, millest põhivõlgnevus on 27 475,14 eurot, intress 589,06 eurot, põhivõlgnevuse viivis 17

910,13 eurot ja kindlustusvõlgnevuse viivis 22,06 eurot.

3.5. Vastutustundliku laenamise (VTL) põhimõtte rikkumise vastuväidet ei ole kostja tõendanud.

Laenu võtmisel 2006. aastal nimetatud põhimõtet seaduses sätestatud ei olnud, kuid hagejal oli

lepingu sõlmimise ajal kohustus kostjat lepinguga seotud ohtudest teavitada ja

4(8)

krediidivõimelisust kontrollida. Kostjal oli kohustus mitte eksitada hagejat enne lepingu

sõlmimist vale infoga ja hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad

hageja lepingu sõlmimise otsust mõjutada. Kostja täitis aastaid lepingulisi kohustusi kohaselt.

Seega vastas kohustus laenu väljastamisel kostja maksevõimele.

3.6. Maakohus tuvastas, et kostja võlgnes hagi esitamise seisuga laenu põhiosa 27 475,14 eurot,

intressi 589,06 eurot, viivist 17 910,13 eurot ja kindlustusvõlgnevuselt arvestatud viivist 22,06

eurot.

3.7. Hagi ei olnud aegunud (TsÜS § 146 lg 1). Hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu üles

27.10.2017. Ülesütlemise teatise on vastu võtnud kostja abikaasa. Hageja andis kostjale

võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja 29.11.2017. Hagi esitati kohtusse 29.09.2020.

3.8. Arvestades eeltoodut kuulus hagi rahuldamisele.

Kohus selgitas, et ei saa arvesse võtta kostja vastuväiteid, mis tulenevad võimalikest

müügilepingu või ostueesõiguse teostamise tehinguga seotud või täitemenetluses toimunud

rikkumistest.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsuse resolutsiooni p-d 1–5 ja teha

uus otsus, millega jäta hagi rahuldamata. Kui ringkonnakohus ei saa mingil põhjusel asja ise

lahendada, siis saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Kohus ei hinnanud õigesti hageja esitatud tõendeid ning jäätis tähelepanuta ja analüüsimata

apellandi argumendid ja vastuväited.

Kostja viitas menetluses korduvalt kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja rikkus erinevaid

õigusakte, sh pankadele ettenähtud kohustusi laenude andmisel, isikute taustauuringute tegemisel

ning intresside määramisel. Kohus jättis arvestamata kostja vastuväiteid laenulepingu ja lisade

tühisusele.

Hageja ei andnud kostjale infot. Kostjat hoiti nii hageja, R. P kui ka notari poolt teadmatuses.

Hageja ei soovinud oma kodust ilma jääda, tal olid puudulikud õigusteadmised, mistõttu ta

allkirjastas laenulepingu. Laenulepingu tingimused olid äärmiselt ebasoodsad ning kinnisasja

turuväärtus oli hinnatud kolm korda kallimaks turuhinnast. Hageja avaldas survet allkirjastada

laenulepingu lisad, milles iga kord oli laenusummade osamaksete suurusi ja intresse

suurendatud, ette teades, et kostjal puudub võimalus neid reaalselt tasuda. Ebaproportsionaalsed

ja lubamatult suured intressimäärad olid vastuolus õigusaktidega. Hageja rikkus VTL põhimõtet.

R. Pl puudus õigus kogu kinnistu müügiks ja/või seda tagatisena kasutada. Seda enam, et teine

kaasomanik ei teadnud tehingust midagi.

Ülesütlemiseavaldus oli umbmäärane – seega vastuolu seadusega. Kostjale ei antud võimalust

tutvuda ülesütlemise teatisega. Kostjat ei teavitatud täitemenetluse läbiviimise alustamisest.

Kinnistu müüdi madala hinnaga, mille tulemusena jäid kostjale võlad.

Kostja kordab maakohtus esitatud väiteid hagi esitamisest kohtusse vahetult enne 3-aastase

aegumistähtaja möödumist, oodates viiviste suurenemist. Panga pahatahtlikku tegevust

arvestades oli nõue aegunud enne, kui hageja oma nõudega kohtusse pöördus.

5(8)

Laenulepingu lisadega on igakordselt laenupõhisumma sisse arvestatud eelnev viivis, mistõttu on

asutud viivistelt võtma viivist ning arvestatud viivist aja eest, mil kostja ei pidanud viivist

maksma, kuna ta õigustatult keeldus selle kohustuse täitmisest. Kostja ei saanud dokumente

kätte, seega puudus alus temalt viivise nõudmiseks. Kostja on tasunud pangale makseid, sh

kindlustusmakseid. Pank ei arvestanud neid põhjendamatult kindlustusmaksetena ning seetõttu

nõudis viivist kindlustusmaksete tähtaegselt tasumata jätmise eest.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise

ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 657 lg 1 p 3) ning saata asi maakohtule

uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.

7. Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 3.1 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled

apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel.

8. Maakohus on õigussuhte kvalifitseerinud laenulepinguna (VÕS § 396 mõttes). Täpsemalt on

tegemist tarbijakrediidilepinguga 01.01.2006 redaktsioonis kehtinud VÕS § 402 mõttes.

Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue on kvalifitseeritav kohustuse täitmise nõudena VÕS §

108 lg 1 mõttes ja viivisenõue VÕS § 113 lg 1 alusel.

Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 416, mis reguleerib tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

piiranguid. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas ülesütlemisavaldus vastas ka

viimatinimetatud normi nõuetele.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ülesütlemisavalduse kui tahteavalduse

kättetoimetamise kohta kostjale ja neid ei korda. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses vaielnud

vastu asjaolule, et tema abikaasa on ülesütlemiseteate vastu võtnud ja hageja on selle kohta ka

tõendi esitanud.

10. Lepingu saab üles öelda vaid juhul, kui täidetud on ka kõik materiaalõigusest tulenevad

eeldused lepingu ülesütlemiseks. Selleks tuleb tuvastada, kas kostjal on hageja ees täitmata

kohustusi ja nende suurus.

11. Kui kohus tuvastab, et võlatunnistuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, tuleb kohtul

Riigikohtu praktika kohaselt (vt RKTKm 12.06.2024, nr 2-23-116386, p 14.1 ja selle alapunktid)

arvestada mh tarbijakrediidilepingu imperatiivseid sätteid.

11.1. Kohus peab tegema tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks esmalt kindlaks, kas

tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on

seadusega kooskõlas. Hetkel kehtiva VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping

tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti

Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui

kolm korda. Laenu andmise ajal see norm ei kehtinud, kuid vastavat asjaolu saab hinnata TsÜS

6(8)

01.01.2006

§ 86 alusel, mille kohaselt on heade kommete vastuolus olev tehing tühine.

Põhimõtteliselt on õige maakohtu seisukoht, et kostjal oli võimalus otsustada, kas laenuleping

sellistel tingimustel sõlmida ja kinnistu ostueesõigust teostada. Kostja on aga tuginenud

asjaoludele, et tegi tehingu oma kodu säilitamiseks, tal puudusid vajalikud õigusteadmised, tema

eest varjati vara hindamisakti ja hinnati kinnistu turuhinnast kolm korda kallimaks, samuti anti

laenu tavapärasest suurema intressiga.

11.2. Tõendamiskoormus jaotub järgmiselt. Kostja peab tõendama kinnistu ülehindamise väidet

kinnistu hindamise (laenu andmise) aja seisuga. Hageja peab tõendama, et krediidikulukuse määr

ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Selleks peab hageja tooma esile, milline on

tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle

kontrollimiseks.

11.3. Asja uuel arutamisel peab maakohus andma pooltele võimaluse esitada andmed ja tõendid,

millest tulenevalt saab kohus võtta seisukoha laenulepingu heade kommetega vastuolu või selle

puudumise, samuti sellest tulenevalt lepingu tühisuse kohta. Kui maakohus leiab, et tehing ei ole

tühine, tuleb kontrollida, kas hageja on järginud VTL põhimõtet.

12. Maakohus on vastuoluliselt leidnud, et esmase laenulepingu sõlmimise ajal oli hagejal

kohustus kostja krediidivõimelisust kontrollida, kuid VTL põhimõte ei kehtinud. Samuti on

maakohus jaganud ebaõigesti tõendamiskoormuse, leides, et kostja ei ole tõendanud VTL

põhimõtte mittejärgimist. Mitte kostja ei pea tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumist, vaid hageja selle järgimist.

12.1. Esimese laenulepinguga anti kostjale laenu 10.05.2006. Kui laenulepingut pikendati raha

eest, tuleb kontrollida VTL põhimõtte järgimist ka lisade sõlmimise aegsete redaktsioonide

kohaselt. Otseselt hagi asjaolud ja kostja vastuväited sellele ei viita, aga maakohtul tuleb see asja

uuel arutamisel omal algatusel tuvastada.

12.2. Riigikohus on leidnud, et krediidiasutustele on krediidi andmisel VTL põhimõtte järgimise

kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 01.01.2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83

lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud

redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on VTL põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 01.07. 2011

kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja

krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja

kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.

12.3. Riigikohtu lahendis mainitud sätte varem kehtinud redaktsioon on KAS 01.07.2006

redaktsioon, mille kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel

krediidiasutuse sisemise krediteerimise printsiipe ja häid pangandustavasid. KAS § 83 lg 3 kehtis

samas redaktsioonis alates 01.01.2002 ka laenulepingu sõlmimise ajal 10.05.2006. Järelikult

kehtis VTL põhimõtte järgimise kohustus ka laenu andmisel 01.07.2006.

12.4. Erinevalt hetkel kehtivast VTL põhimõtte mittejärgimise tagajärjest (VÕS § 4034 lg 7

kohaselt on tühine üksnes intressikokkulepe) oli laenulepingu sõlmimisaegne õiguslik tagajärg,

et VTL põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võis krediidisaaja mh nõuda

sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse

kohustuse rikkumisega, oli kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku

asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse

huvi või usalduskahju hüvitamine (vt RKTKo 15.01.2007, nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas

7(8)

kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete

tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise

nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et

lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju

ulatuses) tagastama.

12.5. Kostja väitel on hageja tekitanud talle kahju. Asja uuel arutamisel tuleb kostjale anda

võimalus esitada tasaarvestuse avaldus. Selle esitamata jätmisel ja juhul, kui tehing ei ole tühine,

tuleb hageja nõue rahuldada.

12.6. Kostja tasaarvestuse aluseks oleva kahju hüvitamise nõude õiguslik alus saaks olla VÕS §

115 lg 1. Olukorras, kus poolte nõuded on kattuvas osas tasaarvestatud, oleks hagi rahuldamata

jätmise põhjus see, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 186 p 2).

13. Kokkuvõttes on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust, ei ole selgitanud pooltele

kohalduvat õigust ega tõendamiskoormust, ei ole nõuetekohaselt läbi viinud eelmenetlust ega

seetõttu asja ammendavalt arutanud. Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes,

kuna praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise

tulemust ja neid ei ole võimalik asjaolude suure mahu tõttu mõistlikult kõrvaldada

apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb asi saata tagasi maakohtule asja menetlemiseks

eelmenetluse staadiumis.

14. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise

kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)