3-23-2525/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.06.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2525

Haldusasi

X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 14.09.2023

otsuse ja 27.10.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning PPA

kohustamiseks kaebajale tähtajalist elamisluba andma või

alternatiivselt tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi

vaatama või vaidemenetlust nõuetekohaselt läbi viima

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X (xx.xx.xxxx), volitatud esindajad Kertu

Tuuling ja Uljana Ponomarjova

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad

Marta Gromtsev ja Ragne Õunap

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 14.09.2023 otsus ja

27.10.2023 vaideotsus ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja tähtajalise

elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama.

2. Mõista vastustajalt X. Xi kasuks välja menetluskulud 44,40 eurot. Jätta poolte muud

menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 29.07.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-23-2525

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sri Lanka kodanik X. X (sündinud xx.xx.xxxx) esitas 20.04.2023 Eesti saatkonnas New

Delhis tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 150 lg 1 p 1 alusel elama

asumiseks Eestis elava vanema juurde. Tema isa Y. Y omab Eestis tähtajalist elamisluba

püsivalt Eestisse elama asumiseks alates 02.10.2020 kehtivusega kuni 02.10.2025. Kaebaja

ema on surnud.

2. PPA esitas 07.06.2023 kaebaja isale täiendavad küsimused. PPA algatas 04.08.2023

tähtajalisest elamisloast keeldumise.

3. PPA keeldus 14.09.2023 otsusega nr 15-3-3.2/694-1 taotlejale elamisloa andmisest VMS

§ 123 p 3 alusel. Otsuse põhjendused olid järgmised.

1)

Tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Konsuli kaaskirjast nähtub, et lapsega

viidi 03.04.2023 intervjuu läbi tõlgi abil, kuna laps ei räägi inglise keelt. Lapse ja isa

selgitused on vastuolulised – lapse sõnul tuleb ta Eestisse tööle, isa sõnul õppima ja elama. Isa

ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et tütar asub tegelikult Eestis õppima.

2)

Isa kinnitas 18.06.2023 kirjas, et suhtleb lapsega ainult WhatsApp rakenduse kaudu ja

pole elamisloa ajal kordagi käinud Sri Lankal. Lapse eest hoolitseb vanaema. Isa saabus

Eestisse aastal 2015 ja pole sellest alates last külastanud, laps pole selle aja jooksul ka isa

külastanud. Pea 9 aasta jooksul ei ole esitatud viisa ega elamisloa taotlust.

3)

Taotleja kui alaealise lapse puhul tuleb elamisloa andmisel arvestada lapse õiguste ja

huvidega (VMS § 154 lg 1). Haldusorgan on arvestanud alaealise taotleja huvidega.

Menetluse raames saadeti täiendavaid küsimusi taotleja seaduslikule esindajale, selgitamaks

taotleja Eestisse elama asumise asjaolusid. Kuna taotleja elab juba aastaid koos vanaemaga, ei

ole usutav, et tema huvides on koduriigist lahkumine välisriiki, kus tema õppimise väljavaated

ei ole kindlaks tehtud ja kus isa suutlikkus lapse eest hoolitseda ei ole tõsikindlalt tõendatud.

Isa ei ole 9 aasta jooksul lapse kasvatamisega tegelenud ega sellesse märkimisväärselt

panustanud. Põhjendused Sri Lanka ja tütre mitte külastamise kohta ei ole usutavad ega

põhjendatud. Lapse parimates huvides on jätkata õpinguid kodakondsusriigis ja elada edasi

seal vanaema juures. Tema parimates huvides ei ole saabuda võõrasse riiki, oskamata keelt,

milles oleks võimalik suhelda või haridust omandada. Isegi kuigi taotleja isa selgitusel

vanaema vananeb, on taotleja 16-aastane, kes ei vaja enam konkreetset hoolitsemist. Taotleja

isa on täiskohaga tööl ja soovib alustada ka ettevõtlusega, tal poleks nii palju aega, kui ta on

tahtnud PPA-d uskuma panna. Ta on ka selgitanud, et kasutaks tööl olemise ajal lapse eest

hoolitsemiseks sõbra abi.

4)

Seega ei ole keeldumine vastuolus alaealise taotleja huvidega, kuna teda ei lahutata oma

vanaemast, kes on tema eest hoolitsenud vähemalt aastast 2009. Isa ja lapse vahel puudub

emotsionaalne side. Isal on võimalik külastada oma last.

4. Kaebaja esitas 16.10.2023 vaide.

5. PPA jättis 27.10.2023 vaideotsusega nr 15.3-3.6/128 vaide rahuldamata. Otsuse

põhjendused olid järgmised.

1) Ei ole vaidlust, et kutsuja on hooldusõigust omav vanem ning taotletava elamisloa

eesmärk on elama asumine vanema juurde, mitte nt õppimine, töötamine jms. Samas

arvestatakse vastavalt VMS § 154 lg-le 1 tähtajalise elamisloa andmisel alaealisele

lapsele elama asumiseks vanema juurde eelkõige lapse õiguste ja huvidega. Tegemist

on imperatiivse sättega, mis kohustab PPA-d hindama, kas Eestisse tulek on kooskõlas

2(8)

3-23-2525

lapse huvidega. Kui PPA ei saaks keelduda lapsele tähtajalise elamisloa andmisest

juhul, kui lapse huvid võivad Eestisse tulekul kahjustada saada, kaoks VMS §-l 154

igasugune mõte. Kui elamisloa andmine ei ole lapse huvides, on PPA-l õigus keelduda

selle andmisest.

2) Puudub selgus, kas laps võetakse isa soovitavasse Tallinna Lilleküla

Gümnaasiumisse vastu. Laps ei oska inglise keelt ning Eesti koolides pole õpetajaid,

kes suudaksid läheneda ainult Sri Lanka kohalikus keeles suhtlevale lapsele. Isegi kui

laps ei ole koolikohustuslik, ei kõrvalda see PPA kohustust hinnata, mis lapsega

Eestisse saabudes edasi saab. Pole selge, mida ta teeb, kui ei saa ühtegi kooli sisse,

kuna on kinnitatud, et ta ei tule töötama.

3) WhatsAppi sõnumitest ei nähtu suhtlust, mis näitaks emotsionaalset sidet. Laps oli 8

aastane, kui isa saabus Eestisse. Nad pole pikema aja jooksul teineteist näinud ega

vahetult suhelnud. Konsuli kaaskirjas on märgitud, et laps ei tea isa elust midagi, ise

isaga ei suhtle, seda teeb vahest vanaema. Pole usutav, et nende vahel on tugevad

perekondlikud sidemed. Ilmselgelt ei vaja laps Sri Lankal elades kasvatamist samas

ulatuses, kui ta vajaks Eestis. Laps peaks harjuma ka isaga koos elamisega.

Täiskohaga töötamise ja ettevõtte käivitamise kõrvalt ei oleks isa võimeline

pühenduma lapse kasvatamisele. Kutsuja ei ole varem kasutanud võimalust oma

lapsega taasühineda. Vanem, kes soovis oma last näha pärast kauast lahusolekut, oleks

leidnud selleks viise.

4) Keeldumisel ei ole tuginetud alusele, et taotleja kujutaks endast ohtu avalikule

korrale. PPA leidis, et elamisloa andmine ei ole lapse parimates huvides, mistõttu ei

olnud taotlus põhjendatud ning PPA-l oli kohustus keelduda VMS § 123 p 2 alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. X. X esitas 09.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 14.09.2023

otsuse ja 27.10.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebajale

tähtajalist elamisluba andma või alternatiivselt tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi

vaatama või vaidemenetlust nõuetekohaselt läbi viima (täiendavad seisukohad

12.06.2024 ja 14.06.2024). Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1)

Ei ole selge, mis alusel keelatakse kaebajal ühineda oma ainukese seadusliku esindajaga.

Kaebaja on alaealine laps. Kui PPA lükkab tagasi tema elamisloa taotluse elama asumiseks isa

juurde, oleks PPA pidanud lapse ära kuulama, milline nõue tuleneb ka lastekaitse seadusest (§

21 lg 2). Lapse oleks saanud ära kuulata nt videokonverentsi ja tõlgi vahendusel.

2)

Vaidemenetlusse ei kaasatud lastekaitsespetsialiste. PPA-l puudub sisuline teadmine

kaebaja elukorraldusest, nad pole selle kohta küsinud. Kaebaja suudaks PPA-le iseseisvalt aru

anda. PPA on subjektiivselt ja oma nägemuse alusel otsustanud, et kaebaja Eestisse saabumine

ei ole tema parimates huvides, kuigi ta võib oma päritoluriigis jääda ilma igasugusest toest ja

hooldusest. Kui PPA leidis, et kaebaja ei peaks elamisluba saama, kuna see ei ole tema

huvides, oleks pidanud taotluse tagasi lükkama VMS § 154 lg 2 alusel. Ei elamisloa

väljaandmisest keelduvas otsuses ega vaideotsuses ei viita PPA kordagi VMS § 154 lg-s 2

sätestatud keeldumise alusele. Kui PPA väidab, et lapse parimates huvides ei ole Eestisse

tulemine, oleks pidanud PPA hindama VMS § 154 lg-s 2 sätestatud õiguslikku, majanduslikku

ja sotsiaalset seisundit päritoluriigis, võrreldes seda võimaliku seisundiga Eestis, lapse ära

kuulama, tegema koostööd lastekaitse töötajaga ja siis tegema otsuse. PPA ei ole lapse

elutingimusi üldse hinnanud. PPA-l pole võimalik teha lapse parimate huvide hindamist, sest

3(8)

3-23-2525

nad ei tea lapsest midagi. PPA-l ei ole võimalik hinnata, mis on lapse parimad huvid ja kas

lapsel on parem Eestis või päritoluriigis.

3)

22.09.2003 Nõukogu direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta

(taasühinemise direktiiv) preambuli punkt 9 kohaselt peaks perekonna taasühinemine olema

igal juhul võimalik perekonna tuumiku, st abikaasa ja alaealiste laste puhul. Artikkel 6 lg 2

kohaselt on võimalik perekonna taasühinemisest keelduda (kui kõik teised tingimused on

täidetud) üksnes seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega. Ükski nendest

alustest ei ole ei vaideotsuses ega esialgses otsuses tuvastatud.

4)

Kuna kaebaja kui lapse parimate huvide nõuetekohast hindamist otsustes ei nähtu, ei ole

selge, mis alusel tema taotlus tagasi lükati. PPA otsused ei ole õiguspärased, seega puudub

vajadus PPA teistele seisukohtadele vastuväiteid esitada. Siiski toob kaebaja välja, et vaidlust

ei ole, et isa on lapse seaduslik esindaja, lapse eesmärk ja tahe on oma isaga elamine, ta

soovib tulla Eestisse isa juurde elama. PPA ei tea, kas isal on lapsega side või mitte. Isa on

last ja vanaema kogu aeg ülal pidanud. PPA ei ole arvestanud, et vanaema ei ole

hooldusõigust omav isik. Ta on ka 67-aastane, tal esineb terviseprobleeme ja ta ei jaksa lapse

eest hoolt kanda. Kohtumenetluse ajal sattus vanaema haiglasse ja kaebaja isa viibib Sri

Lankal alates 10.05.2024.

5)

Elamisloa andmisest keeldumine riivab nii kaebaja kui ka tema isa põhiõigust

perekonnale ja eraelule. PPA on valesti hinnanud koolikohustust. PPA ei tea, milline on lapse

tegelik areng. Argumendid koolikoha ega kohanemise osas ei ole põhjendatud. Kaebaja oskab

teatud määral inglise keelt. Kui PPA-l oli kahtlusi omavahelise suhtluse osas isaga, oleks

tulnud kaebaja ära kuulata. Kaebaja ei osanud kõnede väljavõtet õigesti esitada. Jääb

arusaamatuks, miks PPA arvab, et isa ei saa lapse kasvatamisega hakkama. PPA ei tea kaebaja

vajadusi. On tavapärane, et lapsi kasvatavad vanemad käivad tööl. Keelduv otsus on vastuolus

lapse huvidega.

6)

Kaebaja isal on piisavalt raha, et tagada nii enda kui kaebaja ülal pidamine. Isa stabiilsed

töökohad minevikus kinnitavad, et ta leiab töö ka Sri Lankalt naastes.

2. PPA jääb 15.01.2024 vastuses vaidlustatud otsuse põhjenduste juurde ning

palub jätta kaebus rahuldamata (täiendavad seisukohad 14.06.2024 ja 20.06.2024),

leides järgmist.

1)

Kaebajale ei saanud jääda arusaamatuks, mida PPA on tema suhtes otsustanud ja mis

alusel. Ka vaideotsusest selgub, miks on PPA arvates kaebaja taotlus põhjendamatu ning miks

tuleb talle keelduda tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 punkti 3 alusel.

2)

VMS § 154 kohustab PPA-d arvestama lapse huvidega, kuid ei näe ette kohustust last ära

kuulata. Kaebaja on alaealine laps, tema hooldusõiguslik vanem ja seaduslik esindaja on isa.

PPA kuulas isa haldusmenetluses ära. Y. Y kui lapse seaduslik esindaja pidi selgitama PPA-le,

mis on tema lapse soovid, huvid, elukeskkond jne. Vaidemenetluses hindas PPA nii

haldusmenetluses esitatud materjale kui ka vaidega esitatud dokumente. Lapse ära kuulamata

jätmine vaidemenetluses ja haldusmenetluses ei tingi menetluse puudulikku läbiviimist

olukorras, kus PPA-l sellist kohustust ei ole. Kaebaja isa oli haldusmenetluses ära kuulatud

ning vajadust teha seda korduvalt vaidemenetluses ei olnud. Kaebaja ei ole ka ise toonud

vaidemenetluses välja, et tema arvates peaks PPA teda ära kuulama.

Ei ole vaidlust, et kutsuja on kaebaja hooldusõiguslik vanem ja seaduslik esindaja. Seega on

kutsujal seadusest tulenev õigus esindada kaebajat tähtajalise elamisloa menetluses PPA-s.

Kaebaja elamisloa taotluses on kaebaja kontaktaadressiks märgitud isa e-posti aadress, millest

4(8)

3-23-2525

võib järeldada, et last esindab menetluses kutsuja. Ei ole ühtegi põhjust, miks PPA ei saa

aktsepteerida kutsuja poolt esitatud selgitusi, mis puudutavad lapse heaolu ja elukorraldust.

Isegi kui PPA oleks suunanud küsimused isiklikult kaebajale vastamiseks, poleks PPA saanud

keelduda selgitustega arvestamisest, kui kaebaja eest oleks vastanud kutsuja. PPA-le ei saa

süüks panna kaebaja ära kuulamata jätmist, kui otsuse tegemisel arvestas PPA seadusliku

esindaja selgitustega. Kaebaja Eestisse elama asumine ei ole tema huvides ning tal on parem

jääda tavapärasesse keskkonda. Lapsel on täisealiseks saamiseni jäänud ca 1 aasta, mille järel

saab ta ise otsustada, kas ta soovib jääda kodakondsusjärgsesse riiki või asuda mujale elama.

3)

PPA ei pidanud kaasama lastekaitse spetsialiste. Kaebaja isa pole kordagi toonud

haldusmenetluses välja, et lapse elu on Sri Lankal ohustatud või lapsele ei ole tagatud kõik

eluks vajalik. On ebaselge, miks pole kaebaja isa võtnud last endaga Eestisse kaasa või mingil

muul moel korraldanud lapse Eestisse tulekut, kui päritoluriigis on lapsel halvem elu, vaid

jättis lapse oma vananeva ema õlgadele. Lapsevanem küll osundas asjaolule, et kaebaja

vanaema on kõrges eas, kuid pole selgitanud, et tal on probleemid tervisega, mis mõjutavad

tema võimet lapselapse eest hoolitseda. Tegelikkuses viitas kaebaja oma vanaema võimalikele

terviseprobleemidele üksnes kohtumenetluses.

4)

Kuna kaebaja ja tema isa pole teineteist ammu näinud, peab laps harjuma ka isaga koos

elamisega. See paratamatult nõuab isalt rohkem aega ja pingutusi, et teha lapse elu Eestis

mugavaks. Eeltoodu alusel ei saa asuda seisukohale, et täistöökohaga töötamise ja ettevõtte

käivitamise kõrval oleks isa võimeline pühenduma oma tütre kasvatamisele.

5)

Vanemaga olemine on ainult üks lapse huvide aspekt. Tuleb arvestada, et laps lahkub

oma tavapärasest keskkonnast ning tema elu muutub. Argument, et laps peab olema vanemaga

(ja vanemal on hooldusõigus, mida ta ei saa teostada lapse eemaloleku tõttu) ei saa olla

otsustav. Käesolevas asjas esinevad objektiivsed asjaolud, mis viitavad sellele, et kaebaja

Eestisse elama asumine ei ole tema huvides ning see on kajastatud nii PPA otsuses kui ka

vaideotsuses. Lapse isal on võimalik teostada oma hooldusõigust Sri Lankal või mujal riigis,

see ei pea ilmtingimata toimuma Eestis.

6)

VMS § 154 lg 2 ei ole iseseisev keeldumise alus, vaid aitab sisustada taotluse

põhjendatust. Keeldumisel tuleb PPA-l tugineda üldsätetele. Kaebaja seisukoht, et VMS § 123

p-st 3 ei piisa elamisloa andmisest keeldumiseks, ei ole arusaadav. Ainuüksi VMS § 154 lg-le

2 viitamata jätmine ei mõjuta haldusakti lõpptulemust.

7)

Viited perekonna taasühinemise direktiivile ei ole asjakohased, kuna see on Eesti

õigusesse üle võetud ning mh VMS § 118 p-s 2 sätestatud vastav tähtajalise elamisloa

taotlemise alus. PPA-l on siiski õigus keelduda elamisloa andmisest, kui seadus seda ette

näeb. Kaebajal ega tema isal ei saa olla õigustatud ootust, et neile antakse võimalus pereelu

elamiseks Eestis ning PPA väljastab selleks tähtajalise elamisloa. PPA arvestas lapse huvidega

ning leidis, et isaga elamine ei ole lapse parimates huvides.

8)

Kui kaebaja ei ole koolikohustuslik, jääb selgusetuks, mis saab temast siis, kui ta ühtegi

kooli sisse ei saa. Alust ei ole kahelda konsuli kaaskirjas, mille kohaselt kaebaja ei oska

inglise keelt. Kaebaja gümnaasiumis õppimise väljavaated võivad olla pigem negatiivsed.

9)

Kaebaja ja tema isa vahel puudub tugev emotsionaalne side. Kaebaja pole oma isa 8

aastat näinud. Kuna vastustaja kaaskirja kohaselt suhtleb kaebaja isaga vanaema, võisid kõned

toimuda suuremas osas vanaema vahendusel. Samuti on konsuli kaaskirjas märgitud, et tütar

ei tea oma isast midagi ning kaebaja pole sellele vastu vaielnud. Vastustaja jääb seisukohale,

et üksikud sõnumid ning vastamata kõned ei tõenda lapsega suhtlemist. Haldusmenetluses

palus PPA esitada tõendid lapsega suhtlemise kohta ning kaebaja isa võis esitada nii

5(8)

3-23-2525

WhatsApp kui ka telefoni logi väljavõtte. Kohtumenetluses esitatud tõendite alusel võib

järeldada, et suurem osa kõnedest toimus pärast PPA keelduva otsuse tegemist. Telefoni logist

ei selgu, kas kõne oli vastu võetud ning kaua see kestis. Ka WhatsAppist tehtud

kuvatõmmistelt nähtub, et on hulganisti vastu võtmata kõnesid, üksikuid sõnumeid jne.

Materiaalne ülalpidamine ei tugevda lapse ja vanema vahelisi suhteid. Ka pärast

kohtumenetluse algust pole kutsuja püüdnud kaebajaga kohtuda, talle viisat taotlenud, Sri

Lankale reisinud. Isegi kui kaebaja isa lahkus 10.05.2024 Eestist Sri Lankasse, ei väära see

asjaolu, et alates 02.10.2022, mil kaebaja isa elas Eestis VMS alusel antava elamisloaga ning

puudusid piirangud Sri Lanka külastamiseks, ei ole ta kaebajaga isiklikult suhelnud ega teda

Sri Lankal külastanud. Isegi kui kaebaja vanaema vajab abi, ei tähenda see, et kaebajale oleks

tähtajalise elamisloa andmine põhjendatud.

10) Alates 07.05.2024 puudub kaebajal töökoht ja ei ole alust väita, et ta on võimeline last

ülal pidama. Enamasti on ta töötanud kahel töökohal, seega ei oleks tal usutavasti elamisloa

andmisel lapse kasvatamiseks palju aega. Välistatud ei ole ka tulevikus mitmel töökohal

töötamine. Kaebaja isa ettevõttel ei ole 2023. a majandusaasta aruande kohaselt tegevust

olnud, seega peab ta ka edasi ametlikult tööl käima ja tal ei pruugi olla aega lapsega tegeleda.

Seega võib kaebaja majanduslik seisund Eestisse elama asumisel halveneda ning ta oleks

võõras riigis jäetud ilma tähelepanuta. Vaidlust ei ole, et kaebaja isa ei viibi Eestis ega saa

seetõttu ka Eestis töötada ega legaalset sissetulekut teenida, mis kinnitaks, tema võimekust

kaebaja ülalpidamiseks. Kaebaja on esitanud kuvatõmmise isa arvelduskonto seisust, kuid

eraisiku käest saadud raha ei ole legaalseks sissetulekuks VMS § 9 lg 1 mõistes ning pelgalt

konto jääk ei näita legaalse sissetuleku olemasolu, kuna ei ole selge, kust on raha pärit ja kas

raha päritolu saab lugeda legaalseks VMS § 9 lg 1 mõistes. Isegi kui kaebaja isal on hetkel

arvelduskontol rahalised vahendid lühiajaliseks toimetulekuks, puudub tal töökoht, et tagada

legaalse sissetuleku olemasolu ka tulevikus. Kaebaja kinnitus, et tema isa on töökas ja suudab

leida tööd ka Eestisse naastes, on hüpoteetiline ja tõendamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kaebaja on vaidlustanud talle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise.

Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba VMS § 150 lg 1 p 1 alusel ehk alaealisena Eestis

elava vanema juurde.

4. Tähtajalise elamisloa andmine ja sellest keeldumine on PPA kaalutlusotsus.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on PPA tähtajalise elamisloa andmisest keeldunud,

leides, et taotlus ei ole põhjendatud. Seejuures on õigusliku alusena tuginetud VMS §

123 p-le 3. PPA on otsuses põhjendanud, et on selle tegemisel arvestanud alaealise

taotleja huvidega, nagu nõuab VMS § 154.

VMS § 154 lg 1 näeb ette, et tähtajalise elamisloa andmisel alaealisele lapsele elama

asumiseks vanema juurde arvestatakse eelkõige lapse õiguste ja huvidega. Sama paragrahvi

lõige 2 sätestab, et tähtajalist elamisluba ei anta, kui lapse Eestisse elama asumine kahjustab

tema õigusi ja huve ning tema õiguslik, majanduslik või sotsiaalne seisund võib Eestisse

elama asumisel halveneda.

5. PPA põhjenduste kohaselt on ta lapse huvide arvestamise tulemusel leidnud, et

lapse parimates huvides on jääda elama enda kodakondsusjärgsesse riiki koos

vanaemaga. PPA põhjendab seda esiteks asjaoluga, et lahkumine oma tavapärasest

keskkonnast ei ole lapse huvides, eriti kui ta ei oska lisaks kohalikule keelele ka

inglise keelt ning tema isal poleks tema jaoks eelduslikult piisavalt aega. Teise

aspektina on PPA välja toonud, et lapse ja isa vahel puudub tugev emotsionaalne side,

6(8)

3-23-2525

mida kinnitab vastastikuse sisuka suhtluse ja külaskäikude puudumine ja asjaolu, et

laps ei tea isa elust midagi. Kolmandaks on PPA keeldumist põhjendanud

ebaselgusega kaebaja edasise tegevuse osas (võimalik õppimine või töötamine) Eestis.

Viimaks seab PPA kahtluse alla isa võimekuse last rahaliselt üleval pidada.

6. Kohus leiab, et vaidlustatud 14.09.2023 otsus tuleb tühistada, kuna selle

tegemisel on PPA teinud kaalutlusvea ning rikutud on uurimis- ja

põhjendamiskohustust.

6.1.

Ehkki õige on PPA seisukoht, et kohustust alaealine taotleja Eestis elava

vanema juurde elama asumiseks elamisloa taotlemisel igal juhul isiklikult ära kuulata

VMS-st ei tulene (lapse seisukohti võib väljendada ka seaduslik esindaja), oli PPA-l

siiski kohustus lapse õiguste ja huvidega arvestada (VMS § 154 lg 1). PPA on seda

enda kinnitusel teinud. Samas puudub vaidlus, et PPA on lapse parimaid huve

hinnanud lapse isale esitatud küsimuste ja saadud vastuste pinnalt tehtud järelduste

alusel ega ole kaebajat ennast pärast taotluse vastuvõtmist ära kuulanud.

6.2.

Lapse parimatele huvidele tuginemise korral tuleb need kohaselt sisustada.

Vastasel juhul ei ole võimalik jõuda kaalumisel õige tulemuseni. Praegusel juhul

selgitas PPA ühelt poolt lapse seisukohad ja arvamused välja tema seadusliku esindaja

kaudu, kes PPA hinnangul pidi olema suuteline andma teavet lapse soovide, huvide ja

elukeskkonna osas, teiselt poolt aga asus PPA seisukohale, et lapse seadusliku esindaja

ja lapse vahel puudub tugev emotsionaalne side ja suhtlus. Kui PPA leidis, et isa ja

lapse vahel puudus emotsionaalne suhe ja sisukas suhtlus ligikaudu 8 aasta vältel, ei

saanud kohtu arvates lapse parimaid huve kindlaks määrata üksnes isa poolt antud

selgituste alusel. Sellisel juhul puudus PPA-l igasugune alus arvata, et lapse

seisukohad ja arvamused on võimalik välja selgitada isalt saadud vastuste alusel.

Seetõttu eeldanuks sellises olukorras lapse parimate huvide sisustamine ja eelkõige

järeldus, et lapse parimates huvides ei ole tähtajalise elamisloa saamine alaealisena

Eestis elava vanema juures elamiseks, ka lapse enda seisukohtade väljaselgitamist.

Kaebajalt oleks saanud küsida nt kirjalikke seletusi tema suhete kohta isaga või

kasutada suuliste seletuste saamiseks vajadusel Välisministeeriumi abi (VMS § 293 lg-

d 2 ja 3). Asjaolu, et kaebaja isa on oma selgitused andnud, ei takista vajadusel lapse

enda seisukohtade väljaselgitamist.

6.3.

VMS § 154 lg 2 kohaselt on lapsele elamisloa andmisest keeldumise aluseks

see, kui lapse Eestisse elama asumine kahjustab tema õigusi ja huve ning tema

õiguslik, majanduslik või sotsiaalne seisund võib Eestisse elama asumisel halveneda.

Kohtu arvates ei ole nende aluste esinemine praegusel juhul piisavalt välja selgitatud

või neid asjakohaselt põhjendatud. Eelduslikult on lapse huvides olla oma vanematega

koos, olla nende poolt hooldatud ja omada nendega perekondlikke suhteid. Asjaolu, et

kaebaja on pikema aja jooksul elanud isast eraldi koos vanaemaga, seda iseenesest ei

väära. See asjaolu eraldiseisvalt ei saanud praegusel juhul anda piisavat alust

järelduseks, et lapse parimates huvides on ka edaspidi elada koos vanaemaga, kuigi

selliseks järelduseks võivad – sõltuvalt nende sisust – anda alust lapse selgitused. Kui

PPA soovis lapse parimaid huve sisustada isalt saadud seisukohtade alusel, ei ole

sellega kooskõlaline samaaegselt väita, et isa ja lapse vahel puudub emotsionaalne side

ja suhtlus. Kui PPA aga leidis, et side ja suhtlus puudub, oleks olnud kohane anda

lapsele endale võimalus haldusmenetluses selles osas oma arvamust väljendada.

Põhjendus, et kaebaja majanduslik seisund võib Eestisse elama asudes halveneda, ei

ole veenev, arvestades, et ka PPA on lähtunud asjaolust, et isa on kaebajat seni

7(8)

3-23-2525

majanduslikult toetanud. Puudub mõistlik alus arvata, et majanduslik tugi Eestis

elamise tõttu kaoks.

7. Eelnevast tulenevalt on haldusmenetluses jäänud olulised asjaolud välja

selgitamata, esitatud ei ole asjakohaseid põhjendusi ja lähtutud on ebaõigetest

kaalutlustest. Kohtul ei ole praeguses olukorras võimalik veenduda, et vastustaja

sisustas õigesti lapse parimaid huve na teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. Seega on

PPA 14.09.2023 otsus õigusvastane ning tuleb tühistada koos sellega lahutamatult

seotud 27.10.2023 vaideotsusega.

8. Tähtajalise elamisloa andmine on PPA kaalutlusotsus ning kohus ei saa

kaalumist läbi viia haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Muuhulgas otsustab

haldusorgan kaalutlusõiguse kohaselt (HMS § 5 lg 1), kas ja milliseid täiendavaid

menetlustoiminguid on asjaolude selgitamiseks, sh lapse parimate huvide

sisustamiseks, veel vaja teha. Välistada ei saa, et haldusorgan jõuab nõuetekohase

menetluse tulemusel samale lõppjäreldusele, kuid selleks tuleb menetlus läbi viia ja

selle tulemust nõuetekohaselt põhjendada. Seega tuleb vastustajal kaebaja tähtajalise

elamisloa taotlus uuesti läbi vaadata .

Menetluskulud

9. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kaebuse rahuldamisega teeb kohus otsuse vastustaja kahjuks.

10. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel

riigilõivu 20 eurot. Samuti palub kaebaja välja mõista tõlkekulu 24,40 eurot. Kulude

kandmine on tõendatud. Kohus mõistab vastustajalt kohtukulude katteks kaebaja

kasuks välja kokku 44,40 eurot. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud

jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)