2-23-1566/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-1566

Tsiviilasi

I.N hagi J.Z vastu ühisvara jagamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. jaanuari 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.Z-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): J.Z (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Roman Golovenko

Vastustaja (hageja): I.N J.Z (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Aleksandr Jefimov

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 29. jaanuari 2024 otsus tühistada ja jätta I.N hagi J.Z vastu

rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus I.N kanda.

3. Välja mõista I.N-ilt J.Z kasuks menetluskuluna maakohtus 2760 eurot ja

ringkonnakohtus 1620 eurot.

4. Välja mõista I.N-ilt J.Z kasuks viivis tasumata menetluskuludelt (kokku 4380

eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni VÕS § 113

lg 1 teises aluses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. I.N (hageja) esitas 28. jaanuaril 2023 J.Z (kostja) vastu hagi ühisvara jagamiseks. Hageja

palus jagada poolte ühisvaraks olev raha 8500 eurot võrdsetes osades ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja 4250 eurot. Hageja palus mõista kostjalt väljamõistetud summalt välja

viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates

hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt lahutati Viru Maakohtu 16. veebruari 2017 otsusega poolte abielu

(tsiviilasi nr 2-16-18768). Tsiviilasjas nr 2-17-16335 jagati kompromissimäärusega poolte

ühisvara, mille hulka kuulusid korter asukohaga XXX, kinnistu asukohaga XXXXXXX,

XXX, X, sõiduk Honda Jazz (XXXXXXX) ja selle liisingulepingust tulenevad õigused ja

kohustused, haagiselamu Hobby 10a (XXXXXXX), haagis (XXXXXXX), paat „Latrex“ koos

Honda päramootoriga (VLM-400), majapidamisseadmed ja-vahendid.

Pooltel jäi tsiviilasjas nr 2-17-16335 jagamata ühisvarasse kuulunud raha 8500 eurot, mis on

kostja valduses ja tuleb jagada poolte vahel võrdselt. Kostjal tuleb tasuda hagejale 4250 eurot.

Hageja tegi kostjale ettepaneku tasaarvestada 4250 eurot rahaga, mille hageja pidi kostjale

tasuma tsiviilasjas nr 2-17-16335 kompromissimääruse alusel. Kostja teatas 24. jaanuaril

2023, et ei nõustu tasaarvestatava summaga.

Tsiviilasjas nr 2-17-16335 ühisvara jagamise kompromissilepingu p-s 7 kokkulepitu

tähendab, et pooled leppisid kokku vaid selles tsiviilasjas jagatava ühisvaraga seotud nõuete

puudumises.

Alusetu on kostja protsessuaalne tasaarvestusavaldus väidetavalt perioodil veebruar 2017 kuni

märts 2019 hageja tarbitud elektrikulu ja kommunaalkulude eest. Kostjal tuleb tõendada,

millise perioodi jooksul hageja majas tegelikult elas ja kommunaalteenuseid kasutas. Selliseid

tõendeid hageja esitanud ei ole. Kostja pangakonto väljavõtetes nimetatud kulud

kommunaalteenustele ei ole asja säilitamiseks vajalikud kulud.

Hageja kandis alates veebruarist 2017 Toilas asuva korteri ülalpidamisega seotud kulutusi,

samuti XXXXXXX maja turvalisuse tagamiseks vajalike remonditööde kulutusi kokku 8797

eurot. Pooled tegid seega kulutusi ühisvara ülalpidamiseks proportsionaalselt.

2. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja poolte kokkulepetega tsiviilasjas nr

2-17-16335. Kostja ei vaidlusta, et 8500 eurot oli poolte ühisvara, kuid pooled jagasid selle

tsiviilasjas nr 2-17-16335 ning loobusid muudest vastastikustest nõuetest.

Hageja nõue sisaldub tsiviilasjas nr 2-17-16335 kokkulepitud hüvitise koosseisus.

Ringkonnakohus on eksinud kompromissilepingu p 7 (pooltel puuduvad muud vastastikused

pretensioonid ja nõuded) kinnitamisega. Ringkonnakohus kitsendas kompromissimääruse

p-s 1.11 poolte kokkulepet ja sõnastas selle järgmiselt: „I.N ja J.Z kinnitavad, et neil

puuduvad käesoleva kohtumenetluse esemeks olnud ühisvara jagamise nõuetega seoses muud

vastastikused pretensioonid ja nõuded.“ Ringkonnakohus jättis kostja taotluse

kompromissimääruse resolutsioonis sisalduva vea parandamiseks rahuldamata. Hageja on

asunud kohtu viga ära kasutama. Kompromissi tõlgendamisel on tõlgenduse allikaks poolte

allkirjastatud kompromissileping, mis on sõnaselge. Poolte allkirjastatud kompromissileping

on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik ka osas, milles see ei sisaldu kohtumääruses.

10. septembril 2022 varastati kostjalt vaidlusalune sularaha 8500 eurot, mille kostja soovis

panna pangakontole. Raha kadus ajal, mil majas viibisid kostja, hageja ja hageja uus

elukaaslane. Kostja esitas selle kohta kuriteoteate, mille tõttu alustati kriminaalmenetlust.

Hageja tagastas kostjale sularaha 8500 eurot. Kuna tsiviilasjas nr 2-17-16335 edasikaebe

tähtaeg lähenes, tegi hageja kostjale pakkumise tasuda kostjale hüvitis kokku 13 000 eurot

ning lõpetada vaidlused, sh kriminaalmenetlus. Kostja nõustus pakkumisega, sest selles oli

arvesse võetud varaga seonduvad kostja kantud kulud ning tagastatud kadunud sularaha. Kui

sularaha tagastamist poleks arvestatud, oleks kostja hüvitise nõue olnud 15 435 eurot (sh

elektritarbimise kulud).

Kostja eeldas, et hageja ei vaidlusta seda, et kostjale määratud hüvitis sisaldab ka kostja

tasutud elektrikulusid, mis ei olnud samuti tsiviilasja nr 2-17-16335 vaidluse esemeks. Kostja

selgitas, et tsiviilasjas nr 2-17-16335 kompromissis määratud hüvitis hõlmas kõiki

pooltevahelisi nõudeid, sh 8500 eurot, elektritarbimise kulusid 7921 eurot ning vastastikuste

järeleandmistena loobuti vastastikustest nõuetest. Hageja oli ühisvarasse kuuluvast 8500

eurost teadlik enne vastastikustest nõuetest loobumist ning andis sellele ühemõttelise

heakskiidu. Kuivõrd pooled on kogu ühisvara jaganud (sh 8500 eurot) ja muudest

vastastikustest nõuetest loobunud kehtiva kokkuleppega, puudub hagejal kostja vastu nõue

ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Vastasel juhul on kostjal võimalik tasaarvestada ühised

elektritarbimise kulud hageja nõudega ning see nõue ületaks hageja nõuet.

Kostja esitas protsessuaalse tasaarvestusavalduse perioodil 16. veebruar 2017-20. november

2022 elektritarbimise kulude 7921 euro tasaarvestamiseks hageja nõudega kattuvas ulatuses.

Alates abielu lahutamisest 16. veebruaril 2017 pidid pooled ühisomanikena kandma

kinnisasjaga seonduvaid kulusid ühiselt. Hageja XXXXXXX kinnistu kasutamisega

seonduvaid kulutusi (elektrikulud) ei kandnud ning kostja maksis 7921 eurot oma lahusvara

arvelt. Kuni märtsini 2019 kandis kostja elektrikulud hageja pangakontole, kuid kui selgus, et

hageja ei kandnud raha teenusepakkujale edasi, tasus kostja elektri eest otse teenusepakkujale.

XXXXXXX kinnistu energiamüügileping oli hageja nimel ja kostja ei saanud seda enda

nimele vormistada. Lisaks kandis kostja ainuisikuliselt kinnistu kommunaalkulusid (prügi,

kanalisatsioon, vesi) kohalikule kommunaalettevõttele kuni oktoobrini 2022, kokku 672,40

eurot. Kostja kantud kulud on kinnistu valdamise ja kasutamisega seotud kulud ning vajalikud

ka asja säilitamiseks. Kostja tasaarvestatav nõue ei ole aegunud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi ning jagas poolte ühisvara, s.o rahasumma 8500 eurot võrdsetes

osades ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 4250 eurot koos lisanduva viivisega

alates 28. jaanuarist 2023 kuni hüvitise tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 3668 eurot koos

lisanduva viivisega.

Maakohus tuvastas järgmised mittevaieldavad asjaolud:

-

poolte abielu lahutati Viru Maakohtu 16. veebruari 2017 otsusega tsiviilasjas nr

2-16-18768, mis jõustus 11. aprillil 2017 (I kd, tl 6-7);

-

poolte ühisvaraks on rahasumma 8500 eurot (I kd, tl 67 pöördel);

-

kostja tegi 10. oktoobril 2022 avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks seoses

sularaha 8500 eurot kadumisega ja kahtlustas selles hagejat. Algatati

kriminaalmenetlus. Kostja 7. detsembri 2022 avalduse alusel kriminaalmenetlus

lõpetati (I kd, tl 19-21, 85-81);

-

Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16335

kinnitati poolte vahel kompromiss ühisvara jagamise osas (I kd, tl 15-18).

Maakohus märkis, et pooled vaidlevad, kas tsiviilasjas nr 2-17-16335 sõlmitud kompromissis

loobuti kõigist muudest tsiviilasjas nr 2-17-16335 kajastamata vastastikustest nõuetest ja kas

kohtulik kompromiss hõlmas käesoleva hagi esemeks olevat 8500 eurot, samuti XXXXXXX

kinnistuga seotud elektritarbimise kulusid ning kas kostja protsessuaalne tasaarvestusavaldus

on põhjendatud.

Pooled kinnitasid 7. detsembril 2022 Tartu Ringkonnakohtule esitatud kompromissilepingu

p-s 7, et „pooltel puuduvad muud vastastikused pretensioonid ja nõuded“ (I kd, tl 59-61).

Kompromissimääruse resolutsiooni p-i 1.11 kohaselt pooled kinnitasid, et neil „puuduvad

käesoleva kohtumenetluse esemeks olnud ühisvara jagamise nõuetega seoses muud

vastastikused pretensioonid ja nõuded“. Kompromissimäärus jõustus 28. detsembril 2022.

Kompromissimäärus on täidetud. Tartu Ringkonnakohus jättis 22. veebruaril 2023 kostja

taotluse kompromissimääruse resolutsiooni p-s 1.11 vea parandamiseks rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei ole eksimus määrusest loetav ega ilmne. Kostja

taotletud kujul määruse resolutsiooni muutmine oleks ringkonnakohtu hinnangul muutnud

määruse sisu ja seada ei saa parandada TsMS § 447 lg 2 alusel. Taotletud sisuga lõpplahendi

saamiseks oleks kostja pidanud esitama ringkonnakohtu 19. detsembri 2022 määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule. Kuna ringkonnakohtu lahend oli jõustunud, siis oli kostja

vastava võimaluse minetanud.

Maakohus leidis, et kompromissimääruse p-s 1.11 toodu on TsMS § 457 lg 1 kohaselt

pooltele õiguslikult siduv, kuivõrd pooled ei ole viidatud määrust vaidlustanud ning seetõttu

ei oma kostja vastuväited p-i 1.11 osas enam tähendust. Seega on hagejal

kompromissimääruse p-st 1.11 tulenevalt võimalik taotleda ühisvarasse kuuluva 8500 euro

jagamist. 7. detsembri 2022 kompromissilepingu p 7 sõnastus eraldiseisvalt ei kehti, kuivõrd

tsiviilasja nr 2-17-16335 menetlus lõppes kohtumäärusega ja kompromissimäärus on täidetud.

Järgmisena analüüsis maakohus, kas tsiviilasjas nr 2-17-16335 sõlmitud kokkulepe hõlmas

käesoleva asja hagi eset ehk 8500 eurot ja elektritarbimisega seotud kulutusi. Kompromissi

hüvitise moodustas: XXXXXXX kinnistu väärtus 37 000 eurot (jäi hagejale), Toila korteri

väärtus 20 000 eurot (jäi kostjale). Kahe kinnisasja väärtuse vahe oli 17 000 eurot. Hageja

pidi maksma kostjale 8500 eurot, mis vastas võrdsuse põhimõttele. Seega oli

kompromissiettepaneku aluseks hageja tasutav 11 475 eurot (8500 eurot, s.o pool kinnisasjade

väärtuse vahe + 2975 eurot, s.o majapidamistarbed), mis oli hageja jaoks 2. detsembri 2022

kirjast tulenevalt vaieldamatu. Hageja 2. detsembri 2022 kompromissiettepanekus kostja

esindaja pakkumist (mis sisaldas ka rahasummat 8500 eurot ja elektritarbimise kulu) ei

aktsepteerinud ja kompromissile jõuti hagejapoolse hüvitise – 13 000 eurot pakkumisega (I

kd, tl 96 pöördel, 97).

Kostja koostas kompromissikokkuleppe, mida hageja aktsepteeris ja mis esitati kohtule (I kd,

tl 65-67).

Hageja andis vande all ütlusi, et tsiviilasjas nr 2-17-16335 jagati ühisvarana kinnisvara ja

vallasvara (sõidukid). Samuti märkis hageja, et nõustus kostjale tasutavat hüvitist suurendama

13 000 euroni, et lõpetada läbirääkimised. Hageja kinnitas, et keeldus kompromissi

läbirääkimistel kostja esindaja ettepanekust jagada sularaha ja elektrikulud (II kd, tl 2-2

pöördel).

Maakohus tuvastas, et Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2022 otsusest tsiviilasjas nr

2-17-16335 ei nähtu, et asjas oleks arutatud ühisvarasse kuuluva sularaha 8500 euro ja

elektritarbimisega seotud kulutuste jagamist. Otsuses ei nähtu asjaolusid, mis kinnitaksid, et

ühisvara jagamise tulemusel makstav hüvitis sisaldaks eelviidatud nõudeid. Samuti ei ole

poolte 7. detsembri 2022 kompromissilepingust ja 19. detsembri 2022 kompromissimääruses

tuvastatav poolte ühine tahe hõlmata kompromissiga vaidlusalust rahasummat ja

elektrikulusid.

Hageja 11. novembri 2022 Viberi sõnumis on märgitud, et elamu jätmisel hagejale ja korteri

jätmisel kostjale maksaks hageja kostjale osade võrdseks lugemisel hüvitist 8500 eurot,

millele lisandub sõiduki ja muu vallasvara eest hüvitis 2975 eurot. Hageja on 2. detsembri

2022 e-kirjas kinnitanud, et ta sularaha 8500 eurot ei tunnista. 6. detsembri 2022 e-kirjas

nõustus hageja, et poolte igakuiste kommunaalkulude arvestamata jätmine on kompromissi

osaks. 16. novembri 2023 istungil on hageja oma ütlustes jäänud oma seisukohtadele

kindlaks.

Maakohus asus tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et kostja ei ole VÕS § 29 ja TsMS §

230 lg 1 järgi tõendanud, et kompromissimäärus hõlmas käesoleva hagi esemeks olevat

rahasummat 8500 eurot ja elektritarbimise kulusid. Järelikult on hagejal õigus nõuda

ühisvarasse kuuluva raha jagamist. Maakohus leidis, et ei esine asjaolusid, mis viitaks nõude

vastuolule hea usu põhimõttega.

Maakohus märkis, et kostjalt 4250 euro väljamõistmine sõltub sellest, kas kostja

tasaarvestusavaldus on põhjendatud. Kostja taotleb elektritarbimisekulude 7921 eurot ja

kommunaalkulude 672,40 eurot tasaarvestamist hageja nõudega kattuvas ulatuses. Hageja on

esitanud kohtule omapoolsed pangakonto väljavõtted tõendamaks, et ta on teinud elamu

säilitamiseks ja parandamiseks vaidlusalusel perioodil kulutusi 8797 eurot (I kd, tl 162).

Maakohus tuvastas, et hageja kontoväljavõtted kajastavad ehituskauplustest tehtud tehinguid

ja kulutusi, kuid tehingute sisu ei ole võimalik kindlaks määrata. Maakohus jättis hageja

kulutuste kohta esitatud pangakonto väljavõtted (I k, tl 164-172) asjas arvestamata, sest

nendega ei ole tõendatud, et kulud oleks tehtud elamu parandamiseks/säilitamiseks.

Kostja on esitanud enda tasaarvestuse aluseks olevate rahaliste nõuete osas pangakonto

väljavõtted (I kd, tl 136-150). Kostja ei ole esitanud teenuseosutaja arveid. Pangakonto

väljavõtetest ei ole võimalik tuvastada (sh eristada) ega kontrollida elamuga seotud tegelike

kulutuste kandmist. Maksete selgitustest ei selgu üheselt, millise kinnisasja eest kulutusi

kanti, arvete puudumise tõttu ei saa tuvastada, kui suur oli teenuse arve kogusuurus ja

vastavalt sellel kostja/hageja proportsionaalne kulu osa.

Hageja pangakonto väljavõtetes kajastuvad samuti tasutud kommunaalteenuste ja kindlustuse

maksed, kuid maksete selgituste järgi ei ole osaliselt teada, millise kinnisasja osas kulud kanti.

Mõlema poole kommunaalteenuste (sh kindlustuse) kulude tegelik suurus ja poolte kulude

proportsiooni väljaarvestamine ei ole ilma arveteta kontrollitav. Kostja ei ole tõendanud ka

seda, millisel ajal hageja elamus elas ning mistõttu kostja väidetavalt kantud kulutusi hageja

kanda jätta ei saa. Seega jättis maakohus poolte kommunaalteenuste ja kindlustusmaksetega

seotud pangakonto väljavõtted tõenditena arvestamata.

Hageja taotles kostja tasaarvestatavate nõuete osas aegumise kohaldamist. Praegusel juhul ei

ole võimalik tuvastada pangakonto väljavõtete alusel kostja nõuete sissenõutavaks muutumist.

Seega ei saa aegumise vastuväidet rahuldada. Kostja tasaarvestusavaldus jääb rahuldamata,

sest tasaarvestuse aluseks olevad nõuded ei ole kontrollitavad, sissenõutavad ega tõendatud.

Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi täielikult PKS § 37 lg 3 alusel ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 4250 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata

asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja otsustas tsiviilasjas nr 2-17-16335 kokkulepet sõlmides lõpetada hagejaga kõik

vaidlused ning vastastikused nõuded. Pooled on kostja valduses oleva 8500 eurot jaganud

tsiviilasjas nr 2-17-16335 kompromissis kokku lepitud hüvitise osana. Võlasuhe on VÕS §

186 p 4 alusel poolte kokkuleppel lõppenud. Kompromissi tõlgendatakse sarnaselt muule

lepingule. Kompromissileping ei võimalda teistsugust tõlgendust. Kompromiss võib sisaldada

ka kohtumenetluses käsitlemata nõudeid või kokkuleppeid.

Pooled sõlmisid kompromissi järeleandmiste teel ja loobusid vastastikustest nõuetest, sh

nendest nõuetest, millised ei puuduta kohtuasja ja on läbiräägitud, sh on tegemist vastastikuste

järeleandmistega.

Kostja ei nõustu, et kompromissilepingu p 7 iseseisvalt ei kehti. Seadus sellist piirangut ei sea.

Tingimus ei muutunud kohtumääruse, kui täitedokumendi osaks, kuid on arvestatav

kokkuleppena ja nõude rahuldamist välistava tingimusena.

Maakohus on jätnud kokkuleppe sisu ja poolte tahte hindamisel olulised tõendid tähelepanuta.

Kostja 2. detsembri 2022 e-kirjas on arvesse võetud ka elektrimakseid ja sularaha 8500 eurot.

Maakohus jättis tähelepanuta, et 2. detsembri 2022 hageja esindaja e-kirjas kostja esindajale

ei tunnistatud 4250 eurot seetõttu, et hagejal oli olemas otsus kriminaalasja algatamisest

keeldumiseks. Pärast selle tühistamist ja kriminaalasja algatamist tagastas hageja kostjale

8500 eurot sularaha. Kostja arvestas sellega ja vähendas pakutud hüvitise määra 8500 euro

võrra. Kostja ei omanud pretensioone 8500 euro osas seoses vastastikuse kokkuleppega

loobuda pretensioonidest.

Maakohus jättis tähelepanuta ka kompromissi läbirääkimisi läbi viinud tunnistaja M.K.

olulisemad väited, mille kohaselt oli kostjal plaanis tsiviilasjas nr 2-17-16335 kohtuotsus

kaevata edasi korteri avalikku enampakkumist puudutavas osas ning nõustuda XXXXXXX

kinnistu jätmisega hagejale. Kogu initsiatiiv kokkuleppe sõlmimiseks tuli hagejalt. Kostja

nõustus kinnisasjade jagamisega juhul, kui leitakse kostjat rahuldav hüvitis ja lõpetatakse kõik

omavahelised vaidlused. Hageja esindajale rõhutati kogu aeg, et vaidluse peale lõpetama

lõplikult ja mitte jätma muid võimalusi. Hageja oli nõus, et kompromiss hõlmab kostja

kulutusi ja sularaha. tingimuseks oli ka pretensioonist loobumine kriminaalasjas.

Maakohus ei arvestanud asja lahendamisel tõenditena Telia Eesti AS arve väljatrükki (I kd, tl

133) ja 7. detsembri 2022 M.K. e-kirja (I kd, tl 89). Need tõendavad, et tunnistaja M.K. on

pidanud telefoni teel ca 45 minutit nii hagejaga kui ka tema esindajaga läbirääkimisi ning

nende sisu on tunnistaja avaldanud ja neid tuleb kogumis arvestada, sh kokkuleppe

sõlmimisel seotud tingimuse täitmine kostja poolt, s.o kriminaalmenetluse lõpetamise

avalduse esitamine. Tõendid kogumis kinnitavad kostja väiteid läbirääkimiste sisust ja

kompromissi vaidlusaluse tingimuse vastavusest osaliste tahtele. On üheselt selge, kuidas ja

mis tähenduses mõistsid kostja ja tema esindaja kokkuleppe sisu ning tingimusi (VÕS § 29 lg

3).

Kostja leiab, et hageja viivisenõue on alusetu. Haginõudeks on jagada ühisvara. Hüvitis

muutub sissenõutavaks kohtulahendi jõustumisel, millega vara jagatakse. Seega ei saa viivist

nõuda enne kohtulahendi jõustumist (s.o hagi esitamisest).

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et tasaarvestatav nõue on olemas. Ühisvarana raha jagamine

on käsitletav varalise õiguse jagamisena, st pooled ei jaga kindlaid kupüüre, vaid raha kui

fiktsiooni. Kostja on selgitanud ja esitanud tõendid, et vaidlusaluse summa ulatuses on ta

kandnud ühiseid kohustusi. Hageja peab omakorda tõendama, et raha ei kulunud ühistes

huvides ja seda on tehtud mingil muul eesmärgil kostja isiklikes huvides.

Esitatud kuluarvestuste, nende reaalselt kandmise osas ja kulude vajalikkuse osas pooltel

vaidlus puudus. Kostja ei saanud kommunaalkuludega seoses tõendeid esitada, sest lepingud

olid sõlmitud hagejaga ja kostjale andmeid ei väljastatud. Maakohus ei ole kostjale ka

selgitanud, et kulude arvestamiseks oleks tulnud esitada teenuste osutajate arved. Kuivõrd

kogu teave on hageja valduses, siis oli tõendite kogumine võimalik kohtu kaasabil. Hea usu

põhimõttest tulenevalt lasub arvete esitamise kohustus hagejal.

Hageja enda väidetega tsiviilasjas nr 2-17-16335 on tõendatud, et ta kasutas kinnisasja

alaliselt (7. novembri 2022 otsuse p 2). Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kulud võivad olla

seotud korteriomandiga. Hageja ei ole selliseid vastuväiteid esitanud. Muude kinnistutega

seoses kostjal kohustused puuduvad. Isegi kui mingis osas on kulu ebaselge, ei muuda see

kogu tasaarvestust kehtetuks. Eeltoodut arvestades on maakohus ebaõigesti leidnud, et

tasaarvestatavad nõuded on tõendamata.

Käesoleval juhul tuleks isegi hagi rahuldamisel jätta menetluskulud TsMS § 164 lg-te 1 ja 2

alusel poolte endi kanda. Õiglane ei oleks jätta menetluskulusid kostja kanda, sest hageja on

asunud sõnamurdlikult esitama uusi nõudeid põhjustades kostjale olulisi menetluskulusid.

5. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Hageja jääb oma varasema seisukoha juurde, et kompromissimäärus hõlmas üksnes

tsiviilasjas nr 2-17-16335 vaidluse esemeks olnud ühisvara. Sularaha ega elektrienergia kulud

selleks ei olnud. Kompromissimääruse p 1.11 on piisavalt konkreetne ega vaja tõlgendamist.

Kostja ei vaidlustanud kompromissimäärust.

Kostja viitab üksnes talle kasulikele tõenditele püüdes luua ebaõige ettekujutuse kokkuleppe

sõlmimise asjaoludest. Kostja jätab tähelepanuta hageja vastuse kostja kirjale, kus on selgelt

välistatud sularaha 4250 eurot.

Kostja viidatud tunnistaja ütlused on ebaõiged ja ebausaldusväärsed. Kriminaalasjal ei olnud

seost tsiviilasjaga nr 2-17-16335.

Maakohus rahuldas õigesti viivise nõude alates hagi esitamisest.

Hageja nõustub maakohtu järeldustega tasaarvestusavalduse kehtivuse osas ning leiab, et

kostja nõuded on põhjendamatud. Hageja on oma põhjalikud vastuväited esitanud maakohtu

menetluses ja jääb nende juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja

menetlusõigusnormi rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb ise ilma asja

maakohtule uueks arutamiseks saatmata otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657

lg 1 p 2). Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ning menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsus ei vasta seadusliku ja

põhjendatud kohtuotsuse nõuetele ka seetõttu, kohus ei ole otsuse kirjeldava ja põhjendava

osa koostamisel järginud seadust. TsMS § 442 lg 7 järgi märgitakse otsuse kirjeldavas osas

loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud nõuded ja nende kohta esitatud

väited, vastuväited ja esitatud tõendid. Maakohtu otsuse kirjeldav osa hõlmab p-e 1- 9.

Maakohus ei ole otsuse kirjeldavas osas hageja nõuet selgelt ja lühidalt esile toonud, vaid on

refereerinud kõigi hageja menetlusdokumentide sisu nende esitamise järjekorras, kuigi hageja

ei ole oma nõuet menetluses muutnud. Samamoodi ei ole otsuse kirjeldavas osas lühidalt ja

selgelt kirja pandud kostja vastuväiteid. Lisaks kirjeldavale osale on poolte seisukohti uuesti

suures mahus refereeritud otsuse põhjendavas osas (näiteks otsuse p-d 17, 20). Tulemuseks on

kohtulahendi kirjeldava ja põhjendava osa ebaselgus ja liigne maht. Tegemist ei ole küll

sellise menetlusnormi rikkumisega, mis tooks iseseisvalt kaasa otsuse tühistamise, kuid

rikkumise tulemusena on kohtuotsuse tekstist keeruline aru saada mida ja mis asjaoludel

hageja kostjalt nõuab, millised on kostja vastuväited ning miks kohus asja just sel viisil

lahendas.

7. Asja materjalide kohaselt jagasid pooled endiste abikaasadena oma ühisvara tsiviilasjas

nr 2-17-16335 sõlmitud kompromissi alusel, mis on kinnitatud Tartu Ringkonnakohtu

19. detsembri 2022 määrusega (I kd lk 15).

Määruse resolutsiooni p 1.11 on sõnastatud järgmiselt: „I.N ja J.Z kinnitavad, et neil

puuduvad käesoleva kohtumenetluse esemeks olnud ühisvara jagamise nõuetega seoses muud

vastastikused pretensioonid ja nõuded“. Poolte poolt 7. detsembril 2022 allkirjastatud ja

kohtule kinnitamiseks esitatud kompromissi tekstis olid pooled kokkuleppe p-s 7

sõnastanud järgmiselt: “Pooltel puuduvad muud vastastikused pretensioonid ja nõuded“ (I

kd lk 59 pöördel). Vastuseks kostja taotlusele parandada kohtu viga ringkonnakohtu

19. detsembri 2022 määruse resolutsioonis, märkis ringkonnakohus 22. veebruari 2023

määruses, et ringkonnakohus ei ole viga teinud, sest viidatud resolutsiooni p 1.11 sätestab

üheselt, et pooltel puuduvad ühisvara jagamise nõudega seoses vastastikused nõuded ja

pretensioonid. Kohtu eksimus ei ole määrusest loetav ega ilmne. Taotleja soovis resolutsiooni

p-i 1.11 muuta selliselt, et pooltel puuduvad muud (lisaks kompromissis kokku lepitule)

vastastikused pretensioonid ja nõuded. Praegu seob p 11. vastastikuste nõuete puudumise

vaidluse esemega ehk ühisvara jagamise nõudega (I kd lk 71-72). Neil põhjendustel jättis

ringkonnakohus kostja taotluse vea parandamiseks rahuldamata.

Hageja esitas pärast Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2022 määruse täitmist hagi kostja

vastu ühisvara jagamiseks, milles palub jagada 8500 eurot sularaha, mis on kostja valduses.

Pooled vaidlevad käesolevas asjas selles, kas poolte poolt 7. detsembril 2922 sõlmitud

kokkulepe ühisvara jagamiseks, mille ringkonnakohus kinnitas 19. detsembri 2022 määrusega

tsiviilasjas nr 2-17-16335, hõlmab ka vaidlusalust rahasummat 8500 eurot.

8. Maakohus tuvastas otsuse põhjenduste p 15 teises lõikes õigesti, et 19. detsembri 2022

ringkonnakohtu määruse p-s 1.11 kajastus poolte ühine tahe selles, et pooltel puuduvad selles

kohtuasjas kohtumenetluse esemeks olnud ühisvara jagamise nõudega seoses muud

vastastikused pretensioonid ja nõuded, kuid tegi seejärel ebaõige järelduse, et hageja saab

käesolevas asjas ikkagi nõuda raha 8500 eurot jagamist ühisvarana.

Abikaasade ühisvaraks on abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed

ning abikaasade muud varalised õigused (PKS § 25). Hagi ese on hagiavalduses kohtule

esitatud hageja selgelt väljendatud nõue (TsMS § 363 lg 1 p 1). Abikaasade ühisvara jagamise

hagi esemeks on hageja nõue (protsessuaalne taotlus) jagada abikaasade ühisvara, mitte

ühisvara koosseisu kuuluvad üksikud varaesemed, mille jagamist ühisvarana hageja taotleb.

Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt.

Kuivõrd maakohtu käsitlus abikaasade ühisvara jagamise hagi esemest ei ole kooskõlas TsMS

§ 363 lg 1 p-ga 1 ega ka ringkonnakohtu 22. veebruari 2023 määruses selgitatuga, jõudis

maakohus ebaõigele järeldusele, et ringkonnakohtu 19. detsembri 2022 määruse resolutsiooni

p-s 1.11 ei ole pooled kokku leppinud kogu ühisvara jagamisega seotud vaidluste lõpetamises.

9. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalide kohaselt oli hageja kostja valduses olevast

sularahast 8500 eurot teadlik juba kompromissiläbirääkimiste ajal.

Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu hinnangu tõenditele, mistõttu uurib ja

hindab ringkonnakohus poolte läbirääkimiste käiku tõendavaid tõendeid uuesti (TsMS § 652

lg 5). Maakohus on tõendite hindamisel rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse

hindamise nõuet, jättes vastuolud tõendite vahel arvestamata (TsMS § 232 lg 1).

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega tõendite hindamisel, et tsiviilasjas nr 2-17-

16335 sõlmitud kompromissis hageja poolt kostjale makstava hüvitise suuruse

kokkuleppimisel ei arvestatud kostja valduses olnud 8500 euroga (maakohtu otsuse p 19).

Pooled pidasid läbirääkimisi tsiviilasja nr 2-17-16335 menetluse lõpetamiseks kompromissiga

2. - 7. detsembrini 2022. Eelnevalt oli kostja 10. oktoobril 2022 esitanud politseile avalduse

kriminaalmenetluse alustamiseks seoses sularaha 8500 eurot kadumisega. Kostja kahtlustas

sularaha võtmises hagejat ja tema elukaaslast. Kuigi politsei jättis algselt kriminaalmenetluse

alustamata, tühistas prokuratuur vastava teatise ja alustas 11. novembril 2022 raha kadumise

osas kriminaalmenetlust (I kd lk 19). Kompromissi läbirääkimiste käigus edastas kosta

esindaja advokaat M.K. hageja esindajale V. Jefimovile 2. detsembril 2022 kl 10.47 e-kirja

kompromisspakkumisega, milles oli arvestatud ka sularaha 8500 eurot ja kostja väidetava

võlaga elektri eest (I kd lk 84). Samal päeval kl 17.10 saadetud hageja esindaja V. Jefimovi

e-kirjas on viidatud politsei otsusele kriminaalasja algatamisest hageja suhtes keelduda (mis

tähendab, et V. Jefimov ei olnud veel teadlik prokuratuuri 11. novembri 2022 otsusest

kriminaalmenetlusega jätkata) ja märgitud, et hageja sularahaga seotud nõudeid ei tunnista.

5. detsembri 2022 kl 12.06 kostjale saadetud e-kirjas märkis kostja esindaja M.K., et 8500

eurot on tagastatud ja arvestades seda asjaolu ning hageja pakkumist on tehtud uued

arvestused hüvitise suuruse osas (I kd lk 86). 6. detsembril 2022 saadetud e-kirjas andis

hageja esindaja V. Jefimov kostjale juhiseid, et kostja kirjas politseile tuleb kindlasti märkida,

et raha on üles leitud ja läks kaduma kostja ettevaatamatusest ning kostja leidis raha ise üles,

see on vajalik hageja hea nime taastamiseks. Samuti soovis hageja esindaja saada koopiat

kostja politseile tehtud avaldusest (I kd lk 89). Kostja esitaski 7. detsembril 2022 politseile

avalduse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, märkides et on kadunud raha üles leidnud (I kd lk

21). Samal päeval allkirjastasid pooled kompromissi, mille p-s 7 leppisid kokku, et pooltel ei

ole lisaks eelnevalt kokkulepitule muid vastastikuseid pretensioone ja nõudeid (I kd lk 59-60)

ja esitasid selle kohtule kinnitamiseks.

Seega leppisid pooled tsiviilasjas nr 2-17-16335 kohtule esitatud kompromissis kokku, et neil

puuduvad nõuded ühisvara jagamises (sh eesmärgil lõpetada ka kriminaalmenetlus 8500 euro

kadumise asjas). Kostja esindaja M.K. andis tunnistajana käesolevas asjas maakohtu istungil

usutavaid ütlusi, et ta selgitas kostjale, et kriminaalmenetlus 8500 euro kadumisega on ikkagi

algatatud, misjärel ilmus raha välja ja seda raha arvestati ka hüvitise arvestuses (II kd lk 5).

Seega on poolte esindajate vahelise e- kirjavahetuse ja tunnistaja M.K. ütlustega ümber

lükatud hageja vande all antud ütlused, et läbirääkimiste ajal sularahast üldse juttu ei olnud (II

kd lk 2p). Kostja ei ole vande all maakohtus ütlusi andes selgitanud, miks ta soovis kostja

valduses oleva 8500 eurot (millise raha olemasolust ta oli teadlik) kokkuleppest välja jätta,

kuigi mõlemad pooled rõhutasid läbirääkimiste käigus soovi lõpetada kõik vaidlused seoses

ühisvara jagamisega.

Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd pooled lõpetasid ühisvara jagamise vaidluse

kompromissiga, ei oma asja lahendamisel tähtsust, millise arvutustehte tulemusena moodustus

hüvitise summa 13 000 eurot, mille hageja kostjale enamsaadud ühisvara eest kompromissi

alusel pidi tasuma.

10. Koos kompromissi kinnitamisega lõpetas ringkonnakohus 19. detsembri 2022 määrusega

menetluse tsiviilasjas nr 2-17-16335. Kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti

pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle

(TsMS § 432 esimene lause). Kuivõrd pooled on tsiviilasjas nr 2-17-16335 kinnitatud

kompromissis ühisvara jagamises kokku leppinud, sh kinnitanud, et neil puuduvad seoses

ühisvara jagamisega nõuded üksteise vastu, ei olnud hagejal õigust käesolevat hagi esitada

ega maakohtul seda rahuldada (sh viiviste nõudes). Ringkonnakohus rahuldab kostja

apellatsioonkaebuse ja tühistab maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, sh viiviste osas.

Kuivõrd apellatsioonkaebus rahuldatakse eeltoodud põhjendustel, ei vasta ringkonnakohus

menetlusökonoomilistel kaalutlustel kõigile kostja apellatsioonkaebuse väidetele, sh kostja

tasaarvestusavaldust puudutavas osas.

11. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta TsMS

§ 162 lg 1 alusel hageja kanda ja kindlaks määrata kostja menetluskulude põhjendatud

rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3).

Kostja on esitanud menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt on tema menetluskulu

maakohtus õigusabikulud 23 h x 120 eurot = 2760 eurot ja ringkonnakohtus 1770 eurot, sh

riigilõiv 420 eurot ja õigusabikulud 9 x 150 eurot = 1350 eurot. Menetluskulud on esitatud

koos käibemaksuga.

Ringkonnakohus märgib, et tegemist on keskmise keerukusega tsiviilasjaga. Maakohtu

menetluses peeti kaks kohtuistungit kogukestvusega 5h. Ringkonnakohus leiab, et kostja

õigusabikulud 2760 euro on arvestades vaidluse olemust ning tähtsust kostjale, esindaja

koostatud menetlusdokumente ning osalemist kohtuistungitel põhjendatud ning vajalikud

(TsMS § 175 lg 1).

Ringkonnakohus leiab, et kostja 11. juuni 2024 menetlusdokumendis on kostja oma

varasemaid seisukohti korranud, mistõttu ringkonnakohus vähendab nimetatud

menetlusdokumendi (2 lk) koostamise ajakulu (koos täiendatud menetluskulu nimekirjaga) 2,

5 h-lt 1, 5 h-le. Põhjendatud ja vajalik õigusabikulu ringkonnakohtus on 1200 eurot,

menetluskulu koos riigilõivuga 1620 eurot.

Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskuluna maakohtus 2760 eurot ning

ringkonnakohtus 1620 eurot. Kostja taotlusel tuleb tasumisele kuuluvatelt menetluskuludelt

hagejalt välja mõista ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (TsMS § 177 lg

4).

(allkirjastatud digitaalselt)