2-22-130023/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Margit Jäätma, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. juuni 2024

Tsiviilasja number

2-22-130023

Tsiviilasi

RealFitness OÜ hagi Komorebi OÜ vastu 5400 euro

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. septembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Komorebi OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

6123 eurot 16 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) RealFitness OÜ (registrikood

12480695), vandeadvokaat Deivi Vaht

Kostja

(apellant)

Komorebi

OÜ

(registrikood

14398590), esindaja vandeadvokadi abi Janar Kuus

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 22. septembri 2023. a otsuse resolutsioon muutmata,

täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Komorebi OÜ kanda.

4. Määrata kindlaks RealFitness OÜ menetluskulude suurus ning mõista

Komorebi OÜ-lt RealFitness OÜ kasuks välja menetluskulu 900 eurot.

5. Määrata, et Komorebi OÜ-l tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tasuda RealFitness OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud

määras

alates

ringkonnakohtu

otsuse

jõustumisest

kuni

menetluskulude hüvitamiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. RealFitness OÜ (hageja) esitas 10. augustil 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Komorebi OÜ (kostja) vastu 5906 euro 52 sendi saamiseks ning

menetluskulude hüvitamiseks. 15. augustil 2022 koostas kohus makseettepaneku ning

13. septembril 2022 maksekäsu. Kostja esitas maksekäsu peale 27. septembril 2022

määruskaebuse, mille kohtunikuabi 10. novembri 2022. a määrusega rahuldas. Kohtunikuabi

tühistas 13. septembri 2022. a kohtumäärusena tehtud maksekäsu ja andis hageja nõude

kostja vastu üle Tartu Maakohtule hagimenetluse alustamiseks.

2. Hageja esitas Tartu Maakohtule kostja vastu hagiavalduse, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja 5400 eurot, 29. novembri 2022. a seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 929 eurot 88 senti ning viivise põhivõlalt 0,07% päevas alates hagi

esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. juulil 2020 lepingu. Lepingu järgi kohustus

hageja aitama kostjal kaasautorina välja töötada kolm toodet ja andma kostjale nende

kasutamise õiguse, lubama kostjal kasutada toodete pakenditel hageja esindajale Erik Orgule

kuuluvat kaubamärki Erik Orgu (registreeringu nr 53227; kaubamärk) ning reklaamima

tooteid kokkulepitud kanalites. Kostja kohustus selle eest tasuma 500 eurot kuus, millele

lisandub käibemaks. Kokkuleppe kohaselt on hagejal õigus saada lepingus kokku lepitud

tasu pärast seda, kui tooted on müügis. Leping sõlmiti kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis. See on kehtiv. Lepingu liik ei ole oluline. Leping hõlmab nii turundustegevusi kui

ka litsentsi kasutada autoriõiguseid koos loodud retseptidele, samuti ka litsentsi kasutada

kaubamärki. Lepingus ei täpsustatud töötundide arvu ega iga tegevuse või litsentsi hinda.

Pooled leppisid kokku, et kostja tasub kõige eest hagejale 500 eurot kuus, millele lisandub

käibemaks.

Hageja täitis lepingust tulenevad enda kohustused. Hageja täitis reklaamikohustuse sellega,

et koos loodud tooted olid leitavad Erik Orgu toitumiskavas, sh soovitati tooteid menüüdes

kasutajatele. Hageja reklaamis tooteid Instagramis. Toodetel on lisaks kaubamärgile Erik

Orgu pilt. Toodetel pildi kasutamise lubamine on turundusteenus, kuna tegemist on tuntud

toitumisnõustajaga, kes lõi sel viisil klientides toodete suhtes usalduse. Tooted on olnud

müügil alates juunist 2021. Kostja kasutas hagejalt saadud litsentse juulist 2021 kuni

märtsini 2022. Kostja tasus lepingu alusel varasema, 2021. a juunis esitatud arve (nr 495).

Hageja esitas 14. märtsil 2022 kostjale arve nr 574 summas 5400 eurot koos käibemaksuga

(arve) lepingu alusel tasu saamiseks perioodi juuli 2021 kuni märts 2022 eest. Hageja esitas

arved tagantjärele üheksa kuu eest. Asjaolu, et lepingus lepiti kokku, et hageja esitab arve

iga kuu kümnendaks kuupäevaks, ei tähenda, et hagejal ei ole õigust lepingu alusel tasu

saada ning kostjal kohustust seda maksta. Arve nr 574 maksetähtaeg oli 28. märts 2022.

Kostja ei tasunud arvet tähtaegselt. Hageja andis arve tasumiseks täiendava tähtaja 9. maini

2022. Kostja ei tasunud arvet. Arve esitati lepingu alusel tasu saamiseks. Asjaolu, et arvel

on märgitud turundusteenus, ei oma tähtsust.

Võlausaldaja võib võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 kohaselt nõuda kohustuse täitmisega

viivitamisel viivist. Arve kohaselt on viivis 0,07% päevas. Sissenõutavaks muutunud viivis

ajavahemiku 29. märts 2022 kuni 29. november 2022 eest on 929 eurot 88 senti.

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja ei toonud hagiavalduses selgelt välja, millisel alusel ta nõuab kostjalt raha. Viitest

kaubamärgi kasutamisele võiks järeldada, et hageja esitab nõude litsentsilepingu alusel. Hagi

alusena nimetatud arve kohaselt soovib hageja tasu aga turundusteenuse eest.

Hageja 15. juuli 2020. a kirjast nähtub, et pooled leppisid kokku, et hageja esitab kostjale

osutatud teenuste eest arve iga kuu 10-ndaks kuupäevaks summas 500 eurot, millele lisandub

käibemaks. Hageja peab tõendama, et ta osutas kostjale ühes kuus 500 euro eest teenust.

Hageja soovib saada tasu turundusteenuse eest, kuid ta ei tõendanud, et ta oleks kostjale

osutanud arvel nimetatud mahus turundusteenust. Hageja ei selgita, mitu tundi ta osutas

kostjale ühes kuus teenust. Hageja väitis 15. märtsi 2022. a kirjavahetuses, et tal kulus

20 tundi ja tema tunni hind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja nõue kostja

vastu saab seega olla 2000 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja tasus ühe arve summas

500 eurot (pluss käibemaks). Hageja nõue saab olla 1500 eurot, millele lisandub käibemaks.

Kostja pidi tasuma üksnes osutatud teenuse eest ega pidanud maksma kaubamärgi

kasutamise eest litsentsitasu. Kostja poolt ühe arve tasumine ei tähenda, et hageja ei pea

tõendama, mille eest ta ülejäänud arved esitab. Kostja ei saanud hageja poolt arve

hilinemisega esitamise tõttu iga kuu otsustada, kas tal on koostööd vaja.

Hageja saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda kostjalt viivist üksnes seadusjärgse viivisemäära

alusel ja alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Pooltel ei ole kokkulepet viivise määra

0,07% päevas kohta. Viivisemäära arvel märkimine ei ole poolte kokkulepe. Pooltel ei ole

praktikat, millest saaks järeldada, et pooled leppisid viivise määras 0,07% päevas kokku.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 22. septembri 2023. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 5400 eurot, 22. septembri 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 759 eurot 33 senti ja viivise tasumata põhivõlalt 5400 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 23. septembrist 2023 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus

jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1465

eurot.

Hageja ainuosanik ja juhatuse liige on Erik Orgu. Erik Orgule kuulub tema nimega

kaubamärk. Kostja tegeleb sushitoodete valmistamise ja müügiga.

Pooled sõlmisid ajavahemikul 15. kuni 22. juuli 2020 e-kirjade vahetamisega lepingu.

Pooled leppisid kokku järgmises: 1) pooled loovad koos retsepte ja tooteid, mida müüakse

toidupoodides ja Komorebi Sushi toidukohtades; 2) koos väljatöötatud retseptidele tekib

mõlemal poolel intellektuaalne omand; 3) pooled panustavad toodete müüki ja turundusse;

4) hageja annab koostöö ajal kostjale õiguse kasutada Erik Orgu kaubamärki; 5) hageja

reklaamib tooteid oma kanalites (Instagram, Facebook, e-mail, toitumiskava); 6) hageja

esitab kostjale arve osutatud teenuste eest iga kuu 10. kuupäevaks summas 500 eurot, millele

lisandub käibemaks (kui toodete müügitulu seda ületab, läheb arvestus protsendi- või

tükipõhiseks, 0,25–0,30 eurot + käibemaks); 7) kostja esitab hagejale müügiaruande iga kuu

7. kuupäevaks. Kostja pidi hakkama hagejale tasu maksma, kui tooted jõuavad müüki.

Lepingust tulenevad hageja osutatavad teenused, mille eest kostja kohustub hagejale tasu

maksma, on seega järgmised: a) kostjale antud õigus Erik Orgu kaubamärgi kasutamiseks

ühiselt väljatöötatud toodetel; b) toodete reklaamimine hageja meediakanalites ning

toitumiskavades. Pooled ei eristanud, kuidas jaguneb kokkulepitud tasu 500 eurot

kaubamärgi kasutamise ja reklaami vahel. Tõendeid, et pooled leppisid kokku konkreetse

tundide arvu või sõlmisid reklaami osas muid erikokkuleppeid, ei esitatud. Kostja pidi seega

tasuma hagejale kaubamärgi kasutamise ja hageja tehtava reklaami eest igakuiselt 500 eurot

(pluss käibemaks) kuni toodete müügitulu ületab selle summa. Kuna toodete müügitulu ei

ületanud 500 eurot (pluss käibemaks), ei muutunud tasu protsendi- ega tükipõhiseks.

Arve koostati 14. märtsil 2023. Selle sisuks on turundusteenus juuli 2021 kuni märts 2022

eest. Poolte kohtueelsest kirjavahetusest järeldub, et arve esitati lepingu alusel. Hageja

15. märtsi 2022. a kiri viitab, et hageja esitas arve kõigi hageja osutatud teenuste eest. Arve

tuleb lugeda esitatuks nii kaubamärgi kasutamise kui ka hageja tehtava reklaami eest.

Tõenditest nähtub, et hageja täitis lepingust tulenevad kohustused ajavahemikul juuli 2021

kuni märts 2022. Kostjal on seega kohustus tasuda hagejale 500 eurot, millele lisandub

käibemaks. Kuna kostja ei täitnud kohustust, tuleb põhinõue rahuldada.

Hageja ei tõendanud, et pooled leppisid kokku seaduses sätestatust kõrgemas viivise määras.

Arvel viivise määra märkimine ja kostja poolt ühe arve tasumine ei tõenda kokkulepet.

Poolte varasem praktika viivise määra 0,07% päevas kohaldamiseks ei ole tõendatud. Viivise

nõue tuleb VÕS § 113 lg 1 järgi rahuldada seadusjärgses viivise määras. Hageja tasunõue

muutus VÕS § 82 lg 7 tulenevalt sissenõutavaks arvel märgitud tähtajal, s.o 28. märtsil

2022. Viivis alates 29. märtsist 2022 kuni 22. septembrini 2023 on 759 eurot 33 senti.

Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uues

koosseisus läbivaatamiseks. Kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Otsusest ei nähtu, millist õigusnormi

kohus kohaldas. Kohus ei selgitanud, millise õigussuhte alusel kohus hagi rahuldas. Hageja

viitas hagiavalduses kaubamärgi kasutamisele. Sellest võiks järeldada, et hageja arvates on

poolte vahel sõlmitud litsentsileping ja nõue esitatakse litsentsilepingu alusel. Kohus viitas

poolte vahel e-kirjavahetuse teel sõlmitud lepingule, milles lepiti kokku muuhulgas

retseptide väljatöötamises, turunduses, toodete reklaamimises ja müügis. Turundusteenuse

osutamine ei ole aga litsentsilepinguga seotud. Litsentsileping ja teenuse osutamise leping

on erinevad õigussuhted. Kohus ei täpsustanud, milline on poolte vaheline õigussuhe.

Hageja viitas litsentsilepingule, mistõttu oleks kohus pidanud seda käsitlema. Enamik hageja

kohustustest, milles pooled 15. juulil 2020 kokku leppisid, ei ole litsentsilepinguga seotud.

Hageja pidi esitama kostjale arve osutatud teenuste eest iga kuu 10-ndaks kuupäevaks

summas 500 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja ei esitanud kostjale arveid

kokkulepitud viisil. Sellest järeldub, et hageja arvates ei olnud ta oma kohustusi täitnud.

Hageja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus, sest kostjalt võeti nii võimalus hinnata

igakuiselt hageja teenuse vajadust. Kostja ei saanud hinnata, kas hageja on oma kohustused

täitnud ja kas hagejale tasu maksmine on kasulik. Kostja vaikimist ei saa lugeda teenuse

jätkumisega nõustumiseks. Hageja peab tõendama, et ta on oma kohustused täitnud. Hageja

15. juuli 2020. a kirjast ei järeldu, et kostjal tuleb tasuda hagejale iga kuu tasu sõltumata, kas

hageja osutab kostjale teenuseid.

Hageja nõuab arve alusel perioodil juuli 2021 kuni märts 2022 turundusteenuse eest tasu.

Hageja ei tõendanud, et ta oleks osutanud kostjale sel perioodil turundusteenust. Hageja

põhinõude saab rahuldada, kui hageja tõendab, et ta on täitnud kõik oma kohustused

nõuetekohaselt. Kuna hageja põhinõue on alusetu, on viivise nõue alusetu.

Menetluskulud tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Hageja mõistlikud ja vajalikud menetluskulud on maksimaalselt 550 eurot. Hageja

esitas arve nr 22074, millel on nii teenuse tellijaks kui ka saajaks märgitud hageja. TsMS

§ 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulu.

Menetluskulu 1100 eurot ei ole hageja menetluskulu. Seda ei saa kostjalt välja mõista.

Kostja jääb maakohtule esitatud väidete ja põhjenduste juurde.

6. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus kvalifitseeris poolte õigussuhte õigesti.

Võlasuhe võib tuleneda lepingust. Poolte vahel oli leping. Üks leping võib sisaldada eri liiki

lepingute õigusi ja kohustusi. Lepingus sisaldus muu hulgas litsentsileping kaubamärgi

kasutamiseks. Maakohus tuvastas poolte kohustused õigesti. Kostja ei selgitanud, mis oli

kostja meelest kokku lepitud tasu maksmise oluline tingimus. Pooled leppisid kokku, et

lepingu kohaselt tuleb tasu maksta ka siis, kui otsene viide turustamiskohustuse mahule ja

eraldi kaubamärgi kasutamise tasu on märkimata. Hageja täitis oma kohustused.

Hageja esitas arved hilinemisega raamatupidaja vea tõttu, mitte põhjusel, et ta ei olnud oma

kohustusi täitnud. Kostja pidi lepingu kohaselt esitama igakuiselt müügiaruande. Kostjal oli

selle põhjal võimalik otsustada, kas koostöö jätkamine hagejaga on talle kasulik.

Maakohus määras menetluskulude rahalise suuruse õigesti kindlaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, täiendades

maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt. Kostja on vaidlustanud

maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud

osas, milles kohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata, ning selles osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

9. Kontrollitavas osas on maakohtu otsus lõppjäreldustes õige ning valdavalt ka TsMS §

436 ja § 442 lg 8 nõuete kohaselt põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses

esitatud põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 järgi. Vastuolus TsMS § 438 lg-ga 1

on maakohus jätnud siiski märkimata, millisel õiguslikul alusel ta hageja põhinõude

rahuldab. Sellele on

põhjendatult

tähelepanu juhitud

ka apellatsioonkaebuses.

Ringkonnakohus saab selle maakohtu vea apellatsioonimenetluses ise kõrvaldada,

täiendades vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi.

10. Hageja esitatud asjaoludel saab tema põhinõude rahuldamise aluseks olla VÕS

§ 108 lg 1, mille järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist.

Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse

olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud

sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7). Lisaks tuleb kontrollida, kas kostja on esitanud nõudele

vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle

rahuldamisest ajutiselt keelduda.

10.1. Maakohus on asja lahendamisel VÕS § 108 lõikest 1 sisuliselt ka lähtunud,

tuvastades otsuses nõude rahuldamise ülalviidatud eeldused. Maakohtu järelduste kohaselt

on pooled ajavahemikul 15. – 22. juulini 2020 toimunud e-kirjavahetusega sõlminud

lepingu, millega hageja andis kostjale õiguse Erik Orgu kaubamärgi kasutamiseks poolte

ühiselt väljatöötatud toodetel ning kohustus tooteid reklaamimina enda meediakanalites ning

toitumiskavades. Alates toodete müügi algusest kohustus kostja nende teenuste eest tasuma

hagejale igakuiselt kokku 500 eurot (millele lisandub käibemaks), kuni ühistoodete

müügitulu seda summat ei ületa (juhul kui müügitulu ületab 500 eurot, pidi arvestus toimuma

protsendi- või tükipõhiselt). Hageja pidi esitama kostjale osutatud teenuste eest arve iga kuu

10. kuupäevaks ning kostja esitama hagejale müügiaruande iga kuu 7. kuupäevaks.

Maakohus ei ole ringkonnakohtu arvates nende asjaolude tuvastamisel menetlusnorme

rikkunud.

10.2. Seega oli maakohtu tuvastatud asjaoludel poolte vahel vaidlusalusel ajavahemikul

(juuli 2021 – märts 2022) kehtiv võlasuhe (leping). Apellatsioonkaebuses kostja ka ei väida,

et kõnealune võlasuhe olnuks 2022. a märtsiks lõppenud. Lepingu järgi pidi kostja tasuma

hagejale igakuiselt 500 eurot (koos käibemaksuga 20% 600 eurot). Kumbki pooltest ei ole

väitnud, et kostja oleks ajavahemiku juuli 2021 – märts 2022 eest hagejale lepingu täitmisena

midagi tasunud. Seega on kostja lepingust tulenev tasu maksmise kohustus 5400 eurot (9 ×

600) muutunud sissenõutavaks.

10.3. Ringkonnakohus märgib, et üldjuhul ei ole rahalise kohustuse täitmise nõude

esitamise (ega ka kohustuse sissenõutavuse) eelduseks arve esitamine. Arve esitamine võib

olla nõude eelduseks juhul, kui arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata. Arve

esitamisel võib olla tähendus viivisenõude puhul (RKTKo 7.11.2005, 3-2-1-110-05, p-d 18

ja 20). Maakohtu tuvastatu põhjal tuli kostjal tasuda hagejale 500 eurot igakuiselt, sõltumata

poolte ühistoodete müügitulu suurusest. Seega ei mõjutanud hageja poolt arvete esitamata

jätmine (alates 2021. a juulist kuni 2022. a märtsini) kostjapoolsete kohustuste täitmist.

Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Viivist nõuab hageja 2022. a märtsis esitatud arve

tasumise tähtajast lähtudes.

11. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus

lühidalt järgmist.

11.1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega, nagu oleks litsentsileping ja teenuse

osutamise leping oma sisult erinevad õigussuhted ning maakohus oleks pidanud neid otsuses

tingimata eristama. Pooled võivad sõlmida lepinguid, mis vastavad mitme seaduses

sätestatud lepinguliigi tunnustele ning VÕS § 1 lg 2 tulenevalt kohaldatakse sellisel juhul

nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt, välja arvatud sätted, mille

üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu

olemuse või eesmärgiga. Poolte vahel sõlmitud lepingu puhul kohalduvad kaubamärgi

kasutamisele litsentsilepingut (VÕS § 368 jj) ning toodete reklaamile eelkõige

käsunduslepingut (VÕS § 619 jj) reguleerivad sätted. Samas jääb kostja vastuväidetest

läbivalt ebaselgeks, milline tähtsus on sellel hageja tasunõude lahendamisel. Nii

litsentsileping kui ka käsundisaaja poolt oma majandustegevuses sõlmitud leping on

olemuselt tasulised lepingud. Maakohtu järelduste kohaselt ei ole pooled lepingus ega

lepingu täitmise ajal eristanud, kuidas jaguneb kokkulepitud tasu (500 eurot) kaubamärgi

kasutamise ja reklaami vahel ning ka vaidlusalune arve nr 574 on maakohtu hinnangul

esitatud kogumis nii kaubamärgi kasutamise kui ka hageja tehtava reklaami eest

ühistoodetele.

Apellatsioonkaebusest

järelduvalt

kostja

vähemalt

maakohtu

viimatinimetatud seisukohtaga ei nõustu. Samas ei ole kostja selgitanud, kuidas pidi tasu

vastavalt poolte kokkuleppele kaubamärgi kasutamise ja hageja tehtava reklaami vahel

jaotuma. Asjaolust, et arvel nr 574 on teenusena märgitud "Turundusteenus (Juuli 2021-

Märts 2022)" ei saa teha kostja soovitud järeldust, et tasunõue on esitatud ainult

turundusteenuse või reklaami eest.

11.2. Kostja leiab, et hageja poolt arvete esitamata jätmine võttis kostjalt võimaluse

hinnata hageja teenuse vajadust iga kuu lõpus – kostjal polnud võimalik hinnata seda, kas

hageja on omapoolsed kohustused täitnud ja kas hagejale tasu maksmine on ka edaspidi

majanduslikult kasulik. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Lepingu järgi pidi kostja

koostama ja esitama igakuiselt müügiaruandeid. Kostjal oli nende põhjal võimalik hinnata

hageja teenuse vajalikkust ja kasumlikkust (ka hageja esitatud arveteta).

11.3. Kostja väidetest võib järeldada, et tema hinnangul on hageja jätnud omapoolsed

lepingust tulenevad kohustused täitmata. Samas ei selgu kostja väidetest, milliste kohustuste

täitmata jätmist kostja hagejale ette heidab. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide,

nagu oleks maakohus jätnud kostja sellekohased väited tähelepanuta ning jõudnud

järeldusele, et kostja peab tasu maksma sõltumata sellest, kas hageja on omapoolsed

kohustused täitnud või mitte. Maakohtu järelduste kohaselt ei ole kohtule esitatud tõendeid,

et pooled oleksid leppinud kokku konkreetse tundide arvu või sõlminud muu erikokkuleppe

hageja poolt osutatava reklaami osas. Instagrami ekraanipiltide ja kostja müügiaruande

(5. mai 2022. a seisuga) põhjal on maakohus lugenud hageja lepingulised kohustused

ajavahemikul juuli 2021 – märts 2022 täidetuks (maakohtu otsuse põhjenduste p 8). Need

maakohtu järeldused on kooskõlas asja materjalidega ning apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kuna hageja pole oma lepingust

tulenevaid kohustusi rikkunud ning on võimaldanud kostjal kasutada kaubamärki ja poolte

ühistooteid reklaaminud, ei ole kostjal alust enda kohustuse täitmisest keelduda (VÕS § 111

või § 110).

11.4. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu määratud menetluskulude

jaotust. Kuna maakohus rahuldas hageja põhinõude täies ulatuses ning viivisenõue sõltub

lõppastmes põhinõude olemasolust, ei rikkunud maakohus menetlusõigust, kui jättis

menetluskulud tervikuna kostja kanda.

11.5. Maakohtu otsust ei ole alust muuta ka kindlaksmääratud menetluskulude rahalise

suuruse osas. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus TsMS § 174 lg 8 järgi kindlaks

hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku 18. peatüki

5. jaos sätestatud erisusi. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Välja mõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus

eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas

esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse

hinnale. Kohtul tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse,

samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus (vt RKTKm 17.04.2024,

2-17-124505, p 12 koos selles viidatud varasema kohtupraktikaga). Sellisesse

kaalutlusotsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda üksnes juhul, kui madalama astme

kohus on rikkunud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire

ületanud.

Lepingulise esindaja kulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks ei ole see, et

menetlusosaline on temal tekkinud kulud ise tasunud. Oluline on kulude tekkimine.

Lepinguline esindaja on TsMS § 175 lg 1 teise lause kohaselt menetlusosalist menetluses

esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Asja materjalidest

nähtuvalt oli hagejal maakohtu menetluses mitteadvokaadist lepinguline esindaja M. Kull,

kes koostas ja esitas nii hagiavalduse kui ka hageja järgnevad menetlusdokumendid. TsMS §

218 lg 1 p 2 kohase lepingulise esindaja poolt kliendi käsundi täitmist menetluses saab

mõistlikult eeldada üksnes tasu eest (VÕS § 627 lg 1). Seega ei ole mõistlikku põhjust kulu

tekkimises kahelda. Esindaja poolt Arveteenus.ee keskkonna kaudu esitatud arvel märgitust

(dtl 150) ei saa järeldada, et tegu ei ole hageja menetluskuluga. Ringkonnakohtule jääb

arusaamatuks, miks ei tohi esindaja poolt esitatud arvel teenuse tellija ja saajana olla

märgitud hageja.

12. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise

tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (kaebuse esitaja) kanda.

13. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme

menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja menetluskulud on menetluskulude nimekirja (dtl 212–213) ja selle täpsustuse

(dtl 217) kohaselt 900 eurot (käibemaksuta). Kulud koosnevad esindajakulust. Hageja

esindaja ajakulu oli kokku 6 tundi. Hageja esindaja on teinud järgmised toimingud: asja

materjalidega tutvumine ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele. Hageja esindaja

tunnitasu oli käibemaksuta 150 eurot. Hageja kinnitab, et kulud on seotud praeguse

kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).

Ringkonnakohus määrab TsMS § 175 lg 1 järgi lepingulise esindaja kulud kindlaks

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades tsiviilasja õiguslikku keerukust ja mahtu,

samuti

menetlusdokumentide

sisu

ning

mahtu,

on

hageja

esindaja

ajakulu

apellatsioonimenetluses tehtud toimingute osas tervikuna vajalik ja põhjendatud. Hageja

vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta) ei ületa sarnase õigusteenuse

eest keskmiselt tasumisele kuuluvat tunnitasu. Hageja esindaja tunnitasu on seega vajalik ja

põhjendatud.

Ülaltoodut arvestades on hageja esindajakulu vajalik ja põhjendatud 900 euro ulatuses.

Ringkonnakohus märgib hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)