2-18-18949/133 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. juuni 2024

Tsiviilasja number

2-18-18949

Tsiviilasi

June Paabori hagi Tõnu Laugmaa vastu kohtu

poolt kinnistu piiri kindlaksmääramise ja

piirinaabri piiri kindlaksmääramises osalemise

nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

June Paabori apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Tõnu Laugmaa apellatsioonkaebuse hind 5799 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. augusti 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

June Paabori apellatsioonkaebus

Tõnu Laugmaa apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

June

Paabor

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Rene Hallemaa

Kostja

Tõnu

Laugmaa

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Margo Lemetti ja Tanel Kask

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 18. augusti 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18949 osas,

milles maakohus rahuldas June Paabori nõude hüvitise saamiseks ja määras rahalise

tasaarvestuse, mõistes Tõnu Laugmaalt välja 5799 eurot June Paabori kasuks omandi

osade väärtuse tasaarvestamiseks, samuti menetluskulude osas (jaotuse ja

kindlaksmääramise osas). Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta June Paabori

hagi hüvitise saamiseks rahuldamata. Maakohtus kantud poolte menetluskulud jätta

June Paabori kanda.

2. Rahuldada Tõnu Laugmaa apellatsioonkaebus.

3. Jätta June Paabori apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud June Paabori kanda.

5. Mõista June Paaborilt Tõnu Laugmaa kasuks välja maakohtus kantud menetluskulud

13 253 eurot (sh õigusabikulud 13 203 eurot (sh käibemaks) ja riigilõiv 50 eurot).

6. Mõista June Paaborilt Tõnu Laugmaa kasuks välja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud 3025 eurot (sh õigusabikulud 2430 eurot (sh käibemaks) ja riigilõiv 595

eurot).

7. June Paaboril tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

8. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:

8.1. Jätta June Paabori hagi Tõnu Laugmaa vastu kinnistu piiri

kindlaksmääramise ja piirinaabri piiri kindlaksmääramisel osalemise nõudes nii

põhinõude osas kui ka mõlema alternatiivse nõude osas rahuldamata.

8.2. Jätta rahuldamata June Paabori hagi Tõnu Laugmaa vastu kinnistu X

registriossa nr XXXXXXX kinnistusraamatus reaalservituudi seadmiseks ja

kostja sellekohase tahteavalduse asendamiseks jõustunud kohtuotsusega.

8.3. Jätta June Paabori hagi hüvitise saamiseks rahuldamata.

8.4. Jätta rahuldamata June Paabori taotlus piiri kindlaksmääramise normide

tunnistamiseks põhiseaduse vastaseks ulatuses, milles need ei võimalda piiri

kindlaksmääramise tulemusena omandit kaotaval poolel nõuda või piiri kindlaks

määraval asutusel omal algatusel määrata omandi kaotamise eest kohene ja

õiglane hüvitis.

8.5. Hagi tagamine, mis on rakendatud maakohtu 19. septembri 2022. a ja 10.

oktoobri 2022. a määrusega, tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

8.6. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud June Paabori

kanda.

8.7. Mõista June Paaborilt Tõnu Laugmaa kasuks välja maakohtu menetluses

kantud menetluskulud 13 253 eurot (sh õigusabikulud 13 203 eurot (sh

käibemaks) ja riigilõiv 50 eurot) ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 3025

eurot (sh õigusabikulud 2430 eurot (sh käibemaks) ja riigilõiv 595 eurot), kokku

16 278 eurot.

8.8. June Paaboril tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. June Paabor (hageja) esitas 14. detsembril 2018 Tartu Maakohtule hagi Tõnu Laugmaa

(kostja) vastu kinnistu piiri kindlaksmääramiseks ja piirinaabri piiri kindlaksmääramises

osalemiseks.

Menetluse jooksul esitas hageja erinevaid alternatiivseid nõudeid. Hageja

palub põhinõudena

määrata kindlaks X 1 (katastriüksuse

XXXXXXXXXXXXX) ja X 2 (katastriüksuse XXXXXXXXXXXXX) vaheline piir

selliselt, et piir läbiks kinnistutele jäävat elumaja sirgjooneliselt elumaja

võrdselt pooleks jagavalt, ei läbiks kinnistutel asuvaid kõrvalhooneid ning

kulgeks piirimärkide 13, 14 ja 15 (numeratsioon vastavalt X 2

katastriüksuse plaanile) vahel sirgjooneliselt.

Alternatiivsed nõuded on järjestatuna hageja poolt järgmised:



määrata kinnistute X (registriosa number XXXXXXX) ja X-X

(registriosa number XXXXXXX) vaheline piir kindlaks selliselt, et piir

läbib kinnistute piirile jäävat elumaja eluhoone teise korruse

vaheseina telgjooni mööda vastavalt lisas 1 märgitud joonisele ja

koordinaatidele;



määrata kindlaks X 1 katastriüksuse ja X 2 katastriüksuse vaheline

piir selliselt, et piir läbiks kinnistute piirile jäävat elumaja hageja 11.

veebruari 2020 menetlusdokumendi lisa 6 plaanil projekteeritud (OÜ

Maverick töö) täiendava vaheseina ning ruumide nr 3 ja nr 7

vahelise vaheseina telgjooni mööda;



kui hageja omandisse jääb väiksem osa hageja ja kostja ühisele

piirilõigule jäävast eluhoonest: a) mõista kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitis minimaalselt 782,62 eurot iga kostjast vähem saadud

ehitise aluse pinna ruutmeetri eest, b) seada kinnistu X registriosa

numbriga XXXXXXX kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale

reaalservituut kinnistu X-X registriosa numbriga XXXXXXX igakordse

omaniku kasuks, mille kohaselt on kinnistu X-X igakordsel omanikul

õigus kasutada segamatult kinnistute piirile jääva eluhoone teist

korrust ulatuses, mis on X-X registriosa numbriga XXXXXXX omaniku

valduses ja mis jääb kinnistute vahelisest piirist olemasoleva teise

korruse vaheseinani, c) asendada kostja tahteavaldus X registriosa

numbriga XXXXXXX kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale

reaalservituudi sisse kandmiseks jõustunud kohtuotsusega;



tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks piiri kindlaksmääramise

normid ulatuses, mis ei võimalda piiri kindlaksmääramise

tulemusena omandit kaotaval poolel nõuda või piiri kindlaks

määraval asutusel omal algatusel määrata omandi kaotamise eest

kohene ja õiglane hüvitis.

Hageja väitel ei ühti pärast 2003. a kostja avalduse alusel toimunud X 1

katastriüksuse mõõdistamist enam katastriüksuste X 1 ja X 2 piirid. 26.

septembril 2018 koostatud piiri kindlakstegemise protokolli kohaselt ei

saavutatud asjaosaliste vahel kokkulepet. Piirinaabrite omavahelise

kokkuleppe mittesaavutamise tõttu on vajalik katastriüksuste X 1 ja X 2

ühise piiri kindlaksmääramine. Kinnistu X 2 asukohaga X küla, Tartu vald,

Tartu maakond, registriosa nr XXXXXXX omanikuks on 15. novembri 2013.

a asjaõiguslepingu alusel sisse kantud hageja. Kinnistu X 1 asukohaga X

küla, Tartu vald, Tartu maakond, registriosa nr XXXXXXX omanikuna on

19. detsembri 1996. a kinnistamisavalduse alusel sisse kantud kostja.

Hageja oli seisukohal, et katastriüksuste X 1 ja X 2 ühise piiri

kindlakstegemisel tuleb aluseks võtta 1996. a katastriüksuse omanike

poolt kaardistatud ja maamõõtja poolt looduses kätte näidatud tegelik

olukord. Piiriprotokoll on ühiselt allkirjastatud.

Hagejale kuuluvale X 2 katastriüksusele ja kostjale kuuluvale X 1 katastriüksusele jääb

maaüksuste piiri ületav mõlema piirinaabri kasutuses olev elamu. Nii hagejale kui ka kostjale

on ajalooliselt kuulunud ½ elamu omandist. Hagejale kuuluvale katastriüksusele X 2 jäävas

elamuosas on pööningule ehitatud omandeid eraldav vahesein piki köögi seina maja läbivalt

sirgelt. Vahesein on ehitatud sirgjooneliselt vastavalt 12. augustil 1996 koostatud ja kostja

poolt allkirjastatud X 2 piiriprotokollile, mille kohaselt on elamut läbiv piirijoon

sirgjooneline. Kostja taotles mõõdistamist ja see toimus 12. augustil 2003, mille tulemusena

määratleti piir elamut lõikava esimese korruse vaheseina järgi, mis ei asu aga ehitise keskel,

vaid jaotab elamu 108-ruutmeetrise köetava pinna selliselt, et 58 ruutmeetrit on X 1 omaniku

kasutuses ja 50 ruutmeetrit X 2 omaniku kasutuses. Kostja osa eluhoonest on kantud

üksikelamuna ehitisregistrisse ja selle kohaselt on kostjale kuuluva eluruumi köetav pind 58,4

ruutmeetrit. Kostja on sellega hõivanud endale esimesest korrusest rohkem kui temale kuuluv

½ omandiosa võimaldaks. Puudub õiguslik alus, mis annab õiguse lugeda kinnistu piiri

määratlemisel esimese korruse vahesein määravamaks järgmiste korruste vaheseinast ainuüksi

seetõttu, et esimene korrus on maapinnale lähemal asuv korrus.

X 1 ja X 2 katastriüksuste ühisele piirile jääva eluhoone jagamine on võimalik üksnes

selliselt, et piir lõikab hoonet sirgjooneliselt, tagades mõlemale piirinaabrile ½ suuruse

omandiosa elamust. Ei olnud põhjendatud piiri kulgemise märkimine mööda elamu esimese

korruse vaheseina telgesid. Vaheseinte asukohad on muudetavad, ka on võimalik muuta

hoone kasutuskorda, kuid sellega ei saa muutuda omandiõiguse ulatus. 2003. a tellitud

mõõdistamisega ja piiri märkimisega mööda elamu vaheseinte telgjoont on vähendatud

asjaõigusseaduse (AÕS) § 127 lg 1 mõju tõttu olulisel määral hageja omandiõigust, tegemist

on hageja põhiõiguste rikkumisega.

Ka kahe katastriüksuse vaheliste piiripunktide asukohad on muutunud pärast kostja poolt

aastal 2003 tellitud katastriüksuse mõõdistamist. Muudetud on X 1 ja X 2 vahelise piiri

kulgemist nii eluhoonete siseselt kui ka looduses, muudetud on piiride pikkuseid ja kuju, on

lisatud lisapiirimärke. Hageja õiguseid ja huve ei ole arvestatud. Piiri kindlaksmääramise

põhjuseks on, et 20. märtsil 2004 registreeritud X 1 piirilõik 6-7-8-9-10-11-12-13-14-15 ei

ühti 17. detsembril 1996 registreeritud katastriüksuse X 2 piirilõiguga 13-14. Kui arvestada

aastal 2003 teostatud mõõdistamise käigus määratletud piiripunkti 13 asukohta, siis lõikaks

piiripunktide 13-14 vaheline sirge X 2 katastriüksusel paiknevat kõrvalhoonet, mis on

vastuolus olemasolevate katastriüksuse plaanidega ja hoonete omandiõigust kajastavate

dokumentidega. Piirimärkide asukohta saavad kinnitada mitmed tunnistajad, piirimärkideks

olid metalltorud, mis olid pärast 1996. aastal teostatud maakorraldustoiminguid aastaid

looduses nähtavad.

Hageja tugines AÕS § 128 lg-le 1, § 129 lg-le 1 ja § 127 lg-le 1.

Hageja esitas alternatiivse nõude määrata kindlaks X 1 katastriüksuse ja X 2 katastriüksuse

vaheline piir selliselt, et piir läbiks kinnistute piirile jäävat elumaja esitatud plaanil

projekteeritud täiendava vaheseina ning ruumide nr 3 ja nr 7 vahelise vaheseina telgjooni

mööda. Pärimismenetluses ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel on piirinaabrid

pärinud pool mõttelist osa majast ja seda tuleb piiri kindlaks määrates arvestada. Hageja viitab

elumaja ja põllumaa ruutmeetri hinna erinevusele, hageja eesmärgiks on säilitada kunagi

temale üle antud omandiõigus, võimalus oma omandiosa kasutada ja sellelt tulu teenida.

Olukorras, kus katastriüksuseid eraldav piir peab asetsema igal juhul hoone siseseina

telgjoontel, on põhjendatud rajada elumajja täiendav vahesein. Rajatav vahesein jagaks kogu

maja hageja ja kostja vahel võrdväärselt omandiosa suurustele vastavalt – hagejale umbes 62

m2 ja kostjale umbes 62 m2 hoone ehitisealusest pinnast.

Kostja on varasemalt aktsepteerinud II korruse vaheseina ehitamist hageja poolt, millest võib

järeldada, et poolte vahel oli olemas suuline kokkulepe II korruse vaheseina rajamiseks.

Hageja arvates oli 1996. aastal piirinaabrite vahel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kulges

elumaja läbiv piirilõik sirgjooneliselt. Hageja arvates on selgusetu, kuidas on väidetava

õiguspärase piiri kindlaksmääramise korral tagatud hagejale kohene ja õiglane hüvitis ja mille

alusel ning kellelt saab hageja kahjuhüvitist nõuda. Hagejale on arusaamatu, kuidas ei saa olla

hageja huvi II korruse kasutamiseks aluseks kinnisasja piiri määramisel. Hageja arvates ei

lahenda reaalservituudi seadmine hageja omandi kaotamise küsimust ja selle eest õiglaselt

saadava hüvitise küsimust. Reaalservituudi seadmine saab olla põhjendatud üksnes juhul, kui

kindlaksmääratud piir arvestab omandiõiguse ulatust ning reaalservituudiga tagatakse senine

valdus ja kinnisasja kasutamise kord mõlemal eluhoone korrusel.

Hageja arvates ei ole hüvitisenõue aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155 lg

1 järgi on sellise väljaandmisnõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks

muutumisest. Hageja ei pea mõistlikuks esitada kahju hüvitamise nõuet, kuna enne piiri

asukoha kindlaksmääramist ei ole alust hüvitisenõude esitamiseks. Ajalooliselt hagejale

kuulunud ½ elumaja omandiõiguse kaotuse korral peab olema tagatud hüvitis, mis sõltumata

tervikliku kinnisasja suurusest tagab eluhoone omandiõiguse kaotusest tingitud kahjuhüvitise.

Tegemist on kaasomandi jagamisele analoogse olukorraga, kus omandi kaotus on võimalik

üksnes hüvitise eest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt ei saa hagimenetluses kinnisasjade piire kindlaks määrata, vaid

seda tuleb teha (käimasolevas) haldusmenetluses. Maakorraldusseaduse (MaaKS) § 15 lg 5

annab maakatastri pidajale õiguse otsustada piiride kindlakstegemise dokumentide alusel piiri

asukoht, kui piirinaabrid ei jõua ise kokkuleppele. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 alusel.

Hageja on omavoliliselt hõivanud kostjale kuuluva kinnistu osa maja II korrusel. Kinnistute

piiri kulgemist ei saa põhjendada, võttes aluseks maja II korrusele ilma õigusliku aluseta

rajatud vaheseina asukoha. Elamu reaalosade piiri arvestades saab katastriüksuste vahelist

piiri määrata üksnes I korruse vaheseina asukohta arvestades. Arvestades tegelikku

situatsiooni, ei ole võimalik määrata vaidlusalust piiri 1996. aastal katastriplaanidel ja

piiriprotokollides sisalduva järgi. Elamu peab jagunema vastavalt katastriüksuste piiri

kulgemisele, s.o vastavalt I korruse vaheseina asukohale siksakiliselt. Kostja nõustub Maa-

ameti seisukohtadega, sh 26. septembri 2018. a piiri kindlaksmääramise protokolli ja selle

lisadega. Piiripunktide asukoha kohta märgib kostja, et piirimärkide 13 ja 14 vahel kulgeva

piiri määramisel on aastal 1996 ilmselt eksitud ning piir on valesti kujutatud ja kirjeldatud.

Piiri kulgemine selliselt pole olnud võimalik. AÕS § 129 lg 1 sätestatud nõudenormi

rakendamise eeldused puuduvad, hageja piiri kindlaksmääramise nõudmine ei ole

põhjendatud, sest piiri kindlakstegemine toimub haldusmenetluses ja kostja on aktiivselt

osalenud piiri kindlaksmääramise menetluses.

Kostja vaidleb vastu hageja alternatiivsele nõudele täiendava vaheseina ehitamise kohta.

Alternatiivne nõue on esitatud eesmärgiga seadustada hageja poolt maja II korrusele

ebaseaduslikult ehitatud pesuruum.

Kostja ei ole kunagi hagejalt mingit majaosa ära võtnud, tubade kasutamise jaotus on olnud

kogu aeg selline. Maareformi tulemusena oli mõlema kinnistu suurus 9,6 ha. Peale

kavandatavaid muudatusi jääks X 1 kinnistu suurusega 9,5226 ha ja X 2 kinnistu suuruseks

9,63 ha. Mitte mingil juhul pole õigustatud X 2 kinnistu suurendamine veel ka majasisese

pindala arvelt. Täiendava vaheseina rajamine oleks ka ruumide kasutuse tõttu ebamõistlik ja

ebaotstarbekas, tähendaks toa seinas oleva akna poolitamist. Vana maja puhul pole uue

vaheseina ehitamine ka ehitustehniliselt mõeldav. Kostja juhib tähelepanu, et Maa-ameti

kontrollmõõdistamise tulemusena väheneb kostja katastriüksuse pindala 244 m2 võrra ja

kostja loovutab seega osa maad hagejale. Hageja alternatiivse nõude rahuldamisel väheneks

ka majasisene kostja kinnistu pindala. Hageja alternatiivse nõude rahuldamist ei saaks kohus

kohtuotsuse resolutsioonis ka määrata, kuna kohus ei saa hoonesisest piiri määrata mööda

olematut vaheseina, mille rajamise lubatavus on teadmata.

Reaalservituuti pole põhjendatud seada mitte kummalegi korrusele. Maja kasutamise ulatust

ei pea määrama mitte reaalservituudiga, vaid piiriga. Reaalservituudi seadmine ükskõik

kummale korrusele ei ole põhjendatud ja selle seadmine ei tekita õigusselgust.

Reaalservituudi seadmine tähendaks hageja õigusvastase tegevuse (ebaseaduslik

ehitustegevus) seadustamist ja edaspidist jätkumist. See pole põhjendatud. Kostja ei nõustu, et

vaidlus kinnistute omavahelise piiri asukoha üle keskendub vaid ühele väiksele majasisesele

piiri lõigule. Vaadelda tuleb kinnistute vahelise piiri kulgemist kogu ulatuses.

Hüvitise osas leidis kostja, et elumaja faktiline jagamine reaalosadeks toimus juba

esmakinnistamisel ja seejuures majasisese siksakilise piiri alusel. Sellest lähtuv maja

kasutamise kord on kehtinud kogu teadaoleva aja, mistõttu ei saa tekkida nüüd arutlust selle

üle, et kellegi omandiõigust on hakatud piirama või et omandi kaotuse eest peaks hüvitist

maksma. Ka ei ole selged hüvitise suuruse kujunemise asjaolud. Piiri kindlakstegemise nõue

on aegunud, aegunud on ka võimalikud mistahes alusel esitatud hüvitise nõuded. II korrusel,

kuhu hageja on ehitanud ebaseadusliku pesuruumi, toimus järjekordne veeõnnetus. Ei saa

nõustuda käsitlusega, et kinnistute piir peaks maja siseselt minema mööda II korruse

vaheseina. Tegemist oleks ohtliku olukorra seadustamisega.

Kostja palus hageja alternatiivsed nõuded rahuldamata jätta. Kui kohus leiab, et on õigustatud

kostjalt hüvitis välja mõista, palus kostja määrata hüvitise määraks 1,23 eurot m2 kohta.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 18. augusti 2023. a otsusega hagi rahuldamata kinnistu piiri

kindlaksmääramise ja piirinaabri piiri kindlaksmääramisel osalemise nõudes nii põhinõude

osas kui ka mõlema alternatiivse nõude osas, kinnistu X registriossa XXXXXXX

kinnistusraamatus reaalservituudi seadmiseks ja kostja sellekohase tahteavalduse

asendamiseks jõustunud kohtuotsusega. Maakohus rahuldas hageja nõude hüvitise saamiseks

ja määras rahalise tasaarvestuse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 5799 eurot omandi osade

väärtuse tasaarvestamiseks. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude piiri

kindlaksmääramise normide tunnistamiseks põhiseaduse vastaseks ulatuses, milles need ei

võimalda piiri kindlaksmääramise tulemusena omandit kaotaval poolel nõuda või piiri

kindlaks määraval asutusel omal algatusel määrata omandi kaotamise eest kohene ja õiglane

hüvitis. Maakohus määras, et rakendatud hagi tagamine tuleb tühistada kohtuotsuse

jõustumisel. Maakohus jättis hageja ja kostja lepinguliste esindajate kulud 90% ulatuses

hageja kanda ja 10% ulatuses kostja kanda. Muud hageja menetluskulud jättis maakohus

hageja kanda ning märkis, et kostjal muid menetluskulusid ei ole. Maakohus määras kindlaks

hageja lepingulise esindaja tasu ja kulud 14 589 eurot 60 senti ja jättis need 90% ulatuses ehk

13 130 euro 64 sendi osas hageja kanda ja 10% ulatuses ehk 1458 euro 96 sendi osas kostja

kanda. Maakohus määras kindlaks kostja lepingulise esindaja tasu ja kulud 11 016 eurot ja

jättis need 90% ulatuses ehk 9914 euro 40 sendi osas hageja kanda ja 10% ulatuses ehk 1101

euro 60 sendi osas kostja kanda. Maakohus tasaarvestas pooltelt väljamõistetavad kulud

kattuvas ulatuses ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 8455 eurot 44

senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 19. detsembril 1996 avatud Tartu Maakohtu

kinnistusosakonnas registriosa nr XXXXXXX X 2 kinnistu kohta, samal kuupäeval esitatud

kinnistamisavalduse alusel on kinnistu omanikuna kantud kinnistusraamatusse Maie Paabor.

19. detsembril 1996 on avatud kinnistusosakonnas ka registriosa nr XXXXXXX X 1 kinnistu

kohta ja kinnistu omanikuna on kantud kinnistusraamatusse Tõnu Laugmaa. Kinnisasjade X 1

ja X 2 kandmisega kinnistusraamatusse 19. detsembril 1996 moodustati reaalosad. Varasem

kaasomand eluhoonele ja kõrvalhoonetele (1967. a kinkelepingu järgi tekkis see

kinkelepingule alla kirjutamisega, kinkelepingu p 10) lõppes, mõlema kinnistu piirid määrati

ja kaks kinnistut kanti kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatusse on võimalik reaalosana

kanda üksnes piiritletud ja määratletud ese (maatükk koos selle oluliste osadega) ja

käesolevas menetluses avaldatud seisukoht, et elamu ei ole reaalosadeks jagatud, ei ole

kehtinud ja kehtiva õigusega kooskõlas.

Maakohus leidis, et X 1 (käesolevaks ajaks jagatud katastriüksusteks X ja XX) ja X 2

kinnistute vahelise piiri määramine on põhjendatud vaidlusalustes piirilõikudes nii, nagu seda

otsustas Maa-amet 2020. a.

Maakohus leidis, et tõenditest tulenevalt on X 1 (käesoleval ajal jagatud X ja XX) ja X 2

kinnistu ja sellel asuvate hoonete omanikud väga pika aja jooksul tunnustanud kinnistute

koosseisu kuuluva maa ja hoonete kasutamist kokkulepitud viisil ja ulatuses, mida

väljendavad looduses olemasolevad märgid: eluhoonesse on ehitatud vahesein, mis on

eraldanud kahe pere eluruumid, elamu sissekäigu ette on istutatud hekk, mis eraldab kahe pere

kasutatava õueala, hilisemal ajal on kahe kinnistu piirile rajatud kõrge plankaed. Need on

märgid looduses, mis füüsiliselt takistavad maatüki ja sellel asuvate ruumide kasutamist.

Selliste märkide rajajad ehk käesoleva menetluse pooled (või nende õiguseellased) on sellega

füüsiliselt määratlenud kummagi omaniku valduse ulatuse. Asjaolu, et vahesein majas sees oli

samal kohal olemas tõenäoliselt juba hageja ja kostja omandiõiguse tekkimise eelselt,

kinnitab, et pooled tunnistasid varasemalt kokkulepitud piiri ja omandiõiguse tekkimisel ja

kinnistute moodustamisel ei pidanud vajalikuks selle üle vaidlust alustada. Asjaolu, et elamus

asuvas vaheseinas olev uks aeg-ajalt avati ja pered pidasid ühiseid üritusi, osutab isikute

headele omavahelistele suhetele, kuid lisab kinnitust, et vaatamata headele suhetele peeti

vajalikuks kummagi poole valduse ulatus markeerida. Seetõttu on põhjendatud, et piir kulgeb

vastavalt valduse ulatusele mööda esimese korruse vaheseina telge ja põhjendatud on, et

katastriüksuste mõõdistustööde käigus ja kaardistamiseks on sinna paigutatud täpsustavad

piiripunktid 8-9-10 (numeratsioon vastavalt X 1 katastriüksuse 10. märtsi 2004. a joonisele).

Piiri määramist elamus sees täiendava vaheseina ehitamise abil või vaheseina paigutamist

uude kohta, näiteks elumaja sirgjooneliselt võrdselt pooleks jagavalt, ei pidanud maakohus

põhjendatuks. Piiri määramine mujale kui praeguse vaheseina (siseseina) telgjoonele ei

arvestaks valduse ulatusega ega tagaks ruumide otstarbekat kasutamist. Piiri määramine

elamus sees 12. augustil 1996 koostatud piiriprotokolli järgi ei vasta tegelikule situatsioonile,

ei võimalda ruumide otstarbekat kasutamist ega taga selgust piiri kulgemise osas. Piiri

määramine elumaja sirgjooneliselt läbivalt võrdselt pooleks jagavalt (hageja põhinõue) ei ole

täidetav, täiendava vaheseina rajamise määramine tsiviilkohtumenetluses, mille sisuks on piiri

kindlaksmääramine, väljub esitatud hagi eseme piiridest.

Hageja nõue määrata kinnistute X (registriosa number XXXXXXX) ja X-X (registriosa

number XXXXXXX) vaheline piir kindlaks selliselt, et piir läbib kinnistute piirile jäävat

elumaja eluhoone teise korruse vaheseina telgjooni mööda vastavalt lisas 1 märgitud joonisele

ja koordinaatidele ei ole kooskõlas kinnisasja olemusega ja on vastuolus kinnisasjale

kohalduva õigusliku režiimiga. AÕS § 127 lg 1 tähendab muu hulgas seda, et hageja väide,

mille kohaselt ei ole alust eelistada piiri määramisel esimese korruse ruumikasutust üksnes

põhjusel, et esimene korrus on maapinnale lähemal, ei ole kinnisasjaga seotud vaidluse

lahendamisel arvesse võetav. Kõik vaidlused seoses kinnisasjaga lähtuvadki selle seosest

maapinnaga. Kinnisasja ehk maatüki piir määratakse maapinnal. Hageja sellekohast nõuet ei

saa rahuldada.

Maakohus leidis, et piir X 1 ja X 2 kinnistu vahel on kindlaks tehtud. Maakohus viitas MaaKS

§ 15 lg-tele 1, 3 ja 5, §-le 3 ja §-le 4. Samaaegselt käesoleva hagimenetlusega on toimunud

piiri kindlaksmääramise menetlus, mille raames on hageja taotlenud X 1 ja X 2

katastriüksuste vahelise piiri kontrollmõõdistamist ja X 2 katastriüksuse piirimärkide ja

piiripunktide ennistamist Maa-ametilt. 8. juunil 2020 andis Maa-amet korralduse nr 1-

17/20/1463, millega määrati X 1 ja X 2 katastriüksuste ühised piiritähised ja määrati

piirimärkide asukohad vastavalt 20. aprillil 2018 registreerimiseks esitatud X 1 katastriüksuse

jagamise mõõdistusandmetele. Korraldusega otsustati esitada Tartu Maakohtu

kinnistusosakonnale kinnistamisavaldus X 1 ja X 2 katastriüksuste andmetes muudatuste

tegemiseks. Korraldusele on lisatud X 1 ja X 2 katastriüksuste piiri kindlakstegemise selgitav

joonis.

Sellise otsustuse tegemisega realiseeris Maa-amet oma MaaKS § 15 lg-st 5 tuleneva õiguse ja

talle kui maakorralduse läbiviijale pandud kohustuse otsustada kinnisasja piiri asukoht.

Hageja vaidlustas tehtud otsuse halduskohtus, halduskohtumenetluses (asja nr 3-20-1301)

tehti 29. jaanuaril 2021 otsus, millega kohus jättis hageja kaebuse rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 7. veebruari 2022. a otsusega halduskohtu otsuse muutmata. Tallinna

Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 16. augusti 2022. a määrusega. Seega on praeguseks

jõustunud Maa-ameti 8. juuni 2020. a korraldus nr 1-17/20/1463 „Otsus X 1 ja X 2

katastriüksuste piiripunktide asukoha kohta“ ja piir katastriüksuste vahel on kindlaks tehtud,

sh kindlaks tehtud vaidlusalustes piirilõikudes ehk katastriüksuste piiril asuva ehitise

(elumaja) sees ja piiripunktide 13-14 vahel (X 1 katastriüksuse numeratsioon). Piir on

kindlaks tehtud õiguspäraselt ja kehtivalt. Maakorralduse läbiviija on piiri kindlaks teinud

kehtiva õiguse alusel, järgides maakatastriseaduse (MaaKatS) § 17 lg 4 nõudeid ja MaaKS §

15 lg-d 1, 3 ja 5. Maakohus on eespool leidnud, et piir X 1 ja X 2 katastriüksuste vahel tuleb

määrata 10. märtsil 2003 registreeritud X 1 mõõdistusandmete järgi ehk nii, nagu see on

otsustatud määrata Maa-ameti 8. juuni 2020. a korraldusega nr 1463. Kuna viidatud korraldus

on jõustunud, on see aluseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale katastriandmetes

muudatuste tegemiseks.

Kuna hagi esemeks olev piiri kindlaksmääramine on toimunud ja piir on kindlaks määratud

andmete alusel ja korras, mis kehtib ka käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal, siis puudub alus

asuda piiri uuesti kindlaks tegema AÕS § 129 lg 2 alusel. Kirjeldatud piirimärkide ja

piiripunktide järgi määratud piir arvestab ka valduse ulatust. Kuna piir X 1 (varasema

nimetuse kohaselt) ja X 2 vahel on kindlaks tehtud kehtiva õiguse kohaselt ja õiguspärases

menetluses, puudub alus piiri kindlaksmääramiseks muul viisil ja käesolevas menetluses.

Hagi piiri kindlaksmääramise nõudes tuleb jätta rahuldamata nii põhinõude kui ka

alternatiivsete nõuete osas. Kindlaks tehtud piir kulgeb poolte kasutuses olevas elamus sees

esimese korruse olemasoleva siseseina telgjoont mööda ja ulatub sellisena ka läbi teise

korruse.

Hageja reaalservituudi seadmise nõude osas leidis maakohus, et reaalservituudi seadmine ei

ole põhjendatud. Asjas on esitatud tõendid selle kohta (X Vallavalitsuse kiri), et II korrusele

rajatud ehitis ja ümberehitused on tehtud ilma projektita ja kehtivaid ehitusseadustiku nõudeid

rikkudes. Viidatud X Vallavalitsuse ettekirjutus on tehtud aastal 2016, kuid ka käesoleva

kohtumenetluse kestel ei ole esitatud andmeid selle kohta, et elamu pööningukorrusele rajatud

ehitis oleks dokumenteeritud ja viidud kooskõlla ehitusseadustiku kehtivate nõuetega. Kostja

on esitanud tõendid selle kohta, et kohtumenetluse kestel on kahel korral toimunud hageja

kasutuses olevalt II korruse alalt (pesuruumist) vee läbijooks kostja kasutuses olevatesse

ruumidesse I korrusel, viimati juulis 2022. Selline olukord osutab, et pesuruumi rajamine

elamu II korrusele ei ole kooskõlas hoone seisundiga. Kostja hinnangul on II korrusele rajatud

pesuruumide näol tegemist ebaseadusliku rajatisega, mille seadustamine servituudi

seadmisega ei ole põhjendatud. Et elamu II korrus ei olnud mõeldud eluruumidena

kasutamiseks ja seal hoiti kola, nähtub ka kohtuistungil küsitletud tunnistaja A.A ütlustest.

Elamu pööningukorrus (kostja kasutuses oleva osa näitel) on olnud algselt eluruumidena

mittekasutatav. Sellistel tingimustel rajatud hoone II korruse kasutuselevõtmine eeldab kõigi

ehitustehniliste ja projekteerimistingimuste täitmist, aga ka kokkulepete sõlmimist

naaberkinnistute omanike vahel. Tegelikkuses on kõnealune hagejale kuuluv ehitis (eluhoone)

üldse seadustamata ja arvele võtmata. Maakohus ei pidanud võimalikuks sellise ehitise kasuks

reaalservituudi seadmist ja õigustuse andmist ka kõigi edaspidiste kinnisasja omanike

vahetumise puhuks. Seetõttu jättis maakohus hageja nõude reaalservituudi seadmiseks

rahuldamata.

Hageja hüvitisenõude osas leidis maakohus, et see on osaliselt põhjendatud. Piir hagejale

kuuluva X 2 (käesoleval ajal X-X) ja kostjale kuuluva X 1 (käesoleval ajal X ja XX) kinnistu

vahel eluhoones sees kulgeb esimese korruse olemasoleva vaheseina (siseseina) telgjoont

mööda ja ulatub sellisena ka läbi teise korruse. Selliselt jääb hageja omandiosaks esimesel

korrusel 45,7 m2 pinda ja kostja omandiosaks 58,4 m2 pinda, lugedes pinna hulka üksnes

eelduslikult kinkelepingu sõlmimise ajal olemas olnud pinna ja arvestamata mõlema

kinnistuomaniku poolt hiljem ehitatud väljaulatuva veranda ja esiku alust pinda. Kokku teeb

see 104,1 m2 pinda esimesel korrusel. Võttes aluseks eluhoone jagunemise võrdselt, oleks

kummagi omaniku arvutuslik osa 52,05 m2. Eluhoone teise korruse plaan on esitatud üksnes

hageja kasutuses oleva osa kohta, millest nähtub, et teise korruse pinna kasutatav osa on

väiksem esimese korruse omast ja moodustab 33,5 m2 teise korruse pooles ulatuses. Esitatud

plaanist ja mõõtudest on järeldatav, et hageja kasutuses on pool teise korruse pinnast, st kogu

teise korruse pind on 67 m2. Kuna hageja on võtnud kasutusse poole teise korruse pinnast, on

ka kostja kasutusse jääv pind 33,5 m2. Kostja ei ole omapoolseid andmeid selle kohta

esitanud. Kuna kahe kinnistu määratud piir ei taga hagejale võimalikku võrdset omandiosa ja

jääb sellest 6,35 m2 võrra väiksemaks, on hageja õigustatud saama hüvitist omandiosa eest,

mida ta on õigustatud saama.

MaaKS § 10 lg 61 sätestab, et kui maakorralduse käigus selgub kinnisasjade omanike vaheline

hüvitise maksmise vajadus, arveldavad nad kokkuleppe sõlmimise käigus enne katastriüksuste

maakatastris registreerimist.

Maakohus leidis, et praegusel juhul on tegemist kahe naaberkinnistu vahel kulgeva piiri

määramisega, mille tulemusena tehakse kindlaks reaalosadeks jagatud kaasomandi piir. AÕS

§ 77 lg 3 järgi, kaasomandi reaalosadena jagamisel võib kohus, kui reaalosade väärtus ei vasta

kaasomanikele kuuluvate mõtteliste osade väärtusele, määrata rahalise tasaarvestuse osade

ühtlustamiseks, samuti koormata üksikuid osasid servituudiga teiste osade kasuks. Ehkki

käesoleval juhul on kaasomandisse kuulunud hoone ja selle juurde kuulunud maatükk ehk

kinnistu jagatud reaalosadeks juba aastal 1996, toimub piiri kindlakstegemine ja sellega

seonduvalt omandiosade täpsustamine praegu ja rahalise tasaarvestuse määramine AÕS § 77

lg 3 kohaselt reaalosade väärtuse ühtlustamiseks on põhjendatud. Nõue ei ole aegunud.

Hageja tellitud ja esitatud Partner Kinnisvara arvamust 13. septembri 2022. a kuupäeva

seisuga ei saa võtta aluseks käesolevas asjas kahjuhüvitise määramisel, kuna sellesisulise

keelu on arvamuse esitaja ise arvamusse kirjutanud. Arvamus on arvestatav osas, mille järgi

otsustada osakaalu üle ehk millist osakaalu omab hagejale kuuluv elamuosa kogu kinnistu

väärtusest. Elamuosa müümine eraldi, lahus sinna juurde kuuluvast maast, ei ole võimalik

(tegemist on kinnisasjaga). Eksperdiarvamuse kohaselt on hinnatava katastriüksuse

koosseisus olev maatulundusmaa turu jaoks kõrge väärtusega, samas kui hoonestatud osa on

turu jaoks keskmise väärtusega, seejuures mängivad ostjate jaoks rolli puudujäägid

dokumentatsioonis, asjaolu, et elamu on ühe küljega kokku ehitatud naabermaaüksusele jääva

üksikelamuga, mille vastu on ostjate huvi väiksem. Hageja on oma arvutuse esitanud just

vastupidist silmas pidades. Maakohus ei nõustu ka kostja seisukohaga võtta hüvitise

määramisel aluseks maa maksustamishinnaga määratud 1,23 eurot ruutmeetri kohta, kuna

tegemist ei ole maa maksustamishinna kaudu määratava väärtusega, tegemist on valmis

ehitatud elupinnaga. Ekspertidel ei ole võimalik hinnata kinnistu koosseisu kuuluva hoone

(elamu) väärtust ja ruutmeetri hinda, kuna hoone (elamu) võõrandamine lahus sinna juurde

kuuluvast maast ei ole võimalik. Seetõttu ei kajasta ka tehtud tehingute võrdlusel põhinev

hinnamudel sellist väärtust. Nii on ka tasaarvestuse osade ühtlustamiseks määratav hüvitis

hinnanguline ja maakohus võttis hüvitisnõude suuruse hindamise aluseks TsMS § 233.

Hüvitise määramisel on oluline võtta arvesse, kas ja millises ulatuses mõjutaks eluhoone

ruutmeetrite arv, mille hageja enda omandisse saab, tema poolt hüpoteetiliselt müüdava

kinnisasja hinda ehk kas hageja omanduses olev kinnisasi oleks kõrgema turuväärtusega, kui

sellel kinnisasjal asuv üksikelamu (ehk hageja osa elamust) oleks 6,35 m2 võrra suurem.

Kohus arvestab hüvitise määramisel, et tasaarvestatav omandiosa moodustab umbes 12%

eluhoone esimese korruse sellest pinnast, millele hagejal oleks õigus mõtteliste osade võrdse

jaotumise korral (52,05 m2). 1,5 ha suuruse hoonestatud kinnisasja osa väärtuseks loeb

hindaja 90 000-100 000 eurot ja hoonestamata osa väärtuseks (maatulundusmaa) 55 000 – 60

000 eurot. Kohus arvestab ka, et hindamisaruanne on koostatud 13. septembril 2022 ehk ajal,

mil kinnisvaraturg Eestis oli kõrgseisus, st lähtuda ei saa hindaja märgitud maksimumhinnast.

Hindaja peab põhjendatuks realiseerimist nii, et hoonestatud ja hoonestamata maa

realiseeritakse eraldi, see eeldab katastriüksuse jagamist. Ka kaalus kohus hinnangut

hoonestatud ja hoonestamata maa likviidsusele (hoonestamata maal kõrge, hoonestatud maal

keskmine), hindamistulemuse täpsusele, milles esile toodud hindamistulemust mõjutavad

miinusasjaolud, ja hindamisaruande kommentaaride osas esitatut. Ka võttis kohus hindaja

poolt esitatut arvesse paikvaatlusel nähtu taustal. Maakohtu hinnangul ei moodusta elamu

osalt saadav hind hüpoteetilisest müüdavast kinnistu väärtusest (hoonestatud ja hoonestamata

osa) enam kui 1/3. Kohtu diskretsiooniotsus on kõike eeltoodut arvestades, et rahalise

tasaarvestuse summa mõtteliste osade väärtuse ühtlustamiseks on 5799 eurot.

Hageja taotlus põhiseadusliku järelevalve algatamiseks ei ole põhjendatud. Õiguskantsler on

andnud vastuse, et puutumuses olevad õigusnormid ei ole põhiseadusega vastuolus ega ole ka

õiguslünka. Maakohus määras asjas hagejale hüvitise ja selle alusena on võimalik tugineda

mitmele õigusnormile. Seetõttu puudub igasugune alus algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus õiguslünga olemasolule tuginedes.

Kuna käesolevas asjas jääb hagi rahuldamata umbes 90% ulatuses ja rahuldatakse umbes 10%

ulatuses nõuetest ehk hüvitise väljamõistmise osas, ei pidanud maakohus õiglaseks ja

tasakaalus olevaks, et kulud tuleks pooltel kanda võrdselt. Maakohus määras, et 90% hageja

õigusteenuse kuludest jääb hageja kanda ja 10% kostja kanda. 90% kostja õigusteenuse

kuludest jääb hageja kanda ja 10% kostja kanda. Maakohus määras kindlaks ka

menetluskulude suuruse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi

osaliselt rahuldati ning jätta hagi selles osas läbi vaatamata või rahuldamata. Kostja palub

jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda ning korrigeerida kostja

menetluskulude suurust. Kostja palub välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostja apellatsioonkaebuse kohaselt pole hageja hüvitise nõue põhjendatud. Maakohus oleks

pidanud jätma hagi tervikuna läbi vaatamata põhjusel, et tulenevalt seaduse muudatustest

2018. a pannakse piir paika haldusmenetluses MaaKS § 15 alusel. Maakohus on rikkunud

menetlusõiguse norme, kui võttis hageja esitatud erinevad alternatiivsed nõuded menetlusse.

Hagi tuleks jätta rahuldatud osas läbi vaatamata.

Piiri kindlaksmääramise nõue ja võimalik hüvitise nõue on aegunud. Hageja nõue piiri

kindlaksmääramiseks on igal juhul aegunud, sest piir oli juba hiljemalt 2003. a õiguspäraselt

kindlaks määratud (täpsustatud). Maie Paaboril (kes oli 2003. a X 2 omanik) ei olnud 2003. a

X Vallavalitsusele saadetud kirja kohaselt mitte ühtegi etteheidet elumaja läbiva piiri suhtes.

Tema ainus mure oli haritava maa pindala väidetav vähendamine ja sissesõiduteega seonduv.

2003. a toimus piiri täpsustamine selliselt, et elumaja siseselt hakkas piir kulgema sik-

sakiliselt. Nõuded, sh hüvitise nõuded on aegunud nii tehingust tuleneva (TsÜS § 146 lg 1)

kui ka seadusest tuleneva (TsÜS § 149) aegumistähtaja puhul. Kui elumaja jaotamine

reaalosadeks toimus 1996. aastal (nagu on leidnud nii maakohus kui ka halduskohtud), siis

aegus hüvitise nõudeõigus 2006. aastal. Isegi kui jaatada seisukohta, et hageja omandiõiguse

„kaotus“ toimus 2003. aastal, siis ka sel juhul aegus hüvitise nõue 2013. aastal.

Piiri täpsustamise puhul ei saa kõne alla tulla omandiõiguse kaotamine. Kui piir on ebaselge,

siis on ebaselge ka see, kellele kuulub selles piirilõigus olev omand.

Piiri täpsustamisel tuleb arvesse võtta kõiki muudatusi täpsustataval piiril. Kui omandiõiguse

„kaotuse“ raames võttis maakohus arvesse elumaja sisese pindala hageja kasuks, siis oleks

tulnud võtta arvesse ka kostja poolt kaotatud pindala põllu peal (ca 244 m²).

Kostja pole kohustatud isik hüvitise maksmiseks. Piiri määras kindlaks riik (Maa-ameti

isikus).

Maakohtu määratud hüvitis on ebamõistlikult suur. Juhul kui tugineda hüvitise määramisel

AÕS § 77 lg-le 3, siis tuleks hüvitise suurus arvutada omandiõiguse „kaotamise“ aja, st 1996.

a seisuga. Ei hageja ega maakohus pole viidanud mitte ühelegi tõendile, millest nähtuks

hageja elumaja väärtus 1996. aastal. Hageja omandiosa I korrusel on 48,6 m2, mitte 45,7 m2,

millele viitas ekslikult maakohus. Seega väheneks hüvitise suurus vastavalt ruutmeetrite

arvule 2647,7 euro võrra (2,9 m² x 913 eurot/m²).

Menetluskulude osas on maakohus lähtunud ekslikult 70,5 töötunnist. Tuginedes kostja

esitatud kolmele menetluskulude taotlusele (5. juunil 2019, 4. juulil 2023 ja 6. juulil 2023), oli

kostja esindaja ajakulu tegelikult kokku 84 töötundi. Sellest oleks tulnud ka maakohtul

lähtuda, kui maakohus hakkas töötunde vähendama (maakohus vähendas töötunde 2,5

töötunni võrra). Kostja hinnangul on ka 2,5 tundi põhjendatud ajakulu. Maakohus on ekslikult

leidnud, et kostjal pole muid kulusid. Tegelikult on kostjal ka riigilõivu kulu. Kostja palub

märkida maakohtu otsuse resolutsiooni, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista viivis

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata X 1

katastriüksuse ja X 2 katastriüksuse vaheline piir kindlaks ühel hageja taotletud kolmest

alternatiivist lähtudes või mõista välja kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitis minimaalselt 782

eurot 62 senti iga kostjast vähem saadud ehitise alusest pinna ruutmeetri eest ehk mitte vähem

kui 8374 eurot 12 senti; seada kinnistu X registriosa numbriga XXXXXXX kolmandasse

jakku esimesele vabale järjekohale reaalservituut kinnistu X-X registriosa numbriga

XXXXXXX igakordse omaniku kasuks, mille kohaselt on kinnistu X-X igakordsel omanikul

õigus kasutada segamatult kinnistute piirile jääva eluhoone teist korrust ulatuses, mis on X-X

registriosa numbriga XXXXXXX omaniku valduses ja mis jääb kinnistute vahelisest piirist

olemasoleva teise korruse vaheseinani ning asendada kostja tahteavaldus X registriosa

numbriga XXXXXXX kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale reaalservituudi sisse

kandmiseks jõustunud kohtuotsusega. Hagi rahuldamata jätmisel palub hageja tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks piiri kindlaksmääramise normid ulatuses, mis ei võimalda

piiri kindlaks määramise tulemusena omandit kaotaval poolel nõuda või piiri kindlaks

määraval asutusel omal algatusel määrata omandi kaotamise eest kohene ja õiglane hüvitis.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega õiguslikust olukorrast vaidlusalusel

piirilõigul elumaja reaalosade kujunemisel. 1996. a piirinaabrite poolt ühiselt aktsepteeritud

piiri asukoht kulges elumaja läbivas lõigus piirinaabrite poolt allkirjastatud piiriprotokolli

kohaselt sirgjooneliselt. Kuigi piirilõigule jääva elumaja esimene korrus oli vaheseintega

liigendatud, siis 1997. aastal oli hoone teine korrus üks suur ruum, mille kasutamine toimus

mõtteliste osade kaudu. Materiaalõigusest lähtudes puudub alus väita, et kogu piirile jääv

elumaja jagati reaalosadeks juba esmakinnistamisel 1997. aastal, kui hoone teine korrus oli

üks terviklik ruum.

Maakohtu järeldus, et piiri määramine mujale kui praegusele vaheseina (siseseina) telgjoonele

ei arvestaks valduse ulatusega ega tagaks ruumide otstarbekat kasutamist, pole põhjendatud.

Kuigi on jõustunud Maa-ameti 8. juuni 2020. a korraldus, on alus piir kindlaks määrata ka

käesolevas menetluses. Maakohus ongi tegelikult piiri kindlaks määranud.

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses põhjendanud, millest lähtudes ei ole alust lugeda, et

piiripunkt nr 13 oli kohas, kus mäletas seda asuvat hageja. Vastavas osas on tõendid

hindamata jäänud.

Maakohus oleks pidanud uue vaheseina rajamise nõuet menetlema. Puudub õiguslik alus, mis

annab õiguse lugeda kinnistu piiri määratlemisel esimese korruse vahesein määravamaks

järgnevate korruste vaheseinast ainuüksi seetõttu, et esimene korrus on maapinnale lähemal

asuv korrus. Kuivõrd vaidlusalusele piirilõigule jääv elamu ei ole jagatud reaalosadeks ega

korteriomanditeks, ei ole põhjendatud määrata piiri kulgemine mööda elamu esimese korruse

vaheseina telgesid. Vaheseinte asukohad on muudetavad ning samuti on võimalik muuta

hoone kasutuskorda, kuid sellega koos ei saa automaatselt muutuda omandiõiguse ulatus.

Vaidlusaluse elamu teise korruse vahesein on hageja poolt ehitatud enne 2010. aastat. Teise

korruse vaheseina ehitus oli kostjale teada ning suusõnalise kokkuleppe alusel aktsepteeriti

ehitustegevust aastaid ilma takistusi tegemata.

Põhjendatud oleks määrata kinnistute vaheline piir selliselt, et piir läbib kinnistute piirile

jäävat elumaja eluhoone teise korruse vaheseina telgjooni mööda. Hoone esimesele korrusele

on sellisel juhul projekteeritav täiendav vahesein, mis oleks kohakuti hoone teise korruse

vaheseinaga ning mis on ehitustehniliselt võimalik. Servituudi seadmine ei muuda

ebaseaduslikku ehitust seaduslikuks, kuid loob selle seadustamiseks eelduse. Piiri asukoha üle

toimuva kohtuvaidluse käigus ei saagi hageja seadustada vaheseina II korrusel praeguses

asukohas, mis Maa-ameti otsuse kohaselt asub kostja omandiosas (lisa 1). Teist korrust

kasutati varem asjade hoidmiseks. Vee läbijooks teisel korrusel ei olnud tingitud

ehitustegevuse kvaliteedist, vaid tekkis seetõttu, et puurkaevu pump jäi tööle.

Hüvitise aluseks olevate ruutmeetrite tuvastamisel on kohus lähtunud ekslikult hetkel

piirinaabrite valduses olevast pinnast ning mitte pärast piiri kindlaksmääramist eelduslikult

kummagi piirinaabri valdusesse jäävast omandiosast.

Kui hüvitisenõue on välistatud, on piiri kindlaksmääramise normid vastuolus põhiseadusega.

Maakohtu lahendi õigsust eeldades olnuks põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi

kanda.

6. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, maakohtu

otsus hageja apellatsioonkaebuses vaidlustatud osas muutmata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu seisukoht piiril asuva eluhoone reaalosadeks jagamise kohta on õige. Reaalosadeks

oli elumaja jagatud vastavalt väljakujunenud ajaloolisele elukorraldusele mööda siksakilist I

korruse vaheseina. Teisel korrusel (pööningul) pidi piir olema kohakuti I korruse piiriga, sest

II korrusel ei saanud piir kulgeda teisest kohast võrreldes I korrusega.

Maakohus on põhjalikult põhjendanud, kust peab piir kulgema. Maakohus on sellega jaatanud

Maa-ameti 8. juuni 2020. a korralduses nr 1-17/20/1463 toodud seisukohta piiri kulgemisest.

Maakohus on ka põhjendanud, miks ei saa piir kulgeda hageja poolt välja pakutud

alternatiivsetest kohtadest, sealhulgas on maakohus käsitlenud ka tunnistajate ütlusi ja

üksikute piiripunktide asukohti.

Kostja nõustub maakohtu põhjendustega reaalservituudi mitteseadmise osas. Maakohus on

õigesti arvesse võtnud muu hulgas ka seda, et hageja on II korrusele rajanud ebaseadusliku

ehitise, kusjuures pole see ka ehitustehniliselt korralikult ehitatud (toimunud on vähemalt

kaks veeõnnetust). Hageja soov II korrusele servituut seada on üksnes kattevari ja püüe

seadustamaks hageja poolt II korrusele ebaseaduslikult ehitatud pesuruumi.

Nii hüvitise maksmine kui ka servituudi seadmine tähendaks seda, et eelnevalt oleks

tuvastatud hagejal mingi hüve (kas omandiõiguse või kasutusõiguse) kaotus. Hageja ei kaota

piiri täpsustamise menetluses mitte mingit hüve. Seega pole hagejal ka alust ei kahju ega

kasutuseelise hüvitamiseks ega servituudi seadmiseks.

Hüvitisenõudega seoses jääb kostja oma apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde.

Piiri kindlaksmääramise normid (nii seadused kui ka alamad õigusaktid, nt määrused) on

põhiseadusega kooskõlas. Kõik vajalikud normid on õigusaktides olemas ja midagi puudu ei

ole. Enamgi veel, seadusandja on koguni loonud kaks menetlust, mille abil piire saab kindlaks

määrata – tsiviilkohtumenetluses ja haldusmenetluses. Seega on seadusandja loonud piisavad

võimalused (sh materiaal- ja menetlusõiguse normid), mille abil saavad piiri määramise

vaidlused igakülgselt lahendatud. Normide kooskõla põhiseadusega kinnitab ka

Õiguskantsleri arvamus.

Menetluskulude jaotuse puhul ei tule lähtuda nõuete arvust, vaid iga alternatiivse nõude puhul

tuleb võtta arvesse selle nõude sisu ja mahtu ning menetlemiseks kuluvat aega.

7. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Väär on

kostja seisukoht, et hagi tulnuks jätta läbi vaatamata.

Hageja nõustub kostja seisukohaga, et kohus ei ole vaidlustatud otsuses nõude aegumist

põhjendanud. Põhjenduste puudumisele vaatamata on aga tegemist materiaalõigusega

kooskõlas oleva seisukohaga. Kostja enda poolt viidatud haldusmenetlus piiri

kindlaksmääramiseks sai alguse 2018. aastal. Puudub vaidlus, et 2018. aastal olid piiriandmed

jätkuvalt ebatäpsed ning hageja esitatud nõuded on seega lubatavad.

Alternatiivselt piiri kindlaksmääramisele on võimalik seada reaalservituut kostja omandiosale,

mida hageja on seni II korruse vaheseina ehitamise järgselt 13 aastat kasutanud.

Piiri täpsustamisel tuleb arvesse võtta kõiki muudatusi. Puuduvad tõendid, et hagejale kuulub

suurem osa tagastamisele kuulunud maa-alast ning et väidetavalt suuremas ulatuses tagastatud

maa-ala pärineb justnimelt kostja omandiosast. Kummalegi piirinaabrile tagastati

omandireformi käigus kokku 4 maatükki, mis kogumis moodustasid ½ kogu tagastatavast

38,29 ha suurusest X A-13 talu kinnistust nr 9686.

Hageja ei välista kostja seisukoha tõele vastavust kostja kui kohustatud isiku osas. Seisukoha

tõele vastavuse korral oleksid aga piiri kindlaksmääramise normid vastuolus põhiseadusega.

Hüvitise määramise aluste olemasolu korral on kostja see isik, kes on hagejal kahju tekkimise

korral tekkinud kahju arvelt alusetult rikastunud.

Maakohtu väljamõistetud hüvitis ei ole ebamõistlikult suur. Kostjalt hageja kasuks hüvitise

väljamõistmine oleks põhjendatud summas 11 598 eurot.

Maakohtu otsuse õigsust eeldades on põhjendatud menetluskulude menetlusosaliste enda

kanda jätmine. Kostja kulude osas leidis hageja, et kohtuotsust on võimalik mõista selliselt, et

analüüsimata töötunnid ja arvestamata riigilõiv on kulud, mida kohus ei ole lugenud

põhjendatud menetluskuludeks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus rahuldas hageja nõude hüvitise saamiseks ja määras rahalise tasaarvestuse,

mõistes kostjalt välja 5799 eurot hageja kasuks omandi osade väärtuse tasaarvestamiseks,

samuti menetluskulude osas (jaotuse ja kindlaksmääramise osas). Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja hagi hüvitise saamiseks rahuldamata. Maa- ja

ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Ringkonnakohus jätab

hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldab kostja apellatsioonkaebuse.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hagi piiri kindlaksmääramise ja

piirinaabri piiri kindlaksmääramisel osalemise nõudes nii põhinõude kui ka mõlema

alternatiivse nõude osas rahuldamata. Samuti on maakohus jätnud põhjendatult rahuldamata

reaalservituudi seadmise nõude ning kostja sellekohase tahteavalduse asendamise nõude

jõustunud kohtuotsusega.

Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid

kõiki TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt korrata.

10. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele seoses maakohtus rahuldamata jäänud

nõuetega märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

10.1. Maakohus on põhjendatult hinnanud, kuidas toimus elamu ja maatüki reaalosadeks

jagamine 1996. a. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja kostjaga, et piir määrati 1996. a

seisuga ja reaalosadeks jagamine toimus vastavalt väljakujunenud elukorraldusele mööda

siksakilist esimese korruse vaheseina. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu

põhjendustega. Asjaolu, et elamu teisel korrusel ei olnud vaheseina, ei anna alust väita, et

reaalosadeks jagamist ei toimunud. Asjaolu, et piirimärkide koordinaatidega seoses oli 1996.

a piiriprotokollis ebatäpselt märgitud, et piir kulgeb sirgjooneliselt, ei saa olla aluseks, et

öelda, et piir ei oleks määratud tegelikku vaheseina ja elukorraldust arvestades. Piir määrati

esimese korruse siseseinast ja valduse ulatusest lähtuvalt. Asjas ei ole vaidlust, et 1996. a oli

elamus esimesel korrusel vahesein olemas ja teisel korrusel sel ajal mitte (hageja väitel ehitati

teisele korrusele vahesein enne 2010. a-t, maakohtus üle kuulatud tunnistaja A.A ütluste

kohaselt teist korrust varasemalt keegi ei kasutanud, see oli pööning kola hoidmiseks).

10.2. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid arvestades viidanud põhjendatult ka

sellele, et piiri määramine mujale kui praeguse esimese korruse vaheseina (siseseina)

telgjoonele ei arvestaks valduse ulatusega ega tagaks ruumide otstarbekat kasutamist. Ekslik

on hageja väide, justkui ei oleks maakohus hageja väiteid ja alternatiivseid nõudeid piiri

asukoha osas hinnanud ega piisavalt põhjendanud. Maakohus on oma otsuses detailselt hageja

väiteid ja nõudeid analüüsinud (vt mh maakohtu otsuse p-d 8.5–8.9.3).

Maakohus on põhjendanud ringkonnakohtu hinnangul ammendavalt ka seda, miks ei oleks

põhjendatud piiri määramine mööda teise korruse vaheseina.

10.3. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, justkui ei oleks maakohus piirimärgi nr 13 osas

tõendeid piisavalt hinnanud. Maakohus on hinnanud mh tunnistajate ütlusi piirimärgi nr 13

osas (vt maakohtu otsuse p 8.9).

10.4. Maakohus on põhjendatult leidnud, et piir on hageja ja kostja kinnistute vahel kindlaks

tehtud ning et piir on tehtud kindlaks õiguspäraselt ja kehtivalt. Hageja on kahes paralleelses

menetluses osalenud, maakorralduse läbiviija on piiri kindlaks teinud kehtiva õiguse alusel,

järgides MaaKatS § 17 lg 4 nõudeid ja MaaKS § 15 lg-te 1, 3 ja 5 nõudeid. Maakohus on

õigustatult järeldanud, et kuna piir on kindlaks tehtud kehtiva õiguse kohaselt ja õiguspärases

menetluses, puudub alus piiri kindlaksmääramiseks muul viisil ja praeguses menetluses.

Seega jättis maakohus põhjendatult hageja nõude piiri kindlaksmääramise põhinõudes kui ka

alternatiivsetes nõuetes rahuldamata.

10.5. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul jätnud ka servituudi seadmise nõude õigustatult

rahuldamata. Asjas nähtub mh, et teise korruse ehitus ei ole seadustatud. Hageja on

apellatsioonkaebusele lisanud ehitisregistri väljavõtte. Hageja ei ole nimetatud väljavõtte

lisamist asja materjalide juurde taotlenud ega ka selle lisamist apellatsioonimenetluses

põhjendanud, mistõttu jätab ringkonnakohus selle väljavõtte tähelepanuta. Asjaolu, et

menetluse käigus ei saaks hageja seadustada teise korruse vaheseina, ei muuda maakohtu

lõppjäreldust reaalservituudi nõude rahuldamata jätmise osas ebaõigeks. Maakohus on

põhjendanud mh seda, et kohtumenetluse kestel on kahel korral toimunud hageja II kasutuses

olevalt II korruse alalt (pesuruumist) vee läbijooks, mis viitab, et pesuruumi rajamine II

korrusele ei ole kooskõlas hoone seisundiga. Hageja viide veeõnnetuse tekkepõhjusele ühel

korral ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust reaalservituudi nõude rahuldamiseks.

11. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele seoses piiri kindlaksmääramise nõudega

märgib ringkonnakohus, et ringkonnakohtu hinnangul ei olnud alust jätta kogu hagi läbi

vaatamata, kuna 2018. a seaduse muudatusest tulenevalt pannakse piir paika

haldusmenetluses MaaKS § 15 alusel. Haldusmenetluses piiri kindlakstegemise võimalus ei

välista piiri kindlakstegemise hagi esitamist tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu 12. juuni

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 26). Kuivõrd hageja esitas hüvitise nõude

alternatiivsena põhinõudele, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul alust jätta ka alternatiivsete

nõuete (sh hüvitise nõude) osas hagi läbi vaatamata.

12. Lisaks eeltoodud nõuetele, mille maakohus jättis rahuldamata, on hageja esitanud

menetluses ka hüvitise nõude. Hageja taotleb hüvitise määramist kaotatud omandiosa eest,

viidates, et ajalooliselt hagejale kuulunud ½ elumaja omandiõiguse kaotuse korral peab olema

tagatud hüvitis, mis sõltumata tervikliku kinnisasja suurusest tagab eluhoone omandiõigusest

tingitud kahjuhüvitise.

Maakohus on viidanud, et tegemist on kahe naaberkinnistu vahel kulgeva piiri määramisega,

mille tulemusena tehakse kindlaks reaalosadeks jagatud kinnisasja kaasomandi piir. Nõude

alusena viitas maakohus AÕS § 77 lg-le 3, mille järgi võib kohus kaasomandi reaalosadena

jagamisel, kui reaalosade väärtus ei vasta kaasomanikele kuuluvate mõtteliste osade

väärtusele, määrata rahalise tasaarvestuse osade ühtlustamiseks, samuti koormata üksikuid

osasid servituudiga teiste osade kasuks. Ringkonnakohus nõustub, et iseenesest ka praeguses

olukorras võib ehitise ja maa reaalosadeks jagamise puhul vajadusel lähtuda AÕS § 77 lg-st 3,

kui selle sätte kohaldamise eeldused on täidetud.

Praegusel juhul on maakohus viidanud, et kaasomandisse kuulunud hoone ja selle juurde

kuulunud maatükk ehk kinnistu jagati reaalosadeks juba 1996. a. Maakohus on viidanud, et

kuna piiri kindlakstegemine ja sellega seonduvate omandiosade täpsustamine toimub praegu,

on maakohtu hinnangul rahalise tasaarvestuse määramine AÕS § 77 lg 3 alusel reaalosade

väärtuste ühtlustamiseks põhjendatud ja nõue pole aegunud. Maakohus pole tuginenud

seejuures mitte ühelegi sättele, mis aegumise osas kohaldamisele kuuluks.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks ka piiri kindlaksmääramise nõue aegunud,

kuna nõue piiri kindlakstegemiseks ei aegu. Samuti ei aegu kaasomandi lõpetamise nõue.

Samas aeguvad kaasomandi lõpetamisest tulenevad võlaõiguslikud nõuded.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et hageja võimalik hüvitisenõue on aegunud.

Maakohus viitas, et kaasomand on lõpetatud ja ehitis ja maa on reaalosadeks jagatud 1996. a.

Täpsustavalt märgib ringkonnakohus, et nii X 1 kui ka X 2 kinnistu koosseis on

kinnistusraamatu andmetel „registriosa avamisel 19.12.1996 kinnistamisavalduse alusel sisse

kantud 21.03.1997“ (dtl 46, dtl 48)). Ka kinnistute omanikud on kinnistusraamatu andmetel

19. detsembri 1996. a kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 21. märtsil 1997 (dtl 47, dtl 49).

Kui lähtuda sellest, et hageja õiguseellasel oli hüvitise nõue seetõttu, et temale kuuluv elamu

omandiosa elamu ja maa reaalosadeks jagamise tulemusel vähenes, siis muutus nõue

sissenõutavaks alates jagatud reaalosade kinnistusraamatusse kandmisest. Alates

kinnistamisest oli ka elamu reaalosadeks jaotatud.

Hageja on viidanud, et kostja enda poolt viidatud haldusmenetlus piiri kindlakstegemiseks sai

alguse 2018. a, mil piiriandmed olid ebatäpsed ja seega on hageja nõuded lubatavad ning

nõuded pole aegunud. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Maa-amet tegi korralduse 2020. a

ja selle õiguspärasust kontrollis ka maakohus praeguses menetluses. Asjaolu, et piiri

kindlakstegemine toimus haldusmenetluses aastaid hiljem, ei anna alust järelduseks, justkui

oleks toimunud 2018. a või 2020. a piiride muutmine. Piiride kindlakstegemise menetluse

mõte ei ole piire ega omandiosi muuta, vaid teha kindlaks, missugused on kinnisasjade

vahelised piirid looduses. Õige on kostja väide, et piiride kindlakstegemise menetluse puhul ei

toimu omandiõiguse kaotamist. Kui lähtuda sellest, et elumaja jaotamine reaalosadeks toimus

1997. a ja võimalik hüvitisenõue elamuosa omandi kaotuse eest hakkas ka siis aeguma, siis

aegus hüvitisenõue TsÜS §-st 149 tulenevalt 10 aasta jooksul nõude sissenõutavaks

muutumisest ehk 2007. a. Isegi kui saaks lugeda, et omandiõiguse kaotus toimus 2003. a, mil

toimus X katastriüksuse mõõdistamine, siis ka sellisel juhul aegus hüvitisenõue 2013. a.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada võimaliku hüvitisnõude aegumistähtaja

alguseks 2018. a või hilisemat aega.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et hüvitisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 155 lg 1,

mille kohaselt omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest

tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti. Hüvitisnõue ei ole käsitatav omandiõigusest tuleneva

väljaandmisnõudena TsÜS § 155 lg 1 mõttes.

Asjas ei nähtu ka asjaolusid, mis annaks alust lugeda kostja poolt aegumisele tuginemist hea

usu põhimõttega vastuolus olevaks.

Seega, kuna hüvitisnõue on aegunud, tuleb maakohtu otsus hüvitisnõude rahuldamise osas

tühistada ja jätta hagi ka selles osas rahuldamata.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et ei ole alust tunnistada

piiri kindlakstegemise norme põhiseadusega vastuolus olevaks. Piiri kindlakstegemisel ei

muudeta iseenesest kellegi omandiõiguse ulatust, vaid tehakse kindlaks kinnistute vaheline

piir looduses. Samas, kui reaalosadeks jagamine toob kaasa kellegi senise omandiosa väärtuse

vähenemise, võimaldab AÕS § 77 lg 3 ka hüvitist määrata. Kui maamõõtja rikub oma

kohustusi, on võimalik ka maamõõtja vastutus, kui vastavad eeldused on täidetud. Asjaolu, et

praegusel

juhul

on

hüvitise

nõue

aegunud,

ei

muuda

piiri

kindlakstegemise/kindlaksmääramise norme põhiseadusega vastuolus olevaks.

14. Isegi kui leida, et hüvitise nõue ei oleks aegunud, ei oleks alust hüvitise nõuet praegusel

kujul rahuldada. Ringkonnakohus märgib hüvitise nõudega seoses järgmist.

Maakohus on lähtunud hüvitise väljamõistmisel TsMS § 233 lg-test 1 ja 2 ja määranud

hüvitise hinnangulisena. Ringkonnakohus leiab, et AÕS § 77 lg 3 alusel hüvitist välja mõistes

ei ole põhjendatud määrata hüvitist kindlaks TsMS § 233 lg-test 1 ja 2 lähtuvalt. Kui hageja

tugineb sellele, et tema omandiosa väärtus väheneb, tuleb hagejal oma väidet ka tõendada.

Praegusel juhul on maakohus viidanud küll esitatud hinnangule, samas jääb arusaamatuks

hüvitise suuruse kujunemine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud lähtuda väärtuse

vähenemise hindamisel üksnes ruutmeetrite vähenemisest ja ruutmeetri turuhinnast. Hagejal

tuleb sellise nõude esitamisel tõendada, mis osas tegelikult asja väärtus vähenes, kuna ta ei

saanud ehitisest ja selle alusest maast võrdset osa kostjaga. Praegusel juhul on menetluses

lähtutud väärtuse vähenemise hindamisel üksnes ehitise ruutmeetritest. Muu hulgas tuleb

arvestada ka teise kinnisasja omaniku omandiosa väärtust ja selle võimalikku vähenemist.

Lisaks tuleb arvestada, et hüvitis tuleb välja mõista omandi kaotamise aja seisuga.

15. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi hüvitise väljamõistmise osas ja jätab

selles osas hagi rahuldamata, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust.

Kuna hagi jääb kõigi nõuete osas rahuldamata, tuleb menetluskulud maakohtus jätta TsMS §

162 lg 1 alusel hageja kanda.

16. Kuna hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada, jätab ringkonnakohus ringkonnakohtu menetluses kantud poolte menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

17. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka põhjendatud menetluskulude suuruse.

Maakohus on pidanud maakohtus kostja põhjendatud menetluskulude suuruseks 11 016 eurot.

Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus on põhjendatud ajakuluna

jätnud osa tunde arvestamata, samuti ei ole maakohus arvestanud riigilõivu, mille kostja tasus

määruskaebuse esitamisel ringkonnakohtule.

Asjas nähtub, et maakohtus on kostja esitanud menetluskulude nimekirja 5. juunil 2019,

paludes määrata kostja menetluskulude suuruseks 5. juuni 2019. a seisuga 2328 eurot 13 senti

ning määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses. Nimetatud nimekirja kohaselt on lisaks õigusabikuludele

kandnud kostja kulu riigilõivu 50 euro tasumisel, kui esitas määruskaebuse ringkonnakohtule

hagi tagamise määruse peale, mille ringkonnakohus rahuldas.

Järgnevalt on kostja esitanud menetluskulude nimekirja 4. juulil 2023, mille kohaselt palus ta

määrata menetluskulude suuruseks perioodil 6. juuni 2019 kuni 4. juuli 2023 kokku 10 894

eurot 50 senti. Õigusabi on osutatud kostjale tunnihinnaga 135 eurot, millele lisandub

käibemaks. Kokku on kostja menetluskulude suuruseks märgitud taotluses 13 222 eurot 63

senti (2328,13 + 10 894,50).

6. juulil 2023 esitas kostja menetluskulude nimekirja seoses 5. juuli 2023. a istungiga 526

eurot 50 senti (3,25 tundi).

Õige on kostja väide, et maakohus on ekslikult lähtunud maakohtus kantud lepingulise

esindaja kulude suuruse hindamisel sellest, et kostja lepingulise esindaja ajakulu oli 70,5

töötundi. Asjas nähtub, et 70,5 töötunni arvestamisel on maakohus aluseks võtnud kostja 4. ja

6. juulil 2023 esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu, arvestamata on jäänud

aga 5. juunil 2019 esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu kokku 13,5 tundi.

Ringkonnakohtu hinnangul on 5. juunil 2019 menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu

13,5 tundi arvestades nimekirjas märgitud õigusabitoiminguid põhjendatud. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldustega 4. juulil 2023 esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud

toimingute puhul töötundide mahaarvamisega 2,5 tunni ulatuses. Asja olemust ja menetluse

pikkust arvestades on tehtud toimingud ja nendele kulunud aeg põhjendatud seega 81,5 tunni

ulatuses (84–2,5). Põhjendatud on ka õigusabikulu tunnihind 135 eurot + käibemaks. Viidates

TsMS § 174 lg-le 10, on kostja palunud mõista õigusabikulud välja koos käibemaksuga.

Seega on õigusabikulude põhjendatud suurus maakohtus 13 203 eurot (sh käibemaks).

Põhjendatud menetluskulu on ka riigilõiv 50 eurot määruskaebuse esitamise eest. Asjas

nähtub, et ringkonnakohus on määruskaebuse rahuldanud.

Seega on maakohtus kostja kantud põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 13 253 euro

ulatuses, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

18. Ringkonnakohtus on kostja kandnud õigusabikulusid 2430 eurot (koos käibemaksuga),

kusjuures õigusabi tunnihinnaks on 135 eurot (käibemaksuta) ja õigusabile kulunud aeg on 15

tundi. Viidates TsMS § 174 lg-le 10, on kostja palunud mõista õigusabikulud välja koos

käibemaksuga. Arvestades asja olemust ja mahtu ning apellatsioonimenetluses tehtud

toiminguid seoses hageja ja kostja apellatsioonkaebustega on kostja õigusabikulud 2430 eurot

(koos käibemaksuga) põhjendatud. Lisaks on kostja tasunud riigilõivu 595 eurot, mis on

vajalik ja põhjendatud kulu. Seega on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud mõista hagejalt

välja ringkonnakohtus kantud kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 3025 eurot

(2430 + 595).

Kokku tuleb maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludena välja mõista hagejalt kostja

kasuks seega 16 278 eurot (13 253 + 3025).

19. Vastavalt kostja taotlusele (mille esitas kostja ka maakohtus) märgib ringkonnakohus

TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

20. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

(allkirjastatud digitaalselt)