3-21-2726/49 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-2726

Haldusasi

MM kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – MM

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Vangla taotlus kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

algatamiseks.

3. Rahuldada kaebus osaliselt.

4. Mõista Viru Vanglalt MM kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 2500 (kaks tuhat

viissada) eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

5. Mõista Viru Vanglalt MM kasuks välja menetluskuluna 75 (seitsekümmend viis) eurot.

Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

6. Tagastada MMle tema poolt kohtule esitatud tõendid (dtl 607-617), teise kinnipeetava

poolt esitatud dokument (dtl 695-702) ja MM taotlus (dtl 703).

7. Tunnistada haldusasja menetlus tervikuna kinniseks.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. juulil 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinni peetav isik MM (kaebaja) esitas 21. juulil 2021 Viru Vanglale kahju

hüvitamise taotluse (registreeritud nr-ga 6-16/138-1, dtl 22-59), milles taotles mittevaralise

kahju tekitamise eest 65 000 euro suuruse hüvitise väljamaksmist. Lisaks esitas kaebaja kolm

3-21-2726

kahjunõude täiendust, mis registreeriti 14. septembril 2021 (nr-ga 6-16/138-2, dtl 60-71), 23.

septembril 2021 (nr-ga 6-16/138-4, dtl 85-87) ja 27. septembril 2021 (nr-ga 6-16/138-5, dtl 88-

89).

2. Viru Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus(t)es on kaebaja esitanud järgmised väited.

Kaebajat on hoitud üksikvangistuses alates 19. juulist 2018 ja mitte keegi ei ole kordagi

hinnanud üksikvangistuse mõju tema vaimsele ja füüsilisele seisundile ega kaalunud

üksikvangistuse järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Kaebaja viibis ajavahemikul 19. juuli

2018 kuni 16. juuli 2021 Viru Vanglas üksikvangistuses kokku 1006 päeva ehk 92%

kinnipidamise ajast. Üksikvangistuses oli kaebaja kartserirežiimil olles, täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ajal (sh Covid-19 viiruse levikust tulenenud

julgeolekuabinõud) ning vangla meditsiini- ja psühhiaatriaosakonnas viibimise ajal. Pikaajaline

üksikvangistus ning sellega kaasnevate piirangute ja kambritingimuste kumulatiivne mõju oli

ebaproportsionaalne meede, mis põhjustas kaebajale rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui

need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Üksikvangistus koos

vanglaametnike ebainimliku käitumisega on alandanud kaebaja väärikust ning põhjustanud talle

raske tervisekahju. Üksikvangistuses viibimise ajal peaks vangla igapäevaselt hindama

kinnipeetava tervislikku seisundit, kuid seda ei tehta. Kaebajal on tekkinud tõsised psüühilised

probleemid ning teda, kui psüühikahäirega kinnipeetavat ei oleks tohtinud üksikvangistuses

hoida.

Kaebaja viitas veel erinevatele kinnipidamistingimustele, mis tema üksikvangistuses olekut

raskendasid, ning heitis vanglale ette ka üldiseid halbu kinnipidamistingimusi (nt öine

valgusreostus, kõrge temperatuur kambris jne). Samuti esitas kaebaja etteheiteid tema tervist

puudutavate andmete kättesaadavusele vanglas ning viitas tema diskrimineerimisele

usutunnistuse tõttu.

Kaebaja selgitas, et nõutavast hüvitisest 40 000 eurot moodustab hüvitis tervisekahju tekitamise

eest, 20 000 eurot hüvitis ebamõistlikult pika üksikvangistuse ja inimväärikuse alandamise eest

ning 5000 eurot eraelu puutumatuse rikkumise eest.

3. Viru Vangla jättis 16. novembri 2021. a otsusega nr 6-16/138-6 (dtl 93-95) kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla leidis otsuses kokkuvõtvalt järgmist. Kaebajale

määratud distsiplinaarkaristuste liik, määr ja kuhjumine on otseselt tingitud kaebaja enda

teadlikust süstemaatilisest distsipliinirikkumisest. Kaebaja kartserisse paigutamine ja ka

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on toimunud kooskõlas vangistuse eesmärkidega

ega ole avaldanud kinnipeetavale sellist negatiivset mõju, millest tekkiv kahju tuleks

riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitada. Kaebaja režiim ei erinenud oluliselt tavarežiimil

olija tingimustest, sest kaebaja paiknes jätkuvalt enda kambris, kust temalt võeti küll

kartserikaristuse ajaks ära isiklikud esemed ning päevaseks ajaks voodivarustus. Kohtupraktikas

on Viru Vangla kambrite nõuetekohasust jaatatud. Kambris olles sai kaebaja olla kursis

ühiskonnas toimuvaga vangla ajalehtede vahendusel, samuti kuulata raadiot. Vangla ei teinud

takistusi kaebaja kirjavahetusele ning kaebajale oli tagatud ka telefoni kasutamise võimalus

lähedastega suhtlemiseks. Kinnipeeturegistri andmetel toimus ajavahemikus 19. juuli 2018 – 16.

november 2021 kaebajal 30 kokkusaamist, millest 4 olid pikaajalised kokkusaamised

vanematega. Üksikvangistuse ajal tegelevad kinnipeetavaga mitmed oma valdkonna

erialaspetsialistid, kellega suheldakse iga päev. Alates 2018. aasta septembrist rakendatakse

vanglas suhtlusprogrammi, mis algab kartserirežiimil viibimise 11. päevast ja seda viivad

vanglas läbi kaplan, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tugiisik (vabatahtlik) jt. Kaebaja on saanud

psüühikahäirete ravi ning talle on erinevatel aegadel välja kirjutatud mitmeid

antipsühhootikumide ja antidepressantide gruppi kuuluvaid ravimeid. Kinnipeetava

2(27)

3-21-2726

tervisekaardist ei nähtu, et tal oleks üksikvangistuse kandmise ajal diagnoositud mõni raske

psüühikahäire. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast järeldub, et ennekõike peaks olema

üksikvangistuse kohaldamine välistatud nende isikute puhul, kel esineb psüühikahäireid

sõltumata nende suhtes üksikvangistuse kohaldamisest. MMi puhul ei ilmne, et tal oleks

varasemalt tuvastatud psüühikahäireid. Vangla leiab, et ta ei ole kaebajat inimväärikust

alandavalt kohelnud ega tekitanud talle tervisekahju. Asjaolu, et kinnipeetav ei ole rahul vanglas

kehtiva korraga (nt kartserikaristuse täideviimine ja tingimused, läbiotsimised, arsti vastuvõtt,

ravimite jagamine jne) ei tähenda, et vangla tegevus on õigusvastane ja rikub kinnipeetava

õigusi. Pigem on tegemist kinnipeetava vastuhakuga ükskõik millisele vangla protsessile.

4. MM esitas 18. novembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu kahju

hüvitamiseks summas 65 000 eurot. Kaebaja viitas enda vanglale esitatud kahjunõudele ning

kahjunõude täpsustustele ning palus menetleda tema kaebust vanglale esitatud kahjunõudes ja

selle täiendustes välja toodud asjaoludest ja põhjendustest lähtuvalt.

5. Haldusohus tagastas MM kaebuse 23. novembri 2021. a määrusega HKMS § 121 lg 1 p 3

alusel, kuid Tartu Ringkonnakohus tühistas 28. aprilli 2022. a määrusega halduskohtu 23.

novembri 2021. a määruse ning asi saadeti halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks.

6. Vastuseks kaebuse käiguta jätmise määrusele teatas kaebaja 5. septembril 2022 kohtule, et ta

vähendab nõutava hüvitise suurust 45 000 eurole ja nõuab 40 000 eurot tervisekahju

põhjustamise eest, 4000 eurot inimväärikuse alandamise ja ebamõistlikult pika üksikvangistuse

eest ning 1000 eurot eraelu puutumatuse rikkumise eest. Ühtlasi teatas kaebaja, et ta soovib asja

arutamist kohtuistungil.

7. Kohus võttis 20. septembri 2022. a määrusega kaebuse menetlusse Viru Vanglalt kahju

summas 45 000 eurot hüvitamiseks seoses üksikvangistuses hoidmisega.

8. Viru Vangla esitas 21. oktoobril 2022 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, paludes jätta selle

rahuldamata. Kaebaja esitas seejärel 18. jaanuaril 2023 kohtule kaebuse täienduse.

9. Seonduvalt kohtukoosseisu muutumisega andis kohus 18. septembri 2023. a määrusega

menetlusosalistele tähtajad seisukohtade, taotluste ja vastuväidete esitamiseks. Menetlusosalistel

ei olnud vastuväiteid kohtukoosseisu muutumisele.

10. Kohus jättis 26. oktoobri 2023. a kohtumäärusega rahuldamata kaebaja taotlused

kohtuistungi ja ekspertiisi korraldamiseks. Sama määrusega määras kohus asja läbivaatamise

kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning

neile vastuväidete esitamiseks.

11. Kaebaja esitas 5. novembril 2023 kohtule avalduse tõendite kogumiseks, mille kohus jättis 8.

novembri 2023. a määrusega rahuldamata. Lisaks esitas kaebaja 21. novembril 2023 kohtule

märgukirjana pealkirjastatud avalduse koos Justiitsministeeriumi poolt väljastatud

terviseandmete logidega ajavahemiku oktoober kuni november 2020 kohta. Kaebaja edastas 29.

novembril 2023 kohtule ka täiendava märgukirja. Vastustaja täiendavaid menetlusdokumente ei

esitanud.

12. Kohus otsustas 20. detsembri 2023. a määrusega uuendada asja arutamise ning tühistas

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja (s.o 29. detsember 2023). Kohus andis sama

määrusega kaebajale tähtaja kahjunõude aluse täpsustamiseks.

3(27)

3-21-2726

13. Kaebaja täpsustas kahjunõuet 3. jaanuari 2024 avalduses. Lisaks edastas kaebaja kohtule

samal päeval märgukirjana pealkirjastatud pöördumise koos lisadokumentidega. Kaebaja esitas

kaebuse täienduse kohtule ka 28. jaanuaril 2024 ning lisaks 9. veebruaril 2024 taotluse suulise

menetluse korraldamiseks.

14. Kohus eraldas 13. veebruari 2024. a määrusega käesolevast asjast iseseisvasse menetlusse

MM hüvitamisnõude, mis puudutab ilma tema nõusolekuta terviseandmetega tutvumise

võimaldamist ja terviseandmete levitamist. Uus eraldatud kohtuasi registreeriti numbriga 3-24-

428. Samuti tegi kohus 27. veebruaril 2024 määruse, millega jättis rahuldamata kaebaja 24.

veebruari 2024. a taotluse esindaja menetlusse lisamiseks ning andis vastustajale tähtaja kaebuse

osas täiendava kirjaliku vastuse esitamiseks. Vastustaja esitas täiendavad seisukohad 2. aprillil

2024 ja 8. aprillil 2024 ning kaebaja esitas 4. aprillil 2024 omapoolsed vastuväited.

15. Kohus tegi 23. aprillil 2024 määruse, millega jättis rahuldamata kaebaja 4. aprilli 2024. a

taotluse ravijuhendi „Alaseljavalu diagnostika ja ravi esmatasandil“ asja juurde võtmiseks, võttis

haldusasjast nr 3-22-2321 käesoleva asja juurde eksperdiarvamuse, jättis rahuldamata kaebaja

taotlused vastustaja esindaja menetlusest kõrvaldamiseks ja asja läbivaatamiseks kohtuistungil

ning otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses. Sama määrusega andis kohus

menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning vastuväidete esitamiseks.

16. Kaebaja esitas 8. mail 2024 täiendavad seisukohad ning suurendas kahjunõuet. Kaebaja

märkis, et ta soovib inimväärikuse alandamise ja ebamõistlikult pika üksikvangistuse eest 10 000

euro suuruse hüvitise väljamõistmist ning tasus vastavalt ka täiendava riigilõivu. Lisaks esitas

kaebaja asjas täiendavaid avaldusi ja seisukohti ning seda ka pärast 23. aprilli 2024. a määrusega

määratud täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks määratud tähtaja möödumist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

17. Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt.

17.1. Kaebaja viibib Viru Vanglas alates 19. maist 2017 ning enne vanglasse saabumist ei olnud

tal psüühilise tervise probleeme. Kaebajal esines küll seljavalusid, kuid ta liikus ilma

abivahendita ja suutis seljavalusid võimlemisega kontrolli all hoida.

17.2. Ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 hoiti kaebajat vanglas üksikvangistuses

kokku 1006 päeva ehk umbes 92% ajast. Kaebaja viibis sellel ajavahemikul erinevatel aegadel

kartseris, talle kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid ning lisaks viibis ta ka ravil Viru

Vangla meditsiiniosakonnas ja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas, millega kaasnes samuti

üksikvangistus. Lisaks kohaldati aastatel 2020 kuni 2021 Covid-19 viiruse leviku tõkestamiseks

kinnipeetavate suhtes üksikvangistust.

17.3. Kaebaja hinnangul on pikaajaline üksikvangistus ning distsiplinaarkaristuste määramine ja

nende väikeste vahedega või vahedeta täitmisele pööramine ebaproportsionaalne meede ning

rikub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3.

Riigikohus on leidnud, et põhiseaduse (PS) § 18 lõikest 1 ja § 28 lõikest 1 tulenevate põhiõiguste

tagamiseks peab vangla karterikaristusi täitmisele pöörates jälgima muu hulgas, et kartseris

viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega

kahjustaks isiku tervist. Eesti Vabariik on ratifitseerinud olulised isikute põhiõigusi kaitsvad

rahvusvahelised lepingud, paktid, deklaratsioonid ja konventsioonid, mh EIÕK, ÜRO

Inimõiguste ülddeklaratsioon ning ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või

4(27)

3-21-2726

inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni. EIÕK alusel on

EIK selgelt määratlenud tingimused ja korra, millal, kes ja kuidas saab inimese suhtes kohaldada

üksikvangistust. Viru Vangla on seda korda räigelt rikkunud, st toime pannud rikkumised EIÕK

artikkel 3 tähenduses.

Õiguskantsler juhtis juba 2016. aastal Justiitsministeeriumi tähelepanu sellele, et

vangistusseaduses (VangS) sätestatud kartserikaristuse maksimaalne kestus ületab Mandela

reeglite1 artikleid 43-44 arvestades, ÜRO piinamisvastase eriraportööri ning Piinamise ja

Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT)

hinnangul põhjendatud määra mitmekordselt. CPT on aastatel 2014 ja 2019 Eestile saadetud

raportis kritiseerinud nii seadusega sätestatud kartserikaristuse maksimaalset kestust, kui ka

mitme karistuse järjestikku kandmist. Kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada 14 ööpäeva ning

14-päevasele kartseris viibimisele peab järgnema mõistlik aeg tavarežiimil. Kaebaja on viibinud

kartseris pikemaid perioode, kui sätestab VangS § 63 lg 1 p 4 (s.o enam kui 45 päeva).

17.4. EIK-i praktikast tuleneb lepinguosalistele riikidele kõrgendatud hoolsuse kohustus

psüühiliselt haigetele isikutele kohaste kinnipidamistingimuste tagamisel. Vanglale on teada

kaebaja tervisega seonduv, sh tema üha halvenev vaimne tervis. 18. veebruaril 2021 tuvastati

kaebajal Ahtme haiglas raske depressioon Kaebajale on üksikvangistuse kohaldamisega

kaasnenud mitmesugused psüühilise tervise probleemid (depressioon, unehäired, paanikahood,

elutüdimusmõtted, ärevus, häälte kuulmine, meeleolulangus), kuid vangla ei ole tema

üksikvangistuses hoidmise juures seda absoluutselt arvestanud. Kaebaja seljavalud on ägenenud,

sest kartseris olles võeti temalt päevasel ajal (s.o kl 6.00 - 20.00) ära madrats ning keelati

võimlemismati kasutamine.

Kaebaja suhtes ei oleks tohtinud üksikvangistust kohaldada raskete psüühikahäirete tõttu.

Mandela reeglite artikkel 45 lg 2 sätestab, et üksikvangistust ei tohi kohaldada psüühikahäiretega

kinnipeetava suhtes. Vastav keeld on sätestatud põhjusel, et psüühikahäiretega kinnipeetavatel

võib üksikvangistus vallandada psühhoosi (kaebajal diagnoositi psühhoos), mis suurendab

enesevigastamise ja enesetapu sooritamise riski (kaebajal tekkisid raskest depressioonist

enesetapu mõtted).

17.5. Kaebaja märgib, viidates erinevale kohtupraktikale (EIK, Riigikohus jne) ning

õiguskantsleri seisukohtadele, et vangla ei ole kordagi analüüsinud tema suhtes vägisi

kohaldatud negatiivse keskkonna kahjulikke mõjusid. EIK on leidnud, et üksikvangistuse

kohaldamisel peab eksisteerima isiku füüsilise ja psüühilise seisundi pidev jälgimise mehhanism

ning üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt

hinnata. ÜRO Inimõiguste Komitee ja CPT on rõhutanud, et üksikvangistuses viibiva

kinnipeetava seisundit peab igapäevaselt jälgima meditsiinitöötaja. Õiguskantsler on leidnud, et

üksikvangistuses oleva kinnipeetava läbivaatus peab olema sisuline, mis tähendab, et vangla

tervishoiutöötaja peab käima üksikvangistuses viibijaid kambrites vaatamas ja nendega

vestlemas. Viru Vanglas puudub üksikvangistuses viibijate jälgimise kord. Kaebajale oleks

pidanud võimaldama tähenduslikku suhtlust vähemalt kaks tundi päevas. Teda on

diskrimineeritud võrreldes teiste üksikvangistuses viibinud kinnipeetavatega.

17.6. Kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamine ei olnud põhjendatud ega proportsionaalne ka

seetõttu, et kõik rikkumised olid kerget laadi. Kaebaja ei kasutanud füüsilist vägivalda ega

rünnanud kedagi. Ta ei suuda lihtsalt vangla keskkonnaga (eriti üksikvangistusega) kohaneda

ning paneb rikkumisi toime psüühikahäirete (raske depressioon, stress, närvilisus jne) tõttu, mille

on tekitanud üksikvangistus.

1 ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglid

5(27)

3-21-2726

17.7.

Kaebajale üksikvangistusega kaasnenud tagajärgi on raskendanud tema

kinnipidamistingimused.

Kaebaja kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada järgmiste asjaolude kumulatiivset

mõju: 1) üksikvangistuse negatiivset mõju ei hinnatud ja kaebaja jäeti sisuliselt abita, mille

tagajärjeks oli tervisekahju; 2) kaebajale põhjustati raske psüühikahäire (mh psühhoos) ja peale

seda hoiti teda üksikvangistuses; 3) kaebajal keelati päevasel ajal voodi kasutamine, samuti

raamatud ja õpikud; 4) kaebajal keelati kokkusaamised ja tema helistamist piirati ühele korrale

nädalas (10 minutit); 5) üksikvangistuses puudus tähenduslik suhtlemine; 6) puudus

sportimisvõimalus ja jalutamine toimus betoonkastis; 7) öise valgusreostuse tõttu ei saanud

kaebaja magada; 8) suvekuudel oli kambris kõrge temperatuur ja õhupuudus; 9) üksikvangistuses

puudus mõtestatud tegevus − vaimne ja füüsiline stimulatsioon; 10) kaebaja viibis täielikus

tunnetuslikus isolatsioonis; 11) kaebajalt võeti ära neuroloogi poolt määratud kark ja sellega

keelati sisuliselt ära õues jalutamine jms; 12) kaebajal keelati kokkusaamine vanematega; 13)

kartseris lülitati raadio välja; 14) iga päev toimusid rutiinsed kogu keha läbiotsimised; 15)

ravimeid jagasid valvurid; 16) meedikute vastuvõtud toimusid valvurite juuresolekul; 17)

ametnikud käitusid kaebajaga ebardlikult (kägistasid, peksid, koostasid valeettekandeid, väänasid

käsi selja taha, mõnitasid, solvasid ning varastasid ramadaani ajal tema datlid ja söögi).

17.8. Lisaks on kaebajat kui islamiusulist kinnipeetavat diskrimineeritud usutunnistuse tõttu.

Talle ei väljastatud usutalituseks vajalikke esemeid ning kartseris puudus kell, et viis korda

päevas õigeaegselt palvetada ja ramadaani ajal õigeaegselt süüa. Vangla kaupluses ei müüda

„Halal“ märgistusega toitu. Kaebaja oli sunnitud olema taimetoitlane, sest vangla pakub

moslemitele kartseris „sealihavaba“ toiduna sisuliselt taimetoitu, kuigi võiks pakkuda kana ja

kala. 2021. a ramadaani ajal sai kaebaja vähem süüa, sest ta ei saanud võtta kahe kausiga vastu

kolme toidukorda. Kaebaja ei ole saanud osa võtta moslemite ühispalvustest.

17.9. Kaebaja on seisukohal, et pikaajaline üksikvangistuses viibimine, sh sotsiaalses

isolatsioonis, ületas vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme (VangS § 41 lg 1)

ehk kujutas endast väärikuse alandamist. Üksikvangistusega kaasnevate liikumispiirangute

kohaldamisega põhjustatud kahju võib määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega

tekitatud kahjuna. Pikaajaline üksikvangistus ning sellega kaasnevad piirangud,

kambritingimused ja vanglaametnike ebainimlik käitumine põhjustas taotlejale raske

tervisekahju. Samuti on vangla meditsiinipersonalil süü taotleja ravimisel, st ravi oli ebapiisav

ning meedikud ei sekkunud kaebaja piinamise takistamiseks oma arguse tõttu. Valvurite poolt

ravimite jagamine ning arstide ja meditsiiniõe vastuvõtud kambris valvurite juuresolekul

rikkusid kaebaja eraelu puutumatust EIÕK artikkel 8 tähenduses.

17.10. Lisaks esitatud kahju hüvitamise nõudele palub kaebaja tunnistada justiitsministri 30.

novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 4 p 1, VSkE § 60 lg 1

ja VSkE § 100 lg 2 ning VangS § 651 põhiseadusega vastuolus olevaks, sest need võimaldavad

ebaproportsionaalselt karistada.

18. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta kaebus rahuldamata

alljärgnevatel põhjendustel.

18.1. Vastustaja jääb Viru Vangla 16. novembri 2021 otsuses nr 6-16/136-6 väljendatud

seisukohtade juurde, märkides lisaks, et kuna aastatel 2020 ja 2021 lukustati perioodiliselt Viru

Vangla osakondi vältimaks Covid-19 viiruse levikut vanglas, tuleb kaebaja üksikvangistuses

6(27)

3-21-2726

hoidmise puhul arvestada ka vastavate Covid-19 puudutavate Viru Vangla direktori käskkirjade

põhjendustega.

18.2. Kaebaja tekitas ise oma õigusvastase käitumisega olukorra, et tema suhtes oli vaja

kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserit või isoleerida ta teistest kinnipeetavatest. Kaebajal oli

võimalik seda vältida. Seonduvalt üksikvangistusega osundab vastustaja, et EIK-i praktika

kohaselt turvalisuse, distsiplinaar- või kaitsekaalutlustel teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld

ei tähenda iseenesest ebainimlikku kohtlemist või karistamist (vt EIK-i lahend asjas nr 31535/09,

p 75). Kaebaja kartserisse paigutamine ja ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on

toimunud kooskõlas vangistuse eesmärkidega ega ole avaldanud kinnipeetavale sellist negatiivset

mõju, millest tekitatud kahju tuleks RVastS alusel hüvitada.

18.3. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja kartserikaristuse kandmise mõju on

personaalne, sõltudes erinevatest tingimustest, sh keskkonnast, milles kinnipeetav viibib.

Kahjunõude esitaja režiim ei erinenud oluliselt tavarežiimil olija tingimustest. Kaebaja paiknes

oma elukambris, kus temalt võeti küll kartserikaristuse kandmise ajaks ära isiklikud esemed ning

päevaseks ajaks voodivarustus, kuid tema käsutuses oli kamber, suuruses ca 9,9 m2, eraldatud

dušinurga ja tualetiga. Viru Vangla on suhteliselt kaasaegne vangla ja kambrid on kaasaegsed

ning vastavad eluruumide üldistele nõuetele nii nagu Eesti õigusaktid seda ette näevad.

Kohtupraktikas on Viru Vangla kambrite nõuetekohasust jaatatud. Kaebaja sai olla kursis

ühiskonnas toimuvaga vangla ajalehtede vahendusel, samuti oli jätkuvalt olemas kambris raadio

kasutamise võimalus. Vangla ei teinud takistusi kaebaja kirjavahetusele ning kaebajale oli

tagatud ka telefoni kasutamise võimalus lähedastega suhtlemiseks. Vastustaja märgib, et kaebajal

oli küll piiratud oma osakonnasisene liikumine ja teiste vangidega suhtlemine, kuid ta paiknes

tavapärases kambris ja sisuliselt oli piiratud vaid oma osakonnas liikumine 4 tunni vältel päevas.

18.4. Alates 2018. aasta septembrist rakendatakse vanglas n.ö suhtlusprogrammi, mis algab

kartserirežiimil viibimise 11. päevast ja seda viivad vanglas läbi kaplan, sotsiaaltöötaja,

psühholoog, tugiisik (vabatahtlik) jt. Kohtumiste teemad on vabal valikul, nende eesmärk on

pakkuda kartserikaristuse ajal inimlikku kontakti ja ennetada, et ei tekiks või süveneks

üksikvangistuse võimalik negatiivne mõju. Kaebajale on korduvalt pakutud võimalust osaleda

üksikvangistuse leevendusprogrammis. Kaebaja on nõustunud osalema vestlustel kaplaniga, kuid

vangla teiste teenistujatega, sh psühholoogiga, sotsiaaltöötajaga, kriminaalhooldajaga on kaebaja

keeldunud suhtlemast.

18.5. Kaebaja üheks põhiväiteks on, et vangla on pikaajalise üksikvangistusega kahjustanud tema

vaimset tervist. EIK praktikast järeldub, et ennekõike peaks olema üksikvangistuse kohaldamine

välistatud nende isikute puhul, kel esineb psüühikahäireid sõltumata nende suhtes

üksikvangistuse kohaldamisest. Ka kinnipeetava kahjunõudes viidatud EIK-i 3. juuli 2012. a

otsuses asjas nr 13579/09 (Razvyazkin vs Venemaa) käsitletud asjaoludest nähtub, et selles

kohtuasjas olid avaldajal tuvastatud rasked psüühikahäired juba enne tema suhtes

üksikvangistuse kohaldamist ning tulenevalt nendest probleemidest oli psühholoogiliste

uuringute tulemusel sedastatud, et avaldaja suhtes oli üksinduses viibimine vastunäidustatud.

Kaebaja puhul ei ole varasemalt tuvastatud psüühikahäireid. Pigem rõhub kinnipeetav sellele, et

tema psüühiline seisund on muutunud üksikvangistuses.

18.6. Kohtupraktikas on laialdaselt rõhutatud, et üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja

füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata. Kaebaja on saanud psüühilist ravi ning talle on

erinevatel aegadel välja kirjutatud mitmeid antipsühhootikumide ja antidepressantide gruppi

kuuluvaid ravimeid. Kinnipeetava tervisekaardist ei nähtu, et talle oleks üksikvangistuse

kandmise ajal diagnoositud mõnda rasket psüühikahäiret. Seevastu on psühhiaater 2019. aastal

pärast kaebaja psühhiaatriaosakonnas ravil viibimist avaldanud arvamust, et kaebaja

7(27)

3-21-2726

depressioonile viitavad avaldused ja käitumine on seotud tahtmatusega karistust kanda ning nn

depressiooni püsimine, meelepetete avaldamine ja suitsiidikatse tegemine on sihipärane tegevus

karistuse kandmise tingimuste kergendamiseks ja seotud karistuse kandmisega seotud stressiga

(vastav teave kajastub kaebaja tervisekaardi kannetes). Kaebaja on küll viibinud ravil

statsionaarses psühhiaatriaosakonnas, kuid tal ei ole seal siiski tuvastatud kliiniliselt väljendunud

depressiooni, sest tal ei ole vastavaid tunnuseid esinenud. Leitud on, et kaebajal esinevad küll

impulsiivsed, düssotsiaalsed ja paranoilised iseloomujooned aktsentueerituse tasemel, kuid mitte

isiksushäiret.

18.7. Kaebaja kinnipidamistingimuste osas märgib vastustaja järgnevat.

18.7.1. Kaebaja kandis kartserikaristust tavakambris ja kambris oli tavapärane narivoodi.

Vastavalt Viru Vangla kodukorras sätestatud osakondade V7 ja V8 päevakavale annab

kinnipeetav kartseris viibimise ajaks pärast hommikust loendust kambrist päevaseks ajaks ära

voodivarustuse ja pärast õhtust loendust antakse voodivarustus tagasi. Kaebaja viitab temal

esinevatele seljavaludele ja radikulopaatiale. Tartu Ülikooli Kliinikumi neurokirurg diagnoosis

(haigusjuht A9015) 2021. aastal kaebajal kroonilise mittespetsiifilise nimmevalu,

pseudoradikulaarse kiirgumisega. Neurokirurgi poolt tuvastatud objektiivne leid ei kinnita

kuidagi hageja väidetud terviseprobleemi. Kartserisse lubatud esemete puhul lähtub vangla VSkE

§ 60 lg-s 1 toodud kinnisest loetelust.

18.7.2. Kaebaja püüab kaebusega tekitada ekslikku arvamust, justkui oleks vangla teda kolm

aastat järjestikku suletud režiimil hoidnud. See ei vasta tegelikkusele. Vastustaja on edastanud

21. oktoobril 2022 kohtule andmed, mil isik paiknes suletud režiimil. Andmetest nähtub, et

kartserite vahel tehti arvestatavaid pause. Mõnel juhul ületas kartseris paiknemine küll 45

ööpäeva, kuid see on olnud marginaalne, ega saanud kaasa tuua kaebajale olulist kahju ega rahas

hüvitatavat kohustust. Kaebaja ise on oma tegevusega põhjustanud kartserikaristuste

kohaldamise.

18.7.3. Ajal, mil kaebaja paiknes kartserikambris või tema suhtes kohaldati VangS § 69 lg-s 2

sätestatud piiranguid, ei võimaldatud talle kambriväliseid tegevusi (v.a jalutuskäigud värskes

õhus, tervishoiuteenuse osutamine jms), sest kaebaja paiknes suletud režiimil. Kaebajale suletud

režiimi kohaldamine oli otsene tagajärg tema enda rikkuvale ja vangla julgeolekut ohustavale

tegevusele. Seejuures pehmendas vangla suletud režiimi erinevate sekkumistegevustega, tehes

pause ning paigutades kaebaja vahepeal tavarežiimile.

18.7.4. Kinnipeetava VangS § 55 lg 2 sätestatud õigust, viibida 1 tund päevas värskes õhus,

suletud režiimil paiknemine ei mõjuta. Vangla jalutusaladele ei ole seatud nõudeid akende

rajamiseks, küll aga peavad jalutusalad välistama kinnipeetava põgenemise, teiste

kinnipeetavatega kaubavahetuse jms rikkumiste toimepanemise.

18.7.5. Sportimiseks ei ole vaja mingeid eritingimusi ja vahendeid. Soovi korral on sportida

võimalik nii kambris kui ka värskes õhus (kaebaja paiknes kambris üksi, seega oli tal selleks

piisavalt ruumi kambris ja tema tegevus ei saanud häirida ka kaaskinnipeetavat). Vangla

julgeolekuriskide põhjal ei saa osakonnas E7 või E8 paiknevaile kinnipeetavaile võimaldada

üldiseks kasutamiseks mõeldud spordisaali või spordiväljakut, vaid neile olid loodud

sportimisvõimalused oma osakonnas.

18.7.6. Öösiti põleb kambrites öövalgusti, mis on eelkõige vajalik järelevalvetoimingute

tegemiseks. Kohtupraktikas on seda peetud vangistusega paratamatult kaasnevaks tingimuseks.

Mis puudutab kambri temperatuuri, siis on suvel paratamatu, et temperatuurid tõusevad ka

8(27)

3-21-2726

siseruumides. Tegemist on üldjuhul lühiajalise olukorraga. Kinnipeetavate eluruumides ei ole

konditsioneere, samas on terves vanglas kaasaegne sundventilatsioon, mis töötab häireteta. Ka

kohtupraktikas ei ole vangla ventilatsioonile tehtud etteheiteid. Seoses kambri ventilatsiooniga on

kaebaja pöördunud kohtusse ka juba varasemalt.

18.7.7. Kaebaja on seoses väidetava ebapiisava või ebakvaliteetse tervishoiuteenusega

pöördunud kohtusse eraldi tsiviilõigusliku vaidlusega (kohtuasi nr 2-21-978), mistõttu tuleb

kaebus selles osas jätta läbi vaatamata. Psüühikahäirete osas on tuvastatud kaebaja simuleerimine

(vt haigusjuhud A16095 2019, A2963 2020). Samuti tuleb jätta kaebus läbi vaatamata kaebajalt

kargu ära võtmise osas, sest selles osas käib vaidlus kohtuasjas nr 3-22-2321. Lisaks toob

vastustaja välja, et kaebaja väärkasutas küünarkarku.

18.7.8. Lukustatud režiimi kohaldamisel võimaldatakse kinnipeetavale kuulata raadiosaateid.

Kaebajale võimaldati samuti raadiot kuulata, kuid 14. aprilli 2021. a käskkirjaga nr 6-3/255-1

piirati kinnipeetava õigust kuulata kartserikaristuse kandmise ajal raadiosaateid, seda põhjusel, et

MM ei täitnud Viru Vangla kodukorra punktis 6.3. sätestatud nõuet lülitada raadio loenduse ajaks

välja. Sellel teemal käib vaidlus haldusasjas nr 3-21-1665 ja seetõttu tuleb kaebus jätta raadiot

käsitlevas osas läbi vaatamata. Vastustaja selgitab siinkohal, et kaebajale anti kambrisse 12.

veebruaril 2019 isiklik televiisor, mis võeti kambrist ära 2. detsembril 2019, sest see muutus

kasutuskõlbmatuks. 27. märtsil 2020 soetas kaebaja uue teleri, mis anti kambrisse 31. märtsil

2020 ja paigutati lattu tagasi 22. mail 2020. Televiisor anti uuesti kambrisse 23. septembril 2020.

Seega oli kaebajal periooditi võimalik televiisorit kasutada.

18.7.9. Vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44

„Järelevalvekorraldus vanglas“ § 32 redaktsiooni kohaselt oli vanglal kohustus kaebaja

läbiotsimist teostada.

18.7.10. Ravimeid väljastatakse kinnipeetavaile vastavalt Viru Vangla kodukorra punktides 20.7.

- 20.9. sätestatule, millest kaebaja on teadlik alates 19. maist 2017, mil ta Viru Vanglasse

paigutati. Ravimeid jagatakse kodukorras sätestatud viisil eelkõige vangla julgeolekuohu ja

tervisele kahjuliku tagajärje vältimiseks, et kinnipeetavad ravimeid ei koguks, ei annaks neid

edasi isikutele, kellele need määratud ei ole, ja et ravimeid tarvitataks vastavalt arsti

ettekirjutusele. Tugevdatud järelevalvet vajavate kinnipeetavate meediku visiidi ajal on ametnik

kambri/kabineti ukse juures, seda eelkõige meediku ohutuse tagamise eesmärgil ja seda vajadust

on kohtupraktikas jaatatud. Ametnike eesmärk on tagada meediku turvalisus kinnipeetavale

tervishoiuteenuse osutamisel.

18.7.11. Vanglale ei ole teada ühtegi juhtumit, mil kaebajat oleks kägistatud, pekstud, tema

suhtes valesüüdistusi esitatud või teda mõnitatud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on

esitanud kaebuses teadvalt valeväited. Vastustajal ei ole põhjust kahelda ka vanglaametnike

ettekannetes. Kaebaja on süstemaatiline õigusrikkuja, tema rikkumiste kohta on koostatud

hulgaliselt ettekandeid (ajavahemikul 19. juuli 2019 kuni 21. juuli 2021 karistati kaebajat

distsiplinaarkorras 99 korral).

18.7.12. Datlite ja usu alusel diskrimineerimise küsimuses on kinnipeetav juba pöördunud

kohtusse (kaebus asjas nr 3-21-972). Vangla ei saa kuidagi nõustuda kaebaja väitega usulisest

diskrimineerimisest. Seda, et vangla ei diskrimineeri islamiusulisi, kinnitab muu hulgas kaebaja

isegi – tuues asjas nr 3-21-972 esitatud kaebuses välja, et islami usku kinnipeetav, kes ei viibinud

karteris, sai oma datlid koheselt kätte. Ramadaan on kord aastas ning kaebaja saab tahte

olemasolul käituda selliselt, et ta ramadaani ajal ei pea kartserikaristust kandma. Lisaks ei ole

datlid ramadaani ajal islamiusu kohaselt vältimatult vajalikud. Tegu on pigem traditsiooniga,

mida võimaluse korral järgitakse. Suletud režiimil paiknevale kinnipeetavale ei ole usuline

9(27)

3-21-2726

sümboolika, usukirjandus ega ka usuline tegevus kuidagi piiratud. Usulisi rituaale on tal võimalik

kambris iseseisvalt läbi viia.

18.7.13. praeguse asja puhul võib esineda kattuvus asjaga nr 3-21-431. Kambris oleva

ventilatsiooni küsimuses on kaebaja pöördunud kohtusse juba varem ning Tartu Ringkonnakohus

on jätnud 16. detsembri 2021. a otsusega haldusajas nr 3-18-1703 MM kaebuse täielikult

rahuldamata, sest vanglas on nõuetele vastav ventilatsioon tagatud.

KOHTU SEISUKOHT

19. Kaebaja nõuab käesolevas asjas Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist ajavahemikul 19.

juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 talle tekitatud kahju eest.

Kaebaja heidab vanglale ette, et teda hoiti eelnimetatud ajavahemikul pikaajaliselt (1006 päeva)

üksikvangistuses (s.o kartseris ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise raames eraldatud

lukustatud kambris), mille mõju tema vaimsele ja füüsilisele seisundile jäeti hindamata. Kaebaja

väitel ei pakutud talle üksikvangistuses olles psühhosotsiaalset tuge ega kaalutud üksikvangistuse

järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Kaebajale tekkisid üksikvangistuses hoidmise tagajärjel

psüühilised terviseprobleemid. Pikaajaline üksikvangistus koos sellega kaasnevate piirangute

ning kambritingimuste kumulatiivse mõjuga oli ebaproportsionaalne meede, mis põhjustas

kaebaja hinnangul talle rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Lisaks viitab kaebaja erinevatele vangla tegevustele, mis

avaldasid mõju üksikvangistusega kaasnenud tagajärgedele. Kaebaja leiab, et talle tekitati

tervisekahju, tema inimväärikust alandati ning samuti rikuti tema eraelu puutumatust.

Kuigi kaebuses nõutakse hüvitist eelkõige kahju eest, mis on tekkinud pikaajalise

üksikvangistuse ning sellega kaasnevate piirangute ja kambritingimuste kumulatiivse mõju tõttu,

viitab kaebaja lisaks ka sellele, et tavarežiimil olles tekitasid talle teatud konkreetsed

kinnipidamistingimused ja vangla tegevused2 samuti kahju (dtl 600-602). Eelkõige tuleb aga

kohtu arvates hinnata kaebaja etteheiteid kinnipidamistingimustele ja talle kohaldatud

piirangutele üksikvangistuses hoidmise kontekstis. Kaebaja on väljendanud selgelt enda eesmärki

nõuda hüvitist kinnipidamistingimuste kumulatiivse mõju eest (dtl 55).

20. Pärast nõuete suuruse täpsustamist ja täiendava riigilõivu tasumist palub kaebaja vastustajalt

välja mõista tervisekahju põhjustamise eest 40 000 eurot, inimväärikuse alandamise ja

ebamõistlikult pika üksikvangistuse eest 10 000 eurot ning eraelu puutumatuse rikkumise eest

500 eurot.

Kuigi kaebaja on eraelu puutumatuse rikkumise eest soovinud algselt 5000 euro suurust hüvitist

(dtl 58) ja hiljem seda nõuet vähendanud 1000 euroni (dtl 107), on selle nõude suuruseks

praegusel juhul jäänud 500 eurot. Nimelt eraldas kohus 13. veebruari 2024. a määrusega (dtl 625-

628) käesolevast asjast iseseisvasse menetlusse kaebaja hüvitamisnõude osas, mis puudutab tema

terviseandmetega tutvumise võimaldamist ja terviseandmete levitamist ilma tema nõusolekuta

(uus haldusasi nr 3-24-428). Eraldatud nõude puhul soovis kaebaja samuti hüvitist seoses enda

eraelu puutumatuse rikkumisega. Kuna kaebaja ei täpsustanud, kuidas nõutava hüvitise summa

kahe eraldiseisva haldusasja vahel jaguneb, leidis kohus asjas nr 3-24-428, et kaebaja eraelu

puutumatuse rikkumisega seonduvat kahjunõuet tuleb käsitada nii, et kaebaja nõuab haldusasjas

2 Sportimisvõimaluste puudumine, jalutamine betoonkastis, kambri kõrge temperatuur ja õhupuudus, tugikargu ära

võtmine, vanematega kokkusaamiste keelamine, keha läbiotsimised, ravimite andmine valvurite pool,

meditsiinitöötajate vastuvõtud valvurite juuresolekul, kägistamised, peksmised, mõnitamised, datlite vargus, söögita

jätmine, ususümboolika keelamine, „Halal“ toodete kaupluses mittemüümine ning ühispalvustel osalemise

keelamine

10(27)

3-21-2726

nr 3-21-2726 seoses eraelu puutumatuse rikkumisega 500 euro väljamõistmist ning haldusasjas

nr 3-24-428 samuti seoses eraelu puutumatuse rikkumisega 500 euro väljamõistmist (vt 12.

märtsi 2024. a määrus asjas nr 3-24-428). Kaebaja ei ole kohtu poolt tema kahjunõude selliselt

määratlemisele vastu vaielnud.

21. Kohus märgib, et kaebaja on käesolevas asjas esitatud kaebuses kirjeldatud asjaoludel

esitanud halduskohtule kaebuseid ja esialgse õiguskaitse taotluseid ka varem. Sellele on viidanud

ka vastustaja. Siiski ei tuvastanud kohus, et kaebaja oleks kaebuses kirjeldatud asjaoludel

nõudnud vastustajalt varasemalt halduskohtu kaudu mittevaralise kahju hüvitist. Kuigi kaebajal

on maakohtus pooleli tsiviilvaidlus3, mis seondub käesoleva vaidluse temaatikaga, puudutab

tsiviilasjas nr 2-21-978 esitatud kaebaja nõue konkreetselt tervishoiuteenuse osutamist ja sellega

tekitatud kahju. Kohtu hinnangul on tsiviilasjas nr 2-21-978 ja käesolevas asjas esitatud nõuete

alused siiski erinevad, kuigi kahjuna välja toodu võib teatud ulatuses kattuda. Eelnevat

arvestades ei pea kohus vastustaja taotlust kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks (seoses

varasemate kohtuasjadega) siiski põhjendatuks ning jätab selle rahuldamata.

22. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei

olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud,

puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik

võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au

või hea nime teotamise korral.

23. Kaebaja märgib, et ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 viibis ta kartseris

järgnevatel kuupäevadel:

1) 19.07.2018 − 18.08.2018, s.o 30 päeva;

2) 10.09.2018 – 25.09.2018, s.o 15 päeva;

3) 26.10.2018 – 31.10.2018, s.o 5 päeva;

4) 18.12.2018 – 23.12.2018, s.o 5 päeva;

5) 28.12.2018 – 05.01.2019, s.o 8 päeva;

6) 07.02.2019 – 25.03.2019, s.o 46 päeva;

7) 29.04.2019 – 22.05.2019, s.o 23 päeva;

8) 07.08.2019 – 19.09.2019, so 43 päeva;

9) 23.09.2019 – 30.09.2019, s.o 7 päeva;

10) 07.10.2019 – 14.11.2019, s.o 38 päeva;

11) 18.11.2019 – 08.01.2020, s.o 51 päeva;

12) 13.01.2020 – 17.03.2020, s.o 64 päeva;

13) 23.04.2020 – 05.06.2020, s.o 43 päeva;

14) 15.06.2020 – 28.07.2020, s.o 43 päeva;

15) 03.08.2020 – 22.09.2020, s.o 50 päeva;

16) 06.10.2020 – 25.11.2020, s.o 50 päeva;

17) 05.12.2020 – 14.01.2021, s.o 40 päeva;

18) 14.02.2021 – 30.03.2021, s.o 44 päeva;

19) 09.04.2021 – 24.05.2021, s.o 45 päeva;

20) 01.06.2021 – 16.07.2021, s.o 45 päeva.

3 Asjas nr 2-21-978 menetleb Viru Maakohus kaebaja hagi Viru Vangla tervishoiutöötaja ja Eesti Vabariigi (Viru

Vangla kaudu) vastu tervishoiuteenuse osutamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

11(27)

3-21-2726

Kaebaja märgib veel, et ajavahemikul 27.07.2018 – 26.04.2019 (s.o 273 päeva) ja ajavahemikul

29.11.2019 – 26.05.2020 (s.o 179) kohaldati tema suhtes üksikvangistust VangS § 69 lg 2 p 1 ja

p 4 alusel. Lisaks märgib kaebaja, et üksikvangistust kohaldati tema suhtes ka Viru Vangla

meditsiiniosakonnas viibides (05.04.2019 – 29.04.2019, s.o 24 päeva; 12.07.2019 – 23.07.2019,

s.o 11 päeva; 30.09.2019 – 07.10.2019, s.o 7 päeva) ja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas

viibides (23.07.2019 – 06.08.2019, s.o 14 päeva). Seega teatud ajavahemikel, mil kaebaja ei

viibinud kartserikambris, oli ta siiski teistest eraldatud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise või meditsiiniosakonnas/psühhiaatriaosakonnas viibimise tõttu. Samuti kohaldati

aastatel 2020 – 2021 kinnipeetavate suhtes üksikvangistust Covid-19 viiruse leviku tõttu.

Kaebaja arvestuste kohaselt on ta ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 viibinud

üksikvangistuses kokku 1006 päeva ehk 92% ajast.

24. Vastustaja esitatud andmed kaebaja kartserikaristuse kandmise ja julgeolekuabinõude

kohaldamise tõttu eraldatud lukustatud kambris viibimise aja kohta (dtl 263-264) ühtivad

valdavalt kaebaja andmetega. Erisus seisneb järgnevas: vastustaja viitab, et kaebaja kandis

kartserikaristust ajavahemikul 07.10.2019 – 30.10.2019 ja 18.11.2019 – 17.03.2020 (dtl 263),

seevastu kaebaja märgib sama aja osas, et ta kandis kartserikaristust 07.10.2019 – 14.11.2019,

18.11.2019 – 08.01.2020 ja 13.01.2020 – 17.03.2020. Vastustaja edastatud tabelitest (dtl 260,

275) nähtub siiski, et õiged on kaebaja andmed. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel

viitab vastustaja ajavahemikele 27.07.2018 – 27.10.2018, 25.01.2019 – 26.04.2019, 26.10.2018 –

27.01.2019 ja 29.11.2019 – 26.05.2020 (dtl 263). Sisuliselt on tegemist samade ajavahemikega,

mida on välja toonud ka kaebaja.

Mis puudutab Covid-19 viiruse leviku takistamiseks vanglas kehtestatud piiranguid, siis

vastustaja poolt kohtule edastatud Viru Vangla direktori käskkirjadest (dtl 119-253) nähtub, et

vaidlusalusel ajavahemikul (s.o 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021) kehtisid umbes poole

praeguse kaebusega hõlmatud ajast (alates märtsist 2020) Viru Vanglas kinnipeetavatele erinevat

liiki piirangud (nt eluosakondade lukustamine, kinnipeetavate saatmise peatamine, lühi- ja

pikaajaliste kokkusaamiste peatamine jne). Kohus möönab, et nende käskkirjade alusel

kohaldatud piirangud piirasid märkimisväärselt kinnipeetavate (sh kaebaja) liikumis- ja

suhtlemisvõimalusi ning muu hulgas tõid kaasa täiendavaid eraldatult viibimisi nt isolatsioon

viiruse leviku tõkestamine eesmärgil. Kohtupraktikas on taolised ennetavad abinõud (sh

jalutuskäikude ja suhtluspiirangud) koroonapandeemia leviku tingimustes tunnistanud

õiguspäraseks ja kohaseks abinõuks, arvestades ka vanglates samal ajal kohaldatavaid

leevendusmeetmeid (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-21-844). Seega tuleb ka praeguse kaebuse

lahendamisel arvestada, et koroonapandeemia tingimustes kohaldatud liikumis- ja

suhtluspiirangud ei halvendanud õigusvastaselt kaebaja olukorda ega tekitanud talle täiendavaid

kannatusi ning nende tasakaalustamiseks leidis vangla erinevaid leevendusvõimalusi (elektri,

raadio ja kaabeltelevisiooni kasutamine ööpäev läbi).

25. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et lisaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele

ning eraldatud lukustatud kambris viibimisele kandis kaebaja vaidlusalusel ajavahemikul

suurema osa ajast kartserikaristusi. Andmetest kaebaja kartseris viibimise kohta nähtub, et

kaebajale määratud kartserikaristusi täideti ka järjestikku, kuid nende vahel tehti pause alates

kolmest päevast kuni ühe-kahe kuuni.

Ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 kehtinud VangS § 63 lg 1 p 4 nägi ette, et

kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldatava kartserikaristuse maksimaalne aeg on 45

ööpäeva. Kohtupraktikas on kinnitatud, et vanglal on õigus järjestikku täitmisele pöörata mitu

kartserikaristust, kuid vanglal tuleb sellisel juhul jälgida, et kartseris viibimise järjestikune kestus

ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse

12(27)

3-21-2726

korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval viibida

mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (nt Riigikohtu 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-

3133, p 18.) Mida pikem on kartseris viibitud aeg, seda pikem peab olema ka aeg, mille jooksul

kinnipeetaval võimaldatakse viibida tavarežiimil enne järgmise karistuse täitmisele pööramist

(Riigikohtu 8. detsembri 2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 25). Kartserikaristuste järjestikku

täitmisele pööramise lubatavus sõltub nii ajast, mille jooksul inimene kartseris viibib, kui ka

üksikvangistuse mõjust tema terviseseisundile või sotsiaalsele olukorrale. Ka vaimselt ja

füüsiliselt terve inimese puhul tuleb eeldada kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui

tema katkematu kartseris viibimise kestus ületab oluliselt VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud

kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva (Riigikohtu 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-

2943, p 19). Alates 1. aprillist 2024 on vangistusseaduse regulatsiooni muudetud ning VangS §

63 lg 1 p 4 näeb nüüd ette, et kinnipeetava võib distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutada

maksimaalselt 14 ööpäevaks. Seejuures distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse

järjestikuse täitmise korral peab maksimaalse järjestikuse lubatud karistuspäevade arvu täitumisel

karistuse täitmise jätkamise vahele jääma mõistlik aeg, mis ei tohi olla väiksem kui 48 tundi

(hetkel kehtiva VangS § 65 lg 1).

26. Asja materjalidest nähtub, et ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 on kaebaja

järjestikune kartseris viibimine jäänud üldjuhul alla 45 päeva, kuid on seda päevade arvu vahel

siiski ka ületanud.

Näiteks ajavahemikul 7. veebruar 2019 – 25. märts 2019 viibis kaebaja kartserirežiimil 46 päeva.

Kuigi sellele ajale järgnes umbes kuu aja pikkune periood, mil kaebaja kartserirežiimil ei olnud,

kohaldati kuni 26. aprillini 2019 tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis tähendab

seda, et kaebaja viibis siiski eraldatud lukustatud kambris. Ajavahemikul 18. november 2019 – 8.

jaanuar 2020 viibis kaebaja kartserirežiimil järjest 51 päeva ja ajavahemikul 13. jaanuar 2020 –

17. märts 2020 oli kaebaja kartseris järjest 64 päeva (kõige pikem järjestikune kartserikaristuste

kandmine). Nende kahe ajavahemiku vahele jäi üksnes neli päeva, mil kaebaja viibis täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu eraldatud lukustatud kambris. Ajavahemikul 3. august

2020 – 22. september 2020 viibis kaebaja kartserirežiimil järjest 50 päeva ja kuigi seejärel sai ta

olla 14 päeva tavarežiimil, siis 6. oktoobril 2020 paigutati ta taas 50 päevaks kartserisse.

Vastustaja esitatud andmete kohaselt on kaebaja suhtes kohaldatud ka pikematel ajavahemikel

täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Esitatud andmetest

ilmneb, et pikemalt on kaebajale täiendavaid julgeolekuabinõusid järjest kohaldatud

ajavahemikel 27.07.2018 – 27.10.2018 (93p), 25.01.2019 – 04.04.2019 (69 päeva; alates

05.04.2019 viibis kaebaja tervishoiuteenuse osutamisel) ning 29.11.2019-26.05.2020 (179p).

Seejuures kattuvad mõnes osas julgeolekuabinõude kohaldamine ja kartserikaristus.

Esitatud andmete põhjal on kohus tuvastanud, et praeguse kaebusega hõlmatud ajavahemikul on

kaebaja üksikvangituste vahel olnud tavarežiimil viibitud aega järgmiselt: 24.12.2018-

27.12.2018 (4 päeva), 06.01.2019-24.01.2019 (18 päeva), 27.04-28.04 2019 (2p), 23.05.2019-

06.08.2019 (ca 2,5 kuud, vahepeal toimus tervishoiuteenuse osutamine), 20.09.-22.09.2019 (3

päeva), 15.11.-17.11.2019 (3 päeva), 29.07.-02.08.2020 (5 päeva), 23.09-05.10.2020 (13 päeva),

26.11—04.12.2020 (9 päeva), 15.01.2021-13.02.2021 (ca 1 kuu), 31.03-08.04.2021 (ca 9

päeva), 25.05. - 31.05.2021 (5 päeva). Märkimisväärne on, et alates 7. oktoobrist 2019 on kantud

kartserikaristuste aeg olnud järjekindlalt 38-64-päevaste ajavahemike kaupa. Kuigi nende

kartseriperioodide vahel on olnud lühemaid ja pikemaid ajavahemikke, ei ilmne, et ka 45 päeva

ületavate järjestikuste kartserikaristuste jooksul oleks kaebajat vahepeal üle viidud tavarežiimile.

13(27)

3-21-2726

27. Kaebaja on ise üksikvangistusena välja toonud ka tervishoiuteenuse osutamise aja Viru

Vangla meditsiiniosakonnas viibides (05.04.2019 – 29.04.2019, s.o 24 päeva; 12.07.2019 –

23.07.2019, s.o 11 päeva; 30.09.2019 – 07.10.2019, s.o 7 päeva) ja Tartu Vangla

psühhiaatriaosakonnas viibides (23.07.2019 – 06.08.2019, s.o 14 päeva). Kuigi kaebaja võis ka

neid ajavahemikke tunnetada üksikvangistusena, eriti veel põhjusel, et tervishoiuteenuse

osutamise järel on tema suhtes asutud kohe täide viima kartserikaristusi, oli siiski tegemist

režiimiga, mida kohaldati kaebaja enda tervise ja heaolu eesmärgil, ning kohtu hinnangul ei ole

need ajavahemikud samastatavad kartserirežiimiga. Kohus ei pea vastustaja tegevust

tervishoiuteenuse osutamise ajal seega õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmiseks, kuigi

arvestades kaebaja staatust kinnipeetavana võis tema saatmisel ja tervishoiuteenusel viibimisel

olla erisusi turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks.

28. Kuigi üldjuhul on kinnipeetaval võimalik enda käitumisega vältida üksikvangistusse

sattumist distsiplinaarkaristuse kandmiseks või täiendava julgeolekuabinõu kohaldamiseks, ei

välista kehtiv õigus eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ka kinnipeetava enda ja tema

oluliste õigushüvede kaitseks (vt VangS § 69 lg 1; viidatud Riigikohtu määrus asjas nr 3-19-

1837, p 14). Praeguse vaidluse juures tuleb silmas pidada, et kaebusega hõlmatud ajavahemikku

on jäänud ajavahemik, mil Viru Vangla direktori käskkirjadega (dtl 119-253) on alates 2020. a

kevadtalvest kohaldatud erinevatel ajavahemikel mõnevõrra erineva ulatusega ning iseloomuga

piiranguid, oli koroonaviiruse pandeemia tõttu koroonahaiguse leviku tõkestamiseks piiratud nii

vanglasiseseid kontakte kui ka kokkupuudet isikutega väljastpoolt vanglat. Muu hulgas seisnesid

piirangud vähemalt ajutiselt kinnipeetavate lukustatud kambrites viibimises. Tegemist oli

abinõudega massilise nakatumisohu vältimiseks, mis hilisemas kohtupraktikas osutusid

kaalukate avalike huvide ning kaasinimeste õiguste kaitse eesmärki arvestades õiguspärasteks.

Piirangute eesmärk oli hoida ära koroonahaiguse vanglasisene levik, millega võinuks kaasneda

tõsised tagajärjed inimeste elule ja tervisele, aga samas ka vangla julgeolekule (nt Riigikohtu

otsus haldusasjas nr 3-21-884; vt piirangute põhiseaduspärasuse kohta ka nt põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 5-22-4).

Eelnevat arvestades ei saa kohtu hinnangul pidada õigusvastaseks kaebaja viibimist eraldatud

lukustatud kambris ülal viidatud Viru Vangla direktori käskkirjade alusel. Samuti ei saa tema

kinnipidamistingimuste kui terviku õiguspärasust mõjutada eeltoodud põhjusel kohaldatud

kaebaja liikumis- ja suhtlusvõimaluste piirangud.

29. Kokkuvõtteks leiab kohus, et kuigi kaebaja järjestikune või väga lühikeste vaheaegadega

üksikvangistus ei ole kestnud 92% vaidlusega hõlmatud ajast, nagu väidab kaebaja ise, on see

moodustanud siiski märkimisväärse osa. Vaidlust ei ole, et kaebaja suhtes on korduvalt täide

viidud kartserikaristusi pikemaajaliselt ajavahemikel, mis on isegi ületanud vaidluse ajendanud

ajal kehtivas õiguses sätestatud kartserikaristuse ülemmäära (45 päeva) ning tema suhtes pole

mitte alati olnud tagatud nn üksikvangistuste vahepeal mõistliku aja jooksul tavarežiimil

viibimine. Kuigi vaidlusalusel 3-aastasel ajavahemikul on olnud ka mõistlikult pikki

ajavahemikke, mil kaebaja viibis tavarežiimil, sh 2,5 kuud 2019. aastal, kuigi selle aja sisse

mahub ka pikem tervishoiuteenuse osutamise aeg (25 päeva).

Kaebaja kõige pikem üksikvangistuses viibimine toimus ajavahemikus 29.11.2019-26.05.2020, st

179 päeva vältel (vt vastustaja andmed dtl 263). Kuigi valdavalt oli tegemist täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega ning vaid osaliselt kartserikaristuste kandmisega, on selle aja

sisse mahtunud ka kaks pikemaajalist kartseris viibimist: 18.11-2019-08.01.2020 kantud 51

päeva pikkune karistus ja 13.01.2020-17.03.2020 kantud 64 päeva pikkune karistus.

14(27)

3-21-2726

30. Kohtupraktika on järjekindel selles, et ka iseenesest õiguspärane kartserikaristus või

täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine võib kujuneda

õigusvastaseks selle järjestikuse ja pikaajalisuse tõttu ning arvestades ka kinnipidamistingimusi

ja kinnipeetavaga seotud asjaolusid üldisemalt (Riigikohtu määrus asjas 3-19-1837, p-d 12 ja

13). Kui ka karistuste määramine ja täitmine võib olla kooskõlas distsiplinaarkaristuste

määramise ajal kehtinud õigusega (VangS § 63 lg 1 p 4) karistuste pikkuse osas ning

kohtupraktikaga distsiplinaarkaristuste järjestikuse täitmise lubatavuse osas, on nn Mandela

reeglites4 ja EIK praktikas rõhutatud rohkem kui 15 päeva pikkuste ning järjestikuste

üksikvangituste taunitavat mõju.

Eelpool juba viidatud EIK-i ja Riigikohtu praktika rõhutab põhimõtet, et mida pikemad on

üksikvangistuse perioodid, seda pikemad peaksid olema ka vahepealsed perioodid, mille jooksul

asjaomane isik elab vangla tavatingimustes, ning mis eeldatavasti pakuvad ka rohkem võimalusi

suhtlemiseks ja muuks sisukaks tegevuseks ning tagavad tegelikult vajaliku leevenduse.

Vaatamata üksikute kartserikaristuste ja eraldatud lukustatud kambris viibimise lühematele

perioodidele ning vahepealsetele tavarežiimil viibimise perioodidele leiab kohus, et kaebaja

kinnipidamisel praeguse kaebusega hõlmatud ajavahemikul tervikuna on pikaajalise

üksikvangistuse tunnused ning sellise kinnipidamise õiguspärasuse üle otsustamisel on määrav

kas ja mil määral mõjutasid kaebajat sel ajal kinnipidamistingimused ja -režiim üldisemalt.

Üksikvangistuse mõju ja selle negatiivsete aspektide üle, sh vaimse tervise häiretega

kinnipeetavate suhtes poolte vahel iseenesest vaidlust ei ole ja ka kohtul puudub selles osas

kahtlus. Üksikvangistus, eriti pikaajaline, võib avaldada kahjulikku mõju lisaks kinnipeetava

vaimsele ja füüsilisele tervisele ka tema sotsiaalsele toimetulekule (nt viidatud otsus asjas nr 3-

18-1895, p-d 22 ja 23 ning seal viidatud dokumendid ja kohtupraktika). Kujunenud on ka

pikemaajaline kohtupraktika, mille järgi võivad üksikvangistusega kaasnevad mõjud tingida ka

rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju, mis sõltub aga igal üksikjuhul kinnipidamise ajalisest

kestusest ning kinnipidamisrežiimi ning -tingimuste erinevatest aspektidest ja konkreetsetest

asjaoludest.

Kohus käsitleb allpool kaebaja kahju hüvitamise nõude erinevaid aluseid.

Tervisekahju hüvitamise nõue

31. Kaebaja leiab, et pikaajaline üksikvangistus on kahjustanud tema tervist ja ajavahemikul 19.

juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 tekitati talle pikaajalise üksikvangistusega tervisekahju. Kaebaja

toob tervisekahjuna välja depressiooni, unehäired, elutüdimusmõtted, ärevuse, väsimuse,

energiapuuduse, häälte kuulmise, hingamisraskused, paanikahood ja seljaprobleemid

(radikulopaatia). Seega on kaebaja väitel kahjustada saanud eelkõige tema vaimne tervis ja

süvenenud on seljaprobleemid.

31.1. Kaebaja tervisekaardilt (dtl 277-459) nähtub, et ta on tervishoiutöötajatele kurtnud

erinevaid terviseprobleeme (sh vaimse tervise probleeme) ja pidevat seljavalu.

31.1.1. Kaebajal oli diagnoositud mõõdukas depressioon (vt 25. aprilli 2019. a tervisekaardi

sissekanne), kuid 2019. a suvel Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravil viibides tal kliiniliselt

väljendunud depressiooni ei tuvastatud. Tervisekaardilt nähtub, et kaebajal ei esinenud ka

depressiivsele psühhoosile iseloomulikke laimava või süüdistava sisuga kuulmismeelepetteid,

hingepiina ja depressiivse sisuga luulumõtteid. Psühhiaater oli arvamusel, et kinnipeetava

depressioonile viitavad avaldused ja käitumine on seotud tahtmatusega karistust kanda. Nn

4 https://cdn.penalreform.org/wp-content/uploads/1957/06/ENG.pdf

15(27)

3-21-2726

depressiooni püsimine, meelepetete avaldamine ja suitsiidkatse tegemine on psühhiaatri

hinnangul sihipärane tegevus karistuse kandmise tingimuste kergendamiseks ja seotud karistuse

kandmisega seotud stressiga. Psühhiaater leidis, et kuna psüühikahäire ei ole diagnoositav, siis

vajadus statsionaarse ravi järele puudub ning samuti puuduvad vastunäidustused vaimse tervise

poolest kartseris viibimiseks ja karistuse kandmiseks (vt 28. septembri 2019. a tervisekaardi

sissekanne). 2019. a lõpus on Tartu Vangla psühhiaatriaosakonna psühhiaater leidnud, et

kaebajal ei ole näidustust statsionaarseks raviks, sest psühhootiline ta kindlasti ei ole. Psühhiaatri

hinnangul soovib MM kinnitust, et pikaajaline üksikvangistus mõjub tema tervisele halvasti ja

see on kogu tema tegutsemise eesmärk. Psühhiaater on leidnud, et MM dikteerib ravi ise ja

igasugune arstipoolne tegevus kutsub esile vaid protsessiva kirjavahetuse (vt 31. detsembri 2019.

a tervisekaardi sissekanne). Kaebaja tervisekaardile 10. märtsil 2020 tehtud sissekandest nähtub,

et psühhiaatri hinnangul kinnitab kaebaja igapäevane käitumine paranoiliste ja düssotsiaalsete

(visa protsessimine, enese tähtsaks pidamine, püsiv vaenulikkus ametnike ja allumatus kodukorra

suhtes) iseloomujoonte rõhutatust ja tema käitumine (vastuvõtu aja seisuga) kinnitab tundmatu

psüühikahäire simulatsiooni, et tõestada üksikvangistuse kahjulikku mõju. Psühhiaatri hinnangul

ei vajanud kaebaja psühhiaatrilist ravi.

31.1.2. Tervisekaardilt nähtub, et kaebajal diagnoositi 18. veebruaril 2021 Ahtme haiglas

psühhiaatri poolt raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta (vt 7. märtsi 2021. a

tervisekaardi sissekanne). Samas kaasnes sellega soovitus suunata kaebaja psühhiaatria

statsionaari ravile ja diagnoosi täpsustamiseks. Kuigi kaebaja nõudis seejärel enda Tartu Vangla

psühhiaatriaosakonda ravile saatmist, keeldus ta 2019. a aprillis ramadaani pidamise tõttu sinna

minemast (vt 26. märtsi 2021. a tervisekaardi sissekanne). Lisaks selgus, et kaebajat ei ole

võimalik Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda saata, sest ta on kahe aasta jooksul keeldunud

kopsuröntgeni tegemisest5. Kaebaja põhjendab keeldumist enda piinamisega (vt 11. juuni 2021. a

29. juuni 2021. a tervisekaardi sissekanded). Seega on kaebaja enda tegevusega takistanud

diagnoosi kinnitamist. Kohtud on varasemalt kaebajat puudutavas haldusasjas nr 3-19-1837

leidnud, et 18. veebruari 2021. a psühhiaatri visiidi järgselt ei saanud asuda seisukohale, et

kaebaja terviseseisundi tõttu ei tohiks tema suhtes üksikvangistust kohaldada. Tervishoiuteenuse

osutaja poolt sellist ettekirjutust tehtud ei ole ning kaebaja varasema käitumise pinnalt oli alust

järelduseks, et kaebaja võimendab oma terviseprobleeme, mis omakorda annab alust kahtluseks,

et kaebajal ei esine ka kohtulahendi tegemise ajal sellist psüühikahäiret, mis välistaks

üksikvangistuse kohaldamise. Kohtud märkisid, et kaebaja on ise 18. veebruari 2021. a visiidi

kohta öelnud, et psühhiaater pidi haigusloosse kirjutama midagi selle kohta, et talle ei või

üksikvangistust kohaldada. Sellekohast sissekannet aga ambulatoorsest epikriisist ei nähtu (vt

Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2021. a määrus, p 17 ja Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2023. a

otsus, p 21). Kohus märgib, et kaebaja saadeti ka varasemalt ehk 2019. aastal depressiooni

diagnoosiga Tartu Vangla statsionaarsesse psühhiaatriaosakonda ravile, kuid kaebajal seal siiski

kliiniliselt väljendunud depressiooni ei tuvastatud. Kaebaja tervisekaardilt nähtub, et 2021. a

juunikuu lõpus on tervishoiutöötaja käinud kaebajat kambris vaatamas ja on tuvastanud, et

kaebaja on psüühiliselt igakülgselt õigesti orienteeritud ning psühhoosile viitavat ei tuvastatud (vt

30. juuni 2021. a tervisekaardi sissekanne).

31.1.3. Kohtu hinnangul ei kinnita eeltoodu seda, et kaebajal oleks üksikvangistuse tagajärjel

välja kujunenud raske psüühikahäire. Tervisekaardilt saab teha järelduse, et kaebaja dikteerib

tihti seda, mida tervishoiutöötajatel tuleks tervisekaardile kirja panna. Ta on väitnud, et kogub

teadlikult materjale kaebuse esitamiseks (vt 13. septembri 2019. a sissekanne).

5 Vt sotsiaalministri 30. oktoobri 2003. a määruse nr 115 „Arestialustele, vahistatutele ja kinnipeetavatele ning

nendega vahetult kokkupuutuvatele vanglaametnikele ja valve- ning tervishoiutöötajatele kohustusliku kopsude

radiograafilise uuringu tegemise korra“ § 2 lg 2.

16(27)

3-21-2726

31.1.4. Mis puudutab kaebaja seljavalusid, siis nähtub kaebaja tervisekaardilt, et need ei ole

tekkinud Viru Vanglas üksikvangistuses viibimise ajal, vaid tegemist on 2013. a Hollandi

vanglas saadud trauma tagajärgedega (vt 28. mai 2018. a tervisekaardi sissekanne).

Kohtu hinnangul ei saa kaebaja tervisekaardi pinnalt teha järeldust, et kaebaja seljaprobleemid

oleks üksikvangistuses süvenenud. Kaebaja keeldus näiteks 12. veebruaril 2020 minemast

neuroloogi vastuvõtule, kuhu vangla soovis teda saata, et hinnata tema tervislikku seisundit ja

seda, kas kaebaja vajab mingit spetsiifilist ravi (vt 25. aprilli 2020. a tervisekaardi sissekanne).

Tervisekaardile 22. aprillil 2021 tehtud sissekande kohaselt on neuroloog telefonikonsultatsiooni

ajal edastanud info, et muutused kaebaja seljas ei ole tugevad ning ta ei vaja operatsiooni.

Neurokirurg on 3. mail 2021 diagnoosinud kaebajal kroonilise mittespetsiifilise nimmevalu,

pseudoradikulaarse kiirgumisega, mille ravis on esiplaanil regulaarne võimlemine. Varasem

radikulopaatia diagnoos ei leidnud kinnitust. Kaebajale on 18. mai 2021. a arsti vastuvõtul

väljastatud paberil harjutusvara (6 kahepoolset lehte) võimlemisharjutustega, mida saab teha nii

võimlemismatil, kui ka ilma võimlemismatita (vt 3. mai 2021. a, 11. mai 2021. a ja 18. mai 2021.

a tervisekaardi sissekanded).

Eelnevast nähtub, et kaebaja seljavalude leevendamiseks tuleb tegelda võimlemisharjutustega

ning tervisekaardilt nähtuvalt on kaebajale erinevatel aegadel väljastatud ka võimlemise

abivahendeid (nt võimlemismatt, võimlemisrullid). Kuigi kaebaja on pidanud vanglaga ka

vaidlust võimlemismati võimaldamise üle, ilmneb viidatud tervisekaardi kannetest, et

võimlemismatt ei olnud seljaprobleemidega toimetulekuks ilmtingimata pidevalt vajalik. Samuti

on kaebaja saanud kasutada velotrenažööri. Kaebajale on valu kurtmisel osutatud meditsiinilist

abi (valuvaigistid, süstid) ning talle on antud kasutamiseks seljavöö (vt 9. juuli 2018. a

tervisekaardi sissekanne).

31.2. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et üksikvangistuses viibimisega ei ole kaebajale

kaasnenud vaimse ega füüsilise tervise halvenemist ning seega ka mitte tervisekahju RVastS § 9

lg 1 tähenduses. Kuigi kohtu hinnangul saab vangla tegevust kaebaja pikemaajaliste

kinnipidamiste puhul pidada osaliselt õigusvastaseks, ei ole eeltoodust nähtuvalt tuvastatud

vangla õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses olevat kahjulikku tagajärge kaebajale, st

hüvitamisele kuuluvat tervisekahju. Seega ei ole tervisekahju nõude osas täidetud kahju

hüvitamise nõude rahuldamise eeldused RVastS § 7 lg 1 tähenduses.

Inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue

32. Kaebaja taotleb ka inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist 10 000 euro

ulatuses. See kahju on kaebaja väitel tekitatud talle pikaajalise üksikvangistuses hoidmisega ning

kannatustega, mida võimendasid mitmesugused vanglas kohaldatud piirangud ja

kinnipidamistingimused kogumis.

Kaebaja väitel ei võimaldatud talle ligi kolme aasta vältel vähimalgi määral kambrivälist

mõtestatud tegevust ning ta on olnud ööpäevaringselt lukustatud kambris (v.a üks tund värskes

õhus viibimist, kui kaebaja sai kasutada jalutuskäikudel karku) ning talle ei ole tulenevalt

kohaldatud režiimist võimaldatud sotsiaalset suhtlemist, õppimisvõimalusi, spordirajatiste

kasutamist ja liikumisvõimalusi, huvi- ja meelelahutusprogrammides osalemist ega muid

selliseid tegevusi.

33. Kohtupraktikas ning mh seal viidatud Mandela reeglites (44. reegel) on rõhutatud, et

üksikvangistuseks peetakse kinnipeetava hoidmist eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22

tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise võimalust ning tema sotsiaalsed kontaktid

17(27)

3-21-2726

teistega on piiratud. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise

üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub ka Euroopa vanglareeglistiku

art 60.6.a (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-18-1895, p 22). Õiguskirjanduse järgi võivad

tingimused ja režiim riigiti mõneti erineda, kuid üksikvangistus tähendab enamasti piiranguid

lähedaste isikute ja perega kokkusaamistele, samuti sotsiaalprogrammides osalemise keeldu või

neis osalemise piiramist, lugemismaterjalide, raadio ja televisiooni kasutamise piiramist,

askeetlikke kambri ja vangla olmetingimusi6.

34. Kohus on eelpool tõdenud, et kaebaja kinnipidamisel üksikvangistuse nii kartserikaristust

kandes kui täiendavatele julgeolekuabinõude mõjualas olles on ilmnenud õigusvastaselt pikki

ajavahemikke, mille puhul tavarežiimi ei kohaldatud või olid vaheajad tavarežiimil äärmiselt

lühiajalised (vt käesoleva otsuse p-d 26 ja 29).

Kohtupraktikas on rõhutatud, et kui pikaajalise üksikvangistuse perioodid vahelduvad

isolatsiooni kestusega võrreldes väga lühikeste tavarežiimi perioodidega, ei pakuks sellised

vaheajad tõenäoliselt vajalikku leevendust, et tasandada pikaajalise isolatsioonirežiimi

negatiivset mõju. Sama kehtib põhimõtteliselt ka siis, kui järjestikused üksikvangistuse perioodid

on tingitud erinevate distsiplinaar- või julgeolekumeetmete rakendamisest, kui need meetmed

üksteisest kinnipidamisrežiimiga kaasneva isolatsiooni poolest märkimisväärselt ei erine (EIK

otsus asjas Schmidt ja Šmigol vs. Eesti, p 157-158). Nimetatud meetmete kohaldamise

tulemusena on kaebaja erineva kestusega perioodide vältel viidud sisuliselt üksikvangistusega

võrduvatesse tingimustesse (vt samas , p 129).

35. Praegusel juhul on selgunud, et pikemaajaliste üksikvangistuse episoodide vahelised

ajavahemikud tavarežiimil on olnud erineva pikkusega. Seejuures on esinenud tõepoolest ka

sedavõrd lühiajalisi vaheaegu üksikvangistusest, mida ei ole viidatud praktikat arvestades alust

pidada kõikidel juhtudel vähemalt nende ajalist kestust arvestades piisavaks leevenduseks

üksikvangistuse mõjudele. Kohus peab aga oluliseks märkida, et kaebaja vaheaegadeta

üksikvangistuses viibimise perioodid on kokkuvõttes olnud märgatavalt lühemad võrreldes

näiteks ka kaebaja enda viidatud EIK-i kohtuasja Schmidt ja Šmigol vs. Eesti asjaoludega (vt

kohtuotsuse p 150). Kõige pikem vaheaegadeta ajavahemik üksikvangistuses oli 179 päeva

(29.11.2019-26.05.2020), mis hõlmas nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kui ka

kartserikaristusi.

36. Samas selgub, et kaebaja ei viibinud ka kartserikaristusi kandes spetsiaalselt selleks mõeldud

kartserikambris, vaid kandis karistusi tavapärases eluosakonna kambris selle erisusega, et

kamber oli lukustatud ning ta viibis seal üksinda. Vastustaja selgituste kohaselt oli tegemist 9,9

m2 suuruse kambriga, mis ületab märgatavalt VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud kambri minimaalset

põrandapinna normi, ning milles paiknevad ka eraldatud dušinurk ja tualett. Erisuseks

tavakambri režiimist oli päevasel ajal madratsi ja voodivarustuse äravõtmine. Vaidlust ei olegi

iseenesest selles, et kaebajale on kartserikaristuse kandmise ajal kohaldatud karistuse olemusele

vastavaid täiendavaid piiranguid. Kartserikaristust kandva kinnipeetava jaoks on talle kambris

lubatavad esemed piiratud vastavalt VSKE § 60 lg-le1 ning kartserikambri sisustuse

regulatsioonist (VSKE § 7 lg 4 p 1 järgi kuulub kartseri sisustusse päevaks ülestõstetav ja seina

külge kinnitatav või põrandal asuv kõva lavats) tulenevalt ei ole seal viibijale mõeldud päevaseks

kasutamiseks voodit, mis kaebajal praegusel juhul tavakambris olemas oli.

37. Kaebaja viitab ühe kahju ulatust mõjutanud asjaoluna, et kartseris päevasel ajal voodi (ja

madratsi) piirang põhjustas talle seljavalusid ja ebamõistlikult raskeid kannatusi ning ta oli

6 L. Glaase, Üksikvangitus õigusteaduses ja teistes teadustes, Juridica 2021,1; https://juridica.ee/article_full.php?

uri=2021_1_ksikvangistus_igusteaduses_ja_teistes_teadustes

18(27)

3-21-2726

väidetavalt sunnitud puhkamiseks kasutama külma põrandat. Kaebaja leiab, et talle oleks tulnud

lubada kartserisse madrats ja voodivarustus seljavalude tõttu.

Vastustaja 2. aprilli 2024. a vastuse p-st 1 (dtl 366) nähtub, et tavakambris, kus kaebaja

kartserikaristust kandis, oli narivoodi. Kaebajale jäi kartserikaristust kandes päevaseks ajaks

(hommikuse ja õhtuse loenduse vaheline aeg) vastavalt VSkE § 7 lg 4 p-le 1 kambrisse narivoodi

ilma voodivarustuseta. Arvestades, et asja juurde võetud ekspertiisiaktis nr 23E-AOK0022 (dtl

674-680) on kinnitatud, et kaebaja vajas päevasel ajal kaheks tunniks vältimatult madratsit ning

asja materjalidest nähtuvalt talle seda ajavahemikul 19. juuli 2018 kuni 16. juuli 2021 igakordsel

kartserikaristuse kandmisel ei tagatud, tuleb asuda seisukohale, et kartserikaristuse kandmisel

tekitati vähemasti osa ajast kaebajale seeläbi enam kannatusi, kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

38. Kohtuasja materjalidest ei ilmne selliseid tõendatud etteheiteid kinnipidamistingimustele

(kambri olmetingimustele), mida oleks põhjust pidada kaebaja üksikvangistust õigusvastaselt

mõjutavaks ja kinnipidamisega tekitatud kahju suurendavaks. Kohus nõustub vastustajaga selles,

et Viru Vangla kui võrdlemisi uue vangla puhul ei ole ilmnenud ehituslikke ega olmeprobleeme,

mis võiksid kinnipeetavate kinnipidamistingimusi negatiivselt mõjutada ning kujutada endast

õigusvastast või isegi väärikust alandavat kohtlemist. Ka teadaoleva rohke Viru Vanglat

puudutava praktika järgi ei ole kohtud selliseid kinnipidamistingimusi vastustajale ette heitnud.

39. Kohtupraktika ja ülal viidatud vangistust käsitlevad dokumendid on pidanud üksikvangistuse

mõju hindamisel oluliseks arvestada tähendusliku suhtluse olemasolu ning selle mahtu ja

iseloomu. Kaebaja väitel puudus tal kolme aasta jooksul sisuliselt tähenduslik suhtlus. Kaebaja

leiab, et tal puudus üksikvangistuses igasugune mõtestatud tegevus, sest ta viibis tühjas kambris

üksinda ilma isiklike asjadeta ning ta oli nn „täielikus tunnetuslikus isolatsioonis“ – ta kirjeldab,

et oli enamus üksikvangistuses viibitud aja osakonna V8 lõpus viimases kambris, mis on trellide

ja pleksiklaasist vaheseinaga eraldatud osakonnast. See tähendab, et taotleja oli seal täiesti üksi

ja ta ei kuulnud teisi kinnipeetavaid isegi läbi ukse. Kaebaja väitel piirati ka tema suhtlemist

lähedastega, mis oli tema arvates ebamõistlikult range ja mittevajalik meede. Kartseris olles ei

olnud tal võimalik lähedastega kokku saada ning helistada sai ta nädala jooksul üks kord 10

minutit.

Tähendusliku suhtluse puudumise väite juures märgib kaebaja ka, et valvurid solvasid ja

mõnitasid teda ning ründasid füüsiliselt.

40. Tähenduslikuks on kohtupraktikas peetud suhtlust, mis võimaldab inimesel luua ja hoida

suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks

olla juhuslik, vaid see peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline

suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega (Riigikohtu

otsus asjas nr 3-18-1895, p 22). Üksikvangistus, eriti pikaajaline üksikvangistus, võib avaldada

kahjulikku mõju lisaks kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele ka tema sotsiaalsele

toimetulekule (viidatud otsus asjas nr 3-18-1895, p-d 22 ja 23 ning seal viidatud dokumendid ja

kohtupraktika).

Üksikvangistuse mõju osas kaebaja tervisele on kohus eelpool jõudnud seisukohale tervisekahju

puudumisest. Kohus leiab, et arvestades kaebaja tervisekaardi kandeid 18.04.2018 – 17.09.2021

kohta (dtl 277-459) ning tema sagedasi pöördumisi tervishoiutöötajate poole ning seejuures ka

psühhiaatri vastuvõtte ning psühhiaatrilist ravi, saab teha järelduse, et kaebaja terviseseisund on

olnud pideva jälgimise all ning tervishoiutöötajad ei ole täheldanud sellist terviseseisundit, mis

19(27)

3-21-2726

välistaks kartserikaristuse kandmise (vt ka järelduse kaebaja vaimse tervise osas käesoleva

otsuse p-d 31.1.1-31.1.3 ja 31.2).

41. Vaidlust pole selles, et ajal, mil kaebaja paiknes kartserikambris või tema suhtes kohaldati

VangS § 69 lg-s 2 sätestatud piiranguid, ei võimaldatud talle muid kambriväliseid tegevusi kui

jalutuskäigud värskes õhus ning toimusid ka saatmised tervishoiuteenuse osutamiseks. Nagu ülal

märgitud, oli kaebajal pidev ja sage suhtlus tervishoiutöötajatega.

42. Kaebaja on hinnanud tema tähendusliku tegevuse ja suhtluse võimalused ebapiisavaks.

Kohus kaebajaga täies ulatuses ei nõustu.

42.1. Kaebaja väidab, et kõikidel teistel kartserirežiimil viibivatel kinnipeetavatel oli kambris

raadio kuulamise võimalus, kuid ainult kaebajal lülitati raadio välja. Tegemist oli tema arvates

mittevajaliku meetmega, sest raadio aitaks natukenegi üksikvangistuse negatiivset mõju

leevendada. Vastustaja 2. aprilli 2024. a vastusest nähtuvalt tagatakse lukustatud režiimil

olevatele kinnipeetavatele raadio kuulamise võimalus. Kaebajal oli võimalus kuulata

raadiosaateid, kuni 14. aprilli 2021. a käskkirjaga nr 6-3/255-1 piirati VangS § 651 lg 4 alusel

kaebaja õigust kuulata kartserikaristuse kandmise ajal raadiosaateid põhjusel, et ta ei täitnud Viru

Vangla kodukorra punktis 6.3. sätestatud nõuet lülitada raadio loenduse ajaks välja (selles

küsimuses on jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-21-1665 jäetud kaebaja kaebus

rahuldamata). Kohus leiab, et kaebaja tekitas seega ise enda tegevusega olukorra, kus tal ei olnud

võimalik enam raadiot kuulata. Kaebajal oli võimalik lugeda ajalehti (mille üle vaidlus puudub)

ning periooditi vaadata kambris ka isiklikku televiisorit. Keeld raadiot kuulata hõlmab ka vaid

väikest osa praeguse vaidluse ajalisest ulatusest.

42.2. Kaebaja väidab ka, et tema lugemisvõimalused olid piiratud ning talle ei lubatud

kartserisse isegi õpikuid ega muid raamatuid, v.a seadused ja religioosne kirjandus. Vastustaja

märgib lugemisvõimaluste osas õigesti, et kartserisse lubatud asjade puhul tuleb lähtuda VSkE §

60 lg-s 1 toodud nimekirjast ning kaebajal võis seega kartseris kaasas olla usukirjandust,

õigusakte ning õppekirjandust. Kaebaja väide, et talle ei lubatud kartserisse õpikuid, jääb

paljasõnaliseks – ta ei ole viidanud konkreetsetele juhtumitele, mil õpikute kambrisse lubamisest

keelduti. Ka ei ole kaebaja väitnud, et tema lugemisvõimalused olid piiratud täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ajal või tervishoiuteenusel viibides.

42.3. Kaebaja väitel piiras vangla tema suhtlust lähedastega. Vastustaja selgitab, et ei ole teinud

takistusi kaebaja kirjavahetusele ning kaebajale oli tagatud ka telefoni kasutamise võimalus

lähedastega suhtlemiseks. VSkE § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks

pikaajaline kokkusaamine kord poole aasta jooksul. Vastustaja esitatud andmete kohaselt toimus

kaebajal vahemikus 19. juuli 2018 – 16. november 2021 30 kokkusaamist, millest 4 olid

pikaajalised kokkusaamised vanematega (30. august 2018, 28. märts 2019, 23. aprill 2019, 25.

mai 2021), 3 lühiajalist kokkusaamist ja 27 lühiajalist kokkusaamist ametiisikuga. Samas jäi

kolm pikaajalist kohtumist toimumata vanglast sõltumatutel põhjustel –16. veebruaril 2019 (kuna

kinnipeetav oli paigutatud kartserisse), 11. veebruaril 2020 (kokkusaajad ei tulnud kohale) ja 30.

juulil 2020 (kokkusaamisruumi saatmisel ei allunud kinnipeetav vanglaametnike korraldustele).

Seega on vähemalt kahel juhul tekitanud kaebaja ise olukorra, miks kokkusaamine jäi

toimumata. Helistamisvõimaluse osas märgib kohus, et alates 2020. a märtsist kohaldatud

ettevaatusabinõude tõttu koroonaviiruse leviku tõkestamiseks on vaieldamatult olnud mõnevõrra

piiratumad ka kinnipeetavate helistamisvõimalused. Kuigi see mõjutab vaieldamatult ka kaebaja

kinnipidamistingimuste mõju tervikuna, on kohtupraktikas koroonaviiruse tõrjeks vanglas

kasutatud abinõusid peetud, arvestades ülekaalukat avalikku huvi ning vajadust kaitsta teiste

kinnipeetavate ja vanglatöötajate tervist ja elu, kohaseks ning proportsionaalseks.

20(27)

3-21-2726

42.4. Vastustaja on selgitanud, et kaebajale on korduvalt pakutud võimalust osa saada alates

2018. aasta septembrist rakendatavast suhtlusprogrammist, mis algab kartserirežiimil viibimise

11. päevast ja ning viivad vanglas läbi kaplan, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tugiisik (vabatahtlik)

jt. Kohtumiste teemad on vabal valikul, nende eesmärk on pakkuda kartserikaristuse ajal

inimlikku kontakti ja ennetada, et ei tekiks või süveneks üksikvangistuse võimalik negatiivne

mõju. Vastustaja selgituste kohaselt on kaebaja nõustunud osalema vestlustel kaplaniga, kuid

keeldunud suhtlemast vangla teiste teenistujatega, sh psühholoogiga, sotsiaaltöötajaga,

kriminaalhooldajaga.

Eelnevast ilmneb, et ka kaebaja ise on enda käitumisega tinginud korduvalt talle võimaldatud

suhtluse ja kontaktide vähenemise.

42.5. Üksikvangistuse ja sellest tulenevate piirangute olemusega kaasneb paraku ka

julgeolekuriskide maandamise eesmärgil sportimisvõimaluste vähenemine (spordirajatiste nagu

staadion, suur jalutushoov, palliplats, spordisaal kasutamine pole lubatav). Vastustaja kirjeldatud

võimalus, et arvestades kaebaja kambri suurust (9,9 m2) oli tal võimalik ka sportida kambris ning

samuti värskes õhus jalutusboksis, leevendab muude võimaluste puudumist vähemalt osaliselt.

42.6. Kaebaja väitel on õigusvastase üksikvangistuse tõttu rikutud ka tema usuvabadust ja

takistatud tema religioonile (islam) omast tegevust.

Väite osas, et kella puudumine kartseris ei võimalda kaebajal viis korda päevas õigeaegselt

palvetada ega ramadaani ajal õigeaegselt süüa, märgib kohus, et selles küsimuses on kaebaja

kohtusse pöördunud juba haldusasjas nr 3-18-1622, kus kohus tagastas kaebuse kohustusliku

kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Kaebajal on olnud võimalus kaitsta enda õigusi

kohaselt vaide- ja kohtumenetluses kohustamisnõuet esitades. Kohus peab veel vajalikuks

märkida, et asjas esitatud tõendite ja selgituste kohaselt on kaebaja viibinud suurema osa

vaidlusalusest ajavahemikust kambris, kus ta sai kuulata raadiot (vt käesoleva otsuse põhjenduste

p 42.1). Kohtule teadaolevalt teatatakse enamuses raadioprogrammides regulaarselt kellaaega

ning seega oli kaebajal võimalik ajas orienteeruda ka ilma kambris kella omamata

Väite osas, et kaebajale pole võimaldatud vastavalt tema usukombestikule ramadaani ajal datleid

süüa, märgib kohus, et kaebaja on selles küsimuses kohtusse pöördunud asjas nr 3-21-972

esialgse õiguskaitse taotlusega ning seda taotlust lahendav kohtumäärus on jõustunud. Kohus

nõustub ka praeguses asjas kohtu varasema seisukohaga, et tegemist ei olnud üksikvangistuse

mõju arvestatavalt süvendava riivega. Pealegi on ilmnenud, et datlite söömine ramadaani ajal ei

kuulu kohustulikult islami usukombestiku juurde.

Seoses enda usuliste eelistustega on kaebaja veel välja toonud, et moslemitele pakutakse

„sealihavaba“ toiduna sisuliselt taimetoitu, mistõttu on kaebaja pidanud olema sunniviisiliselt

taimetoitlane, kuigi ta saaks süüa kana ja kala, mida kartserisse aga ei anta. Kaebaja märgib veel,

et kaupluses ei müüda „Halal“ märgistusega toitu ning et 2021. a ramadaani ajal kartseris olles ei

saanud ta võtta kahe kausiga vastu kolme toidukorda, mistõttu sai vähem süüa. Varasemalt oli

lubatud kartserisse säilituskarp, et võtta vastu kõik kolm toidukorda.. Kohtu hinnangul ei ole

vastustaja teinud kaebajale takistusi valitud religiooni praktiseerimisel ning ka usukommetele

vastavat toitlustamist on vangla võimaluste piires taganud. Muu hulgas kinnitab seda ka kaebaja

enda välja toodud asjaolu, et probleem toitlustamisega ramadaani ajal lahenes, kui 21. aprillil

2021 hakati moslemitele andma ramadaanipakke

42.7. Kaebaja peab ka õigusvastaseks, et talle võimaldatakse üksikvangistuse ajal jalutamist

hoone katusel selleks ette nähtud 10 m2 suurune akendeta betoonkastis. Vastustajal on õigus

21(27)

3-21-2726

selles, et kehtiv õigus pole sätestanud jalutamiskohale mingeid nõudeid, vaid kinnipeetavale

peab olema tagatud vastavalt VangS § 651 lg-le 3 tema soovil võimalus vähemalt üks tund

päevas viibida vabas õhus. Kohtupraktika on rõhutanud, et vabas või värskes õhus viibimise all

selle sätte tähenduses on silmas peetud viibimist väljaspool siseruume (Riigikohtu 8. detsembri

2016. a otsus 3-3-1-55-16, p 19). Viidatud lahendis on Riigikohus rõhutanud, et kartserikaristust

kandva kinnipeetava jalutusruumi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt

siseruumiks ega võtta võimalust viibida värskes õhus. Praegusel juhul ei ole ilmnenud, et

kaebajal oleks puudunud võimalus viibida VangS § 651 lg-s 3 sätestatud ulatuses värskes õhus.

Kohus möönab, et jalutuskäiku akendeta ja üksnes pealt avatud ruumis ei saa võrdsustada

emotsionaalses plaanis viibimisega oluliselt avatumas jalutuskohas, kuid silmas tuleb pidada ka

vangla eesmärke kinnipeetavate ja kogu vangla julgeoleku tagamisel (VangS § 66) ning VangS §

651 lg-s sätestatud miinimumnõude tagamine on kujunenud kohtupraktika järgi olnud

õiguspärane.

42.8. Kaebaja väitel on ta pidanud kogu Viru Vanglas oldud aja jooksul magama valgustatud

kambris. Öine valgusreostus on kaebaja sõnul väga häiriv, sest ei lase normaalselt magada ning

tekitab terviseprobleeme. Kaebaja leiab, et magamistoas öiseks ajaks põlema jäetud valgustus,

isegi kõige nõrgem, võib tekitada masendust ja depressiooni ning uuringute kohaselt segab öine

valgustus ärkveloleku ja magamise tsüklit.

Kohtupraktikas on korduvalt sedastatud, et öötule põlemine kambris on vajalik vangla julgeoleku

tagamiseks ning see eesmärk kaalub üle kinnipeetava soovi magada pimedas kambris (vt nt Tartu

Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a määrus asjas nr 3-18-1374 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kohtu hinnangul ei saanud öine nõrk valgus kaebaja kinnipidamistingimustele märkimisväärset

negatiivset mõju avaldada.

42.9. Kaebaja viitab ka sellele, et suvekuudel olid kambris ülikõrged temperatuurid ja

õhupuudus, kambrites puudub konditsioneer ning ventilatsioon ei ole piisav. Kohus märgib, et

suvisel ajal on paratamatu, et mingil ajal aastast võib õhutemperatuur siseruumides tõusta ning

seda igal pool, kus puudub kliimaseade. Vastustaja 2. aprilli 2024. a vastusest nähtub, et Viru

Vanglas on kaasaegne sundventilatsioon ning ventilatsioonisüsteeme hooldatakse regulaarselt.

Kohtute infosüsteemist ilmneb, et kaebaja on varasemalt haldusasjas nr 3-18-1703 pöördunud

kohtu poole kaebusega, mis puudutas Viru Vangla ventilatsioonisüsteemi. Selles asjas on Tartu

Ringkonnakohus 16. detsembri 2021. a otsusega jätnud kaebuse täielikult rahuldamata ning

samas otsuse punktis 37 sedastanud, et alates 21. maist 2018 on Viru Vangla kõikide eluhoonete

ventilatsiooniseadmed seadistatud tööle täiskiirusel ning nõuetele vastav ventilatsioon on vanglas

tagatud. Kohtu hinnangul ei saanud lühiajaline kambri temperatuuri tõus avaldada kaebaja

kinnipidamistingimustele märkimisväärset mõju.

42.10. Kaebaja väitel halvendas tema liikumis- ja suhtlemisvõimalusi, kui temalt võeti ära

neuroloogi poolt määratud tugikark, misjärel oli ta kambris lõksus ja kõik tema saatmised

katkestati, sest ta ei olnud võimeline liikuma käed selja taga. Kaebaja sõnul ei saanud ta seetõttu

minna jalutama, hambaarsti juurde, õigusaktidega tutvuma, juuksurisse ega pikaajalisele

kokkusaamisele. Asja juurde võetud ekspertiisiaktis nr 23E-AOK0022 (dtl 674-680) on kinnitust

leidnud, et kaebajal puudus vältimatu vajadus liikumise abivahendite kasutamiseks ajavahemikul

2017 kuni 11. veebruar 2022. Seega oli kaebaja võimeline liikuma ka ilma tugikarguta ning kui

ta otsustas seda mitte teha, oli see tema enda valik. Kaebajalt tugikargu äravõtmine ei saanud

seega piirata tema liikumisvõimalusi ega kinnipidamistingimuste tervikule negatiivset mõju

avaldada ega ole seotud kaebaja üksikvangistusega.

22(27)

3-21-2726

43. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et eespool tuvastatu põhjustas kaebajale teatud määral

kannatusi, mis ületavad VangS § 41 lg-s 1 sätestatud inimväärikust austava kohtlemise lävendi.

Eelkõige tingis selle üksikvangitus õigusvastaselt pikkade ajavahemike jooksul, milles tehtud

vaheajad piirdusid mõnel juhul isegi vaid 2-3 päevaga (vt kronoloogia kohta täpsemalt

käesoleva otsuse p 26).

Kaebaja kinnipidamistingimusi tervikuna hinnates leiab kohus, et kuigi otseselt saab

õigusvastasena käsitada vaid kaebajale kartserisse arsti poolt näidustatud madratsi mittelubamist

(käesoleva otsuse p , ei nõustu kohus, et kaebaja kinnipidamistingimused pikemajalistel

vaheaegadeta üksikvangistuse perioodidel oleks olnud ülejäänud osas täielikult sellised, mis ei

süvendaks üksikvangistuse negatiivset mõju.

Eelnevast rõhutab kohus esmalt arsti ettekirjutuse täitmata jätmist kaebajale kartserikambrisse

päevasel ajal madratsi mitteandmisel (käesoleva otsuse p 37). Kohtu hinnangul ei ole ilmnenud

selliseid kambri- või olmetingimusi, mis võinuks oma õigusvastasuse tõttu halvendada kaebaja

olukorda üksikvangistuse tingimustes ja süvendanud kaebajale põhjustatud kahju.

Kuigi üksikult võttes on kohus erinevaid piiranguid ja neist lähtuvat kohtlemist hinnanud

õiguspäraseks, ei ole kaebaja tähendusliku suhtluse ja tegevuse võimalused pikemaajalise

üksikvangistuse ajal olnud kohtu hinnangul siiski piisavad selleks, et üksikvangistuse

negatiivset mõju vajalikul määral leevendada. Siinkohal väärib esmalt äramärkimist

jalutusvõimalus pikema aja jooksul üksnes betoonist jalutusboksis, mis ei võimalda vaadet

ümbritsevale.

Kui ka kaebaja jaoks oli tagatud suhtlus ja tähenduslik tegevus vähemalt miinimummääral, mida

kehtiv õigus võimaldab kartseri ja lukustatud kambri režiimi tingimustes, ei pruugi käeolevas

kohtuasjas kirjeldatud suhtlemisvõimalused ja tegevused pakkuda piisavat leevendust

pikaajalisele üksikvangistusele. Vastustaja poolt välja toodud kohtumistest (otsuse p 42.3)

valdav osa toimus ametnikega, mitte lähedastega, mis ei ole vaieldamatult päris samaväärse

tähendusega. Vastustaja rõhutab asjakohaselt, et samas vähendas kaebaja suhtlemis- ja

tähendusliku tegevuse võimalusi vähemalt osaliselt tema enda käitumine, mille tulemusena

kaotas ta nt võimaluse kuulata raadiot, jäi ära üks pikaajaline kohtumine ning osaliselt ka

pakutud vestlused kartserirežiimil viibivate kinnipeetavate suhtlusprogrammi raames. Pikemad ja

sagedasemad vaheajad kartserirežiimi vahel oleks võimaldanud kaebajale muu hulgas rohkem

võimalusi suhtluseks teiste kinnipeetavatega, lugeda erinevaid raamatuid lisaks kartserirežiimil

lubatule ning avatumaid jalutusvõimalusi.

Privaatsuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue

44. Kaebaja on soovinud ka tema privaatsuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamist. Kohtu

hinnangul seondub sel alusel esitatud hüvitamisnõue suuresti ka kaebaja üksikvangistuses

viibimisega, kuna kartserikaristuse kandmise ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on

tinginud ka kaebaja suhtes tavapärasest tugevama järelevalve vajaduse, sh valvurite viibimise

tervishoiuteenuse osutamise juures.

44.1. Kaebaja väitel rikkusid tema privaatsust igapäevased rutiinsed keha läbiotsimised, kui ta

käis jalutamas, arstide vastuvõttudel või internetiruumis õigusaktidega tutvumas jne. Kaebaja

väitel teostati kogu keha läbiotsimist tihti 4-10 korda päevas, tal tuli avada ka suu ja valvurid

vaatasid suhu. See tekitas talle piinlikkust ja alandust, kuna valvurid nõudsid läbiotsimisel

kükkide tegemist ning naersid kaebaja üle ja mõnitasid teda. Kaebaja on arvamusel, et

23(27)

3-21-2726

läbiotsimised tehti kaebaja karistamiseks ja vahest eelnes sellele kaebaja kägistamine ja mööda

põrandat lohistamine.

Vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44

„Järelevalvekorraldus vanglas“ § 32 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetava läbiotsimine

kohustuslik järgmistel juhtudel: 1) vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel; 2) enne ja pärast

lühiajalist ja pikaajalist kokkusaamist; 3) objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib

läbiotsimise ajal objektil; 4) kartserisse paigutamisel; 5) vanglasisesel saatmisel. Vanglal oli

seega kohustus teostada selles sättes loetletud juhtudel kaebaja läbiotsimist. Miski käesoleva

haldusasja toimikusse esitatud tõendites ega selgitustes ei veena kohut, et vastustaja oleks

teostanud ebavajalikke läbiotsimisi või oleks seeläbi kaebajat karistanud või õigusvastaselt

kohelnud. Kaebajal olnuks vastasel korral võimalik enda õiguste kaitseks pöörduda asjakohaste

nõuetega vangla ning kohtu poole. Viidatud sättest tulenevalt ei kohaldata läbiotsimisi ka

tulenevalt kinnipeetava üksikvangistuse lahutamatu osana, vaid eelmainitud olukordade

esinemise korral.

44.2. Kaebaja väidab, et tema privaatsust rikkus ja oli alandav ka valvurite poolt ravimite

jagamisel valvuri korraldusel suu avamine ja keele liigutamine oli kaebaja jaoks alandav. Samuti

rikuti kaebaja õigusi sellega, et valvurid said teada, milliseid ravimeid kaebaja võtab ehk rikuti

andmete konfidentsiaalsuse nõudeid. Kohtule teadaolevalt toimub kontroll ravimite

manustamise üle nii kinnipeetava enda kui ka teiste kinnipeetavate elu ja tervise, aga ka vangla

julgeoleku tagamise eesmärgil. Vangla ei saa lubada ravimite kontrollimatut tarbimist, sh nende

kogumist ja eesmärgile mittevastavat kasutamist (enda või teise isiku tervist või elu ohustava

seisundi tekitamine, teisele isikule nö tehingulises suhtes ravimi üleandmine ja sellest tulenevalt

vastastikuse sõltuvussuhte loomine, mis võib viia julgeolekuohuni vms (nt Tartu Halduskohtu

otsus asjas nr 3-10-2213).

44.3. Privaatsuse rikkumiseks on kaebaja pidanud ka seda, et arstide ja meditsiiniõdede

vastuvõtud kambris toimusid valvurite juuresolekul. Kaebaja väitel oli tema jaoks äärmiselt

piinlik ja alandav avaldada oma delikaatseid terviseandmeid meedikutele valvurite ees ning

eelkõige oli piinlik ja alandav avaldada psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutavat teavet, mis

on isiku eraelu saladus. Kaebaja leiab ka, et valvurite juuresolekul ei olnud meedikud sõltumatud

ja vabad oma otsustes.

44.4. Kohus märgib siinkohal, et praeguse vaidluse esemeks on kahju hüvitamise nõue, mille

aluseks on kaebaja hoidmine pikaajaliselt üksikvangistuses koosmõjus erinevate kinnipidamise

aspektidega. Kaebaja on seejuures küll asjakohaselt osundanud EIK-i seisukohtadele, et

kinnipeetava meditsiinilised läbivaatused tuleb reeglina teostada ametiisikute juuresolekuta ning

et isiku tervise kohta teabe avaldamine ilma tema nõusolekuta on eraelu puutumatuse rikkumine,

kuid kohtu hinnangul ei ole tegemist asjaoludega, mis vältimatult kaasneksid üksikvangistusega.

Kaebaja on enda käitumisega tinginud kirjeldatud järelevalvekorralduse ning see saanuks kohtu

hinnangul sarnaste eelduste esinemisel toimuda ka juhul, kui kaebaja üksikvangistus olnuks

oluliselt lühem või isegi kui tegemist polnuks üksikvangistusega. Kinnipeetava enda tervise ja

elu kaitse eesmärk ühelt poolt ning vangla julgeoleku ja seal viibijate elu ning tervise tagamise

vajadus võib olla ülekaalukas ning tekitada olukorra, kus ravimite manustamisel või

tervishoiutöötaja tegevuse tagamisel ei ole võimalik privaatsuse nõuet täiel määral täita.

Kohus rõhutab, et vanglal on kohustus korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab

vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66

lg 1). Kohtupraktika on tunnustanud vangla olulist hindamisruumi ohtude määratlemisel ning

rõhutanud, et vangla on vangistuse ja eelvangistuse täideviimiseks loodud asutus, kellel peab

24(27)

3-21-2726

olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel (nt

Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 14).

44.5. Kohus leiab, et kaebajale ei ole eeltoodud olukordades tekitatud kahju tema privaatsuse

rikkumisega (eraelu puutumatusega) ning puudub alus sellise kahju hüvitamiseks.

45. Kaebaja väidab, et ka erinevad tavarežiimil kogetud piirangud ja kinnipidamistingimused7

tekitasid talle kahju. Kohtu hinnangul ei saanud kaebaja viidatud piirangud ja tingimused

praegusel juhul mõjutada praeguse vaidluse esemeks oleva pikaajalise üksikvangistusega

kaasnenud kahju ulatust ja hüvitamisele kuuluva kahju suurust.

46. Kaebaja palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks justiitsministri 30. novembri

2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 4 p 1, VSkE § 60 lg 1 ja VSkE §

100 lg 2 ning VangS § 651 sest need võimaldavad ebaproportsionaalselt karistada.

Kujunenud kohtupraktika järgi on normi põhiseaduspärasuse kontroll põhjendatud, kui tegemist

on asjassepuutuva õigusnormiga, mille põhiseaduspärasusest või -vastasusest sõltub kohtuasja

lahendus (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. juuni 2023. a otsus asjas

nr 5-23-3, p 37 ja seal viidatud praktika). Praeguse vaidluse esemeks ei ole kaebajale määratud

distsiplinaarkaristuste ning täiendavate julgeolekuabinõude õiguspärasuse kontroll. Kui kaebajal

oli talle distsiplinaarkaristuste määramise ajal kahtlus karistuste ja pikkuse õiguspärasuses, oli

võimalik ka karistusi reguleerivate normide põhiseadusvastasuse väide esitada vastavates

kohtuvaidlustes.

VSkE § 7 lg 4 p 1 sätestab, et kambri sisustusse kuuluvad päevaks ülestõstetavad ja seina külge

kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid. Kuna eelnevalt on tuvastatud, et kaebaja ei

kandnud praeguse vaidlusega hõlmatud ajavahemikul kartserikaristust selleks otseselt mõeldud

kartseriruumis, ei saa kartseri sisustust reguleeriv norm ka praeguse vaidluse lahendamisel olla

asjakohane. Kaebaja etteheited on suunatud voodivarustuse äravõtmisele loenduste vahelisel ajal,

mida ei reguleeri aga VSkE § 7 lg 4 p 1.

VSkE § 60 lg 1 sätestab kartseris lubatud asjade loetelu. See loetelu on kehtestatud VangS § 15

lg-s 3 sisalduva volitusnormi alusel. Teatud liiki asjade keeld vanglas on tingitud vajadusest

tagada vangla julgeolek ning seal viibivate kinnipeetavate ning töötajate turvalisus (vt ka

käesoleva otsuse põhjenduste p 44.4.). Sama eesmärki teenib ka VSkE § 100 lg 2, mis sätestab,

et kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse lattu ning tagastatakse

kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Pikaajalises kohtupraktikas ei ole väljendatud

kahtlust, et kartserikaristuse ajal tavarežiimist piiratumad tingimused oleksid juba iseenesest

põhiseadusvastased. Kohus ei näe praegusel juhul, et kaebaja viidatud normid, mille

põhiseaduspärasuse kontrolli ta taotleb, oleksid määravad käesoleva haldusasja lahenduse suhtes.

Tegemist on kaebusega mittevaralise kahju hüvitamiseks, mille raames kohus saab anda

ulatuslikku hindamisruumi kasutades hinnangu kaebaja kohtlemise õiguspärasusele.

47. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus on eelpool

leidnud, et puudub alus hüvitamisnõude rahuldamiseks kaebaja tervise kahjustamise ja eraelu

puutumatuse väidetava rikkumise osas. Kaebus tuleb aga osaliselt rahuldada väärikuse

alandamise tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõude osas.

7 Sportimisvõimaluste puudumine, jalutamine betoonkastis, kambri kõrge temperatuur ja õhupuudus, tugikargu ära

võtmine, vanematega kokkusaamiste keelamine, keha läbiotsimised, ravimite andmine valvurite pool,

meditsiinitöötajate vastuvõtud valvurite juuresolekul, kägistamised, peksmised, mõnitamised, datlite vargus, söögita

jätmine, ususümboolika keelamine, „Halal“ toodete kaupluses mittemüümine ning ühispalvustel osalemise

keelamine.

25(27)

3-21-2726

RVastS § 13 lg 1 p-dest 3 ja 5 tulenevalt peab kohus hüvitise suuruse määramisel arvestama

õiguste rikkumise raskust, aga ka erinevaid asjaolusid, millest tulenevalt oleks kahju hüvitamine

täies ulatuses ebaõiglane. Lisaks juba eelpool toodule ning sealjuures ka kaebaja enda tegevust

puudutavatele asjaoludele rõhutab kohus ka, et kaebajal oli kogu üksikvangistuses viibitud aja

jooksul võimalik enda õiguste kaitseks esitada nõudeid üksikute rikkumiste lõpetamiseks või

mingite hüvede andmiseks ning sel viisil vältida kahju tekkimist. Kaebaja on seda võimalust ka

vähemalt osaliselt kasutanud (vt vastavad viited otsuse põhjendustes). Kohus peab seejuures

oluliseks ka arvesse võtta EIK-i seisukohti varem sarnastes vaidlustes välja mõistetud hüvitiste

suuruse kohta, kuid rõhutab, et praeguse vaidluse asjaolud erinevad mitmetes aspektides viidatud

kohtuasja ajendanud juhtumitest (vt EIK- i viidatud lahend kohtuasjas Schmidt ja Šmigol vs.

Eesti, p 169).

Kõike eelnevat arvestades leiab kohus, et vastustajal tuleb hüvitada kaebajale mittevaraline kahju

2500 euro ulatuses.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

48. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning kaebaja menetluskuludeks on

asja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Kaebaja on inimväärikuse

alandamisega seotud kahjunõudelt (s.o 10 000 eurot) tasunud riigilõivu kokku 300 eurot (12.

septembril 2022 on tasutud 120 eurot ja 10. mail 2024 täiendavalt 180 eurot). Lisaks on kaebaja

eraelu puutumatuse rikkumisega seonduvalt kahjunõudelt (algselt 1000 eurot, hilisemalt 500

eurot) tasunud riigilõivu 30 eurot (12. septembril 2022), millest poole ehk 15 eurot on kohus

lugenud tasutuks haldusasjas nr 3-24-428 menetletava nõude eest. Seega on praeguses kohtuasjas

tasutud riigilõivu 315 eurot. Kuna kohus rahuldab kaebuse väärikuse alandamise tõttu tekitatud

kahju hüvitamise nõude 1/4 ulatuses, tuleb kaebuse osalist rahuldamist arvestades vastustajalt

kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 75 eurot. Muud menetluskulud jäävad poolte enda

kanda.

49. Kuna erinevates menetlusdokumentides (sh kaebaja enda avaldustes kohtule) ja tõendites on

läbivalt kajastatud kaebaja terviseseisundit ja talle pandud diagnoose, peab kohus põhjendatuks

kuulutada menetluse kaebaja eraelu kaitseks tervikuna kinniseks (HKMS § 77 lg 1, TsMS § 38

lg 1 p 3). Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku

eraelu kaitseks. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses

arutatud asja toimikuga. Seega on asja toimik kinniseks kuulutatud ulatuses konfidentsiaalne

ning sellega saavad tutvuda üksnes menetlusosalised ning kohus.

50. Kaebaja edastas 3. jaanuaril 2024 kohtule dokumendid (dtl 607-617), mille kogumisest kohus

eelnevalt 8. novembri 2023. a kohtumääruses keeldus. Kohus jääb 8. novembri 2023. a määruses

võetud seisukoha juurde ja leiab, et need dokumendid tuleb kaebajale tagastada. Samuti tagastab

kohus kaebajale teise kinnipeetava poolt kohtule esitatud dokumendi (II kd, tl 33-36p; dtl 695-

702) ja MM taotluse (II kd, tl 37; dtl 703), sest need esitati kohtule ajal, mil täiendavate

menetlusdokumentide esitamise tähtajad olid juba möödunud (vt 23. aprilli 2024. a määrus).

Kohus keeldub nende dokumentide asja juurde võtmisest tuginedes HKMS § 51 lg-le 4.

Hilinenult esitatud dokumentide vastuvõtmine oleks tinginud vajaduse anda ka vastustajale

võimalus nendega tutvuda ning oma seisukoht esitada ning nende menetlustoimingute

26(27)

3-21-2726

lisandumisel oleks sattunud ohtu võimalus teha asjas kohtuotsus teatavaks eelnevalt teatatud

kuupäeval (27. juunil 2024).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik

Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2025 otsuse resolutsiooni p 6:.

Jätta Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse resolutsiooni punktid 2-5 muutmata, täiendades

halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 sõnastust järgmise lausega: „Jätta kaebus kahju

hüvitamise nõudes kaebaja peaga vastu seina löömise alusel läbi vaatamata.“ ning muutes ja

täiendades osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

27(27)